Nõnna paljudel inimestel on kombeks konda Rohodosku vahel lähedaste pilte, hobi Kosovilti, laste pilte. Aga ka neil seda kommet ei ole, on ikkagi raha tasku lihtsalt tasku näopilte täis. Jutt on loomulikult meie rahatähtedest. Nende pealt vaatavad meile vastu rõõmsamad näod, tõsisemad näod, mõni päris morn nägu, osa neist lapsest saadik vägagi tuttavad, näod, osa mitte nii väga tuttavad näod. Üks naine, kuus meest, seitsmendat enam naljalt oskuste leiab. Nii nad vaatavad ja läbi nende vaatab meile vastu ligi kaks sajandit ühist minevikku. Ja rahasedelite taga külgedelt ka sealt bota postajalugu, sajandeid ehituslugu kultuurilugu suisa aastatuhandeid eesti looduslugu. Eesti rahatähed. Küllap on meile antud veel mõnigi osta, et neid soovi korral kasvõi iga jumala päev vaadelda. Vaadelgem siis üheskoos ja mõtisklegem. Koole. Algab üheksaosaline saatesari Eesti rahatähed. Esimeses saates räägime rahast, ülejäänud kaheksas tähtedest. Mina olen toimetaja Riina Roose. Täna kõnelevad rahaloost ajaloolased Ott Sandraku ja Ivar Leimus. Räägime siis rahatähest tähtedest, rahal ja rahatähtedest. Ja sõna ise koosneb ju kahest poolest. Esimene pool on siis raha ja teine pool on täht. Raha, see on üks hästi vanasõna, see on eesti keeles rahasen soome keeles raha. Ega neid keeli tänapäeva maailmas vist enam palju rohkem ei ole, kus raha raha on. Liiblastel oli ta ka enam-vähem mingi raami roo, aga liivlased ju enam ei ole, kes seda sõna ütleks. Aga kust see raha sõna ikkagi tuli, seda ei tea tegelikult keegi, sest see sõnani vana selle kohta on tegelikult kaks teooriat, mõlemad väidavad, et see ei ole meie sõna. Üks teooria on see, et kunagi oli muinasgermaani ja võib-olla veel muinasindoeuroopa keeles sõna Scrahas grafo mis tähendas tegelikult kuivatatud looma nahka. Sellest järeldatakse etno ja et enne, kui see nahk ära kuivas, oli ta loomulikult kellelegi seljas niisugune ilus ja kohe, kui ta maha võeti, siis oli ta kõigile meeldiv. Sellest sai hea Graya kasuka ja sellega oli ka mõnus mingite teenuste ja teiste kaupade eest tasuda. Aga nagu öeldud, ses Graha, sellest tuleb mulje meie keskaegne, see kraam, mis tähendas ju igasuguste vennaskonda ja gildide ja muude niisuguste ühingute põhikirja, mis oli kirjutatud pärgamendile, mis ongi ju kuivatatud nahk. Ja selle tõttu tal puuduvad nagu sellele Scraalias, Grahal igasugused mingisugusedki sidemed selle ilusa karusnahaga, noh jah, soomlased seal oma Kalevalas lasevad oravaid ja siis ütleb, et näe, kopsatas või potsatas sealt kuuse või mis iganes puu otsast ta siis lemming jäin selle orava maha, lasi, näe, raha kukkus alla. Selge, eks ole, ta viis naha turule ja sai selle eest raha, sellest ei järeldu ilmtingimata see orav kohe raha oli ja see puu oli nagu pank nagu raputad, eks ole, oravad kukuvad ja raha tuleb. Ja teine niisugune võimalik sõnaseletus on, et selles samas muinasgermaani keeles on sõna raha ka olemas. Rahu, rahna raha on, tal on niisugused erinevad vormid, häda on selles, et ega keegi ju ei ole seda sõna kuulnud kunagi, sest need inimesed, kes neid sõnu rääkisid, on ammu surnud. Need rahvad on ammu kadunud ja need on tuletatud lingvistilised keeleteaduslikult. Need sõnad ühed ja need vormid. Aga see raha tähendas röövsaaki. Ja no mida siis ikka röövida, kui mitte raha, eks ole, mis raha tollal tähendas, ta võis natukese tähendus nihkuda, algul oli ta igasugune väärtuslik vara, mis kaasa võeti. Hiljem hakati ikka järjest rohkem raha võttumi, pigem see väärtuslik asi muutus ise tasapisirahaks. Aga nüüd, mis pidi see sõna just nüüd käis, eks ole, et kas sa tuli nüüd sellest muinasgermaani keelest soome-ugri keeltesse või vastupidi, sellest ma ei tea, aga mitte midagi, sest selles samas muinasindoeuroopa keeles vot sea seda tüve ei olegi, see on tegelikult tulnud ainult germaanlaste ja hiljem sealt jälle ära kadunud, sellepärast tänapäeva germaanlaste või ütleme ka muistsetel germaanlaste, nendel muinaspõhjarahvastel nendel uued sõnad Skat ja hiljem tuli mark ja penn ning penn kar, eks ole, tänapäeva rootsi keeles raha tähendab selles samas penni sõnast tuleb ju praktiliselt kõigis Euroopa peaaegu keeltesse tuleb ju penni. Väga võimalik, et see sõna on meil siin algupärane olnud ja hiljem