Koole. Tere, mina olen Mart Velsker ja ma õpetan Tartu Ülikoolis eesti kirjandust. Viimases loengus tahan ma küsida, kelle, kellele on vaja eesti luulet. Loeng oleks siis mingil kombel teekond selle vastuseni või vastust. Ja see vastust ootab, küsimus on ise omakorda seotud teiste küsimustega, näiteks siis sellise küsimise ahela kaudu, kus me alguses tahame teada, milleks on kunstilooming üleüldse vajalik siis küsime, milleks on vaja kirjandust edasi, milleks on vaja luulet, siis milleks on vaja eesti luuletaja, siit omakorda saame tuletada küsimuse, kellele teda vaja on. Ma tsiteerin Maarja Kangrot, kes sai oma luulekogu Heureka eest eesti luule aastaauhinna. Ta ütleb auhindamise järgses intervjuus ajalehele sirp. Tsiteerin. Ühest küljest ei peaks nagu põhjendama hakkama, miks on kunsti vaja. Ta on igas tõhusalt toimivas ühiskonnas toetatakse teda ja kogu lugu. Teisest küljest on eneseteadvuse ärkvel hoidmine alati hea ja nende küsimuste läbikatsumine pole sugugi triviaalne. Oletagem, et küsimuste ahela algusotsa tõesti kiire vastuse toimivas ühiskonnas on tavaliselt ka kunstilooming ja rohkem pole vaja väga seletadagi. Ja samas pole see vastus ka tõrjuv. Ma saan maarjaKangrolt julgustust, et mu küsimus ei pea olema pelgalt sissemurdmine lahtisest uksest ehkki ta võib-olla mu enda jaoks hajuti sellisena paistab. Üks võimalus on siis jätkata samas vaimus, oletades konkreetsete ühiskondade ja kogukondade taga on mingi toimiva ühiskonna alusmudel mingisugune matriits ja selles mudelis on oma koht ka kirjandusel, jaka luulel. Teine võimalus, mida võiksin paralleelselt esimesega läbi katsuda. On hooletused, mitte tingimata ei määra mingi abstraktne, ideaalne struktuur, kunstiloomingu olemasolu või puudumise maid, selle määrab nõudluse olemasolu. Ehk siis teisiti öeldes toimiva struktuuri loob nõudmiste pakkumiste tasakaal, on siis võimalik vulgariseeritult vormistatud turumajanduslik vaateviis, mis ütleb umbes nii, et kui keegi ostab raamatuid siis tuleb neid ka trükkida, kui ei osta, pole vaja. Ükskõik kumba rõhuasetust nüüd valida, ilmselt saab ikka mingil moel põhjendada, miks kirjandust üleüldse on vaja või miks on üleüldse vaja luulet. Ühelt poolt sellised asjad maailmas lihtsalt on, on kirjandus, on luule ja kui on, siis olgu. Teiselt poolt luuletajate luulelugejate osakaal inimkonnas on iseenesest väike, osakaal on väike, aga kogu maailma peale on see koguarv ikkagi väärika suurusega. Maailmas on umbes 6,8 miljardit inimest, mõni miljon sellest inimkonnast ikka luulet loeb. Kui nendele mõnele miljonile midagi müüa annab, siis miks mitte? Turuloogika annab isegi sellisele tegevusele õnnistuse, võime siis leppida luule olemasoluga, aga sellega me pole siiski veel saanud vastust, kas luulet on vaja igas situatsioonis igal maal, igas skulptuuris? Võtkem praegu eelduseks, et Eesti riigi olemasolu on õige asi. Ärgem seda arvamust praegu, küsi, märgistage. Aga kui me selle arvamuse ülendame aktsiooniks, siis on küllalt hõlbus tõestada, et Eesti riigi tekkimiseks oli vaja rahvuslikku ideoloogiat. Aga eesti rahvusliku ideoloogia kujunemisel mängis omakorda 19. sajandi teisel poolel otsustavat trolli Lydia Koidula ja tema kaasaegsete lüürika, ka need selles seoste ahelas on luulelooming, funktsionaalne. On võimalik leida mingisugune kirjandusväline õigustus. Luule olemasoluks. Olgu nii, Koidula on mingi õigustus, aga kaasaegsed poeedid ei kirjuta ju tavaliselt nii nagu Koidula. Kellele on siis ikkagi vaja kaasaegset eesti luulet, luulet siin ja praegu? Kas on võimalik praegusest ajast ette näidata mingi konkreetne situatsioon, mis tõendakset ja kaasaegset eesti luulet Tombaja? Ega sellist ilusat näidet esimese hooga pähe küll ei tule. Tundub, et viimasel ajal on Eestis järjekordselt jõudu kogunud jutt selle kohta, et et mitte keegi ei loe kirjandust, vähemalt kaasaegset eesti ilukirjandust. Kahtlusi igal juhul tekib, sest