Ööülikool. Ööülikoolis on külas Tartu kõrgema kunstikooli ja Eesti kunstiakadeemia õppejõud Andrus Laansalu kes kõneleb sellest, kuidas nullid ja ühed maailma satasid. Jutu pealkiri on hammu rabi viga. Koole. Lisaks teemale, et ma siis ütleksin paari sõnaga ka, mis on taust, et mille pealt ma räägin, inflatsioon vajalik. Sest et noh, tegelikult ikkagi Ja ega me ei saa rääkida mingit muud juttu kui seda, mida taust meile ette Annabel sellest kombinatoorikast, mida me oleme viinud, mida me oleme õppinud, sellest tuleneb sõnavara, sellest tuleneb mingisugune mõtlemismustrite loogika. Ja eks ma arvan, et nii mõnedki asjad on nagu selgemini lahti loetavat küll. Kui ma mingi tausta lühidalt ära räägin, see on siis põhimõtteliselt nii, et viiendast klassist alates, okei, alustame sealt, et 15 viimasel ajal. Ma olen olnud paadunud humanitaarkirjutanud. Algul teatriarvustusi, siis kõikvõimalikke muid arvustusi kultuurist, siis pidanud loenguid ekas Tartu kõrgemas kunstikoolis. Aga tegelikult ma alustasin ikkagi täieliku veendunud täppisteaduse inimesena, selles mõttes, et küll seda tüüpi bioloogiat on natuke raske piss teadlaseks nimetada. Päris täppisteadlased ja harfainz inimesed pisut pahanduksid sellest. Aga noh, ma olin viiendas klassis saadik, olin ma ikkagi veendunud entomoloog, mardika, torkija ja liblikamääraja ja käisin bioloogiaolümpiaadidel ja veel enne ülikooli astumist kahtlesin, kas mitte minna füüsikat õppima. Kuigi sinnamaani olin veendunud olnud bioloogias, siis ma ikkagi läksin õppima bioloogiat. Ja nüüd tänase teemaga, et Plaan oli tõesti see, et rääkida ühtedest ja nullidest, nendest ma alustan, aga selleks, et, et öelda midagi sisulist, ma tegelikult pean põikama vahepeal kõrvale ja päris põhjalikult kõrvale semiootika-sse, märgi teooriasse ja siis võib-olla natukene rohkem biosemiootika see lõpuks maga, vähemalt minu vaga soov on jõuda välja kaasaegse virtuaalse keskkonna arvutimängudeni. Nii et ühesõnaga, eks ta niisugune sinka-vonka rada tuleb. Noh, kuna mulle tundub, et inimkultuur ikkagi nagu põhineb suures osas lugudele rääkimisel, siis ma kindlasti ei pane nagu ülimalt suurt rõhku ülitäpsele faktoloogia läve kontrollitusele, vaid pigem siiski mingisugustes kohtades. Ma teen pigem oletusi ja ei tõtta noh, nii väga pingsalt kontrollima iga viimast kui millimeetrit, sest et mulle tundub, et nagu mingi oletuse välja viskamine võib kohati olla kreatiivsem, kui selle maha summutamine. Noh, lihtsalt faktoloogiaga see asi ei ole nii kriitiline. Ühesõnaga loengu pealkirjaks sai Hamorabi viga ja kohe selle juures ma alustan tegelikult just nimelt kirjanduspõhiselt üldsegi mitte nii väga usinasti kontrollitud ajaloolistele faktidele toetudes, vaid kirjanik Niels Stevenson, Juhan Habichti tõlgitud Snow Crash, ehk siis lumevaring. Siin on üks väga olemuslik lugu, mis räägib just nimelt ühtedest ja nullidest ja sellest, kuidas ühed ja nullid võisid maailma sattuda. Põhimõtteliselt on siin juttu esimesest neurolingvistilisest häkkerist jumala endist ja sellest, kuidas tema poeg Marduk nagu siin on öeldud, või siis teises variandis näiteks jumal shamas kohtus hammur abiga ja andis hammurabile midagi nii, mis see oli, see, midagi selle ümber hakkab nüüd koguse ja nullide digitaal ja probleemistik ennast lahti kerima. Nimelt kui vaadata hammurabisteeli ehk siis Amuri seaduse sammast, mida te kõik võite väga kergelt välja guugeldada ja vaadata erinevas kvaliteedis, erineva resoga ja erinevalt arusaadavatel mitte arusaadavatel piltidelt siis selgub, et jah, jumal shamas annab hammurabile midagi suhteliselt veidrat ja need midagi suhteliselt veidrat, need on siin pildi peal, mida te mitte keegi ei näe. Aga noh, ka mina ei näe teid. Nii et selles mõttes on viik. Need on midagi väga selgelt ringikujulist ja midagi väga selgelt kriipsukujulist. Ja noh, klassikaline ajalooteadusideesid meelevaldseid oletusi vaid ikkagi neid interpreteeritakse kui seadusesümbolit, eks ole, kui midagi, mis on läbi ajaloo olnud suhteliselt sellised nagu üldteada ja kokkuleppelised riigi sümbolid, riigivõimu tunnusmärgid, riigiõun ja valitsemissau või midagi taolist. Mingil väga seletamatul põhjusel on need väga sarnased sümbolitega null ja üks, see võib olla täiesti juhuslik, see võib mitte olla täiesti juhuslik. See võib olla veel väga mitut moodi, aga Nils Stevenson kirjutab selle asja lahti niimoodi, et tõepoolest siin antakse hammu rabile null ja üks. Ja nüüd psühholingvistilisest häkkerist jumala inkist rääkida võiks pikalt ma praegu, ühesõnaga, võib-olla me tuleme selle juurde tagasi, et mismoodi siinse teooria veel lahti kirjutatud on, sest tegelikult läheb see teema üle keelte tabeli peale. Jah, see võib olla järgneva vestluse käigus oluline, ma puudutan selle paari sõnaga ära. Et jutt on nagu sellest, et kuidas interpreteerida Paabeli keeltesegadust, et üldine kontseptsioon jällegi selline nagu tsentraalne, hargneme meinstriim ütleb seda, et enne rääkisid kõik inimesed üksteisele arusaadavat, ühtset tsentraalset keelt. Ja siis, eks ole, noh, kuna inimesed läksid ülbeks või siis noh, ükskõik, kuidas siis erinevad usundid seda esitavad siis segati nende keeled. Ja ühesõnaga jumalik vägi sekkus ja võttis sellise nagu algse õndsa algoleku maha ja edasipidi inimene juba hakkama saama selle uue korraldusega. Nüüd Stevenson näitab seda asja hoopis teise nurga, tema