Kirjanduse tähestik. Tere päevast on kätte jõudnud järjekordse kirjanduse tähestiku saateaeg. Me istume siin vikerraadio stuudios kahekesi üle laua teisel pool, Peeter Olesk, tere telesymbol. Jutul vedaja või kuidas nüüd öelda, Mart Ummelas jutujuht jutujuht Eeemm peale. Ja me lõpetasime saates sellega, et sa ütlesid, et järgmine täht on arutama ka, on selline tugev, jõuline mehelik täht, kes on selle taga. Ma ei tea, kas mehelik, sest on ju ka olemasmaiseid nimesid ei olnud aega nagu näiteks Marie mari Maarja. Kuid meie räägime kaldristikivist. Ja tema puhul võib tekkida isenesest paradoksaalne küsimus. Miks tema? Jah, miks tema kuigi ma ei kujuta ette, et ükski Eesti kirjandushuviline kunagi kahtleks selles, et Ristikivi on üks eesti kirjanduse tipus Ta peab seda siis ka tõestama, et ta ei kahtle, ta peaks olema Ristikivi korralikult lugenud, pall mõist, seda oleks korralikult lugeda, selle tõttu ongi mõtet niimoodi küsida. Ma põhjendaksin meie veendumust esmalt sellega, et Ristikivi. Klassikuid on teisigi, ta laenus. Ja kõik nad meie tähestikku ei mahu, need on rohkem. Samas on Eestis olemas ainult üks diplomeeritud klassik, ainult üks ja neid ei tule, võiks olla tartu mees. Klassikaliste keelte õpetamise traditsioonid ja tema diplomile all kirjutatud filoloog, klassik. Ja kui teha savi eesti klassikutest, siis ühest saatest sel juhul piisaks. No kuigi Jaan võiks rääkida väga paljudest asjadest, aga, aga tal ei ole partnereid, mis teeb Ristikivi klassik, kas sinu meelest? Sellele. Karl Ristikivi oli üks väga väheseid autoreid kes teise maailmasõja ja selleaegse küüditamise šokile. Nagu on praegu shokis terve Poola rahvas ja kõik, kes me poolakatele kaasa tunneme. Tema tuli sellest šokist välja kirjanduslikult viljakana. See tähendab seda, et loomisvõime loomistahe oli suurem kui isiklik tragöödia. Ma loetlen teisigi tolleaegseid kirjanikke, kes olid sama vaprad. Marie Under, millest oli juttu seoses mureliku suuga. Särgava, kes kirjutas sõjategevuse siia jõudmise eel valmis oma romaanil Lähme linna kirjutama. Ta läks kodust ära, kui pommitamine jõudis Pirita kosele. Vaatasid, käsikiri on liiga paks, jättis Malia. Kui tuli järgmine päev tagasi oli kõik läinud, kuid särgava taastas selle romaane 44. aastal ja seal on väga uhke romaan. Romaan, mida peaksid kõik meie rahvusluse ajaloo mõista, tahtjat lugema ja tundma korralikult, mitte muidu. Ja ristikivilt pärineb aastast 1942 rohtaed. Tallinna-triloogia kolmas osa Ka siin on olemas teistsuguseidki paralleel. Mingil määral on Karl Ristikivi rohtaed paralleelmaid staadi Pommeri Ayala, millest me oleme ka rääkinud, tähendab seda ja et see õpetamise probleem on olnud ristikivil südamel algusest peale. Ja see on ka täiesti arusaadav, iga inimene tahab teejuhti Ristikivi viimased kirjad. Ja, ja tema päeviku viimane ots sisaldab väga palju pöördumisi jumalale jumala poole. Temal on jumal mitte kui usukohustuste täitmise tunnistaja vaid kui ka teenäitaja. Ja seda heas mõttes, mitte, et jumal on mind ära neednud. Et ma olen jäänud üksikuks ja võib-olla kunagi edaspidi ei hakkagi keegi lugema, vaid