hoopis teistele üle antud. Aga niipalju siis sõnast raha. Kolme EK. On olemas kolmet taeva keel ja, ja raha. Kirjamadest hoolid vähem, kuid päris selge tal raha. Mida rohkem sa mõtled, seda hallimaks lähed taevas pähe tulevad kiusama. Ta ütles, süda on justkui vaevas. Taevatäht tõrkab öösse haava kirja täht sul Leic õllele, mis pärast tabletti saavad headeks sõpradeks lõhele. Mis on nüüd täht, eks ole, selle üle võib ju palju arutada, eks ole, tähel on palju tähendusi. Kui me räägime nüüd paberrahast, siis paberraha ongi just nimelt rahatähti saksa keeles, Keltshaine Chain on see, mis midagi paistab, midagi näib mis tegelikult ei ole raha. Ja mis see tähendab, see tähendab seda, et see paber, ta esindab midagi, ta ise ei ole, raha, esindab midagi, mis on kuskil raha. Aga kus see on, seda me ei tea, võib-olla Medofi käes, eks ole, seal tundus ka, et kõigil on raha, aga pärast selgus, et oli ainult šain. Aga raha netu ja mida ta siis esindab ja kust see niisugune rahatähevorm ja mõiste õieti siis tulevad? No me teame, et algselt ju raha oli midagi käegakatsutavat, midagi kindlat, rasket, arvestatavat kaalutavat ja see oli. No kui me nüüd jätame need oravad kõrvale ja, ja igasuguseid kivikesed ja teokarbid, mis kusagil polüneesias ju väga hinnas võivad olla. Või olid, täpsemalt öeldes, siis oli ikkagi selleks arenenud rahvaste juures väärismetall peamiselt kuld ja hõbe, algul ka vask, aga vask on odav metall ja vaskraha läks kohe liiga raskeks kätte, nii et piirduti ikka enamasti kulla ja hõbedaga vähemalt suuremate rahade puhul ja tehti Ida-Euroopas ikkagi väga pikka aega just nimelt selle mõttega ja selle tähendusega et raha väljendaski seda väärtust, mis ta oli. Ühesõnaga, kui sul oli see hõbepenn, eks ole, kaalusse siis grammi või kaks see hõbe seal sees maksiski selle penni jagu täpselt raha, et see oli üks ja sama, kui oli meil kaalu mark, ütleme algul, siis oli ka algselt raha mark see oli niisugune muinaspõhja, ka luik. See oli pool naela pool Karl suure naela, see oli 200 grammi viires ja see mark hõbedat, maksiski ühe marga täpselt ja selles ei olnud nagu mingit probleemi. Aga pikkamööda hakkas asi muutuma sellepärast et kui sellest margast hakati penne lööma, siis noh, algul oligi niimoodi, et löödi seal siis vastavalt see arv enne, mis sellest teatavas raha arvestuses vajalik oli, ütleme et Margas oli kaheksa üüriga, sööris oli kolm Üürtu, kits on juba 24, eks ole, ja siis oli seal siis erinev arv penne kaheksa, 12 16 ütleme, kui on kaheksa penni, eks ole, see on siis kokku, palju siis tuleb, kaheksa korda 24 on 192 ja 192 penni ühest margast ja me saame tsipa ülegrammi kaaluga pennid. Täpselt niisugune nagu need muinasaegsed pennid Skandinaavias, aga ütleme siin Põhja-Euroopas, Saksamaal Inglismaal ongi. Aga mis juhtub edasi? Edasi juhtub niisugune asi, et raha on ju kogu aeg vaja ja mis tehakse, hakatakse seda penni natuke kergemaks tegema. Ega keegi ju ükshaaval neid ei kaalud, vaadatakse ikka nagu korraga ja makstakse korraga, teatakse, et see on hea raha, siis loetakse nad üle niimoodi ja keegi ei kaalu, vähemalt algul mitte. Hiljem hakatakse vaatama, kuidas see penni väikeseks muutunud, eks ole, aga siis on juba hilja ja siis on niimoodi, et margast hõbedast hakatakse juba kaks korda rohkem penne tegema, kaks markab enne, siis neli, siis viis, siis kuus juba 13.-ks sajandiks, kui meil siin hakatakse penne tegema, siis tehakse juba kuus mark raha. Ühest kolu margast hõbedast ja need süsteemid on juba täiesti lahku läinud ja keegi enam ei oska niimoodi arvutada. See tekitab tohutult muidugi segadust ja asjad lähevad keerulisemaks ja keerulisemaks. Aga tuleme nüüd selle rahatähe juurde tagasi. Rahatäht tekib mitmel pool maailmas eri aegadel ja esimesed nagu alati, muidugi hiinlased, kusjuures nendega on veel see häda, et meie siin ei tea täpselt, millal see raha paberrahatäht neil tekib, räägitakse seitsmendast sajandist, kaheksandast räägitakse hilisematest aegadest, aga teada on see, et kui Marco Polo seal käis, siis tema neid rahatähti ehk siis paberraha juba nägi. Ja Hiinas oli asi lihtne. Hiinat valitses keiser keisri jumala poeg, mis tähendas seda, et kui tema oma punase templi sinna paberitüki peale lõi, siis sellega