Koole. Tere õhtust, see on teine ööülikool, mis inspireeritud lennata. Mere Hõbe valgest tänased eestkõnelejad on Eesti Instituudi direktor Lennart Merepoeg, Mart Meri, ajaloolased Ain Mäesalu ja Marek Tamm ning luuletaja ja kirjandusteadlane Hasso Krull. Need ettekanded on peetud Eesti Päevalehe seminaril, millega tähistati Lennart Mere Hõbevalge taasilmumist 2008. aasta septembris. Kõnekoosolekut juhtis literaat ja finantsiste Aavo Kokk. Ö-ülikooli muusika on pärit Lennart Mere filmist toorumi pojad. Mul on rõõm siia pulti kutsuda. Mart Meri. Palun. Head sõbrad eile ma lehitsesin põgusalt kirjavahetuse kaustu aastast 1973 kuni aastani 76 ja see minu kõnevooru pealkiri ongi hõbevalge taastad. Ja mõtlesin end ise ka tagasi neisse aastatesse, mil 74. aasta kevadel lõpetasin Haava tänava kaheksanda klassilise kooli nõmmel. Sel suvel olin ma paganamaal koos Viktor Masingu tudengitega Dainime Roomas ja sügisel astusin Tallinna reaalkooli üheksandasse klassi. Sageli oli nii, et kui ma hommikul asutasin ennast kooli minema ja vend Kristjan rahumeeli edasi magas, sest tema koolipäev algas alles kell kaks tõusis isa töölaua tagant ja küsis isegi veidi tehtud imestusega. Ah, peadki juba minema. Mõnikord Ta lisas, et aga tead, kui põnevaid asju. Ma täna avastasin täna siis tähendas öösel. Noh, ega ma ju kuigivõrd ei teadnud, aga seda tajusin küll, kui põnevil ta neil aegadel oli. Ta ei raatsinud tollal aega kulutada magamisele ja minu meelest hõbevalge taastad võõrutasidkida sellest tüütust kohustusest. Midagi ikka teadsin ka. Kui 73. aasta maikuus ilmus sirbis seitse päevaid riisiga, jah, oli põnev. See kõdi tunne, mis tekib, kui loed käed, midagi Eestit, midagi eestlasi, midagi oma puudutavat, midagi harjumuspäratut, aga positiivset. Ma arvan, et see kõdi tunne ei küsi vanust ega elukogemust. See kas on või seda ei ole. Ja hõbevalge aastail oli nõmmel sellist kõditunnet lausa kuhjaga. Üks põgusal vaatlusel esimesi ajalisi pidepunkte kirjavahetuses on järgmine. Idriisi artikkel ilmus reedel, 18. mail 73. Ja järgmisel päeval kirjutab autorile kirjakunsti ja arhitektuuriajaloolane Voldemar Vaga Dust. Lennart Meri vastad talle nädalapäevad hiljem. Tsiteerin. Idriisi Tallinna juurde ei jõudnud ma mitte juhuslikult. Mitmete reiside ja ekspeditsioonide tulemusena hakkasin selgemalt nägema suurejoonelist veeteed mille laitmatu funktsioneerimine pronksiajast alates on mõistetav üksnes meie rahva ja hõimurahvaste etnogeneesi üldisel taustal. Tsitaat jätkub, teede all mõtlen ma ühendus Soome lahe ja Volga ülemjooksul ning ka omavahel mitte Webberi variaagide teed, mis tekkelood hoopis hilisem ega kujunenud otsustavaks impulsiks Rävala Tallinnasse sünniloos. Tsitaadi lõpp. Samal päeval Voldemar Vagaga kirjutab oma sõbrale Lennartiga Ain Kaalep kes on samuti saanud tõukeid riisiloost. Tsiteerin. Mu vaimustus põhineb sellel, et arvan selliseid fantaasiasööste ülivajalikuks. Ilma visioonideta pole ühtki teadust olemas. Ajalugu kõige vähem eksaktne pedant võib neid muidugi korrigeerida, ent ise ta ei loo neid kunagi. Tsitaadi lõpp. Ei Triisi loosse hõbevalge üks peatükke on, nagu ka Sampo loost, mis ilmus Keeles ja Kirjanduses samuti 73. aastal. Ja nüüd algaski keskendumine Sis suurele hõbevalgele. Ja umbes kolmveerand aasta jooksul kajastub see teema tallel olevas kirjavahetuses üllatavalt tagasihoidlikult. Ma arvan, et see oli aeg, kus isa töötas kogus läbi seda materjali, mis tal endal oli juba olemas ja mis tal oli hõlpsalt kättesaadav. Muutus toimub järgmise aasta 74. aasta algul. Paul Ariste vastab heatahtlikult, aga otsekoheselt ette bioloogilistele ja häälikuloolistele küsimustele üsna sageli. Ja aeg-ajalt annab oma hinnangu sellisel moel, seitsmeteistkümnendal veebruaril 74, kui oleksid lingvist, suhtuksin sinu oletustesse kurjemalt. Kuid kirjanikule võib mõndagi asja andeks anda. Ain Kaalep annab nõu latinistika ja logistika alal. Kalju Paavel, zooloog kommenteerib heatahtlikult aga ettevaatlikult metsakujutuse seiku. Ja suvel 74 puhkeb lausa iganädalane korrespondent paleoastronoom Heino Eelsaluga. Ent kirjavahetuse tulevärgis valmib isegi ootamatult ruttu umbes aastaga. Käsikirja esimene versioon jaanipäevaks 74. Ja nüüd hakkab auto mõtlema juba sellele, kuidas suhelda kirjastustega konstanssidega näiteks ENSV Teaduste Akadeemia ajalooinstituudiga, mis kastmes hõbevalget kaante vahele saada. Kuigi selleni kulub veel ligi kaks