näitab seda, et Algne keel, mida ikka ja jälle on püütud nagu lahti seletada, ühesõnaga kuskil ikka ja jälle usutakse, et on olemas mingisugune müütiline algkeel, mis on õigem, täpsem, mis sisaldab asjade kohta mingit sellist informatsiooni, mida meie keeled ei sisalda ja mille rakendumisel võiks olla asjade olemus muudetav. Seda on väga palju ulme andluses kohtab, noh, kõigil lihtsam käepärasem näide, võtke le Queeni meremaa võlur näiteks, eks ole, kuidas asjadel on oma algsed nimed või väga paljude kultuuride nimemaagia. Usutakse, et kui kedagi või midagi nimetatud tema õige nimega, siis on tema üle saadud kätte võim. Ühesõnaga selline uskumus on nagu inimkultuuris inimkeeles tulenevalt väga sügaval sees. Ja nii nagu Stevenson näitab seda olukorda, et algses jumalikkuse keeles olid inimesed väga kergelt ümber programmeeritavad, see tähendab seda, et jumalik võim võis sekkuda ja kirjutada neile peale ükskõik millist voodi, kuna nad kõik allusid ühele koodile ja seega nad saidki minna ainult seda teed, mis neile ette antud oli nüüd esimese neurolingvistilise häkkerina. Paabeli segadus saab siin, ühesõnaga jumala vaatas seda, leidis, et see ei ole hea ning kirjutas selle ümber, kirjutas koodijuppi, mis segas keeled ära, mis pani inimeste keeled toimima teistmoodi ja seejärel nad ei olnud enam jumaliku programmijupi poolt üheselt kontrollitavad. Ühesõnaga selles valguses hakkab paistma keelde kaabel hoopiski vastupidise märgiga, ütleme siis nagu positiivse märgiga justkui inimliku vabaduse, ühesõnaga ilmustrogrammiku Wood, mis andis inimesele vabaduse võtta otsustusi, mis on nagu selline noh, kaitsekood ühesõnaga midagi sellist, mis, mis annab inimesele vaba tahte võimaluse ja sisuliselt on see nagu mingisugune blokaator, programm, mis loetakse algsele programmile peale. Nii, aga nüüd edasi, mis sai ühe ja nulliga, arutasime seda ükskord sõpradega, rääkisime sellest pikalt laialt seda episoodi lahti ja jõudsime ühisele veendumusele, et tegelikult juhtus seal nii nagu inimkultuuris ikka ja jälle kogu aeg juhtub. Tõepoolest, hammurabile anti üks ja null, kuid Amur abi oli seadusemees ja poliitik ja mida selliselt ikka loota nagu seadusemehele ja poliitikule kohane ajasta loomulikult kõik sassi ei saanud aru, et talle anti binaarkood käsitles neid võimu sümbolitena ja selle jama tagajärjel pidi inimkond järgmised 4000 aastat lihtsalt ilma koodita läbi ajama. Ühesõnaga selle nurga alt vaadates on see võib-olla üks nagu suuremaid rumalusi, mida poliitikud maailma ajaloos korda on saatnud. Et nagu ei tea, kas nii kaua on õnnestunud mingisugust innovatiivset protsessi kellelgi pidurdada, et see võib vabalt konkureerida nagu topiks kohale kogu selle ühe ja nulli ümber. See probleem hargneb natukene laiemalt natukene kaugemale, kui esialgu tundub, see ei ole kindlasti küsimus matemaatikas või küsimus lihtsalt programmi koodides programmi kirjutamises. Et selgitada lahti, mida ma tahan öelda, tuleb rääkida semiootika ja semiootik, aga läks nii, et mõned aastad tagasi, kui professor linnap kirjutas oma doktoritööd, siis tal oli vaja natukeseks ajaks rahu ja vaikust ja andis Tartu kõrgemas kunstikoolis oma semiootika loengut natukeseks ajaks mulle pidada. Mina olin hoidnud semiootika piinliku hoolega sinnamaani eemale. Olid mõningad väga selged etteheited semiootika-le, miks ma ei tahtnud sellega tegeleda, mis ei ole siinkohal tähtsad. Ja siis ma ütlesin inimestele enne loengute lugema hakkamist, et vaadake nüüd ma tegelen selle materjaliga natuke. Varsti püüan teile midagi mõistlikku selle kohta öelda, aga kui te peaksite märkama, et ma hakkan muutuma semiootikut, hakkan käituma semiootika kombel, siis lööge mind valusasti küünarnukiga, et ma jälle mõistusele tuleksin. Nii siis ma otsisin endale sobivaid materjale, leidsin need, lugesin neid natuke aega. Ma ütlesin, et nii, nüüd teeme natukene aega pausi, sest et mulle tundub, et siin on peidus midagi märksa enamat. Nii-öelda minu silmad avanesid ja mulle tundub, et kaasaegses Simiootikas omamoodi juhtpositsioonil on biosemiootika. Ja see on nüüd see õnnelik koht, kus selgub, et see, et ma kunagi õppisin bioloogiat, kuigi ma olen olnud viimased aastad või vaata et juba peaaegu aastakümned täielik humanitaarsiis. See annab võimaluse minna niimoodi tagasi, et ma ei vaata biosemiootika nagu humanitaarvaimustusega vaid õnneks mul on seal bioloogi põhi ja üks oluline asi, mis laiemas plaanis hakkab kaasa mängima kõigi nende tõlgenduste ja mõttekäikude lahti lugemisel on see, et bioloog õpib nägema paljusust. Sünnime ette antud maailma etteantud kultuuri, meil on mingisugused kindlad valikud, meil on mingi kindel keha, konfiguratsioon, raskusjõud mõjutab meid mingisugusel väga kindlal moel. Õpime paiknema ruumis ja inimkultuur on väga isoleeritud kultuur tegelikult noh, ta on iseenesekeskne ja ega inimkultuur ei tegele eriti loomade keeltega ja kultuuridega looduse, keelte ja kultuuridega, ega ta juuri, eriti oma ümbrust, ta toimib hästi ja efektiivselt oma vahel ka mitte väga efektiivselt enda loodud keskkonna sees ja selle tagajärjel tekib tunne, et see, millesse me oleme sündinud, on normaalsus. Loogia vabastab väga kiiresti sellisest mõtteviisist, kuna ta näitab niivõrd palju tohutult erinevaid vorme, eluvorme, käitumisvorme, seksuaalse käitumise vorme. Bioloogia õppimisega saab väga ruttu selgeks, et