ka jumalik väärtus sellele rahale tekkis. Ja igaüks pidi seda vastu võtma vastavalt keisri käsule. Ja asi kuidagi toimis ka, sellepärast hiinlased on alati olnud seaduskuulekas rahvas ja me ei tea nendest Hiina inflatsioonidest tol ajal suurt mitte midagi, eks ta mingil määral ikka pidi toimima, aga ma ei ole siin ka kindlasti mitte asjatundja, selleks peab hiinlane siia tulema. Aga mis Euroopas oli Euroopas, nagu ma rääkisin, käis ikka kuld ja hõbe, kuld ja hõbe. Aga meie naabrid rootslased või peaaegu naabrid üle merenaabrid, rootslased, nendel oli hästi palju vaske. Hõbe hakkas neile otsa meile hõbedat ka, aga see hakkas vaikselt otsa saama. Ja siis võeti kasutusele vask, kui mitte veel raha, aga kui kaup hakati seda müüma, kaevandati vaske, müüd Euroopas, Euroopas käis kogu aeg sõda kahuritega vaske vaja, pasa int tõusis. Aga siis ta hakkas mingil ajal jällegi langema. Gustav Adolf oli see, kes mõtles 1600 kahekümnendatel aastatel välja, et ahaa nüüd on asi halb, vase hind langeb. Aga teate, mis, teeme praegu riiginõukogus, tee, mida see raha siis on, väga lihtne. Kui välisturul hind langeb, paneme ta siseturul rahana käima. Number on peale kirjutatud, üks, söör, küll nad seda võtavad. Hõbe üüri eest. Ta oli muidugi hästi suur, see vask oli ikkagi niisugune paras jurakas mis ta kaalus Algunegi 40 grammi, võib-olla, või niimoodi. Mis juhtus, oli see, et vask muidugi hakkas järjest oma väärtust hõberaha suhtes kaotamises Rootsi rahanduse täielikku ummikseisu, tekkisid vaskstaarid, tekkisid hõbedaarid, tekkisid Speed staalid, tekkisid riigidaarid. Ja et seda kiiremini, seda vaske turustada, et mitte teha teda tülikaks pisikeseks rahaks, iga raha tuli ju eraldi peaaegu et ükshaaval välja lüüa. Hiljem tehti küll natukene, seal võeti tehnikat kasutusele, valdsid ja vee jõul töötavad haamri ja nii edasi. Aga ikkagi see oli küllaltki tülikas töö. Hakati tegema tohutuid vaskplaate, löödi sinna nurkadesse ja keskele templid, kuhu siis kirjutati peale, kui palju see raha väärt on, tehti kuni 10 taarlisi ja kümnetaoline kaalus 19,7 ehk loe ümmarguselt 20 kilo. Muidugi, varaste elu oli raske, eriti taskuvaraste elu, eks ole, sellega kaugele ei jookse. Aga isegi tavalisel piima naisel turule minna või tuld tulla, nii või naa oli päris tülikas, oligi niimoodi piimalased jätsid oma piima, mis lähkrid või ämbrid või mis neil iganes tol ajal olid trepi peale ja siis nendele pandi hommikuks juba valmis sinna see vasklatakas rootsi oli tulla lausrahvas, võtsid oma lataka, eks ole, viskasid vankrisse sellepärast et seal olid siis piima karrad, eks ole, piima pandi maha ja vase totakad visati peale, aga no loomulikult igapäevases käibes. No hea küll, et see oli kõige suuremad rahad, aga no isegi teil on paari-kolmekilosed niuksed, vaskplaadid pidevalt kotis, selleks tehti spetsiaalselt seljakotitaskutega, et sinna saaks neid toppida ja siis küürus mindi, eks ole, poodi. Aga see oli kõik ikka äärmiselt ebamugav. Ja siis oli Riias elaseks niuke tark mees, kelle nimi oli Johan Palmshkru ehk paljuks. See Johann tahtis panka asutada Riias. Aga Rootsis oli rahandus ja igasugune niisugune raha tegemine üsna rangelt tsentraliseeritud, see oli kuninglik kroonuõigus ja seetõttu öeldi, et ei, kallis Juhan, Rootsi Juhan ei saa Riias, aga tule meile Stockholmi teesin panku nii palju, kui kulub. Aastal 1661 asutabki seesama juba Johan Palmse taadeldakse hiljem niimoodi selle Palmstoughi nime all tegelikult panga. Ja mis see pank teeb? Ta jagas kohe ära, et selle vaskraha asemel tuleb midagi mugavamat sobivamat käepärasemat inimestele anda. Ja samas nende raha loomulikult hea meelega vastu võtta. Keda hakkas väljastama pabersedeleid, pabersedeleid selle suure ja raske vaskraha vastu, igaüks võis tulla panka, jätta oma lataka sinna ja saada vastu poleks duši allkirjaga sedeli, kuhu oli kirjutatud, et selle tooja on vot nii ja nii palju vaske pankanud ja ja ta võib seal iga kell kätte saada, mis tähendas, et iga järgmine selle sedeli omanik või selle, selle sedeliga, see ei olnud nimeline, eks ole, see oli lihtsalt summa peale võis panka tulla ja selle oma vase kätte saada, selle teise mehe vase juba, ühesõnaga. Ta leiutas paberraha. Sest need sedelid hakkasid käibima