Ööülikool. Regilaulu puhul see meeldimise mitte meeldimise probleem on võib-olla natuke keerulisem kui mõne teise žanri puhul. Kunagi aastaid tagasi tegid psühholoogid Tartus sellise katse kus folkloristide väiteid selle kohta, et neil ei regilaul, meeldib, et regilaul on nende arvates ilus. Kontrolliti valedetektori abil. Ja selgus, et sugugi mitte kõik osalejad ei olnud oma väidetes päris siirad. Ei koole. Ööülikoolis on külas muusikateadlane Triinu ojamaa. Jutu pealkirja all 21. sajandi regilaul. Minu tegevusvaldkonnaks on etnomusikolooge, mis tähendab, et mu töö on seotud selle osaga muusikast. Millel on etniline taust, täpsemalt eesti etniline taust ja kui me kujutaksime seda ainevaldkonda ette näiteks ringina, siis esiteks oleks see üks väga suur ring sest kogu Eesti muusikal on teatud määral etniline taust. Aga teiseks ja see on muusika teaduses üldtunnustatud fakt selle ringi südamiku spaikneks rahvamuusika. Kui me torkaksime nõela täpselt selle südamiku keskele, siis me tabaksime regilaulu. Sest see on kõige eestilikum osa meie tänapäeval üsna mitmekesisest muusikast. Ühelgi teisel rahval selliseid laule ei ole. Suur osa muusikateadlastest on tegevuses sellega, et ära seletada, kuidas inimesed muusikat teevad ja see kehtib ka regilaulu puhul. Muusikateadlased uurivad näiteks seda, millistest helidest need regiviisid on kokku pandud või siis ka seda, kuidas ühendada värsse viisidega. See on siis kõik, mida üks inimene just nagu peaks teadma, kui ta tahaks luua regilaulu nagu aktsepteeritava laulu. Mina olen oma teadustööd tehes inimese muusikapositsioonid teatud mõttes ümber pööranud selle asemel, et küsida, mida inimene muusikaga teeb ja kuidas ta seda teeb. Ma pigem küsin, mida muusika inimesega teeb eelkõige, millest muusika inimesi mõtlema või rääkima või kirjutama paneb. Selle tulemusena me võime saada mingi ettekujutuse sellest mis on inimeste jaoks muusika juures tähtis või siis, mida nad muusikalt üldse ootavad. Ja niisugune mu vaatenurk on ka täna regilaulust kõneldes. Ma toetun sellele, mida eestlased regilaulust räägivad. Ja selle põhjal ma tahan arutleda selle üle, kas niisugust vana asja nagu regilaul tänapäeva inimesele üldse vaja on. Ja kui on, siis milleks selline teema nagu 21. sajandi regilaul on kahtlemata intrigeeriv selle vastuolu tõttu, mis siin sisaldub ühelt poolt regilaul, mille iga mõõdetakse aastatuhandetega ja teiselt poolt 21. sajand, nii noor veel. Ühelt poolt see regilaul, mille kohta regilaulud teadlased ütlevad, et sellesse on kätketud kogu see meie ajalugu ja esivanemate tarkus ja väärtushinnangud. Ja teiselt poolt Kümne esimene sajand mida alati kuidagi rõhutatakse, kui tahetakse näidata, kui edumeelne, kui tulevikku suunatud ja kui uudne, et kuidas siis need pealtnäha vastuolulisi asju üldse kokku sobitada. Hakatuseks ma tahan anda põgusa ülevaate sellest, milline on tänapäeva inimese arusaam regilaulust ehk siis, mille järgi inimesed regilaulu üldse ära tunnevad. Jutt on nendest inimestest, kes regilaulu laulmisega ise ei tegele. Ega ka ühelgi muul moel sellega lähemalt seotud. Ei ole. Küsimust, kuidas regilaulu ära oma tunnete? Me esitasime eelmisel aastal pärimusmuusika festivalipublikule. Oli just paras aeg seda küsida, kuna festivali teema oli ju regilaul folgil teinud, see teab, et selle publik on väga mitmekesine. Seal võib kohata inimesi, kes teevad erinevad tööd, on erineva haridusega, on maalt, on linnast. Kes on need inimesed erinevad hea poolest ja meie mikrofoni ette sattus ka nii nooremaid kui vanemaid, aga rohkem ikka nooremaid folgisõpru. Peab siiski ütlema, et kõigist nendest erinevustest hoolimata olid vastused meie küsimusele üsna sarnased. Aga põikame siis nüüd korraks sinna, ülemöödunud suvisesse Viljandisse, kus tänavaküsitlust teevad mu kolleegid kanni labi. Oli otsus. Meil on selline küsimused, et mis on teie meelest regilaul? Ärge küsige. Ja mis on teie meelest tegi laul? Röögi, laul? Ilus, mina küll ei ta. Muidu rõge laulust rohkem. Folgil lauldakse regilaulu, kas tunnete ära? Loomulikult. Aga mille järgi härra tunnete, et tegemist on regilauluga? Oh röögi ja. Ma ei tea küll hästi-hästi pikk olla otsa ei saagi. Üks veel ootab ees ja teised takkajärgi. Ärge teie tunnete ära higi laulusega, seda luuleta sinna ei käi ja pillimängu kõrvale. Ja