müügitabelite tipus ei ole elavate eesti luuletajate loomingut. Sinna raamatupoodide edetabelite tippudel kuhugi lähistel on viimase aasta-pooleteise jooksul eksinud minu teada vaid üks kaasaegse eesti luuletaja värsiraamat Doris Kareva sametkaaneline valikkogu deka. Oletatavasti siis mõnda sellist paksemat kaunimat poeesia köidet on aeg-ajalt vaja. No ma ei tea, et see siis jääks kuhugi esindus kodu esindusriiulisse esindama selle perekonna kultuurihuvi näiteks ja on tähtis ka, et luuletaja nimi oleks nähtav raamatuseljalt. Oletagem näiteks sellised luuletaja ei ole Kareva. Oletagem, et kirjastus laseb trükkida luulekogu 400. eksemplaris. Oletagem, et õnnestub maha müüa või ära kinkida 300 eksemplar. See tundub olevat üsna tavaline situatsioon. Aga mida tähendab 300 raamatut? Esimese aprilli seisuga oli Eesti Kirjanike liidul 303 liiget. Sellises olukorras tekib kahtlemata tunne, et kirjanik kirjutab kirjanikule. Sellega siis kogu see kirjanduslik kommunikatsioon piirdubki. Päris nii see muidugi ei ole, on võimalik kuidagimoodi ikka tõestada, et mitte ainult kirjanik ei loe eesti luulet vaid mõni teine ka nii või teisiti neid luulel lugejaid, kes ise kirjanikud ei ole, neid on kindlasti vähe. Niisiis oleme jõudnud olukorrani, kus turuloogika seisukohalt on nõndanimetatud toote tarbijaskond väga väike. Ja selle nõndanimetatud toote müümine ei saa olla rentaabel. Raske on siis leida sobivat elulist näidet kaasaegse eesti luule mõttekusest. Peaaegu võimatu on õigustada eesti luule olemasolu turumajanduslikust vaatepunktist ja on veel siis endiselt väike lohutus, et võiks kehtida arusaam mingist heast ühiskonna struktuurist, kuhu kuulub ka luule. See lootuse iva on alles. Aga mu kujuteldava oponendi hääl ütleb mulle samas etteheitvalt, et päris jabur ikkagi on rääkida mõnesaja inimese erihuvist, samas kui miljon inimest arvab teisiti. Võib muidugi arvata, et ma praegu liialdan retoorikaga võib arvata, et ma veidi provotseerin. Küllap ma seda teengi. Ja kust ma üldse võtan, et eesti luule on tüliks jalus, kuidas saab üldse olla tülikas mingisugune asi, mida enamus ei tea ega tunne? Siiski mõnel juhul vist saab neil juhtudel, kui seda tundmatut asja ootamatul kombel püütakse laiemale auditooriumile tutvustada. Selle arvamused, et eesti luule võib olla ka marginaalsusest hoolimata või pealekauba sellele kellelegi jaoks tülikas. Selle arvamuse võtan ma viimaste aegade ajakirjandusest ja internetikommentaaridest. Maarja Kangrot tõid tsiteerinud ma loengu alguses mitte ainult sellepärast, et Ta sai oma luulekogu eest auhinna. Kangro on juba varemgi arutanud kirjanduse olemas tingimuste ja õiguste üle ja teinud seda mulle huvipakkuval viisil. Seda esiteks. Teiseks Kangro esinemine eesti televisioonis üheksanda aasta üheksandal märtsil on pälvinud mitme netikommentaatori erilise meelepaha. Kangro esines õhtuse luuletuse sarjas tekstiga liiklusmärk, kus esineb sõna türa ja sellest sõnast suurem aktiivsus netikommentaatorite seas. Lahti läks. Neid isiklikke ja üsna lamisevaid rünnakuid. Kangro vastu ei taha masin tsiteerima hakatagi. Mind huvitab praegu rohkem see, millised üldistused siit välja kasvavad ja kuidas üldiselt tavatsetakse käituda siis kui kohtutakse luulega. Ma tsiteerin ühte napisõnalisemalt neist üldistustest. Anonüümne kommentaator on võrguversioonis sõna võtnud seoses Jan kausi artikliga, mis ilmus 10. märtsil 2009 Eesti Päevalehes samal päeval kell 16, null viis, kirjutab kommentaator. Üldse katsun oma lapsed selle luule saate ajaks suurest toast kuhugi mujale saata. Iial ei või teada, mis roppusi sealt tuled või siis lihtsalt ängi. Emme, luulesaadet on Eesti Televisioonis tavaliselt sporti, minutid, higised, mehed tõukavad seal kuuli, teevad üht koma teist veelgi, see kõik on normaalne, see ei ohusta lapsi. Aga kui on ekraanile ilmumas luuletaja, siis võetakse midagi ette, lapsed saadetakse toast välja, ollakse