Ööülikool. Täna kuulame valikut arhitektuuri aasta välkloengute sarjast. Kõnelevad luuletaja Kristiina Ehin loodusemees Fred Jüssi ja dialoog. Toomas Paul alustab Friedrichi. Koole. Olen pisut nõutu. Elar mulle helistas ja palus mind üheksa minutit kõnelda arhitektuurist, siis ma ei osanud asjale üldse kuskilt otsast läheneda. See on minule kauge valdkond, ma ei orienteeru selles valdkonnas, olgugi, et ma olen arhitektuuri tarbija. Ma olen tema tarbija kui linnaelanik näiteks, noh, ma elan ju linnas, mul on kodu ja mul on olnud varem väike korter ja nüüd on natuke suurem ja moodsam, uuem ja a, meil oli juttu veel sellest, et mis see arhitektuur siis on, kust mina seda nüüd oskan ütelda, et ma arvasin, et majad ja enne on vaja, siis on arhitektuurne. Tammsaar ütleb, et enne on kirjandus ja siis on kirjandusteooria. Ja siis ütlesid mulle, et noh, et selle all mõistetakse nüüd ikkagi enam, tuleb ikka ruumi mõistunud. Sellega ma olen päri mulle ikka meeldinud liikuda roheluses ja mulle meeldinud ka looduslinnas. Vot see linnaruum, linn nagu ütles Tartu linnaarhitekt, kauaaegne arhitekt Arnold Matteus, et linn ei ole ainult tänavad ja kvartalid ja majad, linn on ta lõhna ja helid ja hääled harjunud need kõrvadega elama. Ma olen näinud kuidasmoodi, need lõhnad ja hääled muutuvad eriti hääled. Aga nüüd, tulles tagasi selle rohelise ruumi juurde, mul tuleb meelde üks kõnelus, see oli siis, kui hakati ehitama Sakala keskust. Seal park enne võib-olla noored inimesed ei mäleta seda ka mina mäletan, hästi, see oli park, võisid sealt risti-põiki üle käia ja siis pandi sinna maha üks niisugune. Mis ta siis oli, Sakala keskus, seda kutsuti Karla katedraal, yks Ma küsisin tuttavalt arhitektilt Mart kallingult, et mikspärast selle hoone sinna parki panid. Miks on tarvis niisugune roheline ruum, kui selline elav ruum linna südames täis ehitada midagi? Ta ütles, et kas sa usud tõesti, et meie käest keegi küsis seda, kui see sinna pandi, meile anti ülesanne, öeldi, et süüa saab see ja siin rohkem midagi vaielda ei ole. Ja ma tean, et kui seda siis ehitati, siis oli selle ümber palju niisugusi ilkumist ja pila ja käid ja see on ikka nagu mingi sakraalne arhitektuur ja kontra Forsid ja mis elemendid seal kõik olid, ma räägin, et see on mulle võõras valdkond. Noh, igatahes valmistama saia ja seal ta siis seisis ja mis seal päriselt toimus, ma ei tea, ma olen seal paaril kontserdil käinud. Ma olen väga vähesele hoonega olnud tegemist, aga kui teda lammutama hakati, siis hakkas jälle teistmoodi hääl peale, et suurehitusliku väärtusega ja paekivi hoone ja arhitektuurilise väärtusega ja, ja kõik, kõik, kõik see. Ma lugesin tarku inimesi sirbist ja teistest lehtedest ja ei, mul ei ole õnnestunud ennast suhestada selle mõistega arhitektuur. Ma ei tea, mis see siis on. Mina tahan, et mul oleks sellel mõistel või ükskõik, missugusel mõistel, kas ta on üksindus või kas ta on kurbus või ta on sõprus või, ja sinna kuulub ka arhitektuur. Et tal oleks minu jaoks mõistetav minu oma sisu, see, millega mina. Ma võin edasi minna, see, millele mina võin toetuda, see, mida mina võin järgida, kui mina kõndides kas oma keskkonnas või võõrastel maadel ja kaugetel maadel ja linnades ja maastikel võin vastata küsimusele, kas meeldib või ei meeldi selle nõndanimetatud Karla katedraali najal, ma võin öelda, et minu jaoks on see mõiste natukene ähmane. Ja ma olen aru saanud, et siin peaks vist ikka vist rohkem rääkima ideoloogiast kui sellest arhitektuurist endast. No ma ei tea, kas on võimalik parandada ühe vea 12 viga. Kui ma sealt Estonia kontserdisaali uksest välja astun, siis mul midagi sees. Mul tuleb õhupuudus ja see tuleb sellest, et see majakolakas, mis sinna kerkib, see ei vasta minu mõistele ilus. See vastab kindlasti minu mõistele ei meeldi, sellel võib olla palju põhjendusi, et ta seal on ja ja ma olen lugenud