Ei koole. Tartus on kultuuritehas. See asub pikal tänaval, endises pärmivabrikus. Seal korraldada. Palju igasuguseid toredaid üritusi, seltskond nimega uus noorus. Muuhulgas kutsuvad nad kohale huvitavaid Tartu inimesi ja lasevad neil teiste inimeste kuuldes kõnelda Tartus. Selle loengusarja nimi on Tartu lood. Aga asi pole ainult. Rääkides Tartust tuleb paratamatult rohkem või vähem kõnelda linnast kui sellisest sellest, mis on lill. Seega Tartu lood on natuke lihtsalt linnalood. Mõned Tartule võtab linti ka ööülikool. Näiteks 11. veebruaril kõneles pärmivabrikus ühes suures ja veidi jahedas, kuid juba hämmastavalt suur igale hulgale tartlastele omaseks hubaseks muutunud ruumis Tartu luuletaja ning kes kõik veel. Erkki Luuk. Tema jutu pealkiri on Tartu ja selle saadused või midagi sellist. Ja kohe me hakkamegi seda juttu kuulama. Aga enne tahaksin öelda eelinfona paar sõna Luunja kohta Luunja valguse kohta mida korduvalt mainib Tartu külje all Luunjas. Nimelt on suur kasvuhoonetekompleks, kus aasta ringi kasvatatakse uskumatute kogustes kurki ja salatit. Nende kasvuhoonete tontliku tuumaplahvatust meenutava kuma aga on tuttavad kõik, kes vähegi viimastel aastatel viibinud Tartus või selle lähemas ja kaugemas ümbruses. Kuid nüüd sõna Erkki luugile. Tere õhtust. Ma sündisin paides, kuid enne seda elasime võhmas mäed üpris selgelt, kuidas sõitsin väikese plekist pedaalidega autoga võhma kitsaste hekkide vahel, kus oli kruusade. Samamoodi kastsin jalgratas. Loomulikult käisin ka jala, kuid veel enne seda sündisid variaagi vööndi, vastad, kus servas? Ma arvan, et teil ei ole vajadust seletada, mis Omariaagi vöönd tegelikult pool oma olemasolust võlgneme, sellele mõtlen olemasolust rahvana. Siis hiigelsuur Lagamic Eestist idas. See ei ole suurt midagi muud peale soode, rabade, järvede, jõgede ja madalate metsade, mis on peaaegu läbimatud. Ja sel põhjusel on see vöönd olnud mingis mõttes seda jätkuvalt Eesti iseseisvuse geopoliitiline garant. Teine põhjus, miks eestlased rahvusena esinevad, on eesti keele hämmastav elujõulisus. Nimelt on see keel suutnud tuhandete aastate jooksul pidevalt muidugi muutudes tappa kõik ülejäänud keeled, mis siit on üle käinud. Samas kuuluvad palju suurematele rahvastele. Jaan suutnud vaos hoida neid suuremaid keerimis siin igal pool piiride taga pulbitseb. Et need kaks aspekti siis praktiliselt tervikuna määravad Eesti olemasolu. Kui Tartule lähemale jõuda, satutakse lohk võssa või Luunjas. Minul on harjumus mitte kunagi siseneda ülepeakaela linna vaid paikneda pigem kusagil selle piiridel eelistatavalt isegi linna piiridest väljaspoole jäädes. Asun meeleldi võsas. Selleks et täheldada linna ja täheldada näiteks Luunja kuma. Missa kuldsõna märgib selle mõnes mõttes võib-olla kõige olulisema asuala asupaika Tartus selle lähiümbruses. Kui rääkida sellest, mida seal siis tegelikult nähakse, kui linnast välja minnakse, siis põhiline asi, mida seal nähakse sellises piisavas kauguses, ongi just nimelt linn ise selle sees ta ei ole märgatav, aga minu elu on kulgenud kogu aeg osumaadel. Mu nägu, kas mu sõber kunagi väga täpselt ütles? Ma olen arengumaast Pike asukas. Omalt poolt võiksin lisada veel ohver mida on alati tõmmanud tühermaad alati kobrutanud kuskil olematuses linna- ja maa piiril. Seal, kuhu veel ei ole midagi rajatud või siis seal, kus on juba lagunenud või seal, kuhu seda põhimõtteliselt mingil põhjusel ei ole võimalik rajada. Nii et siin on minu suhe linnaga samuti. Mulle meeldivad sellised piirkonnad teenindavad linna, mis samuti asuvat, eks ole puhvertsoonis linna ja maa vahel, kus on laod ja mingisuguseid ostukeskuse ja nii edasi, kus on tänavad, mida mööda võib kõndida, kus valitsevad mitmesugused kommunikatsioonid, kuid eelkõige puuduvad inimesed, kuna neil ei ole seal mitte midagi teha. See on ka