Ööülikool. Nii samba lemmisperans. Soe nii soe, nii Haavelal. Vesse mu resin, Blu. Samba. Sa saad kätte ka käki kokku. Tere teema. Tere. Kuidas on sinu pärisnimi, pike pärisnimi on Hosmoria ja perekonnanimi? Äriza kuigi tavaliselt kasutan ainult seda esimest osa, aga pärisnimi House Maria, et see tegelikult tuleb Baskimaalt ja baski keeles tee sõnatsema. Et mina olen olnud, et lapsepõlvest juba kutsutud tsemaks kodus, et no tavaliselt sõltus ka ema või isa tujust ka või minu käitumise eest, et kui asjad olid hästi, siis oli ema. Kui asjad läksid natukene halvasti, siis oli Rose Marie ehk siis oli teada, et need asjad lähevad nüüd keeruliseks. Ta ei ole rahvuselt pask, ei ole järel. No võib öelda nii, et isa perekond on pärit nii Kalitsiast kui Baskimaal teed siis see minu vanaema on sündinud Kalifornias Orences ja minu vanaisa vanemad on pärit Baskimaalt, ütleme et selles mõttes olen isa poolt hispaanlane ema poolt itaallane geenovast võib öelda, et tüübiline argentiinlane, kes on nagu 50 protsenti, et hispaanlaste ja 50 itaallast. Kuidas, kus see marja ehk sööma, kuidas sa sattusid Eestisse, kuidas ma sattusin Eestisse, siis ma peaksin pars sõnaga ütlema, enne kuidas sattusin, soomlasest, mina tulin Soomest, mitte Argentiinast. Kui lõpetasin kooli Argentiinas, läksin ülikooli õppima, õppisin õigusteadust ja siis kohe tekkis mulle võimalust. Pakuti mulle stipendiumit, tulla Soome õppima rahvusvahelist poliitikat ja soome kultuurivahetusprogramm pakkus mulle võimalust minna aastaks Soome. No läks päris kenasti ja taotlesime seda stipendiumit teiseks aastaks ja jandi. Läksin tööle, töötasin Argentiina saatkonnas. Vahepeal töötasin Kastockmanil müüjana ja kui olin peaaegu lõpetanud õpingud, asutasin ühe sõpradega väikefirma mis tegeleb metsad tööstusega, et nimelt aitame Soome tootjaid eksportima metsamasinaid Argentiinasse ja Uruguay's. Ja töötasin ka noorsootööga ühes väga huvitavas organisatsioonis ka Helsingis. Ja ühel hetkel aastal 2002. Mul tekkis, ütleme vajadus ja võimalus tulla Tallinna ja avastasin, et tegelikult seda äri ma saan teha niisama Helsingis kui Tallinnas ja mulle meeldis selle veel rohkem Tallinnas olla. Ja kuda, sattusin siia. No mind kutsuti õpetama hispaania keelt, aga nüüd mina, kui peaksin ennast, räägime oma, tutvustan ennast kui kooliõpetajana. Tegelikult tänapäeval. Olen filosoofiaõpetaja ja klassijuhataja vanalinna hariduskolleegiumis. Ja huvitav, et täna peame käsitlema siin vestlema ühest vega filosoofilisest küsimusest ja siis vaatame, kas Dane leiame koos. Vastus küsimusele, milline on argentiinlane, aga päris raske, pean ütlema, et öeldakse tavaliselt, et kõike argentiinlased, oleme filosoofid. Selles mõttes, et meile meeldib rääkida maailmaküsimustest ja alati teame palju kõikest. Arvame, et teame palju kõigest ja meile meeldib ka õpetada teistele, kuidas asjad on. Üks väike anekdoot, mitte Lõuna-Ameerikasse tavaliselt ka jutustatakse, on see et kui palju inimesi on vaja selleks, et ühest toast pirni vahetada? No öeldakse, et on neli või viis, üks, kes keerab seda pirnid välja ja neli või viis, kes juhendavad teda selle ja tavaliselt tänaval ka on näha alati, et üks inimene tööd ja viis inimeste lihtsalt räägivad sellest, kuidas ta teeb ja kuidas ta peaks tegelikult tegema. Natukene irooniliselt võib-olla võin öelda, et ports siis Argentiina võib öelda kõige suurem kirjanik või suurimaid kirjaniku Argentiinasse selles Worfis kunagi ütles, et irooniliselt, et argentiinlane on itaallane, kes räägib hispaania keelt, kes mõtleb, et ta on prantslane, aga ta sooviks olla inglane. Et see räägib sellest nagu identiteedikriisist, mis on tekkinud argentiinlaste peas. Et kuidagi tunnevad, et nad on eurooplased, kes millegipärast elavad selles Lõuna-Ameerika nagu saarest, mis on Argentiina. Aga nad ei tea tegelikult täpselt, et kes nad on. D olen itaallane, räägin hispaania keelt. Iseloomu poolt võib öelda rohkem itaallane kui hispaanlane, aga ikka keel on hispaania keel. Arvab, et on prantslane ja niimoodi käitub, eks ole, ja kuidagi okupeerinud natukene Pariisi eluviisi ja Buenos Aireses natukene ka peegeldab seda Pariisi elu, aga ta tahaks olla tegelikult midagi muud ja Wordis, ütles inglane. Ma ei tea, kas