Ööülikool. Kuulate kolmandat saadet arhitektuuri aasta välkloengute sarjast teemal arhitektuur on võim, kõnelevad Hardo Aasmäe, Heikki Kalle, Aivar Pohlak ja Mart Kalm. Lektoreid tutvustab arhitekt Ülar Mark. Kool. Me ei ole siia kunagi kutsunud ega lasknud poliitikuid esinema. Hardo Aasmäe oli üks, kes oli rahvarinde asutaja pöördel sel ajal 89 91. NSV Liidu rahvas saadik oli siis 89.-st esimeseni. Aga tegelikult Hardo Aasmäe on hariduselt geograafiateaduste kandidaat ja kitsam eriala asustuse geograafiaametis on ta Eesti entsüklopeediakirjastuse peatoimetajana. Ja aastail 1990 kuni 92 töötas Tallinna linnapeana millele eelnes veel 15 aastat linnauuringuid. Nii et linna, nii võimu kui kui sisu poolest tundev inimene, palun. Ardo Aasmäe. Meil on suurepärane loosung, arhitektuur on võim. Võim paraku on nii laia tähendusega sest võim, võib-olla demokraatia võim, võib-olla autokraatlik võim, võib-olla des Bootja võim, võib-olla diktatuur, võim, võib-olla türannia. Seega võime selle ümber sõnastada, arhitektuur on demokraatia, arhitektuur, türannia arhitektuur on repressioon, kui on tegemist repressiivse võimuga, arhitektuur, võib-olla diktatuur ja nii edasi ja nii edasi. See tähendab seda, et kui arhitektuur on võim siis tuleb tema üle teostada erakordselt tähelepanelikult järelevalvet. Sellepärast et see puudutab meid kõiki. Sest kui arhitektuur on türannia, siis on arhitektuur türanni teenistuses. Kui arhitektuur on diktatuur, sistan diktaatori või nagu nõukaajal oli proletariaadi diktatuur tema teenistuses mis on näiteks proletariaadi diktatuurist jäänud meie linna valgesse. Klassikaline on Hrurštšovkani. Kui näiteks arhitektuur on autokraatia siis väga paljud arhitektid on ju õnnelikud. Nad ütlevad, näe, Napolion, kus oli arhitektil võimalus lahendada ja kujundada ümber Pariisi kesklinn. Ja meil on kõik selle üle uhked. Paljud arhitektid oleks ilmselt õnnelikud, kui tema tööandja oleks Peeter, esimene Peterburis ja nii edasi ja nii edasi. Kuid ükskõik, kuidas me seda vaatame, nendel aegadel arhitektuur ei olnud kodaniku teenistuses. See, mille järgi me praegu igatseme. Kodaniku teenistuses olev arhitektuur on kodaniku jaoks. Kodaniku jaoks olev arhitektuur ei ole mitte midagi muud kui demokraatia mis Churchilli mõtiskluste kohaselt on üks kõige vastikumad ja, ja ebaefektiivsemaid valitsemisvorme, kuid midagi paremat. Churchill on küll midagi paremat pole välja mõeldud, kuid seda tuleb täpsustada. Midagi paremat pole kodaniku jaoks välja mõeldud. See ei tähenda üldse, et see oleks maailma parim valitsemisviis. Seega arhitekt tuur, kui ta on võim siis tuleb tema üle teostada järelevalvet. Üldrahvalikku muide. Ja kui me mõtleme arhitektuurile, kuidas seda järelevalvet teostada või millest lähtuda, väga lihtlabane öelda, tuleb lähtuda kodanikuhuvist. Ja veel üldisemalt avalikust huvist, sest see on kodanikuühiskonna üks alustala. Kuid me peame tunnistama seda, et arhitektuur on välja kasvanud loodusteaduslikest põhimõtetest. Looduses on nimelt selline olukord, et erinevate liikide puhul, kui nende tihedus läheb väga suureks või on vajadus olla koos siis on kaks võimalust. Kas nad hakkavad koos ehitama maa peale kõrgeid hooneid nagu termiidid. Või siis ei mahu maa peale ära ja hakkavad rajama urge nagu rotid, inimene me oleme kõige kohanemisvõimeline liik maailmas ja me teeme nii seda kui ka teist. Ehitame metroosid ja ehitame kõrghooneid. Ja sellepärast võib öelda, et me oleme inimkond, teatud mõttes on võõran tuumas, eriti linnalise eluviisi puhul. Urgudes elamine ei ole inimesele loomupärane. Metroosse minnakse üldiselt vastu tahtmist hädaga ja kõrgel elamisega on täpselt sama lugu Jaan vaadata merele, kuid paraku me peame arvestama mõne kindla mõõduga mille on andnud meile ette loodus. Esiteks esimene kiirus, inimene suudab adekvaatselt tajuda kõike ümbritsevat maailma sörkjooksu kiirusega. No see on aeglane jalgrattasõit, nii kui sõit läheb kiiremaks, tekivad juba eksitused, sõidetakse vastu puud ja nii edasi, nii edasi. Ma hakkan rääkima hävituslennukitest, mis juba lendavad ülehelikiirusega, seal tegelikult silmamõõduga pole suurt midagi teha, mõõteriistade järgi lennata. Kas see tegelikult? Ja teine mõõt on troopikametsa ülempiir, see on umbes 60 meetrit, kõik, mis on kõrgem juba ütleme, vahetult ei suudeta tajuda. Ja kolmas mõõde on see, kui palju inimesel on ruumi. Ja olen üliõpilastele vahest kiusu