Ööülikool. Ja ega siin pole mingisugust uut leiutist. Nüüdisaja ökoeetika doktriini lõi Swaitzer kui ta tuletas meelde, et kogu elu eest peab olema aukartus. Kõigil on võrdne õigus elule. Ega see doktriin ei tulene mingist loogikast, see on lihtsalt südametunnistuse asi. Koole. Keskkonnateaduste doktor Kristjan Piirimäe kõneleb teemal öko punk. Kas öko punk öko on pandud sinna ette, et ta müüks või või pannud punk sinna juurde, et. Asi on selles, et, Kunagi tehti esitelevisioonis minu Bännis, siis sensatsiooniline Tartu kevadbändist film ja see film siis näitas meid öko punkareid ja, ja tegelikult ma ise üritangi seda teha, et viia see ökopunkt 21. sajandi tasemele. Et ökopunk oleks niisugune, mis oleks tõesti neegritest veeriv, kuiva konstruktiivne, mis suudaks organiseerida nii keskkonnakaitse küsimused kui ka ühiskonna laiemalt, nii et see oleks tõeliselt funktsionaalne. Lõppeesmärgiks on ikkagi see, et Eesti ühiskonna hästi toimiks, et loodus oleks kaitstud ja kõik oleksid õnnelikud. Kui ma nüüd otsast peale, kas rääkima hakkan, esimese asjana ma rõhutan, et kui ma olin laps, siis ega ma eriti sõpru ei olnud. Ja seetõttu ma kasvasin üles, kus krokodillid tõeliselt tähtsaid asja saabki rääkida eeskätt läbi enda. Tõepoolest, ma olen tegelenud eluaeg veekaitse küsimustega alates sellest ajast, kui kui isa 84. aastal Egiptuses salajasele krokodilli Nõukogude Eestisse smugeldas olen mina veekaitse küsimuste vastu huvi tundnud. 84. aastal. Ma pean ütlema, et mul ei tekkinud kunagi niisugust mõtet, et miilits, eks ole, millegi poolest hea. Näiteks oli sel ajal lubatud pidada kilpkonni juhatus pidada koeri pidasid aga neiks krokodillide pidamine välistatud. Krokodill on üsnagi kilpkonna koera vahepealne elukas ja olla kahemeetrised, krokodillid pole inimesele kuidagimoodi ohtlikud, seevastu koeral on palju ohtlikum krokodillid. Mina läheks, pidin ükskord jookso miilitsa eest ära, krokodill kaenlas, ise väike poiss. Kui suur see krokodill oli, kui isa ta tõi? Kui isada tõi sellest mikrofonist natukene suurem oligi umbes seal mikrofoni suurunesin ta kasvaski kodus kassas kodus ja ma elasin Annelinna korteris ja kuna krokodillipidamine legaalsete täiesti välistatud, sest enamasti oligi mehhaaniline korteris. Ja tõesti, ärge arvake, et see oleks olnud mingisugune kohta suur elukas, see oli tõepoolest niisugune paarikümne sentimeetri pikkune ja me hoidsime teda peamiselt kärbest ega kõige rohkem maitsesid talle siukesed nagu rasvased libica rööviku ja siuksed, tõugud. Suveajal oli neid saada. Kui nüüd rääkida krokodillide bioloogiast, Pikaga sellel ei peatu, agaras kasvavad väga aeglaselt ja võib-olla, kui ta oli mul juba kolm aastat olnud, siis ma ise käisin seitsmendas klassis. Ja siis ta oli kasvanud võib-olla minu pikkuseks. Sel ajal ta sõi juba tõesti niisugust sööki, koerad söövad kotlette ja sardelle, mida sel ajal oli võimalik siis sellele krokodille osta. Kui sa ütlesid, et ökoloogia küsimused on seal nagu lapsepõlvest saati olnud, sinu lapsepõlv jääb kusagile 80.-te keskpaika sel ajal ju väga palju räägitud ta nendel teemadel, mis on praegu hästi olulised. No eks ikka räägiti küll. Tähendab keskkonnateemadest oli sel ajal juba ammuilma juttu, fosforiidiaeg oli siis 26 27, jah, ühesõnaga siis asi läks nagu üldrahvalikuks. Aga enne sellise suure üldrahvaliku buumi teket looduskaitsega tegeldi juba ammu. Tuletan meelde näiteks, et Tartus tegutses juba loodusmaja, kus kõik kooli õpilased võisid rahulikult käia ja mina loomulikult käisin seal ja 57. aastal rajati näiteks Tartu üliõpilaste looduskaitsering tegelikult Eestis, kui nüüd rääkida asjadest laiemalt tegeldi tegeldi looduskaitsega juba ammu ja mõnedel andmetel oligi Eestimaailma kõige eesrindlikum looduskaitsega tegelev maa. Ühesõnaga minu see keskkonnateadlikkus oli küll kõrgem, aga ma pean ütlema, et ärge saage minust selles mõttes valesti aru, nagu oleksime kuidagi loodusest väga hoolinud. Sest näiteks tuli etet, käisime kusagil looduses nagu matkamas või lõket, laagrid, tegevus ja mul on meeles ema piinlikkusega. Tunnistan teile, et