raske muidugi pääseda, kui sa just spetsiaalselt autoga ei sõida kuhugi linna serva, selleks aga oma kommunikatsioonide tõttu ja ülima nagu funktsioon reaalsuse korrapärastatud. Seetõttu on sellised laopiirkonnad mulle just põhitoiduseks. Samamoodi nagu ma mainisin, ka kõikvõimalikud varemed, mahajäetud kohad. See arengumaastik kõlab muidugi väga irooniliselt, sest seal põhiliselt ei arene midagi eriti tänapäeval. Kuule samamoodi mõtleme arengumaade kohta seda, mis tegelikult ei ole sisuliselt õige, et justkui nagu need areneks. Tegelikult on kõik vastupidi või noh, mingist piirist alates ei saa asjad enam hullemaks minna. Siis nad paratamatult hakkavad arenema. Et selles mõttes võib-olla päris põhjendamatu ei olegi. Ja mis puudutab kommunikatsioone, siis see piirlinnade maa vahel on väga sarnane tegelikult oma korrastatuse poolest, näiteks lennujaamadega kus on täpselt samamoodi kõik süsteemid töötavad, aga inimene on esemestatud ja seal ei ole võimalik elada, eks ole. Need on mingisugused sellised kanalid, kus lihtsalt kulgetakse, saab kulgeda. Ma ütleksin isegi veel täpsemalt kulgeda viisakese lõtkes tempos, mis tähendab mitte ülepeakaela tormates, nii nagu loom siis inimene üldiselt on vaid pigem nagu masin, veeredes nagu keeglikuul. Vabaduse definitsioon võiks olla umbes selline võimalus minna sinna, kuhu sa tahad minna. Definitsioon annab meile ühtlasi vabaduskaotuse mõtte, miks sellist asja nagu vabaduskaotus rakendatakse karistusena linnades on enamasti selleks kohaks, kuhu minnakse tänav või mingisugune hoov või umbsoomaal muidugi võib seks olla mingisugune mets, känd, seen või mis iganes, asi ja suurlinn, mis meid seob lennujaamade ja tegelikult Nende tühermaadega, mis selliste linnade nagu Tartu äärtel asuvad omamoodi ülimalt korrastatud süsteem. Seal ei ole mingisugust võimalust, eriti kui te olete sattunud sinna võõrana lihtsalt elud seda või elada nii, nagu elatakse ja nagu sisustatakse enda jaoks mingisugust väiksemat linna või urgu või metsatukka. Esimesed kodud ei olnud ju tegelikult midagi muud kui ümber kukkunud kuused. Mille alla siis ronid. Ja äärmisel juhul muidugi võis sinna mingisuguse kaselati või, või miks mitte ka nagu maha löödud lepatüve veel vastu panna. Sellise längus, arhitektuurilise saavut, seal algaski inimkonda oma elutsemis protsessi, mis ei ole kujust mugavuse areng välja arvata, eriti palju tõhusamaks muutunud nende kümnete tuhandete aastate jooksul. Meie jaoks on ikkagi ideaal, eriti kuna me siin Eestis elame, me teame, mis on mets ja me oleme sellega. Vähemalt paljud neist on mingites isiklikes suhetes. Meie jaoks on see loomulik. Et see ongi mingis mõttes nagu elamise ideaal. Elu keset metsa kuuse all ja metsades valitseb kahtlemata täpselt samasugune anonüümsus nagu suurlinnades. Kui ma kunagi mitte just nagu väga äsja õppisin Tartu Ülikooli semiootika magistrantuuris, siis oma defineeris metsa järgmiselt. Kaalsete vormide horisontaalsuunaline kordumine. Sellise definitsiooni järgi võiks mets olla ka näiteks ülespoole pööratud piidega kamm mis tundub absurdne, aga tegelikult see ongi täpselt nii, sest te võite öelda piide mets, linnaste võite öelda majade mets rahva hulgas ja rahvahulga kohtade võite öelda inimmets. Kõik metafoorselt ja täpselt vastavalt sellele metsa definitsioonile. Kui lisaks metsale vajab inimolend ka vaateid silmapiiri, midagi, mis kognitiivse tagab talle arengu mingit kaugemat eesmärki. Ideaalis võiksite näha kümnete kilomeetrite kaugusele ja seda ideaali rahuldavat kõige paremini just vaated taevasse pilvedele linnas ja võib-olla veel vähem metsas ei ole neid eriti avatud. Kuid see on selline piirkond, näiteks raudtee, teede ümbrus, kus on peaaegu ainuvõimalik kõndida, kui soovitaks ka taevas täpsemalt jälgida. Sellistel juhtudel on võimalik näha loomulikult seda, mida inimene