vase asemel ja tekkisid rahatähed, rootsi keeles on paberraha seni mani sedel. Mitmest seedlar. Sellest samast sedelist. Nii ta tuligi. Aga mis juhtus, juhtus nagu ikka juhtub, et loomulikult rahase vaskraha, see pandi käivet tegema ja läksid lahti kuulujutud. Ega seda rahalist enam seal pangas ei joole, kuuled, peaks minema küsima järged sedelid, eks ole, et küsime järgi. Okei, ühel ilusal päeval aasta oli 1664 tulidki siis kõik need võlausaldajad ühel ilusal hommikul selle panga ette ja hakkasid trampima jalgu ja nõudma oma vaskplaate tagasi, mida loomulikult pangaseifis ei olnud seda asja hiljem uuritud ja tehtud selgeks, et tegelikult pangal oli likviidsust küll, aga ta ei saanud tõesti korraga, siis ta oleks pidanud kõikuma, ärid pooleli jätma tagasi, tõmbavad Alexile vase kätte saanud küll ta ei olnud pankrotis, ta ei olnud teinud seda, mida hiljem kõik ülejäänud tegid, ühesõnaga mõõdutundetult lihtsalt paberraha kind selle näoga, et sellele vastu kuskil midagi on, ta seda ei teinud veel. Aga tal ei olnud nii kiiresti võimalik seda varu kokku ajada. Nojah, juhtuski see, mis juhtuma pidi, et see esimene pank läks pankrotti ja riik ise Rootsi riik võttis need võlakohustused üle, lasi omad uued pabersedelid nende Panstrufi sedelite vastu välja, lunastas siis need sedeleid hiljem juba inimestele raha eest tõesti välja, nii et sellega see esimene probleem lahenes. Mis nüüd puudutab järgmisi paberrahade emissioone sisse, muutu suhteliselt populaarseks kõiknegi aha rahamured korraga lahendatud, eks ole, trükime Aga juurde tol ajal muidugi oli sõbra trükkimine ka niisugune suhteliselt lihtne, ega seal turvamärke ei olnud, ainus turvaelement oli ju tegelikult allkiri mõnikord pandiga pitserit, päris alguses veel peale niisugune iga dokument tehti eraldi dokument, dokument tuli pitseerima, aga hakati juba suuremas koguses trükkima, siis hakati mõtlema, mingit turvaelement on ikkagi vaja, sellepärast et need ikka tohutult võltsiti. Ja, ja siis hakati juba vesimärki tegema paberisse ja vastu valgus tuli siis näha midagi, mis tavaliselt ei olnud näha ja, ja sellega seda paberraha kaitsma. 18. sajand on niisugune suur murrangu sajand, kus vaata, et peaaegu kõik Euroopa riigid hakkavad paberraha tegema, kaasa arvatud Venemaa 1769. Rootsi tegi juba varem Põhjamaad, Saksamaa, no kõik, kõik, kõik prantsuse revolutsioon, nemad tegid muidugi juba, Louis 16., eks ole seal, temal olid rahalised raskused, juba tema väljastas. Neid assignatsioone nimetasin sedamoodi. Algas revolutsioon, siis revolutsioon, üraski, revolutsiooni, raha vajab nemad loomulikult trükkisid paberraha tohutul hulgal Ameerikas kodusõda inglaste vastu pärast suurt bostoni teejoomist. Täpselt sama lugu, aga seal oli vaja võidelda, sõdida inglastega, vabadus kätte, võidelda, iseseisvust kaitsta ja mis tehti, hakati jälle paberrahaga seda kõike katma. George Washington ise oli see, kes ütles niimoodi raha nii odavaks läinud voori täis kaupu osta, selleks peab vooritäis raha olema. Ühesõnaga nagu üks-ühele Need inflatsiooni tulid kõik väga võimsad ja sama toimus enam-vähem ka Venemaal, mitte kõnni tohutus ulatuses, aga ka Venemaa 18. sajandi lõpus sõdis ju kõigepealt türklastega ja siis loomulikult Napolion, aga vahepeal oli kontinentaalblokaad teatavasti ja majandusolukord oli niivõrd raske, et Venemaa lahendas selle täpselt samuti paberraha trükkides. Venelased kutsusid oma paberraha mitte asignatsioonideks, aga assignaatideks samas prantslased üles sõna tuli. Ja Napoleoni sõdade lõpuks oli selle paberrubla kurss, ütleme hõberubla vask, rubla ja metallrubla suhtes langenud neljakordselt. Paberrubla maksis umbes 25 kopikat ja siis nad hakkasid seal igasuguseid reforme tegema, et seda raha headust ikka taastada, tohutult osteti seda paberraha üles, vahetati välja alles balti päritolu rahandusminister Witte oli see, kes 1897 siis Vene rubla viis lõplikult kulla alusele. Aga vahepeal, kui tehti neid assiginaate Venemaal ja siis neid ikka jätkunud, sellepärast trükitigi kogu aeg ja mis siis meie kohalikud tarkpead siin välja mõtlesid. Nüüd hakkasid oma tarbeks, klubides, algul ja pärast ka igasugustes Monfaktuurides ettevõtetes tegema oma väikesi rahasedeleid, nagu mängukaardid nägid umbes