inglane, aga aga selles mõttes on argentiinlaste nagu raske ise vastata sellele küsimusele, kes sa oled. Kui läheneda. Läbi välise argentiinlasele, siis milline kujutlus sinul tekkivaid, milline on? Tüüpiline argentiinlane välimuselt. No siin Euroopas oleks kerge, et vaata Kitaallast kas Roomast või Roomast või hispaanlane Madridist või ja siis seda, mida me näeme, on tegelikult väga lähedal sellele, mida me näeme Argentiinas. Argentiinlased on siledamad kui muud Lõuna-Ameerika elanikud, mitte võib-olla juuksed nagu nahk. D võrreldes eriti no Paraguay elanikudega võrreldes Brasiilastega Columbia, Boliivia NAGU elanikega Peruu, Venetsueela. Ütleme niimoodi, et Argentiina elanikkonna immigrandid laps et indiaanlasi on jäänud Argentiinas Väiga vahe ja nad elavad mitte eriti pealinnas, kus üks kolmandik argentiinlase elab muna sees. Et see tähendab, et see jälgimisindiaanlased on jätnud Argentiinas või mis on lubatud neile jätta vaid öelda, aga on päris väike Veigi mägedes Põhja-Argentiinas, Paraguai piiril, Boliivia piiril eriti, aga muud on väga vähe jäänud. Võib-olla mõjub ka see, et Argentiina indiaanlased olid Noomarid jõunud, selliseid tsivilisatsioone või suured linnad, nagu Mehhikos oli mis oleks võimaldanud teatud kultuuri edasiandmine. Ja sellepärast tekibki argentiinlasele selliste identiteedikriisi, kui ta vaatab nagu ringi ja näeb, et ta on tegelikult natukene teistmoodi ja teised ka näevad. Tavaliselt me teeme nalja ja me teeme natukene konkurentsi meie naabritega, Tšiiliga Brasiiliaga. Me oleme nagu Lõuna-Ameerikas, ühine nimetaja kõigile tuleme tegelikult kõigele nagu konkurents võib, kõik vaatavad meie poole niimoodi, nagu tehakse nalja, näiteks tehakse nalja Argentiinlastest. Ja selles mõttes kõik teevad nalja. Rentiilast. Öeldakse, et oleme hästi uhked. Just sellepärast, et oleme teistmoodi. Et oleme isegi uhked või, ütleksin nagu ülbed. Tüüpiline nali, anekdoot Lõuna-Ameerikas on öelda, et kuidas teeb argentiinlane enesetapp? Ta ronib oma ego peale ja siis hüppab alla, eks ole, siis argentiinlane, tee vennasid, happeid, ronib isikliku suure egoga peale ja siis hüppab. Või siis mõnikord ka öeldakse, et ego või NSV armastusega uus definitsioon. Psühholoogias või filosoofias on öelda, et tegu on see veidi argentiinlane, mis meil on kõigil sees. Et see tähendab, et võib-olla eestlastel kao veidi, argentiinlane sees see ego, mis paneb meid mõtlema, et olen teistmoodi miinused, teised ei saa aru. Ma olen eriline, et, et see on õige õige argentiinlane, mis on, huvitav on, kuidas ajalugu mängib või kuidas meie mängime ajaloos või aastaid tagasi. Eriti eelmise sajandi alguses. Hispaanlased, itaallased sõitsid kodust ära, jätsid kõik Hispaaniasse, Itaaliasse selleks, et minna õnnestuma Argentiinasse. Seda öeldi, nagu tegime Ameerikat teenima raha ehitama võimaluste maa niimoodi öeldi seal Argentiina oli nagu suurte võimaluste maa ja ja tuhandeid inimesi koolis Argentiinasse. Et mul on siin andmeid, ütleme üle-eelmise sajandi nagu lõpus ja eelmise sajandi alguses kolis Argentiinasse umbes 3,5 miljon inimest, nii Itaaliast kui Hispaaniast. Päris palju inimesi, kes läks mõttega, et läheme nüüd võimaluste maale, jätame kõik. Ja vanasti jäeti tegelikult kõik, sest tänapäeval sõidame edasi-tagasi, edasi-tagasi ta, sellel ajal oli kõik. Aga nüüd argentiinlasele võimaluste maa on Euroopa niisugune nagu pildi nagu paradiisist, et näiteks nüüd ma räägin argentiinlasega ja nendel on nagu raske aru saada, et noh, näiteks majanduskriis lööb ka Euroopas ja tegelikult tänapäeval lööb tugevamalt, nüüd Euroopaski, Argentiinas, aga siin on olnud kriisi kogu aeg, siis ei ole eriti vahet. Aga see mõte, et peab olema kõik žesti, sest te olete Euroopas, et noh, sa ei saa millestki kurda, sa nagunii teenite eurodes. Nad ei tea, et Eestis ei teeni eurodes, aga aga see mõte, et kui sa teenid eurodes, see tähendab, et kõik on hästi. Vanasti reisiti palju Ameerikasse, et kohe kui oli natukene raha mindi ja mis see oli niisugune nagu unistus maa ja siis oli kõige nagu Miamisse puhkama ja shoppama oma, et ostmas ja tuua seda, mida Argentiinas ei saa aga meeligiast saada, see oli niisugune nagu unistus. Aga nüüd vaadatakse rohkem Euroopa poole, Hispaania