inimene on lihtsalt midagi väga juhuslikku ja et see konfiguratsioon kahest käest kahest vabast seksuaalsest baarsusest, see ei ole mitte midagi sellist, mis määraks kuidagi maailmaaluseid. Ühesõnaga see hävitab suhteliselt kiiresti ära igasuguses antropo, tsentristliku lähenemismudeli. Noh, sa näed, et lihtsalt maailm koosneb tõepoolest miljonitest vormidest, mis asuvad nagu väga-väga kaugel inimese omailmast, need kõik need vormid, kõik need eluvormid näevad maailma teistmoodi. Neil on teist tüüpi sensorid. Nende oma ilmad on teistsugused. Ühesõnaga, mulle tundub, et vajalik on nagu antroppa tsentrismist lahti saada, sest see on väga ebaadekvaatne pilt maailmast, mis antropotsentrismiga tekib üldse rääkida, mingist adekvaatsest on suhteliselt raske väljaspool teadvust, aga see ei ole nüüd selle loengu teema. Võib-olla kõigepealt oleks mõistlik osutada mõningatele biosemiootika seisukohtadele, ma nimetaksin kindlasti ühte väga olulist autori John diilit. T E L Y kirjutatakse tema nimi. Tema ei ole küll otseselt biosemiootik, aga. Ta jagab semioosi neljaks, eks ole, et meil on olemas inimsemioos soosemioos, fütosemiootik tähendab siis taimi ja füsio semioos, mis puudutaks loodusjõudude ja keemiliste füüsikaliste protsesside käitumist. Selle ümber vaieldakse palju, sest et näiteks Kalevi kull biosemiootik ütleks kohe, et füsio semioosist ei ole põhjust rääkida, sest et seal ei osale registreeriv ja kogemusi akumuleerib teadvus. Ühesõnaga, Kalevi ütleks, et selleks, et semioosist. Ta peaks teadvus võtma protsessist osa. Ühesõnaga selle üle võib vaielda. Nii ja naa mõistetakse seda. Ja diili tsiteerib ühes kohas Toomas Assebeoki, kes ütleb semiootika kohta sellise kuldse lause või üldse nagu võib-olla siis meie kultuuri seisukohta, et on raske kokku arvata seda kahju mida on teinud nende semiootikute. Ma arvan, et ta mõtleb siin humanitaarsemiootikuid mida on teinud nende semiootikud, et tegevus ja teooriad, kellel pole vähimatki aimu sellest, millisesse looduslikku korda nemad ja semiootika on sattunud. Oluline punkt semiootika aru saamiseks tundub mulle on see, et semiootika ei ole teooria, keskne teadus, semiootika ei tuleta oma järeldusi teooriast, semiootika tuletab oma järeldused sellest keskkonnast sellest looduslikust korras ja sellest ette antusest ja paratamatu, sest millesse me oleme sattunud. Ja kui teooria ja see etteantud ja looduslik kord omavahel kuidagi crashivad vastastikku lähevad, siis tehakse valikut pigem selle järgi, mida, kui looduslik kord meile näitab. Ja see tegelikkus, kus me oleme. Ja on veel teine punkt, mida võiks siinkohal osutada. Et diili ütleb, et semiootika ülesanne tänapäevases kultuuriruumis on anda inimesele tagasi tema loomulikkus. Ühesõnaga, see on see teine aspekt, kus biosemiootikud ütlevad, et inimene on lihtsalt üks loomaliik teiste loomaliikide hulgas ja inimkultuuri vahepeal nagu väga gaasilistesse kõrgustesse tõusnud ettekujutus, et ta on midagi väga erilist ei tundu biosemiootikute meelest kuigivõrd paika pidavat, ühesõnaga me oleme ikkagi juhitud kõigist nendest evolutsiooni käigus determineeritud omadustest välja kujundatud välja lihvitud parameetritest ja lihtsalt, et tänu sellele, et me kasutame sümbolkeelt, mida ükski teine loomaliik ei kasuta pidada ennast loodusest väga eraldiolevaks väga eriliseks looduse seisukohast võib olla suhteliselt suur viga, loomulikult miski, mida ma ütlen, ei pretendeeri absoluutsele tõele väärtusele, sest et noh, juba ainuüksi selline lähtekoht oleks sügavalt mõttetu. Aga ma püüan lihtsalt nagu koondada seda mõtlemise hetkeseisu, milles ma praegu viibin. Nüüd kuigi siinkohal kama jälle kasutan seda tänasesse õhtusse, mitte sobivat väljendit. Aga ma siiski leian, et ma pean seda kasutama, ma arvan, et siiski paljud teavad, mis vahe õnnikooniliste indeksiaalsete sümbol riikide vahel, kuid ma kordan selle lühidalt üle, sest et vastasel juhul semiootika mõiste sissetoomine on mõttetu kui nende märkide nagu olemus lühidalt kokku võttes jääks arusaamatuks. Ikooniliste märkide puhul peetakse silmas valdavalt visuaalset sarnasust, kuigi see on noh, see on inimkultuuripõhine lähenemine loomade puhul, tundub mulle võiks siinkohal silmas pidada hoopis midagi muud, näiteks koera puhul lõhnajälge või delfiini puhul heli jäljendit, ükskõik siis kuidas see tehnoloogiliselt moodustatakse. See tähendaks siis näite kujul kokku võetud seda, et kui me joonistame kriipsujuku kujule õuna, tõmbame ühe ringi, teeme sellele saba ja paneme sinna lehe järgi siis mingisugusel ajukäitumise eripärast tuleneval põhjusel me suudame tuvastada, et see joonistus on visuaalselt sarnane õunaga, kuigi visuaalselt ühtegi kattuvad parameetreid kahe asja vahel ei ole. Indeksiaalsete märkide puhul peetakse silmas midagi, mis viitab suunda või jälge. Ühesõnaga inimese jalajälg oleks näiteks indeksiaalne märk inimese kohalviibimisest. Täpselt samamoodi. Näiteks silt Tallinn 183, Tartu 183 oleks indeksiaalne märk. Nüüd Nende mõlema puhul on tuvastatav ühel või teisel moel teatav kokkukuuluvusobjektiga. Kolmas märkide kategooria, mida üldiselt kokkulepitult eeldatakse, et kasutab ainult inimene inimliik on sümbolelised märgid mille puhul vast kõige lihtsam definitsioon oleks see sümbol. Üldised märgid ilmuvad siis, kui teadvus saab teadlikuks sellest, et, et tähendus ja märk on omavahel vahetatavad. Et