et on keegi, kes oskab teed näidata. Ning. See teejuhi otsing. Tegelikult. Varasemast ajaloost, keskajast, sest see oli keskaegne probleem sõna otseses mõttes. Ning Ristikivi on klassika, muidugi jummal teemade haarde poolest olla eesti kirjanik ja kirjutada Euroopas siis kui Eesti nõukogude okupatsiooni tõttu Euroopasse selles mõttes ei kuulunud. Ja kuulusid need, kes olid jällegi vastupidi, ilma sünnima maast. Sellepärast et nad olid pagulased. Seal topeltkäsitlus. Aga kui me läheme natuke tagasi Ristikivi nooruses Raske noorus ütleme selles mõttes, ta pidi ennast tõestama pidevalt, oli sinust vallaslaps. Ta pidi otsima kõige lihtsamat tööd. Kogu tema kirjanduslik looming algas ju mingite juhujuttude kirjutamisest kuni kuni selle ajani, kui siis ta nagu teatava tunnustusena jõudis looduse romaanivõistlusel. Ta oli selline käsitööline kirjanik väga pikka aega. Vahetuses Bernard Kangro ka seda käsitöö teemat Kangro algatusel. Ja see ei olegi vale, kelle pärast kirjanik kirjutab üldiselt käega jutustatud üleskirjutamiseks mõeldud teos on hoopis midagi muud kui see, kui sa teed oma näppude vahel ajaloo selgemaks. Ning Ristikivi oli suur töömees aru saadaval, kui me loeme seda nimetuste hulka, mis ta on avaldanud mis on avaldatud tema, vabandust. Aga nii tema kui ka Jaan Kross kab Bernhard Kangro kõik kolmanda tunnistanud, et nad on päevaga rahul, siis, kui on valminud üks lehekülg formaadis A4. Aga siis see peab olema ka enam-vähem rahuldav, kuigi Ristikivi toriseb oma romaanides üle ka siis, kui need on juba valmis. Aga seda tuleb võtta huumoriga. Ta teadis väga hästi, et kõige innukam oma teost ja kohtunik on täis, sest ta oli üksik ja selle tõttu ma ei ole päris rahul selle tõlgendusega, mille järgi oleks nagu oma päevikut pidanud, selleks, et vältida unustust. Ta kirjutas selleks, et vältida üksildust. Ning päevik on täis kirjeldusi sellest, kuidas ta käis väga sageli kaugelt rohkem kui sina ja mina kokku kinos. Miks kino, sest seal on palju rahvast. Sekson laval avati iga vabas linal alati ka palju tegelasi. Olla nende hulgas märkamatu, olla üks teiste hulgas seal midagi muud, kui olla kodus nelja seina vahel teiste hulka kuulumist. Seda ta kasutas igal võimalikul juhul hädaldades küll, et tervis ei kõlba mitte kuskile, aga see on hüpo, Handra ja niisuguseid pangad on Kreutzwaldi kirjavahetus näiteks täis, aga koolides võimalik, et et inimene on melanhoolne ja depressiivne ja hüpo halduseline ja samal ajal kirjutab niimoodi, et hiljem ei jõua kõike ei avaldada ega lugedagi. No see tema päevaraamat on tõeline Telliskivi 1112 lehekülge ja ma lugesin seda arvustust meil omal ajal, kirjutas Andrus Kivirähk. Selle päevaraamatu kohta leiab Ristikivi on melanhoolik. Ainult et tema melanhoolia puhas ja klaar nagu allikavesi. Enne saadet me rääkisime sellest, et sa väitsid, et Ristikivi kirjutas oma päevaraamatut suuresti ka selleks, et iseendale tõestada midagi. Vahest mitte tõestada seda sõna ma ei kasutada kinnitada, siis, anda endale aru endale aru. Aru mitmes kirjas ja ka ühes Rutt Hinrikuse saatesõnas on öeldud selgesti et mis need mälestused