Ööülikool. Ja mida sa tähendab? Hõbevalge see on eesti keeles, kui keegi vaatab Wiedemanni sõnaraamatut näiteks, siis ta saab teada, et tegemist ei ole mitte lihtsalt raha või hõbeda sünonüümiga, vaid müütilise terminiga, mis kuulub meie religioossest maailmapilti. Hõbevalge on ohvriand Meie altarile. Ja võib-olla et aastal 2008 ei ole see nii tähenduslik, aga siis kui see raamat esmakordselt sellise pealkirjaga ilmus oli pealkirjas ohvri ainult millelegi erakordse tähenduslikkusega. Koole. Lennart Mere reisikiri suurest paugust tuulest ja muinasluulest on inspireerinud ja vihastanud. Hõbevalge taasilmumise puhul korraldas Eesti Päevaleht esindusliku seminari Kirjanike maja saalis 2008. aasta septembris. Seal räägitud jutud kogusime helisalve ja teeme neist kaks ööülikooli. 29. märtsil 2009 on Lennart Mere 80. sünniaastapäev. Seega on magus aeg rääkida tema hõbevalgest. Aga selle eestkõnelejad on Urmas Sutrop, Heinz Valk ja Jaan Undusk. Seminari juhib Eesti Päevalehe omaaegne peatoimetaja Aavo Kokk. Aga need on mul rõõm kutsuda siia Urmas Sutrop, kes on ametilt Eesti keele Instituudi direktor, Tartu Ülikooli professor, aga ta räägib täna või selle uue hõbevalge kokkupanemise meeskonna üks juhte või päris juht, palun juhtimine. Tõsi, jõhtisiga Mart Meri. Ühel päeval tulid minu juurde Eesti keele instituudis Heldur Niit ja natukese aja pärast ka Lennart Meri. Et kas ma oleksin valmis aitama teha uut hõbevalget, mis põhineks rangelt teaduslikele faktidele kindlale teadmisele, mis oleks lühem, mis oleks kirjutatud kahe raamatu põhjal, nii hõbevalge kui hõbe valgema põhjal aga poleks kumbki neist. Ja mitte mingil juhul ei tohtinud see uus raamat sarnaneda ka soomekeelse lühendatud väljaandega. Lennartil olid mõned väga kindlad soovid. Raamat peab olema teadusliku viitamise aparatuuriga, see tähendab tekstis viited peavad olema autor, aastaarv, koolon, leheküljed, ja veel paljud, paljud muud näpunäited käisid sinna juurde. Võib-olla oli selle põhjuseks ka see, et Lennart Meri oli valitud akadeemikuks ja ta tahtis ka seda ametit õigustada, et tal oli koostada uut raamatut. Aga kahjuks see töö katkes, sest Lennart Meri lahkus meie hulgast. Ma olin segaduses, et mida teha, kas teha seda edasi või mitte. Kuni minu juurde tuli Mart Meri ja ütles, et teeme nüüd edasi, aga teeme nüüd teistmoodi, sest me ei saa enam küsida lennartilt mis on tema enda mõtted ja suunised. Ja nii me otsustasime, et me mitte ei lühenda, vaid hoopis paisutame. Raamat on nii suureks kui võimalik, aga mitte suuremaks. Ja selleks võtsime siis hõbevalge ja Hõbe valgema. Otsustasime, et me liidame need kokku, kõrvaldame tarbetud kordused. Ja lisame veel kõikvõimalikud märkused, mida Lennart oli oma koduses raamatukogus olevate Hõbevalge ja Hõbe valgema eksemplaride sisse servadele kirjutatud põiga lahtistele lehtedele või kui oli märkusi kuskil mujal kirjavahetuses, et me võtaksime kõik selle arvesse. Kuna Hõbevalgem on hiljem kirjutatud, kuigi lennati väitel sissejuhatusele hõbevalgele. Et võtsime aluseks selle teksti, mis hiljem kirjutatud. Me kontrollisime üle või õieti Mare pikel Tartu Ülikooli raamatukogust kontrollis üle kogu kirjanduse loetelu. Ja parandas ja täiendas seda nii, nagu võimalik oli. Huvitav oli see, et siin oli palju rohkem viiteid, kui tekstis on viidatud. Me jätsime kõik sisse põhjendusega, et need on küll kasutatud, aga ei ole viidatud, lisasime ka sellise lausja, nüüd paar minu sõna siin tekstis sees. Milles on asi? Hõbevalge oli kirjutatud või Lennart kirjutiseks 10 aastat tagasi. Praegult on juba sajand vahetunud Lennart soovile kirjutada uus raamat. Kuna selliseid tehnilisi määratlusi ei saanud sisse jätta, sest see oleks luges tekitanud ääretu segadus, et kuna see siis oli, siis on püütud sellised määratlused asendada täpsemate määratlustega. Lühendatud on paar lauset, näiteks praeguse Saksa DV Saksa föderatiivses liitvabariigi ja Poola territooriumil on asendatud eks praeguse Poola ja Saksamaa territooriumiga ja midagi on kaduma läinud ka päris raamatu lõpust, punaste meremeeste hulgast. Kes tahab võrrelda, see leiab üles. Ja muidugi need vead, mida siis vanade keelte asjatundjad olid esimeses hõbevalges üles leidnud ja oma retsensioonides kajastunud. Neeme parandasime kaera, seal olid mõned väiksed apsakad tulnud sisse, aga aga noh, nimedes näiteks antiikautorite nimedest noorem vanem oli paaris kohas segi läinud. Nii et kui keegi hakkab näpuga praegult