valmis kõige halvemaks. Ma muidugi ei usu, et kõik lapsevanemad lapsi välja saadavad, aga ei usu, peamiselt sellepärast, et on palju lihtsamaid vahendeid. Luule ohu tõrjumiseks saab ju näiteks vahetada kanalit. Miks siis need etteheited tekivad? Aganad tekivad tõesti ikka jälle. Miks tekib selline luulehirm? Ma arvan, et siin on kaks teineteisega haakuvad võimalust. Esimene võimalus on see, et tuntakse viha kirjanduse vastu üleüldse. Ja siis süüdistamine roppuses paistab olevat kõige kiirem võimalus kirjandusele ja kirjanikele koht kätte näidata. Teine võimalus on see, et mingit sellist totaalset viha ei ole. Aga tegemist on sellist sorti armastusega kirjanduse vastu, mis on surutud väga jäigalt reglementeeritud vormi. Seejuures on kindlate piirjoontega ettekujutus selle kohta, milline peab olema luuletus ja milline peab olema luuletaja. Ja kui nende ettekujutuste vastu eksitakse eriti veel siis, kui eksijaks on naisluuletaja, siis on aimata, mis vastureaktsioon võib tulla. Ma nagu püüaksin siin jätta muljet, et viga on publikus või siis on tegemist mingi lahendamatu vastuoluga. Aga võib-olla ikkagi on mingi viga luules mingi selline viga, mida annaks parandada. Võib-olla on luules midagi sellist, mis ei luba tal täita tema ühiskondliku funktsioone. Võiksime siis küsida samamoodi, nagu küsib kõnealuse luulesaate toimetaja, kirjanik Jürgen Rooste oma luuletuses mis kannab pealkirja, milleks on vaja luulet? Milleks on vaja luulet, ma küsin, milleks? Kas luule lepitab meie lahku läinud vanemad tipa-tapa kääkistest kinni, ilusasti jälle kokku, nii nagu see alati on läinud, nagu see ikka on, käin linnulaul ja päiksepaiste milleks on meile vaja luulet, kas ta aitab kuidagi alkoholist loobuda? Jumal perse küll, mõtlesin alkoholist loobuda, milleks sellest loobuda? See on meie rahvuslik eripära võimalt kõvem kui välkam to Estonia halvim faking Bownia ja siis läheme baari. Juba Hemingway teadis, et igas maailma sadamas on üks eestlane end põhja joonud, end ankruks joonud. Milleks on meil vaja luulet, kui me emad stardivad alko nautidena ühe või sumbuvad ühe meie ja nende vahele jääb lõhe ja antidepressandid ruulivad kastreeritud universumis milleks on vaja luulet, kas see kotib kedagi, kui persetäis idioot kirjutab ilusaid hämaraid sõnu, et sõda on paha? Ärge pidage, sõdu jääb siis keegi tapmata, raha on paha, jätan, tänas reaalsest super hüper megamarketis käimata. Milleks on vaja luulet? Kas ta maksab üüri ja käib minu eest tööl ja mõtleb välja, kuidas ma saaks oma naisesse taas armuda? Kas ta peletab nälja ja hoiab mind purjus ööl linna pääl, mil ma olen maa seal löödud ja möödujad ei peatu, kas ta aitab mind jalule. Teisalt milleks ja Eesti riiki? Eesti riik on nagu grafomaanil luule tuulemaa, jah, tänan, palun aidaa, puhuge mind siit minema ja pangad nagu klassikute kuldaväärt luule ja teadlased nokitsevad oma riimide kallal. Sotsioloog otsib all Litereeruvaid sõnu, et udu uuringuisse hing puhuda. Jah, ja seks on nagu luule, korralikus keppis on kõvasti neljajalgset Rahjust, profisporti kirjutatakse leegilisest disti hanis. Ma küsin, milleks, milleks on meile vaja luulet? Ma küsin seda endalt sellelt tüübilt, kes tööks peseb autosid ja sellelt ilusalt välismaise kultuuri instituudi timinalt, kes luuletajaid maale toob homodele diktarilt ilusas ööklubis neoontulede valgel, helistan erootikatelefonile ja lukuabisse, küsin, milleks on meile vaja? Kuulake, kuulake, mis nad mulle vastavad. Kuulake ise seal juba peaaegu luule seal peaaegu Underi stroofide vääriline. Ja tõesti, milleks? Tõepoolest, Roostal on õigus, luule ei lõpeta sõdu. Luule ei aita alkoholist loobuda, luule ei maksa meie eest üüri aga kui ta seda ei tee, mis mõtet on ikka nii väga olla saab? Kas probleem on siis luule sisus? Võib olla näiteks peaks olema rohkem luulet, mis sisaldaks sotsiaalset seisukohavõttu ja samas oleks seal vähem koledaid sõnu. Ma