ja kuulnud ka sellest, et see on kindlasti parem kui see, mis seal enne oli, võib-olla, et see on parem kui enne oli. Minul teda ei meeld. Materjalid, meil on olemas paekivi. Meil on olemas puit. Meil on olemas ilusat oma loodusliku ehitusmaterjali. Ma elasin Tondil. Me käisime raudtee seal, Marta tänaval on üks niisugune kivi mälestis kivirist, sellist põhjasõjaaegne. Ta on seisnud seal siis 200 aastat, ta on sama vana kui Kadrioru park, see vana Kadrioru park. Millal see Peeter seda ehitama hakkas või seda rajas sinna mere ja paekaldavahelisele niiskele heinamaale 1000 718719 traati. Kadrioru park. Ja see kivirist on seisnud sealt ilus minu arvates mulle meeldib. Aeg-ajalt käin sealt mööda ja seisatan ja vaatan seda kiiresti. Kas puud on tähtsamad kui hooned? Ma ei tea. Minu arvates võib see olla nii ja naa. Aga elusate puudega tuleb suhelda teistmoodi kui surnud hoonetega. Me võime ju saja-aastase müüri, kui tema ära laguneb või, või katuse või mingisuguse osa mingist arhitektuurimälestistest või mingit rajati, sest me võime ta uuesti üles ehitada, aga sajaaastast puud, kui ta maha saetud tagasi panna, enam ei saa. Võeti ette ja taheti teha sinna Kaarli puiestee asemele maa-alune parkla. Miks neid parklaid üldse siin linnas peab olema, nii palju? Noh, päevast tõstis häält ja need puud seisavad praegu ma ei tea, kui palju sellest aastaid möödas on, kui see Kaarli puiesteekära oli, tõusis üsna valjuks. Need puu seisavad praegu, nad on üle elanud kõik tormid. Aeg ei ole veel selleks nii kaugele, et neid hakata maha saagima. Brüsselis Eesti saatkonna ligidal on üks puiestee, ma vaatasin seal pik Puiestee igal puul on küljes väikene valge lipik. Küsisin saadiku käest, et mis lipikud need niisugused on, seal ta ütles, et need puud on kõik ükshaaval arves ja sellelt lipikult saab asjahuviline või ka asjatundja täpset teavet puu tervisliku seisundi juht. Patkuli nõlv jah, tuli seeme ja ajas juured maasse ja idud välja ja kasvas puuks ja see võeti lagedaks. Ma seisin suveti selle nõlva juures siis, kui seal puud kasvasid veel seal pesitses kolm paari nõlva-lehelindu üks haruldane lind. See on üks haruldane asi Tallinna linnas, neljas paar oli selle Koorti kitse juures. Ma vaatasin, kui paljud inimesed siis panevad seda tähele? Minu arvates ei pannud mitte keegi seda tähele, panid tähele ainult need eestlased ja need Rootsist ja Soomest tulnud inimesed, keda ma sinna viisin kuulama nõlva-lehelindu. See on omamoodi tore võimalus kuulata linnaruumis niisugust linnulaulu, niisugust heli. Ruumile on oma ruumi või kuulda. Ma ei räägi nahkhiirest praegu, kes sonari abil liigub pimedas koopas, vaid ma räägin oma kogemuse põhjal. Ruumil on erinevatel ruumidel. Ma pean silmas parke ja erinevaid metsi ja noorendike ja männikuid ja gaasikuid neil on, igaühel on oma heli. Pimedas rada käies võid sa enam-vähem ütelda missugusest metsast läbi lähed. Niisuguses ja peale peaks ka ikka mõtlema, kui linna planeeritakse, et inimene saaks ennast rahustada, ta saaks oma tasakaalu tagasi. On õnnelik võimalus rindega mere äärde. Et kui sa oled üle töötanud, oled väsinud, sõidad bussiga Piritale, lähed rannajoont mööda meriväljale, tuled sealt tagasi, sa oled veetnud seal val veerand tundi, aegamööda lähed sa tuled tagasi teise inimesena. Ma käin Kadrioru pargis, Ma elan Kadrioru ligidal, aga ma käisin seal siis ka Tondil elasin. Ja kui kastel Laan ütleb mulle, ma käin seal kuulamas helisid, hääli kui kastel, Laan ütleb mulle, et nooh, käid jälle vaatamas, Vabarki, see läheb kõik maha. Seal asi on otsustatud, siia tuleb see endine, mis ta on, taastatakse see kunagine park? Ma kujutan ette seda pargiosa, kus praegu on kõrged puud, võimalik, et see vajab inventuuri ja vajab remonti ja noh, niimoodi roobitseda sealt midagi välja, midagi võtta, midagi jätta, aga aga see elamus, mida saab inimene sinna, olgu