alati on läinud, see tähendab siis taevasse vaadates näha ikkagi maastikke. Eelkõige Neid tuttavaid pähe kulunud kujundeid, mingisuguseid järvi ja tundmatuid Mandreid kui Tartus, nagu öeldud, avanevad vaata, et eelkõige just raudteel. Raudtee paikneb ka oma orientatsiooni poolest väga sobivalt nimetatakse sellest kaob läände ligikaudu sinna, kuhu päike loojub. Ja taevast on põhjust vaadata just kõige rohkem loomulikult loojangu ajal. Siis tulevad esile mitmesugused värvid, mida seal muidu ei ole. Kuna varjundeid on palju rohkem, siis vaadet detailsus on ka palju suurem kujundajaid näeks palju rohkem. Siis ma rääkisin sellest arhitektuuri taandarengust, nah taandarenguga ülesvõtted murdunud kuusest ei tea kuhu ja samas on kuhugi eriti ei ole jõutud ka, eks ole. Et nagu natuke mugavam on, aga, aga esteetiliselt ei ole mitte midagi lisandunud. Sellepärast et me oleme arenenud nagu juba öeldud, sadu, mille, okei, no ütleme, paar miljonit aastat. Kogu selle aja, kõik need asjad, mida me oleme näinud, need meie keskkond ja nii edasi meie ajju graveeritud teiste mustritena, mis äratavad meis alati kõige suuremat huvi. Suuremat eetilist naudingut saadakse sellepärast just loodusest. Et me oleme nende mustritega juba ju miljoneid aastaid, eks ole harjunud. See on olnud see stimulatsioon, mis meie ajul on kogu aeg olnud. Ja sellepärast me ei saa kunagi üle sellest esteetilise imperatiivist, mis tuleb loodusest. Et selles mõttes meil ei ole nagu põhimõtteliselt ei ole võimalik mingisugune esteetiline areng, et kõige parem asi teha on alati nagu taevasse vahtida, siis kui päike loojub, seal on alati nagu kõige ilusam asi, mis näha saad. Põhimõtteliselt eeldusel, et seal on piisavalt nagu noh, sobivat pilved, kust päike peegeldada saab, valgus, mis on kusagilt mujalt reflekteerunud no inimene on võimeline liikuma maastikul siis tema silm ja aju apriori kujuneb samamoodi liikuvaks ka taevas siseruumides. Näiteks mina pärineb algselt korteri kirdenurgast, olen praeguseks välja jõudnud sedasama korteri edela nukam ja kui me piisavalt süvenema mingisugusesse paika kanda, olgu see siis linn, mets või mis iganes ja oleme piisavalt kaua seal viibinud seal paratamatult koostame endale teatava alternatiivajaloo või mingisuguse orienteerumiskaardi mille kontrollpunktideks on meie jaoks olulised kohad, mis võib olla seostugi mitte millegi tegelikuga, vaid on põhiliselt suuremas osas just välja mõeldud. Just eriti selles osas, mis puudutab süžeed, seda, mis seal nagu toimuma peaks või meie kujutlustes toimunud on või toimuda võiks see tähendab siis alternatiivajalugu ja kõige olulisem osa alternatiivajaloost ongi see, mis kuulub ainult meile. Ja võib-olla sellest veel kõige olulisem osa on see, mida me isegi ei väljenda kellelegi teisele vaid mis jäävad päriselt meie omaks, mingisugused osad maastikest, kasvõi siis linnaruumist, kui linnades elate. Kuid mina, nagu öeldud, asustan ka varemeid, käike ja koopaid. Ja Tartus ei ole väga palju, võib-olla selliseid mahajäetud hooneid, kus ma ei oleks sees käinud, nüüd mõni neist on juba kahjuks maha lammutatud, viitan sellele lihakombinaadile näiteks mis oli üks viimaseid, kus ma polnud käinud õnneks just paar nädalat enne selle lammutamist puhtjuhuslikult astusin sealt mööda ja kuna tara oli pooleldi avatud, seal oli terastara ümber siis mul õnnestus seda külastada veel enne mahalõhkumist. Lihakombinaadiga ja üleüldse tegelikult Ropka tööstusrajooniga on seotud, väga meeldivad ja päris tugevad tunded vastab sellele kirjeldusele. Tegu on arengumaastikuga, eks ole, ja tegu on korrastatud maastiku, kus eriti inimesi ei ole. Küll aga on mingisugused kommunikatsioonid ja mingisugused süsteemid, mis peaksid tagama ühtlast pidevat liikumist siis nii inimeste kui ka energia, paljud neist kommunikatsioonidest nagu elektriliinid