aastat. Kirjavahetuse kaustas on paljude parandustega mustanud Paul Aristele dateeritud 15. augustiga 74. Sellest mustandist peab saama kaaskiri Aristele saadetava käsikirjapaki juurde. Kaaskiri on stiililt tavapäraselt erinev, tsiteerin raamatu paatuseks, aga ka viigileheks on internatsionalism meie päevil aktsepteeritud seisukoht, et ka väike rahvas ei ole ajalooobjekt, vaid ajaloo subjekt. Ja selle järeldus ka väike rahvas on andnud maailma kultuuriloole oma jõukohase osa. Kusjuures see osa ei tarvitse olla proportsionaalne rahva arvukuse ega nüüdisaegse kaaluga. Ja tsitaat jätkub. Olen raamatus ehk siis käsikirjas töötluseni korranud, et tegemist reisikirjaga autori subjektiivse reisiga läbi sajandite. Ometi suhtud ise vägagi tõsiselt kolme olulisemasse seisukohta. Mustandis on läbi kriipsutatud sõna avastusse. Esiteks püütiase tuule ja Saaremaa Kaali katastroofi identifitseerimine. Teiseks Taani hindamisraamatu Okli ala identifitseerimine väikeseks Revalaks ja kolmandaks Gildi seostamine kellaga ja viimase seostamine Volga pulgary türgikeelse sõnaga kyll tsitaadi lõpp. Aasta ikka 74. Lõpul ilmuvad hõbevalge esimesed peatükid loomingus ja peale seda intensiivistub sisuline kirjavahetus kordades Juhan peegel, Matti kuusi, Valter Tauli, Julius Mägiste, Hans von zur müülon, Gustav ränk, Hans From ja paljud paljud teised ja see intensiivsus, et jääbki kestma, jääb kestma ka peale hõbevalge ilmumist 76. aastal ja raamat ilmubki siis märtsis 76. Esimeste hulgas reageerib Paul Ariste neljandal aprillil. Tsiteerin. Sinu raamat teeb Dumu vingus ninadega, lugejad näevad selles üksnes kõverpeeglimoonutusi. Kes saavad aru fantaasia ja tõelisuse sünteesist. Need otsivad su raamatust ilumina ja Erna Ariste. Meie naudime seda tsitaadi lõpp. Ent hõbevalge aastad jäidki kestma kuni lõpuni ja võib-olla isegi peale lõppu. Edasi. Augustis 2003 esines Lennart Meri kõnega Stockholmis toimunud poliitilisel konverentsil Läänemeri uus ja parem. Vähemalt pool üsna pikast ettekandest oli pühendatud hõbevalgetele aastatele. Ja luban lõpetuseks endale taas tsiteerimist. Mu daamid ja härrad, eesti pärimused ei jäta kahtlust, et traumaatiline sündmus on jätnud oma jälje Läänemere rahvaste pärimustes keelde. Ideoloogiasse. Euroopa on olnud salapärane, jaotatud üksnes raudse eesriideaegu. Praegu seisab Eesti Euroopa Liidu lävepakul. See liit toetub ühisele kultuurile ja toidab ennast ühisest tööst. Saaremaa meteoriidi sündmus ühendab endast loodusteadusi, arheoloogiat, keelt, kirjandusteadust, astronoomiat ning Põhjala, Vahemere ja Lõuna-Vahemeresidemeid oma erinevustes. Me oleme ühendatud oma ühtsuses, oleme erinevad. See on põhjus, miks ma veerand sajandit pärast raamatu ilmumist ja 10 aastat pärast mu sõbra doktor Vello Lõugas enneaegset surma võtsin nõuks teilt küsida, kas Saaremaa meteoriit tuule ja püüteas ja meie ühineb Põhjala ideoloogia ei peaks kujunema Põhjamaade ja Eesti esimeseks ühiseks uurimisprojektiks uuel paremal ja eelkõige vabal Läänemerel. Tsitaadi lõpp. Hõbevalge aeg, väga intensiivne aeg kestis tema jaoks edasi. Ja õieti selle kestvuse tõttu, noh, täna me olemegi siin sellel üritusel. Hõbevalge uue versiooni ilmumise puhul tõsise versioon tõenäoliselt ei ole selline, mida autor ise oleks soovinud, sest mulle ta ütles väga selgelt, et viskame ballasti välja. Raamat ei tohi olla paksem kui 250 lehekülge, koondume kõige olulisemale, aga palasti, väljaviskaja lahkus. Ja selle tõttu jah, raamat sai hoopiski paksem kui originaal, aga elu on selline. Ajalugu ja fiktsioon, niimoodi on endast teada andnud Mart Tamm ajaloolane, Tallinna Ülikooli Eesti humanitaarinstituudi kultuuriteooria lektor. Aga me võiksime lisada veel palju-palju, palun. Püüaksime jutu üles ehitada küsimusele arutlusena küsimuse üle, mille Lennart Meri esitas oma kuulsa hõbevalge epiloogilisa, mis on teile kõigile tuttav, aga ma tuletan meelde, et kus lõpeb luule, kust algab ajalugu või võta abstraktsemalt, mis üle pea eristab ajalugu ilukirjandusest või diktsioonist ja seda küsivad oska, võtaks arutleda sel moel, et looks sellele kolm tausta. Kolm tausta võiks olla nagu siuksed, kolm ahenevad ringi, mille mõttelises koondumispunktis võiks Mele tervendada. Vastus sellele küsimusele, kui ka vastus küsimusele, milline oli Lennart Mereajalookäsitlus kõige esimene taust, kõige esimene ring on kõige üldisem, võiks seda nimetada ajaloo kirjutuslikuks taustaks ja seal