see on nüüd just nimelt see olukord, mis vastandub sellele algse ideaalse keele hüpoteesile, et justkui meil oleks võimalik leida mingisugune sõna kui häälikukombinatsioon, mis viitab täpselt mingile objektile, sümbolkeel tähendab seda, et kui me kõige lihtsamalt öeldult, et me küll ütleme, kass ja koer ja me teame, et nende mõlemate sõnade taga on erinevad neljajalgsed, aga me võime omavahel täiesti vabalt kokku leppida, et kui me ütleme, kas siis me mõtleme koera ja kui me ütleme, koersid. Me mõtleme kassi ja see on arusaadav, kui me teame seda koodi, kuidas need asjad, ühesõnaga see on kokkuleppeline märk ja objekt, millele ta viitab, ei ole omavahel seotud mitte kuidagi muud moodi kui lihtsalt arbitraarselt kokkuleppeliselt. Vot see on see asi, mille poolest inimkultuur paistab silma. Ja mingis mõttes on mulle hakanud tunduma, et võib-olla ei ole liialdus öelda liialdus defineerida inimkultuuri kui liiki või inimliiki kui liiki, kes tohutult ülehindab sümbooliliste märgi suhete osakaalu. Ühesõnaga, kes lihtsalt sõna otseses mõttes kuritarvitab sümbolilisi märgi suhteid. Nüüd küsimus, mille biosemiootika siinkohal püstitab, on hoopiski selline laialt levinud mainstream lähenemine keelekäitumisele liikide keele käitumisele. Ütleks, et et inimkeel on edasiarendus looduse ja loomade keelest ühesõnaga justkui inimeseni uus asuks füto ja zoosemiootik kohal oleks sellest tuletatud ja järgmine aste hierarhiliselt kõrgena keerukam biosemiootikud ei pea seda kuigi mõistlikuks lähenemiseks. Vähemalt paljud neist ja küsimus, mida biosemiootikud soovitavad küsida, algab lihtsast võrdlusest. Nad ütlevad, et inimkeel sümbolüliste märgi suhete rakendamine on lihtsalt juhuslik kõrvalekalle teiste keelesüsteemide hulgast. Selline nagu irdvorm. Ma ei tahaks siinkohal kasutada sõnavärdvorm, kuna see kõlab hinnanguliselt ja hinnangulisus ei ole kohane lähenemismeetod sellises uurimisfaasis. Ja sellest tulenevalt küsivad biosemiootikud hoopiski, mis on inimkeeles, mis on sümbol hiliste märgi ahelate kasutamises. Nii ebamugavat ja nii halvasti töötavad, et mitte ükski teine loomaliik ei ole tahtnud neid kasutusele võtta. See tundub olevat väga oluline küsimus, sest et loogiline kommunikatsioon toimib täiesti probleemideta ilma sümbolkeelt kasutamata. Loomad ei jää hätta omavahel eluks vajalike kogemuste vahetamisega. Nad suudavad lugeda emotsioone, nad leiavad endale kaaslased, nad suudavad reproduktiivset täiesti efektiivselt käituda. Ja valdavalt võiks öelda, et nad ei kasuta mitmeid asju, millega inimkultuur on ilmselgelt üle piiri läinud. Näiteks nad ei pea omavahel suuri sõdasid mille alus, põhjus võib ka olla suuresti just nimelt sümboliliste märgi suhete ülehindamine, sest sellised mõisted nagu au, ebainimlikkus kohatu käitumine, need on kõik sümbol keelelt üles loetud tuletised. Neid kõik oleks olemata, kui sümbolkeelt ei rakendaks. Nüüd mingis mõttes võib oletada, et sümbolkeele kasutuselevõtmine või sümbolilise keelekasutusele võtmine võib jääda omamoodi samasse piirkonda aiapiirkonda narratiivi kasutusele võtmisega. See on nüüd narratiiviteooria küsimus ja narratiiv on jällegi midagi, mida inimene kasutab, ja teised loomad üldjuhul nii palju, kui me teame, ei kasuta. Hayden vait. Osutab sellele, et, et just nimelt narratiivi ilmumine selles punktis, kus narratiive ilmus, kuigi see ei ole punkt, vaid seal on mingi meelevaldse pikkusega ajariba me ei suuda seda rekonstrueerida, millal täpselt ja kui pika aja jooksul, et narratiivi ilmumisega toimus see, et looduslik kord vahetati välja sümboolse korra vastu ja narratiiv andis inimliigile võime ajas edasi-tagasi liikuda, konstrueerida oma peas võimalikke maailmu ja samal ajal seal läks sellega kaotsi see täiuslik loom olemine, see hetkes viibimine, mis loomadel on nii ilmselgelt olemas ja mida inimesel ei ole enam võimalik pärast sümboliliste märgi ahelate kasutuselevõttu, mida inimesel ei ole enam võimalik saavutada. Et mingis mõttes müüdid paradiisist ja paradiisist väljaajamisest võivad olla omamoodi seotud just nimelt narratiivsete struktuuride käikulaskmisega ja sellega, et märgi ja talle viitava objekti vahel läks kaduma seos, mis sellest tuleneb, tähendab, miks ma sellest nii pikalt räägin loengus, kus alusteema peaks olema ühed ja nullid. Mulle tundub, et siit võib tulla mingisugune võti, tähendab, ma pean vist osutama veel ühele arenguribale, enne kui ma need otsad kokku viin. See on üks võimalus, kuidas vaadata põhjust, miks me käitume nii, nagu me käitume, miks inimkultuur käitub nii nagu käitub. Kui me vaatame tagasi evolutsiooniteooriasse hästi üldiselt ilma detaile ja täpsustusi kasutamata, siis ma julgeksin öelda, et evolutsioon on ennast üles ehitanud põhinevalt sellel, kes efektiivsemalt härra sööb. Ühesõnaga, küsimus on loomulikult ressursis ja ressursi omandamises. Aga lähme veel mitu sammu tagasi. Ja kui me vaatame päris algset olekut, nii nagu vähemalt noh, mõned maailma tekkimise hüpoteesid, seda näitavad siis kogu see evolutsiooniline rida, kogu see elu rida siin on olnud kombinatoorsete lahenduste jada, ühesõnaga juba algusest peale geneetiline, isegi füüsikalised protsessid moodustasid mingeid kombinatsioone alates suurest paugust mingeid kombinatsioone, mis viisid välja järgmiste kombinatsioonideni edasi. Geneetiline ahel läks täpselt samamoodi mingisuguste töötavate kombinatsioonide