Ööülikool maailm päev et me püüame enda maailmas sõnadega märgistada nõnda, et me kunagi ei unustaks teistpoolt. Teine pool on samavõrra oluline kui see pool, kus me praegu oleme. Koole. Rahvaluuleteadlane Mikk Sarv Kõneleb teemal muusika muinaslugudes. Jutuõhtu on salvestatud vanalinna hariduskolleegiumi raamatukogus. Tänase ööülikooli teemad tegelikult ongi lugu. Näiteks kui me palli mängime, viskame korvi ja see võib olla, lendas korvi väga viimasel hetkel, siis küsin, et kas see loed? Lugemine, see midagi loeb, see on ääretult tähtis ja muidugi lugu seostub ka sõnaga loomine ja looma. Ehk siis selle kohta on üks tark mees kunagi öelnud, et maailma luuakse lugudega ja juhitakse juttudega. Mõtleme ajakirjanduse peale, mõtleme poliitika peale, siis näeme, et see tõepoolest niimoodi on. Mida võiks veel lugu tähendada? Arvan, et ta võiks olla sugulane ka kreeka sõnaga logos. Ehk siis Johannese evangeeliumi võiks alustada eestikeelses tõlkes ka nõnda, et alguses oli lugu ja lugu oli jumala juures. Ja võib-olla see sõna ei pidanud tingimata lihaks saama, vaid võis ka lugu saada, ihuks. Kõlab eesti keeles kuidagi ilusamini ja mõnusamalt ja paremini. Aga kuidas lugu siis looma hakkab? Tänane lugu hakkas looma nõnda, et ma leidsin vanade raamatute hulgast ühe nõukogude õpetaja väljalõike ja seal oli mu lellepoja, naise, setu muusika, uurija Vaike Sarve artikkel just selle pealkirjaga muusika muinasjuttudes. Ja selle artikli sisu oli hästi haarav ja põnev, ta andis hoopis uue tähenduse muusikale, muinasjuttudes. Õie oskab ka seda hästi kommenteerida, ta terve hulga setu muinasjutte lindi pealt paberile kirjutanud ja tänu Vaikele on olemas kõik eesti lauludega muinasjutud ühtede kaante vahel ja seal tuleb välja, et muusika tuleb muinasjutuselle koha peal, kus on vaja ühendust võtta teispoolsusega millegagi, mis meile on hoovamatu, mis on kättesaamatu kaugemal. Et laulu muusika tähendus on see, et me vaimustume, me võtame ühendust vaimuilmaga, teise poolega teispoolsusega. Sama artikli lõpus kirjutas Vaike, kuidas 89. aasta kevadel olid lavakunstikateedri üliõpilased mänginud muinasjutt ja sealhulgas ka lauludega muinasjutte. Ja sealt õieti mõte tuligi, et võiksid täna tulla siia ja kõnelda natuke nendel teemadel. Nimelt üliõpilased püüdsid ennast väljendada väga elavalt ja, ja jõuda publikuni. Ja see oli see, mis artikli kirjutajale sugugi ei meeldinud, kuna ta oli hulganisti kuulnud setu memmesid, muinasjuttusid lugemas jutustamas ja ta teadis, et seda tehakse teistmoodi. Et muinasjuttu ei kõnelda niimoodi, et sa oled noh, peaaegu saali tungimas suurte žestidega ja kõik laulavad, niimodi vehivad koos. Kuidas Rebane hanekarjas käid ja laulab tell tal merd sööma. Koju ma teen, lapsed kõik koos nüüd et see oli see, mis Vaikele hirmsasti pinda käis. Sealt tuli mõte, et kuidas võid sama lugu kõnelda nõnda et, et nagu mingeid žesti õieti väga palju polegi vaja. Aga tähtis on see, et jutustaja ise on seotud selle ilmaga, kust lood üldse algavad. On kavas rääkida mitmetest maailma loomise lugudest, muinasjuttudest, mis nende tähendus on ja kuidas leida viis, et elada nii, et see loed. Et lugu hakkab looma. Mulle meeldis ka jaanipandud Pealkiri muinaslugu muusikas on tõesti ääretult ilus laul. Aga samal ajal kui seda teksti lugeda laulusõnu, siis tuleb tõdeda, et luuletusena ta ei olegi väga õnnestunud. Kui te mõtlete seda Valgre viisiga, kui palju teistmoodi on see lugu, kuidas ta hakkab looma, kuidas seal on tõesti igatsus, igatsus armastatu järgi, see on ju seesama teispoolsus selle jaoks igatsed mees, naist ja naine meest, et me tahame olla tervik. Me tahame tajuda seda saladust ja müstikat, mis seal teisel pool on Nende ilus kujund siin sõnades. Et kas ei või igatseda öös oleva heleda kuu järgi, mis on suur ja, ja kaunis. Ma arvan, et me olemegi nõnda maailma loonud. Et meil on pidevalt vajadust teise poole järele. Näiteks aja mõiste on meil läänemaailma kultuuris ühene, selgelt määratud, me mõõdame aegamööda ühte pikka sirget, keegi jõuab ette, keegi jääb maha. Samas Indias, Madagaskaril on hoopis teistsugune ajataju võib-olla lähedasem