või raud, ja kui me mõtleme just kaubaraudteed on sellised, mis ei ole mõeldud inimestele liikumiseks. Seda üllam on võib-olla kui seda siiski tehakse. Lihakombinaat mõnes mõttes ideaalne asupaik, kui teha ta korteriteks ja selle ülemise korruse korteritest avaneb vaade teeks vooremäele, mis on Tartust umbes, ma ei tea, 20 kilti võib-olla. Ja kuna see vaade on Emajõe orgu vooremägi on selle mingis mõttes nagu teine kallas, siis te näete seda nagu peo peal, seda mäge. Kogu seda orgu soovitan teil kindlasti osta Endale lihakombinaadi korter. Muidugi neile, kes ei tea, võiks ka lisada, et see ei ole enam võimalik kahjuks maha lõhutud. Samuti leidub raudtee ääres mitmesuguseid varemeid, mis on sinna kunagi suure hurraaga ehitatud. Siis pooleli jäänud ehitiste riismed nüüd võib-olla juba kahe või kolmekümnendat aastat lagunevad, kuid sellegipoolest vähemalt osaliselt asustatud on, mis iseenesest võib-olla just ei tõmba. Ligi neid, kes nendega niisama tahaksid tutvuda. Samas ei ole ka põhjust seda väga karta. Luunja on minu jaoks alati tähendanud midagi lõplikku. Kollane valgus. Mis taevasse sööstab? On olnud majakas, mille järgi alati saab orienteeruda ja Lipp, millesse ma oma keha mähin udusel õhtul. Kuid Luunja ümbruses kõnnin ma meeleldi ka küntud ja kivistunud põldudel. Talvel siis kui temperatuur on langenud miinus 20-ni siis kui õieti ei olegi võimalik enam väljas käia ja ei taha väljas käia, kus on tegelikult kõige parem aeg liikuda küntud põldudel, kuhu te muidu poolest kerest sisse vajuksite. Loomulikult tuleb siis väga osavalt nendel mulla känkratel tasakaalu säilitada. Vahel, kui jõutakse põldudelt võsa vahele, nähakse seal tavapärast ametkondliku rutiini, mis seal must ümarate servadega lomp mille samet, tine sile ja tundmatu pindmetsal kõrgub. Või puude vahele vabalt pingule tõmmata. Sellisele objektile lähenedes selle värelust nähakse juba kaugelt. Puudutatakse teda selleks, et tunda selle lombi siledust, seda sametist pinda mis pealtnäha nägu Mituumeniks oleks. Ja kui te jõuate lõpuks Tartusse tagasi, ma ei tea küll, milliseid kaari pidi siis jäävad teile tõenäoliselt jalgu. Siinsed monukad. Nimelt Tartut peetakse suurepäraseks elamise kohaks, nagu ma olen aru saanud kuid ometi jääb meil siin võib-olla rohkem kui üheski teises linnas jalgu üllatavalt võikaid monumente. Mida aeg edasi, seda rohkem, kuid õnneks tänu suurele majanduslangusele mulle lähiajal võib-olla neile lisa oodata. Oma põhiosas on need kõik monumendid linnavalitsejatele. Ja kui rääkida esteetilistest aspektist, siis monumendid keskpärasusele Neis peegeldub ehe pürielikus, selline tõeliselt vohav väikekodanlik vaim, mis on minu arust võtule kahjuks väga iseloomulik. Et seetõttu ma ei tõttaks esile tõstma Tartut suurepärase elukeskkonnaga. Kui neid monumente meile vähem jalgu jääks, siis me võib-olla suudaks isegi nautida liikumist selles linnas, mis küll kahjuks ei ole piisavalt rütmistatud haljasaladega jänes, haljas oled omakorda, ei ole võib-olla piisavalt tihedad kuid kus leidub siiski mõningaid huviväärseid linnaosasid ja mis on arhitektuuriliselt vähemalt kohati üpris meeldiv. Omal ajal lisandus sellele veel üks eelis, nimelt see, et selles linnas ei toimunud mitte midagi. Mäletan, ma kirjutasin sellest kunagi mööda minnes Postimehes vist lihtsalt ühe lause hiljem kuulsin, et kogu, või ma ei tea, kas kogu mingi osa ilmselt Tartu postimehest oli süttinud selle peale ei võtnud seda isikliku solvanguna. Samas kui minu jaoks oli see olnud lihtsalt ühe sellise meeldivama aspekti mainimine see linna juures. See, et seal mitte midagi ei toimu, nüüd tagantjärgi võib öelda, ei toimu, nuud. See kõneks olev vahejuhtum toimus võib-olla aastal 2000, sestsaadik on, on elu edenenud, nüüd ta muidugi haka vähikäigul tagasi minema kuid Tartul oli ja on väga huvitav