pärast seletanud seda, et kui palju inimesel tegelikult ruumi vaja on, selleks, et ta tunneks ennast tubaselt ja asi toimiks. Öeldakse, et see on umbes 20 ruutmeetrit. On alati olnud niisuguse näite, et kui te tahate teada, kui palju seda on, et siis minge minge Stockholmi, võtke pilet, minge kuningalossi, laske teha endale ekskursioon, ekskursioon on tehtud, küsige, kas kuningas elab siin. Ei kuningas, ela siin, öeldakse kuningas atrottingolmis, siis võtke pilet, minge trottingolmik, küsige, laske teha ekskursioon, seal on kõik täpselt samuti kuningapaari magamistuvad, rattata ja nii edasi. Küsige, kas kuningas magab sinikuningas ei, magasi. Kus kuningas elab, siis öeldakse teile, et vot seal on üks kõrvaltiib, üks väike. Kui teil hästi läheb, siis te näete kuningat, kes väikese kopaga teeb aiatööd. Eks ole, tegelikult, inimesel on üks ruumi mõõt, kus ta tunneb ennast hubaselt. Asi ei ole mitte laiuses, vaid ka kõrguses. Lagi peab olema sellel kõrgusel, et kõik oleks mõõdukalt tuulutatud, mitte ainult soe. Ja see tähendab seda, et paratamatult arhitektuur peab lähtuma loodusteaduslikust, algest. Ning edasi. Keegi ju peab seda võimu teostama. Küsime nii, kas see on arhitekt? Vastus on eitav. Või kui arhitekt teostab võimu, siis on see arhitekti võõrandumine. See oleks samasugune lugu nagu jurist ütleks, et tema teeb seadusi. Jurist ei tee seadusi. Seadusi teevad inimesed, jurist valab selle sobivasse vormi, et seadus töötaks ja toimiks. Nii on samasugune lugu, et maju kavandavad oma mõttes inimesed, kes tahavad ühe, teise ja kolmandasugust maja. Arhitekti roll on valada, see geniaalselt ilusasse ja sobivasse vormimees tuleb arhitekti juurde, ütleb tahan perele maja. Mul on ta maatükk, on selline. Minu unistus on selline. Ja mida andekam arhitekt, seda paremini ta selle unistuse ellu viib. See tähendab seda, et arhitekti andekusest sõltub see, kuidas selle tahtja tahe viiakse ellu. Ja võimu roll on hoida arhitekti tööd nendes raamides et ta ei oleks vastuolus avalike huvidega, vaid pigem avaliku huvi toetaks ja täiendaks. Lõpetuseks tähendab see tegelikult paljuski minu arvates seda, et jäme ots selles võimus. On planeerijate käes. Sest mina elan Tallinnas siinsamas Rüütli tänaval Rataskaevu tänava pikendus. See tänavajoon on 13.-st sajandist. Ja kui te vaatate Lübecki linnaõigust, mis on eesti keeles välja antud, siis ma tsiteerin seda peast, see on seal natuke keerulisem, Jarhailisemalt öeldud, kuid põhimõtteliselt on seal öeldud järgmist. Et kui mees tahab ehitada maja, siis ta võtab linnast nööri ja ehitab nööri järgi, kui tema nööri järgi ehita maksatavat, nii palju trahvi ehitab ikka nööri järgi, mis tähendab tegelikult seda, et ta jääbki trahvi maksma, kuni lahustub või ehitab, nii nagu öeldud. Ja Tallinnas on 20. sajandil olnud 10 erinevat riigivõimu ehitusjoon Viru tänaval on sadu aastaid olnud ühe koha peal. Järgmine esineja, Heikki Kalle, ametilt keskkonnakorralduse ekspert. Aga ta on taimed, loogia ja ökofüsioloogia, doktor ja keskkonnakorraldusekspert Ettevõtete, Hendrikson ja Ko juba pikalt sellega asutaja. Oma hariduse on ta saanud õppides bioloogiat Tartu Ülikoolis muidugi ning geograafiat ja keskkonnakorraldust Oxfordi ülikoolis. Lisaks keskkonnakorraldusele on tegelenud planeerimisega, ei asutanud Eesti planeerijate ühingu. Ma ei saa mainimata jätta ajalaneki pooleldi tegevmuusik ning andnud välja kaks plaati kahasse Indrek kirvega. Öö on, öö on ja teise plaadi ansambliga küll May lisaks loonud muusikat filmidele ja siis ka nende plaatidele ise siis helilooja olnud. Et vaimu virgena hoida, harrastab purjetamist meresüstaga sõitmist. Plaanis rääkida hoopis natukene ajaloost, ehk siis sellest, sest tegelikult, kui inimene elas koopas Malustakse hoogest, jõuaks kuidagi sinna arhitektuuri välja. Et inimese ajaloos on neid selliseid otsustavaid arenguid olnud tegelikult päris vähe. Kui niimoodi vaadata ökoloogilisest plaanis, siis esimene võib-olla on seotud sellega, et kõigepealt peaks hakkama sellest peale, et mis iganes organism asustab mingit ruumi mis on seotud ressursside ja näiteks temperatuuri muude tingimustega ja kui nad on hästi optimaalselt selle tegelase või eluka jaoks, siis seda nimetatakse tema ökoloogiliseks nišiks. Ja nüüd mida edukam see seal edukuse mõõt on ka selle nishi nishi suurus mingis mõttes. Ja näiteks inimene, kui ta pani endale esimest korda riided selga, oli