muud on kui iseendale, mis päevikud muud on kui iseendale kirjutatud mälestused. See on võimalik, aga on ka teine tõlgendus, nimelt, et päevik kangi aruanne iseendale, mis sa oled teinud. Mida sa tahad teha, mis tegemata püssikivi registreeriv poolega kuulutada kutsutud põhjendab siis ka miks ta ei läinud. Põhjendab, miks ta lükkab isegi pükste viikimise edasi. Ma olen kindel, et kui kõik poissmehed kirjutaksid päevikuid, siis oleks pükste triikimata minna enam-vähem pooltel. Paljudel sees. Aga on näha. Ta on tegelikult mõtetega mitte ühe, vaid mitme järgmise romaani juures. Ta kaalutleb. Ja kirjutades oled sa selle aine selle ülesande sees. Ent sel juhul võib sind häirida ka näiteks nii, lase sul kraan tilgub. Tolleaegne Rootsi ei olnud sugugi mitte nyyd rannamaa, nagu seda tihtipeale on kujutatud, et et pool tundi tagasi kraan hakkas tilkuma ja parandaja kohal või et sul läheb grammofoni nõel katki ja kohe parandatakse ära selle päästet parandajad ei kaasa. Valenõela. Rääkimata sellest, et tal kutsudes esile tohutut noh, kuidas nüüd öelda meelepaha või, või segadusse, kui majaühistu hakkas tema korteris hävitama mingisuguseid putukaid ja ta pidi oma kogu oma elamise, nagu öeldakse läbima vaata, ma, kuigi Kivirähk ütleb, et ju tal oli see elamine siiski ka niigi väga korras, aga tal tekitas teatavat nisukest rahutust võrreldes selle stabiilse olekuga, mida ta otsis. Siin on Andrus Kiviräha kahtlemata õigus, kuigi Ristikivi ütleb, et korter on nii segamini, ei saagi seda korduda, ei leia ühtegi raamatut üles, selle tõttu ta ei saa ka kedagi külla kutsuda. See on käik vanapoisi või poissmehe ette käega katsutav, mõtleksin. Poiss ei räägi kaasa, ent see suur päevik sisaldab veel väga olulisi asju, mida naljalt ei leia, kuigi meil on avaldatud päevikuid viimasel ajal terve hulk, ma tuletaksin ainult mõnda meelde. Jaan Roosi päevik läbi punase öö viis köidet aastatel 1997 2009. See on oluline selle poolest ja jälitatav ennast varjava inimese päevik tal tal ei ole pagulust ega avalikkust talle ainult sõbrad, kelle juures ta usaldab olla nii kaua, kuni on selge, et talle võidakse sinna saba taha panna. Gustav suits pidas päevikut aastani 1941 pommitamine tekkis sellest laenult. Tuha. Paul Aristet on ilmunud tema Vadja päevikud aastatest 42 kuni 80. Ning Ariste pidas päevikut väljaspool vadjandust ka täiesti eraldi, kusjuures ka tema oli üks neid, kellel oli olemas päevikust nii mustand kui ka puhtanud täpselt niisamuti nagu Tolstoil. Olemas. Vaino vahingu päevana Raamat, kaks köidet kirjastatud vaga punud, 2006 2007. Anas Voldemar Panso päevikud kahes köites aastal kaks, 2007 andis välja Eesti Draamateater. Ja mingil määral läheneb Panso päevikutelega Lea Tormise ja Merle karusoo koostatud raamatut Voldemar Panso Tallinn 1990, siis seal on kasutatud väga palju päevikulisi tsitaat ja ka sealt saab ülevaate kate. Mida Panso mõtles ja kuidas asju kommenteeris. Viimane märkus on tehtud nädal enne surma oma viimase kirjama kateedri lavakunstikateedri kokkutulekule mees panuse enam osa võtta ei saanud, sest kirko kell oli juba vaikselt valmis pandud. Ent