välja Kulikas papile või nahale trükitud rohkem vastu peaks, neid kasutati siis niimoodi nii-öelda sisekäib igas linnas olemas. Lõpuks saad isegi keisriluba, kuna likviidsust ei olnud, käiberaha ei olnud võõru, Valga-Paide-Rakvere, rääkimata Tartust ja Tallinnast. Kõik tegid oma raha Ungern-Sternbergide Kärdla kalevivabrikus ainult selle peal, Kärdla, Hiiumaa kogu elaski ainult nendesamade Klubi rahade peal nii-öelda, kuna nad kõigepealt tulid kasutusele mitmesugustes klubides juba 18. sajandi lõpul siis hakati nüüd rahvasuus klubideks kutsuma ja neid klubisid lasti välja terve 19. sajandi, algas Krimmi sõda, jälle oli raha vaja, jälle tehti uued klubid, võisiku peeglivabrikus olid omad rahad ja nagu öeldud, tegelikult tsaaririigist sai see raha asi korda alles siis päris 19. sajandi lõpuks. See oligi niisugune aeg, kus kogu Euroopas ja kogu maailmas võiks öelda nii Ameerikas kui siin Põhjamaades Saksamaal mindi üle juba 1800 seitsmekümnendatel aastatel kullastandardile, kusjuures see tähendas seda, et pangatähed, mis siis väljastati, need olid vabalt kulla vastu vahetatud, kaasa arvatud Venemaal ja imestame alati, et Meie eestlased ka kui Eesti vabariik tuli. No tsaariraha usaldati ikka rohkem kui seda vaja eesti raha, eks ole, aga miks, aga sellepärast, et kõik teadsid, enne sõda võis minna selle viie rubla segapanka ja viierublase kuldmündi sellest tasku panna ja keegi ei kobisenud. See oli täitsa seaduslik asi. Mida inimesed veel tegid, ütleme siin revolutsiooni ajal selle järel, eks ole, kuld oli ohtlik hoida Nad vahetses selle väärtusetu vene paberraha vastu ringi, mis hiljem siis kopituse tooletas kuskil pööningul, ma olen näinud meetrite viisi seal, inimesed olid miljonärid oma arust ja miljonärideks nad oma arust vaid paraku jäidki. Kanaleid. Aga kui me nüüd tuleme Eesti vabariigi juurde, siis Eesti vabariigil muidugi oli kohe algusest peale raha hästi palju vaja, häda oli käes, algas vabadussõda ja sõda teatavasti on äärmiselt kallis lõbu. Raha ei olnud, oma raha ei olnud Eesti riigil üldse. See tuli esiteks välja mõelda ja trükkida välja mõtlemine oli lihtne. Ega seadusi ju ka oma seadusi veel ei olnud, võeti saksa okupatsioonivõimude seadused eelmisest aastast 1917, kus öeldi, et okupeeritud idaaladel käib saksa marke temaga võrdne ostmarkeksin tooberos Margad, eks ole, mida lasti välja siin 1918. Ja sellepärast kui hakati eesti raha tegema, siis ainumõeldav nimiväärtus ehk nominaalväärtus oligi sellel seesama mark. Teinekord kirjutati kohe otse Ida Margaline Mark Ida Margaline, Eesti Mark. Talle taheti algul isegi teatavat kullakatet anda, üritati teda Šveitsi frangi järgi upitada niimoodi kindlale väärtusele. Aga sellest ei tulnud mitte midagi muidugi välja, sellepärast et sõja ja ülesehituskulusid ja kõike muud, sest Eesti oli tegelikult esimeses maailmasõjas päris palju kannatanud. Seda sai teha ainult paberraha trükkides. Aga mida rohkem sa raha trükid, seda odavamaks ta loomulikult muutub, sest mingit muud Tartus, et sellega ei tulnud ju järele. Tõsi küll, Venemaalt saadi kontributsioon, see 15 miljonit kuldrubla ja, ja siis kogu see tohutu mitu rahapesu, mis muidugi läbi Eesti eriti läbi Tallinna käis, eks ole. Briljandid proletariaadi diktatuurile, mis on jumala tõsi, eks ole, sest noh, venelased müüsid korki nõuandel, Lenin müüs ju tsaari juveele ja Ermitasi kunstivarasid, mis mühin. Selleks ju liikus kõik suures osas läbi Eesti ja sellega rikastusid paljud ainult mitte riik, Eesti Panka natuke, aga vähe ja kulud olid alati suuremad, sellepärast et oma sõpradele-tuttavatele anti väga soodsaid laene. Ja lõpuks, 24.