poole, Itaalia poole, Prantsusmaa poole, et ja põhjamaade poole ka, et mõnedest tagasi oli üllatav kohtuda rentiinlasi suvel Soomes ja siin Eestis ka, et ma töötasin ka Soomes, no päris palju asju sai tehtud seid, sealt aga, aga töötasin tehases dogmanil müüa seal, kohtusin argentiinlasega sealt juhuslikult ja oli tõesti huvitav kuulata, miks te tulite, soov? Oli kunagi kohtusin juhuslikult teadmata ühe naabriga ja ühe minu kooli õpilasega millegipärast Tal olid kampsun, kus oli koolimärk ja siis küsisin, et kust sa tuled, mina olin üllatunud. Aga veel üllatavam oli tema, kui müüja küsis, et, et mina olin Cartinud sinu koolis. Teine naljakas juhtum oli see, kui ükskord oli üks naine, mis ka tegelikult kõneleb sellest, mida oleme käsitlenud siiamaani seda identiteedi küsimus ja ja kes me oleme ja kust me tuleme ja tuleks vana vana naine ostma suveniirid ja siis ma andsin kõik talle, mida ta oli küsinud ja siis ta hakkas raha lugema. Unadootreekuvad siin ka see tüüpiline nagu väga bueno säilisi nagu akent, eks ole, ja ma olin kindel, et ma teadsin, kust kohast punasairi siis ta oleks, Berit, kui ta rääkis niimoodi, eks ole, kui ta ütles numbrit niimoodi, et mitte uno dos tres vaid una tootri ees. Ja siis ma küsisin, ega, vabandust, kus te olete pärit. Ta ütles Monsailisist linnaosa nimega Kilmes, mõtlesin e mina olen ka monosayricistmisendi loob ja ta oli nii liigutatud, hakkaks nutma, ta kallistas mind, suudles see üllatus, et nüüd ma läksin, ma arvasin, et ma olin läinud maailma lõpule kus keegi ei tunne mind, kus keegi ei tea mitte midagi. Argentiinast jaga ta kohtus Poes argentiinlasega, et noh, see sellest, et Veige Nüüd on laulu ühest kärnkonnast Sappo kes laulab öösiti, ta on armunud kuuse ja ta laulab, kuule. Sest ta teab, et kuuendal ja ilus, aga ta on väga kole ja ta kardab näidata ennast. Nii koleda annab siis vaevalt on peidus ja vaikib öösel ta laulab, kärnkonn. Tõestri Teeessi no olla vihmu Ko nunna elushi. Kella Vii tõest riistessi no con nailuusse. Tähest laaviibivoos koonuna elusi on. Kella viires triinistes laviibingu konuna elus. Tahaks teada seda asja, et miks. Argentiinlane on nii uhke. Raske küsimus, miks kui näed, et oled teatavas mõttes natukene eriline et välimuselt näiteks natukene teistmoodi kui päritolu või ajalugu. Ja tegelikult imetled seda, millega teatavas mõttes samastub, et imetled, mitte ainult sina või teised ka Euroopat ja Hispaania, Itaalia ja kuidagi, kui mina samastun nendega, siis nad teised peaksid ka imetlema mind. Et ma arvan, et uhkus ja ülbus on tegelikult löönud kõik neid, eks ole, selle planeeti elanikud, aga võib-olla argentiina sellisel viisil, et või uhkuse taga võib-olla on ka natukene huumorimeel? Me mängime sellega päris palju ja võib-olla mõnikord me ei saa aru sellest, et teistele võib-olla ei meeldi see nali, see mäng või teised ei saa aru sellest, et see on mäng, see nali. Et mõnikord meiega rõhutame seda, et oleme, tegime parimad, et oleme edukamad, et oleme ilusam vaade. Aga me ei mõtle südames, lihtsalt meeldib öelda ja mäng. Üritus on ka võib-olla lahendus, pale ale lahendus, kui on probleemid, et on kerge öelda, mind ei mõisteta, miinust ei saada aru, sest mina olen nii eriline, nii teistmoodi. Ja siis tegelikult kuidagi nagu õigustan ka, et mul ei lähe hästi, sest probleeme ei ole minus, teistes, kes ei mõista mind, sest mina olen heliline ja see on tegelikult üks suur probleem Argentiinast Buenos Aires, siis mina tunnen paremini puna Sailist ja ja, ja tegelikult Argentiina on hästi jagatud kaheks, et Buenos Aires ja ülejäänud aga öeldakse, et Buenos Aires on maailmas linn, kus kõige rohkem inimesi käib psühholoogi juures. Et kõigil on vajadus, mitte kõigil, aga, sest mina ei käinud psühholoogi juures, aga et nagu suurel osal või enamusel oleks vaja käia psühholoogi juures, et võib-olla siin mind mõistetakse. Vanasti käidi rohkem preestri juures, seda ma soovitan, isiklik, see on tasuta. See, et psühholoog on väga hea, eks ole, psühholoogid on väga vaja, aga mõnikord on selliseid, ütleme, mitte õiged psühholoogid, kes teevad äri sellega, et siin keegi ei mõista ja rõhutavad seda nagu mõtet. Et loomulikult probleeme ei ole sinu enda sees, Lemon teistes, et noor inimene