ma hea meelega jätsin kohuselagasin maha sinna lõkke äärde, kuskile metsa või sohu. Ja see laga, mis maha jäi, see nagu suurendas minu turvatunnet, et see on minu enda lagan seal maas ja ma tunnen, et see on väga tore ja sellega ma nagu võitlesin selle metsiku looduse hirmu vastu ja püüdsin oma kontrolli selle üle saada, näiteks kirjutasin oma initsiaalid puukoore sisse ja noh, niisugune kerge nagu rüüstamine tundus vajalik olevat, et ennast paremini tunda. Ma ei usu seda sa praegu nagu katse läbi enda kujutada mingisugust ühte, teist või kolmandat, tähendab, tähendab, kas sa väidad, et kui ma olin 14 aastane, käisin kosmeenusuguste jõmmidega lõket tegemas, pärast seda võtsin selle sodi üles, kantsisele kaasas kuskil prügikasti, või mida sa, mida sa mõtled üldsegi? Ei, ma mõtlen seda analüüs sellest, et sa tahtsid nagu seda selle prügi läbi seda keskkonda enda jaoks nagu kodusemaks teha. Et see on tekkinud sellest peas, mis on kolmekümneaastane või kahekümneaastane. Mida ma tookord mõtlesin, seda ma praegu ei suuda rekonstrueerida, sellepärast et inimene on, on väga hea ära unustama, mida ta ennem teisiti mõtle, serti kui midagi valesti mõttes, nii et mida ma tõesti mõtlesin, seda ma ei tea, aga see asub üsnagi õigus. Et ega mina ei olnud mingisugune erandlik nähtus, et kui sa ütled, et, et ma püüan rekonstrueerida seda mis üldse toimus, siis sellega ma olen küll nõus. Aga kui sa mõtled nüüd noh, oma elu peale, et millal see oli see murdepunkt, et kui sa tundsid, et sa hakkasid teistmoodi vaatama maailma peale? Kaks tähtsat sündmust oli üks oli tegelikult see, et mulle hakkas üks tütarlaps väga meeldima ja kogu elu nagu muutus ühes sellega. Ja näiteks selgus, et tüdrukutele ei meeldigi nisukesed poisid, kes teevad lollusi ja nõmeduse, meeldivad hoopiski korralikud poisid. Ja see oli midagi, mis pani teisiti mõtlema. Näiteks ajasime oma punkariharja ja õppisin lipsusõlme tegema ja hakkasin kusjuures koolis väga hästi õppima, sest sest ega muidu õppisin ikka nende 30 neljadele, aga põhikooli viimases klassis ma hakkasin Buaviitel õppima. Aga see tütarlaps muidugi, ega tema ei hakanud mind armastama, temale meeldis ikkagi meie, meie bändi kitarrist, tegime sel ajal bändi nimega, vabandage väga kiimane krokodill. Ja teine sündmus, mis kindlasti, mida ma loen väga oluliseks ja mis nagu muutis seda mõtlemist on see, et sellesama krokodilli lõpp ei olnud just kuigi hea asi selles, et krokodillid ei küsi süüa nii nagu koerad. Krokodillid lebotanud niisama maas, nad oletarges niimoodi, et nad suudavad olla päevi, võib-olla isegi nädalaid söömata, sest neil ainevahetus läheb aeglaseks. Minu krokodilli samasugune, kui ma talle süüa andsin, siis ta sõi. Aga kui ma ei andnud, ta ei küsinud ta lihtsalt lebotada. Ja lihtsalt, kuna mul olid tekivad muud huvid, siis ma lihtsalt ei andnud seal krokodille süüa ja ühel päeval lihtsalt surnud, ta suri nälga, väga piinarikkasse surma, sest ma lihtsalt ei andnud talle süüa. Ilu kõrgest keskkonnateadlikkusest huvist hoolimata nisukest hoolivus raasugi nagu vaevalt et Toli minus. Mis see hoolivus tähendab sinu jaoks, see on ikka teistega arvestamine. Sa lihtsalt arvestad teistega. Kõigepealt nõuab, võib olla vastassugupoolest keegi teistega arvestamist ja siis tõepoolest mingisugune väga rumal nagu sündmus, mis on nagu tõeliselt piinlik. Ma arvan, niisugused sündmused võib-olla panevad inimesi ikkagi teistega arvestama. Aga muidugi see on ainult üks sekt ega inimeses on samas hormoonid murde-eas võib juhtuda lihtsalt hormonaalse kontrollimehhanismide kaudu inimene teistega arvestama, et see asi, need asjad käivad nagu mitmeid liine pidi. Need asjad ei ole lihtsad kindlasti, aga ma usun, et teistega arvestamine nagu inimeses tekib, mingi aeg on lapsepõlves ei ole väga-väga edukas, tegelikult ei ole väga arenenud lapsepõlves. Keskkonnahoid ja see taipamine on nagu täiskasvanud inimeste teema või noh, nagu tõeliste täiskasvanute teema. Mulle tundub küll jah. Kas tead, kuidas mina 14 aastat tegelesin keskkonnakaitsega või? Noh, ega ma üksinda ja meil oli sihuke punt