ma võtaks Distoriseerida see küsimus ajaloo ja luule kirjanduse vahekorrast veelgi täpsemalt. Millal see küsimus muutub mõttekaks, millal on mõtet seda küsimust püstitada, millal tekib pingeajaloofiktsiooni vahele ja väga jämedalt võiks väita, et Lääne kultuuris see pinge ajaloo ja kirjanduse vahele tekib üsna hilja tekib laias laastus 19. sajandi keskpaiku, sest kui me vaatame tagasi ajas kaugemale antiiki, keskaega, varaus aega, sest me näeme, et ajalugu ja kirjandus on pigem just ühe mündi kaks külge ei ole teravat joont nende kahe vahel. Mõlemad on, võiks ka öelda retoorika, alaliigid ja selle vaidluse kuulsam kokkuvõte, mis prevaleeris laias laastus üle Euroopa kuni 19 sajandi keskpaigani on see, mille sõnastas Aristoteles Napoidikas veeris kuulus lause, mida ma teile meelde tuletaks. Tsitaat niisiis luuletaja ülesandeks pole kõnelda mitte sellest, mis toimus, vaid sellest, mis võib toimuda ja võimalikest tõenäosuse läbi paratamatu sele vastavalt, sest ajaloolane ja luuletaja ei erine mitte selle poolest, kas nad kõnelevad värssides värssideta vaid selle poolest, et üks kõneleb toimunust, teine aga sellest, mis võib toimuda. Jaa, Aristoteles lõpetab ja ma kujutan ette, et see mõte Lennart Merele meeldis. Seetõttu on luulefilosoofilise ja tõsisem kui ajalugu, kõneleb Julule rohkem üldisest ajalugu, aga üksikust seda saalist tootliku arusaama, nagu ma ütlesin, kanti edasi, arendati edasi ekstessandini välja ja selle kõige viimasteks kõige mõjukamate ekskandjateks olid romantikud, romantiline kirjutus ja see pööre. Ja see küsimus, see tähendab pinge sellesse küsimusse, tekib siis küsimus ajaloo ja luulevahekorrast. Romantismi vaatab välja positiivism, kui ajalugu muutub ajalooteaduseks. Kui tarka vaalateadvus hakkab ennast kehtestama läbi vastanduste, kus lõpult son ranke põlgab ära Walter Scotti romaanid ütelda kummatigi Looruses ahnelt ahmis. Ja kui kõik muutub, kõik allutatakse teaduslikkuse teenistusele ja ma väidaksin, et Lennart Meri küsimus, kust lõppeb luule, kust algab ajalugu, on küsimus romantismi ja positiivismi pingeväljas. Küsimus, mis tekkis selles pingeväljas? See küsimus tuleb uuesti päevakorda aastakümneid hiljem, 20 sajandi kuuekümnendatel aastatel, kui ollakse sellest esimesest teaduslikkuse tuhinast üle saadud ja siis küsib 67. aastal kuulus kirjandust kriitik teoreetik, semiootik Roland part järgmist. Väga Lennart Merele küsimus, kas minevikusündmustest jutustamine erineb tõepoolest mingi erilise tunnuse vaieldamatu omaduse poolest välja mõeldud jutustusest, mida me kohtame eeposes romaanis draamas? Selle liigses kitsiga ma selle esimese tausta joonistamise lõpetaks ja esitaks ühe väite, mis siit koorub nimelt hõbevalget tuleks või vähemalt võiks lugeda romantilise a'la kirjutuse taustal. Ja et seda väidet seletada, siis ma tooks välja mõned jooned, mis minu arvates on romantilisel a'la kirjutusele olemuslikud. Ja see on see teine taust, kõigepealt mineviku idealiseerimisel, minevik, realiseerimine sageli oleviku arvelt, oleviku teatavatele, kehvadele tingimustele, vaimuvaesusele allakäigule, lahenduse otsimine minevikust. Ja on ilmselge ja sellest on Lennart Meri ise korduvalt kirjutanud nii hõbevalge ajal kui järel, et üks tema eesmärke oli kirjutada suureks eestlaste ajalugu. Üks katke ta enda seletusest, millede jagas Saksa ajakirjanikul Andresoo Platgale. Ta seletab, miks ta kirjuta seda valge. Sellel oli tajutav, et me läheneme eksistentsiaal sellele küsimusele, kas me jääme püsima rahvana ühe ajaloo ja teatud spetsiifiliste väärtuste kandjatele hukkume enne, kui Nõukogude dinosaurus kokku vajub. See aus seletus, miks ma võtsin selle ajahetkel käsil raamatu, siis mulle ka täna veel rõõmu valmistab. Teine joon, mis esimesega haakub romatistid, on veendunud, et minevikku tundmine aitab meil saada vaimult suureks, saada täiskasvanuks, ütleb kontolt Efraim Lessing. Tundmata ajalugu, jääd kogenematuks lapseks ja sekundeerib tsitaat meie hilisromantikud Carl Robert Jakobsoni, kes 1866 kirjutas inimesed Ilmamaailma sündinud asjade tundmiseta on laste sarnased, kelle silm ei ette ega taha ei mõista, vaadata ja see on ka hõbevalge selgelt kiks keskseid ideid, nagu ta jälle ütleb Lennart Meri hiljem Platgale. Hõbevalge sõnum kõlas umbes niipea püsti. Me oleme vähemalt omaenda minevikku peremehed. Ja just nimelt see side minevikuga on see, mis teeb inimesest inimese. Täiskasvanud kultuurse inimesena