järge ajama, leiab, et et noorem, vanem saanud vanemast noorem, siis nii peabki olema. Oma aeg on siia sisse kirjutatud. Me leiame siit peatüki rahvaste sõpruse linn näiteks, mis on selgelt teatud ametimeeste uisutamiseks kirjutatud pealkiri, aga ma süvenesin sellesse peatükki siis tegelikult mitte midagi ideoloogilist selles peatükis ei ole. Kui me küsime seda, et kas see on kirjandusteos, kas on ajaloolase teos ja kui meile selle ürituse moto on, kirjanik alustab sealt, kus ajaloolane lõpetab siis selle raamatu puhul me seda küll öelda ei saaks, et seda raamatut on hakatud kirjutama sealt, kus ajaloolane lõpetab. Kirjanik ja ajaloolane on siin korraga alustanud tööd et esimesel lugemisel soovitan lugeda kõigil seda kui ilukirjanduslikku teost, aga siis uuesti uuesti lugedes selgub, et tegemist on väga tõsise uurimusega nii ajaloost, rahvaluulest, etnograafiast, geograafiast väga paljudest valdkondadest ja ta on tegelikult ka käsiraamat eesti humanitaar teadlastele, et me peame võtma selle raamatu kätte, mitte stroojat otsima minema, aga hakkame otsima seda, kes me ise oleme, kust me tuleme, kuhu me läheme, milleks me siin maa peal oleme? Nüüd on mul hea meel siia kutsuda, Heinz Valk, kes on tituleeritud kui, kui kunstnik ja poliitik Heinz Valku illustratsioone nendes uutes raamatutes neid ei ole. Esimeses hõbevalges olid, olid need sees ja see oli põhiline põhjus, miks me Heinz valgu siia kutsusime rääkima, et ta puutus kokku selle esimese raamatu tegemise kaja. Ja tal on mõned huvitavad detailid jutustada. Lugupeetavad avatud seminarist osavõtjad, põhjus, miks Lennart Meri pakkus oma hõbevalge killustraatori tööd mulle oli minu suur ajaloohuvi mis kajastus ka Lennarti ja minu sagedastes jutuajamistes kuku klubi kohvilauas. Eriti kui neid põhjustasid veel näiteks Vello Lõugas, omaaegsed poleemilised, ajalooainelised artiklid ajakirjanduses, mis pälvisid ajaloolaste pahameelt, kuid Lennartil Is ja minus kui loomeinimestes põhjustasid elavad kaasamõtlemist ja ja lõugase hüpoteeside edasi arendamistki. Nii et nagu pinnas oli selleks koostööks soodus ja nii ükskord ilmuski Lennart minu ateljeesse, mis asus tollal pika jala väravatornis, kaasas paar esimest peatükki hõbevalgest ja ütles, et ole kena ja lehitsen neid veidi ja mõtle, kas järsku tahad seda teksti illustreerida. Et ta millegi suure kallal ametis on, seda oli õhust aimata, sest ta käis Kuku klubis ainult niimoodi, vilksamisi oli siis ka sellise äraoleva pilgu ja ja moega, mis vihjas, et, et mehel on mingi kõva töö käsil ja muidugi seda põnevust suurendas ka proua kiina meri. Ma mäletan, ükskord meie laudkonnale ütles, et oi, oi poisid, kui te teaks, mida Lennart teeb. Et kui see asi ükskord valmis saab ja trükis ilmub, siis tuleb sellest nisukene pauke kõmakas Eesti ühiskonnas. Rohkem ta mitte midagi ei lisanud. Nonii, nüüd oli see suur saladus, otse minu ees seal laual. Lehitsedes natuke seda teksti soostusin ma otsemaid sellega. Ja niimoodi hakkasin Lennart mulle neid valmivaid peatükke riburada mööda tooma, see võttis üsna kaua aega, kuni kõik nad olid minu laual. Ja kui siis olid viimasedki toodud, siis tuli Lennart järgmisena minu juurde suure raamatu bambuga, milles olid kõiksugused põhilised läänes välja antud uuemad ajalooraamatud. Kuna ta oli väga põhjalik mees, siis ta oli teinud juba suure eeltöö sellega, et oli nendest raamatutest otsinud fotosid, reprosid ja kõiki selliseid asju, mis tema tekstiga haakusid ja mida ta tahtis nüüd oma raamatus näha. Kuid juba esimeses jutuajamises ta tekitas minus väikese segaduse. Ta ütles, vaata nii, selle raamatu illustratsioonid peavad tulema nii, nagu on teaduslikus väljaandes mitte ilukirjanduslikus. Illustratsioonid paigaldavad raamatusse eraldi tahvlitena. Tahvli esimesel küljel on nüüd siit minu poolt välja otsitud fotod ja muud ajaloolised autentsed materjalid teisele küljele tuleb nüüd täpne selgitus, millega on seal esimesel küljel tegu ja kui on võimalus ka üks väikene illustratsioon sinna juurde mis minule tähendas seda, et minu igasugune nagu loome võimalus oli hoobilt nullitud. Mul ei jäänud mitte midagi muud teha, kui Lennarti pilt ainult ritta panna ja paberile kleepida, aga kuna see tema soov oli, siis niimoodi ma oma tööd ka alustasin, ainult üks mööndus siiski oli neid trükitud. Fotosid vaadates jõudsime me kiiresti arusaamisele, et kui nüüd need kuskilgi Rootsi ajaloo mingis käsitluses seal näiteks üks vana viikingiaegne