ta siis looma nahk, siis see tegelikult ei olnudki mitte midagi muud kui see, et ta laiendas oma seda ökoloogilist optimumi ja tegi seda nišši laiemaks. Ühesõnaga ta nagu võis olla palju külmema ilmaga väljas ja, ja nii edasi, et et terve hulk siukseid edusid tuli talle nüüd järgmine, niisugune väga oluline areng inimese arengus. Oluline etapp oligi tegelikult see, kui ta meenutades seda aega, kui ta koopas elas, õppis ise koopaid ehitama. Mis tähendab seda. Riided tal juba olid, et tegelikult ta sai minna rohkem põhja poole, ta sai minna ebameeldivamate tingimustesse, näiteks tiigrikarjale võistlema, minna lähemale juba sellepärast, et ta sai öösel panna rahulikult sõba silmale, ei pidanud kartma, et keegi võiks salaja sisse hiilida, ehk siis need majad laiendasid inimese tegutsemisareaali nagu inimese piirkonda ja see tegelikult võis olla ikkagi nii oluline sündmus, et see kodeerus nagu inimese mällu ja lõpuks ka liigimällu. Ehk siis riided, moetööstust tänapäevases tähenduses arhitektuur elavad nagu seda elu tänapäeval edasi, ehk siis kauge kuma, nagu nendest kahest hästi olulisest sündmusest kestab tänase päevani. Võib-olla kolmas sündmus on veel põlluma majandusehk siis redutseeritud, teisenenud vormides, mis iganes majandus ja nii edasi. Aga jätame selle praegu rahule, räägime edasi. Majadest nüüd ehitamine läks nagu kogu aeg paremaks ja paremaks ja need majad läksid suuremaks ja vägevamaks korraga inimene tundis, et teda on justkui nagu liiga vähe nende Nende jaoks. Ja siis ta hakkas paigutama igasuguseid oma hulle ideid sinna sisse hulle või vähem hulle. Ja seal majas hakkasid peale tema elama ka tema ideed, mis teisenesid religioonideks ja nii edasi igasugusteks arusaamisteks. Lõpuks aa kera mitmesse punkti tekkisid sellised kohad, kus need ideed või head olid tegelikult üle elusuuruse või üleinimliku suuruse. Ehk siis ideed olid kasvanud üle inimese ja mingis mõttes noh, inimene justkui nagu sellest samast arenguprotsessist justkui kõrvale jääda, nüüd elavad ideed ühes nende majadega edasi ja kasvavad üha suuremaks ja suuremaks. Teine niisugune oluline asi on seotud nüüd, kui nüüd rääkida, mis nende majadega nagu koos toimub, see inimene nüüd on, vanasti olid kaigas käes, rajas lõvisid eemale sellest koopasuust ja sellest majast ja tema liikumisvõime oli piiratud, siis ka liikumine on üks asi, mis on ääretult oluline, et noh, sellest ma võib-olla nii pikalt ei räägiks kui muiade arengust, aga mida me tegelikult tänapäeval näeme, on see, et, et need üleelusuurused, ideid, täismajad on kõrvuti kogu selle muu sihukese liikumisega tegelikult, kui me ruumi ütleme niimoodi planeerija pilguga, siis iseenesest need ideid täis staatilised objektid koos nende teedega ongi siis üle-elusuurune ideede võrgustik. Nüüd, kui me tänapäevases tähenduses kogusel selle asja nüüd lahti võtame, siis või nüüd lahti seletame, siis tegelikult võime siis küsida, et arhitektuur noh, on ikka võim küll. Nendel ideedel on see omadus, et nad hakkavad nagu andma inimesele tagasi ühel hetkel, ühel hetkel hakkavad need suured ideed ühes nende majadega elama oma elu. Ja kogu see teedevõrk ja kogu see muu, mis nende majade juurde käib. See kõik kõik muutub nii suureks, et inimesel on häda sellega hakkama saamisega. Ja ühel hetkel see, mis oli ehitatud nagu alguses olid kõik asjad lihtsad, et jumalatega saadi veel kuidagi nagu vestelda, kunud räägime religioossetest ehitistest kas siis Katedraalidestuda stuupa kuskil katmandu kesklinnas või või ta on püramiid, siis nad on selles mõttes selliste arusaadavate või hoomatavate ideedena, kuid tänapäeval on muutunud see asi kõik nii keeruliseks. Et sageli ei saa sellest enamjagu. Mis puudutab võimu siis, kui me sedasama loogikat jätkame, siis kui me paneme tähele seda, et, et mis on nagu siuksed, tänapäevased, arusaadavad võimu atribuudid nii riigiorganisatsiooni kui ka inimese tasemel, siis tegelikult nii naljakas kui see ka ja siis nad on seotud nende sama minu poolt enne mainitud kolme asjaga. Inimese identiteet ehk siis kogu moetööstus, mis töötab võimule laiemas mõttes võimule siis väga tõsine võimu atribuutika on seotud hoonetega või maja või asumisega pankadest teeme nende peahoonetest, mis illustreeriks, nagu seda mõtet. Kolmas asi on seotud selle põllumajanduse ka või majandusega, mis on teisenenud raha maailmaks. Vaatame seda, neid asju, mis meil seostuvad võimuga siis läbi