olgu poiss, tüdruk või mitte, noor täiskasvanud ka läheb psühholoogi juurde, tal on probleemid, tal on probleemid tööl, koolis, suhetes, kodus või partneris või abikaasaga. Ja sa oled nii eriline, see on spetsiaalne, et loomulikult tema ei saa sinust aru, ainult mina. Aga kuidas sa lahendad probleemi, kuid tegelikult probleem on teistes, kõik teised peavad muutma, mitte mina kui mõnikord ja peaaegu alati lahendus algab iseendaga, eks ole. Kui mina muud on, siis probleem hakkab nagu lähenema. Et see ülbeks ka on, teatud mõttes nagu kerge lahendus ja valelik lahendust probleemitele sellele uhkusel on erinevaid nagu külgi need. No siuksed nagu naljad või anekdoodid, mida Lõuna-Ameerikas võib-olla jutustatakse argentiinlaste kohta. Et nad ütlevad näiteks, et no seda, mida ma siiamaani ütlesin, eks ole, et kulutame väga palju raha, Sigoloogis ostame väga palju riideid, meile meeldib Reeduda ilusti, euroopalikult. Kulutame raha, eriti naised. Kuidas eesti keeles nüüd ütlen õigesti esteetilise kirurgias või operatsioonid kuidas on ilukirurgia ilukirurgias, eks ole, keegi ei taha nagu vanaks jääda igasuguseid idel liftingud ja et see see on nagu, mida öeldakse ja, ja kui öeldakse, see tähendab mingil määral vastab ka tõele. Et öeldakse, käed, argentiinlased tihti naeratame taeva poole, eriti kui välk lööb. Sest arvame, et just sellel hetkel jumal tegi meist pildi. Et isegi jumal imetleb meid, eks ole, ja siis kui on torm, pildistab meid ja siis naeratame, et jääks ilus pildi mehist. No sihuke ka näevad meid inimestena, kellel on väga kiire eluviis, magame vähe, suitsetatakse palju. Et süüakse õhtul päris hilja. Argentiinast tundub nagu kõik töötaksid tohutult palju ja mitu tundi päevas 10 tundi päevas ja unealati kiire ja kõik sõidavad kiiresti ühest paigast teiseni ja ja on kiire ja töö ja ja Soomes ma külastasin firmasid, kellega ma tegin koostööd ja eriti tehases ma nägin, et ohoh siin keegi ei tööda, töötajad joovad kohvi, nüüd on paus, kell neli juba hakatakse koju minema. Aga siis masinad olid alati valmid õigel ajal õigel päeval õigesti nagu kokku pandud. Et siis oli kaks lahendust või vastust, kas siin töötakse hästi või öösel on mingid päkapikud, kes tulevad ja teevad seda, mida nemad ei tee aga mina ei usu, päkapikku, päkapikud eksisteerivad siis lihtsalt nagu tundub, et küsimus oli korrast, ei jää selle eest ja keskendumis eest ja võib-olla seal me teeme 10 tundi tööd päevas, aga kui palju läheb nagu jutuajamisele ja et mitte nagu päris tööle, aga selline nagu kiire eluviis kindlasti iseloomustab. Me oleme natukene erilised, meil on palju probleeme, et kõik nagu põhjustab seda, et tegelikult ka on aku, tekki, puhkust või kui keegi õnnestub millestki, arvad, et tegelikult see on tema õnnestus, et mina ainult mina teenisin seda õnnestumist või näiteks jalgpallis, et jalgpallis ma ei saa olla, rääkimata Maradona'st, eks ole, ja oleks imelik, kui ma lähen edasi, ma ei maininud sõna Maradona, mis on suur nagu kuidas öelda saatus argentiinlaste, ükskõik kuhu sa lähed ja ütlete Argentiinast kohe öeldakse A Maradona. Ja see on valus. Et jalg, Paal, eks ole, ilus jalgpall, Maradona, narkootikumid, kokaiin, kahe tuleb nagu see seotus ja siis vaadata allapoole, ütlete jess, Maradona, eks ole, et mingil määral Heame Juhkusele siuke ravi saaksime natukene alannelikumakse, aga no no loomulikult, argentiinlased oleme ka temperamenti poolt hästi kirglikud, elame kõik nagu kirega. Võib-olla viis minut tagasi, mõtlesime, et oleme maailma halvimad mängijad, et meil on igasuguseid kriisi. Et valitsus on nagu vilets, aga siis kohe tehakse väravad ja huumorimeel muutub ja nüüd oleme maailma parimad ja edasi ja rõõm ja et öeldakse, meil on jalgpalli pall peas. Või et meil on peajalgpallipallis selle nagu muud ei ole, kas jalgpall või see pall on meie peas või me elame selle palli sees, aga et see seos jalgpalliga on tõesti suur? No võib-olla see on üks viis ka unustada, et on probleemid, on mured, siis lähete vaatama jalgpalli või kuulad raadiost ja siis kuidagi nagu unustad. Ei ole ilus võib-olla öelda, aga mõnikord oleks natukene nagu narkootikum, eks ole, et põgeneda reaalsusest jalgpalliga. Ja sellel on mingi võlusest tõesti, jääd kinni. Mina mäletan, et