naast, mis on iseenesest juba ajahamba poolt puretud ja maa sees olemisest Patineerunud ja mille tõttu see põhjus ise, miks ta on Lennarti raamatusse pandud, oli niivõrd halvasti nähtav, tuli lausa luubiga uurida. Kui nüüd see foto oleks antud meie nõukoguliku fotograafia kätte ja sealt omakorda viletsa nõukoguliku trükitööstuse kätte, siis lõpuks oleks ilmunud sellest ainult üks mingi udune lärakas, millest poleks raamatu lugejal mitte midagi olnud võimalik aru saada. Ja selle tõttu Lennart soovis, et ma kõik need asjad, olgu need siis vanad maakaardid vanadel Mineotüüridel või pitsatitel olnud laevakujutised, arheoloogilised leiud. Seal Roskilde viikingilaevade rekonstruktsioonide skeemid, külgvaade Pealtvaade läbilõige. Et ma kõiki neid joonistaksin dušiga valgele paberile ja seejuures kõiki neid mõnevõrra lihtsustades. Et säiluks see kõige olulisem, mis Lennartil oli vaja oma teksti illustreerimiseks. Ja noh, vähemalt seegi, kus mulle mulle lõbu võtta kätte üks tuhum vana pitsat ja hakata sealt nüüd ühte Läänemere koget välja otsima ja ma seda tegin kõik luubi abil ja, ja noh, selles töös oli ikka natukene juba loomingulisust ka sees. Kuid Lennarti töö selle esimese teksti kallal oli ju niisugune, mis minu arvates ei lõppenudki kunagi, sest ta sai pidevalt oma sõpradelt-tuttavatelt küll Soomest, Rootsist, Saksamaalt ja vist isegi ameeriklaste, kust veel kogu aeg huvitavaid leide küll keegi leidis mõnest ürikust mõnest vanast ajaloo raamatust folkloorist mütoloogiast igalt poolt midagi, mis Lennarti tekstiga haakus. Ja kui palju ta nüüd juba raamatu toimetamise ajal kirjastusse selliseid parandusi, täiendusi viis, seda teavad võib-olla ainult selle raamatu toimetajad. Kuid minu juurde tulles oli tal alati see hingel esimene asi, pakitses, mida ta siis mulle kiiruga edasi andis ja ja noh, selles avaldas mõnikord Lennarti kui kirglikku seikleja, riskantse seikleja ja rännumehe olemas, mida ta ei suutnud talitseda. Ma mäletan, ükskord sööstis ateljeesse, hõlmad laiali, ukse peal juba röögatus, teadeinz, mida Matti kuusi mulle saatis, saatis mulle rahvalaulu saarema põle. Keegi siiamaani uskunud minu sõnu, et see Kaali katastroof oli nähtav ja kuuldav ka siin naaberriikides ja, ja selle tõttu leidis kajastus sealses folklooris ja mütoloogias. Nüüd on mul see tõestus siin paberi peal olemas selle rahvalaulu näol. Ja teisalt, kui me Lennarti teksti kallal arutlesime ja siis avaldas temast tema loomuse teine pool ääretult põhjalik mõtleja süüvi ainesesse sest tema esialgses käsikirjas oli üks niisugune lugu, kus ta on tõlkinud või, või edastan, ütleme Ühe, mis selle härra nimi oli? Valdi või Farli lugu, kus ta kirjeldab ühte tundmatut rahvast ja tema matusse riitust ja kirjeldab ka nende riietust, ehteid ja siis peatub nende naiste ehetel, milleks olid ümar kumerad nagu mingit kausikese karbikest meenutavad ehted rinnas ja ja Lennart viis kohe seose sellelt ehtelt eesti kuhik sellele. Aga noh, eesti etnograafia. Ma olin lennates natukene võib-olla rohkem kodus, sest ma kogusin intensiivselt just tol ajal eesti etnograafilist vanavara rahvakunsti ja ma valmistasin Lennartil ja väikese pettumusega, ütlesin talle, et vot see kuhik selg ilmus eestlaste käsutusse alles 18. sajandi lõpul. Ja seetõttu ta 10. sajandil ei saanud kuidagimoodi kasutusel olla. Lennart ei vait. Ja ta istus minu kõrval vait, üks 10 minutit nohises, suitsetas, nohises, suitsetas ja lõpuks ei öelnud mulle ühtegi sõna. Ma natuke ehmusin ära, mõtlesin, et kas nüüd koostöö läbi, et ma nii kergemeelselt ühe niisukese Lennarti väikse võluva hüpoteesi ära lõhkusin, aga ta vist kodus ikka mõtles selle asja põhjalikumalt veel läbi, sest lõplikus viimistletud tekstis oli see kuhiksele lookene välja jäetud, sest Ta sai ilmselt aru, et et seda ei jäeta kasutamata teose kriitikas ja sellist näppu lõikamist nagu vaja ei olnud. Kunagi. Töö käigus selgus, et Lennarti toodud nihukesest ajaloolist dokumentaalselt pildimaterjalist jäi väheseks kõigi nende tahvlite jaoks, mida Lennart oli juba ette valmis mõelnud ka siin ka ise otsima. Kuna mul oli kodus päris korralik raamatukogu nii ajalookirjandust kui ka väga palju igasuguseid pildialbumeid, kus oli siis küll ajaloolisi, küll sepiseid ja raamatu Minjotüüre ja raidkive ja nii edasi ja nii edasi, ma hakkasin ka sealt otsima ja õnnestuski leida ühte ja teist, mis Lennarti heakskiidu pälvis. Ma mäletan ma ühest, mis vaata, nimi oli haavel tiire. Leidsin