inimese arengu, needsamad asjad, tegelikult need on kõik jäänud samaks. Aga nüüd üks asi, mille ma tahaks jätta nagu lõpetuseks õhku rippuma polegi nii lihtne vastata, on see, et osade inimeste jumalad on elanud kuskil hiies näiteks puu otsas või kaljus. See on niisugune asi, mis, nagu sellesse skeemi ei sobi ja need inimesed järjekindlalt räägivad sellest, et 21. sajand käes ja need inimesed hoolimata väga paljude inimeste tahtmisest ei ole kuskile tegelikult kadunud, vaid ta on elanud justkui paralleelset elu selline mõtlemine, mis, nagu sellesse skeemi hästi ei sobi. Eriti huvitavaks läheb, kui küsida seda küsimust uuesti, et kas arhitektuur on võim. Siis lähevad minu jaoks vähemalt asjad huvitavaks. Ja siit tekib nagu järgmine küsimus, et kui need inimesed, kes elasid koopas, kel veel maja ei olnud ja nemad kartsid iga kivi ja iga iga puud kartnud vaid suhtlesid ja nende jaoks olulised asjad, elasid nendes, enne, kui nad nagu ise õppisid, neid kodasid ehitama. Ja tänapäevased inimesed, siis minul tekib nagu küsimus selline, et kas see olukord on nüüd evolutsiooni alguses evolutsiooni lõpus, et noh, need kolm küsimust mäletaksin õhku. Arhitektuur on võim, Aivar Pohlak, siis samuti püüan. Lühidalt on Eesti jalgpalli Liidu president, kellel on juba väikese poisina oli soov saada inimeseks. Ta on tegutsenud õpetajana lastekirjanikuna jalgpallitreenerina. Ta ei kuulu ühtegi erakonda ega ühingusse, kuid kuulub siiski kodukoha külaseltsi. Tema iseloomustamiseks sobib hästi lause kapten korrali mandoliini raamatust, nii mõnedki pidasid teda väheke hulluks, kuid mina näen teda kui meest, kes armastas elu nii väga, et ei hoolinud sellest, millise mulje ta endast jätab. Minu jaoks on võim noh, väga selgelt seostub primaarsed ühe teise sõnaga või õigupoolest võim tegelikult tähendabki nagu midagi muud, et minu jaoks tähendab võim vastutust, eks ole, ainult üheselt ja, ja ainult vastutust. Ja ei midagi muud, ehk siis see tähendab seda, et kindlasti teiselt poolt olen ma nagu väga enesekeskne inimene, eks ole. Järelikult kes lähtub väga selgelt persoonist, kuna ta paneb kõik asjad nagu vastutuse tasandile ja ma arvan, et see on õiglane ja õige, et võib teha väga selgelt subjektiivseid otsuseid, põhjendada neid väga lihtsalt, ma võtan endale õiguse täpselt samamoodi, ma tahan töötada täpselt sellistes tingimustes, et ma saaksin endast nagu kulutada maailma heaks, eks ole, see pole minu jaoks maksimaalne, ehk siis see tähendab seda, et ma näiteks suvel töötan need päevad, mis ma olen kodukontoris. Ma töötan oma maja katuse rõdul, eks ole, sellepärast et sealt panen sood, kuulen, kuidas, kuidas haugub seal, eks ole, kuidas naabri lehm ammub ja see on minu jaoks nagu täiendav energia ja, ja mul on õigus nendes tingimustes töötada. Sest ma kulutan ennast maailma jaoks selleks, et maailma paremaks teha. Aga kui nüüd nagu teema juurde tulla ja esimene asi, mis mul siia tulles nagu pähe hakkas, oli see, et ma mõtlesin tegelikult, et kes need inimesed on, kes, kes seda kõike nagu kuulata tahavad. Ja kui ma nägin, teie ei tea, mis seal all toimub, eks ole, teate, ka mind ei tahetud sisse lasta, öeldi, et siia ei mahu enam mitte kedagi, isegi mitte esinejaid. See tähendab seda, et meie ühiskonnas pendel hakkab mingil moel ikkagi liikuma teise asendisse. Ehk siis ma eeldan, et siin on miskipärast inimesed, kes on suhteliselt vähe huvitatud rahast, kes on rohkem huvitatud vaimust ideest elust aru saada sellest, millest elu koosneb. Ja mina püüan kõiki asju nagu selliselt käsitleda ja mõelda kogu aeg, mis tähendab tegelikult midagi ja täpselt samamoodi ma püüan mõelda sellest arhitektuurist. Ma niivõrd ei tahakski rääkida sellest, ütleme sellisest nagu pildist, mis meile avaneb vaid ma tahaksin rääkida pigem pildist või olukorrast, mis meid kujundab. Ja ma arvan, et kogu elu koosneb kujunditest, mis tähendavad midagi. Ja nende kujundite meelevallas olles me kujunemegi vastavalt endale kujunditele, mis on meie ümber. Me loome neid kujundeid ise selliselt ja allume neile. Ja kui ma võtan nagu selle esimese poole, ütleme siis nagu selle Välise pildi, mida me näeme, noh, ma ei hakka rääkima nendest igasugustest uus asumitest või küladest, mida linna lähedal ehitatakse. Ma ütlen ainult, et kui te mäletate, võib-olla teie isad, vanaisad kõnelesid teile, minu isa kõneles minule sellest, kuidas viiekümnendatel aastatel inimesi aeti vägisi