või bänd ja õnneks tegime Tallinna tselluloosi joobikule pommiähvardusi. Ja mõtlesin, et me oleme nüüd vooru kõvad mehed, suudame nüüd sellisele suurele tugevale vastu hakata, kes siis on ühtlasi ka muidugi keskkonnasaastaja ja isegi meil õnnestus kaks autot ümber lükata, sest auto on ju kava keskkonnavaenulik asi. Muidugi me vaatasime, kes seal autos istuvad, seal istuks keegi mürk või vanainimene sees või ei oleks inimest sees. Et ega me siis nagu selles mõttes jälgisime, et neil oleks turvaline. Arvasime, oleme maru kõvad mehed. Aga noh, praegu ma nagu arvan, et et see ei ole nagu täiesti küps keskkonnakaitseline tegevus. Tegelikult hakkas mind üldsegi huvitama niisugune asi nagu nagu eliit. Igasuguseid ministrid, teadlased, igasugused direktorid, šeffid, rokkstaarid hakkasid huvitama ja muuseas, Vabadusvõitluse liidrid, noh, seal oli umbes aastal 1990 ja Vabadusvõitluse liidrid tundusid olevat ka tõelised eeskujud. Ja ma oleksin yhe kangesti tahtnud nagu saada üheks osaks eesti eliidist, jõuda tõesti Eestis kaugele ja teha edukat karjääri. Ma räägin, et inimesed jagunevad kaheks, ühed inimesed ongi edukad ja teised ei ole ja need, kes on edukad inimesed, need olid väga töökad ja väga sõbralikud. Ja nad ei teinud üldse lollusi. Ja nii ka mina hakkasin toimetama. Ja muuseas ma lõpetasin gümnaasiumi, tollal oli see keskkool. Läksin edasi ülikooli ja õppisin innukalt. Kuna meil on siin praegust ikkagi loeng, siis ma annan soovitavat kirjandust ja kõige esimene raamat, mida ma soovitaksin, oleks Eno Raua naksitrallid, sellepärast et see raamat näitas ära, et looduses peab valitsema tasakaal. Ja see on tõeliselt õpetlik raamat, nagu lastele eeskätt väga soovitav ja kes ei ole lapsepõlves lugenud, lugege täiskasvanu, lase läbi. Muuseas, kui ma tulin Järva-Jaani gümnaasiumi õpetajaks, siis klassijuhatajana teine asi, mis ma nõudsin, oli naksitrallid, raamatu läbilugemine, kuigi see oli juba kaheksas klass. Aga nad ei olnud lugenud ja lugesid minu käsul seda raamatut. Ja teine tähtis raamat ikkagi nii-öelda soovitava kirjanduse hulgast oleks ikkagi Tammsaare tõde ja õigus. Sest see raamat näitas, kuidas inimene loob enda ümber korda. Ja see ongi inimese töö. Niimoodi inimene kujundab loodust. Looduses peavad asjad olema korras ja selleks tuleb teha tööd ja niimoodi inimene õigustab üldsegi oma elu. Ja kolmas oluline raamat algajatele keskkonnakaitsjatele võiks olla näiteks Karlssoni hääletu kevad. Seda raamatut soovitas mul lugeda Jaan Eilart. Jaa. Ja ma olen talle siiamaani väga tänulik, see raamat räägib väga lihtsalt ja selgelt millist kahju võib tekitada see, kui keskkonda mürgitada. Konkreetselt selles raamatus. Siis käsitletakse eeskätt sellise taimekaitsevahendi nagu DDT mõjusid. Lindudele veedetakse kures linnumunad, Nende munade koored muutuvad õhukesteks, linnud isa lihtsalt elusalt kooruda. Ja selle tulemusena Mägi Carson siis niisugust tulevikku kulles linn ei ole. Ja ongi hääletu kevad. Ja ma usun, et see raamat mõjutas ka mind päris palju. Ja mul oli selge, et kui inimene peab valima endale mingi ameti esele, siis selgeks õppima siis minu ametiks peab saama loodusemees. Saagu minus loodusemees ja kui koristaja asi vaadata, et toad oleksid korras, kohtunik peab vaatama, et eksinud inimest saaksid õiglase karistuse siis minu asi oli siis vaadata, et loodusega asjad korras oleks. Et kusagil metsal prügi veereks, et vees ei tohiks olla reostust, kõik niisugused asjad ja kaitsesin ka magistrikraadi hüdrobioloogias ja minu erialaks sai siis eutrofeerumist vastane võitlus, millega ma praegust tegelen ja neutrofeerumine, lühidalt see on siis see, kui veekogusse läheb liiga palju väetisaineid. Seetõttu veekogu kaldad kasvavad kinni ja vetikad ajavad selle veekogu haisema. Ja hapnik saab otsa. Kalas surevad ära umbes niisugune nähtsaneutrafeerumine ja selle vastu olema võidelnud. Viimased 10 kuni 15 aastat. Aga elus on ikka nii, et et sellel õnnel on väga suur roll juhusel ja vedamisel. Ja minuga juhtus niisugune naljakas luu. Kohtasin ühel seminaril siis Hansast luik Rein Kilk kes pidasid mind