Uulov Magnuse joonise Läänemeres elavast mere draakonist, kellel oli metsseapea ja kala keha ja siis niukse konna ja karukäppade ristsugutis taolised jalad. Lennarti tse ääretult rõõmustas, ta ütles, et vaat nüüd tema üks niukene laialt arutletud, osa sellest hõbevalgest oli ju, kuidas selle Kaali meteoriidi alla kukkunud päikese just neelas alla metsseapeaga koletis või lohe või draakon või ükskõik, mis nimi sellel on. Ja, ja ütleb, et näed nüüd ta leiab siin hula Magnuse joonistusest tõestust, et tõepoolest kunagises mütoloogias ja mitte ainult eesti omas, vaid ka siin naaberrahvastel elas Läänemeres niisukene loom. Aga ühe seiga oli, oli asi veel toredam, nimelt mõned aastad enne seda ma olin kokku pannud ühe väikse turistidele mõeldud pildiraamatu Tallinna ajaloolises sepisest ja selle tõttu ma koos fotograafiga otsisin üles iga kui viimase sepise Tallinna vanalinnas ja nende hulgas oli ka terve hulk tuulelippe keskaegseid, mille flögelitel oli kujutatud lohe küll lohepead või tervikuna lohet. No see lohe oli seal küll tolleaegses uskumustes kodukaitsjana, mitte midagi paha kurje tegeva olendina, aga üks lohe oli siiski nende hulgas väga märkimisväärne. See asub praegugi Teaduste Akadeemia presiidiumi välistrepil Toompeal ja selle flögelil oli kena keerdsabaga lohe, mille hammaste vahel oli kena ketas, ilmselgelt päikese sümbol. Ma viisin Lennarti selle tuulelipu juurde. Lennart oli pööraselt õnnelik, kahekordselt õnnelik isegi esiteks, et on nüüd ilmselge dokumentaalne ajalooline materjal sellest, et lohe siin tõepoolest päikese Eestis alla neelas kunagi aga veel suurem rõõm oli Lennartil sellest, kui ta ütles. Vaata Heinz, selles tuulelipust on kümnete aastate jooksul tuhandeid kordi möödunud kümned ja kümned akadeemikud, kümned ja kümned ajaloolased, nad ei ole näinud, et siin on selline materjal, mis kinnitab Kaali katastroofi ja kõige sellega seonduvat Eesti vaimses kultuuris. Muidugi Lennart ei oleks olnud Lennart, kui ta oleks mulle tunnistanud, et ta ise on ka ju kümneid kordi sealt mööda sündinud küll teaduskonverentsidele kohtumistele oma sõprade, akadeemikute ja pole ka seda loed näinud, aga noh hea, et niigi läks, lohe pilt sai kenasti hõbevalgesse pandud. Aga kui meie võluv koosti oli niimoodi edasi arenenud ja, ja ma hakkasin juba neid tahvleid illustratsiooni tahvleid juba kokku panema, siis selgus, et nendes laiutas üks umbes 10 auk, kuhu ei olnud lihtsalt mingisugust autentset ajaloolist pildimaterjali leida. Mida teha? Lennart ei tahtnud neist üksikutest ka loobuda, sest noh, näiteks seal üks pilt Taani ühes kirikus olevast seinamaalist, mida Tuulse raamatus oletas Lindanise lahingu kujutiseks. Sinna juurde oleks olnud tahvlile vaja veel üht, sest üksinda poleks seda tahvlit ära täitnud, kuid kuna seal midagi ei olnud, aga pilt pidi ilmuma, siis ma tegin areldi Lennartil ettepanekut, võib-olla mina joonistaks ise nüüd sinna kah midagi nendesse tühjadesse aukudesse, et ma lubasin, et ma võtan eeskujuks vanad miniatüürid, raidkivid ja kõike sepised ja katsun tabada seda tolleaegset stiili ja võtan sealt mõned figuurid üks-ühele või või mõned muud vajalikud esemed ja asi oli nagu öeldakse, sundseisus ja midagi ei olnud parata. Ta Lennartil tuli soostuda sellega. Kuigi nüüd takkajärele kriitiliselt neid asju vaadates on mul natukene niukene süütunne hinges, sest ega midagi ei olnud teha nende umbes 10 minu poolt lisatud pseudoajalooliste piltidega, kuigi nende hulgas on näiteks esimene iid, riisi teadaolev portree, mida ma joonistasin. Sellest hoolimata on paratamatult nende illustratsioonide juures niukene, väikene klektilisuse mekk, noh, autentne materjale lisatud, kellel midagi pole parata, aga no lõppkokkuvõttes siiski sai asi ühele poole ja, ja ma olen Lennart teletakkajärele ilmlõpmata tänulik nende võluvate tundide eest, mida me seal koos veetsime ja kus tema särav ja nii mitmetahuline isiksuse võlu kõige ehedamal kombel välja tuli. Ja kui see raamat siis lõpuks ilmus, siis juhtuski nii nagu kiina meri oli ennustanud, et sellest tuleb üks suur kõmakas, sest noh, kes on siin minuvanused minust vanemad mäletavad ju 76. aasta seisu Eestis meil poolsurnud Lenin, lase Leonid Brežnevi ja tema sõbra Karl Vaino ühiste pingutustega. Ju hakati Eestis vaimsuse kruvisid eriti kõvasti kokku keerama mille all kannatasid väga paljutki Eesti loojad ja kus kruvide kinnikeeramisega ka loovinimeste poolt seni võimaldatud Hruštšovi