-ks aastaks, kui rahaministriks Sayotostrantman oli olukord siis juba niisugune, et riiki ähvardas pankrot, oli teada, et marga kurssi oli kogu aeg hoitud kunstnikult tugiostudega, selleks oli kulutanud ära viimase riigi valuutavarud ja nüüd olid need otsas. Ja nüüd oli kuude küsimus või isegi lühema aja küsimus, et Eestis oleksid tulnud riiklik pankrot ja mis oleks endaga kaasa toonud ilmselt hüperinflatsiooni, mille tulemused olid kõigil äsja olnud silm ees, sellepärast Saksamaal see oli just toimunud Poolas, oli toimunud Ungarisse, oli toimunud Venemaal, see oli toimunud Saksamaal oli ju niimoodi, et kui enne lõunat kanamuna maksis miljon marka, siis pärast lõunat juba kaks, eks ole, nii et rahamasinad ei jõudnud nii kiiresti käia kui seda hinnatõusu kuidagimoodi kompenseeriv sellele järgi jõuda. Ja see oli selge, et see on täielik majanduse hukatuse. Ottostandmen oli siis mees, kes ütles, et nii need nüüd aitab, nüüd me kõigepealt seamine vanad võlad mingisse korda, ütleme, et teeme neile mingi kindla kursi, et ei ole mitte nii, et täna laenan, homme maksan tagasi, kogu aeg on mark odavam ja kõik, eks ole, õitsevad ainult, eks ole, oma tohutute laenude peal. Nii. Tänasest päevast leiame nüüd Margale mingisuguse nihukese võrdlusmomendid. Ja sel hetkel, kui ta seda rääkis, maksid 100 marka ühe Rootsi krooni. See oli aastal 24 ja võetigi vastu otsus võlgade valuriseerimisest, mis tähendas siis seda, et kulatui tagasi maksta kursiga 100 marka võrdub üks kroon sekrooni kullasisaldusi, 100 240 kaheksandiku grammi puhast kulda, see ei olnud muidugi selle mündi ega kupüüri sees, vaid see oli kuskil rootsi keldris ja täpselt kuulutatisega meil niimoodi siis välja ja et sellele tuge anda ja et ka majanduses eriti väliskaubanduses oleks mingisugune kindel sott, siis hakati ka päris kaubanduslikke kokkuleppeid ja igasuguseid niisugusi majanduslikult olulisi asju väljendama nendes samades kuld kroonides, mida tegelikult ei olnudki olemas. Ta oli lihtsalt puht arvestuslik ühik. Ja noh, sellega pandi piir sellele pöörasele niisugusele laenamisele ja vaikselt hakati siis rahareformiga tegelema. Tulid ka nõustajad, rahvasteliidust Genfis, oli Eesti rahandusküsimused olid arutusel, seal ikka tõsine asi, see oli üle-euroopaline asi, sest lätlased, leedulased olid oma rahanduse juba 22. aastal korda seadnud juba kulla alusele, siis omalatid ja Likid seadnud. Aga meil oli see kõik alles tegemata. Ja noh, võib-olla ka sellepärast tuli tegemata, et me olime tõesti selle vene kulla peal jube hästi elanud. Vähemalt need, kes olid pumbale tüüri juures, need olid hästi elanud. Ja nüüd lõpuks siis 27.-ks aastaks mõeldagi välja raha ja pangareform need sätted, mis tuli ellu viia ja esimesest jaanuarist 1928 pidi hakkama siis kehtima Eesti kroon sellesama kullasisaldusega, mida ma juba mainisin, mis oli siis 0,4 seitse kohta pärast komagrammi puhast kulda. Häda oli selles, et seda raha ei olnud olemas, seda jõutud valmis teha. Enne seda olid olnud konkursid, kus kavandeid tehti Wiiralt ja Rein dorf ja seal oli igasuguseid tuntud mehi, kes neid kavandeid tegid. Reindorf võitis, aga seda esimest pangatähti, seda kümnekroonist kauni eesti neiuga viljavihk käes, seda jõutud selleks ajaks veel valmis. Seda graveeriti parajasti Viinis alles. Jaa klaverist seda tuntud klaver hiljemgi. Karl Tael tol ajal kandis ta nimi veel toll. Ja ta sai sellega valmis alles sügiseks, septembrikuuks, sellepärast see oli teras, klaveri see oli väga peen töö ja lihtsalt võttis kohutavalt palju aega ja nii kaua pandi siis käibima hoopis vanad sõja, Margased löödi sinna ületrükk peale, niimoodi kirsipunaste tähtedega üks kroon numbritega kirjutatud ja õnnetud välismaalased, mõtlesin, et loomulikult need on kõik uued sajakroonised ja sai sellega sajakordselt pügada. Ja tegelikult võttis veel päris palju aega, enne kui need Eesti pangatähed kogu see krooni seeria välja tuli, see kuigi sajakroonine, mis oli kõige viimane seal on peal aastaarv 1935 tegelikult isegi see saadi valmis alles 1936 ja kui meil olid need Eesti tolleaegseid pangatähti, vaatame, mis me näeme. Tegelikult on seal üks portreega Su nimelt viiekroonise pealse kalur. Räägitakse, et kuna Reindorfe leidnud niisugust toredat eesti kalurit Niukest, kus karm elu ja meretuuled olid sügavad vaod näkku vajutanud, siis tema istus peegli ette ja joonistas ise endale võttis aeru kätte ja pani selle süütestri, mis seal iganes peas on, selle pähe ja niimoodi. Ta läks siis raha peale, aga loomulikult tegelikult oli see ikkagi mõeldud Eesti ühe majanduse niisukese samba, kalanduse, võrdkujuna kümnekroonisel, nagu räägitud, oli eesti neiu viljavihk käes, selge viljakasvatus, eks ole, siis mis mul 20 seal 20 seal me näeme lambaid, karjust, minule tegelikult meeldib 20 kroonini väga samblaroheline toon, minu arvates on jube ilus toon tegelikult