Ülikool. Need reegleid muutmata üldist kokkulepet muutmata selle mängulaua taga ei juhtu mitte midagi. Ei see ei lähe kunagi iseenesest üle. Või siis täiesti letaalsele moel. Ei koole. Tervist, mina olen Marek Strandberg ja tänama Räägin teile mängeldes loodud hädadest. Ilmselt olete tähele pannud selliseid huvitavaid ilminguid, kui õhus on juba sellist. Kriisisärinat ja tunda erinevaid muresid näiteks muresid kinnisvara hindade pärast või muresid börsikursside pärast või midagi muud sellist. Siis alati ilmuvad meie ette äraseletatud nägudega inimesed, kes veenvalt väga sisenemisjõuga räägivad meile, sellest, kuidas tegelikult mingit probleemi ei ole. Et asjaolu, et näiteks kinnisvaraturul kauplemine ei lähe nii hästi kui varem, on lihtsalt ajutine. Või teisalt, kui ütleme, börsikursid teevad mitte enam päikese, vaid täiesti suure jõnksu allapoole siis ilmuvad teleekraanidele ajalehtedesse täpselt samasugused inimesed oma täpselt samasuguste juttudega kõnelema sellest, kuidas mingeid probleeme tegelikult ei ole. Ja kui see ongi mingi probleem, siis tegelikult see on väga meeldiv probleem. Ja sellises probleem, mis me sooviksime, keelad tõdetakse, et on olemas kriis, tõdetakse, et see võib minna raskemaks. Sellest räägitakse umbes samamoodi nagu ühes Monty Pythoni sketšifilmis elu mõte. Kus ühel ohvitseril suulu sõjas on hommikul kadunud üks jalg, arutatakse rahulikult, et kuhu see jalg võiks küll kaduda. Ümberringi käib sõda ja Briti ohvitserid rahulikult arutavad selle üle, kus jalg võiks olla. Arst ütleb alguses ohvitserile, et ta arvab, et selle põhjuseks võiks olla viirus mille veel ohvitser küsib, et kas jalgu võiks tagasi kasvada. Selle peale ütleb arst, et ei, et ma natuke eksisin, see ei ole viirus, tegemist võib olla tiigriga. Siis minnakse tiigrit otsima täiesti rahulikult. Ma arvan, et seesama koomikute seltskond, Monty Python on ka aru saanud väga olemuslikust inimese siuksest kvintessents, mille ümber inimene nagu pöörleb ja see, mida me näeme rahulikult, räägitakse, et meil on tõesti kriis ja küll see üle läheb, et noh, et nagu justkui ei peakski midagi tegema. Justkui see kriis oleks midagi samasugust nagu Viism võlumi, et noh, tuli lihtsalt kriis. Kõrgrõhkkond oli seal ja madalrõhkkond oli seal ja niiske, õhk tuli atlandilt, külm õhk tuli nagu ikka Venemaalt ja siis 100. lund. Aga et sellel ei ole mitte mingit pistmist meiega taevas appi, et kuskilt tulnud meie väline, et see on bluff, see on nagu selge blufi ilming ja kurblooline on see, et ajakirjandus ei tegele inimese juttude olemusega ja inimese juttude võimaliku päritolu eriti reisi ajal, kus tegelikult võiks lahata seda, miks inimene üht või teist asja ütleb, mis on inimese ütlemise taga ja mis seal taga ei ole. Kust küll tuleb selline sugereerima jõud, mis tegelikult selgemal vaatlemisel ei ole ju mitte midagi muud kui puhas bluff. Aastaid tagasi on tehtud väga huvitavad katsed selle kohta, millisel moel tegelikult inimesed blufivad, kui nakkav on bluff ja kuidas bluff ühel või teisel moel areneb, muutub ja inimesi mõjutab. Nimelt saalitäiele üliõpilastele anti lahendada loomult väga lihtsad, kuid aeganõudvad matemaatikaülesanded, peamurdmisülesanded ja anti lahendamiseks aega minutit viis, kuigi oli teada, et kõigi nende ülesannete lahendamiseks kuluks aega ehk 15 minutit. Ja öeldi, et iga lahenduse eest, mis õige saab üliõpilane dollari. Selgus, et viie minuti jooksul, mis oli ülesande lahendamiseks antud aeg õnnestus toller saada keskmiselt kolme ülesande lahendamise eest paber ette näidatud dollar kätte saadud, oli äramõõdutud see hulk võimekust, kui kiiresti inimesed viie minuti jooksul neid ülesandeid lahendada suudavad. Nüüd järgmine katse küll ja mitte enam samade üliõpilastega sammast valimiste üliõpilastega tehti sellisel moel, et lasti neil see ülesannete lahendamispaber enda kätte jääda. Ja siis öelda, mitu ülesannet nad õieti lahendasid selle viie minuti jooksul. Tulemus oli hämmastav. Sellisel juhul sai dollari juba kuue või seitsmeülesande lahendamise eest sedasama viie minuti jooksul. Sellega katsete seeriad ei lõppenud ja nüüd me jõuamegi nii-öelda asja juurteni ja asja juured ei ole mitte milleski muus kui selles. Et kui nüüd nende üliõpilaste hulka järgmisest valimist pandi mõned näitlejad, kellel paluti teha ilmne vale toiming ehk selgelt tõusta üles 30 sekundi pärast ja teatada, et nad on lahendanud 10 ülesannet ja minna võtma välja oma kümmet dollarit siis juhul, kui neli viis üliõpilast sellisel moel olid toiminud, kes olid selgelt eksperimentaatori ka kokku leppinud, selles selgus, et juhtudel kui üliõpilastel