jaa toimevõimeliste kombinatsioonide välja sõelumisene edasi evolutsiooni käik, sõelus välja, mingisugused paremini ellu jäävad liigid, efektiivsemalt toimivad kombinatsioonid jällegi nii geneetilised, eks ole, kui ka füsioloogilised kombinatsioonid või ütleme, ehituslikud mingites tingimustes toimisid paremini kui mingid teised. Ühesõnaga kogu see rida on olnud lakkamatu kombinatoorikad algusest kuni lõpuni. Ja selle juures tekib küsimus, et kas sellel elu reaalsellel evolutsiooniharul siin saab olla üldse mingisugust muud rakenduslikku võimalust kui kombinatoorne. See on üks võimalus seletada seda, miks me teeme kunsti, miks me ehitame oma kultuuri nii nagu me ehitame, meil lihtsalt ei ole muud võimalust kui kombinatoorne. Põhimõtteliselt noh, võiks ju teha sellise ka lihtsatuletuse ja küsida, et missugune probleem oleks valida endale ükskord välja näiteks riided ja jääda selle juurde, me ei jää selle juurde, me vahetame kogu aeg kombinatsioone. Me mängime lakkamatult. Ja mõnes mõttes mulle tundubki, et et see üks asi, mida kuigi ka loomad mängivad, see ei ole nii lihtne ja isegi nad mängivad küllalt keerukaid mänge, aga ma jätan praegu selle kõrvale kogu süsteemi mitte liiga keeruliseks ajada. Et mitte uppuda lõpututesse nagu külg vaadetesse, siis mulle tundub, et inimesel ei ole muud valikut kui lõpmatu kombinatoorikast. Ühesõnaga inimene mängib kogu aeg kõigega, millega tal on võimalik mängida. Sellest vaatenurgast vaadates ei ole mitte mingit vahet kunstniku, maalija ja kurgimüüja vahel või ükskõik millise muu kunstniku, tähendab kunstnik mängib oma kombinatoorikad kasutades ühte tüüpi Arsenali kurgimüüja mängib täpselt samamoodi kombinatoorikad, kasutades teist arsenali, mis küll kunstniku meelest võib tunduda lihtne, aga ei ole siiski kindel, kas kunstnik suudab seda kurgimüüja kombinatoorikad mängida sama efektiivselt, see on üks teine mäng. Täpselt samamoodi kui inimene liigutab börsil mingisuguseid aktsiaid, ta täpselt samamoodi kombineerib, ta mängib mingisuguste konfiguratsiooniga, mis vahetavad oma positsioone. Ühesõnaga terve see tuur on algusest lõpuni nagu mängupõhine. Lihtsalt see on üks võimalus, et kuna algusest peale see evolutsiooni haru on moodustatud kui kombinatoorsete jadad tulemus, siis see ongi lõpp rakenduskultuuris, meil ei ole muud valikut mitte ühelgi elualal, mitte üheski variatsioonis. Me lihtsalt valime selle pealisehituse, selle mängu, mis meile rohkem meeldib ja siis mängime seda mängu nii. Nüüd see mõnes mõttes võtab ka ära. Liigse austuse kultuurikohalt selles vaatenurgast, ütleme kultuurses kitsamalt, eks ole, skulptuuri võib võtta ka nagu laiemalt, kuidas kõigi oma nähtustega, mis seal sees on, aga selle vaatenurgaga seal ei ole mitte mingit vahet, millist mängu sa mängid seal ainult pealisehituse küsimus, igasugune väärtusteooria lahustub selle nurga alt vaadates. Kui tulla tagasi ühtede ja nullide juurde, siis olukorras, kus me rakendame sümbolkeelt, kus me oleme teadlikud sellest, et me võime oma keeles vahetada tähendusi objektide ja nende kohta nende viitavate märkide juures me võime neid asju ümber positsioneerida ümber nimetada. Me võime lõpmatult mängida mõistetega jällegi ka siin toimub lõpmatut keelemängud, mis keelduvad iseenda ümber. Siis sellest tulenevalt on, kui hakata vaatama inimkonna mütoloogiat, siis on väga selge, et inimkonnal on kogu aeg olnud selline kujutlus, et on olemas kood, mille tabamisel jõuame jälle sinna, selle algkeele juurde, et on olemas kood, mille valdamisel on võimalik reaalsus ümber kirjutada. Küsimus, mille siin võib küsida, on see, kas see ei ole mitte just nimelt seesama sümbol istemärgi ahelate pidevast rakendamisest tulenev aju funktsioon, mõelda niimoodi, et kuskil all on kood, vajadus leida midagi, mille ümberkirjutamisel muutuks realiteet. Ühesõnaga, kõik muinasjutud sellest, kuidas kuldkala, mis asi on kuldkala, kuldkala on põhimõtteliselt ju ümber defineeribki pass, see on üks väike programmijupp, mis ilma selleta tähendab, me ei tunne programmeerijad taga, inimene püüdis kuldkala välja, ta sai selle programmijupi kätte ja tal põhimõtteliselt on olemas interface. Kuidas seda kuldkala händlida selle jaoks ta peab kuldkalale ütlema oma kolm soovi oma keelt kasutades. Koodijupp läheb käima sellepärast, et koodijupp on pandud ebamugavasse situatsiooni, kus ta nagu lahti pääsemiseks vajab seda, et ta rakendaks selle ära ja kuna tema nagu kolme soovi pakkumine võetakse vastu, siis ta rakendab selle ära, kirjutab maailma, kirjutab reaalsuse kihis midagi ümber, kuna tema valdab seda keelt, ta suudab siseneda hüperteksti ja muuta seda lõpptulemust nii. Ja kõik ongi muutunud. Kui te olete näinud ja ma arvan, et te olete, sest seda filmi on, see oli suures levis nirnoida sorry ehk siis päevast vahtkonda, mis oli nats nõida, sorry järg siis kohe seal alguses on episood, kuidas Tammerlaan istub ja vaatab ühte kaarti, noh, tekst räägib ümber legendi, et tegemist on labürindi ka, mida ei ole võimalik läbistada. Ühesõnaga, kuhu kõike sisenevad, surevad sinna ja mitte mingit moodi ei pääse läbi ja siis juhtub see, et Tammerlan torkab kogemata kaardi sisse augu. Ja äkki saab aru, et selles labürindis on olemas ja ta näeb sealt nagu mingeid sümboleid ja ta taipab, et, et läbiminemiseks on vaja ühte järjekordselt ühte koodijuppi pistaks selle labürindi ilma