noh, muidugi kõik armastavad seda 10-st, aga mulle meeldib, 20 nädal on see maitse asi, aga igal juhul ta siis tähistas seda karjandust, karjakasvatust ja seepeale muidugi sepp ja taga on siis need õlitehased Eestis Kohtla õlitehaseid, mis olid värskelt sinna ehitatud, selge Eesti tööstus ja ainukene, mis nagu sellest sisulisest kontseptsioonist välja läheb, on siis viiekümnene, kus me näeme tõesti pankrannikut ja taamal siis Tallinna siluetti, see on siis kuidagi loodus ja Eestimaa ja niisugune laias laastus midagi väga üldistavat. Aga mingisuguseid dolla ja tähti me loomulikult tolleaegse Eesti raha peal ei näe. Millal portree üldse raha peale jõuab? Just nimelt portree, mitte mingisugune üldistav nägu, sest neid üldistavaid nägusid on tol ajal nii Poolas kui Saksamaal mitmel pool, aga jõuab ta tegelikult vist ikkagi 19. sajandil juba, aga siis on siin natuke teine tähendus. Kui ütleme praeguse aja rahatähtedel, mille juurde me küll ei ole veel jõudnud, aga midagi ka üks on näinud, on teatavat portreed siis tol ajal vene rahatähtedel näiteks on Saarid kuulsad minevikku kangelased, seal on Dimitri Donskoi 1866 vene raha seeria on esimene, kus hakkavad niisugused näod tulema, mitridonskoi on seal siis Mischa romaanoveks, Romanovite dünastia rajaja hiljem, no peaaegu kõik ilmselt kujutavad ette neid viimaseid tsaarirahasid, siis seal on ju ka alates 25 rublast seal Aleksander, kolmas viiekümnese peale Nikolai esimene sajand loomulikult kaatjunka ehk Katariina suur ja loomulikult 500. peal kui kõige tähtsam Vene tsaar läbi kõigi aegade, Peeter suur siis? Jaa. No seda me tegelikult ju näeme osaliselt ka teiste Euroopa tolleaegsete rahade peal ja mittemineviku sümboleid, vaid ka ütleme, oleviku niisugusi, tähtsaid tegelasi. Aga need on riigitegelased. Näiteks lätlased panid esimesena juba oma president, Sakse panid juba raha peale, 27. aastal hiljem on Ulmanis seal raha peal. Leedukad panid muidugi oma Smetona raha peale nii paberraha peale kui mündi peale. Nii et selles mõttes, et meil siin nüüd päts kuidagi raha pealt välja jäi, et see on isegi teatav märk Eesti, mitte nii autokraatlikkust, valitsemissüsteemist, ehkki oli plaanis teha pätsi pildiga raha ja käivad kuulujutud, et tegelikult niisugune raha, aga küll mälestus mündina vermitiga valmis, millalgi ma isegi ei tea täpselt, mis puhuks, kas Pätsi sünnipäevaks või tema presidendiks saamise millegi puhul on inimesi, kes väidavad, et nad on seda lapsena näinud, aga see on senimaani siiski ainult kuulujutu tasemel. Ütleme nendest maadest, kes esimesena hakkab niisugusi, oma kultuuri, et mitte mitte mingisuguseid valitsejaid jad saare, vaid laiema tähendusega isikuid raha peale tooma vist olid sakslased, kes ka juba seda kolmekümnendatel aastatel hakkavad tegema, ehkki nad võtavad ikka rohkem ajaloost vanade maalide pealt. Et kui lähme nüüd lähemale veel, siis ütleme, Nõukogude liidus kahekümneil kolmekümnendatel näeme muidugi töölisi, näeme sõdureid, näeme lendureid ja hiljem me näeme ainult Lenini. Soomlased on nüüd niisugune huvitav rahvas, kes siis oli 40. aastal, võtavad esimest korda, toovad ühe oma ajaloo suurmeestest, Soome ajalugu on küll tsipa pikem kui eestlaste oma, aga me räägime rahvuslikust ajaloost, aga mitte ka ülearu pikk. Et nendel oli nagu võimalik suhteliselt lähedasse aega tagasi vaadata ja nemad tõid nelmani, mis 40. aastal juba oma 5000 margast peale kes oli siis tegelikult ju rootslane, aga võitles juba 19. sajandi isegi esimesel poolel, rääkimata keskpaigast, võitlus just nimelt Soomes soome keelele võrdõiguslikkuse kehtestamise eest. Ja hiljem muidugi, soomlased on ju ka teatavasti niisugune, olid niisugune teataval määral finlandiseerunud rahvas, mis tähendab seda, et järgmine mees, kes raha peale tuli, oli kohe paasikivi ja ega Kekkoneni oma rahast ilma jäänud mõlematel olid nii paberrahad kui mündid. Ja just nimelt ikkagi teise maailmasõjaaegses Euroopas muutub see niisugune rahatähtede kujundamise kontseptsioon nagu põhimõtteliselt, et kui enne on üksikud riigid ja seal on ajaloolised tegelased, seal on poliitiliselt suurmehed siis nüüd hakatakse panema just nimelt mitmesuguseid tõesti kõige mitmekesisemaid, kultuuritegelasi, inimesi, kes on midagi