nende päevikute hulgas on muidugi Karl Ristikeepäevik põnev selle poolest, et me näeme sealt, kuidas kirjanik elab kõige vähem, kirjutab Ristikivi sellest või kirjutab, kuidas ta kirjutab tegelikult abielust. Aga sellest, kuidas ta kirjutab sellest. Ta vaikib. Enamasti sellepärast, et see on saladus, tihtipeale ka talle endale nagu Tugaski kirjeldus juba vanem oma teoste sünnilugudes. Et alustada, aga ei tea, kuhu välja jõuad, võib kirjutada hoopis teisiti. Näiteks kui Tolstoi hakkas kirjutama sõda ja rahu. Ta dikteeris seda siis seal on tekstis tema omakäelised parandused ja nende kõrval vasakul servas valgel poolel on teemad ja märksõnad, mille puhul Tolstoi on isegi välja arvutanud, nende mahub poognatest, kui palju poognat tohib mingile teemale pühendada, pool on 16 lehekülge. Minu ees. Omal ajal Rutinlikkusega kaasse Juhan Smuuli monoloogi ja hea meremeeste hoidja ja niinimetatud faksiimiletrükk. Ja siin on ka selgesti näha, et põiki keelatud valgele lehele on esimeses variandis, mis kandis pealkirja hea meremeeste jumal kõigepealt põhitekst koos parandustega ja vasakul Andres joone taga. Märksõnad, mis peaksid olema kas sellel leheküljel või jutu käigus edaspidi sees. Kirjanik planeerib oma tööd mõnikord tähemärkides mõnikord tähtajaliselt ning tähtaegadega arvestas Ristikivi, sest kuigi ta oli ju kirjanik tegeliku töö kõrvalt oli haigekassa ametnik, tema nägi rootsi viletsust tegelikult ja arvatavasti eesti kirjanikest kõige lähemalt. Tõsi, nägid ka need roosi eestlased, kes olid arstid. Aga Ristikivi nägi töövaidlusi ja kõike muud, tema erialaks olid tööõnnetused, kus kunagi Lancia naljalt ei taha tunnistada, et, et tema on süüdi ikka tööline, süüdi, kõik tal olemas ja ta tuli sealt ära koju kirjutama, seda, mida ta kirjutada tahtis. Me oleme rääkinud korduvalt erinevate kirjanike puhul sellest, et missugune on see autobiograaf, selline moment selles teoses Ristikivi puhul nagu ei saaks seda olla, sest ta kirjutab hoopis teisest ajast hoopis teisest ajastust kui see, milles ta elas. Kirjanik kõikides oma teostes alati sees alati ükskõik kui kauge aeg see on. Ja kui Ristikivi kirjutab inimestest, kes otsisid mingit väljapääsu, teadmata seda, kus see asub uksest keskaeg oli teatavasti erinevad renessansi sünge aeg. Sõdade aeg, tapmiste aeg, väga verine aeg. Ta kirjutab nendest, kes tahavad minna edasi olla normaal. Ristikivi tahtis minna edasi ilma et oleks asetanud mingeid tähtaegu, aga tuleb meeles pidada, et teda taheti korduvalt kutsuda Eestisse, sest Richard Paul Keer oli Rakvere rajooni parteijuht, hilisem kõrgem riigiametnik Tallinnas ja need kutsutud kutsed olid olemas ja kirjavahetus teda ründas. Ülekantud tähenduses korduvalt agent nimega Mikelsaar, paar, kes oli Stockholmi Nõukogude Liidu saatkonnas eestlaste peale jättis iga kord maa suure hulga propaganda brošüüre, mida nüüd Eestigi muidugi ei hakanud otsekohe ahju, vähemalt ei saanudki seda alla, sellepärast tahaks keskküttega majas. Kuid. Meelitamine käis, mitte ähvardamine, vaid vot meil tuleb varsti 69. aasta juubelilaulupidu. Ilus oleks siis, kui te oleksite kohal. Väga