ekslikult kunstnik Navitrolla aks. Lihtsalt Navitrolla, aga niivõrd palju sarnanen tuli minuga lahket juttu ajama. Ja nad nägid minus pisukest andekat ja aktiivse ellusuhtumisega noormeest, kellel oli maailmast niisugune lai ja aktiivne vaade, kes tahtis midagi muuta ja nii edasi. Jalad kutsusid Tallinnasse, ütles, et kuule, mis sa seal Tartus teed, tule Tallinnasse. Kas tead, et Tallinnas on palju rohkem, rahaga on Tartus ja teiseks sa ei kujuta ette, kui lollid on Tallinna inimesed. Kui kerges saab nüüd seal raha ära võtta ja vennad seletasid, suur saladus, et Tallinna inimesed kuulavad väga tähelepanelikult Tartu inimesi, sest nad teavad, Tartu inimesed on palju targemad, saavad neile nõu anda just nõuannete eest nad hea meelega annavad oma raha ära. Et tule Tallinasse hakkasel konsultandiks ja see kõik tundus nii ahvatlev. Ja nii ma täpselt tegingi ju tõepoolest ene baitsese. Tallinn noh, niisugune väga kahtlane koht, seal olid ju venelased ja trummid ja noh, see männiku karjäär, sellised kohad, teema kartsin enne Tallinnat ja ühel hetkel tundsin, et tõesti ei tohi karta rull Tallinnasse minna ja seal hakata ringi laiema Heade soovitajate kaudu mul oligi siis võimalik Tallinnas hakata ringi laiema ja nii see kõik läks. Mul ei ole kahjuks tõesti võimalik nendest Tallinna seiklustest väga pikalt rääkida. Ma võin nii palju öelda, et tõesti igasugused ministri ja suurettevõtjad kuulasid mind väga tähelepanelikult ja põhiasi oli paista jõukana kanda niisugusi, riideid, mis tundusid kallid olevat. Ostsime turu kaltseris 10 krooni eest. Ja siis ühesõnaga mind tutvustati kui nagu bändimeest ja siukest nagu looduskaitsjat, kes saab nagu oma teadmised otse loodusest ja otse nagu bändiproovis niimoodi läbi muusika, mu teadmised, mehelised, väärtuslikud teadmised ja ma viitsin vahepeal siis nagu Tallinnas neid teadmisi jagada ja tegelesin siis ikkagi nende keskkonnakaitse küsimustega planeeringu küsimustega väga tähtsa asja imidž. Ja siis mõeldi mulle välja ka eriti šeff ametinimetus. Sest kui teised inimesed, kõik mingisugused direktorid ja juhatajad ja isegi eksperdid, siis mina olin konsultant, sest konsultant tundus, et et ikkagi tõesti kõige ülbem ametinimetus ja toimetasin seal konsultandina. Ja muidugi läkski üsna hästi. Ma lugesin muuseas ka niisugusi raamatuid, mis aitavad edukaks saada näiteks niisugune raamat nagu poldrati, eesmärk ja, ja sellele järgnevad veel terve hulk projektijuhtimise, elu, juhtimise raamatuid, mida ma kõik läbi lugesin. Koldrat õpetas siis niisugust asja nagu iseseisev ja ratsionaalne mõtlemine. Ja oligi väga huvitav, millest luike kilk mul rääkisid ja mida ma hiljem tõesti kinnitada võin, et inimesed reeglina ei mõtle ratsionaalselt ja asi pole ainult Tallinnas kusagil, inimesed ei mõtle ratsionaalselt, väga vähesed suudavad seda teha ja ka teatud piirides. Hiljem ma olen lugenud ka psühholoogia-alaste erialakirjandust ja näidatud väga lihtsate testidega, isegi kõige arenenumad inimesed, kasvõi akadeemikud ja professorid, ei mõtle ratsionaalselt. Aga mis on nagu tahtis, iva on see, et kui sa ratsionaalselt mõtled, siis esimene asi ongi mõelda, mis sinu tegevuse eesmärk on. Ja, ja selgus, et töö tegemise eesmärk on ju ikkagi saada raha. Ja siis tuli välja, et järelikult on õige teha niisugust tööd, mille eest saab rohkem raha ja tegeleda niisuguste projektidega, kust makstakse rohkem. Ja niimoodi ma jõudsin vältimatult euro projektideni ja hakkasin siis eurorahasid Eestisse kanaliseerima. Neuropettidega oli ainult üks väike jama, nad olid reeglina nagu täiesti mõttetud ja nendest ei olnud mingit kasu. Lihtsalt raha rahavood olid suured. Siis teine tähtis asi, mis tuli ratsionaalse mõtlemise kasutusele võtmisest, oli see, et keskkond ja see, mida sa keskkonnas kaitsjad, on tegelikult ressursid. Ja kõiki ressursse saab omakorda konverteerida rahaks. Näiteks võtame jõe, ühest saab kala püüda ja kalaturismist saab tulu teenida. Kui jõge reostada, peab seda ressurssi vähemaks. Sellisel viisil saad sa keskkonna korraldada ja muuda keskkonnakorraldus efektiivseks. Ja