sellele, mis meil maarahval omal ajal oli. Nende ajataju on selline, et aeg on minu ümber, aeg on ringina minu ümber, ma ise olen selle aja sees. Ja aeg on kogu aeg olemas, niimoodi, et hiljaks polegi võimalik jääda kunagi. Ja see tuletab meelde mitmed ilusad sõnad meie keeles nagu maailm. Päev. Et me püüame enda maailmasõnadega märgistada nõnda, et me kunagi ei unustaks, teispool teine pool on samavõrra oluline kui see pool, kus me praegu oleme. Ja siit ma muidugi hea meelega teeks ühe niisuguse ülde järelduse et mille poolest lõunapoolsemates eestlastel on üks tore sõna alles jäänud, mida põhja poole ei, ei teata nii hästi. Olete seda tähele pannud, et kui Lõuna-Eestisse lähed Tartusse või Võrumaale või Viljandimaale, siis inimesed hakkavad tootama. Aga Lõuna-Eestis tundub see nii. Endastmõistetav on see, kus meie siin praegu oleme ja Anto too, mis on seal kusagil teisel pool. Aga Öeldakse ka, et on olemas see ilm, kus me praegu elame ja hingame ja on olemas too ilm, too ilm on see, kust lood algavad kus muinasjutud elavad ja kui too ilm ei tule meie juurde, siis midagi ei loe. Siis ei hakka midagi kunagi looma. Siia sobib lisada ka üks ilus vanasõna. Keha tahab vaimustada ja vaim tahab kehastuda. Meile ei meeldi õppida midagi, kui meil ei ole, selles vaimustust, ei meeldi ükski kõneleja või laulja, kui ta laulab vaimustusega seesama Toopoolsus peab olema tema kõnes tema olemises sees. Ja siis on see köitev, siis on see lummas, on see põnev. Aga täpselt sama kehtib ka teiselt poolt vaimuilma poolt. Et kõik need Paimu ilma olendid, kes aitavad muinasjutte vesta, nad on praegugi põnevil siiapoole tõttama, seda. Ahaa, siin vist on üks koht, kus saab kehastuda nii palju toredaid silmi ja toredaid inimesi, toredaid hääli. Need kehad me võtame ja hakkame laulma, nüüd me hakkame tegema üks põnev mõttes sellest ja tollest ilmast veel millele nad tegelikult alles paar päeva tagasi tulin. Et on üks rahvas, kes ennast nimetab peaaegu nendesamade sõnadega, see too rahva seto rahvas. Ja kui natuke järgi mõelda, siis see rahvas on tõesti läbi aegade elanud eri ilmade piiri peal elavad Peipsiääre peal. Et Peipsi on nende jaoks tähtis, eriti seal lõunapoolne Lämmijärv, nad on ühelt poolt eestikeelsed maakeelsed ja teiselt poolt on vene õigeusk ja samasse Vene õigeusk on nendel ometigi nii mõnusalt maavillane ja, ja südamelähedane. Papptuled Meeksi jaanikivi õnnistama jaanipäeval või lähed Tõnisepäeval seapealuud sisse õnnistama, et sigadel hea õnnistus ja minek oleks seesama ristiusk ja maausk on omavahel niivõrd läbi põimunud. See rahvas oskab hinnata siinpool ja sealpool olemise vaheldumist tegelikult sama, mida me teen elusolenditel sünnist surmani. Hingame sisse, kui oleme sündinud ja kui sureme, siis hingame viimast korda välja ja sellega on seal õpetatud, aga vahepeal on pidevalt. Too seda imestas Ikardiks ameeriklane, et arvas, et eestlased on maailma ainuke rahvas, kes sisse hingates rääkida oskavad. Et võib-olla see on ka üks osa sellest ja tollest olemises, et ta ütles, kui ta esimene kord kuulis seda spidida jahmatuses toolilt maha kukkuma. Olgu siis vihane. Siis. Eestlased ei pane õieti tähelegi, et münduslikus kummalist asja teeme. Et tõesti oleme imeline ja omamoodi rahvas. Aga loomisega on nõnda, et seda loomise väge oma olemisse sisse saada. See on asi, mida me peame õppima rahvastelt, kes on rohkemat alles hoidnud sedasama ürdset algset olemist. Siin võivad marid appi tulla, sinu setod appi tulla, indiaanlased appi tulla. Ja tore on avastada, et meie keeles on väga palju sellist, mis nendega hästi kokkukõlad. Olete kindlasti kuulnud nendest indiaani riitustest, mida nad Urbid on aastaid aidanud Eestis teha ja hea sõber Arizonas tallaste lõu, ema poolt, suguvõsa on tal niisugusest rahvast, kelle nimeks Anakimel Ootthamm jõe rahvas tõlkes. Nende nimeks on etnograafiakirjeldustes, rahvusvaheliselt on piimad, piima nine said nad sellega endale, et kui esimesed hispaanlased nende juurde jõudsid ja küsisid, et kes te olete siis nad vastasid, et ma ei saa aru, mis sa räägid. Ja ma ei saa aru, Akine Lothami keeles on piima. Ja siis otsustatigi, et