muhe jalutamine on ka teie tunnete aja regilauluga. No mul on nii ebamusikaalne tüüp, siis regilaulu ainult ainukene asi minema, suuda ise sekka öelda, midagi. Paber on, sa ei pea midagi valdama, annad aga tuld. Ütleb ees ja teine järgija, tunned ka ennast muusika inimesele? Vähemalt nii palju laialdaselt sihuke kultuuri vormest ongi kuidagi tekkinud. Ta ei peagi seal suurt viisi pidama, ka sõna saab alati sekka öelda küla vahel. Kuskilt tunneb ühtsena teistega kooris. Äkki sellepärast on selge? Need intervjuusid sai kokku üle 60 ja kui selle küsitluse tulemused lühidalt kokku võtta, siis küsimusele, mis on regilaul või kuidas te selle ära tunnete, vastati kõige sagedamini, et regilaul on see, kus üks laulab ees ja teised järgi. Seda nimetati ka, et kogu aeg korratakse enam-vähem üht ja sama sõna või fraasi selline mulje on regilaulu kuulates inimestele jäänud. Mõnele see meeldib, mõnele tundub häiriv. Aga igatahes kordamine on üks nendest tunnustest, mida inimesed regilaulu juures on tähele pannud. Enamus arvas, et regilaulud on eestikeelsed laulud aga mõnede meelest võiks neid ka muus keeles laulda, näiteks lätlased võiksid oma regilaule laulda läti keeles. Nii arvas üks vastaja. Tegelikult lätlastel regilaule just pole, aga näib nii, et regilaul on muutunud aja jooksul inimeste teadvuses nagu vana laulu sünonüümiks. Ja küllap see vastaja ka pidas silmas, et lätlased võiksid oma vanu laule laulda omas keeles. Mõni vastaja mainis ka ise seda, et regilaul on vana laul, see tundus talle tähtis. Aga kõik vastajad olid siiski seda meelt, et neid laule võib ka praegu teha. Mõni üksik vastaja oli regilaulu ise laulnud kas siis koolis või muidu seltskonnas. Aga keegi ei rääkinud regilaulust kui mingist mineviku nähtusest, mis nüüdseks on juba ammu surnud. Et regilaul on surnud, näib üldse olevat pigem akadeemiliste ringkondade probleem kui eesti rahva arusaamine asjast. Need intervjuud näitasid meile ka seda, kust pärinevad teadmised regilaulu kohta. Nooremad vastajad püüdsid loomulikult meelde tuletada seda, mis koolis on õpitud ja palju seda just ei olnud. Meie mikrofoni ette sattus paar filoloogi haridusega inimest. Nemad oskasid nimetada natuke keerulisemaid regilaulu tunnuseid, näiteks nagu alliteratsioon. Ta rääkis väga innustunult arhailise meestelaulu seltsi kaudu saadud regilaulu kogemusest. See oli pannud teda sügavamalt järele mõtlema nii regilaulu kui elu üleüldse. Aga üks vanem proua arvas, et tema tunneks regilaulu kindlasti ära, sellepärast et Liisi Koikson laulab neid laule nüüd. Nii et inimeste ettekujutused regilaulust põhinevad väga erinevatel allikatel. Nüüd on meil siis enam-vähem pilt olemas sellest, mis lause regilaul tänapäeva eestlase kujutluses võiks olla järgmiseks, ma tahan vaatluse alla võtta selle küsimuse, kas regilaul on ilus või inetu. Kas regilaul eestlastele meeldib? Siin Ma toetun nendele arvamustele, mis on välja nopitud internetti diskussioonides regilaulu ja rahvuskultuuri teemal laiemalt. Enne konkreetsete arvamuste juurde minekut tuleks puudutada veel maitse-eelistuse probleemi. Ma olen tähele pannud, et inimesed seonduvad väga harva tunnistada kahte asja seda, et neile ei meeldi süvamuusika sest see võiks kuidagi halba varju heita inimese kultuuriteadlikkusele näiteks ja seda, et neile ei meeldi rahvamuusika. Võib-olla sellepärast, et see tundub omaenese muusikalise kultuuri halvustamisena ja noh, teatud mõttes on ju nagu osa meist endist. Kunagi aastaid tagasi tegid psühholoogid Tartus sellise katse, KUS folkloristide väiteid selle kohta, et neil ei regilaul meeldib, et regilaul on nende arvates ilus. Kontrolliti valedetektori abil ja selgus, et sugugi mitte kõik osalejad ei olnud oma väidetes päris siirad. Regilaulu puhul see meeldimise mitte meeldimise probleem on võib-olla natuke keerulisem kui mõne teise žanri puhul seda, et regilaul ei ole ilus laul ütlevad ja kui paljud niisugused inimesed, kes tegelikult üldse ei ole regilauluvaenulikud, pigem vastupidi ja nende arvates ilu puudumise kompenseerib see, et regilaulul on mingi eriline tähendus, et regilaulud tähendusega laul. Aga ma võtaksin nüüd siis ette mõned konkreetsemad arvamusavaldused regilaulu kohta. Maalisin välja ühe muusikasündmuse, kus regilaulu lauldi ja sellele järgnenud diskussioon internetis näitas väga