etta, püüaks läbida kõiki neid käike, vaid, mis murraks koodi lahti ühe koha pealt, tekitaks avause siseneks sealtkaudu ja kirjutaks selle ümber. Ja nüüd noh, selles konkreetses loos oli ju veel tagasi see asi, et seal taga asubki maagiline Divaike seal taga asus meelustatuid või ehk siis saatuse kriit, mis oli nagu eriliselt jõuline God Preiker, sest et kui sellega kirjutada mingi üks sõna, siis kõik muutus, ühesõnaga see kirjutas ümber looja aja ja isegi persooni nagu noh, elu. Et kui Tammerlonsai mäletatavasti selles episoodis, kui ta oligi seda nagu algset algset programmikoodi kasutades maagilise tibaizini välja murdnud siis juhtus ikkagi õnnetus ja ta torgati mõõgaga läbi ja tal oli see seadeldis maagiline kriit käes käes ja ta tahtis kirjutada mida iganes, aga kuna ta oli saanud surma sellel hetkel, siis tal ei jäänud sellega mitte midagi muud üle, kui kirjutada, elada nii ta sai lihtsalt uue võimaluse. Noh, ühesõnaga siin on näha, et mulle tundub, et seesama see taju, kese, keelest tulenev taju, et tähendused on vahetatavad, see tekitab igatsuse, et ka reaalsus oleks ümber kirjutatega vahetatav. Sest põhimõtteliselt, ega reaalsuses eriti palju ei ole kohanud seda, et reaalsus oleks ümber kirjutatav. Reaalsus on muudetav ikkagi siiski või nimetame seda tegelikkuseks, mulle ei meeldi see sõna reaalsus, tegelikkus on siinkohal küll nagu sünonüüm, kuid ta on vähem koormatud selle tähendusega, sest kui ma ütlen reaalsus, siis ma tegelikult ei eelda, et selle kohal ei võiks asuda lugematu hulk kihte võimalikke maailmu. Sest vastupidi, ma arvan, et need võivad seal esineda ja see kõik sõltub lihtsalt meie sensor käitumisest, eks ole, mida me parasjagu näeme ja millisena me seda reaalsust tajuma. Sest et, et kui vaadata natukene bioloogiasse ja vaadata natuke biosemiootika, siis on üsna selge, et kui me muudaksime oma sensorite iseloomu, kui meie nägemise spektraalulatus muutuks, siis me hakkaksime tegema teistsugust kunsti ja kui meie tasakaalumeel oleks teistsugune, seisaksime teistmoodi, asetseksime ruumist teistmoodi, põrkaksime füüsiliste materjalidega teistmoodi, siis meie kompositsioonitaju oleks teistmoodi, sest et ma olen küllaltki kindel selles, et kompositsioonitaju esimene terminaator on tasakaalumeel. Et ühesõnaga, mulle tundub, kunstiteoorias on väga võimalik liikuda tagasi just nimelt nende lihtsate bioloogiliste ratamatusteni, selleni, kuidas me ruumis asume, millised me oleme ja kuidas me ruumi tajume ja sealt tulevad mõnes mõttes küllaltki hästi töötavad mitte 100 protsenti loomulikult, aga sellist asja ei saagi olla. Küllaltki hästi töötavad seletused sellele, miks me kunstis eelistame ühte või teist tüüpi kombinaat toorikate, miks me ehitame oma kunsti nii üle, aga ka see ei ole selle loengu teema. Kuidas siis on reaalsusega, mis ei ole asendatav, tundub, et kuigi hammu rabi käkerdas kõik ära ja lasi ja ühe nulli, 4000-ks aastaks või rohkemaks isegi tegelikult ikka kõvasti rohkemaks lasi õhku, siis ometigi jõuti selleni tagasi. Semiootika üks noh, ütleme siis mitte rajaja, vaid see mees, kes kirjutas semiootika, Charles Sanders börs. Kuigi protosemiootilise mõttekäike oli ammu enne tedagi olemas. Börs väitis, kui ma nüüd ei eksi aastaarvuga kuskil 1868. paiku, et ta arvab, et elektriimpulsid on kasutatavad informatsiooni edasikandmiseks ühesõnaga põhimõtteliselt juba sellel ajal kirjutades lahti oma kolmekümmet tuhandet lehekülge semiootikut. Ta ennustas põhimõtteliselt arvutitehnoloogia võimalikust ette sellel ajal, kui seda veel Kahest ei paistnud. Ütleme jällegi nii, et see on loomulikult, see on küllaltki selline noh, nagu kirjanduslikku hüpoteetiline lähenemine, aga siin hakkab paistma mingi üks võimalik seos. Kui mingisuguses kohas on vajadus või pressing piisavalt tugev siis noh, ka füüsikalises ütleme bioloogilises ruumis toimub see, et organism otsib teid selle olukorrale kas lahenduse või mingisuguse vallandamise leidmiseks. Nüüd samamoodi kui eeldada, et inimaju kohal on sümbol hiliste märgi ahelate pressing ja inimajul on igatsus, mida me näeme tõesti tuhandete aastate kaupa mõistendites, et reaalsuse kord oleks ümber kirjutatav, et sümboline kord ei asuks mitte ainult narratiivi pea sees, vaided, sümboliline kord oleks ka Transformeerit valvsusele ja mis genereerib reaalsust, et see oleks läbipääsetav läbi tungitav, siis kuskilt peab lahendus tulema, ühesõnaga, mingis mõttes termineerida aju mõtlemissuunda ja tundub nii, et ühed ja nullid on võib-olla see võimalus, kuidas inimkultuur endale selle selle rakenduse ja selle võimaluse leidis. Sest et tõepoolest me teame Matrixi filmi, kus kogu maailm selgus, et kogu maailm ongi ühtede ja nullide jada ja lihtsalt kui olla piisavalt läbinägelik, siis oli võimalik näha seda saada teadlikuks tegelikkusest. Ja noh, mõneti on see nüüd mingisugune koht, mis seletab seda, miks inimesed nii väga armastavad ka arvutimänge. Miks virtuaalne keskkond tõmbab niivõrd külge, sest et see reaalsus, see tegelikkus, mille seal viibitakse olember kirjutatav seistud mängus sees kuskil on puuk ei tööta, mingisugune asi, mingi vastane käitub kummaliselt, ei, ei ründa, sind ründab sind liiga tugevalt. Sa saadad defidele teate, defi töötlevad ja me tegeleme sellega siis saabub update mängus, parandatakse see koht ära ja see kõik hakkab käituma loogiliselt, see kirjutatakse ümber, sisenetakse