ahah, nende nimi on piimad. Samamoodi võiks eestlasi nimetada ei saa suhteks. Me ei saa aru, rahvas aga nendelt piimadelt on üles kirjutatud eelmise sajandi alguses üks hästi ilus ja õpetlik maailma loomise lugu. Ja maailma loomise laul. See algab hämarusest ja pimedusest, kui mitte midagi maailmas veel ei olnud. Oli ainult pimedus, mis mõne koha peal läks tihedamaks ja siis jälle hajus laiali, nii nagu me sisse hingame välja hingame. Et juba selles algpimeduses solidzee poolsus ja tooboolsus olemas. Ja ühel hetkel vaata imet, selles kohas, kus tekkis seepoolsus või kus pimedus tihedamaks läks. Sealt tekkis inimene. Aga inimene käis edasi pimeduses ja tal oli ääretult igav, sest midagi ei juhtunud. Nool, kui peale pimedus käis kokku ja läks lahku kokku, lahku ta, mõtlesin, et kuidagi peaks ennast lõbustama. Ja siis ta mõtles ühe hirmsa asja välja. Sellesama mõõdetavalineaarsuse. Ta tõmbas oma südamest välja pikka keppi ja selle kepiga oli siis võimalik pimeduses ringi kõndida, sellele toetuda. Küllap see on see, mida me kogu aeg ka teeme. Me tahame mingit asja määratleda, siis me püüame seda mõõta. Vanaisa kirjutas selle kohta kunagi, et me tänapäeval oleme omamoodi mõõtmisusku langenud. Ei usu mitte midagi, mida pole võimalik mõõta. Seetõttu me oleme seepoolsusesse kinni jäänud ja tool ei tähenda meie jaoks palju enam midagi. Aga nii sisse piimade või Akinelothami loomisloo mees oli endale kepi loonud ja neid oli juba palju lõbusam selles algses pimedas maailmas ringi liikuda, aga ikka oli igav. Et midagi veel teha, siis tõmbas ta oma südamest välja sipelgad ja panin sipelgad jooksma mööda pulka edasi-tagasi. Ja siis enne imet selgus, et selle pulga peal natuke niisugust venivat paiku, kes kummitaolist vaiku ja sipelgad kogusid selle vaigu kokku, keerasid selle keraks ja siis võttis mees ja pani selle kera omale jalgade alla selleks aina suuremaks ja suuremaks. Ta kõndis selle peal ja siis hakkas laulma laulu, millega ta lõigi maailma valmis. Laulusõnad on, nõnda laulame ta neli korda läbi, ma arvan, et lõpuks te suudate päris kenasti kaasa laulda. Maailmalu ja vana maailm. Ma ei, ma lu ja na ma ei. No siin ta on, nüüd ta on siin ta on, nüüd algab. Ilmalu ja vana maailma. Ma ei loo ja ma ei ma. Oo siin ta on, neid on siin, ta on Idalgan. Ilma loo ja vana maailma. No ma ilma loojana ma ilma No siin ta on, ta on siin ta nüüd algan. Loo ja ma ei, ma. Ma ei maaelu ja maailma. Loo siin ta on, nüüd ta on siin, ta on nii Talga. Ja ongi maailm loodud. Tegelikult seda lugu jutustatakse öö läbi ja sinna käivad tantsud vahele juurde ta elavam, võimsam oleks, aga alguseks on seegi ja test põnevat. Indiaani uue aasta loomise tava nägin ma sälis indiaanlaste juures Montanas. Seal on Salis kuut naisreservaat ja oli hea mitu aastat tagasi veebruarikuus õid tegemas oma uue aasta rituaali ja see omakorda meenutab setu kargust. Setu kargust ei nimetada tantsuks, imelik on see, et meil eesti keeles tegelikult ei ole omakeelset sõna muusika jaoks ei ole omakeelset sõna tantsu jaoks. Ehk siis muusika on meil laul, mäng, võid, pillilugu jällegi lugu ja tants, üks tantsunimetus on kargus. Kargus sälis indiaanlaste moodi käis siis nõnda, et et kõik reservaadi inimesed kogunesid ühte suurde saali Tõid suupistet kaasa üksteisele, istusid saali seinte äärde toolidele ja jäid ootama, kuni vaim peale tuleb. Saali keskele pandi kaks tooli ja sinna istusid kaks vanameest. Kummalgi oli ilus niisugune kihnu värvides tekk peale indiaani rahvavaibad ja rahvariided on õige lähedased eesti rahvariietele ja üks vanamees pidi siis vana aastat kujutama ja teine kummalisel kombel polnud mitte noor poiss või väike laps, vaid samasugune vana mees. Ju taheti, et uus aasta sama tark tuleks, vana oli. Ja kõik ülejäänud istuvad täitsa rahulikult, kummaline. Kärsitule lääne inimesele hakkab natuke piinlik, nii nagu meie alguses istusime, täielik vaikus. Ja siis äkki üks tõuseb üles, tal tuligi vaim peale, ta saigi ühendused tolle poolega. Ja Ta nimetas ühe oma sugulase, kellele ta tahtis oma laulu ja tantsupühendada ja et kogu suur seltskond, kes ümber saali istus, samuti