kolhoosikeskustesse kokku, kuidas neid maju veeti kolhoosikeskustesse, kui et inimesi nagu sunniviisilelt ühte kohta ajada. See oli sotsialismi tegelikkus, eks ole, kapitalismi tegelikkus on see, et need inimesed kolivad vabatahtlikult sinna, võtavad pangalaenu, maksavad enda eluaeg ennast ogaraks ja tulevad vabatahtlikult sinna kokku ja täpselt seesama asi ainult teistpidi, eks ole, üks on sotsialistlik teinud, kapitalistlik üks sind sunnitakse teisel juhul sama asja vabatahtlikult ja sulle meeldib ja sa oled rahulgi veel, eks ole, oled õnnelik, ütleme niimoodi. Me oleme võib-olla Mandri-Euroopa üks väiksemaid rahvaid, kellel oma riik võib-olla olemegi kõige väiksem rahvas, kellel oma riik ja meist on üle käinud kõik ühtepidi teistpidi, kolmandat pidi neljandat pidi me oleme olnud sellises kohas, mis on kõiki huvitanud, aga tegelikult see, et me oleme olnud siin sopis, see on ka päästnud neid, et oleme üldse jäänud alles. See on andnud meile palju jõudu, sest et igasugust verd on meisse sisse toodud. Noh, minul on kindlasti eestlast ikka nagu näpuotsaga, ainult võrreldes kõikide muudega. Üks vana naine juhtus muga üks vanalinnas ühe kontori koridoris kokku ja veerand tundi laulis mulle mustlaslaule ja ütles, et sina, mustlane, sina mustlane, kogu aeg mulle. Kas sa mõtlevad, kurat, vist olen jah. Et meie rahva jaoks on tähtsam ikkagi see, mis meid nagu mõjutab, mis meid kasvatab teatri, mis on viimasel sajandil enne praegust juhtunud, eks ole. Mis juhtus ettevõtlikumate ka meie hulgast, et sa oled ju kõik Siberisse, mis juhtus ettevaatlikud matega meie hulgast neid ju põgenesid kõik välismaale. On ta rootslased, austraallased, kes iganes, mis juhtus kõige julgematega, meie hulgas, Nad lasti metsas maha ja kes on järel? Kupjad pealekaebajad, mingit tüüpi veel väga ettevaatlikud inimesed, kahtlemata. Ma ei taha pahasti rääkida, see juht, eks ole, ma ise kuulun ka siia hulka, me peame seda rahvana uuesti üles tõstma. See tähendab ka seda, et meie jaoks on vaja esmaselt seda arhitektuuri, seda kujundust, ümberingi, mis aitaks meid areneda, isiksuslikud. Kui me võtame täna meie dominantse korteritüübi, siis see on juba arhitektuur, eks ole, siis milline ta on? Ta lame, ta soodustab mahasurumist, mahasurutust, soodustab alistust, kõik need toad on valdavalt ühel tasandil. Miks ei võiks samuseid kortereid plaanide teistpidi läbi kahe korruse läbi kolme korruse te teate ise ka, et iga taim, iga loom kasvab ju päikese poole inimene vajab täpselt samamoodi kasvamist päikese poole ja kui see laginal siinsamas vastas on, siis ta ei saa sinna kasvada. Teate, inimesel oleks eriline kasvamise tasand, teate seda tasandite mida teistel kellelgi ei ole. Aga milleks on täpselt samamoodi vaja päikest, õhku, Valgust ruumi, vaimne kasvamine sellele paneb täpselt samamoodi tasandama piiri, tal peab olema ruumi. Räägin teile, kuidas mina oma kodus oma maja Maja arenes. Alguses elasime täpselt samamoodi, kahekorruselise maja oli kahe kollaseks plaanitud ja elasime kõik all, korrusel olid sellised nagu köök ja, ja mõned sellised liikumisruumid. Kõik elasime teisel korrusel, mina neli last, laste ema, selle ühel tasandil olemine see ei rahuldanud kuidagi ja mina otsustasin, et mina pean endale tegema sinna peale pööningule kolmandale korrusele kõige pealase ruumi. Ma mõtlesin muidugi ka, et kas mul on tõesti selline tohutu suurusehullustus peal või et ma pean elama nagu kõige üleval või kas ma pean tõesti vaatamagi kaugemale. Isa ütles mulle alati niimoodi, et, et vaadet on vaja, mina ei tahtnud vaadet, kui ma väike olin, mulle piisas, see mets oli seal ees. Ma olin sellega rahul. Erinevalt Juhan Liivist, eks ole, tema lahtimets maha saetakse, eks ole, kui seda metsa ees ei oleks. Aga kui ma sain vanemaks, isi ühelgi hakkasin tahtma nagu vaadet, siis kui ma sain selle kolmanda korruse valmis ja saan siin elama ja tööle siis ma tahtsin kolmandale kursusele rõdu, et seal oleks veel rohkem valgust ja saaks sealt edasi minna. Kui ma sain kolmandale korrusele rõdu valmis, siis ma hakkasin tahtma katusele veel ühte rõdu, sellepärast et sealt nägi veel kaugemale ja seal oli veel rohkem päikest. Ja mis juhtus siis? Mul ei olnud enam kuskile minna, siis hakkasime pojad saama suuremaks. Kummalgi oli sel ajal teisel korrusel otsmine tuba. Nemad hakkasid kumbki esimese asjana tahtma majast eemal olevat rõdu, mis oleks ka avatud hästi