oli seljas sama ülikooli või kolledži, kas mingi särk või mingid tunnusmärgid siis ülejäänud seltskond kippus bluffimine natukene rohkem. Ja juhtudel, kui üliõpilastel oli seljas hoopis teise ülikooli või kolledži särk, blufi, siis ülejäänud saalis oli mõnevõrra vähem, aga sugugi mitte nii vähe, nagu oli nii-öelda ülesannete tegelikke lahendamise taseme või võimekuse piir, mis oli see mainitud kolm miljonit. Ja see on väga fundamentaalne selles mõttes, et ei maksa imestada, et kui üks kinnisvaramaakler tuleb ja blufib meile midagi siis samasse tsunfti kuuluvad inimesed jätkavad sedasama tegevust veelgi võimendatumalt. Kui üks või teine börsi tegelane, rahandustegelane majandustegelane esitleb avalikult mingit bluffi, blufi iseloom on ülejäänud rühmale, kes on nii-öelda sama tegevusvaldkonna esindajad, arusaadav siis blufi võtke, näevad ja see on paratamatu. Ehk me elamegi millegi tõttu raske on analüüsida neid neuropsühholoogilisi või aju keemilisi süvapõhjusi kuid igal juhul nii-öelda selline soov blufi jätkata on täiesti olemas. Meie asi on küsida, üks küsimus lisaks, milleks küll majandusasjadesse sedavõrd sügavalt kiindutakse, et seda bluffi nii pikalt ja sügavalt jätkatakse? Siin tuleb kõne alla hoopis teine küsimus ja nimelt need inimesed, kes ei ole ajusid, on uurinud, on kindlaks teinud, et inimesel on kalduvus sõltuvusse sattuda ja sõltuvusse sattuda väga tugevalt väga erinevatest asjadest. Me teame, et erinevatest mõnuainetest, kuid lähedaste mehhanismidega, näiteks mängu hasardist võimust ja ka üllatus-üllatus ei millestki muust kui rahast. Ja see sõltuvus pange tähele, on sedavõrd tugev, et kui see sõltuvus moment tekib, kui räägitakse lugu rahast. Kui inimene sellesama aju uurimisaparaadi tomograafi all peab lahendama mingit võitu võimaldavate ülesannet, rahalist võitu, virtuaalselt rahalist võitu võimalik toota, ülesanne ja aktiveerub teatud ajupiirkond, siis ülejäänud ajupiirkondade, eelkõige nende, mis vastutavad loogilise mõtlemise eest. Aktiivsus on koheselt pärsitud. Ega muidu ei saaks tekkida ju kasiinosõltlasi, ega muidu ei saaks tekkida üldse kõikvõimalikke hasartmängusõltlasi, kui sellist suhet ja seost olemas ei oleks. Ja see seos on tõepoolest tugev. See seos on sedavõrd tugev, et kõik reeglid, kõik mängureeglid, kõik põhimõtted, kõik seosed, mis vähegi puudutavad raha, mis vähegi puudutavad kasumit mõjutavad inimestel väga tugevalt. Ma arvan, et kuulajate hulgas on väga vähe neid, kes ei oleks ka kõige lihtsamat lauamängu mängides kas lapsepõlves või hiljaaegu, olgu siis tegemist tsirkusereisiga ümber maailma või monopoli, mis loomulikult kõikvõimalikke raha kirgi eriti üles kihutab, neid mängides ette tulnud olukordi, kus ta on tundnud tõelist sõltuvus olukorda, tõelist kirge, võib-olla tõelist Niukest, kiusu või viha oma partneri suhtes. Kell paremini või midagi muud sellist. Me sageli arvame, et tegemist on mänguga. Ka male on mäng, kus elatakse üle väga tugevaid emotsioone, ükskõik milline mäng, seal elatakse üle väga tugevaid emotsioone. Ja me näeme täpselt samasuguseid emotsioone tõusmas ja inimesi juhtimas tegelikult selles maailmas, mida me peame reaalseks maailmaks mis tundub, et seda sageli ei ole. Ja nimelt majandus maailmas majandus maailmas, mis tundub, et see on nagu päris maailm, kuid tegelikult, uurides selle sügavamaid põhjusi, jõuame sinnamaani, et tegemist on siiski mänguga kokkulepetega, reeglitega, mis on meie ajutegevuses väga sügaval sees ja reeglitega, mis on tegelikult inimeste poolt omavahel kokku lepitud. Kui me vaatame tänast maailma, kui me vaatame tänast maailma selle majanduse teise poole pealt, ehk see, mida majandus järgi on jätnud siis me teame seda, et alates 1987.-st aastast kasutavad inimesed kokku, keda tänaseks on siin maakeral üle kuue miljardi elusat loodust rohkem kui elusloodus ennast kõigis nendes kasutatud aspektides jaksab asemele ja juurde toota. Eelmisel aastal see oli siis aastal 2008 tarvis inimkond elusat, loodust kolmandiku võrra rohkem kui elusat loodust juurde tekkis Öeldakse, et meie ökoloogiline jalajälg on kolmandiku võrra suurem kui maa elusa looduse pindala. Me elame võlgu. Me elame võlgu mitte ainult tulevate põlvede arvelt, vaid täna me elame täiesti selgelt võlgu ka üksteise arvelt. Tänase päeva arvelt. Meil on sind kitsas. Millest saab küll olla see põhjus? Ja ma olen sügavalt veendunud tänasel päeval, et need põhjused on just nimelt mängu reeglites, mille alusel need majandusprotsessid on käivitunud mille alusel need majandusprotsessid tänase päevani toimivad. Ja mitte ükski keeld, mitte ükski põhimõte