usun, et mingit erilist ropendamist rohkust või siis mingit erilist sotsiaalse luulenappust praeguses kirjanduses küll ei ole. Valvsust on praeguses eesti kirjanduses rohkem kui paljudel varasematel ajajärkudel ja kui jälgida neid publiku meelepaha võnkeid, siis tekib kahtlus, et just selline sotsiaalselt kõnetab. Luule tekitabki sagedamini probleeme. Siis võib-olla midagi valesti luule serveerimises. Võib-olla peaks luule ennast rohkem nalja pakkuma nendes vormides siis mis küünivad mitte sadadeni, vaid tuhandeteni. Jällegi tundub mulle, et välja pürgimisi raamatukaante vahelt on praegu rohkem kui varem. Ja tõepoolest on väga tõenäoline, et konfliktid kipuvad tekkima pigem just selle tõttu. Luule läbitungiga otsed laiema auditooriumini on mõnel juhul korda läinud. Niikaua kui luule püsib vaikselt oma nurgas, räägib arusaamatut juttu. Nii kaua on tema olemasolu enam-vähem talutav, aga kui luuletaja jõuab teleekraanile või rongivagunisse, kui luule kasutab arusaadavaid sõnu sisaldavad probleemid, tuleb teha mingi otsustav liigutus, et lapsed ei peaks luuletajat kuulma ega lugema. Ma arvan, et need katsed luua kontakti laiema publikuga on iseenesest olnud siiski päris head reaktsioone on ju siiski mitmesuguseid. Ja reaktsioone on olnud ka positiivseid nende luuleminutite asjus. Need ettevõtmised minu arvates on olnud head, aga ega sellistele asjadele üht lugu panustada ei saa, ei saa siis loota. Pideva harimistöö tulemusena suudame kümnekordistada luulekogu tiraaži või saavutame selle, et ajakiri kroonika hakkab poeetide pilte avaldama. Aga mida me loota saame, kuidas saaksime loota, et eesti luulet on inimestele vaja? Kui ma loengu teema välja valisin, siis teadsin ma umbes, kuhu ma tahan välja jõuda. Töö käigus hakkasin mõtlema ka sellele kas natuke nagu ette teada sihtpunkt on üldse õigustatud ja kust ma ülepea olen selle punkti leidnud. Tõepoolest ei olnud mul alguses meeles, kust ma oma veendumused olen saanud, aga, aga siis mingil hetkel hakkas midagi meenuma. Lõpuks tuli meelde, et aastate eest läks mulle korda TS Eliot essee. Luule ühiskondlik funktsioon, eliiati esseest luule ühiskondlik funktsioon on muuhulgas öeldud. Tsiteerin. Luule on tähtis ühiskonnale tervikuna, ka neile, kes seda ei naudi. Ma mõtlen isegi neile, kes ei tunne oma rahvuspoeetide nimesid. Ellioti arvates on vaja siis luulet kõigile, ka neile, kes luulet ei naudi, kes luuletajaid ei tunne. Kuidas Eliot selle arvamuseni jõuab? Ta leiab, et luuletajal on rahva vastu ainult kaudne kohustus aga otsene kohustus on ka, kuid see otsene kohustus on keele ees. Ning ta arvab, et ja muidugi ta püüab siis ka meid uskuma panna, et luuletamise lakkamine tähendaks otsest ohtu keelele. Sest luulekeel on tunnete väljendamisel väga oluline, et tal on siin osas Ellioti arvates ainukordne funktsioon. Küsimuse põhituum pole aga selles, et luuletamine on kultuurrahvaste kaunisaatribu. Loomulikult võiks see kultuurrahvaks olemine meid stimuleerida, aga tähtsam on see, et luuletaja ja luule teevad keelega midagi, mida keegi teine ei tee. Ja see miski on selle keele jaoks vajalik. Selge, et seda mõttekäiku saab rakendada konkreetselt ka eesti luule puhul. Saab jõuda selleni, et Eesti inimestele on vaja luulet ka siis, kui Need inimesed luulet ei loe ega kuula. No muidugi mingisuguseid piir juhtumeid leiab, on võimalik tuua neid näiteid ka, kus luule olemasolu muutub mõttetuks, noh näiteks kui kuskil Virumaa või Võrumaa metsast peaks redutama mõni eraklike kurtum maanteeröövel siis on tõenäoline, et tema jaoks eesti luulet, et vaja ei ole, aga üldjuhul ikkagi on luuletaja ümberkäimine keelega vajalik ja vajalik kõigile selle keele pruukjatele. Siit asja edasi arendades julgen ma väita isegi seda, et meil ei ole mitte ainult Maarja Kangro luulet vaja. Meil on kogunev võrukeelset mulgikeelset tartukeelset luulet ja, ja seda on vaja koguni neil Tallinna inimestel, kes