sealt tulenevad vältimatud niisugused asjad. Jõgi, kus on kala rohkem järelikult väärtuslikum kui keegi õigus, ei ole siukest püügikala eriti palju. Ja kui rääkida krokodilli idest krokodille jääb vähemaks, siis tuleb krokodillinahkse koti eest rohkem maksta ja soni krokodillide väärtus. Krokueeriku ressurss. Siinkohal jõuame veel ühe, ühe väga hea raamatu, nii mina ma ikkagi aeg-ajalt uuesti uuesti üle loen ja see on raamat pealkirjaga looduskapitalism ookeani ja, ja tema tiimiraamat. Ja mis on nende Ameerika ekspertide põhisõnum. Asi on selles, et kõik meie ümbritsev loodus on vaadeldav kapitalina kapitali, niisamuti nagu tööjõud, raha ja tootmisvahendid ka looduskapital. Ja kui meie oma kapitalistlikus ühiskonnakorralduses sellega ei arvesta siis me liigume vältimatult tsivilisatsiooni ja võib-olla kogu inimkonna huku suunas. Tähendab, iga ettevõtte raamatupidamises peaks kajastuma näiteks looduskapitali vähenemine. Kuneksin selles kalatiigis kala vähemaks, siis on ju sellel turismitalul ja ometigi kapitali vähem. Aga samamoodi tuleks ju arvestada maailmamere kalavarusid, aga ka näiteks puhast õhku. See, kes looduskapitali vähendab, see peab kajastuma tema raamatupidamises, ehk teisiti öeldes ta peab selle eest maksma. Ja tegelikult õnneks see muidugi nii läkski, ka selle Tallinna tselluloositehasega. Terve mõistus pääses võidule ja see vabrik on praeguseks juba ammu suletud, sellepärast et selleks, et ühed saagid tselluloosi toota pidi pool miljonit inimest taluma õhus aastat, et see ei sobinud ja lõpetati ära ja õieti tehti kuni loodus kapitalistlikul põhimõttel takkajärgi teha rehkendused. Tselluloosivabrik oleks võinud toota iseenesest kasumit, aga kui me arvestame looduskapitali vähenemist, mille hulgas on puhta õhu vähenemine siis see vabrik tootis tegelikult megakahjumit, oleks tootnud mega kahjumit, mida lihte erinevatel viisidel kokku arvestada. Kas inimeste haiguspäevade kaudu, mis tekivad seoses saastatud õhuga? Muidugi väga raske, on kukkur rehkendada kui suur kapital läks kaotsi näiteks seoses sellega, et osad inimesed surid ära seoses selle õhus aastaga. Tegid õpilastele ühe arvutimängu, kuidas nad ressursse jaotaksid. Kui täpne olla, siis ma olen natuke jälle edasi arendanud teatud arvutimänge. Näiteks Miidus, kes on ka tuntud ökofilosoofia ja on kirjutanud raamatud, kasvu piirid ja ja ülekasvu piiride on siis välja töötanud ka niisuguse mängu inglise keeles Fisbanks eesti keeles kalamäng ja seda mängu saab mängida nii, et erinevad mängijad on siis igaüks on ise kalapüügiettevõte püüavad ühest veekogust kala, see mäng näitab ilmekalt, et kui kõik püüavad nii kui jaksavad siis kala saab lihtsalt otsa, kõik läheb pankrotti ja, ja selleks, et seda juhtuks, oktoris omavahel kokku leppida, aga tuleb välja, et siis kokkulepet saavutamine käib inimestel lihtsalt üle jõu, ei suudeta seda teha ja ikkagi minnakse pankrotti. Ja siis selgub, et on olemas lisaks ratsionaalsele mõtlemisele ratsionaalne ongi püüda kala nii palju kui jaksad, sellepärast et muidu teised sinu eest ära tekib. Super ratsionaalne mõtlemine. Ja mina olen lihtsalt seda kalamängu natuke lihtsustanud, et sa ei peaks tegema tüütuid, arvutusi seal, et miinuse originaalvariandis, sa pead hakkama, ise arvutame rehkendama selle dilemma, kas sa teed teistega koostööd, püüad kala vastavalt koodile? Püüa nii palju kui jaksad ja selles suhtes on seal on see mingis mõttes arendav, et me tegelikult liigume nagu kognitiivse arenguradu pidi, millel on lihtsalt korrelaat keskkonnakorralduses. Aga mina ise kasutades neid looduskapitalismi ja loodusressursiprintsiipe, hakkasin siis samamoodi töötama, välja uusi tehnoloogiaid looduskapitali efektiivseks kasutamiseks. Ja üks nendest oli siis geoinfosüsteemide kasutamine veemajanduses ja töötasin nalja niisuguse mudeli, mis siis hõlmas tervet Soome lahe vesikonda Soome ja Vene-Eesti suured territooriumid ja selgitasin siis välja, kus reostust tuleb, millised tulevikustsenaariumid ja millised on siis kõige efektiivsemad rahaliselt kõige tõhusamad viisid siis selle Soome lahe kaitsmiseks. Ja