ühiskonnas ei ole tugevam kui rahaga seotud mängureeglid. Rahaga seotud põhimõtted. Kultuurid ja rahvad, kellel on olnud pikk ajalugu Rahva kyllat, kes tänaselgi päeval elavad, kas põhjas vihmametsades Austraalia põlisrahvad, kes kõik veel, nendel on oma lood ja nende lugude üks kõige olulisemaid põhimõtteid on pidada piire pidada piire looduses, pidada piire suhetes. Me võime muidugi tänasel päeval öelda, et see piiripidamise viis, neil on väga primitiivne lihtsakoeline, et meie ju Lääne elanikud teadusest läbi imbunud tehnoloogiat tundvad oskame nendest piiridest paremini aru saada ja teoreetiliselt oskame. Kuid meie lugudes ei ole nende piiride pidamise põhimõtteid mitte kuidagi sees. Kui tulla 20. sajandi majanduse ajaloo juurde ja majanduskokkulepete ajaloo juurde siis nagu varasematelgi sajanditel on ka 20. sajand, on ka 21. sajand ennekõike raha enda lugudest tuleneva käitumise ajalukku. 1944. aastal, veel enne, kui teine maailmasõda lõppes, kogunesid sellisesse Ameerika linn on nagu Bretton Woodsi erinevate maailma riikide juhid ja just nimelt seal Projekti muud, siis asutati sellised ülemaailmsed organisatsioonid nagu rahvusvaheline valuutafond Maailmapank ja lepiti kokku ka majandamise põhimõtetes. Majandustegelane Keinz, kes seda lugude rääkimist toona pearääkijana või pealuuhoidjana üleval pidas, oli seda meelt, et raha peab olema selge vahetuskursiga ja tagatistega ja nii selles pettunud muud, siis lepiti kokku uusmajanduse ja maailmakord rahandusmaailmakord, mille järgi toimiti üsna pikka aega. 1970.-te Ta aastate alguses sai ühel selles kokkuleppes osalenutest mõnes mõttes villand sellest kokkuleppest, mis oli sõlmitud kokkuleppest selle kohta, et rahal peab olema tagatis, et rahal peab olema fikseeritud vahetuskurss, noh, umbes nii, nagu me täna läheme tööriistakauplusse, võtame mõõdulindi ja me teame, et enam-vähem samasuguseid mõõdulinte, enam-vähem samasuguste millimeetrite sentimeetrite meetritega on meie ümbruses piisavalt palju. Ja kui meie mõõdame ja keegi teine mõõdab näiteks 33 sentimeetrit, siis seal enam-vähem sama pikkus. Vahe oli selles, et, et selleks 70.-te aastate alguseks oli peale lugusid rääkima tulnud veel teisigi inimesi, kes rääkisid oma lugusid, võib olla ahvatlevamalt põnevamalt ma ei oska öelda veel, kuidas mõnes mõttes võib võrrelda seda muutusega, mida võis tekitada olukord, kus näiteks lisaks vendade Grimmide muinasjuttudele tekkis juurde näiteks lugu alisist imedemaal. Põnev, hoopis teistsugune, tunduvalt kirevam, mitte nii Krestomaatiline, mitte nii moralistlik, hoopis põnevam ja see põnevama loo rääkija majanduses ja rahanduses ei olnud keegi muu kui Milton Friedman. Tema rääkis sellest, et miks me oleme kinni selles vahetus kursis, miks me oleme kinni selles kivistunud ilmapildis. Mängige rahaga. Ja oh tõepoolest selline otsus tekkis. Selline erapank, mida sageli nimetatakse ekslikult riigipangaks, nagu föderaalreservpank Ameerika Ühendriikides tegigi selle otsuse 1970.-te aastate alguse paiku. See dollarilt kadus nii tagatis kui fikseeritud vahetusväärtus lihtsalt üleöö kuna nii oli põnevam. See lugu oli teistsugune. Ja see oli tõesti põnev kõikide jaoks, sellepärast et riburadapidi kõikide ülejäänud riikide rahandussüsteemide ülesehitus muutus täpselt samal moel kindel vahetuskurssi siis kadus saksa Margal inglise naelal, prantsuse Frankil, jaapani jeenil ja nii edasi ja nii edasi, nii edasi. See, mis pärast seda kõike juhtus, oli üksjagu omapärane, omapärane selles mõttes, et ühtäkki oli kõigile kättesaadav väga ja väga palju raha, krediitkaardid, mis tolleks ajaks olid sellisel kujul nagu meiegi neid iga päev taskus kanname, olemas olnud juba 20 aastat või natukene enam omandasid hoopis uue tähenduse, kui varasemal ajal oli ikka niimoodi, et pangast laenu saamine tähendas seda, et sa pidid pankurit teadma, sa pidid selles kogukonnas olema ringi liikunud, käinud mingisugustel, üritustel, jõulupidudel võib-olla ka kirikus, sõltub ühiskonnast. Sa pidid olema kuidagimoodi selle kogukonnaga seotud osalema erinevatel korjendustel, heategevusüritustel pankur vaatas sind, et kas sa oled laenukõlblik või mitte, kas oled usaldusväärne inimene või mitte. Oh üllatus, 70.