või siis lapsevankriga või üksi või kaaslasega või koeraga või kuidas seal keegi käib? Seda elamust siis enam ei ole. See jääb surnut maaks alates kuskil septembri lõpust, millal lillendus lõpeb ja, ja millal ta siis algab mai lõpul või või mai alguses või aprilli lõpul hakkavad jälle lilled veenevatel värvi andma maastikuna. Kui Peeter selle sinna rajas selle pargi? Jah, siis mõni tõld sõitis mööda ja hobune tõstis saba, aga vaadake, mis praegu toimub Pirita teel. Missugune õhusaastus, missugune müra. Ja see kaitsekilpi, see kaitse, mis ta siis on, katus, Kadrioru pargi lossieelne osa või see, millest on palju räägitud, et see rekonstrueeritakse, see taastatakse, see ei kaitse enam siis kedagi, siis on plekk lillepeenrad ja käid seal ringi ja vaatad. Inimene ei mõista, ta pole kunagi mõistnud väärtusi, mida ta ise luua ei suuda. See on noh, looduskaitsepraktikast teada. Või läheb põlema mõni mõni mõisahoone või juhtub õnnetus, tule ka kuskil arhitektuuriliselt huvitavas väärtuslikus hoones. Siis see on midagi kohutavat ja see on tõesti seda. Aga kui hävitatakse midagi linnaruumist sellest samast ruumist noh, olgu või parkla nimel. Et teha parkla, siis see on katastroof. Ma mäletan, kui ma esimest korda emaga läksin tornide väljakule. Mul on meeles vaatepilt, mis seal oli. Nüüd ma vahel mõtlen, et ei tea, kas peaks sellega maha saagima selle parim, seal on tammepuud ja mis teed ja pingid ja et linnamüüre paista, tornide paista. Peaks lahti raiuma, et oleks näha ikka see arhitektuuriline ja ajalooline väärtus, mis seal kõik on. Elame muutuvas maailmas. Ma olen 73 aastat vana, ma olen näinud seitset lippu. Sinimustvalge, punane haakristilipp, uuesti punane, punane valgete nendel ainetega seal Eesti NSV lipp, sinimustvalge, nüüd on siis ka veel Euroopa Liidu lipp. Kui valada kuuma vett külma klaasi, mis siis juhtub, tekivad mõrad, laguneb ära, läheb katki. Järsud muutused, lõhuvad kaljusidki kive ja kaljusid. Ja nende muutustega ei kohane inimese psühholoogiaga inimene kohane nii kiiresti selliste muutustega sest iga Lipp kannab omad ideoloogiat. Ma mäletan lasteaiast seda, kui lapsed laulsid internatsionaali, kõik ahned koerad laiali. Ma ei saanud aru, milles asi oli. Aga siis mõni nädal hiljem juba kõndis ringi seal kannuseid tulistades Saksa ohvitser. Lapsele oli see ükspuha, aga kui niisugused muutused panna inimesele tema ühe eluaja jooksul ühest äärmusest teise siis tema viib need muutused kaasa ka oma tegevusaladele, oma ainevalda, milles ta teeb, ta hakkab korraldama ümber haridust, hakkab korraldama, ümber keskkonnakaitset. Eks see Brian üteldud, et ideoloogiate üle ei ole mõtet vaielda, nad on kõik tõestatavad. Mina arvan, et see niimoodi on ja mu väga suureks sooviks oleks, kui arhitektid oma tööd suuremas plaanis suuremas mõõtkavas tehes arvestaksid püsiväärtusi. Ma pean püsiväärtuste all silmas neid väärtusi, millele olen mina orienteeritud olnud poisipõlvest saadik. Õieti on lapsepõlvest saadik ja ja mis on mul aidanud need keerulised ajad kõik üle elada, ilma et nad oleks olnud elus tarvis võtta ühtegi uinutit või ühtegi rahustavat. Ma arvan, et väga oluline on tunnetus, loodusetunnetus on kõige sügavam tunnetus. Ja kui rääkida arhitektuurist, siis see peaks kajastuma ka laias mõttes ja ka igas üksikasjas selles loodusetunnetuses tunnetus on, see ja tunnetus tekib siis, kui sa temaga oled suhtes. Minu käest on küsitud sageli seda, et on sul kahju sellest, et nii palju neid muutuse ma pean silmas vaesumist. Ma pöördun veel tagasi selle Kadrioru pargi selle osa juurde. Kui hakatakse lammutama või ehitama mingisugust keskust, Sakala keskust või mõnda muud, siis ma pean seda täiesti endastmõistetavaks, et minu käest ei tule keegi küsinud, mis sa arvad sellest asjast? See ei ole minu kapsaaed. Aga kui hakatakse muutma Pilti Kadriorus, siis ma arvan, et minu jaoks võiks