see mudel, mida ma välja töötasin, ma loodan, et see mudel on kasulik ja vajalik tulevikus siis ka teistel veekogudel. Soome laht, võib-olla see hoiab kunagi ära mõne krokodilliliigi väljasuremiseni. Võttes arvesse sellist efektiivsuse printsiipi, tegeledes ratsionaalselt asjaga, muuseas see muudelmise naela töötasin näiteks Soome parlamendisaadikud olid sellest mudelist väga huvitatud ja on praegust nagu huvitatud. Aga Eesti poliitikud pole kunagi selle vastu mitte mingisugust huvi tundnud. Ja üleüldse ma pean ütlema, et seal Tallinnas elades mul ikkagi tekkis kriitiline suhtumine nendesse eesti poliitikutesse aga mitte ainult poliitikutesse. See, et Laar laskis põllumajanduse põhjaveed, Savisaar täitis kogu aeg Moskva suuniseid, noh, see oli võib-olla veene teada ja noh, valitsus ei tulnud toime infrastruktuuride erastamisega, milleks ta üldse erastada oli vaja, miks seda oli vaja erastada kuritegelikele grupeeringutele? Asi polnud ainult poliitikutes, ka intelligents osutus tegelikult kohutavalt küündimatuks, intelligents oska pärast välja näidata nagu tarkadena ja, ja tegijatena, aga tegelikult ei ole. Paras konnatiik, on eesti intelligents. Ja siis siis veel need suurärimehed, see, millega mina kokku puudusi, mida ma nägin, oli see, et kõige prestiižsem ad ärid on mingisugune hämar, metsaärihall metalliäri ja siis veel isegi Norco äri. Aga kõige Luubedavamaks inimeseks Eestis tõusis kasiino kunn. Et inimene, kes tegeleb hasartmängusõltuvuse tekitamise ka ja nendelt sõltustelt siis Raave endale sisse kasseerib. See inimene osutus kõige prestiiž samaks inimeseks üldse Eestis. Ja mis sai Tallinnast Tallinna ehitati ümber niisuguseks linnaks, kus autodel on väga hea elada, aga inimestele väga vastik. Aga muud linnad ja külad kustutati üldse Eesti kaardilt. Neid nagu polekski olemas. Ja mulle endale hakkas tunduma, et niisugune asi ei ole küll kuigi jätkusuutlik ega intelligentne. Kogu selle asja tulemusena hakkasin ma nägema pungi sügavat mõtet sest punk ongi ju niisugune ühiskondlik liikumine, teatud gruppide liikumine, mis kritiseerib kõike seda küündimatust. Ja ma pean ütlema, et sel ajal see oli 2000.-te aastate algus sellel ajal tegelikult tungi liikumine Eestis oli varjusurmas. Ma näeks niisugused tuntud punkarid nagu kojamees ja Villu ja Tõnu Trubetsky. Need hakkasid poliitikutes ja korralikeks. Nii et see, see pungi tegemine, seda ma lugesin sellal naerdud tähtsaks. Ja see punksis kritiseeris seda ühiskonna küündimatus, seda ühiskonna inertsus, mõttelaiskust ja mugavust. Seda väike kodanikumentaliteeti. Seepärast nagu rahakultust ja materialismi. Ja üldsegi tundus, et inimesed peavad oma elu eesmärgiks elu nautimist. Sihuke hedonistlik vaade valitses punki või käi välja mingisugust positiivset programmi. Et sa tood välja mingisugused noh, nii-öelda valupunktid, aga mis sellest pungist kasu on? Kriitika ongi oma olemuselt vajalik kriitika tulemusena saab oma positiivse programmi välja töötada ja teine asi see, et väga palju punkarid on käinud välja küll positiivse programmi näiteks kas või maailma esimeesteks punkarid eks peetud. John Lennon ja tsiooni Rotten Nemad pidasid elus väga oluliseks armastust ja üldsegi inimestevahelisi suhteid. Näiteks Sex Pistols käest küsiti, mis teie idee siis on, mida te nagu tahate üldse, kas meid huvitab ainult seks? Ja nii oligi. Aga kui sa minu käest küsid, siis mina hakkasin järjest rohkem tundma. Et kõige tähtsam siin maailmas on ikkagi armastus. Aga üks asi on küll, mina me meelde tuletama. Kas sa saad olla õnnelik, kui sinu ümber on õnnetused ja allakäik, kas see on võimalik. Ja kui see ei ole võimalik, siis ainus vastus sellele ongi ju armastus, kas pole niimoodi? Ja ega siin pole mingisugust uut leiutist, nüüdisaja ökoeetika doktriini lõi Swaitzer kui ta tuletas meelde, et kogu elu eest peab olema aukartus. Kõigil on võrdne õigus elule. Ega see doktriin ei tulene mingist loogikast, see on lihtsalt südametunnistuse asi. Ja tegelikult mingi hetk, ma usun, et hakkasin ka mina ikkagi tegelema sellega, mida minu vanemad kogu aeg käskisid mul