selgelt, kui tähtis eestlastel on, kas teised võtavad eesti muusikat vastu adekvaatselt ja millise imago muusika eestlastest. Anna Taavi. Taavi tahtsin ainult ja vist A. Põld suut määrimis ta. Veidike lööva viimi lehti. Kui tulid siia Eestimaale ja toolid meie Tallinnas toori Tallinnas, Harju Köl, uulid sal. Raekoja Kooja. Mu naa Kiievi. Kaasrõhk, kas Inglismaal laagasse suurel Suurbritanniasse surub? Ta kyll muu on ka ilusa. Võime. Kontsert, millega raekoja platsil 2006. aasta oktoobris tervitati kuninganna Elizabeth teist. No sellest on nüüd juba kaks aastat möödas ja sellepärast ma meenutan, mis kontsert see niisugune oli. Seda muidu hakati rahva hulgas nimetama minilaulupeoks. Eesti riik oli selleks sündmuseks pikalt ja põhjalikult valmistunud, sest Elizabeth teise riigivisiit tõmbas kahtlemata Eestile laiemat rahvusvahelist tähelepanu. Korraldajad soovisid näidata Eestit erilisena. Näiteks Postimehes kirjutati, et lennujaamad, tehased, hotellide, presidendilossi, need on igas riigis enam-vähem sarnased. Aga eriline on rahvakultuuripärand ja just see ongi see trump, mis meil tuleb tugevalt lauda lüüa. Kuninganna tervituseks korraldatud kontserdikava pandi kokku Eesti rahvuskultuuri ja poliitilise lähimineviku seisukohalt olulistest lauludest. Need olid koorilaulud loomulikult. Aga sündmust alustati regilauluga lahkest Liisbetist ja seda ütles eest Lauri õunapuu. Kui koorilaul on juba ammu eesti muusika sümboliks kujunenud, siis regilaululülitamine kontserdi kavasse oli midagi erilist. Tõepoolest selles nähti midagi uut ka meedias. Seal rõhutati, et esmakordselt Eesti ajaloos tervitati meie riigi kõrget külalist. Kohapeal sündinud regilauluga näitab, et ametlik suhtumine regilaulus oli kõigiti positiivne. Aga vaatame siis nüüd ka internetti näha, mida laiem üldsus sellest arvas. Kõigepealt torkas silma, et koorilaulude suhtes olid kommenteerijad valdavalt neutraalsed, neid eriti ei kiidetud, aga ei laidetud ka seoses kogu sündmusega diskuteeriti kõige elavamalt, paraku proua presidendi kostüümivaliku ülejärgmiseks regilaulu üle. Ja arvamused olid mõlemas küsimuses väga vastakad. Regilaulu kohta kirjutas osa netikombel taatoreid, et see oli kihvt, oli äge, oli kõige parem osa kontserdist ja näitas teistele, see tähendab välismaalastele eestlasi kui laulurahvast, kellel jätkub kindlat meelt olla eestlane, mitte suurte rahvaste tallalakkuja. Ma tsiteerin nüüd ühte konkreetset kommentaari. Ühes asjas olen ma küll kindel, olgu see eesti rahvas, mis ta on, aga heast muusikast oskab ta lugu pidada. Ja nüüd ma tsiteerin ühte teist kommentaari. Eesti regilaulu on üldse üks jubedamaid nähtusi vokaalse etnomaailmas. Meist võis jääda mulje kui nomaadidest või metsrahvast, kes esitavad primitiivseid, rituaal laule. Selliseid vastukäivaid arvamusi esitati palju, aga seda peab küll ütlema, et mitte keegi, kes regilaulu teema oma kommentaarid üldse üles võttis jäänud leigeks. Selles diskussioonis kerkis üles ka mõistmise probleem. Ja see on seotud selle teemaga, mida ma eelpool juba puudutasin, nimelt regilaul ei ole lihtsalt ilus laul millelt tuleks oodata mingit puhtmuusikalist elamust. Vaid regilaul on tähendusega laul. Aga regilaulu tähendust kannab ju tekst eelkõige ja selle mõtte saab jõuda inimeseni ikka ainult siis, kui ta eesti keelest aru saab. Mida arvati Elizabeth teisele pühendatud regilaulu kohta sellest vaatevinklist. Üks netikommentaator näiteks kirjutab vaimustunult, et regilaul oli kihvt kahju ainult, et Liisbet millestki aru ei saanud. Teine kommentaator on sama asja suhtes pisut sarkastiline. Ta kirjutab. Kahju, et kuningannale laulude tekste ära ei tõlgitud. Külla tuleb 100 sarvikut, 10 kuradit ja lahke Liisbet. Kolmas näeb regilaulu tekstis lausa poliitilist ebakorrektsust. Ta kirjutab nii. Liisbet, lahke kuninganna, Sonja mõnitamine lihtsalt. Mitte kunagi ei kutsuta Inglise kuningannat kuidagi teisiti kui Elizabeth, teine. Hea seegi, et Briti press sellest lõhna ninna ei saanud. Et Eestis on olemas mingi regilaul kuningannast ja vähe sellest, seda lauldi veel tema majesteedile endale. Oioi midagi on väga valesti kuskil üleval meie võimulatvades. Regilaulu tekstist arusaamise probleem on varem ka Eesti meedias üles kerkinud näiteks seoses Tormise, Jalaka, Kaljuste Eesti ballaadide lavastusega mõned