viimaks lasnud liist romantilises arusaamas on ajaloolane ja luuletaja vennad kolleegid, ajalugu tuleb kirjutada nagu luulet või nagu ütles Novalis Suur-Saksa romantiline kirjanik, tsiteerin hästi järele mõeldes ei mulle, et ajaloolane peab samuti ning ilmtingimata oleme ühtlasi luuletaja, kuna ainult luuletajad saavad ennast kodus tunda ladusalt jutustatud tõsiasjade kunstis. Niisiis see meristiil, mis paljusid kutselisi ajaloolasi ja mitmed lugejaid ehmatas, üllatas minu arvates näide. Suurepärane näide romantilisest ajaleb roosast tunnistus ajast, kus luule ja ajalugu ei olnud veel vastandid vaid täienesid nendest. Kuid see ei ole, kõik. On olemas ka kolmas, minu arusaamas kolmas taust, mida tuleb silmas pidada see keegi kitsam, konkreetsem taust, mille võtavad kokku märksõna füüsikute Lürikute vaidlus ja laiemalt täppisteaduste buum. Tsentismi buum humanitaarias see on omaette huvitav episood, mis minu meelest ei ole veel leidnud väärikat uurimust Eestis. See, kuidas 1000 969. aastal Cambridge'is sündinud vaidlus kulub Charles Snow loeng kahest kultuurist ja teaduslikust revolutsioonist, kuidas see Cambridge'i vaidlus jõudis väga kiiresti nii-öelda üleliidulisse Prisci ehk siis nõukogude liitu sealt edasi Eestisse ja kuidas see võttis nii-öelda lüürikute füüsikute debativormi, sellele muideks põgusalt viitab ka Jüri Kivimäe oma vastasi ära, sõnas selle hõbevalge viimasele päevale trükile. Ja see füüsikute lülikute vaidlus ja on ilmselgelt hõbevalge üks väga olulisi taustu ja nii nagu näiteks paralleelsed semiootikud Juri Lotman võttis sihiks uurida kirjandust täppisteaduslike meetoditega. Samamoodi võttis Lennart Meri sihiks oma nägemust tõestada täppisteaduslike vahenditega, nagu ta ise ütleb oma raamatus. Meie reisikiri võiks olla sild luule ja täppisteaduste vahel. Niisiis, ja see on minu jutu koondumispunkt. Ma leian, et hõbevalge sünnib romantismi ja tsentismi pingeväljas. Ühelt poolt see raamat nõuab ja taotleb luuletaja vabadust teiselt poolt täppisteadlase täpsust. See raamat on sügavalt ambivalentne, et mitte öelda vastoksuslik. Ja mis minu arvates näitab seda Lennart Mere soovi piltlikult istuda korraga kahel toolil. On ka see, kuidas ta reageeris oma raamatukriitikutele, kuigi ta raamatus rõhutab oma luuletaja positsiooni alates raamatu alapealkirjast oma vastuses kriitikutele. Ta viis vaidluse teaduslikule pinnale siin sulgudes väga huvitav paralleel Jaan Kross, kes umbes samal ajal taotledes täpselt samasugust positsiooni kirjutades näiteks raamatu kolme katku vahel apelleerisin oma kirjanikuvabadusele, ent kui keegi ajaloolane võttis seda teesi kritiseerida, vastas ta üsna teravalt ja ahela teaduslike argumentidega. Tsitaat Jaan Krossilt aastad 1009 74. Ja ma arvan, et sellele tsitaadile või sellele mõttele oleks alla kirjutanud Lennart Meri. Niisiis ütleb Kross. Ajalooainest lähtuv kirjanik ei ole üksnes teadlase sekunteeria, vaid on jätkuvalt ka teaduse ärgitaja. Ja just nimelt selle positsiooni taotlemine oleks kirjanik, kui ta teadlane on selle raamatu hõbevalge võlu võti, vähemalt minu jaoks ja seetõttu ma ei ole päris kindel. Ma ei ole päris nõus nendega, kuigi autor need ise tagant utsitas. Et selle raamatu poeetilise koore sees on peidus teaduslik tuum. Ma arvan, et need kaks on täiesti lahutamatud ja see soov sellest raamatust lühike teaduslik kokkuvõte 250 leheküljel on mu meelest ette määratud luhtumisele. See raamat on just nimelt sünnib selle kahe pooluse pingeväljas, ühe äravõtmine muudaks mõttetuks ka teise. Niisiis riided lõpetada. Ma ei ole nõus nendega, kes ütlevad, et tegemist on teadusliku fantastikaga. Ei julgeks väita, et tegemist on suurepärase omapärase näitega teaduslikust. Ain Mäesalu teema on ju väga atraktiivne, mida me oleme maa seest viimati leidnud ja kuidas see aitab lugeda hõbevalge. Kas see raamat on mõjutanud ka meie muinasteadust, kas tal on mõjutanud eesti arheoloogiat? Ja tegelikult on ta mõjutanud päris palju enne selle raamatu ilmumist? Kaali järv ei olnud üleüldse arheoloogide vaateväljas ja seal muidugi tegutsesid jah, pikemat aega juba nii metoriidikud kui geoloogid, kes üritasid selle vanust määrata ja seitsmekümnendatel aastatel siis pakuti välja, et see meteoriit võis anger sinna umbes kusagil 700 kuni 500 enne Kristust. Vello Lõugas, kes tegeles Saaremaa pronksiajaga just ja tema oli selles vaimustunud, kuna kaali asus ju Asva linnusest ainult paarkümmend