lapsena minu ema ei lubanud kunagi minna vaatama mängu, sest minu meeskond on voga mugas universum. Ja noh, mängud olid mõnikord natukene ohtlikud, eks ole, sest fännid ja omavahelisi suhtlesid mitte väga sõbralikult staariumil ja, ja siis ema ei tahtnud. Aga ma kuulasin raadiost, televisioonist ei tulnud otseülekandega, aga raadio tuli otse. Ja siis mul oli kombeid, ma läksin nagu aeda minu väiksema vennaga jalgpalliga siis mängime üks ühe vastu, aga meil oli raadios suurte kõlaritega täieige nagu aias. Ma arvan, et kõik naabrid kuulasid, eks ole, ja elasime nagu seda mängud, eks ole, mängisime jalgpalli üks ühe vastu ja kuulasime seda nagu elu staadionil ja ja ma ei suutnud õppida, ma ei saa mitte midagi muud teha, siis tuli mõnikord pidi õppima ja siis panin raadio nagu vaiksemaks, eks ole, siis õppisin jalgpalliga, aga no loomulikult keegi õpib jalgpalli, et et see, see on tõesti osa argentiinlaste elust. Kui on ärikohtumisi või koosolekuid, et esimene teema on jalgpalli ja see on ka üks viis kuidagi nagu alustada, nagu seda suhtlemist näiteks viis rikuta seda nagu jääd. Istume koos esmaspäeval, teisipäeval ja keegi ei tea, millest me räägime. Nüüd ma siis keegi pakub teema, eks ole, et kuidas moga mängis ja siis kohe tekib nagu arutelu ja. Kas see arutelu tekib ka tüdrukut? Vahel need on raske või kerge tegelikult, mida ma olen ise näinud minu kodus, ütleme Argentiinas ja sõprade vahel naistest Argentiinas midagi teha, sest mul on viis õde, siis olen elanud viie argentiinlane, aga jaa. Et tavalise laial jälgi jalgpalli üldse. Et see nagu ei huvita. Aga kui algab maailmavõistlused, siis need on esimesile kõigi suurimat Argentiina meeskonna fännid, et see on nagu absoluutne nagu hullumeelsus ja Reeduvat jalgpalli nagu riietega ja karjuvad ja vaatavad kõik mängud ja ja mida ma pean ütlema, et nagunii nad ei kuule mind, eks ole, siis, ja nagu kuulaksid, saaks aru eesti keelest, et see oli võimatu vaadata jalgpallinaistega, et ma ei tea, Eestis mul ei ole niisugune kogemus, aga kuidas inimene suudab rääkida nii palju lõngu laiali, eks ole, mees istub ja vait, keskendub, mõtleb ja kui räägib, lihtsalt teeb soovitusi treenerile või, eks ole. Et kuidas peaks tegema nüüd ja aga naised räägivad pidevalt, et kuidas ta kukkus ja aida sai haigeks ja välimus ja kommenteerivad terve seda, seda mängud niimoodi, et aga ikka nautivat omamoodi nautivat. Ja siis on, nad on eksperdid maailmavõistluste ja siis unustavad uuesti, et jalgpalli eksisteerib. Ma arvan, et isegi kodudes mõnikord jalgballoon nagu naise vaenlane tegelikult, sest jalg palka varastab teatavas mõttes aega. Et kas mees, vaadake seda mängu televisioonis kaks korda 45 minutit, see tähendab kaks tundi, eks ole, teleka ees ja siis õhtul on need programmid, kus analüüsivad, need spetsialistid analüüsivad, et kuidas iga meeskond mängis ja kuidas oleks võinud tegelikult mängida ja statistikat ja sisenev inimene ikka nagu veel vaatab ja mõtleb ja aga see on aeg, mis on varastatud võib-olla naiselt või lastelt, et selles mõttes saan väga hästi aru, et neile mõnikord eriti ei meeldi, et niimoodi, aga nüüd ma olen siiamaani väga koledalt ja ebaõiglaselt rääkinud kõik sellest, mis on halb, et oleme uhked ja keerulised ja aga argentiinlased on ka. On tooblid, eks ole, et argentiinlased eriti need, kes elavad nüüd Argentiinas ja nad on tublid naan, lahked inimesed, et nendega on kerge suhelda, vihastavad nagu kõik vihastame, plahvatavad, sest elavat elu kirglikult aga rahunevad ja siis on, on väga tore nendega koos olla, nendega rääkida, nad on avatud Argentiinas on ka bega arenenud heategevuse või solidaarsuse tunnetus, et inimesed aitavad, vali ja siin ma näen, nagu seda aitamise küsimus kahest vaatenurgast. Ühelt poolt on see, kes aitab, inimesed tulevad vastu, ükskõik kas sul läheb hästi või halvasti, majanduslikult või või emotsionaalselt või alati inimene üritab aidata. Teiselt poolt selleks, et kedagi aidata, on vaja, et see inimene, kes vaia padi, küsiks abi ja inimesed küsivad, mõlemad on vaja, meil on vaja ühiskonnas inimesi, kes aitaks. Aga meil on vaja ka inimesi, kes paluks abi. Sest see, kes palub abi, on see, kes on valmis pärast ka aitama ja ja muidu, kuidas ma saaksin