-te aastate algusest saati võis laenu saada ja me teame seda isegi igaüks oma käest, kes iganes, kui palju vaid tahtis. Tekkis hõlpkrediitide ajastu, kuna raha oli mänguobjekt, nii nagu Friedman seda kirjeldus, see lugu oli huvitav. Ja tõepoolest kõik, kes soovisid, võisid oma krediitkaardiga osta ja see sõltuvuskaupadest sõltuvus tarbimisest hakkas pisitasa kasvama. Inimesed poodlesid rohkem kui varem. Nad kasutasid raha rohkem kui varem. Ja loomulikult nii-öelda nõudlus kaupade järele tähendas seda, et neid oli vaja toota. Täpselt samasugune lihtne krediidisaamismehhanism, nii nagu see mõjus eratarbijatele hakkas mõjuma ka tootjatele. Tootjad kasvatasid ennast, kuna ütlesid, tarbijate nõudlus aina kasvab ja kasvab ja nõudlus ei olnud ju vajaduse põhine, vaid see oli sellepõhine, et kõigil oli raha ja kõik said rahaga mängida. Mängureeglid olid muutunud, ahvatlus põnevus, mis sellega seotud oli, oli nagu mängukarbist võetud uus lauamäng, mille reegleid avatumad teist sugusemad ja põnevamad kus võib tekkida hoopis teistsuguseid olukordi. Ja just see muutus lihtsa raha iisi mani turule tulek. Kasutuselevõtt tingis selle, et tööstus hakkas tootma aina rohkem, et tööstus hakkas saastama aina rohkem. Ja just nimelt see on see mehhanism, mis vaatamata asjaolule, et kõik järgmise põlvkonna tehnoloogiad on alati olnud efektiivsemad energiakasutuse mõttes, materjalikasutuse mõttes kui mille iganes muu mõttes, nad peaksid tegelikult tarbima kokkuvõttes inimese kohta vähem energiat, kui varasemad, on asjad läinud hoopis teistpidi. Kui 60.-te aastate alguses tarbisid inimesed, igaüks, keda siis elas siin nii kolme miljardi kanti umbes 12 megavatt-tunni ulatuses kõikvõimalikku energiat aastas siis 2005. 2006. aasta paiku oli igaühe meist, kes siin maakeral era ja elas meid juba siis üle kuue miljardi, energiatarbimine juba peaaegu 18 megavatt-tundi igaühe koht ja seda just nimelt selle üleskihutatud tarbimise tõttu. Just nimelt lihtne raha ja lihtne tarbimine ja sõltuvuse teke sellest kasvatustööstused selliseks, et tänaseks päevaks meie ökoloogiline jalajälg tõepoolest ületab märkimisväärselt selle piiri, mis loodus Meile tegelikult ette on andnud ja mille piiridesse Me peame ära mahtuma ja mitte ainult mitte ainult sellepärast, et lisaks veel sellele on ju tekkinud olukord, kus ka lihtsa raha hulga suurest kättesaadavusest ja sellest tulenevast käitumisest on tekkinud tohutut kultuuri muutused poodlemine, ostlemine, nimetage, kuidas tahate, on inimese olemise juba täiesti tavapärane osa. Poes käimist ja pidevat ostmist mängitakse ja sellest ollakse sõltuvuses ja me kõik teame seda. See on mehhanism, mis ei ole päritud mitte kusagilt mujalt, kui just nimelt nendestsamadest raha, reeglitest, raha, reeglitest, millega oli huvitav teha asju teistmoodi. Loomulikult ei ole ostlemine ainukene kes pärand, mida selline raha reeglite muutus meile tänaseks päevaks tekitanud. Teine ja tegeliku finantskreisi põhjustaja ei ole olnud mitte midagi muud kui seotult nende hõlpsate kummaliste rahareeglitega on kaasas käinud asjaolu, et lisaks tavapärastele aktsiatele, mis iseloomustab ettevõtte omandit on turgudel kauplema hakatud hoopis teistsuguste väärtustega, mida kutsutakse tuletisväärtpaberitega tuletisväärtpaberid. Lihtsamalt öeldes on siis dokumendid või väärtpaberid selle kohta, et kas te usute, et tulevikus mingisuguse aktsia kurss tõuseb või langeb või mingi muu asja kurss kas tõuseb või langeb. Kusjuures pange tähele, kui te usute langusse, siis see paber On positiivse väärtusega, sõltumata sellest, kas tegelikult mõõdetavaid väärtusi tuleb tulevikus juurde või mitte, on nii langusse ehk väärtuse kadumisse kui väärtuse juurde tulekusse uskumine, mõlemad tuletisväärtpaberite mõttes positiivse tähendusega. Enamgi veel sellega nagu väärtuste juurde mõtlemise maailm ei lõpe vaid sedasama asjaolu, usku sellesse, kas väärtusi tuleb tulevikus juurde või mitte, on võimalik, uskuge või mitte, ka lõppkokkuvõttes kindlustada. Ja lõppkokkuvõttes kujuneski olukord selliseks, et kui 1929. aasta majanduskriisi alguses oli aktsiates ja väärtpaberites kõigil börsidel umbes 80 protsenti sellest väärtusest, mida riigid olid ühiskonnad olid tootnud füüsiliselt mõõdetult siis 2005. aastal oli kõigis väärtpaberites, sealhulgas nendes tuletisväärtpaberites, nendes vahvates kindlustusdokumentides ühtekokku 180 protsenti 1,8 korda rohkem väärtusi kui inimesed igapäevaselt loonud olid. Selline raha ja väärtuste hulga juurde tekkimine avaldas väga selget mõjuga inimeste iga päisele käitumisele. Ja tõepoolest, nii-öelda laenujääkide hulk, alates 70.