kilomeetrit eemal, siis tuli kohe välja ideega, et aga see Kaali meteoriit, vot see oligi, mis põletas Asva linnuse maha. Muidugi, kui arvata, et tõesti kaalis on olnud väga tähtis ohverdamiskoht, mis on tuntud ka laiemal alal kogu Põhja-Euroopas ja kaugemal mille kuulsus ulatus ka Vahemere äärde, siis loomulikult peaks just järvemuda Neid kõige unikaalsemaid ja uhkemaid leida, sisaldama ja seetõttu muidugi üritati mitmel viisil ka kaevandit rajada, seda meetodit ei olnud võimalik rakendada peale selle siis Vello Lõugas leidis, et tõepoolest, et võib-olla mõneks ajaks me katkestame need uurimistööd, et tulevikus võib-olla kui on paremad tehnilised võimalused, võime neid jätkata, ega neid Vello Lõugas kaevamisi tulemusi ka eriti kõrgelt hinnatud. Sest leiti, et jah, vot nüüd järvest ikkagi konkreetseid leida ei ole. Nii et need kaevamised esialgu jäid pooleli. Vello Lõugas tegeles paljude muude asjade uurimisega sellest kaali uurimistöödest. Ta kirjutas ka omaette raamatu ja minu arvates see Vello Lõugas raamat Kaali kraatriväljal Phaetonit otsimas. See on nagu omamoodi üks järgedest, mis on sellele hõbevalgele ja hõbe valgemale ja raamatada lõpetab, nii et kohtumiseni järgnevatel Kaali kaevamistel. Kahjuks Vello Lõugas 1998 suri ja nüüd on kaali uurimistööd jäänud soiku. Ega meil nüüd arheoloogid, kes jätkavad ka selle perioodi uurimist, nad väga tõsiselt, muidugi Vello Lõugas raamatusse ei suhtu, ka leiavad, et see on natukene liiga luuleline, et konkreetseid leida ei ole. Aga samas, kui hakata neid kriitiliselt vaatama, siis tegelikult on näha, et ka praegustes viimastes arheoloogide töödest, mis käsitlevad pronksiaega ikkagi kajastub see kaali kaali kui võimalik püha paik, nimeton umbkaudu samal ajal siis esimese aastatuhande teisel poolel enne Kristust, kui on Kaali kasutusel olnud, mõnevõrra hiljem on tekkinud meil mitmesuguseid erinevaid ringvall linnuseid, need on väga madala ring valliga ja neid on olemas Saaremaal mitu ja neid on olemas siin, Põhja-Eestis ja Lääne-Eestis neid mujal ei ole. Paar neist on täiesti eriskummalise kujuga, siin on Pidula, millel on kaks valli ümber ja Pidula ringvalli puhul on nüüd viimase aja. Arheoloogide seisukohad on, et see ei ole ju üleüldse mingisugune kindlustus, see on võib-olla rajatud pühapaigana, kusjuures eeskuju on võetud kaalist umbes analoogiline, väga keeruline kivikonstruktsioon on Saaremaal ka võhmas ka selle puhul seal väikseid kaevamisi tehtud leitud keraamikat, mis kuulub ka siis esimestesse sajanditel pärast Kristust. Ka selle puhul on leitud, et seda jah, kindlustusel on kasutada väga raske, kuna tema sisemine läbimõõt on niivõrd väike. Siin on kaks ringi, kaalil on suur vall ja kiviaed ümber ja ka selle puhul on taas arvatud, et võib-olla see on spetsiaalselt rajatud pühapaik, kus toimus aeg-ajalt rahvakogunemisi ja kus viidi läbi võib-olla mingeid rituaale ja ka selle eeskujuks võiks olla siis kaali paali kui tuntud pühad. Ja peale selle on selliseid lihtsamaid ringvalle päälda, mida on nüüd ka Mandri-Eestis kaevatud. Viimastel aastatel on Keava linnuse lähevad tal olevat Võnnu mäge ja siis lippa ringvalli kaevatud ja nüüd ka need Mandri-Eestis olevaid ringvalle. Ka nende puhul on pakutud välja oletamisi seda, et tegemist võis olla mingisuguse sellise püha ohverdamispaigaga, mida siis võidi kasutada ja ka nende puhul on jälle taas vihje kaalile kui võimalikule eeskujule. Ma tõenäoliselt võiksin taolisi näiteid veel mitmeid tuua, kus võib-olla ei viidata otseselt Lennart Meri hõbevalgele, aga ometi tema poolt välja pakutud ideid on siiski edasi arendatud ja neid on kasutatud ja neid on kasutatud uute arheoloogiliste avastuste tõlgendamisel. Sest peab ütlema, et viimasel ajal arheoloogias on mindud ka sellist veidi vabamat teed mööda, nüüd pakutakse üha julgemini välja erinevaid oletusi. See on muidugi jah väga iseloomulik mitte ainult eesti arheoloogiale, vaid see on kogu Põhjamaade arheoloogiale. Ja kas siin võib ka mingit eeskuju võtta, siis hõbevalgest ma ei julge öelda, aga kindlasti tahtmatult või tahtmata see hõbevalge tegelikult elab väga paljudes meie muinasaja uurimistes kusjuures alati võib-olla need arheoloogid ei teadvustagi, et tegelikult mitmedki ideed pärinevad just sealt. Aga mul on hea meel kutsuda siia pulti Hasso Krull, kes on luuletaja, tõlkija, Tallinna Ülikooli Eesti humanitaarinstituudi kultuuriteooria lektor hõbevalge ja müütiline