sula ajal mõninganegi avalik opositsioon üha madalamaks rõhuti. Ja selle tõttu oli paratamatu, et väga paljud, nagu Jaan Kross oma kolme katku vahel või keisri hulluga või Veljo Tormis oma rauaneedmise ja, ja läänemeresoomlaste rahvalaulude töötlastega pöördusid teadlikult minevikku, pooled seal leida tuge eestluse olemusele, eestlaste identiteedile ja tugevdada meie hinge ja vaimu vastupanuks sellele järjest tugevnevale survele ja küllap ka ma usun, kuigi Lennart seda ei ütelnud, aga ka tema mõtles oma hõbevalge ilmumisega umbes käia sama teed nagu olid käinud krossi ja Veljo Tormis ja, ja veel mitmed teised, nii et ta tabas selle vaimse õhustiku ootustes otse 10-sse. Ja see raamat oli, oli meile kõigile ikka noh, mingisuguseks niukseks, eriliseks hingetoeks ja seda väga pika aja jooksul mitte ainult aastal 76 vaid ka järgnevatel vaevalike lastel aastatel, nii et Lennart teleselle eest takkajärele suur tänu. Lisaks kõigele sellele muule, mis ta Eesti heaks on teinud. Meie järgmine kõneleja Jaan Undusk, kes on kirjanik ja kirjandusteadlane, ametilt Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse direktor ja selle jutu pealkirjaks on hõbevalge, kui maailmavaateteos liigume üha rohkem nüüd selle valdkonna poole, et missuguseid laineid siis hõbevalge tekitasi, mis ta siis õigupoolest on nüüd kõrvaltvaatajate pilguga alandada. Presidendina armastas Lennart Meri korrata, et et Eesti peab leidma oma Nokia. See tähendab mingit hiilgavat ideed ja säravat teostust ühendava kaubamärgi mis suudaks teda laias maailmas esindada. Meenutagem näiteks, mida ta ütles 1999. aastal siis tänaseks juba olematu Hansapangakonverentsil merisõnad olen järjekindlalt küsinud, mis on Eesti Nokia. Mitme kuu möödudes on see küsimus viimaks jõudnud ka populaarsete väljaannete lehekülgedele. See on saanud osaks eesti folkloorist. Kirjanikuna tunnen ma muidugi rõõmu sellest, kui minu looming elab ja kujundab hõbevalget mõtteviisi. Tsitaadi lõpp. Mis hõbevalge mõtteviis siin tähendab? See on ilmselt Lennart merelik mõtteviis. Urmas Sutrop seletas selle sõna algupära siin täna. Aga huvitav on selles tsitaadis just see, et et kokku siis viiakse Nokia ja hõbevalge kaks teost ja seotakse siis nii-öelda nokia olemasolu hõbevalge mõtteviisiga. Lennart Meriliku mõtteviisiga Nokia otsimine. Ühes teises tekstis on Lennart Meri võrdsustanud samboja Nokia logi ja kui tänapäeva Sampo nii siis see oli Lennart Meri presidendina. Kirjanikuna oligi ta Nokia nii iseenda kui ka Eesti jaoks hõbevalgega juba leidnud. Ja selleks oli nagu kõik teavad. Umbes 2500 aastat tagasi mere järgi kusagil Tartu ja Jõgeva vahel Eesti õhuruumi sisenenud hiidmeteoriit mis sooritas oma tulise tähelennu Peipsist Saaremaani ja prantsatas kaali kohal kustuma päikesele vastu maad. Ma ei hakka siin rääkima sellest, nende dateeringud on ju ajaloolastele ja geoloogidel erinevad. Anto Raukas näiteks arvab, et see asi toimus kõik 5000 aastat varem. Ma räägin praegu Lennart Meri kontseptsioonist, mida toetavad ka mõned teadlased. Kaali meteoriidi sarnaseid 450 tonniseid siis oma kukkumise hetkel. Taevakive langeb Maale keskmiselt kolm iga 1000 aasta kohta. Enamasti kukuvad nad ookeani meie oma. Aga vuhises 35 kraadise langemisnurga alt hästi madalalt, siis pikalt risti üle Eesti ja särades heledamalt kui päike purustades lööklainega ehitisi, süüdates metsi, olendeid ja meteoriit plahvatas keset suhteliselt tihedalt asustatud Saaremaad Hiroshima aatomipommijõuga nagu nõeldud, olles kuuldav ja nähtav 700 kilomeetri raadiuses. Selle kõige selgitamine, mis puutub meteoriiti, ei olnud Lennart Mereteener. Mere teeneks oli väita, et et too ainulaadne loodussündmus pidi järgnevatel sajanditel saama tohutu kaaluga kultuurisündmuseks omamoodi suureks pauguks. Siit ma inimese maailmapildis, aga see siit maa nagu öeldud, siis Ago aaloe geoloogi arvestuste järgi oli raadiuses 700 kilomeetrit, see oli Venemaa Rootsi välja, Soome Läti praegused alad. Mere mõtiskluste aluslause on väga lihtne. Kaali katastroof ehk päikese allakukkumine Saaremaa kohal, nagu omaaegsele inimesele pidi paistma ja nagu seda rahvaluules siis kajastub ei olnud oma tähtsuselt tollal mitte millegi muuga võrreldav sündmus ja seetõttu pidi see kajastuse leidma kõiges, mis inimesse puutus uskumustes, töös, kommetes, rahvaluules, kunstis, telelihtsa lauseloogika on tõepoolest kõigutamatu. Ja seetõttu mereraamatu, noh, ütleme unelevas avastuslikkuses lausa peab olema