ei julge võrukeelset luulekogu kättegi võtta. Helijates, see, mida ma tsiteerisin, ei puuduta eriti teiste kunstialade funktsioon või kui, siis kauda. Aga tema jutust võib aru saada, et luule ühiskondlikul funktsioonil on igasuguste muude asjade funktsioonide kõrval eriline tähendus. Ja ma usun ka, et on eriline mis erinevus näiteks võiks olla Eesti filmikunsti eesti luule ühiskondlikul rollil? Peale selle, et kinokülastajaid on luulelugejatest kindlasti rohkem? Pole muidugi eriti ilus kunstilise tegevuse alasid teineteisele vastandada. Aga olgu sellegipoolest arvatud, et, et kui Eesti filmikunsti üldse olemas ei oleks siis Eesti kultuur sellest kurvast tõsiasjast ikkagi veel kokku ei variseks. Mingis ulatuses kompenseeriks eestikeelse filmi puudumise, inglisekeelne või venekeelne või soomekeelne film, aga peaaegu võimatu kompenseerida eestikeelse luule puudumist. No võib-olla mingis väga minimaalses ulatuses saab see kompensatsioon olemas olla, aga ilmselt siis vaid nii, et me loeme inglisekeelset luulet, saame lugedes elamuse ja koos selle elamusega saame ka aimdus, et keelt üleüldse saab poeetilisel viisil kasutada ja kui me oleme siis sellest aru saanud, siis meil võib tekkida kahtlus, et äkki oleks võimalik luuletamine ka selle maa keeles. Jõuaksime siis umbes sellesse punkti, kuhu jõudis paarisajaaastasest Kristian Jaak Peterson, kui ta kirjutas oma luuletuse kuum. Ja ma usun, et see hetk, kui Kristian Jaak Peterson selle luuletuse kirjutas, see hetk oli Eesti kultuuri seisukohalt üsna põhimõtteline. Kristjan jaagu küsimus selle maa keele kohta võis olla retooriline või noh, oligi nagunii seda, see võis olla näiliselt paisatud ei kuhugi. Aga selle püsimisega oli demonstreeritud. Selle maa keelega saab tõepoolest midagi teha ja, ja see õhku paisatud küsimus ikka käiga vastajaid ootama. Peterson küsis siis oma küsimust, Eliot püüdis vastata oma küsimusele. Mina siin püüdsin ka midagi vastata. Ja nagu öeldud, mu vastuse põhituum oli kuidagi õpitud või omandatud Helijatelt, aga iseenesest ega ma praegu ei nõustuki Helioti argumentatsiooni kõikide konkreetsete üksikasjadega. Ma usun küll, et luuletaja tegevus on eriline keele seisukohalt osaliselt. Ma usun ka tema käsitlust luulekeelest kui tunnete väljend ajast. Aga näiteks Eliot räägib oma essees ka keele täiustamisest, keele arenemisest. Ja selles jutus ma enam nii kindel ei ole. Seda ettekujutust arenemisest ilmutavad ka paljud teised sõnavõtud kirjanduse teemadel. Viimati loetust siis näiteks Viivi Luige artikkel Postimehes, mis kandis pealkirja. Miks on Kirjanike maja, noh, iseenesest sümpaatne retooriliselt võimas katse kirjanike olemasolu seletada, aga mulle tundub, et Luige kuulutus kultuuri uuenemisvajaduse kohta sisaldab samuti kujutelma arengust. Ja ma ei ole kindel, kas keele kultuurika arenevad samamoodi selge eesmärgi poole, nagu olen soovinud areneda, siin mina oma arutusega natukene muutuvad, seda kindlasti. Aga ma ei taha siin rõhutada arenemist. Ma rõhutaksin pigem keeleelulisust. Kardan, et kui luuletamine selle maa keeles lakkaks, siis kaoks ka selle keele elusus ja elususe kadu omakorda võib tuua kaasa teisigi suremise ilminguid. Seda olukorda ma ei taha ise seletada mitte niivõrd Helijotlikult ega ka mitte bioloogistlikult vaatepunktilt. Rohkem on mulle endale olnud olulised mõned impulsid, mida olen saanud Elijate järgsest struktuur Reaalse kallakuga luulekäsitlusest kõige rohkem on need impulsse minu jaoks tulnud Juri Lotman elt. Lotmani värsikäsitluse. Detailidesse ma praegu ei lasku, aga siin võib, ehk siiski no sellises pool vabas edasi arendavaks vormis. Väita, et värsi struktuur juba iseenesest tingib keele, tarbiti tuse, tee automatiseerumise keelt kasutatakse ootamatult, kasutatakse nii, nagu seda igapäevases tavakeeles ei tehta ja siis lisandub veel rida poeetilise keele erijooni, mis seda ootamatul viisil rääkimist süvendavad. No