teada, et teisel on probleem, kui mina sellest probleemist ei tea. Ja mõnikord mina soovin mina näidata, aga mine tea, kes hoiab mind, mis tegelikult läheb selle Juhkuse võib-olla või ülbuse nagu vastu, et keegi küsib appi, nagu ma ütlesin, see uhkus on ka natukene pinnapealine ka ja pealiskaudne ja huumorimeelne ja eriti oleme uhked, kui me vaatame ennast nagu teiste kõrval või ütleme, seisame naabrite kõrval või läheme välismaale ja räägin Argentiinast, aga kui oleme Argentiinas argentiinlaste sees, ei ole mingit mõtet hakata nüüd arvama midagi, eks ole, sest nagunii oleme kõik samas supis, eks ole. Et ma olen näinud paljud projekti, kus nagu aidatakse pidevalt inimesi, olen näinud, kuidas minu, minu vend näiteks on ühe minu endise bioloogia õpetajaga arendanud Argentiinas ühe nii öeldud solidaarsust võrgustikud tänu internetile, et nüüd, kui Patagoonias üks vaene perekond või üksikema vajab teatud meditsiini siis ta kirjutab sinna sisse ja kohe see võrgustik korraldab, et võimalikult ruttu see ravi meditsiin jõuab selle naise kätte ja see on väga ilus ja paljud töötavad selliste nagu asjatega vabal ajal või nädalavahetusel või või oma tööna, eks ole, et don Aidamise kultuur kui keegi koolitan maiast teise, siis on tavaline küsida, et ma kooringase tuletapi. Aita mind. Et jagatud koormun nagu kergem ja jagatud rõõm on suurem, selles ma olen kindel ja võib-olla see teeb, et Argentiinas kõik see, mis läheb nagu valesti või halvasti tegelikult ei tapa inimesi, sest me jagame seda kõik koos ja siis on kerge edasi minna. Nii. Loo nimi on lunida Tugumana luna, tähendab, kuu lunida on päike kuu Tugumani puudu, kui ma annan üks maakond Argentiinas Veemi lar. Ka mina. Argentiinlane on väga perekondlik olend. Ja meile meeldib alati perega koos olla ja no minu kodus oli ja sellest ma olen väga õnnelik, et oli palju lapsi, kaheksa last. Et no meile ei tundunud kunagi palju, öeldi meile, et seal nii palju, et siis ma õppisin, et kaheksa on palju, sest alati meile öeldi, et nii palju, aga meie jaoks ei olnud palisesti, kes meist oli liigne, meid oli kaheksa, kolm poisi viis tüdrukut ja liigne kestlik, mitte keegi, siis kuidas öelda, palju oli see, mis oli? See tähendas, et meil oli kogu aeg midagi, juhtus kodus. Loomulikult kogu aeg, keegi kakles ja see oli osa meie elust ja ma arvan, et käklemine mõnikord on tervislik pigem kagela kui lihtsalt olla ükskõikne, eks ole, et karjuda ära, mis sa mõtled. Ja homme kõik on korras, aga eriti oli sihuke nagu suur sotsiaalne elu pere ümber siis tähendas, et reedeti või laupäeviti oli pidevalt nagu pidusid. Kui tantsiti, siis mu isal oli alati see kinnismõte, et noored ei oska tantsida, siis tuli mõnikord õpetama. Siis oli veel. Aga kõik olid haaratud nagu sellesse sotsiaalses elus ja suheldi palju vanavanematega, et vennaga või õega läheme nädalavahetuseks vanavanemate juurde, nad elasid ja elavad samas linnas, et lihtsalt bussiga sõidad 10 minutit ja siis olete vanaema juures ja aga see oli see, et meile meeldis olla koos. Siis oli ka peod, on, on need planeerimata Ta peod, mis tekivad nagu seened, ei tea, mis juhtus, aga siis ilusendasama kodus pidude aeg, korraldasime kontserte kodus, eks ole, see oli sihuke hullumaja. Aga olid need ametlikud peod nagu näiteks üks väga tüüpiline oli ja ma arvan, et on ikka tänapäeval kui tüdruk saab 15 aastaseks. See vist ei ole täiskasvanuks, ei ole, aga kuidagi ma ei tea, mis mõte selle teoga. Aga kuidagi mäletan, et keegi kunagi seletas, et kui perekond või isa esitaks oma nagu tütred ühiskonnale, et need on avalikkusele toodud nagu see. Aga see oli suur pidu, mitte ainult minu juures väga tavaline. Ma arvan, et tuli ka sellest, et meil on vaja leida põhjuseid, pidutseda. Ja noored ei jaksa oodata, kuni Bulmani ja siis midagi pidi välja mõtlema, aga kodus oli 150 inimest, tantsiti, mängiti, söödi. No, ja nagu ma ütlesin, viis tüdrukut olid kodus, see tähendab, et päris tihti midagi juhtus. Praegu ka see Argentiina seostub nagu poliitiliselt sellise ebastabiilse olukorraga, et sul oli üks hea lugu, kuidas. Ja ilma tuli, kuidas ma tulin, nii, ütleme niimoodi, et ma tulin ilmale poliitiliselt väga raske, kellel ühel väga raskel ajal aastal 75, no ema ootas mind, oli