oma väed alla pühendaks. Ta rääkis temast eelmisel aastal, teinud oli, mis tal hästi oli läinud, mis tal kehvasti oli läinud. Ja lõpuks ütles oma soovi, et ma tahan, et sellel onu Jaanil või, või Peetril läheks nüüd või Koidul läheks mõnusalt järgmine aasta ja siis hakati laulma laulu, mis oli vaimudel saadud. Need laulud olid erilised ja neid oskasid väga vähesed inimesed, mõned püüdsid neid salvestada, et neid hiljem õppida. Kui laul algas, siis tõusid kõik püsti ja hakkasid päripäeva kahel jalal nagu värvukesed hüppama laulu taktis. Et kogu see ring hüppas üheskoos, vanad kaheksakümneaastased inimesed muidugi mõnusa muigega täpsusid niisama kaasa ja, ja noored lapsed. Samamoodi, aga niisuguseid teismelised need siis tegid pööraseid, tiire ajasid käed laiali nagu linnud. Ja suure üksmeele ja suure hooga hüpati terve ring ära. Hoogu jätkus rohkem, siis hüpati teine ring veel. Ja seejärel istuti jälle maha ja oodati, kuni jälle vaim peale tuleb. Aga asja mõte oli see, et nõnda energiat andes ennast läks kõik energia sellele inimesele, kellele laul oli pühendatud ja niimodi istuti, oodati, lauldi, karati kuni kusagil hommikul kella nelja-viieni välja õhtus peale. Noh siis seal on vaim peale ei tulnud, siis tuli väsimus peale, siis lõpetati ära. Aga ma ei mäleta vist teine õhtu tehti veel. Ja sealt ma mõtlesin, et see setu kargus, mida tegelikult karatakse jõuga. Aga et kas sellel setu kargusel võiks olla kusagil tagav, taustaks ka mingi kogukonna ühendamise kogukonnale väeandmise mõte? Me oleme harjunud, et kui on niinimetatud tants, mida ei ole olemas et siis on pilliga tegelikult kõikides meie lauludes ja ka Eesti lauludes on seesama karguse sees see, mismoodi meie see veri liigub. Et see ongi see kargus ja selleks ei pea isegi ekstra kokku tulema, ükskõik kui vähe on inimesed või kui sa ise oled, midagi mõtled või laulad või see ongi sinu sees. Ja siis see kummaline ring, see ongi, nagu see kanamuna tähendabki ju kõik kokku ja siis tekibki see ring või palve ja kui seal siis laulad või tantsid või need asjad on tegelikult palju lihtsamad. See ongi see, et kõik on tegelikult palju lihtsam. Ja see väehoidmine enda juures on tegelikult hästi lihtne. Võib-olla selle väe asemel võiks kasutada sõna jõud või ühtsus, sellepärast see ongi tegelikult see jõud, mida me kogume, mida me hoiame, kuna minu keel on see, nagu sa ütlesid, see et siis see vägi on minu jaoks alati, seostub rasvaga, kuigi noh, eks ole, rasv on see mis ka ju koguneb ja annab jõudu. Nii katsutavat asja nagu väge. Püüan ise välja. Natuke nagu väetamisega liiale minna. Ega need sõnamängud. Õie sarvelt raadiokuulaja ei näe, kes kõneled ja ta on setomaaga seto kultuuriga lapsest peale ja praegugi edasi tihedalt seotud. Sünnist peale vabandust. Selle eest ei saa, selle eest ei saa põgeneda. Raske on teist kultuuri seda kohta järgi teha. Me võime seda võimelda järgi, kui me ei ole sinna sündinud, mis ei hakka kunagi need asjad liikuma niimoodi. Ma arvan, et me peaksime julgema olla need, kes me oleme ja samas teada, mis toimub meis või ümberringi ja sealt saada mingit abi, et olla see, kes me oleme. Ka me ei peaks soovima olla keegi teine, sest alati vaatame, et mujal on parem ja ilusam. Aga tegelikult on meil just siin, sellepärast me olemegi siia sündinud. Me oleme kingitus sellele kohale ja see kohtame, jääks kingitused. Me oleme kehastunud siiasamasse, vaim kannab hoolt ja ta hoolib sellest, et me vaimustuksime temast selle koha, selle paiga vaimust. Hea lauluga karjus suudab karja paremini hoida, on mu meelest seotud jälle sellesamaga etalon, tolle poolega hea side. Ja küllap siis need vaimud aitavad ka karja hoida. Metsamaal oli kombeks nõnda, et kevadel jüripäeval enne kui kari metsa viidi, võeti sõel, pandi sõela sisse, pühapilt pandi küünal pandi tuleraud mingit terariist, velg, kirves või nuga. Ja siis käidi loitsu lugedes kolm korda päripäeva ümber karja. Seda nimetati ümmardamiseks ümberdamisekskümme ümmardamiseks. Ja kui nõnda oli tehtud koos karjusega, siis oli karjuse lineline vägi läbi aasta. Hundid tulid karjas, Nad hüppasid lammastest üle nagu kividest. Nad