küsida, kas minu vastus meeldib küsijatele või mitte, see on teine asi. Ma võin siis öelda, kui palju liike sealt kaob. Ma räägin vaesumist, sest ma ei julge öelda, kui palju sealt kaob imetajaid, sest ma ei tea, kui palju seal nahkhiiri nendes puuõõnsustes elab. Mõttes võtsin ükskord kokku, sealt kaob 22 Kilinud. Ja see teeb mind murelikuks küll. Ja minu käest küsiti, kas sul ei ole kahju nende muutuste pärast või kuidas sa suhtud sellesse? Ma olen ikka ütelnud, et mis, minu kahetsus aitab, ma olen väga õnnelik selle üle, et ma olen näinud aegu, kus see helises ja elas ja et ma sain oma lastega käia näiteks Kadrioru pargis. Tihased tulid postidel võtma pihu pealt pähkleid või saiatükikesi orav, tuli, ronis püksisäärt mööda üles, vaatas, mis sul taskus on ja ma olen väga õnnelik, et ma niisuguseid elamusi sealt sain oma lastega koos. Minu käest on üks kord üks inglane küsis, et Philosophy, no mis on sinu filosoofia, ma ei osanud talle vastata. Aga ma olen hiljem, kui mind sunnitakse asja peale mõtlema, siis ma tahaks eestlasele mõista anda või jah, mõista anda. Ma tahaks eestlastele näidata seda vahendajana ikka vahendajana. Missugustest, väärtustest, Nad eel võivad ilma jääda, mis meil kõik veel siiski on. Ja nemad teevad oma valikuid. Ma ei saa sinna midagi teha. Vahel küsitakse, et mis selle vastu siis ettevõtte mõtlesin, selle vastu saab veel suurema rahaga, kus sa võtad selle veel suurema raha, kui on nende tegijate käes, kes siis arendavad ja lõputult, ma ei tea, kuhu nad areneda tahavad. Mis siis, mis siis teha nendega, kui sul ei ole seda suuremat, veel suuremat raha? Raha teeb seda, ma arvan, et raha on läinud siin üsna palju kurja siin viimasel ajal Tallinna linnas. Mina räägiksin siit mõnegi maja välja või see ei olegi majal mõne suure rajatise, suure hoone. Ma olen mures küll jah, aga, aga mis see minu mure aitab, eks ma siis aitan ennast ise. Kui sa oled ühte inimest maailmas aidanud, olgu see kasvõi sina ise, siis sa oled aidanud tervet inimkonda. Tere kõigile väga vahva on näha nii palju noori millest mingile alustan. Ma võtan alustuseks kingad jalast ära. Mitte selleks, et jooksma minna, aga sellepärast, et minu meelest on täiesti võimatu lugeda oma luulet kontsadel seistes ja nimetist selle luule lugemise kokkulepe olen korraldajatega teinud, et ma kavatsengi lugeda teile vähemalt kolm luuletust. Ja sellega on see hea asi, et mul ei tule olla siin teoreetiline vaid ma võin olla täiesti isiklik ja isiklikuga ma hakkangi peale. Nimelt sellega, et oli mul oli mul selline kallina, kelle nimi oli Tallinn. Ja ühel õhtul see Tallinn selle koha peal, kus ta aastasadu on seisnud otsustas lahkuda, et minna natuke maailma vaatama ja teisi linnu, mida ta ju ainult kuskilt üle mere, natuke Helsingi siluetti on piilunud, aga muuta nagu eriti näinud ei ole. Ja ta muutus nooreks meheks, tuli minuga kaasa. Mõne katkendi. Tallinn, mu kallim, sinuga koos purjeta neemele pilliroost toodi siin süüa ja natuke raha jätas määrdunud linnake maha. Tallinn, mu kallim, oled nii, närb nägu tilgatumaks imetud kärg. Mürinest kurdiks jäänud, su kõrvad, näedsa veel üldse, et istun su kõrval. Piht mulle ehitud päikesest, vööga silmades. Hommik on kõrvuti ööga. Vaata Naissaarest, sõidame mööda. Möödas on ajad, kui tapsid end tööga, lasksid end suruda suurde halli. Mina päästsin sind, tallinn mu kallim. Ja sõidame me niimoodi seal, ma näitan talle, mis maailmas näha. Räägin sulle ses hulpima spaadis, kuidas vanasti hakkama saadi. Kuidas seal, kus praegu on pungil täis linnad, kõrgusid õitsvate mägede rinnad. Kuidas seal, kus need inimhulgad on, koos? Taaditukusid pilliroos, tuuled teadsid iga tüdruku nime ja moest polnud läinud veel imestamine. Tallinn, mu kallim, ma näitan sulle, kuis suured vennad on vajunud un pilvelõhkujaid katmas kõhtu. Magavad maha kaunimad õhtud, vaadetes unenägude