-te aastate algusest on kasvanud tohutult laenusid laenujääk, kes on näiteks keskmisel ameerika perel oluliselt üle oma sissetulekut ehk nii-öelda mitte ainult energeetilisest mõttes, mitte ainult keskkonna mõttes ei elata võlgu, vaid ka tegelikult oma igapäevaelus faktiliselt mõõdetult elatakse võlgu üle oma võimete ja seda peetakse täiesti tavapäraseks ja on peetud siiamaani täiesti tavapäraseks. Seda enam, et ka sellist käitumist igati kiidetud ja öeldud, et korralik tarbija peabki niimoodi tegema. Meenutan teile ka siinkohal lihtsalt asjaolu, et tegelikult ju ka Eestis täpselt needsamad mõõdukad blufiat, kellest oli algul juttu, innustasid ju veel aastat kakski tagasi, innustasid ju veel aastake tagasi inimesi võtma rohkem laene, kuna nad ütlesid, et vaadake, võrreldes nende teiste ja kolmandate riikidega ei ole meie laenukoormus üldse mitte suur. Meil on veel arenguruumi päris palju, kuna nemad on seda teinud ja järelikult saame ka meie seda teha. Ja tõepoolest samast punktist tõusid püsti aina rohkem ja rohkem inimesi, kes ütles ühte ja sedasama asja tõepoolest nendel on ju see laenukoormus veel suurem. Miks ometi meie ei peaks midagi samasugustega? Et tegelikult inimesega selle möödunud 40 aasta jooksul mitte midagi olulist juhtunud ei ole ja inimene on jätkuvalt samasugune ja sama võimekas enam-vähem selle kinnituseks kasvõi lihtne fakt. Kui me võrdleme Ameerika pere mediaansissetulekut ehk siis pooled pered saavad oluliselt rohkem sissetulekut ja pooled pered vähem sissetulekut aastal 1967 ja võrdleme seda 2006. aasta dollarites, siis aastaga 2007 siis aastal 1967 oli selle pere sissetulek umbes 37000 dollarit ja aastal 2007 umbes 46000 dollarit. Samal ajal selles vahemikus on perede laenujääk kasvanud nende sissetulekuga võrreldes tasemelt umbes 50 protsenti tasemeni umbes 140 protsenti ehk võlgu elamine väärtusskaalad paigast äraolek on see, mis tegelikult tänaseks päevaks on tekitanud olukorra, kus meil on tajudest väljapool meie reeglitest väljapool need piirid, kus me elada saame. Ja tõepoolest, ega Milton Friedman, kui lugeda tema teoseid, ei räägi ju sõnagi loodusest. Milton Friedman ei räägi sõnagi ressursside piiratust. Sellest küll rääkisid tema, kuidas siis öelda ajastukaaslased inimesed, kes Rooma Klubi nimelise organisatsiooni all kõnelesid meile kasvu piiridest ja vajadusest seda pidada, aga Freidmani pakutu frii kmani pakutud mänguline käsitlus maailmast oli ilmselt see punkt, kus paljudel otsustajatel käivitus eelkirjeldatud neurokeemiline protsess ajus ja nad tundsid, et neil on raske vastu vaielda sellele mõnule, ahvatlusele, kirele, mis kaasneb sellest, kui on võimalik hakata mängima rahaga ja mitte ainult rahaga omaenda taskus, mitte ainult rahaga mängupõrgus või kaardilaua taga, vaid praktiliselt kogu maailmarahaga. Ja ma arvan, et sellised otsustushetked, nende otsustushetkede, bioloogiline või keemiline iseloom on see, mis määrab inimeste käitumises väga, väga palju, sellepärast et need on lõppkokkuvõttes reeglid, mis rakendatakse kogu ühiskonnale, mis rakendatakse enamgi, kogu majandan vale maailmale kümnetakse kümneteks aastateks. Täna me oleme olukorras, kus ma arvan, on jäänud väga vähe neid riigijuhte. Neid rahandustegelasi, kes julgeksid ausad olla lõpuni ja öelda, et mingit muutust rahandus- ja majandussüsteemis vaja ei ole. See muutus on sedavõrd ilmne. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et needsamad mängureeglid ise on tekitanud selle kreisi. Et reisi just nimelt selle tõttu, et enam ei ole loodusest võtta neid ressursse piisavalt, et neid mänge edasi mängida. Ja see, mille peal me peame põhjalikult mõtlema, on just nimelt asjaolu, millised on need uued reeglid, millised on need uued kokkulepped just nimelt sellisel kujul, et nii-öelda üle piiride elamist nende reeglite järgi enam tekkida ei saaks. 1998. aastal, kui tegelikult nendesamade ületarbimise spekulatsioonide rahaliste spekulatsioonide, siis ja kõikvõimalike tuletisväärtpaberite rohkuste eest hoiatas selline majandusteadlane, nagu tõu pin pakkus ta ise ka välja lahenduse lahenduse, mis tõenäoliselt peaks olema järgmise majandamispõlvkonna ja majandamise ajastu üheks olulisemaks aluspõhimõtteks või vähemalt üheks põhimõtteks, kui mitte aluspõhimõtteks. Ja see on nimelt see, et rahal nagu kõigil muudel kaupadel peaks loomu poolest olema teatav käibemaks ülekandemaks seda kutsutaksegi tänasel päeval tõugeni maksuks. Tony mõte oli selles, et kuna infotehnoloogia oli juba tolleks ajaks juba varasemaks ajaks arenenud sedavõrd et tõepoolest sekundiks kaheks või raha vastavalt sellele samale 72. aastal tehtud vabamajanduse kokkuleppele kanda ükskõik millisest riigist ükskõik millisesse teise riiki, kasvõi näiteks selleks, et Tseedeenik seal murdosa murdosa kasumit ja kohese raha tagasi tuua. Kui me nüüd küsime, et mis oli selle ülekande tähendus nagu füüsilise maailma mõttes siis seda meil ei õnnestugi selgitada. Virtuaalne spekulatsioon ei tähenda tegelikult kaasajal mitte midagi muud