palju tõtt. Pole midagi parata, sest aksioom on tõesti kindel. Aga mis sellest on täpselt tõsi. Seda ei teadnud ta ise, seda ei tea meie. Tegelikult ei saa me seda kunagi teada. Niisiis, aluslause on kõigutamatu, aga sealt edasi algab luule. See tähendab see, mille ütlemine pole välistatud. Ka oli katastroofiga on meri järgi seotud läänemeresoome püstkoja ehitus, näiteks maja kui taevatugi ükskord alla kukkunud taevas. Edaspidi siis teeme oma püstkojad nii nagu nad sümboolsed toetaksid taevast. Jõulukuuskede varajane põletamine Eestis, see oli ka üks mere lemmikteemasid hiljemgi. Saarlaste jumal, Tarapiita, kes isolaator Ebavere mäelt tuli lennuga Saaremaale lennanud saarlastele appi. Noh, ma ütlesin, et ta tuli Tartu ja Jõgeva vahetsa meteoriit risti läbi Eesti siis hilisemad, nagu ma olen aru saanud, hilisemad kalkuleerinud panevad seda natukene kirde poole, mitte just läheb sinna Ebavere poole pisut, et see oli Kaali meteoriit siis kui see Tarapida kaaliga on seotud ka pisu ja tuli Hanna tegemise kõrgelt arenenud kunst eestlaste juures mis annab kosmoloogilise tausta kas või Andrus Kivirähki rehepapile, kus igalühel oma tulihänd kallal. Muidugi ohtukaalist ka Kaliva kalevite kalevipoegade päikesepoegade teema, Tallinna nimikale veni araablase Idriisi kirjapanekust 1154 ning veelgi varasem Tallinna nimi rebu. Siit ka Rävala, mis ühendab linnarahvaluules muna rebust sündiva päikesega. Kaali on seotud kali ehk paadirulli keeramise puuga, mis olnud vanade eestlaste võimu ja vägevuse sümbol. Niisiis, meri on leidnud põhjatu täituvusega vormi ning sõelub läbi määratu hulga kultuuriloolist materjali proovides, kuidas vormi sobib? See vormi täitmatus ongi olnud ka üks vastuväiteid tema mõtteviisile. On ju varasematel aegadel 19. sajandil olnud inimesi nagu maks, Müller, kes on kõik rahvaluules mütoloogias näinud nii-öelda päikesesümboolikat selles ja Lennart Merele vastu öeldud see kõik, mis ta räägib siin seoses kaaliga, see võib-olla hoopis varasemat päikeseuskumustega seotud asi. Aga ta sõelub läbi tõesti hiiglasliku hulga kultuuriloolist materjali, vaatab, kuidas vormi, mis tal on valminud, sobib ja kuidagiviisi sobitub ju kõik erudiitse, kirjaniku nõiakäsi punub kokku assotsiatsioonide niidistiku mille lüürilises lõputuses ei taju lugeja enam ei suunda ega asjade ühest mõtet. Aga nii see peabki olema, sest see, mida meile pakutakse, pole mitte teaduslik teooria. See on omamoodi universum, songaali paugust kujunema hakanud muistne Eesti meresõidukultuur assotsiatsioonide rägastik, kus iga üksiklüli on suhteliselt kergesti kritiseeritav, aga see rägastik ise ehk võrk uuemas keeles tema olemasolu on mingis mõttes kõigutamatu. Nagu ma ütlesin ja mind ei häiri ka see, tänases kahes esimeses sõnavõtus on läbi käinud see Lennart Meri teaduslike taotluste motiiv. Ei, see ei ole teadusteos, pole midagi parata, aga noh, sinna ma jõuan loomulikult ta kasutab ära kõige muu kõrval ka kõikvõimalikku teaduslikku materjale, mis muud. Hõbevalge on õieti pik väitlusteesiga. Et Eestit ei saa, ei saanud ega saa nõndanimetatud suures ajaloos olemas olla. Saab küll, väitis Lennart Meri, kui leida oma Nokia. Kaali oli meie esimene Nokia, mis avas Eesti tee maailma ja maailmakaardile. Ja hõbevalge on õieti Lennart Mere paraad näide sellest, kuidas tuleb Eestisse suhtuda ja kuidas teda muule maailmale pakkuda. Nimelt kui paika, kus võib toimuda kõige tähtsamaid asju. Kaali meteoriidi kukkumine oli ju merearust tolles ajas kõige tähtsam asi, see toimus Eestis, see on näide siis sellest, kuidas Eestis saab toimuda kõige tähtsamaid asju. Just nii mõtelgem Eestist kuulus rännumees püteas neljandast sajandist enne Kristust, kellele meri võlgempistki oma hüüdnime püüton, kui ma ei eksi sooritas näiteks mereretke mere järgi sihiga külastada Saaremaad, ehk siis Ultima Thulet tulemaad seda mõistatuslikku maad kultuuriloost teada. Kaali pani niisiis laevad liikuma ja siit tuleb seos siis selle Eesti meresõidukultuuri arenguga. Saaremaale tulid ka käima need, kes himustasid meteoriidi rauda, niklist rauda, mida see 450 tonni suur varandus omal ajal. See vist küll pihustus täielikult laiali, aga antud juhul omase kontseptsiooni tervikus ei oma tähtsust, seda võis ikkagi koguda, sest hiljem on seda saadud ainult mõned kilod tagantjärele. Läänemere äärde rändasid araablased ja nii edasi ja nagu autor ise ütleb. Kultuurikontaktide paatos on käesoleva reisijututelg. Meri juhib meid