teadsid, et leping on sõlmitud, aga leping oli selline, et karjus ei tohtinud midagi looduses puutuda. Ta ei tohtinud murda ühtegi vitsaraag, ei tohtinud ühtegi linnupoega või loomapoega kätte võtta, niipea kui ta seda tegi, nii oli leping murtud ja järgmine päev oli karukarjas või hundid karjas ja seda omavahelist pinevat lepingus selle poole ja tolle poole vahel enam ei olnud. Ess mõttes. Hästi laulev karjus. Seal võiks olla ka viide sellele, et SL karjusel oli tõesti hea side vaimuilmaga näiteks manside või hantide juures öeldakse, et iga inimene, kes oskab mõnda pilli mängida või oskab laulda nõid ühenduses teispoolsusega ja mis on ju selles mõttes õige, et kui muusika on Mursade kunst muusad ei oskus ja muusad omakorda need Paimu ilma kaitsjad Kreekas siis me tulemegi ringiga sinna tagasi, et igasugune laulmine on ühenduse võtmine teise poolega. Muinaslugu võib alati muusikas kuulda ja jälle me oleme siin silmitsi sellega, et et me tänapäeval nii nagu Taju seda oma sünnipärase vere karata, tahtmist laulda, tahtmist olla tahtmist, et me oleme kuidagi ennast niisugudeks pulgakujuliseks vints sirgeks ja jäigaks teinud, me mõõdame, et äkki me oleme natuke madalamad kui inglased või sakslased või mõni teine või isegi madalamalt kui indiaanlased või et noh, need kõik teised on palju paremad ja suuremad ja unustame ja selle mõnusa ja eheda olemise, mis lastel käes on. Ehk ehe olemine on see, et me suudame kõnetada kõiki öelda, et oi kui ilus ja tubli sa Tret oled, hoia hästi neid poisse ja tüdrukuid, kes seal istuvad. Või isegi veel samm edasi minna ja, ja laulda sellele trepile laulda kõigele, mida me näeme. Ja kui me laulame, kas me suudame niimoodi laulda, et see trepp ka kuuleks, tuleb meelde aastaid tagasi ühe väikese poisiga koosolemine. Äkki sõrme peale laskus lepatriinu, vaatasin ja ma teadsin, olin rahvaluule arhiivis lugenud, mida Lepatriinule öelda tuled, teate mida tuleb öelda käokirjas lendu lendul, kodu, põled, lapsed sees, küllap neid on veel. Mina püüdsin seda lastelugu öelda, et maja põleb, lapsed sees. Esse viieaastane poiss vaatas mulle hämmeldunult otsa ja ütles. Miks sa nii ütled? Noh, niimoodi peab ütlema, aga ütle niimoodi, et ta kuuleks seitsmendad siin hirmus pahas tihennas, kes mind õpetaks uuesti ütlema niimoodi, et ta kuuled. Ja see tuletab ühe laulu meelde, mida me jaaguga hästi mõnuga oleme aegu läbi laulnud, mis õpetab sedasama, mis õpetab niimodi laulma, et tõesti lepatriinu kuuleks. Aga selle jaoks pead sa kõigepealt kõnetama oma suud ja seejärelkeeld ja meelt ja südant. Hea laul, et kui sa inglise keelde tõlkida, siis hakkab natuke õudne meie niisuguses ilusas maailmas, kus toda ilma ja seda väravat tollesse ilma ehk surma pole üldse olemas. Aga laul lõpeb sellega, et ta ütleb, et laulab praegu sa siis saad vait, kui sa oled ilusa kauni kirstu sees valgete laudade vahel. Ega muidu ei saa sellest arugi, aga kui laulu tõlkida, siis nagu muutub asi eriti tõsiseks proovinud seda laulda kindlasti kõik teate laulupidudest ja mujalt. Moody laulma hakkamise lots, laula, laula. Laula laula, suu, liigu linnu keeleeg, lee koolin Nuugeleg, mõlgu, Maria meele, mõlguumar ja me need elutse söödaneke, õudse sild, ehk. Küll sa siis saad vait olla, kui saad alla. Ja küll sa siis saad vait olla, kui saad Allanusta olla. Valge lauavaba helevalge laupäeva. Kena Kersto keskel. Kerstoogeske L. Kui see hoiatus on ees olemas, et noh, et kui sa seal laudade vahel lõpuks oled, siis võid vait olla. Siis on õige aeg käes, aga senikaua pead tundma seda kutset, mis su kargama paneb, laulma, paneb häält tegema, paneb, ja õiged inimesed on need, kes pidevalt laulavad. Ja nõnda ongi, et kui tolle ilma vägi tuleb lugude kaudu meie juurde, siis suudame uskumatuid asju teha. Vabandust väest, aga eks seda rasva on ka vaja, et jõuda ja toime tulla. Sa õie tead, mis asi on väevägi? Mäevägi on sool, aitab rahva süüa, muidu on nagu liiga mage ja läheb tõesti räägiks väe vägidentsitele. Tõeliselt vägevaks. Teadlik, et need pisikesed taimed, mis kasvavad, need kutsutakse loomad. Tean ja toreda loomad. Kaalikaloomad. Tanlume Aid ja meil on loomaaed. Ja