filmi, raputa peale, ei avane silmi. Tule mu Tallinn, tule ja vaata, kuidas tehased suitsevad saasta. Tule ja vaata, kuidas see käib. Nende ostavad endale helgemaid päid. Need pätsevad endale parimad paigad, panevad põlema tundreid, taigad. Inimelutsin poole taolased tellinguid, turnimas pärismaalased. Vaate, Tallinn vaata neid. Hull, kes varem on olnud eeskujuks sul. Äkitselt Tallinn haaras mul käest Digistest peaaegu kõigest väest. Aitab need tüdruk, miks mind piined? Vii mind ruttu koju, Kristiina. Jõudsime tagasi Soome lahte. Vägev igatses haarias meid kohta. Sidusin kõvasti kaeladel salli. Siin on keskaegsed linnavallid. Astu maale, see ongi su linn. Oleme tagasi, kallis Tallinn. Tallinn vakates. Mis see siis on? Minul linnastan saanud Hongkong. Vaikus, tüved on jätnud juured. Ja aeg on raha. Kuid võlad suured. Et mina sfäär Tallinnaga lõppes, enam temaga koos ei ela. Aga tagantjärgi meenutades on ka ilusaid asju temast siiski, et või ütleme nii, et praegusel hetkel minu elu seisukohast, et mul on väike poeg ja praegu väikelinnas elada, siis ma tunnen puudust, et avalikus ruumis liikudes kahekorruselistes majades ei ole lifte ja lapsega on see tõsine probleem, et ei võta käru kukile. Et ma olen võimeline Tallinna Linnessegi kõige koledam Alekast hoonele andeks andma tema koleduse, kui ta on selles mõttes funktsionaalne, et näiteks et ta on lapsesõbralik, et ta on näiteks puuetega inimesi sõbralik või vanurite sõbralik. Ja järgmine luuletus, mille ma loen, räägib hoopis Viinist. Et Viini lennujaam on minu jaoks üks maailma kõige ebalapsesõbralikum koht. Viini lennujaamas pole lapsekärusid. Meie oma kästi pagasisse anda. Siin pole ka lapsi peale minu poja, kes teeb alles esimesi samme ja keda me viimast jõudu kokku võttes süles tassin. Selle kodanliku rikka maarahvas ei naerata meile. Mina neile ka mitte. Aga kuidas ma seletan oma pojale, et need onud ja tädid siin polegi kivikujud vaid selle kodanliku rikka maa murelik rahvas? Sorry, iis their play grounudki, children. Sorry nõme. Vaatame mänguasjade poe ees rippuvaid hirmkalleid, armsaid koledaid last, vastupandamatu jõuga ligi meelitavaid neoonkarusid ja vilkuvaid võtmehoidjaid. Päts siin maal peab olema nii rikas, et lapsele oma lendu oodates ajutine mänguväljak kokku osta. Lähme sööma, sorry is terve cheers, children sorry, nõmme. Sajandi sajad töökad, murelikud rikkad kaasreisijad poole vaid meist mööda. Ainult üks kõhetu ja arglik mosleminaine naeratab mu pojale, kes püüdlikult samme seab. Naeratad, lehvitab ja möödub temagi. Laps naeratab talle vastu naeratada enese ette veel tükk aega oma helget ja mõtliku lapse naeratest. Mul on tunne, et tõeliselt koduse kodu loomisest pole olulised need rahapojad. Seda ma ütlen eelkõige oma vanaisale mõeldes, kes ehitis meie, Rapla alevimaja, mitte millestki. See oli Stalini aeg ja midagi ei olnud saada. Mu vanaisa rääkis, kuidas ühel kuuvalgel ööl võttis sõbra veoauto, sõitis tagasi Läänemaale sinna talu juurde, mis olid kolhoositegija teritelt ära võtnud varastest tagasi oma koormatäie puid, mille ta oli veel eesti ajal teinud, mis metsas kuivasid ja tuli ja tegi sellest meie maja. Ja ma ei tea, kuidas ta kõik ülejäänud asjad nagu kokku kraapis, et midagi ei olnud saada ja raha polnud, aga kodus ei kodune koduse hea, ütle mulle meeldib seal elada. Et ma tunnen, et see on koht, mis on ehitatud armastusega ja minu meelest on seal palju olulisem kui raha. Muidugi seal mitme põlvkonnaga koos elades praegu on vahel raske ka ja kõige raskem on just, et selleks, et mitu põlvkonda koos saaksid elada, selleks on vaja palju tolerantsist. Nii et see on üks igapäevane tolerantsuse proov. Ja mis proovida veel end. Üks oluline asi on minu meelest mälestised sellise vana maja puhul nagu ka vanade linnaosade puhul, et mida me nendega teeme, kes nii nagu kunagi meil siin ajakirjanikud