slogan, mis, kui mu aju mind ei peta, mida ta tavaliselt muidugi teeb. Kuigi võib-olla mitte just praegusel hetkel on heade mõtete linn. Ma olen juba varem pikemalt peatunud sellel, miks slogani heal. Ja ma olen selle probleemi üle pikemalt arutlenud juba taamal lühidalt. Ja et mitte end korrata jään ma vastuse võlgu siinkohal. Kuid ma ei saa jätta siiski mõtlemata sellele sloganile jätta, mõtlemata sellele, kas mul oleks sellele midagi lisada. Mingisugune nüanss või omapoolne vaade samaskas seda oleks üldse vaja. Samas aga võib-olla on vaja, sest ma tuletan meelde, et keegi kunagi kirjutas tegelikult terve hulk inimesi, kirjutasid raamatu. Tartu on unenägu mida keegi arvustas sõnadega, et see on klišeelik. Võiksime ulene asendada mingi juhusliku sõnana, aga mille me leiame sõnaraamatu juhuslikult leheküljelt? Ma ei mäleta, mis see sõna või seal, oletame, et see oli näiteks. Tartu on meditsiiniõde ja ta leidis, et see oleks palju parem ja palju tabavam. Ma arvan, et samamoodi me oleksime võinud asendada ka selle esimese sõnatort mingisuguse muu sõnaga. Ja võib-olla ka sõna on mingisuguse kolmanda sõnaga. Oleksime saanud juba tõesti sellise raamatu, mis oleks tatart. Kokkuvõtteks võib olla väga huvitavalt kõlanud vähemalt oma pealkirjaga sisu kohta ma ei oska eriti midagi öelda. Ega teiegi, sest seda hetkel teha oskab. Kuid niisiis ma olen mõelnud selle probleemi peale, eks selle tartu probleemi peale ja selle slogani peale ja tulemuseks oli nagu sellistel puhkudel ikka, alljärgnev tekst mille ma olen sunnitud ette lugema. Seda võiks võtta reklaamtekstina osaliselt ja selle pealkiri on head mõtted. Jahedatel öödel kannavad mu keha sõnumeid linnadesse-linnadesse nõnda vaarundma joobnuna, parkidesse, tühermaadele ja alajaamade ümbrusse. Vigastatud silm plagiseb nagu lipp. Ma pole kunagi olnud nii purjus nagu alajaamade ümbruses. Minu õlgade vaibumatu kanonaad ümbritseb mind nagu mets. Ei saa just öelda, et ma Tartusse ei satuks. Seal aga on sageli nii, et kõige ebamäärasem jalutuskäik Teide raudteejaamade ümbruses ringi talutab. Mõningaid skulptuure seal muidugi leidub. Võtkem näiteks elukäsna sarnane triikrauda meenutav pooleldi rauast, pooleldi sitast õline polstri ja vedrukonstruktsiooniga ese või igavik. Viimane, tõsi küll, paiknes pigem biomeedikumi ümbruses. Terve aasta olin sellest ära seeditud, rotitüki ja kangast või sitta meenunud tuttavast rullist mööda kõndinud. Igavik oli nii tähelepanuväärne, et kuigi ta oli väike ja asus keset kõnniteed keegi teda aasta jooksul liigutada julgenud seal ta siis mädanes ja asus sedamööda kuidas aastaajad jalgratturid temast üles Suviti tõusevad sellised vaatamisväärsused eriti hinda. Kuna tartus muid lõbustusi ei ole. Minnakse siis tervete peredega tühermaadele raudtee ja alajaamade ümbrusse. Et oma silmaga veenduda selles, et kõik ikka alles on. Kas skulptuurid näivad siis just nagu uut indu ja jõudu juurde saavat? Kuna nii mõnigi vagel mardikas või muna nende sisemusest oma kuulsat ja läikivat pead välja pistad? Tühermaadelt võib sageli leida inimpäid. Sageli on need mässitud kaltsudes, et meie linnast sündsamat muljet jätta. Ei saa just öelda, et need pead kedagi ei huvitaks. Kuigi rahva üldine kultuurihuvi on muidugi suurem. Raudteejaamade ümbruses on muidugi tavaline leida inimpäid mille mõni ettevaatamatu reisija või laip on kaotanud samuti tühermaadel. Tere tulemast näivad ütlevat nende ärakulunud söödud näod ja juuksed kust kogu nahk maha on tulnud või mantlitest rebitud ja lõkkes praetud räbalates asendatud. Inimene, kuigi ta on läbi teinud mõningase evolutsioonilise arengu viimase paari miljoni aasta jooksul, ütleme tegelikult paar miljonit aastat tagasi, on meil tegu inimesega veel vaid mingite tema eestlastega, kes on nüüdseks välja surnud on siiski kõigest hoolimata kahtlemata