muinaseest ja mitte ainult muinaseesti, vaid üldse Eesti alternatiivsest ajalukku. Ja minu meelest see polnud alternatiivne ainult nõukogude ajal. Muidugi me peame seda sünni konteksti teadma rõhutama. Aga ärgem sinna pidama jäägem. Minu meelest see ajalugu, mida meri pakub, on alternatiivne Eesti ajalugu praegugi ja jääb selleks edaspidigi. Nii ta ehk oligi mõeldud. Ma arvan, et see meeldis Lennart Merele endale, kui ta selleks jääks. See on noh, võib ka öelda eesti esoteerinile pühendatu üle määratud lugu, omamoodi püha ajalugu. Näiteks keskaegse kroonika jaoks oli maailma püha ajalugu antud piiblis. See oli võti ja taust kõigele ilmalikus ajaloos toimuvale. Hõbevalge tahab omamoodi anda Eesti varjatud loo. Temas on rikkalik segu, kõik mõelda vaid ajaloo fakte. Kuid ajaloolise tavakriitikaga tema vastu ei saa tema vastu saab vaid teise, sama hõlmava maailmamudeliga ja õieti hõbevalge see ongi maailmavaade, maailmavaade, millel on isegi olemas oma pühamu, tema pühamu, Kaali kraatris. Raamatu žanri üle on palju vaieldud pärast tema ilmumist. Aga mis žanri on maailmavaade, see ongi tunnetuse ja tunnete summa ühe isiku piires. Kui me meenutame veel seda, on nimetatud juga hõbevalget nii-öelda Estotsentristlikuks teoseks, nii ta täiesti ongi Eesti on seal hetkeks kuskil kaugel ajalool ja selle järel maailma naba. Siis sellisel kirjandusel on baltisaksa-eesti ühistraditsioonis olemas oma varasem kuju, noh, meenutame kasvõi Tartu ülikooli esimese rektori venda Johan Barrotit, kes 1839. aastal andis välja paksu teose, kus ta kus ta rääkis sellest, et muistsel ajal on paljud rahvad olnud eesti keelt või sellega sarnanevat keelt, mida ta pidas keldi keeleks. Siis noh, näiteks ju veel kolmekümnendatel aastatel ja president Pätsi toetusega isiklikult ilmus turg, laiem baltisakslase raamat, läänemeresoome vaimukultuuri taassünd saksa keeles kus tõstetakse, härrased, paljude Euroopa maade algelanikkond on olnud läänemeresoome pärit, et olu, Edgar Valter Saks 1009 kuuekümnendail Ameerikas hästi, ja ESTO Euroopa suur inglisekeelset raamatut, kus ettumioloogiate baasil siis Euroopa kohanimesid ettumologiseerides näidatud indoeuroopa keeltes on raske leida nende tähenduslikke juuriaga soome-ugri keeltes väga lihtne, järelikult Euroopa algelanikud suures osas olnud soomeugrilased. Vot see on see estotsentristlik traditsioon, mis on alati olnud selline servapealne, aga meri on keskne ja ta pääseb seetõttu ja päästab end just nimelt seetõttu, et tal pole mitte ainult vähem pretensioone ja seal täpsemalt lokaliseeritud selle konkreetse sündmuse ümber ja tema taga. Aga esmajoones just sellesama žanriga meri ei esita teaduslikku teooriat, kuidas esitaks siis ta murjuks. Aga ta esitab maailmavaadet, kus on avalikult koos uskumused, loogika, kogemused, oma isiklikud kogemused paljudelt reisidelt löövad läbi kujutelmad täiesti avalikult. Maailmavaade veenab ja mõjutab esmajoones oma tervikliku sega. Nii kui keegi ütleb, et ma usun jumalat, teame, et sajandeid see paljude inimeste meelest see on sõelda jama. Aga selliste inimeste aktsepteeritakse, meri pakub välja oma originaalse maailmavaate. Teaduslikult lähenedes võib seal leida palju sellist, mille kohta öelda jama aga maailmavaatena, et see on aktsepteeritav ja originaalne maailmavaade, mida tegelikult esineb väga vähe. Meri ole kantiaan, ta ei ole ükskõik neid nimesid mida tihtipeale maailmavaadete taha pannakse, tamm, hõbevalge usku, tema enda maailmavaade. Ja loomulikult pole kõige selle juures vähetähtis ka sellele tema oma nimele meri rajatud mütoloogia. See oli kahtlemata ka mingeid kavalaid, teid pidi oluline. Hõbevalge omaaegset vastuvõtu võiksid raamistada kaks minu isikliku mälestuskildu majaka retseptsioonist kõneleda, mida kõik öeldi ja mida mitte. Aga need kaks mälestuskildu loovad nagu raamid. Jaan Kross ütles, selle teose oleksin ma tahtnud ise kirjutada. Mitte lihtsalt sellise teose, vaid sellesama teose, selle raamatu oleks tahtnud ise kirjutada. Kõnekas. Ja teiseks üks tollane kaheksateistaastane luuletaja, täname tuntud kirjandusinimene. Teda siin saalis siis täna ei ole temal sõnad. Maailma parim makulatuuri. Lugejaid haarasid vastuolulised tunded, raamatu paatus tõmbas ligi, tõukas eemale, kõik andis märku, et tegu oli raskesti seeditav hõrgutisi ja kirjanduspilti muutma ilmumiga. Tundub, et nojah, ütleme, nendel taustad siin tundub, et meri kui otsija, eluhoiakut on mõjustanud ka viimne suur