võimalik, et nende meelituste üheksandale motiiviks oli see, et näed, Eino Tubin. Eduard Tubin käis. Sest ta tahtis näha oma õpetajat, Heino Elleri ja Tubina sõbrad ütlesid, kui sa teistmoodi ei saa, siis käi ära, siis süda laos, näed ka, missugune hullumajasid tegelikult seal on. Tõsi, selle eest läks pääst pahandusteks, aga sõbrad ei teinud hukkamõistvaid märkusi. See on tegelikult paradoksaalne, et me räägime alati, et pagulassee oli nende inimeste jaoks oma kodumaa sunnitud mahajätmine, aga oleme nüüd ristikivi muhu lahusadega, kui ta oleks siia jäänud, siis ei oleks seda Ristikivi kunagi olnud. Tema loomingut ta oligi ikkagi selles keskkonnas, sest ta elas võimeline seda kirjutama mitte siin okupatsiooni ajal. Ma lähtun tegelikkusest, ta läks ära, sest ta oli näinud kõike okupatsiooni algust, teise maailmasõja lahingute jõudmist Eestisse. Küüditamist Saaremaal oli see koguni teatavasti mitmekordne. No kuidas oleks saanud 53. aastal sündida hingede öö siin kui sel ajal veel kirjutasid siin leeverestid ja muud taolist? Sest ka hiljem asi aastas 53 meie sinuga oleme 53. aastal tehtud üsna selgest rõõmust Stalin suri. Aga küsimus on selles, et kirjanik peab olema vaba ja Ristikivi, kes teadis, et näiteks väga suureks piduriks tema teoste levikule Nõukogude-poolne tsensuur, ühest küljest ja teisest küljest peaaegu tõlgete puudumine, väga, väga vähesed tõlked teistesse keeltesse. Ta oli nagu mõnikord öeldi, irooniliselt, neetud immigrant. Tõlgiti eeskätt rootslaste endi kirjutatud asju. Eestlast Rootsi kirjandusse ju mingit jälge ei jäta, Nad ju. Selles mõttes, et ta oleks kusagil Rootsi kirjandusloos niimoodi eraldi ära märgitud. Ta mõnes päevalehes või nädalalehes, kui oli mõni eesti kirjanduse näitus ka nimepidi ära toodud, ta ise osutab sellele. Aga ega ta ei tahtnud olla rootslanna, ta tahtis olla vaba eestlane. Aga oli täiesti mõttetu ja vale. Arutleda pikkadel üksikutel üksildast õhtutel selle üle ohtudega homne päev, et Nõukogude okupatsioon lakkaks olemast, see võttis samal ajal. Te ei osalenud ka nii-öelda pagulasliikumises seal. Osales küll selle päästelt pagulus vajas ka kirjandust. Kui vaadata pagulaste rolle, oli neid, kes olid aktiivselt publitsistid. Oli neid, kes tegid oma tööd inglaste keskel, nagu näiteks inglisekeelsete keskel, nagu nende näiteks Ivar Ivask. Ameerikas. Ajakiri on väga suur eesti kirjanduse tribüün. Oli olemas Ilmar talve, kes sai Turu Ülikooli professori kohale olles olnud eneseaktiivne pagulaspublitsist jätkates publitsistikat. Akadeemiline seisus oli, oli esindatud, oli väga tugevaid Eesti arst. Oli olemas ka Ristikivi väga hea sõber Rudolf Jalakas. Igalühel oli oma roll. Aga ristiga ise oli ikkagi suhteliselt eraklik. Sellel võib olla mitu põhjust, aga, aga see erandlikku see tähendas seda, et et ta oleks olnud käega lüüa nii suurt viljakust ei ole võimalik sedaviisi seletada. Niisugust viljakust saab seletada ainult tahtmisega kaasas olla. Aga kulutada oma iga ajakirjaniku aeg on kallis oma kallist aega. Koosolekutele, kus tihtipeale aeti täielikku jama tuleb kirjadest ka välja. Keda saab