aastad tagasi mille aluseks oli ju samuti regilaul ja mida käis samuti vaatamas palju võõrkeelset publikut. Tollal arutasid meedias regilaulude sisust arusaamise üle nii mitte-eestlased kui eestlased, aga rohkem ikka eestlased kellel oli väga tähtis, et teised saaksid meist õigesti aru, et nad saaksid aru, miks meie laulud tegelikult nii verised ja depressiivsed on. Aga võõrkeelne publik on vastu ootusi selles küsimuses nagu palju muretum. Nad ei huvitagi alati sisulistest peensustest. Selle kinnituseks ma tsiteerin ühte kommentaari, mis käib eesti ballaadide kohta ja mille ma leidsin ühest inglise keelsest blogist. Eesti keel on rikas vokaalide poolest, sellest pole teravaid häälikuid nagu vene või saksa keeles, nii et kuulamine ilma keelest aru saamata on siiski nauditav kogemus. Kui nüüd tulla uuesti tagasi Elizabeth teisele pühendatud kontserdil kõlanud regilaulu kohta avaldatud arvamuste juurde millest osa olid ju tõesti väga kriitilised, siis me võime teha sellise järelduse, et oli kaunis riskantne tegu regilaulu üldse nii tähtsa riikliku sündmusega siduda. Ma tundsin huvi, miks seda siis ikka otsustati teha. Ja vabariigi presidendi kantselei protokolliosakonna juhataja Jaanus Elmer selgitas mulle, et regilaul oli kontserdi algusesse pandud sellepärast, et saada rahvast kaasa elama. Sest kui keegi laulab ees, siis teised hakkavad ju kohe kaasa laulma. Ja nii on võimalik luua vajaliku pidupäeva meeleolu. No peab ütlema, et regilaul sobib selleks otstarbeks tõesti suurepäraselt, ma olen ise selle kontserdi videosalvestust palju kordi jälginud ja võin kinnitada, et rahvas tõesti haakus lauluga kohe ja väikeste vaheaegadega lauldi kaasa kuni minilaulupeol lõpuni. Isegi mõned turvamehed laulsid kaasa, nii et see väike risk regilauluga õigustas end igati. Nüüd on siis veidi valgust heidetud sellele, mille järgi tänapäeva inimene regilaulu ära tunneb. See on eelkõige laul, mida lauldakse, nii et üks laulab ees ja teised kordavad, see on laul, mida on hästi lihtne koos teistega laulda, igaüks võib seda tehase esita kellelegi liiga kõrgeid muusikalisi nõudmisi. Puudutasime seda küsimust ka, kas regilaul tänapäeva inimese hinnangul on ilus või mitte ja netikommentaaridest, kus inimene jääb anonüümseks, nii et ta võib endale tagajärgede pärast muret tundmata suuremat avameelsust lubada. Ilmneb, et mitte kõik ei tunneta regilaulu ilu ühtemoodi. Ühed teavad seda ilusaks, teised jälle, otse vastupidi. Minu arvates me peaks tundma erilisi südametunnistuse piinu, kui me tunneme, et me ei saa regilaulu ilusaks nimetada, sest regilaulul ja muusikal üldse võib ju tõepoolest olla ka mõnesid teisi häid omadusi peale ilu. Ja nüüd jääb siis veel see probleem, kas meil kogu selle 21. sajandi muusika paljuse keskel regilaulu üldse vaja on kas tal on anda midagi, mida muu muusika meile anda ei suuda? Ütlen kohe, et ma ei sea endale eesmärgiks välja mõtelda seda funktsiooni, mis peaks regilaulu meile nüüd ja tulevikus asendamatuks muutma. Ma lihtsalt võtan kokku ja kommenteerin neid võimalusi, mida inimesed, kes on regilauluga erineval moel seotud on osanud esile tuua. No sellest on täna juba mitu korda riivamisi juttu olnud, et regilaul võiks meile anda kokkukuuluvustunde näiteks nende inimestega, kellega koos lauldakse. Aga kellel lennukam kujutlusvõime, siis vahest ka kõigi teiste eestlastega, sest see on ju eesti rahvalaul. Aga sellest pole midagi uut. Seda on regilaulu olemusest rääkides varemgi korduvalt esile toodud ja. Ma ei saa siinkohal tsiteerimata jätta Hans Luike, kes juba 20 aastat tagasi on ajakirjas kultuur ja elu kirjutanud. Nii. Kas on tõesti võimalik, et see suhteliselt vähe variatsioone pakkuv pool, laul, pool kõne sobib meie keerulisse nüüdiskultuuri? Regilaulustruktuuri tänapäeva arenenud kunstiga võrrelda ei saa kuid sellest hoolimata annab ta imepärase elamuse. Seda elamust võiks siis ehk nimetada mitte niivõrd kunstielamuseks, kuivõrd ühistunde elamuseks. See on siis omadus, millega vanem rahvalaul Hans Luige arvates inimesi võluda võiks ühistundeelamus. Aga iga inimese elus tuleb kindlasti ette palju teisi selliseid olukordi, mis viivad välja kokkukuuluvus tundeni alates lifti kinni jäämisest, lõpetades ühise keele rääkimisega. Nii et selles mõttes saab regilaul olla lihtsalt üks paljudest. Ma ütlen