päikesele. Tegime mõlemasse otsa jalgade peale maast eraldi rõdul kõik muidugi väga sobiv, eks ole, et see ei ole niisama, et mingi mingi õudne naelutab, midagi käib kogu aeg, eks ole, see kõik on ilus. Nii, ja mis sai edasi, kui neil oli kummagi rõdu seal otsas väljas, mis juhtus, mis juhtus edasi. Siis nad hakkasid tahtma kumbki oma vastas olevat rõdult treppi, et nad saaksid tulla ka katuse rõdule minu juurde. Ma utreerin pisut, aga ma rõhutan seda ja mõelge nüüd kogub, mida see kujundina tegelikult tähendab? See on täpselt see. Ma olen oma poegadele nagu väga uhke, eks ole. Esiteks, instinktid töötavad tohutult hästi, nad on oma isa lapsed, eks ole, aga ja nii edasi, kõik kinnitab, nagu seda kinnitab ka nagu seda, et kummalisel kombel ei ole põlvkondadevahelist konflikti, eks ole, siis tavaliselt pojad isaga ühe rõdu peale eriti katusel ei taha kunagi tulla. Nad parem müttavad kuskil seal metsaservas mina oma isaga katusele, ma ei häbene seda öelda. Ei oleks tahtnud minna ühele rõdule. Ta on vanameest, on hästi tore mees. Aga mina näiteks omal ajal võtsin eeskuju mitte temast vaid jumalast, Jeesusest, Kristusest ma ei ole usklik inimene, absoluutselt mitte sinnapoolegi. Aga see mees, keda on praegu nimetasin, oli minu eeskuju. Ja tema on ju kõige paremini öelnud ära kõik asjad, mis puutuvad kujundite tähendusse, ta need kõik seal paika pannud ja täpselt samamoodi see arhitektuur, arhitektuurivõim ja vastutus ongi just nimelt nendest kujunditest, sest nemad loovad meie ümber kujundid. Mõelge sedasama korteri asja. Mõni nädal tagasi ei mäleta, sattusime luterikeskusesse ühte korterisse. Teate, kus on seal selle, kus, kus seedin pankrotti läks, ühesõnaga seal. Ja kuna ta oli omale silla kontori teinud, et on mul jalgpalliliidu asepresident, siis ma külastasin teda selles kontoris ja ma nägin neid kortereid ja palusin tal näidata neid kortereid. Ja ma mõtlesin, et täpselt samuti, kuidas sisearhitekt on võtnud endale sellise vastutuse, et korterid kõnelevad ühte keelt, ühte ainsat keelt. Me ootame siia üksikut inimest. Me ootame siia igavesti üksikute inimeste. Sa võid tuua siia reede või laupäeva ööseks oma kaaslase, aga sa peata pühapäeva õhtul ära saatma. Äärmisel juhul okei, kui sul muud üle ei jää. Sa võid ta siia elama jätta, aga lapsidel olla ei tohi. Okei, kui te siiski kuidagi see laps juhtub tulema, siis üle ühe, mitte mingil tingimusel, sest ta ei sobi siia. Ehk siis see on täpselt seesama, mida, mida mulle kõneles see, kuidas arhitekt oli need korterid lahendanud üksiku inimese korterid, täiesti selgelt üksiku inimese korterid. Ja sellega Me sunnib riigi elu, seesama arhitekt läbi oma kujundamise, viib elu kindlasse rütmi. Sest tõepoolest, need on tohutult ilusad korterid, meeletult ilusat, kaks tasandit, mida iganes, klaasid igal pool ja nii edasi, aga need ei ole perekorterid. Need ei ole sellised, kus luuakse õhkkond, kus luuakse lähedus. Need on korterid, kus ollakse viisakad, kus realiseeritakse kirge, kus juuakse kahe näpuga pokaalist, hoides šampust, veini. Aga need korterid, kus on elu, Need korterid, kus on poos Mul on hea meel tutvustada teile Mart Kalmu, kes on arhitektuuriajaloolane. Eesti kunstiakadeemia kunstikultuuri teaduskonna professor, kes teadis juba väikese poisina soovisid saada kunstiteadlaseks haridus Tartu ülikoolist Staseerinud New Yorgi Columbia ülikoolis. Ja põhjalikumalt on ta siis uurinud 20. sajandi, eelkõige aga 20. ja 30. aasta vahele jäävat arhitektuurisuundi ja arhitekte. Ja lisaks on teda tunnustatud valgetähe ordeniga teenetemärgiga ja Kristjan Raua nimelise kunstipreemia, aga me liigume, vägame teiste preemiaid ja auhindu ei võtnud, aga kuidagi Mart kalmule tahtis preemiat kätte lugeda. Palun matkal. Arhitektuuri ja võimuteemat on võimalik väga erineval moel käsitleda. Mina mõtlesin, et püstitaks küsimuse, et kuidas on Eesti riigivõim esindatud arhitektuuris? Ma ei tea sellele otsest vastust, aga ma püüan nagu mingisuguseid mõtisklusi sellel teemal produtseerida. Et kui Eesti riik tekkis, disenne oli olnud ju Tallinn Eestimaa kubermangu pealinn ja midagi, mis riigile viitaks, ei olnud siia kunagi ehitatud. Ja nüüd, kui see Eesti vabariik algas, siis ta pidi endale ka elementaarsed institutsioonid tekitama, asutav kogu tuli kokku Estonia kontsertsaalis, mis oli nagu ainukene selgelt eesti identiteediga maja Tallinnas ja mis seal üldse nagu valgem ja puhtam ja suurem