loom. Selline teaduslik termin nagu non kiuma Nänimel, mis käib siis kõigi teiste loomade kohta, peaks ta juba tõestama. Kuid kuna ta Allan juhtumisi tekkinud võime ümbritsevat eriti teravalt kontseptoriseerida ütleme eriti detailselt suurema sügavuse astme, ilmselt fundamentaalselt erinevat liiki seostega teistest loomadest sellega kaasnev, siis suurem mõtlemisvõime, kuna tal on need omadused tekkinud. Peaksite tundma vastutust iseenda, oma liigi ja eluslooduse ees midagi sellist, mis keelab tal kõigile neile kolmele viga teha, haiget teha. Isegi loom tunneb vastutust vähemalt iseenda eest ja tõenäoliselt kuigi vähemal määral ka oma liigi eest. See käib muidugi rohkem kõrgemate loomade kohta. See on siis see, mis on meie tegelik ülesanne. Rohkem midagi muud ei ole, sest kõik need Süsteemid, mis me oleme rajanud, kõik need keerukad reeglite süsteemid pädevad tegelikult lõppkokkuvõttes ainult niivõrd, kui nad nendele eesmärkidele kaasa aitavad. Sest et kui inimene on lõppkokkuvõttes ikkagi loom, siis ta peaks üritama ta kahtlemata üritabki nende reeglite tohutu valdavuse tõttu neist kogu aeg vabaneda. Ja see õnnestub rohkemal või vähemal määral tavaliselt muidugi vähem kui soovitakse. Aga kui see õnnestub, siis ta peaks ikkagi silmas pidama seda vastutust, millest ma rääkisin iseenda, oma liigi ja eluslooduse eest. Ma ei räägi siin loodusest laiemalt ei ole mingit mõtet tunda vastutust kivide või siis liiva ees kuigi me võime ju animistlikult Neile omistada mitmesuguseid tundeid. Samas see ei oleks võib-olla nagu kuigi tark tegu, arvestades et juba puudelgi ja teistel taimedel puudub närvisüsteem, seega nad pole definitsiooni järgi võimelised midagi tundma. Seevastu üpris madalad olendid, nagu näiteks vihmauss on tõeliselt võimelised tundma valu. Ja sellepärast me peaksime hoiduma liiga tegemast. Suur osa minu elust, eriti just võib-olla paari aasta tagusest spaari, mingi kuus, viis jumala möödus raud teel. Eriti just üks suvi, kus ma õieti nägu ei saanudki raudteelt eemale. Aga mul oli õnneks olemas, soundtrack oli mitte ainult rongidest tule, seene võrdlemisi aeglane või keskmise tempoga lihtsakoeline proto tehnovaid, ka mingisugused uuemad elektroonilised tantsumuusikaliigid, mis sobivad vaheldust, pakkusid, lisada kokku need muljed, rongidest saadav mulje siis raudteel täiesti vääramatu üksindus, kus sellel tühermaal valitseb samuti mingisugune äärmiselt igeriti nigel supkultuur, mis seal näiteks tollal veel võrdlemisi nagu tagasihoidlikke graffitit kujul esines. Ja kuna asi oli väga algeline, siis seal oli võimalik igale poole ka liikuda ei olnud veel mingisuguseid nagu suuremaid Tarastamisi toimunud ei olnud. No näiteks metalli, kui osta veel ümbritsetud nagu kõrgete müüridega, sa võisid nende territooriumilt läbi minna ja samamoodi oli loomulikult taevas kogu aeg õhtusel ajal ka värvituna sinu pilgule avatud. Ja kokkuvõttes oli see koos nende matkadega, mis ma tegin üles ja alla piki raudteed, üks naljakamaid suvesid. Vähemalt ma arvan, loominguliselt, mitte just selles plaanis, et ma midagi nii väga isegi kirjutanud oleks kui just nende muljete tõttu, mida me seal endasse kogusin mis mingis mõttes aku asetas perspektiive kogu kogu mu olemise selles linnas ja selgitas mitmesuguseid mõtteid, mingisuguste asjade koht. Ja, ja muidugi andis ka hulga nagu selliseid püssi motiive, kujundeid ja ja neid asju, millest ma rääkisin, nimetasin alternatiivajalugudeks. Ühesõnaga kohtimis seostasid mingisuguste kujutluste ja välja mõeldud lugudega mis jälle omakorda võivad saada aineks kui nad saavad ja mõningatel juhtudel muidugi ongi saanud loomingust või loomingule. Lõpuks olen ma ikka sunnitud raudteelt lahkuma, kuna see ei ole mu päriskodu ja ma ei ela nii palju, kui ma seda võib-olla sooviksingi liipritel päris kui ka mitte noh, kohati võib-olla