olnud rase seitse kuud. No ma tahan, seleta seda, et miks mina olen sündinud enneaegselt. Kas seal on nii, et enneaegselt on kõik targemad ja ei ole nii hull on küll, on, aga siis jah, ja siis ma saan edasi minna, kuigi kodus alati öeldi vastupidi, et kui midagi tegin ja sellepärast, et haridus ja kindlasti siin ka. Aga siis oli niimoodi, et seitsmendal kuul, kui ma ootas mind, plahvatas pomme meie korterimaias, see pomm oli pandud pärast mulle seletati nagu hiljem, eks ole, et üks armuslike rühmitust, sellised äärmuslikud Peronistid olid pannud pommi ühele sõjaväe ülemusele, ma arvan, et isegi surnud ta ei olnud kohal või midagi juhtus, aga ta ei surnud. Õnneks. Aga siis pauk oli päris nagu tugev, terve majja nagu värises, kõige Agnatab nagu lendasid, ja kuidagi see mina arst ei ole, aga tekitas ema teatute šokk, reaktsioon, eks ole, mille tulemusena tsema tuli ilmale mõned tunnid hiljem, et ma ei tea, kas tunnid või paev või aga see oli kuidagi nagu kiirustanud sündimist ja siis no isa jutustab, et no pildi sellest ma ei näinud, ma nägin pilt minust, kui olen juba nii ilus nagu kõik lapsed, aga, aga pihku sündisin ise alati jutustab, et olin nii kole kui võimalik. Ja siis oli vaja panna kuhugi mingi valgustuse alla ja seal öeldakse nagu lambi all, et kasvaks lõpuni. Selles mõttes minu sündimine on seotud selle poliitiliselt raske ajaga, sest see, mis juhtus minu Perile, seal ei juhtunud ka teistele ja tihti. Ja sellepärast tekkis seda, mispärast, nagu tekkis, et sõjavägi nagu võttis võimu endale ja valitses diktatuuriliselt kuni aasta 82, just täna tulime, et mina sündisin enneaegselt, sest armuslikud Peronistid, see tähendab Vasakpoolsete äärmuslikud rühmitused, tegid terrorirünnakuid konservatiivid tele või sõjaväele, ütleme et minu elu on ka ja minu, minu sündimine on ta seotud sellega, mida sõjavägi tegi ka teistele. Sest mind ristis üks preester, katoliku preester, kelle nimi oli Paveri ufo ja no seal on väga tavaline ristida lapsi kohe, kui nad on sündinud, et siis tähendab, et. Ma arvan, et see oli juba augusti alguses kaks nädalat peale minu sündimist, siis mind ristiti. Ja Badevufoor ristis mind. Ma arvan, et oli üks või kaks nädalat hiljem teda tapeti. Ja teda tapeti sellepärast et selles koguduses, kus ta elas, elasid teised preestrid, ka kes olid seotud teatavas mõttes Vasakpoolsete rühmitusega. Et preestrid ei tavaliselt ei tegele ega pea tegelema poliitikaga, aga sellel ajal olid preestrid, kes olid seotud polüdiigaga ja nii, ütleme Vasakpoolsete rühmituste kui Parempoolsete rühmituste ega, eks ole. Ja ma tean, et pärast mulle nagu seletati padri Vufooli oli nagu raske seal elada, siis täidab need üldse olla seotud poliitikaga ja ja siis ühel õhtul, ühel öösel, siis tegelikult oli mereväeüksused, tulid sisse ja tapeti kõik ja sellega on ka üks ilus lugu seotud sellega. D minu mind ristiti, pandi nimeks hose Maria nimodi alustasime meie vestlustest, tan Hozemoria. Kosmoria saab kirjutada kahel viisil, kas eraldi hose Maria või kokku hose Maria. Mind pandi nimeks Hossemaria kokkukirjutatuna, sest üks kuu, enne kui mina sündisin, oli surnud Roomas preester nimega hose Maria fosfal jões griva. Kes oli jobu, tõi raie ja kes on nüüd katoliku kirikust kuulutatud pühakuks. Minu vanemad isiklikult armastasid teda väga juba sellele aiale olid saanud kokku temaga Argentiinas, kui ta külastas kunagi rendiinas ja ütleme sellest armastusest, kui mina olin sündinud lapsel üks kuu peaaegu üks kuu, nagu pärast tema surma, siis tahtsid mulle anda nime kosmoria ka sellepärast, et meil on sündinud enneaegselt ja oli olukord, mitte nii kerge nalja teha, aga, aga vanematel ei olnud nii kerge selle laiali. Ja siis olid palunud jumal selle pühaku ees koostel, siis saaks nagu mind aidata ja ja siis otsustasid, et kui mina elan ja elan hästi ja siis nad tänuavaldusena panevat mulle nimeks kosmoria ja siis, kui teda tapeti, siis isoli natukene Moorestades kahju, sest tegelikult see preester ei jõudnud kirjutada registrile, sest me ei teadnud veel, kas tsiviili autoriteedid lubavad panna sellist nime. Aga siis oli ilus pärast näha, et ikka ta oli jätnud nagu pliiatsiga kirjutatud registri peale hose marjad, kokkukirjutatuna ja, ja see oli ka, ütleme