kui oludes, kus meil on kasutada kiirelt kõik võimalik börsiinformatsioon. Ja on väga palju ettevõtteid ja inimesi, kes on teinud selliseid arvutiprogramme, mis lihtsalt jälgivad kursi erinevust. Ja kui kursi erinevus on piisavalt suur, siis teeb arvuti ise tehingu kannab raha ühest pangast teise, ostab sealt midagi või ühelt börsilt teise, müüb selle mingil hetkel toob selle raha tagasi ilma mingisuguse tähenduseta, ilma mingisuguse mõtteta on suutelised arvutiprogrammid genereerima päris märkimisväärset kasumit. Aga just nimelt selliste tehingute rohkus oli see, mis kasvatas virtuaalse väärtuse üle tegelikult nii inimvõimete kui loodusvõimete piiri ja pani inimesed arvama, et see on tegelik väärtus. Tõugeni maksu ehk mõne protsendi osa või poole protsendi või üheprotsendilise maksu kehtestamine ükskõik kui suurele, eriti suurtele ülekannetele riikide finantssüsteemide vahel tagaks siis selle, et raha omanik üritaks leida konkreetsel maal mingit füüsilist tegevust sellele rahale mitte virtuaalset spekulatsiooni. Seda pakuti välja juba 1998. aastal. Olen veendunud, et kui see sellel ajal ka arutluse all olnuna oleks rakendatud, siis tõenäoliselt ei oleks sellele järgnenud sellist kiiret kinnisvarabuumi, mis tegelikult põhines ei muul kui blufil ega tohutut aktsiahindade tõusu, mille aluseks tõenäoliselt oli täpselt seesama neurokeemiline sõltuvus ühelt poolt ja teiselt poolt. Kui me vaatame rahasüsteemi edasi, siis rahasüsteemi jaoks nagu igasuguse muugi sellise väärtussüsteemi jaoks. On olemine, läbipaistvus, läbipaistvus, ehk selgus selle koha pealt, et ei oleks segaseid nurgataguseid, Eba määrasusi, olukordi, kus keegi mõmiseda, siis võiks öelda, et jah, et ühtepidi on asjad ju nii, aga teistpidi vaadake, on asjad ikkagi hoopis teistmoodi. Ja üheks selle ebameelsuse kandjaks kaasaegses maailmas ei ole mitte mitte midagi muud kui nähtused, mida me kutsume maksuparadiisid, eks maksuparadiisid, kuhu raha võib kaduda ja kust ilmuda täiesti ettenägematut hetkel. Ja tegelikult sellega paigast ära lüüa kogu meie mõõtmissüsteemi, kogu meie hinnangute süsteemi, kogu meie väärtussüsteem, väärtussüsteemi, mida ju peavad tavainimesed, kes igapäevaselt rahaasju ajavad, kindlaks kontrollitakse, kuid mis suurele globaalsel tasemel ei ole seda teps mitte. See tähendab seda, et me peaksime järgmises, rahandus, kokkulepete ringis olema tunduvalt ettevaatlikum, aktsepteerimaks, nii-öelda rahade kadumist tsirkusetriki taolisel moel maksuparadiisi idesse. Ja kui me seda suudame teha, on rahasüsteem loomulikult läbipaistvam. On autoreid, kes ütlevad, et tänase päeva finantskriis on kiirenenud ühel lihtsal põhjusel. Ja seda paljuski selle tõttu, et aastast 2006 ei avalda enam föderaalreserv seda hulka, kui palju dollareid on juurde tekitatud. Loomulikult see ebamäärasus maailma raha puhul aeg sassi kõikvõimalikud arvutused. Kui teie rahakotis elab hiir, kes närib ära midagi või keegi karvane käsi, kes paneb sinna teab mis hetkel midagi juurde siis loomulikult ei suudade planeerida. Ja ega ju maailma rahandussüsteem ja rahandusega seotud väärtussüsteem põhineb ikkagi vajadusel ja olulisel vajadusel planeerida. Ka see on 2006.-st aastast, nagu öeldud, veidi paigast läinud. Kui me räägime rahandusest kui majanduse ühest osast või majandusprotsessi alusest, ei saa me mitte kuidagi mööda minna kaubandusest kaubandusest, mis tegelikult ju tänasel päeval on see, mis rahanduse poolt tekitatud ahvatlusi, mille kaudu ühel või teisel moel realiseerida üritab. Me räägime tegelikult pikalt ja pikalt ja elame nõndanimetatud vaba kauplevas maailmas maailmas, kus kõikide kaupade puhul eeldatakse, et nende üheks tunnuseks on nii-öelda aus hind kõigi jaoks, ilma mingite maksudeta, ilma selleta, et oma kingseppa pidada paremaks kui välismaist ja välismaisele ei tohi seetõttu ka mingeid makse kehtestada. See on kui asju vaadata, ühtepidi. Teistpidi on aga olukord ju selline, et kui me ikka väga selgelt vaatame kõikide kaupade peale, mida me kasutame ja mida me kanname ja mida me tarvitame ja kuhu on kirjutatud meid in China siis tegelikult mis toimub seal Chinas, kus asjad meid on seal toimunud see, et enamus kaupu ju toodetakse kas inimeste tervise arvelt kas laste tervise arvelt, kas looduskeskkonna arvelt selle kõige arvelt, mis meil on ühine nendes piirides, kust väljapool me paraku elada ilmselt ei suuda, vähemalt hetkel veel mitte. Me ütleme seda, et noh, et see on õiglane, kui on võimalik osta odavamaid kaupu, seda ütlevad eurooplased 500 miljonit inimest täna kes tegelikult kujutavad endast maailma kõige suuremat ja kõige maksevõimelisemad