seda siin sellepärast, et ma ei taha, et mu jutust jääks mulje just nagu keerleks kogu eestlaste maailm. Regilaulu ümber on ka palju teisi tähtsaid asju. Võib-olla kõige kindlamini seob inimesi hoopis ühine vaenlane, mitte ühine laul. Aga seda tuleb küll tunnistada, et see ühtsus sageli väljendub laulude või laulmise kaudu. Eesti ajalugu on seda ju selgesti näidanud. Ma pean silmas näiteks meie laulvat revolutsiooni ja ehkki meie öölaulupidudel lauldi hoopis teisi laule, oleksid regilaulud kindlasti sama hästi sobinud. Kõige tähtsam oli ikka kooslaulmine. See näib olevat paratamatu regilaulu puhul. Et kui me hakkame otsima regilaulu mõtet tema kunstiväärtuses, kui me vaatame regilaulu nagu muusikažanri peale ja püüame selgitada, kas ja mil moel need laulud on ilusad ja seetõttu väärtuslikud, siis me ikka oma välja hoopis regilaulu mingite teiste aspektide juurde. Ja ma leidsin sellele veel kord kinnitust ühe pika jutuajamise käigus Torontos paar nädalat tagasi, mille sisu ma tahan siin lühidalt edasi anda. Aga kõigepealt ma esitlen oma vestluskaaslast, mida ta siin näha, aga me võime kuulda ta häält laulmas. See on rosmariin, Linda professionaalne muusik, laulja, kes ühevõrra hästi tuleb toime shansooni, bluusi, regilauluga, ehkki ta on oma elu elanud sellistes suurlinnades nagu Toronto, New York. Enam kui tunni väldanud diskussioonis ma püüdsin rosmariin oma küsimuste ja väidetega. No eks ta provotseerida, ma üritasin panna teda tunnistama, et regilaul kõlab üksluiselt ja igavalt. Ja sellepärast regilaulul pole kohta 21. sajandi inimese elus, kus meil on kättesaadav nii palju nii erinevat muusikat mis võiks rahuldada kõiki meie vajadusi palju paremini kui regilaul. Ma arvasin, et mul pole eriti raske oma eesmärki saavutada, sest rosmariin on igas mõttes suur linlik, edukas ja tööalase positsiooniga naine. Ja lisaks ka veel erudeeritud muusik. Sellepärast ma olin kaunis üllatunud, kui ma lõpuks ei saavutanud oma eesmärki üldse. Aga nüüd ma jutustan lühidalt ümber selle pika diskussiooni sisu. Ma väidan, et regilaulud ei ole üldse ilusad laulud ja küsin, kas rosmariini on minuga nõus? Muidugi ootan, et ta ütleks jah, aga ta vastab ei ja põhjendab seda nii. Regilaul toob inimesed kokku. See on olnud selline laulmine, kus kõik külainimesed saavad osalised olla ja see on lõbus ka. Väidan rosmariin-le vastu, et niiviisi on regilaul midagi, mis võiks võib-olla kõlvata suhtlemiseks, aga see ei tee teda ilusaks. Rosmariin arvab, et muusika ei peagi alati ilus olema, tähtis on, millest sa laulad. Ja et neil lauludel on põhjus, no näiteks pulmas laulmiseks ja ongi natuke ebameeldiv kõla. Siis selles võib ka ilu olla. Kas räpp on ilus, seda küsib rosmariin minu käest. Ja ma vastan, et ei. Aga tema ütleb, et sulle ju meeldib. Ja ma tunnistan, et meeldib tõesti. Aga inimene võib eriolukordades vajada erinevat muusikat, kui on hea olla, siis ühte ja kui meel on kurb, siis teist ja kui ma olen vihane, siis gängster räpp sobib päris hästi. Ma ise valin muusikat selle järgi, mis tuju on. Aga ma ei tea, mis olukorras kuulata regilaulu ja ma küsin, kas rosmariin oskaks mulle sellist olukorda nimetada? Rosmariin seletab, et regilaulud annavad talle energiat. Ta ütleb, et laulmine tuleb tal sügavalt hingest. Et see on väga isiklik asi ja energiat ei saa tunda, kui kuulad passiivselt. Ja isegi kui rosmariin ei laula regilaule kaasa, ta kuulab ka kuidagi aktiivselt, ta püüab mulle seletada, et ta nagu tunneks, kuulates, kuidas see laul inimesest välja tuleb ja siis see pole tema jaoks enam ei igav ega inetu. Ja ta arvab, et kui see laul kestaks väga kaua, siis see võib-olla aitaks jõuda nagu mingile teisele tasandile. Ta otsis kaua sobivat sõna selle tasandi jaoks ja lõpuks valis hüpnootilise. Ta selgitas, et meditatsioon on nüüd vähemalt Kanadas ja regilaul oma monotoonsete tõttu sobib selleks väga hästi. Alati tuleb rohkem esile see, mis särab ja näiteks Ladina-Ameerika muusikat tunnevad ja armastavad paljud, sest see tõesti särab, see on hea tantsimiseks, leiab rosmariin. Aga meil on teistsugust muusikat ka vaja. Sellist, mis aitaks rahulik olla, et meil oleks tasakaal. Kanadas on elutempo nii kiire, nüüd kõik otsivad tasakaalu ja rosmariini arvab, et see, mida regilaulul oleks kogu maailmale anda, on just võimalus kogeda tasakaalu