siin on muidugi omad konksud ka luulekeelereegleid automatiseeruvat hõlpsasti ja asi, mis siis ühte otsa pidi mõjub ootamatuna, võib teisest otsast paista üsnagi prognoositav. Aga see on juba omaette jutt, mida ma praegu siin edasi kerima. Niisiis jään selle juurde, et hea luulet toimib üldjuhul ootamatult, et mida ma siinkohal mõtlen selle keelekasutuse ootamatus all neid tunnis värke on õige mütu, toon siin välja kolm, mis minu meelest võiksid olla tähtsamad. Esiteks see, et luulekeel on kordusteleja taastulemustele rajatud keel ja sellisena ühtlasi siis ka narratiivsuse painest vabastatud keel. Luulekeel võib ju iseenesest olla ka jutustad või luule, võib jutustada lugusid aga narratiivne dominant sellegipoolest võrreldes proosaga väheneb. Tähtsamaks saavad mitmed, mitte narratiivselt tekstile tunnuslikud printsiibid. Ja tähtis on siis ka see, et tegemist on ilukirjandusliku teksti vabanemisega, narratiivsuse painest. Teiseks, see on keel, kus rüüstatakse värsi struktuuriga kõiksugu süntaktilised, grammatilised, fonoloogilised struktuurid ja nende struktuuride vahele tekib pinge, mida meie igapäevases keeletarvitus ei ole. Ja see ristamine toimub alati mitte ainult klassikalises luulevormis, vaid ka näiteks eksperimenteerib ess vabavärsis. Ja kolmandaks luulekeel on keel, kus kujundite osakaal on suurem kui teistes keelekasutuse vormides ja see kujundilisus genereerib samuti seda keele elusust. Mitte muidugi kõik luule teosed ei ole mingi vohava kujundilisusega või väga metafoorselt aga siin selles keeles on eeldusi kujundi paljunemiseks ja teisest küljest kujundi esiletõusuks. Neid eeldusi on rohkem kui mujal. Selles vaimus võiks siis arutlust jätkata, aga praegu ma seda ei tee, see arutlus siinkohal lõpeb või ütleme, peaaegu siinkohal. Aga muidugi sellega ei lõpe mu veendumus, et eesti luulet on vaja eesti keele elususe jaoks ja need, kellel eesti keelt on vaja, vajavad ka eesti luulet. Aga küsin kõige lõpuks ikkagi veel ühe tagasiulatuva lisaküsimused. Me usume, et eesti luulet on vaja, aga mis siis ikkagi, mis juhtuks, kui võtta luulelt riigi ja rahvarahad ära, mis tal praegu kasutada on. Et mis siis ikkagi toimub, kui Kultuurkapital keeraks siinkohal kraanid kinni võtaks luulelt raha ära? Ossa mõttes miks mitte ka näiteks eesti filmilt rahad mis toimuma hakkaks, kas luuleja film kaoksid ära? Luule vaevalt kirjutatakse ikka edasi. Ja ma arvan, et isegi filme tehakse ilma rahata ka siin kaoksid ära ilmselt mingit materjali ja aja mahukamatel žanrit. Selles kujuteldavas situatsioonis oleks luule alles. Film oleks võib-olla alles, aga nad oleksid alles juba mingit üldiste kultuuri tendentside kiuste. Ja kiuste tehtud kultuur on nii või teisiti kontrakultuur, siin käib juba paratamatult sõda kultuuri ja ühiskonna vahel. Iseenesest ma arvan, kontrakultuuri olemasolu on tervist, aga ma ei ole kindel, kas on tervistav ainuüksi kontrakultuuri omamine. Et kas ühiskonnal on siis kergem ülal pidada, kultuurisõda või on siiski lihtsam leppida sellega, et eesti luulet kõigi tema ilusate ja koledate sõnadega kõigi tema häälitsuste ja trükimärkidega seda luulet on vaja kõigile eesti keele kõnelejatele, keda me praegu oskame või tahame hõlmata sõnasse. Meie? Ma arvan, et eesti luulet on vaja meile kõigile. Aga milleks teile endale on eesti luulet vaja olnud? See isiklik küsimus, nagu paneb isegi mõtlema. Ma arvan, et ma olen sealt saanud selliseid elamusi, mida ma kuskilt mujalt ei saa. Kõige esimesena Nendest elamustest muidugi olid, võib olla seotud ka sellega, et ma ise kunagi luulekeele võimalusi läbi proovisin, ka neid elamusi on tulnud ka hiljem. Nii et ega loomulikult ma ei, ma ei mõtle luulet lugedes keele elususele. Et seal on midagi muud mängus, aga aga võib-olla sinna keele keelekogemuse juurde see asi ikkagi välja jõuab, nimetamist. Keele puhul eriti vist eesti keele puhul seotakse ju see keeleväärtus või