turgu Euroopa elanikud, kes ütlevad, et nende jaoks on olulised ühisväärtused, kultuurilised väärtused, keskkonnaväärtused ja kes kõik veel ütlevad, et see ongi õiglane osta odavat kaupa Hiinast, mis tegelikult toodab odavat kaupa ennekõike selle tõttu, et seda toodetakse inimese ja looduse ja meile arusaadavate inimõiguste arvelt. Miks on see ometi niimoodi, et 500 miljonit inimest ei saa öelda miljardile, et me sooviksime saada teistsuguseid kaupu, kaupu, mis lähevad kokku meie väärtushinnangutega? Ei saa, sellepärast et seesama hinna ahvatlus, seesama kasumi ahvatlus, millest oli juba alguses juttu, on nii tugevalt sissejuurdunud ja ilma selleta, et muuta rahanduse reegleid, sellest kasumi ahvatlust sellisel kujul lahti ei saagi. Tegelikult on see otsustamise ja tahte küsimus, et tekitada olukord, kus me just nimelt oma tarbimise tahte kaudu saaksime muuta kogu ülejäänud maailmatootmise ja käitumise iseloom ei ole midagi lihtsamat. See aga tähendab, et tuleb põhimõtteliselt minna nendesamade alusreeglite nende mängureeglite kallale, millest tuleneb meie majandusmäng mäng, mida me oleme mänginud viimased 40 aastat, võib-olla viimased 80 aastat samm-sammult, lähenedes sellele piirile, milleks on looduse piirid ja tegelikult nagu juba öeldud, alates 1987.-st aastast oleme me läinud tugevalt üle nende piiride üle nende piiride minek tähendab seda, et meil hakkab mitte teoreetiliselt täiesti faktiliselt kitsamaks jääma. Üle nende piiride minek tähendab seda, et mitte teoreetiliselt, vaid faktiliselt muutume me kurjemaks üksteise suhtes. Seda ju tegelikult täna ka näeme. Me näeme seda, et Saksamaa tänases Euroopa liidus võitleb oma autotööstuse pärast ja Prantsusmaa oma autotööstuse pärast ja mitte ainult riikidena, vaid ta teeb seda ka oma ametnike, oma esindajate, oma Euroopa komisjoni liikmete, parlamendiliikmete kaudu Euroopa tasemel. Me näeme seda, kuidas liiga palju üle piiride minek on tegelikult kurjemaks ajamas ka seda maailma osa, mida muidu peetakse ju kooskõlas rahus toimivaks. Ehk teisisõnu tänasel päeval on aeg kokku leppida täiesti uutes mängu reeglites. Mängu reeglites ei põlistada meelevaldset mängurahaga, vaid mängu reeglites, mis samal moel nagu seda Austraalia põliselanike puhul või nagu seda me näeme põhjarahvaste või ka vihmametsade rahvaste puhul reeglitega, mis tekitavad piire, millest ei ole mõtet põhjust ega vajagi üle minna. Ja nii kummaline, kui see ei ole tegelikult ka nende piire pidavate reeglite raames on võimalik mängida samasuguseid mänge, mänge, mis erutavad meie ajumänge, mis tekitavad samasugust kirge ja hasarti. Kuid mänge, mis tõepoolest hoiavad inimest elusa maa piirides, sellepärast et peale elusa maa ei ole meil mitte midagi, mis meid elus hoiaks. Ei ükski tablett ei terve kogum mingisugusest esmaabipaketist ei suuda teha seda, mida maa ökosüsteem pakub inimese jaoks, sõltumata sellest, kas inimene elab linnades maal, metsas, mäe otsas on elusloodus ainuke, mille osa me suudame olla. Virtuaalsuse ilmingutest veel nii palju. Et kui meenutame kasvõi sedasama Eestiski teada kinnisvara krahhi, mille juured on Ameerika Ühendriikides siis ega see ei tekkinud ju millegi muu tõttu kui selle tõttu, et pangad leidsid endale vaheettevõte, kellele öeldi, et müüge müüge laene kinnisvara soetamiseks. Mida rohkem teid ainult müüte, seda suuremaid proovisione me teile maksame. Nemad võtsidki seda asja täpselt niimoodi nad andsid laene kõigile, kes seda soovisid täpselt nii, nagu see 70.-te aastate alguses põhimõte sellesse majandusse sisse tuli. Ja kõik said laenu ja natuke peale ka veel selleks, et soetada endale auto või, või mööbel või mis iganes, sõltumata sellest, milline oli see väärtus, kuna oli tõeks võetud, et kinnisvara väärtus alati tõuseb, see oli väljamõeldis. Ja palk, mis siis lõppkokkuvõttes nagu kahju kannatas oli veel eriti õnnelik, kui selgus, et need vaheettevõtted on laenu andnud sellisel moel, et nad on selle laenuga kindlustanud noh, korralikult niimoodi, et ütleme, kursi languse vastu, seesama asi, et ka kindlustus muutusin eraldi väärtuseks. Ja kogu see krahh saabus väga lihtsal hetkel, kui pank, milline oli andnud välja laenuraha oli siis lõpuks nii-öelda nende laenulepingute kokkuostja ja selgus, et ta ise on olnud ka nende kindlustuslepingute rahastaja. Ehk see maailm oligi selline mänguline, lihtsalt mängureeglite välja mõtle, ei olnud nii tark nagu maleväljamõtleja, kus selliseid nii-öelda väga kummalisi tupikseis tundub, et väga harva kui üldse. Ja selles meie, meie virtuaalse Ma omapära ütleme börsimaailma rahandusmaailma omapära ongi. Et keegi