kuldaeg. Esimene tsitaat, mida ma tahan tuua, algab sõnadega kõige vähem, mõtlesin sel hetkel Sampo mõistatusele, seda polnud olemas. See ilmus minu juurde alles hiljem, kui astusin tagasi literatuuris maailma. Tol õhtul Kamtšatka olles seisis mu ees käega katsutav pikk sirge sammas üht otsa pidi maa sees, teist otsa pidi pimedas suitsuaugus, kus ta silmist kadus ja uuesti nähtavale ilmus põhjanaela helendava täpina, õigemini auguna, mille ta taevalaotusse oli kulutanud. Kui niiviisi Kustova lõkke ääres pikutada ja kumavad sammast mööda ainiti taevasse vahtida, tabab silm ja kujutlusvõime kahesugust liikumist. Kord tundub, nagu oleks põhjanaela ümbritsev laotus liikumatu. Ja hoopis püstkoda on see, mis öö saabudes hakkab aeglaselt tiirlema ümber oma telje ümber maailmatelje sest midagi muud siin tühjuses ju ei ole. Siis jälle tundub nagu pöörleks taevakumm, mis nii täpselt jäljendab püstkoja koonilist kuju ja taevaga koos kogu ilmaruum ümber kodutelje. Ning see egotsentriline taju vahest mõjusamgi. Kuid nii või teisiti sulavad püstkoja kõrvale laotus. Jaa, kosmiline tähe laotad kokku, kui üks on inimese käe meisterdatud, miks ei võiks seda olla ka teine, tema suurem vastupeegeldus mis niisama kuulekalt tiirleb ümber kodu sammu. Nüüd siin Lennart Meri tsiteerib kalev alad taevalaotuse tagumist ja siis tuleb ühe teise reisi juurde. On olnud, see taju on justkui jätkunud või saanud veel mingit kinnitust tänu ühele atata nimelisele mehele kellele, nagu ta ütleb, ta võlgneb mitmeid huvitavaid tšuktši muinaslugusid, siis juhatatakse ka sisse veel Sampo analoogia kaudu. See aeglane tiirlemine leiab endale hiljem analoogia algaja põllumehe imeveskis jahvatavates käsikivides kuid ammu enne seda on ta aastatuhandete vältel olnud elutöö ja jõukuse poliitiliseks sümboliks ja ka sammas märksa enamat kui maailma egotsentriline telg, mille ümber elu keerles. Sammas oli sidesammas, ühendas kaduvväikest olevikuhetke, põhjatu minevikku, jääb päratu tulevikuga. Aegade seos. Kummaline küll, oli toona niisama tugev nagu meie Gutenbergi galaktikapäevil. Nii vähemalt arvan, võivad tõlgendada ühte kogemust hilisemalt tšuktši maa reisilt, millest kirjutan raamatus virmaliste väraval. Kohtasin sellel retkel ootatat kellele võlgnen mitmeid huvitavaid tšuktši muinaslugusid. Tal oli suurepärane mälu. Ta keeldus mulle oma kirjapanekuid näitamast. Ta isa oli olnud Maudil rõvalda ammundseni madus. Hiljem olid nad käinud kahekesi pikkadel jahiretkedel. Pikutasime mererannal. Põhjanael on tšuktši keeles upener, mis tõlkes tähendab maasse kammitud sammas tähte ütleb vaatata, tähed liiguvad tema ümber nagu vajalikud põdrad. See ei olnud muidugi uus üllatus oli mujal põhjanaela all pidavat olema auk. Pääseb ühest ilmast teise nädala eest oli atata jälginud ühe vanamehe matuste eeljoogipulga valmimist, see oli 25 sentimeetrit pikk ja kaks sentimeetrit läbilõikes ainult otstest toru Jakse õõnestatud riistapuu kombetäitmiseks vabandas seesuguste hoolatest atata. Surnud ulatuvad teisest ilmast sellega jooma nagu kaevust, lisas ta kui nad püstloodis alla sihivad tollest august, mis lakkamatest keerlemisest on taevalaotusse kulunud. Niisiis omandab ilmasammas põhjale kõrgete laiuskraadide all üsna keskse tähenduse tähendab nähtavat ja nähtamatut maailma inimeste oma esivanematega esivanemaid veel sündimata järel põlvedega minevikku, tulevikuga. Võimalik, et ajabarjääride mittetalumine ongi inimese kõige meeldivamaid tunnuseid. Laotuse läbikulumist põhjala täna kohal kinnitas igapäevane tööpraktika vibupuuriga. Telje ja ringliikumise nairina. Abstraktsuse lakkab meid häirima, sest niipea kui hakkame iseennast ja oma tsivilisatsiooni pidamast maailma nabaks kogu senise ajalooprotsessi mõtteks või etega näiteks nõnda see oli see esimene pikk tsid taat. Ja siit nüüd kumab läbi selline omapärale kaheses. Ühest küljest, Lennart Meri selgitab siin raamatus teatavaid ajaloolisi müüdiloolisi ka siis keeleajaloolisi probleeme kasutab igasuguseid küllaltki täpseid andmeid, ühendab neid suurema või väiksema fantaasiaga, mida siis on temaga hiljem aeg-ajalt ette heidetud või teisest küljest teda kiidetud, sest see on just see, mis teeb raamatu, nagu meie, ütleme kirjanduslikuks teeb sellest sellise omapärase kirjandusteose. Aga teisest küljest siin püüeldakse millegi poole, mis üldse ei paista ajaloosse puutuvat. Mida, noh, võiks öelda, et selle püüdluse jaoks kõik