koodi ja reaalsus muutub, mille peal me asume nüüd selle koha peal. Noh, ma peaksin ilmselt jälle osutama isiklikule kogemusele. Ma alustasin 96. aastal, see oli kuidagi niimoodi, et ma teadsin, et on olemas niisugune asi nagu rolli simulatsioonimängud ja RPG diaid mängitakse Dragons siit ja veeretatakse täringut, aga see ei tundunud mulle kuidagi noh, nagu huvitav, ma mõtlesin kogu aeg, et noh, et ma tahaksin näha kolmemõõtmelist simulatsiooni, et see mõjutaks rohkem ja siis ühel pikal autosõidul Sven Kivisildnik seletas mulle nagu põhjalikult ära ja selgus, et mul ei olnud lihtsalt keegi nagu piisavalt adekvaatset seletust andnud asja kohta. Ja siis ma hakkasin mängima mängus, mida Tiiemmisid Veiko Tamm, Sven Kivisildnik ja ma leidsin üsna ruttu, et see Tregons, see Tandžensentrekondseks siis ühesõnaga, et kogu see keskkond töötab nagu kirjanduse generaator, et see on järjekordne lihtsalt üks võimalikust lahti loopimise allikas. See on jälle see mängukeskkond, see vajadus mängida, mis noh, inimkultuuris ei taandu nagu minu meelest mitte ühegi rakenduse juures või noh, mis, mis hoiabki üleval kogu inimkond tuuri noh, ütleme siis sellisel sügavamal või vähem sügavamal tasandil toimub ikkagi mingisugune mänguline just nimelt kombinatoorne käitumine, sest sõnamäng võib tekitada tõesti pisut segadust, aga kasutame selle koha peal terminit kombinatoorne käitumine ja asi on selgelt palju aastaid hiljem siis eelmisel kevadel sattusin ma mängima Lotra Online'i ehk siis Sõrmuste isanda Online mängu ja see oli nagu esimene piisavalt keerukas kombinatoorne mängusüsteem, mis mind nagu tõepoolest sisse tõmbas, et sealtmaalt ma olen istunud võib-olla peaaegu iga päev päris iga päev, aga see tuleb siis nüüd juba poolteist aastat päris mitmeid tunde seal keskkonnas üritanud läbi mängida kõiki klasse ja kõiki rasse, kõiki võimalikke kombinatoorikaid. Seal on mõningad väga keerulise grupikombinatoorikad peale ehitatud lahendusvariandid, mida ma ei ole kohanud üheski teises mängus. Ühesõnaga, ma käsitlen seda kui dünaamilist malet ja ma ei mängi malet, sest et mul puudub silmamälu ja ma ei suuda kombinatsioone meeles hoida lihtsalt vajalikke käike ette. Aga Lotras toimuv reaalajas keeruliste kombinatsioonide üksteise vastu lahtimängimine on see, mis ilmselt nagu minu kombinatoorset rakendusvajadust koormab piisavalt. Nüüd ega küsimus ei ole nüüd konkreetselt ühes mängus, sest ka see on ju kõigest valiku küsimus, mis kellelegi sobib, milline kombinatoorne pealisehitus, milline visuaal ja millised mudeldused, millised helid, mis on need, mida me valime, eks ole, see on, see on puhas, individuaalse valiku küsimus, aga üks kummaline nagu tagasipööre või kaar tuleb nähtavale, nimelt räägin edasi lugu, sest ma ise ei ole Everku hästi mänginud, aga ma räägin lugu ja tõenäoliselt, kui ma oleks kuulunud mingisugusesse traditsionaalsuse kultuuri, siis päris kindlasti olekski seal olnud lugude rääkija, kes lihtsalt nagu noh, salvestab lugusid ja räägib neid teistele edasi. Et lugu on šiiperist. Aga alustame hoopiski korraks nagu kunsti valdkonnast. Ilmselt te olete piisavalt lugenud, ka kokku puutunud või kuulnud või ise sees olnud Flashmobi käitumisel töötleme Flashmobi korraldamises ja siis nagu noh lühidalt, kokkuvõetuna on siis, eks ole, olukorrad, kus inimesed iseorganiseeruvad, lepivad kokku, kui mingisuguses ürituses, mida nad korraldavad, üks küllalt tuntud flash mob, oli see hangumine mingis suures keskuses, eks ole, toimus New Yorgis esimese hooga, mida tehti ka minuteada kevadel Viru keskuses, aga lihtsalt kriitiline mass ei olnud piisavalt suur, et see oleks väga hästi märgatav. Lihtsalt inimesed leppisid kokku telefonidega ja ühel hetkel jäid liikumatult seisma, nii nagu oleks Matrixi filmi stoppkaader olnud äkki ja töötajad sattusid paanikasse, sellepärast tundus, nagu aeg oleks hangunud, juhtus midagi täiesti reaalset, midagi arusaamatut, sellist asja ei saa olla, keegi kirjutas reaalsuse koodi ümber, Rogers midagi ära, inimesed hangusid. Nii, osa ruumi jäi paigale ja siis noh, kokkulepitud aja peale läksid need inimesed jälle liikuma, kõik nagu midagi poleks juhtunud. Ja aeg läks jälle käima. Noh, see on üks võimalus, eks ole, selliseid kokku leppelis jazzi, irregulaarseid käitumisi just nimelt ühiskonna liiga hästi reglementeeritud struktuuri vastu toimimisi. Ma arvan, et see on tervendav, selliste asjade tegemine, seda on väga vaja, sest et kaheldamatult on valge kultuur üle pingutanud oma reglementatsioonidega ja omas sümbolilise korra rakendamisega, kui mille, kena, mis peaks olema justkui nagu noh, läbistav, kõikehõlmav ja kõigest üleulatuv. Kindlasti see ei ole nii, selliseid samasid flash move on ju tegelikult korraldatud virtuaalses keskkonnas täpselt samamoodi, kus võib-olla nende korraldamine on mõningal määral paindlikum, kergemini tehtav ja nüüd ongi üks näide, mida siinkohal saab tuua, on see samas liiperi näide, kuidas Verkvestis oli progetud, väga suur, kole monster, iidne draakon, klipper ja liiperile oli kaks häädi, kes Troppisid väga vajalikke relvi ja kas liiperit ei tohtinud torkida, sellepärast et sviiter Regennis 50000 hittpointi, noh, ma ütlen juhusliku numbri lihtsalt, et oleks hästi suur number Regennist 50000 it pointi sekundis ja noh, teda ei olnud võimalik tappa, ta oli tehtud nii, et teda ei ole võimalik tappa. Küll aga oli