hõiskasid, et ajame buldooseriga laiali Karlova ja Supilinna kõik kõdurajoonid, nii kerge on mälestustest ja ajaloost buldooseriga üle sõita, et see on nagu üleüldse kõige kergem asi ja kui siis nagu midagi ei takista, siis on kuidagi kurb. Ja mina seisin paar nädalat tagasi silmitsi oma vanaisatoaga, mis on tõsiselt mälestisi täis pakitud, mida kõike seal on. Ja ma mõtlesin, et noh kena küll, aga aitab, et ma tahan, et see hakkaks elama see tuba. Ja mul läks mittu päeva aega, et suuta seal midagi liigutama hakata. Aga ma kirjutasin selle luuletuse pärast seda, asjad läksid, liikum. Laps mängib punaste hiina Latarnatega oma vanavanaisa toast. Vanavanaisa on siit ammu läinud nii tantsutuba, panipaik. Aga ma tahaksin nii väga anda sellele toale uut elu. No näiteks kolakas riidekapp täis vanu kasukaid teke, pinnin laua vahele kiilutud õmblusmasin, mis ei lase kapi ust lahti teha ja see nõukaaegne lakitud kirjutuslaud, mis ei lase õmblusmasinat akna poole nihutada. See kirjutuslaud täis mano kviitungeid ema, Türkmeeni keele, konspekte ja vanavanaema laulu gladesid. Hale armsas ilukirjas laulusõnu. Minu venna mõrtsukas, Elizabethist pruut, tolmuimejate ja muruniidukite basse kärts lillasid kopeerpabereid, millega me õega laulva revolutsiooni päevil oma heledaid poisipead punk siniseks nühkisime. Panu lõikelehti, ürgaegsete moodidega, kirjutuslaud täis halearmsat paberiprahti laud, kus taga keegi kunagi istu. Ja siis veel see tuttavatelt saadud kapp, riiul. Vaata, mida keegi kunagi ei kuula ja need üksteise peale laotud pappkastid nurgas täis nõukogude naisi, Pikreid ja Eesti loodust. Kuhu siis inimesed peaksid mahtuma. Oleksin ma siin majas ometi võõras, viskaksin vilistades minema vanad kasukad ja selle kirjutuslaua nihutaksin Singeri akna alla. Kingiks siin ära plaadid, mida keegi kunagi ei kuula, paneksin ajakirjad pööningule ära, tooksin sisse oma suured lilled, vaibad ja põrandalambi, mõned raamatud ja kõik. Aga ei, sääraseid asju võõraid ei või. Aga liiga lähedased ei saa teha, need on otsekui halvatud mälestuste ja asjaolude külge aheldatud. Oleksime ometi võõras, teeksin siin kõik mängeldes korda, puhuksin siia uue eluvaimu sisse aga mu süda ütleb. Õrn ja ettevaatlik tuleb olla siin mälestiste toas. Tuleb arvestada asjaoludega. Mälestised on hapraid nagu hiina laternad. Ometi on need täna tugevamad kui mu tahe. Ja see tahe sai tugevamaks, sellel oleks äge ja praegu on see tuba meelakis külalistetuba ka kõik need hanked, mälestused on seal ka alles. Viimane luuletus. Meie kodu on üleni sirelipõõsasse uppunud. Nii et eemalt paistab vaid katuseviil sirelitesse uppunud, nagu enamus Eestimaa vanu viilkatusega oleli maju. Need on kõik nii sarnased sadade tuhandete viisi, et ei saagi aru, miks pidaja teist kallimaks kui teist. Köögiaken ikka tänava poole. Vaskne lipuvarda toru, sinivalge maja number aiavärav postkast, uksekell. Suviti õhuakendel sääsevõrgud eeskojas kummikud ja aiatöökindad, pilved kihutama sile õuemuru, mille väärtust ei saa millegagi mõõta. Ainult see mürin, see lõputu autode mürin trügib üha lähemale, saab järjest varahommikuse maks järjest hilisõhtisemaks. Südapäeviti käin juba ammu ringi, kõrvaklapid peas. Vanaisa ehitas maja munakivi tee äärde, aga nüüd möirgaksin maante. Nägin unes, et selle maantee asemel voolas meie maja ees lai jõgi. Päris ehtne jõgi, pärlenud päikesekollane, rahulik kalded pärlikarpe täis. Nagu enne Katariina teise aega. Korjasin emale peotäie ilusaid valusaid jõe pärleid. Lasksime isaga õnged köögiaknast otse jõkke. Saime ahvenaid, kammeljaid, T1 magusaid praelõhna täis. Emakael ja käeseljad Helendisid pärlite paistuses. Sõime jõge, vaadetes kala, riitusime kalja peole siin oma viilkatuse ja sirelipõõsaste all. See unenäojõgi oma kalade ja pärlitega ei lähe meelest. Teemal arhitektuur on ajutine, kõneleb teoloog Toomas Paul. Minu esimene