ei olnud vaevunud selle mängulusti käigus hindama seda, kas need reeglid ei ole mitte oma olemuses veidike vastuolulised, kas need reeglid mitte automaatselt ei tekita olukordi, mis on kõigile selles mängus osalejatele tegelikult ilmselt kahjulik ja mitte ainult kahjulik, vaid väga kahjulik ja küllaltki kurvalt lõppes. Ja ega siin ei olegi mitte midagi muud öelda, kui, et kui me räägime järgmise majandusleppe ja rahanduslepe iseloomust siis sedalaadi, kuidas siis öelda mürgisust. Sedalaadi rahasüsteemi mürgisust tuleks nagu eos vältida ja see on põhimõtteliselt võimalik. Me oleme suutelised ju üles ehitama loogilisi skeemi seadusi, mis on enam-vähem ots otsaga kokku tulevad aga seda ei tehtud kindlasti 70.-te aastate alguses, kui mõeldi välja selline mänglev rahasüsteem. Ühtepidi jõuse mänglev rahasüsteem oli Eesti jaoks väga huvitav, sellepärast et sellesama küllaltki liberaalse vabameelse majanduse ja väärtuste käsitluste pinnalt tollesama õpetaja Friidmanni käsitluste pinnalt kasvas ju ka Eesti majandus ja heaolu inimesed õppisid majanduses mängima. Tänaseks võiks öelda, et see mängulise õppimise periood on läbi ja on põhjust teha veidikene tõsisemaid ja läbimõeldud maid, asju. See ei tähenda, et see mänguline periood oleks olnud vale kui ka seda, et me oleksime suutelised olnud seda ühelgi moel vältima või oleks selleks mingit põhjust olnud. See oleks nagu laps, kes on ilma jäänud lauamängudest tsirkus, reis ümber maailma või monopol või mistahes need mängud veel. See kõik tähendab seda, et meil on aeg minna läbi mõeldumate mängude juurde piire pidavate mängude juurde. Meil on riiulil teada see, mismoodi elada majades, mis kulutavad koordi vähem energiat kui see, mida me täna teeme. Meil on täna teada viisid, kuidas kulgeda punktist A punkti B kordi vähem energiat kulutades, kui me seda täna teeme. Juhul kui me seda muutust Te ei võta. Juhul kui me ütleme, siis niimoodi sellist rohelist revolutsiooni ei tee oma majanduses ja tehnoloogias siis me olemegi ka väga ahvatlev saak, tegelikult mitte energianäljas, vaid mugavuse ja heaolu näljas olevale arenevale maailmale. No ütleme, et on olemas auto, mis ei kasuta 100 liitri läbimiseks kaheksat liitrit bensiini või näiteks kaks üks. Miks siis nagu turumajanduse tingimustes auto ei läheks tootmisse kesta sealt riiuli pealt, kes keelab sealt alla võtma teda? Kes keelab meil alla võtmast riiulitelt tehnoloogiaid, mis on säästlikumad piiridesse mahtuvad? Ei keegi muu, kui me ise väga üldises plaanis täpselt oma selle sõltuvusega, rahast ja kasumist ja võimekusega bluffida igal kui hetkel selle kohta, et olemasolev olukord on tõenäoliselt parim, mis üldse on võinud ette tulla ja kinnitada seda üha järgnevate järgimata blufiate poolt. Igasugune investeering, igasugune majandus muutus, on vaev. Ta on vaev, mis viib inimese juba tõsi, eemale sellest sisseharjunud kasumi, võimu, Hazardi, mis iganes piiridest. Mõelgem selle peale, miks näiteks Saksamaa kantsler Merkel ütleb, et ta on valmis toetama autotööstust mitte muutma autotööstust selle tõttu, et kõik need sisseharjunud surinat saada kasumit, preemiat, dividende, need on niivõrd tugevad jõud, need ongi baasjõud, need on baasjõud, mis on kokku lepitud nii-öelda selle mängiva mängiva rahanduse ajastu jaoks. Küsigem teine küsimus. Miks alkohoolik tahab kogu aeg viina ju? Mis on küll see põhjus? See põhjus on väga lihtne, tal on selles olekus mõnus ja tema teadvus välistab selle, et ta saaks aru, millises olukorras ta on. Ja nii on ka meiega. Ehk viimases hädas muudetakse mingeid reegleid või tohutus ahvatluses muudetakse mingeid reegleid, nii nagu see juhtus. Nagu mainisin juba 1970.-te aastate alguses need reegleid muutmata üldist kokkulepet muutmata, selle mängulaua taga ei juhtu mitte midagi. Kõik toimub nii, nagu on kogu aeg toimunud, sellepärast alati on keegi, kes tõuseb püsti, kes on seltskonnas esimene ja blufib. Ja siis ülejäänud blufiad, potentsiaalsed blufid teevad seda samuti seal inimolemuses sees. Selleks et sellest välja saada, tulebki muuta reegleid. See ei ole revolutsioon nii, nagu neid on toibunud varasematel aegadel, kus reeglitehoidjatel lihtsalt päid raiutud või neid põletatud või mis iganes, see on veidi teistsugune muutuse revolutsioon, loodetavalt selline pehme ja meeldiv. Loodetavalt selline, mis on tõepoolest mõnus revolutsioon mis muudab reegleid, paneb riiulilt võtma asju, mis seal olemas on ja mis on paremad kui need asjad, mis meil juba käes. Marek Strandberg kõneles teemal mängeldes loodud hädad. Muusika, Ležek moderilt. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2009.