ei läinud, vaid elavad ja teised on Luumadses, nendes luuakse silus taim kunagi. Eks seegi on, et kas taim hakkab loomaks, hakkab looma külg, lõpuks loob katlaks enda. Siis meie saade ongi loomalugu loomalugu loomise lugu. Minu lemmikloomise lugu on. Sarnane sellega, nagu need loomise lood üle maailma on. Et alguses on suur pimedus ja seejärel siis jumala vaim, tuled ja lehkipeedial linnuna. Ja siis ta hakkab endas looma järjest sellest pimedusest ühte, teist ja kolmandat, üks niisugune ilus lugu põhjarannast Kuusalu kihelkonnast ja Hara külast Miina salstravinud kirja pandud. Ja see algab siis nõnda, et, et kõigepealt on üks lind, ta nagu unelmate sinilind sinine ja punane. Ja tal ei ole mitte kusagil pesa. Olete ise ka seda ehk vahel tajunud, et kui teil on fantastiline idee ja mitte keegi ei taha teid kuulda võtta kõik käivad nagu tummad ümber. Ja kuhu see hea mõte külvata tuleb külvata kuhugile, kus on tõeliselt kiire ja melu rikas olemine. Et seal on mingisugunegi lootus, et seal on piisavalt jõudu, võimu, väge, see lugu arenema ja looma saab hakata. Siini Sirja linnuke siini Syriaalinnuke punapäine pääsukene ja ta ei näe pääsu. Lendas nei, lepikus lendas meie lepikus, vahtis meie Vaini Jul, vahtis mäe. Jul otsis maad, muuniimu, needa, ots seisma, Muni moone, ased poegi, aud ukse saa asepoegi aud ukse ei saanud maad, Moniimu needa ei saan maad, muuni moone aset ei poegi, haudub see, sa lased poegi, haudu ukse, lendasemei kiige külge helendas kiige küll deegeebee sa penni külge tee, saab enni. Haudus voo ja Taes külge haudu o ja. Haudus kuu haudus, kapsi, jaurus. Õudus, kab haudus tüki kolmat, Kuuda Audosseki kolmaku daaliku neljad kuuluda. Häda, liku, nälja sai poojad, veeri suulile said aa. Siis hakkas poegi ta ja ka oma poegi ta ühe Tani Pardeidzeiba jusse. Pardeki teise jopikes jooge täis. Kolmane viirus, EPaxi, igavene viirused mis pani pardid siba juss, mis pani pardi süvenepaiusta tutkeesi selleni Pajustanud, mis pani jooma Peikes, jooge ristanio pinges, jooge, süveneb juues ka luu ja see süveneb USA aru, mis pani viirushepatiit C, mis paniiviroosepa tegi vallal valja, tegi valu? Jaa, kihelkond nal kirveidagi. Kõrvenõmme Neyriisel nugi. Val ei kiitnud valja ei ta. Ei saagi. Andrei nõmme neidised nugi, nõmme näidise kuhugi, seepärast seppa sõimati see. Sepa lapsi Laima tei. Sepalad silla emaati sepanaistana veeretati. Et jättiski suut kirvestes käski sulgervetes jättis valjastesse jäätis, paljassepaga süttis ja vihastas, tagasi. Viskas bee põe, Sass, mis karpi help? Alasin alla õue. Ja tegi oode edasmanda ja regioobee emandat valasva seest vaimu. Aga ta sai selle vaimuvalmi eksi saalis. Valmi viis vaimu Vaini Jul Is vaimu Vaini mõistke, mõistke teadke teadkemaiskemaid geriaatria. Arvake küünla, eks vanad küünla, mis on vai Moldova ja ka samba murda ja mina, kui kuulsin Kossin vastu, mina. Viisad way, Moltava ja ka san vaimultava ja keelt pole suusameeltega sage pole suusameeltel alla rinna ei anta Tallinna süda süda, meil ei hinge, kes ta südame ja hingega ning lei luua, seda Ing. Luurazeta. Ja nii ongi maailm loodud. Põnev on see, et pool loost on siis see, mis inimesele elamiseks ajalehed need piis tähtsat osa, kõigepealt peab olema keel suus ja milleks on keelt suhu vaja. Enne laulsime, et laula, laula, suukene, liigu linnu keelekene, kuidas me laulaks, kui meil keelt pole, kuidas me lugusid kõneleks veel keelt pole, siis me ei saagi maailma luua ja me ei saa juttudega samuti juhtida. Keel on suus, see võid saada Hanigariuseks või saab kõigega hakkama. Ja kui keel on suus olemas, et millega saab selgelt öelda, mida ma tahan, kuhu ma tahan jõuda, saan loo valmis luua oma elamise loo, sedasi on meelt vaja pähe. Sest muidu jääb elu elamata, seal võib olla lugu küll hästi peas, aga, aga ta ei ole meeles meelest läinud ja sa ei saavuta oma elus mitte midagi. Ja muidugi see on juba hea, et kui keel on suus ja meil on peas, sul on oma lugu olemas, ta on meeles, sa liigud ja teed seda. Aga sa ei tea, millal seda tehtud ka saab ja mis selleks annab mõõdu, et mingi asi on tehtud südant rindu vaja. Nii tegin ära valmis, minu