maadeavastaja, nagu teda omal ajal nimetati rootslane Sven Hediin, kes oli Kesk-Aasia uurija ja hea kirjanik, seejuures hea joonistaja. Hedeni raamatuid neelasid 1000 930. aastal ka eesti poisid ilmus seal, mehed merede maad sarjas minu elumaad avastama, kaks esimest köidet ilmus teisigi raamatuid. Ja mereesimene käsikiri kõneles samuti Kesk-Aasiast. Kobrade karakurtide jälgedes 1950 59. Indu andis kindlasti ka, ärgem unustagem selline raamat nagu jäine raamat 1958. Juhan Smuuli peadpööritava edu saavutanud. Reisikiri. Ja Smuul oli ju mere- ja paadiusku nagu Lennart merigi Pole midagi parata. Pärast surma ma saan oma laeva mille tulesid ise ei näe. Nagu kirjutas muulama ühes viimases luuletustest. Ja muidugi eesti kirjandusest veel kergelt mainida, siis Jaan Krossi maailma avastamine lööb siin-seal Mereraamatu paatosest samuti välja 160.-test aastatest pärit maailmamineku teema, kuid kui Cross läks läände, smerilaks itta. Ja õieti oligi nii, et 1000 950.-te aastate lõpul, kui enamik Eesti Kirjanike, siis kui juba välismaal sai käia, hakkas pajatama oma reisidest läände. Sis suubus Lennart Meri Nõukogude Liidu kõige kaugematesse kraidesse Turkestani Jakuutias Kamtšatka-le tšuktši maale. Nagu Sven Hediin, teadis ta, et maad maksab avastada vaid idas või nagu Endel Mallene kunagi ütles Meri esimene reisiraamat kobrade karakurtide jälgedes oli tegelikult esimene Nõukogude Eestis ilmunud reisiraamat, mis viis vennasvabariikidesse, nagu tol ajal öeldi. Meile tundub see loomulik, aga see oli tol ajal üllatav. Inimesed ikka kirjutasid sellest, kui sai hakata läänes käima ja usaldatav omad inimesed said hakata käima. Kirjutasid ikkagi läänemaadest. Aga nüüd äkki Lennart Meri Kesk-Aasias. Algul rändas merirühmas hiljem üksi korrade karakurtide jälgedes, kui mäletate seda raamatut seal oli näiteks grupis veel Voldemar Panso selles lõbusas grupis, kes rändas siis tuli laevapoisid rohelisel ookeanil 961, kaasas olid kunstnik Ants Viidalepp, Olav Männi, Grigori Kromanov, režissöör. Grupis siis tulemägede maale, see oli reisikiri Kamtšatka alt 65, ta vist ilmus Anto Raukas, Hans Trass erast, Parmasto jälle kunstnik Heiti Polli rühmas. Aga siis tuli virmaliste oraval võib-olla et meri, noh, võib-olla, et kõige populaarsem teos siiski kõige rohkem loetud, vähemalt mingi ajani lihtsamalt loetav, kui hõbevalge. Tšuktši maale meri kirjutab, mul ei õnnestunud ekspeditsiooni enam korraldada. Ta läks üksinda. Ja see on kummaline, millised olid need üksinduse tagajärjed, Friedebert Tuglase reisikirjad on huvitavad just seetõttu ta reisis alati üksinda ja üksinda teatavasti reisida. Inimene on terasem, tähelepanelikum, ta on hästi-hästi tundlik ja virmaliste väraval paistab see ka kuidagi välja on toimunud mingisugune söömine just sellest üksiolekust ja üha rohkem kasvatuse mõttelise kujutusliku osa. Nii, ja viimaks siis hõbevalges kõnelebki meri ihuüksi, dialoogipartnerid õieti ju ei ole enam. Kuulame vaid öövaikuses mediteerivad häält, meri kõneleb pikaldaselt kaunite kiilunditaja kõrvalekalletega alati üle aja nagu kunagi Eesti TV-reklaamiklubi saates kus ta esmakordselt tehase reisija tutvustus kell oli juba 11. Merilõik oli viimane, ta rääkis ülemeri, kõneleb sellest, et hõbevalges, et kõigi kaugete kraide kaudu on ta avastanud põhiliselt ühe ainsa maa Eesti ning oma maailmavaate. Oma hõbevalgena jõuavad vähesed kirjutajad, enamasti lahustub materjal paljudes tekstides. Kes aga maailmavaateteose valmis saab, ei pruugi enam jätkata. Ja merel oli maailmavaateteost 47 aastaselt valmis. Mis järgnes, Need olid täiendused, parandused. 1000 980.-te aastate teisel poolel võis meri rahulikumalt kui teised ametivennad kirjanikud siirduda poliitikasse ja sinna jäädagi. Kirjandus oli teoks tehtud. Algas riigiloome maailmavaate teine osa. Tänane ööülikool on pühendatud Lennart Meremaailmavaate teosele hõbevalge eestkõnelejad olid Urmas Sutrop, Heinz Valk ja Jaan Undusk. See ülesvõte on Eesti Päevalehe korraldatud avatud seminaril. See oli pühendatud hõbevalge taasilmumisele. Selle teosega avas Eesti Päevaleht oma eesti lugude raamatusarjad. Seminari juhatas kokk ja saatemuusikafragmendid on Enn Säde salvestatud pärit Lennart Mere filmist linnude tuuled Aastast 1977. Ööülikooli helirežissöör on Külli tüli toimetaja maris Johannes. Kirjanik alustab sealt, kus ajaloolane lõpetab. Teine osa Lennart Mere Hõbe valgest inspireeritud juttudega on eetris nädala pärast. Raadioteater 2009.