teha. Hakkasin ikkagi tegelema vaimse asjaga. Ja ma hakkasin kõvasti raamatuid lugema, praeguseks lugenud läbi ikkagi päris palju häid raamatuid. Kõige esimesena ma soovitaksin siis niisugust raamatut nagu Umberto Eco Roosi nimi, see on selles mõttes imeline raamat. Et loed seal äri ja näed, et absoluutset tõde ei olegi olemas. Et kõik sõltub kontekstist. Ja lugeja on osa sellest raamatust, raamat on osa lugejast imeline elamus. Ja see raamat siis tegelikult jällegi näitab, kui tähtsad on niisugused elu põhiväärtused. Õnneks vabadus ja armastus üldse, see eneseleidmine ja siis veel terve hulk raamatuid, näiteks Kafka, ajam ja Muragami ja vulgaar KOV ja Ristikivi, kes on kirjutanud väga häid raamatuid, kus nad tuletavad just niisugust asja meelde, et tõde on suhteline ja kõik sõltub kontekstist. Ja igaüks peab ise oma südametunnistuse järgi ikkagi leidma, kuidas peab elama ja seetõttu ei saa ka mina teile siin öelda kurast e-beat elama. Sest et see sõltub igaühe südametunnistusest. Aga kui ikkagi minu käest küsite, siis mina olen niimoodi aru saanud, et elu mõte ei saa kindlasti olla läks oma kodu loomine, oma kodu loomine, relvad mugavamaks ammugi elu mõte olla mammona kokku kuhjamine sest raha eest ei saa tegelikult põhiväärtus ikkagi osta. Ja elu mõte ei saa olla ka iseendasse süüvimine, sest iseenda uurimine mulle paistab, läheb ikkagi lõpuks tüütuks. Ja kui nüüd jõudsime lugeda ka CMS laabloki raamatut Kaia kättemaks siis see raamat näitab, miks ikkagi armastus kõikide elusolendite vastu siin planeedil on ka tähtis. Tuleb välja, et kogu biosfäär ehk siis kõik taimed ja loomad, seened, bakterid, kes siin meie maal elavad moodustavad ühe tervikliku organismi. Ja kellelegi isoleerimine eraldi vaatlemine sealt on mingis mõttes ekslik. Ja niiskus ei anna krokodille süüa. Ja sa ei tunne seejuures ise nälga, siis seal lihtsalt ekslik. Sa lihtsalt eksid. Tegelikult sa peaksid ise ka nälga tundma, sellepärast et sa oled kõik koos selle krokodilli biosfääri osa. Ja kui üks biosfääri komponent kannatab, siis kannatavad kõik. Ja meie biosfäär lihtsalt haige. Ja me peame selle haiguse ravimisega tegelema. Kõige olulisem vahend selleks ongi armastus. Ma tulin sealt Tallinnast ikkagi ära ja majasin uuesti bändi kokku, seekord nime all. Sensatsiooniline Tartu kevadbänd mis hakkas tõesti viljelema punki, aga mitte niisugust punki, millel ei oleks positiivse programmi, vaid meil on positiivne programm. Ja üheks kõige olulisemaks asjaks on lisaks kritiseerimisele väljendada enda tegelikke tundeid. See ei ole üldse kerge, sest on niisugused nähtused, nagu oleks enesepettus. Et isenda tegelikke tundeid pole lihtne üles otsida. Ja veel raskem on neid väljendada. Tahtsin küsida selle looduskapitalismi kohta, millest sa küllaltki vaimustunult rääkisid. Kui siis ratsionaalsuse selguse, milleni sa jõudsid siis, kui sa Tallinnas neid miljoneid jagasid siiasinna? See oli ikka irooniline selle üle, et kõik ei saa ju arvestada rahaks ümber. See, sinu küsimus on tegelikult põhiküsimus. Kas ma olen irooniline ratsionaalse looduskasutuse suhtes? Asi on maailmavaates ja on erineva maailmavaatega inimesi, mis on halb, võib olla asja juures või asja juures, nagu kahju on see et maailmavaated ei salli 11. Ratsionaalse maailmavaatega inimesed ei saa aru nendest, kes väidavad, ennast mingisuguseid räimi ja puid armastavad. Nad ei saa sellest aru. Ja seetõttu ei salli eriti. Ja need, kes arvavad ennast armastavat Need ei salli neid. Ratsionaalseid inimesi, kes tunduvad küünilistena tunduvad olevat küünilised, teised tunduvad olevat irratsionaalsed nagu eksiteel. Aga samas. Ma teen ettepaneku ära leppida, sellepärast et need, kes lähtuvad biosfääri printsiibist ja kes lähtunud hoolivusest ja õiglusest ja need tegelikult edukaks toimetamiseks peavad ikkagi ka ise mõtlema ratsionaalselt, aga sellest lihtsalt ei piisa. Ja need, kes on välja mõelnud ratsionaalse mõtlemise endale, ma soovin ikkagi palju õnne. Palju edu. Sellepärast et kui sa ei suuda ratsionaalselt mõelda, siis suur osa midagi head korda saata soovid ainult