meelest need esimesed kolm on kõik selle ilma tegemise jaoks vajalikud keel, meel ja süda, seal on keel suus, meil peas ja süda õigel kohal, sa saad siin ilmas hästi hakkama. Aga siin ilmas, toimesaamisest tegelikult jääb väheks. Too ilm oleme ka juures sama kenad valged lauad ja kena kirst on meid kunagi ootamas ja siis pole selles keeles meelest ega südamest enam midagi kasu. See tähendab, et südamel pole mahing. Ehk see hingamine peab käima järjest edasi, selle jaoks käiakse tantsutubades, selle jaoks lauldakse vanu regilaule, selle jaoks tulevad indiaanlased kokku oma uue aasta kargust kargama mitte tantsima. Siis tõesti mitte keegi ei ütle, mismoodi õige on selles suures ringis karata ja kui see on sees, see ring on sees, siis on ka hingamine olemas ja hing olemas. Ehk südamel olema hing ja kõige viimane, et hingel peab olema eluase. Eks see hingeeluase onudki sisse seal teispoolsusest uuesti tagasi tulemine ja, ja kehastumine. Et selle jaoks on vaja laule, meelespidada, mõistatusi, muinasjutte loomulikult neid iga kord ümber teha. Nii et nad uue ajaga jällegi sobivad ja nad uuesajas uuesti suudavad kehastuda. Mõned ilusad näited veel lauludest, kuidas laul võib aidata inimest edasi ja, ja kaasa otsite indiaanineiu laulis, kui poiss oli ta maha jätnud niisugus laulu. Viisalindu ma enda oma, aga ma seadvi. Ja siis ei ja ja laulusõnad olid hästi lihtsad. Milraas peaksid. Ma noore nagu. Krõpse Helle. Härra aas. Ai jaa jaa. Kunagi, kui ma Jaan toominga stuudios Tartu Vanemuises teatris olin ja siis Jaan Kaplinski tõi meile tolle aja kohta suure arulduse ingliskeelse raamatu do lätt, heid, indiaanlaste muusika ja seal olid osa laule, mis hästi põnevad. Nende nimi oli saunalaulud. Üks jäi mul meelde, õppisin ära, see kõlab niimoodi. Ja niimoodi neli korda läbi laulda. Kui ma vanemate juures suitsusaunas käisin, siis õpetasin nendele ka selgeks ja 30 aastat iga laupäeval saunas käies seda laulnud. Ei ole nagu õige saun, kui hel laula muidugi jah, võõrad inimesed vahel ehmatavad ära. Kõva laulu hakkavad kuulma. Siis muidugi ilus komme on see sauna minnes öeldakse saunale tere. Tere. Tere, saunakene tere sauna. Leilikene. Ja siis põnev on see, mida ma olen kuulnud, et kui saunas on inimesed sees juba siis järgmine tulija ei pea ütlema enam saunale, tere, Vaita ütleb sees olijatele jummal seke. Ja need, kes sees on, peavad siis ühes suust vastava jummal hea miis. Ikka, ega ma ei osanud seda kuidagi seletada, et kust see tuleb või mida see tähendab, aga tõsi mõte, et see on nagu omamoodi nagu kirikus katoliku kirikus, kui preester tuleb sauna, sauna kirikusse, mis seal vahet on üks püha paik, mõlemat. Saun oli tõesti püha paik, et seal algas elu, seal lõppes elusalt raviti, seal pandi paari ka pruutpaar pidi kindlasti saunas käima. Preester tuleb kirikusse ja ütleb kogudusele. Issand olgu teiega dominud. Skobiscum. Mida siis võiks lõunaeesti keeles öelda, jummal seke? Kogudus vastas siis, et konspiritu duo ja sinu vaimuga, eks see siis lõunaeesti keeles tähendaks jummal viis et vahel on tunne, et ristiusk on mingil hetkel niisuguse hästi mõnusa ja maa villasena eesti keelde tõlgitud ja jah, ja mingil kombel tundub, et jälle seesama see ja too rahvas on hästi paljud niisugust olemist suutnud endasse liita. Mina õppisin seto meestelaulu luuga Juhkini käest 80 aastane setu taat Meremäe lähedal ja ja siis ma mõtlesin, et oh, see ristiusk on nii palju kurja ja paha meie eesti kultuurile ja rahvale teinud ja ikka uurin, et kuidas sa, Juhkim, laulud oled õppinud ja lootsin, et noh, eks tuleb, neid metsalugusid ja mäelugusid ja vete ja allikate ja mis imet veel ja Aadeadmik, ma laulan sellepärast nii hästi, et ma olen lapsest peale kirikus laulnud. Tuust on mul niisue hälli. Et seal ei ole tõesti vahet või ma ei tea, kuidas õie tunned. Minul on kogu aeg olnud, ma ei ole, tähendab, mul ei ole põhjust selle peale mõelda ja siis, kui hakatakse neist asjadest rääkima, siis hakkan mõtlema. Ja siis need karbikesi, seda, et teist lahti tegema ja et kas on siis eraldi ja see ongi see tervik, mis on su ümber, seal on igasugust puid, põõsaid, umbroht