tunnet. Sellises näide sellest, kuidas me alustasime juttu regilaulu esteetiliselt küljest ehk ilust ja intervjuu kulgedes, kui me püüdsime ilu või siis selle puudumist teineteisele vastastikku tõestada, me tegelikult jõudsime välja hoopis regilaulud teiste omaduste juurde selle juurde, milline võib olla tema otstarve või mõju inimesele, mis kõneleb ühtlasi selle vaatekoha poolt. Et regilaulul on teisi ja ilmselt tähtsamaid väärtusi peale ilu. Veel üks, teine täiesti muusikaväline õigustus regilaulule tuli selles vestluses esile ajalugu, nimelt rosmariini ja ta õde Reet, kes on samuti muusikaga lähedalt seotud inimene. Nad kasvasid üles Kanadas teadmisega, et nad ei ole täpselt sellised, nagu nende naabritse ilmnes igasugustest pisiasjades nagu rukkileiva söömine või siis teistmoodi nimed. Vanemad olid muidugi rääkinud nende Eesti tagapõhjast aga sellest oli raske päriselt aru saada, kui seda elu oma silmaga näinud ei ole. Ja hiljem, kui nad avastasid enda jaoks vegi laulu, siis see nagu viis kokku need üksikud killud, mida vanemad olid rääkinud. Sest lauludes oli nii palju juttu vanadest aegadest ja kommetest ja pilt Eesti elust ja, ja sellest, kes nemad tegelikult on, sai kuidagi selgemaks ja muutus tervislikumaks. Nad ütlesid, et kui sul on ajalugu, siis sul on juured ja et regilaulud on vajalikud sellepärast, et nad kannavad ajalugu edasi. Ja kui sa ei taha selles rahvaste Segadikus täiesti ära lahustada, siis iga asi, mis sinu etnilist kuuluvust kuidagi toestada võib omandab palju kaalukama tähenduse, kui meie siin oskame kujutleda. Regilaul on etnilise identiteedi seisukohalt vähemalt kahel põhjusel tähtis, see on ehe Eesti laul ja see kannab edasi eesti ajalugu ja teadmised nendest asjadest on väliseestlaste keskkonnas toeks eestlaseks olemisel. Kuid sellest hoolimata on rosmariin veendunud, et regilaule ei pea ilmtingimata nii laulma, nagu eestlased neid kunagi ammustel aegadel laulsid. Ja et kui inimestel regilaulu muutmine ära keelatakse siis ei oleks enam meie rahvalaul. Rosmariin ei ole autentsete laulude laulmise vastu, aga ta on veendunud, et nende kõrval on tänapäeval ilmtingimata vajaga kaasaegsema esitusega laule, mis kõlaksid huvitavamalt noorte inimeste kõrvale. Aga rosmariin puhul on intrigeeriv see, et ühest küljest ta peab just autentseid regilaule väärtuslikuks, sest need on eestlaste ajaloo allikad. Aga kui regilaul lakkab olemast ainult ajalugu ja hakkab olema muusika, siis muutub ka vaatenurk. Siis rosmariin läheneb regilaulule hoopis teiste traditsionaalsete muusikate pinnalt indiaani ja indu muusika pinnalt, see tähendab etniline vaatenurk muutub multikultuurseks vaatenurgaks. Kanada eestlasena on rosmariin olnud võimalik palju käia Indiaani tantsupidudel. Aga ta on osalenud ka hindu palvustel. Nii et nende muusika oli talle kõlaliselt tuttav juba enne regilaulu. Ja kui ta hakkas regilaulu nootide järgi uurima ta kasutas Herbert Tampere väljaandeid siis tema kujutluses tekkisid paralleelid eri päritolu muusikate vahel. Regilaul hakkas nagu iseenesest teiste lauludega kui sulanduma ja nii kujunes tema oma regilaulu nägemus kus muide rütmipillidel on väga tähtis osa. Tulemuseks on päris huvitavad interpretatsioonis, millest kuulamiseks ma valisin välja setu päritolu naisetapja. Salvestatud Torontos aastal 92 ja rosmariiniga laulavad kaasa tema õed-vennad, Reet, Ellen, Linda, Juulia, Paul ja Peet. Lindau. Rütmipille mängib Tõnis tõllassepp ja rütmipillide kasutamiseks ongi inspiratsioon tulnud just indiaani ja indu muusikast. Aga lisaks on rosmariin veendunud, et rütmipillid pole valge inimese kultuuris ka kunagi võõrad instrumendid olnud. Selle kinnituseks toob ta näite ajaloost, aga mitte Eesti ajaloost, vaid Kanada ajaloost. On teada, et kui Kanadas levitati ristiusku, siis koos sellega võeti inimestelt trummid, kui paganlikud riistad ära järelikult trummid olid kasutusel ka valgetel inimestel ja miks poleks võinud just seesama juhtuda ka eestlastega, arvab rosmariin. Rosmariin meenutas, et pärast plaadi ilmumist andis ta Kanada eesti nädalalehele intervjuu kus ta umbes nendesamade sõnadega selgitas oma muusikalisi taotlusi. Aga mõnedele teistele Kanada eestlastele polnud need seisukohad üldse meeltmööda. Sest eestlased pole ju ometi mingid indiaanlased. Nii et siis eestlased pole