see, milleks on ka eesti keelt vaja väga tihedalt rahvusega kindlasti mõnede teiste nii-öelda suur keeltega sellest asja ei ole, kes tegelikult kaasaegse eesti luule juurest me jõuame ringiga tagasi koidule, nii Koidula luulet oli vaja eesti rahvuse jaoks siis ka kaasaegset eesti luulet, ka sõna türa on vaja selleks, et tegelikult Eesti rahvusena ja Eesti riigina püsiks. Jah, võib küll, nii-öelda, muidugi ei saa sellest ammendavat leksikoni koostada nendest sõnadest väljenditest, mida on vaja eesti rahvuse püsimiseks, aga iseenesest küll jah. Et see sotsiaalne funktsioon, mis oli Koidula aegadel väga selgelt nähtav, ei ole praegu selge, aga ta toimib samuti. Et see ei ole otsene rakenduslik ideoloogia tingimata, mis sealt luule kaudu nüüd välja tuleb ja ja mida riigil ja rahval vaja on. Aga vaja on ikkagi seda, et keegi selle keelega tegeleks natuke teistmoodi kui ajalehed või, või ka romaanikirjanikud. Ma küsin seda sellepärast, et mulle endale selles hiljuti essees meeldib väga üks, üks teine koht, kus ta kirjutab sellest, miks on vaja norra luulet ja ta tunnistab, et ta ise norra keelt ei oska ja mõned tellijati suhe norra luulesse meenutab meenutab nii-öelda tavalise eestlase suhet eesti luulesse, et kumbki ei loe luulet, antud luulet ja, ja nad ei tea, sellest. Kirjutab midagi sellist, et milleks on vaja norra luulet, ta küll ei oska seda lugeda, aga teda ähvardaks õud, kui ta teaksid, norra luule kaob. Ta näeks selles allakäigu algust ja ütleb, et kui norra luule kaoks, siis ühtlasi kaoks usk sellesse, et on olemas midagi kõrgemat. Ta vist mõtleb seda küll suhteliselt kristlikus paradigmas, aga selline usk kõrgematesse, väärtustesse minu jaoks oli hiljuti ees, siis on väga sümpaatne, aga ma ei tea, kuidas, kuidas teie. Minu jaoks ka see norra näide tuleb sinna siis muidugi sellepärast, et selle see aluseks on briti norra seltsis peetud ettekanne, aga, aga see näide on nagu väga asjakohane igal juhul, et on seal norra või Eesti või mis iganes. See näide sobib mulle samuti, et võib-olla jah, mul endal tekkis mingisugune nihe just kõigi nende keele arenemise juttudega ja noh, selle jutuga võib-olla mitte nii suurel määral, mis Eliot räägib, tunnete väljendamisest kahtlemata tunnete väljendamisel on luules oma koht, aga noh, võib-olla ma ise seda nii ainuüksi tunneta keskselt ka ei kirjeldaks. Et seal on nagu neid komponente ilmselt rohkem. See meenutab natuke seda, kuidas eesti luuletajad tihti kahvlisse võetakse lugeja poolt ühelt poolt, et kui luule muutubki selliseks eluvõõraks, siis teda süüdistatakse, lihtsal inimesel ei ole sellest mingit kasu, ei aita üüri maksta see luule. Samas kui luule, vastupidi, püüab muutuda eluliseks kas või kasutades käibekeelt siis süüdistatakse teda jälle liigses elulisuses ja siis luuletaja ongi ju, justkui ta ei saagi ühtegi käiku siit edasi teha, et ükskõik kuidas ta edasi käituks käituks ta valesti. Selline kahvlisse võtmine ma ütleks, et see käib iga päev et ühe raamatu kohta öeldakse, et seda raamatut ei ole vaja toetada, sest keegi seda ei osta. Ja teise kohta öeldakse, et seda raamatut ei ole vaja toetada, sellepärast et seda ostetakse nagu. Kas või see argument, ärme ärme näiteks Doris Kareva või mõnda teist populaarset autorit toetama, sest nad müüvad niikuinii. Kas see ei ole ka mõneti Eestile tunnuslikuna, sest Ma küll ei kujuta ette, et Inglismaal rünnataks mõnda populaarset luuletajad sellepärast et ta, et ta müüb hästi sama asjaga näiteks kaasaegse kunstiga, et niipea kui mõni autor tundub justkui liiga populaarne, siis ma olen kohanud mitmeid kunstnikke, kes häbenevad seda. Kui nende näitustel väga palju käiakse. Jah, no ma arvan, et siin on igal maal natuke erinev ajalooline taust. Nüüd ma tunnen ise eesti kirjandusega kõrval võib-olla paremini soome kirjandust. Ja, ja ma tajun seda küll, et Eesti ütleme eriti 20. sajandi eesti kirjandus on kuidagi pidanud toimima