rõõmustada, see saab rõõmustada intrigaania. No me oleme rääkinud pikalt sellest päevaraamatust, väga tähtis oli ka Ristikivi suhe Bernard Kangro, ka nende kirjavahetus Tegelikult ma soovitaksingi Ristikivi päeviku lugejatele lugeda veel kahte raamatut, see on siis kirjandusmuuseumi sarjalite Taarja eesti kirjandusloo allikmaterjale Seitsmeteistkümnes Viik, Karl Risti veekirjanduslik päevik. Aastatelt 1941 kuni 43944 kas Jon päevik ja mille olemasolu muide oma selles suures päevikus ka ristigi mainib ning on olemas valitud kirjad, mille toimetas trükki? Rutt Hinrikus, kes on teinud kahtlemata tohutu suurt tööd Ristikivi tundmiseks, need valitud kirjeldama vastates 1938 kuni 77 on ilmunud 2001. Ja Sirje Olesk on toimetanud siis Mart Lepiku kirjavahetuse oma Veljesto kaaslastega üle mere, pealkiri ongi kirjad üle mere ilmunud Tartus 2000 Mart Lepiku kirevam majandusJulius, Mägiste Karl Ristikivi, Bernard Kangro ka huvitavad on need täiendavad allikad muide ka selle poolest. Et kui neid korralikult lugeda päeviku kõrvale, siis on näha, kuidas lakurss olenevalt sellest, kas Ristikivi kirjutab aruandeks iseendale oma päevikus või ta kihutab oma sõpradele. Ja see sõbrale kirjutamine on. Ja muudkui melanhoolne. See on ka omal viisi laasimine, ei ole sugugi niisugust aastavat hoiakut. Mis ma nüüd teen, vastupidi nende kirjade järgi tuleb välja, et eesti keel on kogu aeg käed tööd täis. Jah, kui me siin enne rääkisime. Päevaraamatus, tuleb välja, et armastas käia kinoosija, ta armastas käia jalgpallivõistlusi vaatama, siis ikkagi täiesti lahutamatu osa tema elu elust sel ajal Rootsis olid välisreisid. Kui siin enne mainisin seda, et. Ei oleks ju saanud siin Nõukogude Eestis kirjutada selliseid raamatuid, kuid ei oleks saanud ka reisida, nii nagu tema reisis. Ja kui me räägime sellest, et ta kajastas Euroopa ajalugu keskaega, siis suuresti virgutas ja teda selleks see, mida ta oli ise näinud, tal oli võimalus reisida, mida ühelgi meie siinsel kirjanikul reaalselt ei olnud. Mitte Tammsaarega, kuigi seda võrdlust Tammsaarega on palju kordi kasutatud sest Tamsar, tunnustus, veskikivid tulekut kirjandusse ja teda peeti omal viisil Tammsaare mantlipärijaks, kuigi seal vale Täiesti vale iga kirjanik, kirjanik omamoodi. Kuid Ma võrdleksin Ristikivi Tuglase ka selles mõttes, et mõlema kuudeks on Vahemereäärne. Tuglas realiseerida erilised põhjused, ütle mulle nüüd, Peeter miks ta seal roodu seal ikka nii palju käis. Esiteks on see euroopaliku kultuuri mõttes ikkagi kultuuri häll. Ja ma olen ka ise seal käinud seal templirüütlite kindluse alles või vähemasti mingil kujul. Ta on tõesti niisugune väga muljetavaldav ja kunagi oli seal see suursadamasse sisenemisel 100 kuulus uju loodusega lossi, Heliose kuju. Teisest küljest Ristikivi loe poolega ja enne iga reisiraha. Ta ei olnud mingi jõukas mees sest Donorarid olid juhuslikud ja teiseks nad ei laekunud ka enesestmõistetavalt, vaid sedamööda, kuidas, Ja see sõltus suuresti ettetellijatest. Aga osa ettetellijaid ristigi muide, jälgis ettetellijate nimekirja kas surid või läksid kuskile mujale, siis ei saanud kasvada