avalik sõnavõtt oli niimoodi teismelisena, ehitustehnikum kuulus tollal ehitusmaterjalide tööstuse ministeeriumi alla ja kui minister tuli kooli katsuma ja siis seal suures saalis oli kõik need koolipoisid koos ja õpetajad ja minister ja anti ka nii nagu siin. Kas küsimusi on? Ja see oli minu esimene niisugune avalik ketaste, see ei olnud kooskõlastatud, aga minu kallal ei rakendatud meetmeid, sest see oli niisugune asjakohane nähtavasti nimelt meil oli ka niisugune õppeaine, nagu on ehitusmaterjalide tehnoloogia ja seal tutvustati koste ja katusekividel, teate mis katusekivide kost oli 15 sulamist ja külmumist. Me küsime, aga kui juhtub niimoodi, et on lõunaküljel. Ja kui kahe nädala jooksul on kevadel, nagu ta ikkagi on, et öösel külmetab ja päeval sulatab? Vastus oli, aga siis on loomulik, et see kivi laguneb ära. Ja seda ma siis küsisin ministri alalt. Aga kahjuks ma olin nähtavasti ikka nii närvis, et ma ei mäleta, mida ta vastas. Aga see küsimus ja see probleem oli hiljem mulle tõeliseks eluküsimuseks, kui ma olin nendes auväärsed Nendes maa kirikutes ja põhiline mure ei olnud mitte kuidas jutlust valmistad vaid sügistormid ei lasknud magada, sellepärast Grete ütles, et temal Lile rahustit vaja olnud oleks küll vaja olnud, siis, aga mis ma ei tahagi võtta, kui ma ei tea, kui palju kive hommikul jälle moos ja puruks ja see katuse parandamine oligi suur töö. Ja selle sissejuhatuse järel nüüd ma läheksimegi selle juurde, mis arhitektuur on või mida ma mõtlesin, et mis ta minu meelest iseloomulik külg on. Ja ei ole eraldi vajadust teda kaitsta. Ja tegelikult ei ole teda võimalust kaitsta sellesama pärast, et ta on ajutine, nii et mina paneksin selle kolme punkti asemele. Arhitektuur on ajutine. See on kurb. Aga nii see on. Üks põhjus on juba see, mida ma mainisin, materjal, niisuguseid materjale, mis väga tugevad oleksid ja väga kaua kestaksid, ei ole palju. Ja teine on ideoloogia. Isegi kui materjal peaks, nii nagu Karla katedraali puhul siis kui ideoloogia muutub, siis ta tuleb ära lammutada ja asemele tulebki millestki niisugusest efemeerse mast materjalist küll suurem, teatud ajastu funktsioonidele vastav aga ikkagi ajutine hoone. Kui ma tööstusprojektis töötasin, siis mul jõledalt vedas, et see oli kompleks, projekteerimisosakond, mis tööstusprojekti just sellel sügisel loodi 50 aastat tagasi. Herkel oli arhitekt, kes seda juhatas ja meid pandi, tähendab erinevate erialade inimesed ühte tuppa, mitte nii, nagu muidu oli, et igaüks on oma osakonnas ja need olid riiklikult tähtsad projektid, mis tuli silmapilk valmis teha. Ja see tähendas, et ei saanud elektrikilpi sinna projekteerida, kus nendel toru Jüridel oli just mõeldud katlamaja. Et projekti peainsener ei hakka pärast seda klaarima, kellele jääb õigus. Ja see tähendas, et need objektid tuli lahendada kompleksselt kohapeal ja nende teiste erialade kõikide inimestega koos. Ja see niisugune sünergia muidugi oli ilmselt kõigile parasjagu kasulik ja õpetlik. Arhitektuuri või arhitektide poole pealt sai mulle selgeks, kui seotud nende käed on ühelt poolt kostid teiselt poolt. Kuna meil tuli põhiliselt teha tööstushooneid, siis seal on funktsioon. Teate, kui õnnelikud me olime, ütlesime autobussijaama ja mina preteeriksin sinna elektrivalgustuse. Ta nüüd väga suureks väärtuseks ei pea, kuigi ta natuke parem kui Tartu praegune autobussijaam on aga igal juhul, see oli väga suur haruldus, kui arhitekt sai ka mõtelda. Sest muidu ta, nii nagu need vaesed Eesti projekti omad ainult sidusid. Tüüpprojekte, te olete nii noored, et ei, võib-olla ei teagi, mis tähendab projekti sidumine see tähendaski, et ega seal midagi muuta ei saanud, sest kõik lego klotsid olid nii, nagu nad olid ja võisid ainult natuke gene midagi nihutada. Põhiliselt oli ta kõik ette antud igal juhul, see, mida arhitektid oma töökohta tol ajal ütlesid, oli, et