mitte kaugel neist. Jõuan ringiga tagasi ikkagi nende laduda kommunikatsioonide, bluunia, lohk vamelektrijaama juurde, mis praegu muidugi erilises säras ja võikuses helendab, kuna siin on mitmes juurdeehitusi tehtud. Luunja on minu jaoks alati olnud hümne miski, mille juures seistakse valvel. Ja ses suhtes on minu suhe alllinnaga jah, pigem selline nagu vastandumine, vastasseis mis kõige rohkem just toimib nende monukate puhul, millega mul on kahtlemata eriline kana kitkuda üritanud ja ma arvan, et ma ei ole tegelikult ainus, kes on seda teinud ka nendega kuidagi dialoogi astuda. Sest kui selline asi nagu monukas on juba linna püstitatud, siis peaks seal ka just nagu mingisugune funktsioon olema. Oletame, et ta on kohutav nii nagu ta 85-l protsendil juhtudest on. Sellega tema funktsioon piirdubki. Kes see on, kõik, mida tal meile öelda on? Sellest on vahest nüüd 10 aastat, kui ma nägin Tartu parkides ühte omalaadset tegelast pühaledes mõõdetud sammuga veenvalt, ääretult sujuvalt ning näol sõnulkirjeldamatu irve liikus ta Toomemäel ümber monumentide. Ta võis juba näha umbes 100 meetri kauguselt teistest räigelt eristudes. Mõõdetud künnakuga ja samuti selle täiesti sõnulkirjeldamatu ilmega mis oli prillide taha väidetud. Niimoodi peaaegu valvelseisaku kõndides lähenes ta monumendile aeglaselt tegi seal auringi sellest siiski piisavalt au paklikusse kaugusesse alati, jäädes hetkekski pööramata pilku sellelt pealt. Oli see siis kas Kristjan, Jaak või Seenmann või midagi muud, või Hurt näiteks. Ja kuidas sellest eemaldus, siis jäi tema nägu nagu ikkagi selle monumendi külge kinni ta ei katkestanud silmsidet sellega isegi siis, kui see puhtfüüsiliselt juba oleks pidanud valus olema. Nii et monumendist eemale kõndides tema nägu oli endiselt selle poole pööratud ja tõmbas sealt tõenäoliselt mingit sõnulseletamatut, energiat, austust, pühalikkust. Ja mida kõike samaaegselt välja kiirates ja andes oma oleku ja ilmega. Selline võikski minu meelest olla inimeste suhe monumentidesse. Selline hullumeelsusega piirlev pühalemine, selline enesesisendus, selline kõnnak ja rütm. Kui inimesed rohkem pruugiks taolisi rutiine oma käikudes monukate ümbrusse siis ma arvan, et me leiaksime nagu lahendusega nende olemasolu mõttetuse probleemile. Samas on seda muidugi neilt võib-olla natuke liiga palju nõuda. Ja kuna see on nii, siis on veel teatavad võimalused. Me võiksime pidada kõnesid monumentide ümbruses, öelda seda, mida seal muidu kunagi võib-olla üldse mitte kusagile öeldaks. Või kui öeldaks siis alati valede sõnadega. Võib-olla see on nagu teine võimalus, mis aitaks meil seda probleemi lahendada. Kolmas võiks olla alternatiivsete monumentide püstitamine. Siinkohal meenub mulle üks kunstnik, kes paigaldas WC potte öösiti linnaruumi. Midagi analoogilist. Neljas võimalus oleksid monumendid lihtsalt õhku lasta. Või tükkideks raiuda. Tükid laiali kärutada, mööda linna, ehitada neist näiteks midagi või sõita Rudega ema ei hakka. Kuid ärge saage must valesti aru. Ma pole skulptuuri kui sellise vaenlane. Minu meelest on Tartus ka meeldivaid monumente kuid neid ma siinkohal ei mainiks. Pruul on üks selline tegelane. Õigemini on sendi jutt, nagu ta männuda Kraud, mis vestab ühest tegelasest, kes elab Londonis ja igal hommikul, siis, kui teised inimesed lähevad tööle või, või mida iganes nad ka ei teeks läheb tema tänavale, kus liigub kõige rohkem inimesi. Sellele, kui põgusast kirjutas, oli see juba metropoli arhetüüp. Ja siis selles hullumeelses rusinas, mis valitseb sellel kõige tihedamini asustatud tänaval hüppab ta rahva sekka ja laseb ennast sellel vool kanda. Ja niimoodi kogu tööpäeva see on tema ainus olemise viis, mis teda eristab teistest, mis mõtestab tema jaoks olemasolemist, mis võimaldab tal ennast tunda elusana lihtsalt tungeldes, nendes inimmassides