noh, kõike ja ise siis valid, kas sa kord oled seal rohkem kord teises kohas rohkem, mis on noh, ei pea ütlema, et üks on paha ja teine on hea seal nii või. Ja kui sa kasvad selle sees, siis sa lihtsalt näed, või koged, mida teised teevad ja sul ei ole võimalus teha tegelikult teistmoodi. Ja sa ei pea isegi mõtlema, et kas see on õige, vale, hea, halb ja mingi asi ei ideega vurri ja kui sa ise ei tee kurja Asi, mida ma olen kogenud õie juures või setu laulikute juures, aga samamoodi siberi laulikute juures, kui nad laulma hakkavad siis nad nagu hoopis kusagil teisel pool või, või kaugele ära. Ja nendele ei saa otsa vaadata ja siis nad on tervenisti selle lauluga rännanud tollele poolele. Ja siis mul tuli meelde kolm venda, kes alati laulavad silmad kinni. Et on see niimoodi. Kus sa oled, sa laulad, ma mäletan, mul oli üks südamesõber ja klassivend koolis algklassides pinginaabrid ja temal oli mingi selline asi, temal hakkas alati pisarad hakkasid jooksma, kui ta hakkas laulma ja ta nagu ei saanud üldse laulda, et oli tohutult musikaalne, reaalne ja see ei olnud kuidagi otseselt nagu tunnetega seotud või see tuli kuidagi otse. Ja et meil on, on niimoodi, et seal isal ja vanaisal ka, et see ei ole kuidagi nagu kaalutletud teatrikoolis oli sellega tohutu probleem, et ikkagi tuleb publikuga suhelda ja nii edasi. Aga see tundus niivõrd kergem on küll, silmad kinni. Seda võib igaüks. Proovida, et ongi silmad kinni ja kui palju rohkem kuulda. Tegelikult me selle ühe kanali või nägemise kaudu. Kustutame hästi palju muud, et ma kujutan ette küll, et kui silmad kinni laulate, et see omavaheline ühendus on kindlasti palju võimsam ja lauluga ühendus samuti et lihtsalt seda kanalit pole sel hetkel vaja. Lõpetuseks veel paar tõdemust lugude Veskmisest. Näiteks et kui majapidamisse on loomadel pojad sündinud, siis ei tohtinud enam lugusid vesta. Selle mõte on ilmselt see, et lugude Westmisele tulevad uudishimulikult peale inimeste kuulama kõik vaimud ja kõik haldjad. Aga kui nad tulevad siia, siis nad enam ei kanna hoolt oma hoolealuste eest, eks vastsündinud looma poegade elajate poegade eest. Ja nendele võib mingi häda juhtuda. Siberis näiteks oli niimoodi, et kui jahile mindi, siis võeti, läks, ütleme, viis kütti ja püüniste seadjat ja üks muinasjutuvestja ja üks muinasjutuvestja sai võrdse osa kogusaagist ja tema ülesanne oli, kuid teised olid püünispaelad välja pannud õhtul lõkke ääres muinasjutte lesta erinevatest metsahaldjatest. Ja kes eriti osavalt suutis tolle poole olendeid näha, siis võiks mingil hetkel öelda ahah, sinna lõksu läks loomias sinna lõks oleks loomi sama tõttu, et nende loomade kaitsehaldjad olid tulnud muinasjutuvestjad kuulama. Seda peeti niivõrd tõsi meelselt ägevaksetsejaid tas ja teine viis, kuidas manside juures teine siberi hõimurahvas haiget raviti, kutsuti muinasjutuvestja ja pandi haige istuma seljaga tule poole. Muinasjutuvestja istus teisele poole tuld seljaga tule poole ja hakkas lugusid vestma. Ja mingi loo ajal haige tundis, et ahah, nüüd ta rääkis õigest haldjast ja sele tundis muinasjutuvestja ära ütle, et nonii nüüd sa pead veel kanarbiku teed jooma ja siis seda ja seda tegime, saigi haige terveks. Seda kõike kuulates mõeldes samuti neid lauljaid Siberis kes võitis 45 minutit järjest laulda ja kui küsida, et palju neid laule sul peas on stes noh, umbes neli, 500 tuled, suur haugar, kus selle maailmapildi ja olemise pärast, mis on tolle ilmaga vaimuilmaga nii tihedalt ja sügavalt seotud. Selliste laulikut võiks võrrelda Paavo Järvi, Neeme Järviga. Neljakümneminutiline lugu võiks olla parasjagu, ütlesin fooni ja kui need neli, 500 tal peas on täiesti omavahel võrreldavad suurused. See olemine, mida me elame, seda väärtuslikum, mida rohkem meil on lugusid, lugusid, mis loevad ja mis loovad lugusid, saame me ise juurde luua. Muidugi tähtis on see, et inimesed saavad üheskoos olles hästi palju üksteisele head teha. Eriti, kui nad üheskoos olles kas tantsu või lauluga, siis ulatuvad tollesse ilma. Mikk Sarv ja Õie Sarv kõnelesid teemal muusika muinaslugudes. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2009.