ainukene kord, kui sai tõeliselt loominguliselt midagi teha, oli diplomiprojekt. See jäi muidugi paberile. Edasi tuli leppida sellega, mida tellitakse ja mida teostatakse. Aga kui sellele võtta seda paratamatusena need nõuded muutuvad, siis see on täpselt fikseeritav Eestimaal millest peale niisugune tavaarhitektuur muutub provisoorseks ja ajutiseks. Anu Kotli, eks mu sõbratar oli Altia kõla. Inventeerimisest võttis osa siis, kui kõik seal oli neid üle 700 majakese, mis nad viimseni täpselt üles mõõtsid siis seal valkjas lahemaal oli paljudel keldritel majadest rääkimata ka läve kohal ehitamise aasta, nii et lisaks muudele paberitele võis kohe näha, millal ta tehtud on. Ja onu ütles, et selge piirjoon läheb 1905.-st aastast enne seda tehtud hooned on tehtud lootusega, et need jäävad põlvest põlve. Aga sealt peale on selgelt näha. 10 pärast saame parema teha, teeme praegu ajutise 1000 905. aasta on mitmes mõttes v lahtmeks, aga aga sellest ei ole täna võimalik ka põhjust rääkida. Igal juhul, kui staa arhitektuuri ajutisust mõelda, siis probleemiks ei ole ainult materjal vaid rohkem see, milleks seda saab kasutada ja see muutub ikkagi väga ruttu. Midagi ei ole teha, et ma olen rohkem puutunud tehnilise maailmaga kokku. Ja kui mõelda neid lautumisse, ehitati kuuekümnendatel aastatel. Juba 70.-te lõpuks olid Nad tõeliseks nuhtluseks, sest seal ei saanud bakteriga sõnnikut välja lükata. Vabandage, et ma nii prostast asjast räägin, aga aga see tähendaski seda, et nad olid õnnetud, sest nad olid liiga kitsaste vahekäikudega ja õnnelikud olid need, kes tol ajal said hakata alles uusi farme ehitama. Mis nendest vanadest või uutest saanud on ühed tondilossid kõik. Kui rehielamu on aasta tuhandetega välja kujunenud sellisena, nagu ta on, siis pärast rehepeksumasinat ei ole ju enam vaja suurt rehetuba kui ainult niimoodi sellist detaili vaadata, see tähendab, see ei olnud halb, vaid paratamatus, et edasi ei saa no niimoodi teha, nagu on põlvest põlve tehtud, vaid seda uut tuleb alles otsida. Ja kui arhitektuur on postmodernismi olnud just see tõrvikukandja, see, kus see praktiliselt alguse sai, siis et arhitektuuris on 20. sajandi jooksul olnud väga erinevaid voolusid väga erinevaid mõju, lihtsalt kuna tegemist on massiivse ja nähtav asjaga, see on selgemini näha kui kõige muuga, mis on täpselt samuti läinud ajutiseks ja niisuguseks korraks tarvitamiseks. Aga lõpetuseks ma räägiksin ühe mõistujutu, see on kaukaasia muinasjutt. Oli kuningas, kellel oli vara ja kes otsustas, et ta teeb endale palee, millist ei ole nähtud maailma parimad arhitektid, ehitusmehed, kõik said elu ainulaadse võimaluse ehitada hoone, mis oleks hoone. Kui see ükskord valmis sai ja siis kõrged külalised, nii võimukandjad kui ka targad kutsuti seda vaatama, siis kõik Koit pöördes vaimustusest. Aga nagu te teate, valitsejal on terav silm, märkab üks vanamees muigab. Ja ülejäänud kiitus ei kao seda ülesse. Miks ta muigab? Kutsutakse valitseja ette. Kas sa ei olegi rahul selle hoonega? Mees ütleb ei, seal päris ilus hoone, aga tal on üks suur viga. Noh, kõik on loomulikult kohkunud. Suur viga. Mis tal siis viga on? Tala, nuuksed, kõik põhkuvat, naerame selle jutu peale. Mis viga seal vana ütleb, ärge naerge. Kuningas kui sellel hoonel ei oleks uksi, siis sa võiksidki siia jääda elama. Aga nüüd kantakse sind siit ükskord jalad ees välja. Ja kuningas jäi väga kurvaks. Aga kohe seda teile räägin siis mitte sellepärast, et väga kurvaks jääksite, vaid et kui arhitektuur on ajutine lõppude lõpuks kõik, mis me teeme, on ajutine. Aga tehkem ikkagi hästi. Kõnelesid Fred Jüssi, Kristiina Ehin ja Toomas Paul. Arhitektuuriaasta sarja kuraator on Ülar Mark. Muusika Hiroshima Meidel, helilooja Robertiin. Ööülikool tähendab koostöö eest Arhitektide Liit ja kunstiakadeemiat. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2009.