järjest juurde, nagu oleks loogiline arvata. Kreeka oli odavuse mõttes kättesaadav. Ning lõppude lõpuks, kui me nüüd tuleme uuesti tagasi Paralleeliga Balotelli juurde tuulasega siis tuga selle kreeka kõige tundmatu maa-ala Tuglas on prantslane või itta itaallane või Marokolane aga mitte mitte kreeklane. Ja siin on Ristikivi leidnud ja mida keegi teine sisuliselt ei tundnudki kuigivõrd. No ta leidis sealt ka paar sõpra keskel, teda hiljem pätsid. Kreeklane on ärimees, on alati olnud ja jääb selleks. Aga Ristikivi ei huvitanud mitte mõte sealt sõbra leidmine vaid see, et ja mida me peaksime tundma, mis on klassika, kodumaa Homerose algabki sealt. Ja ometigi just seda klassikat. Me tunneme halvasti need omal viisil õpetustega seda klassikat tundma. Kivi suri ju tegelikult noorelt, uue Eesti pensioniseaduse järgi olekski ta pensionile pääsenud, sest ta suri 60 50. eluaastal. Nii et tegelikult ju, nagu me siin võrdlesime teda. Bernard Kangro, Bernard Kangro elas 17 aastat kauem. Kuigi nad olid peaaegu ühe aja inimesed ja kaaslased. Et kui me nüüd püüaksime Ristikivi kohta määratleda Eesti kirjandusprotsessis, mis on nüüd? Meil ei ole enam nõukogude ja ja välisvõi pagulaseesti kirjandust. Mis on see, mis Ristikivi andis juurde eesti kirjandusele? Modernism kahtlemata modernistliku romaani enne ei olnud Eestis kirjutatud. Ka vaielda, kuid Ristikivi märgib ühes kirjas, et omal viisil on tema kadunud ajaotsija meie marsselt Pruust kadunud aeg, mitte eesti aja tähenduses. Aga mis tüpoloogiliselt võib korduda? Ristikivi on ajakirjanik lahku kirjutatud ja see on iseenesest uudne. Eriti kui panna kõrvale näiteks tõde ja õigus. Esimese köite asjad olemas järgmistes, sest lõppude lõpuks on peamine Vargamäe kroonik, sellel tavaliselt ei mõelda Pearu mitte Hindrek, mitte Andres. Pigemini krõõda ele heal pea, rooma Rihukkalikkusega. Kui tantsis Ristikivi on oma romaanides ka kadunud aja taastaja, nii palju kui see õnnestub. Ja ma korra juba ütlesin, ta nautis, kui nii võib öelda kadunu pääs seda, et seal on kirjanik vaba, mitte keegi ei saa öelda surnud, sest et sa oled kujutanud mind valesti. See misel olevikust kirjutajate puhul igapäevane asi tänastes lehtedes on. Mõtlen elektroonilisel kujul igasugust jama oma mis ei vasta tõele, aga ajaloos oled sa vaba. Ristikivil naudib kirjutades vabadust. Tõsi, selle vabaduse hind oli pagulus, jah. Aga see vabaduse kätte saamine, selle valdamine, see on midagi uut. Sest Ristikivi ei kirjuta oma kannatustest välja ajatud päevikus, nagu öeldud, kirjad märksa lõbusamad. Me oleme saanud päeviku näol kätte midagi mida tegelikult ei ole meile mõeldud. Me oleme selle võtnud teadmises, et see annab väga palju juurde, annabki. Kuid see on talle. Kuule, ma küsiksin lõpuks sinu käest, et Ristikivi kirjutas päevaraamatu aga tänapäeval ilmub suurel määral igasuguseid memuaare, raamatuid, mille on keegi teine inimese kohta kokku kirjutanud, seal ei ole mingit päevikut aluseks, kuidas võrrelda Päevaraamatut, mis on kirjutatud reaalajas, ütleme niimoodi, inimene kohe vahetult teadvustab oma muljeid, mälestusi, tõsi, elamusi nüüd sellise