ja saal ja kus need 100 inimest sai hääletada. Aga et õige pea ehitati siis Toompea lossi õuele tegelikult siis vana saksa ordulinnuse ja vene kubermanguvalitsuse uue peale riigikogu hoone ja kuna me talitasime seda tehes väga kaalselt usaldasime Novi arhitekte, ei hakatud mingite konkurentidega mässama, siis sellest tuli ka supelmaja ja ma arvan, et Eestis on üks maailma parimaid parlamendihooneid. Nüüd valitsus jäi toona kubermanguvalitsuse osa fassaadi tahab sealsamas Toompea lossis ja kui riigikoguga on nagu kõik kohas, aga valitsus ei ole sinna püsima jäänud. Et valitsus on edasi kolinud aastatuhande vahetuse Stenbocki majja selles mõttes, et üks asi on see, et Euroopa kaasaegne parlament ei saanud nendes kahekümnete aastate väikese algaja riigiruumides kama enam ja rohkem ruumi vaja ja teine asi oli see, et, et see Stenbocki maja seal Toompea nõlval vana kohtumaja lagunes, selleks oli vaja niisugust laavi julgust. See nihe teha, et vete valitsemise kätte veel üks palee juurde ja nüüd, kui vaadata seda Stenbocki maja ta peaks olema nagu Eesti riigi esindus, siis see, kui me sealt balti jaama poolt alt üles vaatame, siis nagu annab mõõdu kätte. Kui me näeme telepildis neid intervjuu saab ka enam-vähem mõõdu kätte või noh, näiteks olla paremad ka. Aga enam-vähem noh, seal oleks ta oleks tollasel valitsusel paremad nõunikud olnud, oleks seal, võib olla ka sees natuke viisakam olnud. Toonane poliitiline nõunike armee oli ju niisugune keskjuba kuuldes näiteks Mudisti nime, ütles, et ei, nii moodsat asja ei tohi seina peale panna. Ja maja ees on see õugus keskel on suur. Ma arvan, et ka selles, niisuguses tundis, on täiesti riigivõimule piisavat representatsiooni olemas, kui Ansipit oskaks seal selle trepi Mademel käituda. Et alati peab turvama kellegile seda nii-öelda esindus autosse teavitamist alati koperdab, sest seal on üks made vahel puudu, kus tegelikult peaminister peaks saama vahulikul seista ja oodata, millal külaline temani jõuab. Ta on ühel tasemel, siis nad kätlevad ja lähevad koos üles, aga kui Ansipi vaid mõni auton ja poolele teele vastu jookseb, siis pole imeta, koperdab. No aga siis tekib probleem selles, et nüüd on nagu alati, mis on nagu tähtis sellel riigivõimul representatsiooni puhul. Et see, mis on nagu ukse taga, et see, kus kodanikud käivad meelt avaldamas, ükskõik mis küsimuses nad seda teevad kus on vaja ajakirjanikel valitsuse istungile, Toomavaid ministreid peatada ja nii edasi, aga see näeb nüüd niukene nurgapoe uks välja, eks ole. Et, et vot seal on nagu see mingi riigi presentatsioonist tuleb nagu nüüd noh, küsimärk sisse. Aga samas ma nagu saan aru ka, et kõik valitsused on edaspidi noh, nendel olnud niuksed natuke jänesemad. Et nad ei ole söandanud ka minna selleni, et näiteks ühtelkonna hoonesse või et mis tagaks nagu uuesti fassaadi, mille ees ilusaks toimida, aga mõnes mõttes on see väga hea, siis saame meie kunstiakadeemia uue maja ehituse ajaks sinna kolida. Nüüd president, et Eesti vabariigi riigivanemad neile alguses nagu ei suudetud üldse õiget kodu, no seal oli ka see, et mitte ainult pooltel kodu, aga ka Eesti vabariigi konstitutsioon ei saanud õieti selle, kas segane, kes riigivanem on, et on nagu president on, aga peaminister õieti pole keegi kumbki tähendab ja, ja siis aga kus nõukogude ajal oli tervishoiuministeerium ja praegu on saksa saadiku residents vene kiriku taga lossiplatsi ääres, et see oli siis algusesse väikeriigivanema residents, aga siis seda ka, kuna Eesti vabariigis need valitsused hukkusid ja ja koalitsioonid lagunesid ja moodustasid siis ta solgutati varsti Toompea lossi ja siis vahepeal hakati juba korda tegema Kadrioru lossi ja ütleme nii, et Pätsi, 60.-st juubelist 34. aasta 23. veebruaril, egas midagi, seal on siis nii-öelda riigipea residents, oli Kadrioru loss, aga Kadrioru lossi talli mahtunud jälle kogu see kama, vilja, noh, need nõunikud ja kõik need, sest väga tahan panna pauk lossi, kus on amfilaadsüsteem, kõikvõimalike ametnike armeed ja sellepärast vajati nagu ametnike paigutamiseks teist maja ja ehitati siis presidendi kantselei sinna maja taha, kus oli siis nii, et päts elas, eks ole, Kadrioru lossis ja siis marssis läbi lilleaiatee peal nuusutas oma seda voosi sorti, seda Staskasident Konstantin Päts ja sindus üles kabinetti tööle. Nii see kõik võiks ju, no oli nagu Pätsi ajal kenasti välja ehitatud. Aga nõukogude võim, kellel