need andmed, kõik erinevad udemed, mida hoolikalt kogutakse, on kogutud ja ühendatakse niisuguseks killustikulisakse pildiks, mis võiks midagi tõestada kunagi ajaloos toimunust ja võiks tõestada mingisugust teesi selle kohta, milline oli meie esivanemate nägemus maailmast kosmosest ja ja milline on siis nende osa võib-olla mingis sellises suuremas noh, ütleme maailma ajalooprotsessis. See kõik ei ole tegelikult oluline, Vaide oluline on hoopis miski muu. Eks teatav niisugune suur muistne nägemus võiks öelda noh, terve selline omaette utoopia, midagi selliste inimesest ja ka ajaloost üle ulatuvat, sellist suurt ja, ja müütilist ta korra nimetab seda siin ka abstraktseks. Aga see ei pruugi tingimata olla abstraktne, nagu me siin tema kirjeldusest ise nägime, see võib olla vägagi meeleliselt tajutav niimoodi otseselt peaaegu füüsiliselt kogetav. Ja see on siis mingi niisugune suur punkt või võiks ka öelda, toetav väli ühes hoopis teises ajas mida ajalugu tegelikult ei puuduta, see ei ole siis ajalooline aeg, vaid see on mingi niisugune müütiline aeg mingi ajaline ja võib-olla ka siis nagu ruumiline teispoolsus, mis ajaloolise aja seisukohalt on kuskil hoopis mujal või nagu meist ära lõigatud. Aga kui ma asume ajaloost välja või nagu teisele poole unustame kogu ajaloohetkeks, siis võib selguda, et see ruum, see esivanemate ruum, kus siis selle augu kaudu võib ka käia, mille ilmasammas on kulutanud põhjanaela kõrvale ja see nende aeg sellega ka on tegelikult kohe siinsamas, justkui meie kõrval. Nüüd praegu ma selle mõttekäigu lõpetan ja tulen siis selle müütilise kuldaja kujundi juurde. Praegu kontrasteerub siin selle hõbevalge kujundiga ilusti kahe metalli külmutamise kaudu, mis mõlemad on ka meie rahva luules olnud väga olulised. Väga sageli mainitakse sellised tähtsad sümbolid. Aga kuldaeg iseenesest müütiliselt kuulub niisuguse suure tsüklilise asendatud maailmapildi juurde. Tavaliselt sellega puutuvad natukene kokku antiik, kultuuriga tegelevad filoloogid. Eriti kui, kui ollakse lugenud Oviidjast, siis kõik teavad, et metamorfoosi ta alguses on kohe jutumaailma loomisest ja siis ka neist neljast. Ma ei ole, kust need on siis kulda, hõbedale Vaskneja ja viimane rauda, niisugune kõige ebameeldivam rängem sõdade, tülide ajastu, kus inimesed ei saa omavahel enam hästi läbi. Ja see on see aeg, kus siis tegelikult elame ka meie praegu, aga kuldaeg on meist kõige kaugem, need inimesed on sellised kummalised müütilised. Nad on elanud niisuguses maailmas, mis meie jaoks on ainult utoopia või, või unistus ei ole olnud vaja isegi teha tööd, vaid loodus on kõike jaganud oma ande inimesele nii-öelda tasuta. Ja muidugi neil pole omavahel olnud tülisid ega konflikte, inimesed olid piisavalt targad selleks, et lahendada oma probleemid mõistlikult, siis ilma sõnadeta, ilma vägivallata ja neil oli tänu sellele ka omale teatav. Meie mõistes surematus, mis hiljem kaotati, kadus veidi. Sul ei ole juttu sellest, et neljaaja jalgu, kujutelm, mis on täielikumalt säilinud India Šiva eetlikus kosmoloogias, et see tegelikult kuulub ühe suure tsüklilise või siis ka nagu ringiliikumisega seotud müütilise maailmapildi juurde, see tähendab seda, et tegelikult kõik need neli ajajärku kogu aeg vahelduvad ja üks selline kõige sümmeetrilisemaid seoidlike nägemusi ongi, et praegu on, oleme me jah, taas selles Salijuga või, või tülida ajastus on alanud kuskil umbes 6000 aastat tagasi, see on nüüd siis praeguse seisuga varsti lõppemas on jäänud võib-olla mingi kolm või, või 400 aastat sõja lõpuni hetkel siis meie ajaloolises ajas 21. sajandi alguses me oleme juba kenasti jõudnud selle tülid, ajastu raudse ajastu ehk kaljuga hämariku, mis algas kuskil umbes teise maailmasõjaga. See kõik toimub juba juba seitsmendat korda. Kõik need tsüklid on, on seitse korda juba läbitud ja see tähendab, et ta on olnud juba seitse erinevat inimkonda ja peale seda tuleb veel seitse. Ja muidugi kui tülide ajastu ehk kaljuga ehk, eks raudne aeg, kui seal on lõppenud siis tähendab seda, et, et me satume uuesti. Või siis see, mis inimkonnast järele jääb, satume uuesti kuldaega, tähendab, algab midagi hoopis muud, hoopis teistsugust, jälle siis sedapuhku kaheksandat korda, hakkab uuesti peale. Eks ole, müütilise ringiliikumise järgi on nõnda, et nende ajastute pikkus on muidugi ka erinev. Kui see kali juga ehk tülide või sõdade ajastu on veidi üle 6000 aasta pikk, siis ei ole