mingi säilitada väärses võtmes et säilitaarsus on kuidagimoodi noorest päevist sinna juurde tulnud, aga, aga järgnevalt olud, kus kirjandus satub surutise all, kus massid ei nagu ei mõista kirjandust või siis ei mõista see võim, seda kirjandust. See niisugust elitaarsuse uhkust soodustab ja samal ajal kui Soomes on 20. sajandil väga tugevalt välja arenenud tööliskirjandust, mida Eestist peaaegu ei ole või on, ütleme minimaalselt, siis tuhkuse allikad võivad olla ka teistsugused. Ma arvan, et sellisest tugevast elitaarses ihast on võib-olla Eesti kirjandus rohkem laetud kui mõni teine. Ja võib-olla selle iilitaarsuse juures ikkagi mängib kaasa ka see, et et kui nagunii on selle kirjanduse müümine suhteliselt lootusetu ettevõtmine, et siis saab oma nii-öelda palu ühiskonnas kuidagi kergitada selle läbi, et rõhutada just mitte müümise ilu. Jah, ma ei mäleta täpselt, kuidas, aga Gustav Suitsu 13. aastal kirjutab midagi säärast, et et lauliku jaoks ei ole raskemat saatust sellest, kui ta sünnib Eestisse, sest siin ei vajuta keegi talle loorberipärga pähe ja. Tegelikult ikkagi sealsamas Ellioti Esseeski on, on seda tellitaarsuse poosi teataval määral sest Eliot räägib oma essees ka avam kardsest väikesest grupist, kes loeb luulet ja kes siis vahendab edasi seda laiematele massidele, kelle kaudu siis nagu see keel ja kirjandus liiguks kuhugi tuleviku suunas. Aga kas te ise usute sellesse, mida leiad, kirjutab või no kas te arvate, et see on põhjendatud arvamus? Ma arvan, et põhjendatud siinkohal on see, et on tõepoolest mingisugune väiksem grupp, mis vahendab laiemale auditooriumile mingit infot. Aga ma jälle ei taha seda nagu avangardina kirjeldada, sest sa avangard nagu viitaks edasiliikumisele kohe ja. Märt Väljataga on kirjutanud kahes see sellest, kuidas põhjendada kultuuri ja siis ta ütleb, et eriti uuemal ajal on üks võimalik õigustus. Argument ongi tegelikult majanduslik ehk mitmed kultuurivaldkondi saabki majanduslikult õigustada ehk see nii-öelda loomemajandusteater kino, ka proosas, nende puhul ma kujutan isegi ette, kuidas loomemajandus võiks toimida, kuigi see ei ole sugugi meeldiv mõistega. Aga luule tundub võib-olla kõige mitte tootlikum või kõige raskemini alluv säärasele majanduslikule loogikale. Jah, ma arvan, et eesti luulet on enam-vähem võimatu sellele loogikale allutatud või peaaegu võimatu, ütleme nii, et küllap ma sellepärast just tänase loengu põhiteemaks selle luule valisingi. Kui keegi küsiks teie käest, et öelge üks luuletaja võix luuletus mis tõestab mulle, et eesti luulet on vaja, siis mis autori või mis luuletused ise talle ette käiksite? Seda ühte luuletajat saab välja tuua küll, ma jäin mõtlema jällegi keda kaasajast tooksin, aga ma tunnen, et ma oleks kohe kuidagi ebaõiglane kellegi suhtes, kui ma mõne teise nime lausuks. No ma ise olen viimasel ajal lugenud taas Betti Alveri luuletuse. Ja minu jaoks, Betti Alver kindlasti on selline näide ja mitte ainult siis nende nii-öelda vastupanuluuletustega kuskilt 60.-te 70.-test aastatest, vaid et pigem võib-olla isegi rohkem 30.-te aastate loominguga. Selle ilma igav kainus rõhub nagu raudne soomuskõigesse, mis väär ja ohtlik. Kiindub kirglikult mu loomus. Joobu, muuseas viirastustes mind ei köida, kirev kude. Kuid ma tean, maailma raskus läheb lendu kord, kui Ude linna varisevad tolmuks. Kividelt sööb kirja, vesimõtlejate lagipähe teevad herilased pesi. Elu nagu hiiglakotkas ootab kõrgel, kuni koolad säält kohisedes alla toovad saagina mu nooled. Tema mustast lihast saavad kiskjad kuningliku sööda. Aga suled, tiivasuled kannavad mind surmast mööda. Loengu, kellele on vaja eesti luulet, kuidas õppejõud, kirjanduskriitik ja kirjandusteadlane Mart Velsker oma luuletuse, milleks on vaja luulet, esitas Jürgen Rooste. Betti Alveri luuletust. Selle ilma igav kainus, luges Risto kübar. Helirežissöör Külli tüli. Toimetaja Eero Epner. Raadioteater 2009.