tal selline omadus, et oli võimalik, kui mob sind jälitama, asus mingi koori monster, siis sa võisid joosta nagu tsooni piirini ja kui sa tsoonisid sealt läbi, siis ta jäi maha. Muidugi juhtus aeg-ajalt seda, et teiselt poolt teises tsoonist jooksis keegi täpselt samamoodi teise monstriga ja siis ta lihtsalt vahetasite lõpuks söödi teid ikka ära. Aga võiks ka minna paremini. Ja siis noh, Slipperiga üks selline nagu väiksema kaliibri nali oli, see aeg-ajalt tehti siis nagu sellist kurje vigurit mingi aetis liiper üles joostes liiperiga välja ja Logiti ennast ruttu välja serverist. Aga šiiperil oli nimelt see omadus, et tema, väidetavalt nii palju kui mina tean, ei pidanud tsooni piiridest midagi. Ühesõnaga see tähendas seda, et klipper jooksis mööda serverit ringi ja sõi kõik ära. Sõi serveri puhtaks kogu selle keskkonna ja siis levis nagu kulutuli info ühes kildis teise ja ühelt mängijalt teisenis liiper lahti, logige ruttu välja. Kõik logisid kiiresti välja, enne mitut tundi tagasi loginud. Siis kui klipper oli ükskord oma koopasse tagasi roomanud, siis hakati vaikselt jälle vaatama, et ei tea, kas liiter on juba nagu ära kadunud lasen. Põhimõtteliselt on see tüüpiline iidse draakoni lugu, kuidas pääses iidne draakon lahti ja sõi ära, eks ole, kõik linnad ja riigid ja hävitas ja kohutav kaos oli lahti. Aga lugu läheb edasi ja vot see, mis edasi läheb, see on juba nagu tõeliselt lahe. Everk vestis olid hästi suure droidid, ühesõnaga kus, eks ole, hästi palju inimesi, kui seal oli mingil perioodil olid 72 inimesed Raidid ühesõnaga mida on tõeliselt nagu päris karm ette kujutada, kuidas, eks ole, kogutakse ikkagi kokku ühel hetkel 72 inimest, kes lähevad ühte konkreetset asja tegema. Metroos on näiteks 20 412. draidid esinenud 12 inimese kokku saamine kohati on päris keeruline. Aga noh, Everquest oli kahtlemata üks suur läbimurdemäng virtuaalias ja võib olla seal oli lihtsalt inimeste innustatus oli kõrgem ja kolm sellist tippgildi leppisid kokku. Sisuliselt võiks öelda, et kolm voor kaptenit realiku istusid omavahel maha ja arutasid, et mida me teeme iidse draakoniga. Ja siis nad panid kokku kolmest slaidist koosneva meeskonna, kus siis oli kolm korda 72 inimest, kes kõik olid välja valitud niimoodi, et olid kõige kõrgemad Emiczautputiga Faitterid ja kõige vihasemad hiilerid ja ressijad ehk siis elustajad. Ja siis kolm korda 72 meest ja naist läksid iidse draakoni vastu. Liiperile oli muidugi kohutav tänitš niimoodi, et kui ta nagu ühes suunas pööras, siis oli 10 tüüpi või 20 tüüpi kohe surnud ühe ühe tule puhumisega ja siis läks lahti suur sõda. Kõik need kolm korda 72 inimest peksid neli ja pool tundis liiperit. Niipea kui 20 mees, surnalid saanud ressarid, kohe hiilisid need ülesse ja fiiber pööras teisele poole, sellel ajal olid need juba üles tõstetud ja lõid neli pool tundi kestis vihane metsik võitlus Macroni vastu ja juba kuskil hakati nägema, et ahhaa punktid hakkavad alla tulemas hoolimata sellest täiesti ebaloomulikkus 50-st 1000-st või rohkemast hind Bondi Regennist sekundis ja hittpundid hakkasid allapoole tulema. Ja siis nad lihtsalt meelekindlalt neli pool tundi või ka rohkem peksid liipreid, kuningad, lõits liiperi maha. Nii, ühesõnaga iidne draakon oli võidetud, mis nüüd edasi sai, punasviiter oli progetud, nii et teda ei saa tappa. Siis teda ei ilmunud, enam ei ilmunud, Hääderelvad ei Troppinud, maailmakord oli täielikult rikutud. Kõik olid tigedad, oli vaja neid relvi. Sony Entertainment olevat olnud marus. Need palkas endale programmeerijad, kes asusid kiiresti maailma koodi parandama, aga kuna see oli piisavalt keeruline koht maailmakoodis, siis maailma koos ei tahtnud kuidagi paraneda. Kliitorit ikka ilmunud. Sony Entertainment oli visanud need kolm top kylge serverist välja. Need aga kaebasid Sony Entertainment kohtusse ja ütlesid, et vaadake, litsentsi lepingus ei ole mitte kusagil kirjas, et klipperit ei tohi tappa. Ühesõnaga, kas see oli nüüd täpselt nii või see oli kuidagi teistmoodi, aga igal juhul oli suur tüli ja paks pahandus. Ja lõpuks need gildid loomulikult lasti tagasi serverisse lepite omavahel ära, isegi klipper taastati, maailmakord oli jälle jalule seatud. Räägitakse, et paar korda pärast seda olla veel sviiperit maha löödud, aga noh, võrreldes loomulikult nende esimeste innovaatoritega, kes võtsid ette nagu täiesti võimatu ülesande ja tegid selle ära, siis noh, need ei olnud enam kaheldamatult ajalooliselt nii märkimisväärsed sündmused ja see on koht, kus minu meelest hämmastava täpsusega virtuaalruum kordab seda, mida müüdid meile räägivad. Sest et on lugematu hulk müüte sellest, kuidas võideldi iidse draakoniga ja siis on see, et me siseneme oma sellel hetkel olevas reaalsuses sellesse võimalikkusest, mis meil on, siseneme sinna ühtede ja nullide pealt genereeritud võimaliku maailma ja hakkame seal tegema täpselt sedasama, millest legendid räägivad ja me teeme selle ära. Tegelikult siis liiperi mahalöömine tähendab seda, et reaalselt täiesti sisenetavas ja hänglitavaid tunnetatavat maailmas löödigi maha iidne draakon. Nii et tuleb välja, et legendid räägivad õigust. Kõneles Tartu kõrgema kunstikooli ja Eesti kunstiakadeemia õppejõud Andrus Laansalu. Muusika puh Hanssoni raadilt. Sõrmuste isand. Ööülikool tänab koostöö eest. Festivali Plektrum. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2009.