kunagi oma muusika osas üksmeelel, ükskõik siis, kas siin Eestis või kusagil mujal. Minu jaoks on kõik see huvipakkuv sellepärast, et see näitab, kuidas regilaul saab funktsioneerida üdini multikultuurilises ühiskonnas. Tõenäoliselt ei muutu Eesti kunagi täpselt selliseks palju rahvuseliseks riigiks nagu Kanada. Aga me peame siiski tunnistama, et Eesti pole ka enam monokultuuriline maa juba ammu. Minu arvates, Kanada näide on mingil määral nagu tagatist, et meie etnilist kultuuri ja muusikat sealhulgas pühita maa pealt lihtsalt minema. Ja sellepärast ma ei vaataks nii murelikult tulevikku. Noh, just nagu oleks juba ette kindel, et et seal eespool valitseb üks kultuuriline kaos, millesse meie unikaalne regilaul haihtub jäädavalt. Ma pigem ütleksin, et huvitav, mis edasi saab? Ma arvan, et meil on regilaulu ümber kujunemas nagu mingi Sukultuur mis põhimõtteliselt erineb teistest muusikakesksetest subkultuuridest, mis meil siin Eestis mingil määral levinud on, kas evi või punk või hiphop, need on kõik imporditud Sukultuurid. Aga regilaulukeskne subkultuur saab ju tekkida ainult kohapeal ja on seetõttu ka täiesti oma nägu. Ma arvan, et seda võiks vaadata nagu mingis mõttes jätku eelmise sajandi. No ütleme siis viimasel veerandil suurema hoo sisse saanud folklooriliikumisele. Sellel liikumisel oli oma ideoloogiline funktsioon, mida nüüd enam ei ole vaja. Sest Eesti on jälle iseseisev riik. Aga rahvamuusikat tehakse edasi ja üha rohkem inimesi seob end sellega tekib üha uusi muusikasündmusi, kuhu need inimesed kokku tulevad. Ma mõtlen erinevaid festivale. Ja nendel inimestel on midagi sarnast ka eluhoiakutes laiemas mõttes ja isegi riietumisstiilis, mis samuti on subkultuuri tulnud ju. Nii et miks siis mitte vaadata sellele kui subkultuurile? Jah, no mis võiks olla selle subkultuuri nimi, maitia? Regi jääks küll kitsaks. Nii et vaestis lihtsalt etno, mille alla mahub nii regilaul kui palju muud. Aga seesama nagu see supp, kultuuridesse surumine on ka tegelikult noh, see on ka vaadeldav samasuguse asjana, nagu oli nõukogude ajal see, see niisugune ametlik folklooriliikumine. Tehke oma subkultuur, eks ole, minge ja, ja õõtsugeja, pange püksid poole tagumiku peale, eks ole, ja tundke ennast nagu metslased pesete ennast välja elate ja see on midagi väga vastandlikku nagu millelegi, millest see nagu välja on kasvanud. Nojaa, aga mis on selles halba, kui inimene saab ennast regilaulu lauldes maha laadida? No oleneb, mida ta kavatseb, tähendab, küsimus on selles, et kui keegi laeb ennast maha, et siis on ta tühi nagu midagi endale sisse laadima ja et mille jaoks ta ennast maha laeb seal nagu see vabaduse küsimusega. Et nagu millest vaba või milleks vaba ja mille jaoks maha laetud. Ma mõtlesin ise ühte tas öelda metafoori või et kas selle regilauluga see on ikkagi mingi mingil hetkel oli see mingi mahajäämuse või mingisuguse arengupeetuse tulemus, et see jäi alles, aga et, et mingil õigel hetkel seda osati kuidagi ära kasutada. Selleks olid alati mingid inimesed, noh, et nagu oli. Nagu oli Rasmus Kangro-Pool või, või noh, oli Jaan Eilart või. Ma olen väga palju, laulame niinimetatud regivärsse raadios, pidevalt tuleb iga mitmesuguseid töötlusega, ma tunnen, et seal inimesed tihtilugu või need lauljad ei mõtle üldse tekstile. Tekst ei ole enam oluline. Ja väga suur osa lüürilisi tekste ei olegi erilised tähenduslikkusega. Nad on siukesed, ilutsevad heietused, ei tea, millest algab või millega lõpeb kunagi ja, ja neid võib lükkida siin 16 ja 20 minutit, kui tarvis ja rohkemgi üksteise otsa. Aga me ei pööra tähelepanu sellele laulude sisule enam. Maakogu oma jutu jooksul see oli mul juba enne eesmärgiks seatud, et ma püüan järgida kahte asja, püsida 20 esimeses sajandis, nagu minult on oodatud ja rääkida regilaulust kui muusikast. Et nüüd me jõudsime ikka lõpuks teksti juurde välja. Ma arvan, et tekstil pole erilist mõtet siin, et isegi mõnes mõttes on hea aru sellest tekstist minu arust nagu ma ennem kuulasime seda ühte väikest lugu, siis mul kohe tekkis nagu sama seos kaasaegse elektronmuusikaga eksistraami reisiga kus on need täpselt samad koodid sees. Mind üldse ei huvita, mida ta seal laulab. Noh, mind huvitab just see info, mis minuni jõuab, nagu. Ma olen täiesti nõus, aga kas sa oskaksid ära seletada, mis siis on