tagantjärele kirjutatud memo Aristikaga. Lõks täpsustus väga harva kirjutatakse päevikut sünkroonselt näiteks sel ajal, kui murdekoguja küsitleb seda, kes talle räägib niidigi Ariste. Nendegi professor Pertti randage intervjueeris pikalt Valev Uibopuu, teevad teisedki keeleandmete kogujad. Sünkroonselt kirjutatakse mingi füüsikalise katsepäevik. Sünkroonselt võidakse kirjutada seda, mis eelneb haigusloole, kus õde paneb sinu vererõhul ja kõik muud asjad paika. Parajasti näitab. Ja see annab arstil üle vaadata, mis rohtu menüüd anname. Ristikivi kihutas oma päevikut, mitte tööl, kuigi tema tööga teadsid, et ta kirjutab vaid ikkagi päeva lõpul ja ka mitte iga päeva lõpul vaid siis, kui tuli tahtmine, sest anneks veidram Vabadusristikivi on tegelikult väike meister edasilükkamise alal. Tal on omal viisil valge paberi tartus. Paber ei tohi olla valge, vaid ta peab olema kirjanikult täis kirjutatud. Kuid mis ma siia kirjutan. Ja nimelt niimoodi, et Kangro sellel lündiskaavaldaks või teataja nende kauaaegne toimetaja Harri Kiisk sega seal ilmuks. See oli tähtis vaikiv kirjanik on ebaloomulik. Nojah, aga me ei saa seda ikkagi võrrelda sellise memo valistikaga, mis meil praegu ilmub, kus kirjutatakse aastakümnete taguseid asju lihtsalt mälule toetudes ümber. Asi seegi, veel hullem, kui kirjutatud üldse midagi kirjutatakse valesti seal tekstikriitika üles seal näidata. Et on vale kokku kirjutatud ja see on ka eetikute koos näidata, et need, kes kirjutavad praegu Nõukogude ajast nõukogude ajast, eriti selle perestroika poolel nendel anneks masendav viga. Mitte keegi neist ei tunnista, et võib-olla ma tegin seal ja seal valesti, nad kirjutavad ainult seda, et endine võitlus, kaaslane, symbol, rinde joodik, samasugune punane nagu autor isegi veetis muret, see vaatab juba oma kauka poole, see on ainukene, mida nad räägivad. Aga Ma olen ise olnud eksleja seikleja vale poole, mees ei seda ausust nendest mälestustest välja. Ma mõtlen, millest, millest me räägime, mitte kõiki mälestusi, seda sealt välja ei loe ja selles mõttes Ristikivi päevaraamat kahtlemata aus. Ristikivist me nüüd rääkisime täna aga ma tuletan meelde, et meie kuulajate jaoks on käimas üks väike võistlus. Me küsime aprillikuu jooksul Paul kuusk märgi kohta, kes nüüd esindab seda nõukogude perioodi eesti kirjandust. Aastal 1962 viibis ta Moskvas punasel väljakul ja fotograaf on tabanud hetke, mil Paul Kuusbergi Aadu Hindi vahel seisab vaata nende selja taga kaks tuntud kirjandus, inimest, kes, kes need seal pildi peal olid. Kes on üks tuntud eestlane, kes on ühe neist vennapoeg ja auhinnaraamatu kirjastuselt Varrak Peeter pandusektarpi salaprotokollid, mis on selline omamoodi huvitav ajalooline romaan, mis ulatub ka Eestisse. Selline raamat ootab siis ühte õnnelikku võitjat maikuu alguses, aga Peter, kuhu me läheme nüüd tähe juurest edasi? Järgmine ei ole meilt täht või tähekombinatsioon, j-d ja teised määra välja. Ma ei öelnud midagi välja, enda arust aga tuli välja, aga tuli välja. Kuule. Olge siis nädala pärast kuuldel. Tänan, Peeter tulemast stuudiosse. Jätkame siis järgmisel päeval.