eelnev, et nii-öelda moskvaajastu on kaks korda pikem, siis umbes 12000 aastat. Sellele eelnev hõbedane ajas ta veel kaks korda pikem, siis umbes 24000 aastat ja seal eelneb kuldaeg, mis on siis midagi 48 kuni 50000 aastat pikk. Selle põhjendus on muidugi lihtne, et koledad, ajastud on järjestatud niimoodi, nagu laskuvad sellise allakäigu või inimkonna allakäigu ja dekadentsi, noh siis on täiesti loomulik, et kuldajastu, mis on niivõrd hea oma loomult, ta ei sisalda endast põhjust oma lõppemiseks ja see lõpp saab tulla ainult mingisuguse rikke või vea tõttu, mida võib siis ka pidada selliseks loomise veaks ja mille kohta on ka igasuguseid müütilisi kujutlusi, noh näiteks see, et nagu tan, Bristlik üks nägemus on, et maailma on loonud jumalanna, kes sünnitas selle kogu universumi omaenda üsas taga. Kui ta oli näinud, et sina sisse tulnud viga püüdis seda hävitada, aga siis selles hävitustöös teised jumalad takistasid teda, see asi jäi katki ja seetõttu me elame sellises nagu väljaoksendatud üldiselt täiuslikus, aga siiski universumis. Ühesõnaga on siis niisugune suur, müütiline kulda, nägemus mingi utoopia teistsugusest eluviisist. Ja kogu see Lennart Mere Hõbevalge raamat minu meelest justkui ostsileerib või kõigub sellise kahe taotluse kahe pooluse vahel. Üks neist noh, võiks öelda, et on siis selline väga teadvustatud, väga teadlik püüdlus tõepoolest luua rahvale niisugust ajaloolist ja ka eelajaloolist suurt identiteeti mingil määral ka sekkuda teadesse isegi ajalooteadvusse ja tõestada teatavaid hüpoteese, aga teine on midagi hoopis muud. See on siis niisuguse suure muistse müütilise teistsuguse sellise suure utoopia otsing, mis ilmselt on olnud autoril teadvustamatu osalt või vähemalt ei too seda kuskil esile. Tsiteerin ühte lõiku, mis on hiljem lisatud raamatusse seoses hõbevalgele osaks saanud kriitikaga Rootsis. Evald bluufelt siis kritiseerinud lennanud, et mereettuma loogiat selle kohta, kuidas on eesti keelde tulnud sõna venelane ja eriti on siis bluufeutile olnud vastukarva see, et eestlased muutuvad sellise nägemuse järgi liiga tähtsaks. Selle teooria järgi osutuksid eestlased kõige tähtsamaks elemendiks Põhja-Euroopas ja ta vastab nii mulle võõras kultuuris, loo kujutamine pikamaajooksjana staadionil, kus keegi jõuab finišisse esimesena ja keegi peab ka viimaseks jääma. Kultuuris pole esimesi ega viimaseid suuri ega väikesi, tähtsaid ega tühiseid kultuur, nagu mina seda mõistan, on tekkinud umbes kaks miljardit aastat tagasi peaaegu vahetult pärast inimest ja üheaegselt keelega kogunud aeglaselt jõudu ja plahvatuslikult arenenud viimased 50000 aastat just seepärast et kultuurivahetuse dünaamilisest protsessist võtsid eranditult osa kõik populatsioonid. Kultuur on meie võlupeegel, milles näeme kõikide mandrite, kõiki sugupõlvi edasi elavana. Kultuur on suveräänne kord sündinud sõnaoskus ja mõte elab edasi, inimesed sõltumata ja külastab inimaju ainult paljunemiseks. Oleks arutu tuletada, määrata ja kaaluda mõne populatsiooni osa kultuurile, lahingus rahva nüüdisaegse suuruse või autotoodangu põhjal. Ma jah, edasi selle tsitaadiga ei lähe, kuigi siin oli, oli veel üht-teist, mida võiks kommenteerida. Aga selline nägemus kultuurist, mis hõlmab tegelikult ka Meie mõistes vähemasti kiviaega, see minu meelest näitab selgelt, et Lennart merel on, on olnud kogu selle ajaloo huvi taustal tegelikult veel mingisugune suur tõmme millegi hoopis muu või millegi kaugema poole, mingi suure inimesi ühendava utoopia poole, mida ma praegu nimetasin müütiliseks kuldajaks. Kogu see tohutu tung mineviku poole minevikku, uurimisse, seen teadlikul pinnal on olnud jah, manistesteerinud ajale huvina, aga minu meelest teadvustamata, et tegemist on hoopiski tohutu tõmbejõuga müütilise kuldaja suunas, mis paratamatult sellest raamatust ka igal leheküljel hakkab hiljem läbi lööma ja ja vastu vaatama, mis minu meelest on selle tegelik veetlus ja, ja suur aitäh. Kuulsite teist saadet, kus rääkisime Lennart Mere hõbevalgest sõna said Mart Meri mäesalu, Marek Tamm ja Hasso Krull. Jutud räägitud hõbevalge taasilmumise puhul korraldatud seminaril. Septembris 2008 ja päeva juhtis Aavo Kokk aitäh esinejatele ja Eesti Päevalehele, kes olid lahkelt nõus Ö-ülikooliga koostööd tegema. Aitäh Enn sädele, kes andis meile heliriba Lennart Mere filmist toorumi pojad. Tänase saate helirežissöör oli Külli tüli toimetaja maris Johannes raadioteater 2009.