see, mis kannab seda sõnumit, kui see ei ole tekst? Sõnumit kannavad need helisagedused ehk siis isegi ta ütleb midagi, siis noh, oluline on see just need nagu meloodiad ja see, see nagu oluline, mitte see, et, et selle sõna taga midagi sõna taga võib olla mida iganes, nagunii me saame sõnadest erinevalt aru. Pigem on see, et jõuab kohale see nii-öelda selline mittesõnaline kood. Minu arust sõnad on üldse hästi häirivad asjad. Seda seda on enne ka öeldud, et sõnad on mõtete varjamiseks. Olen regilaulu õpetades muusikaõpetajatele pakkunud pikki tekste ja palunud neid refereerida või teha lühike resümee. Et kuidas te alustate üldse teksti tutvustamist ja nad kõik enamasti tunnistavad, et väga raske ülesanne. Midagi on meie jaoks kadunud nendest tekstidest. Selle sageduste jutuga mul tuli veel nagu selliseid paralleele või ma mõtlen, et miks mingi asi kuskil alles jääb, et on see siis materiaalne või, või vaimne või hingeline või nagu inimeste rahvaste saatused on erinevad. Vahel tuleb selline mõtet nagu arenguprotsessides on alati need mingid varuvariandid jäävad kuskile mingitesse taskutesse või et kui midagi läheb teisiti või kui midagi läheb nagu viltu, juhtub mingi õnnetus, et siis oleks olemas noh, niuksed, erinevad teised meetodid. Ja mis see laulmine siis üleüldse on inimesed nagu enda jaoks, kas instinktiivselt teadvustatud püüavad alles hoida mingit teist keelt, et seal on see laulmine vahel ma mõtlen, et laulmine tõesti, et seal ei ole nagu selles mõttes nagu sõnad ja tähendused tähtsad, et see on nagu mingil moel nagu see asi, mida nagu delfiinid või nahkhiired teevad ühtepidi, et nad teevad lihtsalt kogu aeg mingeid hääli. Nii füüsiliselt, aga laulmise puhul ka kuidagi siis võib-olla vaimselt hingeliselt need hääled nagu peegelduvad tagasi ümbritsevalt ja selle kaudu sa saad kogu aeg mingit tagasisidet ja noh, siis sa saadki nagu energiat või noh, nagu mingit jõudu ja, ja sa nagu häälestub millelegi, mis on tegelikult sõnadega väljendamatu. Ja see ongi sarnane jah, selles mõttes nagu sellega, mida nimetatakse meditatsiooniks. Et sa oled nagu unes või sa oled mingis sarnases olekus nagu unes aju jaoks sageli öeldakse, et kui saab päriselt laulad või teed muusikat, siis vaju läheb samasse seisundisse nagu ta on unes tegeleb mingite tõenäoliselt hoopis veel mingite kolmandate asjadega, nii nagu see unenäos on. Et see ei pruugi olla üldse seotud, noh, nii nagu regilaulude tähendused ei pruugi olla seotud otseselt sellega, mis seal tekstis juttu on, nii nagu paljud rituaalsed tekstid, et me ei saagi aru, mis, mis on sinna teksti otsa veel riputatud või mis pildid ja kõik need jääd, kui see meil alles on jäänud. Et siis sellele saab läheneda ka selle poole pealt, ma arvan ka täiesti teaduslikult, sest et mingis mõttes areng läheb nagu noh, nagu on öeldud, et väga kõik koolis ja hariduses ja ja noh, et toimub väga nii-öelda see vasaku poolkera üle arendamine ja parem poolkera on peaaegu jõude, see, mis tegeleb nagu tervikpiltide ja niisuguste selle nii-öelda sünteesiga. Et laulmine kindlasti nagu hingekeelena, eks, võimsamaid sünteesi keeli. Et miski asi tundub sulle ilus siis, kui sa oled emalt-isalt või kuidagi väga loomulikes emotsionaalsete seostega kaasa saanud ja siis sa oskad seda ilu näha pluss et et selles esituses on oma mingi sügav, salapärane noh, loogika ja mõnu just nimelt see mõnu. Kui see korra katkeb, siis on seda väga raske üles leida. Selles mõttes rinnaga peale minemine, nagu ühtepidi ta on tore, aga see on ka nagu osa sellest. Just see, et kas regilaul või noh, mingi folk või pärimusliikumine on vastukultuuri poolt kultuur, et on alati üheteistpidi, et nõukogude ajal ta ühtepidi oli ju nagu selline manipuleerimine, noh, et kõik laulge oma rahvalaule, eks ole, Raul kui täie rinnaga tulgu staadionite peale kokku, võtku käest kinni, eks ole, pangu veel endale need nii-öelda jutumärkides rahvariided selga, olgu rõõmsad ja kõik läheb ülesmäge. Ja see on täielik vastand sellele, mida näiteks Õie Sarv siin eile tegi või mida ta tegi nagu häbelikult ja valusalt. Sest need on nagu kaks, nii nagu öö ja päev. Need kaks asja, see isiklik pärimus. Kõneles muusikateadlane Triinu ojamaa. Ööülikool tänab koostöö eest arhailise meestelaulu. Seltsi. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2009.