sellesse, kuidas rahvastikuregistris oli väga meeldinud ametnikele, et noh, et see inimene ikka usaldas, et see saab nagu teoks ja ja üks kuu hiljem siis aktsepteeriti ja siis võeti seda nimi registrisse. Et selles mõttes oli esimene kosmos kui kirjutatuna ja et see on minu ainuke saavutus selles maailmas on see, olin esimene, kelle nimi oli kokkukirjutatuna hose Maria esimene Argentiinas. Vähemalt seal rahvastikuregistris öelda, enne seda ei olnud nagu pretsedendi, et see nimi polnud nagu olemas, aga nüüd on ja ma tunnen paljud, kellel on see nimi, kogu kirjutatu, need. Aga sellest. Kas on võimalik rääkida ka sellest, mis asi on tango või peab sellest üldse vait? Mina ta alati ainult päris vahel, sest ma läksin Soome, mina ei läinud Argentiinast, mine jätnud Argentiinas, et eesmärk oli minna Soome õppima töötama, eks ole, mitte Argentiinast välja tulla. Aga noh, kui ma siis tulin Soome, et olin 20 aastane ja, ja sellistele nagu noortele tango Hitleri Dimiidagi, et see tangu nagu soov ja huvi kasvab hiljem. Võib-olla vanusega või kogemusega seid, tango on alati kurt, eks ole, keeruline noore inimese elu, jõle kurb, tavaliselt ei ole meil hoolimine, millest kõik on ees, plaanid, eesmärgid, unistused, eks ole loodususk. Et selles mõttes tango noorele ei ütle midagi ja ma arvan, et sellepärast mina seda ei harrastanud. Argentiinas ja Soomes kohe küsiti, ma astusin ülikooli, et oli mingi tangu, lumi, oli seal ja küsiti, et too temaga tantsitud tango, nad tahtsid, et ma tuleksin õpetama, siis ma ütlesin kohe, et eiei, mina tantsin ainult jalgpalli, eks ole, seal tilluke tantsin siis ma olen valmis siin nagu tantsima ja siis mängisin ülikooli meeskonnas, aga, aga mitte ta on see ka seotud selle keerulise nagu isiksusega, et kuidagi argentiinlane nagu teaduskonfliktis, eks ole. Tango salati on lugu on mehest kas on kaotanud tööd, on kaotanud naist või näinud, jätnud teda või kõik on unustanud teda või trump pidanud kuidagi Wonosayrizist ära minema. Ta igatseb tulla tagasi või ta tuleb tagasi ja kohtub uuesti selle linnaga, eks ole selle armastatud linna käia ja räägib sellele linnale, kui tähtis oled mulle üks konkreetne väga kuulus tango Buenos Aires kirju, et mina armastan sind või sinu tänavate valgustuse all olen leidnud teda, kes perest oli minu naine ja, ja seda tõesti on näha nii tangus kui ka mujal ka, et Buenos Airese elanikkond täiesti armunud oma linn selles mõttes tango nimi on, on päris õige myybonosayreski. Et no ma ütlesin, et olin Soomes no kuidagi kokku puutunud tangoga, noh Soomes on kängu, et isegi seal on, on suured tangovõistlused ja võitja tangokuningas ja kuninganna sõitavat Argentiinasse ja laulavad ja tantsivate teatrites sealne bonsai rezis, aga no need on raske, ma ei taha, et kuidas öelda hakata iseloomustama soome tangot, eks ole, aga Soome tango on, tango, on Soome tango, Argentiina tango, tango argentiina tango ja need tangot on hästi erinevad, sest üks asi on, tango, mitte argentiinlased tantsivad pidudel, pulmades sõpradega, teine on see tango, mida me näeme mõnikord televisioonis või teatris. See tango, mida tegelikult eksporditakse maailmale, mis on sihuke traagiline, väga vägivaldne, ma ütleksin pisut ka erootiline, see tangu üldse mulle ei meeldi, tunnen, et see ei ole minu asi, aga see tango mitut tavaliselt lauldakse, tantsitakse Ponosairi, siis on palju pehmen pluss sõbralikum, delikaatselt, eks ole. No ma arvan, et pooled Argentiina polo säilisi naised oleks juba surnud, kui kõik mehed käsitleksid, nagu tavaliselt suures soovis, tehakse, et see ei ole isegi elegantne, ütleksin aga see Soome tango palju palju nagu ütleme reeglipeerasem, kui töötasin Argentiina saatkonnas ja mul oli üks kolleeg, soomlane Tom, kes käis ühes tanguklubis ja alati tuli iga nädal, tuli minu tuppa ja näitas mulle, mida ta oli õppinud, uut, eks ole, ja siis ma pidin hinda või kommenteerima. Ja ükskord Sursaalik tuli meie juurde ja nägi meid ja mõtlesin, Tom näitab mulle uued sammud, mida ta on õppinud ja siis ta näitas ülemusele ja Sursalik vastast, tallede toom. Tango ei ole, jälgides. Tänan südamest. Ö-ülikoolil oli külas argentiinlane, Rosemary jagame on. Saate panid kokku Külli tüli ja Andri Luup. Raadioteater 2009.