tundes seda ühtsust, kaotades iseennast täielikult. Ja selles novellis peategelane jälitas seda tegelast mõned päevad ja kui see oli juba mõnda aega kestnud ja alati tihedamas rahva hulgas ikka nähti teda selle poolt veetuna stiihiliselt edasi-tagasi mööda neid pulseeriv vaid ülerahvastatud tänavaid, kas siis ei olnud seal mingisugust seletust, sest juba tollal ja eriti just võib-olla sellises võrdlemisi hõreda asustuse juures nagu 19. sajandi esimesel poolel pidi olema oli see täiesti mõistetamatu käitumine. Ma arvan tänapäeval, kus ta tunglemist on rohkem. Seksootika võib-olla ei mängi enam nii suurt rolli nagu ta põu juures ja temal mängis, aga selle asja anonüümsus väärtus on umbes samaks jäänud. Nendes rahvamassides saad sa olla kahtlemata ta täpselt sama anonüümne kusagil metsas või võsas eriti just võib-olla võsas, sest võsa on midagi Eestile väga iseloomulik. Ja mida edasi, seda rohkem, kuna kui kõik metsad maha raiutakse, millest midagi nagu loota on kasvab sinna paratamatult asemele võsa, mingisuguse järguna. Nimelt raiutakse mets maha, istutatakse sinna kuused, aga juba 10 aasta pärast katab loomulikult seda raiesmiku võsa ja siis algab vigisemine, et Eestis on metsa liiga palju. Et suurem osa sellest on võsa, mis on tegelikult nagu selle raiumise otsene tagajärg. Ja selle võsa kallal nagu ei saa minna ka sellepärast, et sealt ei ole midagi võtta. Sa ei tee midagi siukse puuga, mis on nii jäme kui see käsivars umbes saate ahju panna, aga see asi nagu see jõukulu sihukese puuga ei avamisest, on nagu tunduvalt suurem kui see kütteväärtus, mis sa sealt saad. Ja ega see lepa not eriti ei põle ka. Võib-olla parim aeg võssa minekuks ongi selline pehme sügis või kevadtalvine periood, kus ei valitse nii ekstreemseid tingimusi nagu seal kõlt põllul, kus on miinus 20 kuid millest seetõttu üle saab vaid selline periood, kus lumi on küll maha tulnud, kuid samas on veel soe või juba soe või alles soe või mis iganes sõna soe. Ja saab seda Luunja valgust, mis lumelt veel oma kortse võimendust leiab, täiel määral nautida. Sest olgem ausad, võssa ning metsa minnakse linna piiril ju eelkõige ikka öösiti pimedas kuna võrd taeval seal ju midagi väga meeldivalt näha ei ole. Tartu ümbruses vist ei ole väga selliseid kauneid metsi, ma ei tea sest muidugi suurt midagi, aga need, kus mina olen käinud, need on kõik üsna nigelad. Kuid hämarik muudab nii need metsad kui ka seda ümbritseva tühjuse võrdlemisi talutavaks. Ja õieti üldse nagu kõik võrdlemisi talutavaks pehmeks. Kui me elasime väga rasketel aegadel Üheksakümnendatel. Valitses nälg ja nii edasi. Siis ei olnud väga ohutu öösiti metsas käia. Sageli juhtus, et valgustati aeglaselt liikuvast Autost prožektori, ka põldu või metsa. See ei olnud muidugi lihtsalt mingisugune selline valgusinstallatsioon vaid tegu oli jahimeestega, kes soovisid lasta kitsa. Ja kui sa siis juhtusid pahaaimamatult nägu, see jutt olla või suurel nälja ajal öösiti nende vaatevälja jääma. Tagant võib-olla, kui sa olid puuda, kas sul oli hästi läinud? Võib-olla kannatasin hästi kirbule võtta. Kuid igaks juhuks tulistasid su pihta vaadata, mis me täna süüa saame. Siis see andis kahtlemata mingisuguse täiendava nüanssi selliste jalutuskäikudel. Ainus asi, millest pole kahju, oli, oli see, et ei olnud endal mingisugust püssi kaasas, millega tulge. Võib-olla siis nende mõtlike sõnadega õpetakski tänase ettekande teemal Tartu ning selle soodused või midagi sellist. Ö-ülikooli Tartu lugude sarjas kõneles Erkki Luuk Tartu lugude vedaja ning initsiaator Tartu kultuuritehases on Gregor Taul. Vahepealseid hääli tekitas keskkonna helisid salvestav ja kokkumiksiv helikunstnik Francisco lopees. Saate panid kokku Külli tüli ja Sven Vabar. Kohtumiseni järgmiste Tartu lugude seltsis. Tartus pärmivabrikus kui ööülikoolis. Raadioteater 2009.