lihttööliseks nagu ainult sellest ratsionaalsusest kai piisav. Ratsionaalsest ei piisa väga keeruliste probleemide lahendamiseks. Näiteks kui kaija ehk siis biosfäär. Kaia on biosfääri nisugune luuleline nimetus. Kui Paiale vähk ta on haige siis selle lahendamiseks ei piisa ratsionaalsest mõtlemisest. Augusin jões jääb kala vähemaks, siis saab lihtsalt ratsionaalsete mõtteskeemidega seda olukorda parandada. Ütleme, on probleem, mida saab lahendada veelgi lihtsamalt, ehk kui sa lähed metsa all prügi korjas üle, viskab prügikastis, nii lihtsalt ei kõlba. Ja siin ei ole vaeseke ratsionaalset mõtlemist. Mis sai sinust siis, kui sa Tallinnast ära kolisid? Asi on selles, et osad inimesed suhtusid minusse heasoovlikult ja ütlesid, et kui sa tahad tõesti maailma paremaks muuta asismine maakooli õpetajaks. Ja siis ma läksingi maoõpetajaks ja hakkasin seal lihtsalt põhikooli ja gümnaasiumi õpilastele geograafiat õpetama. Ja teen seal siiamaani, tõesti, ma tunnen, et niimoodi saad sa olla nagu vajalik maailmale mis mind praegult nagu huvitab ja mis mulle tundub, et on tegelikult põhiküsimus on see, mis on, siiamaani rääkisin, see ei olnud päris semiootiline, tahtsin rääkida. See oli sissejuhatus, oli taust. Põhiküsimus on küsimus tolerantsist. Ka mina kutsun üles tolerantsi, seal on selge. Me peame märkama teistsuguseid, neid austama ja hindama. Me peame tõesti kaitsma jääkarusid kliima soojenemisega seotud väljasuremisohu tõttu. Aga sellegipoolest peame ikkagi eristama sikke lammastest. Me peame ikke kui lamba taustama, aga need helistama. Ma toon näite filosoof Karl patarilt. Nimelt Potter toob välja ilmselge vastuolu skisofreenia. Kuidas sallida neid, kes ise teisi ei salli. Sest et kui sa sallid sallimatust, siis sa ju tegelikult oled ka sallimatu ja kui sa ei salli sallimatust, oled sa ikkagi sallimatu. Mõlemal juhul Orts ikkagi sallimatu. Ja see tundub väljapääsmatu olukord ja selles olukorras on Lääne tsivilisatsioon kuhu ju teadupärast pressib peale sallimatu kultuur ja on püütud leida lahendusi ja vastus selle küsimusele ja kuuskamatud lähedal ja lihtsalt vastuseta küsimuste tegelikult olla. Näiteks vaatame laste peale, eks ole, me armastame lapsi, lapsed on toredad ja on täiesti selge, et me soovime neile aina head. Aga samas lapsed on ju ka reeglina üsna sallimatud ja hoolimatud, ega nemad ei ole jõudnud niikaugele, lihtsalt Kuneks laps torgib kassi suusakepiga minu laps ja siis ma lihtsalt mõtlesin, et suusakepi käest ära, et ta ei saaks sellega kassi torkida. Ja samamoodi ma küsin teilt, kas me ei võiks teha nende jõmmidega, kes autodega ringi kimavad ja ohtlikud liiklejad, kas me võiks autod käest ära võtta neilt? Kas me peaks jõmmides samamoodi suhtuma, et ühest küljest armastama ja austama neid jõmme? Nad on teistsugused, aga ka nemad on osa meist endist, aga samas me peame nad ikkagi paika panema. Ja kui me ei saa neist jagu, kutsume politsei ja politsei varemat paika, sest jõud on asi, mis need tunnistavad. Nad ise on sallimatud usu Gioosse, järelikult tuleb neile panna vastujõud ja ikkagi neid armastada. Tundub, et need lahendused tegelikult ei olegi nii keerulised, Agratsitakse kukalt, Lääne tsivilisatsioon kratsib kukalt, mida teha. Ja see on see põhiasi, mida me tegelikult täna tahan teile rääkida. Aga eeskätt on ikkagi kõigest sügavamat põhiväärtused inimese enda äratundmise südametunnistuse asi. Ja tõesti, ma ei saa sulle neid valmislahendusi niimoodi pakkuda. Muuseas, ma pean teile veel siiski ühe väikse asja rääkima. Asi on selles, et küsimus elu mõttest on isenesest vildakas ja üheksanda klassi bioloogiatundides me ju saime teada, elu ei ole tereoloogiline, elu ei ole loodud mingi mõttega. Ja nii üksikinimese elu kui ka kogu elusloodus tervikuna on lihtsalt niimoodi välja kujunenud suhteliselt mõttetu ja suhteliselt juhuslik evolutsiooniprotsessi tulemus. Elul ei ole mõtet. Kõneles keskkonnateaduste doktor Kristjan Piirimäe. Jutuajamine on salvestatud Türi kevadfestivalil. Muusika autor Robert Yin plaadilt Hiroshima Meyden. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2009.