polnud nagu neid eestiaegseid pätsi ja teiste rajatud riigihooneid aga vaja, sest noh, nukuvalitsus Balta kutsut, Pätsil olid nii korralikult platsil oli oma Eesti vabariik nagu mulgi talu korralikult valmis ehitatud. Jäi üle ja sendi kunstimuuseumile. Ja kõik need asjad, kogu see niuksed, nukutoimingud, mis neil olid, said nad seal kantselei hoones ära peetud, aga nüüd, kui meil tekkis uuesti Eesti vabariiki uuesti valiti president siis kus sa selle presidendi nüüd paned nopi ab Kadriorus olema mis võeti kätte üheksakümmendate alguses võeti vana Pätsi kantselei ülemat hambeki korteriga, lisati sellele juurde autojuhi korter ja öeldi, et võrdub presidendiga, et see ruumistruktuur, mis seal on, see ei ole vesidentsiaalne, ütleme niimoodi siis, et kuna ta pidi õhtusööke andma ja seal oli 12 kohaga söögituba korralik kodanlik, kantseleiülema söögituba siis ei jäänud muud üle, kui kaks kabinetti Tiibeti vahesein vahelt maha ja tehti ülejäänud kortereid erakordselt funktsionaalselt halvasti seotud söögituba. Ma pean küll tunnistama, et ma ei ole ükski president kunagi õhtusöögile kutsunud ja miks ta peakski, aga seal lihtsalt ringi jalutades on absoluutselt selge, et, et see ei ole presidendi institutsiooni vääriline. Mida sellises olukorras tegema peaks? Kas peaks Eesti Kunstimuuseumi Kadrioru lossist välja tõstma, et president saaks sinna kolida? Kui voosi riigi rahadega Kadrioru loss restaureeritud sai siis ju hilisem Tallinna linnapea Tõnis Palts kirjutas, et seal pole üldse kohalikku kunsti, et see ei vääri niimoodi, et nii kolmanda ja neljandajärgulised pildid, et mis sa seda maja seal Ewaldi pead. No olgem ausad, uubelseid Jevemphantei meil ju Kadriorus tõesti ei ole, eks ole. Aga teistpidi niisugused eesti rikkurid nagu valts ja paljud teised, et me oleme harjunud, et kõikides tsiviliseeritud ühiskondades nemad organiseeruvad, ostavad sopist ja mujalt oma maa kunsti muuseumile taieseid, et see oleks nagu sõltuks nagu neist. Ma usun, et Kadi Polli ei oleks midagi selle vastu, kui sarnaseid kingitusi Kadrioru lossile tuleks. Okei, aga et ma ei tea, et kas siis nüüd peaks Kunstimuuseumi Kadrioru lossist välja tõstma, et selle presidendi ja midagi viisakamalt soetada. Teine asi on ju see, et kui nüüd valitsusel seal Stenbocki majas pole nagu linna poole fassaadi, aga sees on ruumid kohalikud Kadriorus, presidendifassaad on, aga sees nagu elamist ei ole. Ja kantselei on päris kenad ruumid. Et kas siis peaks nagu uue maja presidendile kuskil ehitama, Kadrioru lossi nagu ei mahu kumu juba taheti toppida, ei mahtunud, lükati serva peale. Siin on nagu mõtlemisainet, mõtlen, tänan tähelepanu eest. Ma rikun reegleid, tavaliselt esinejad ei küsi teiste esinejate käest, aga kui oli siin juttu hoonetest ja vaimsusest, siis mida arvata ikkagi meie pangahoonetest ses mõttes, et Hansapangahoone on ehitatud võllamäele, kus kunagi vargaid üles poodi ja röövleid rattale tõmmati? See pank on ju teatavasti pidalitõbiste kalmistul. Tallinna pangahoone, mis on Vabaduse väljaku ääres, on ju ikkagi Püha Varvara kalmistul, kus minu arusaamist mööda või nagu ma olen aru saanud, maeti katkutõbiseid ja lubati ka enesetapjaid. EVEA Panga hoone ehitate jumala laeka maadele sealt laegast leitud. Pärast nädalast panga püsimist läks pank pankrotti. Mida sellest arvata? Et minu meelest vanajumal on seda märganud, kui te vaatate viimaste paari kuu arenguid Eesti panganduses Sest siseministeerium, kui ma olen õieti aru saanud, on endises lõbumajas üle nagu jaganud seoses viienda aasta revolutsiooniga toodigist kasakas Ott sinna sisse. Siis majandusministeerium on ehituskomitee hoones, kes kunagi midagi ehitanud, aga teostas järelevalvet. Rahandusministeerium on riikliku plaanikomitee arvutuskeskuses, kus midagi ei planeeritud, vaid ainult arvutatud. Justiitsministeeriumi endises haiglas, kus tehti väga valulik operatsioone ja kultuuriministeeriumist ei hakka üldse rääkima. Noh ja haridusministeerium on ju pangahoones, mida sellest kõigest arvata? Presidendiloss asub ka suhteliselt kesklinnast eemal kahtlase koha peal kumu juures. Mida sellest arvata? Teemal arhitektuur on võim, kõnelesid Hardo Aasmäe, Heikki Kalle, Aivar Pohlak ja Mart Kalm. Arhitektuuri aasta välkloengute sarja kuraator on Ülar Mark. Ülikool tänab koostöö eest Eesti Arhitektide liitu ja Eesti kunstiakadeemiat. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2009.