mitte ainult kultuuris, vaid minu pärast spordis mingil elualal midagi korda saatnud. Soomlastel Sibeelisega Paavo Nurmiga, eks ole, kui sind meelde tuletada. Tänapäeval, kui me balti riikidesse vaatame, siis meie Eestis edelitest me praegu ei räägi, aga kui me vaatame Lätit, siis seal kummalisel kombel on ainult ühe paberraha peal kõige suurema 500 elatise peal. Christian Vaarons, kes on siis tegelikult ju Läti, Jakob Hurt, küll mitte päris hurt, eks ole, tema niivõrd ei kogunud, kuivõrd tema publitseeris tema publitseeris juba 20. sajandi algul kuus köidet läti rahvalaule üle 200000. Me oleme siin väga uhke hurda üle oma kogude üle, aga kui me vaatame nende publitseerimise peale, siis me peame tunnistama sedasama paarozdegi ikkagi tegi meile ära. Seevastu leedukatel on, no ma peast muidugi ei tea kõiki neid leedu tegelasi, kes seal peal on, aga seal on hümni autorit, seal on kaks kuulsat lendurit, eks ole, kes seal sest tahtsid lennata ja kui me vaatame tänapäeva Poola rahatähti, siis me läheme, sakslastel ja kõigil on nüüd seesama ja seesama ja see paistab olevat niisugune üldisem trend tänapäeval, nii et ei maksa väga imestada, et ka eestlased, kui me 89. aastal üks võtsime siis kindla kursi eesti kroonile siis me juba kavandite konkursi tingimustes seadsime ette, et seal ei ole mitte mingid niuksed üldistavad tegelased, vaid seal on siis teatavad niisugust Eestit esindavad inimesed. Aga miks me üldse krooni võtsime, see on ilmselt ka päris selge eesti marka, esiteks keegi ei mäletanud. Eesti kroon oli Eesti iseseisvuse riikluse sümbol, ta oli kõigil, kes vähegi Meletasid, veel silme ees juba Reindorfi kujundus, eks ole, päris naljakas, eks ole, et sünnipärane sakslane ja suurema osa elust Peterburis elanud ja kas minu arust isegi seal mitte sündinud sakslane kujundas Eesti rahatähtedega Eesti identiteeti nii tunduval määral, et me seda nagu kanname endas senimaani edasi küsimata, kes ja kuidas ja miks, aga muidugi see krooni nimi ise on ju hästi palju vanem, see tuleb juba tegelikult 16.-st sajandist. Inglased tegid esimesed kroonid kuldmündid, pärast tulid hõbekroonid siis taanlased võtsid selle krooni üle. Seitsmeteistkümnendal sajandil tegid ka krooniseid münte ja siis see kroon kaob päris pikaks ajaks. Noh, Inglismaal ta ei kao, aga Skandinaaviast ta kaob. Ja siis, kui skandinaavlased teevad oma raha uniooni aastal 1873 kus nad kehtestavad algul Taani ja Rootsi, hiljem paar aastat hiljem, siis Norra ühineb nendega ka kehtestavad ühtse rahaühiku, milleks on kroon, mis on võrdne kõigis kolmes riigis, mis käib kõigil kolmel maal ühtemoodi, ilma piiranguteta. Vot siis nad valisid uuesti selleks rahaühikuks jällegi krooni. Ja, ja sealtpeale on see kroon ju käibinud neil senimaani ja nad ei kavatsegi eurodest väga, nii palju ja pikalt rääkida, nagu meie ei ole ma vähemalt kuulnud, et rootslased mingi tähtaja oleks endale seadnud oma kroonist tahaksid loobuda. Aga ma arvan, et meie räägime edasi juba nüüd. Eesti krooni tähtedest. Lähipäevil oleks põhjust hakata tähistama Eesti krooni taas sünnilt kahekümnendat juubelit. Mälestusväärne ajalooline päev, esimese maailmasõja lõpukuupäev ja Eesti vabariigi tegeliku toimima hakkamise kuupäev 1900 18. aastal aga nüüd on juttu hoopiski 11.-st novembrist 1989. Nimelt siis meie toonane valitsus, tollase nimega VEEL Ministrite nõukogu otsustas lõplikult loobuda igasugustes konverteeritavatest, rubladest, ostutähtedest, Corudest ja kõiksugustest muudest raha projektidest ning võttis lõplikult kursi Rein Otsasoni propageeritud täisväärtuslikule rahale, mille nimeks pidi hakkam olema taas Eesti kroon. Selle krooni käibele tulekuni jäi toona veel ligi kaks pool aastat. Eesti vabariigi vabanemisenegi oli jäänud veel ligi kaks aastat. Need eeltööd algasid närvilisel ajal. Nõukogude võim ei olnud veel kuhugi kahjuks kadunud ja kogu ettevõtmine oli teadagi riskantne. Seetõttu pole ime, et alatasa kiirustati kiirustate konkursiga alles siis, kui konkurss oli toimunud, taibata, et enne kui kujundama hakata, oleks võinud kõigepealt kontseptsiooni paika panna. Missugused need Eesti omad rahatähed peaksid välja nägema. Ainsa soovitusena tuli kunstnikele esitatud nõue tingimuslik soovitus, et rahatähtedel võiks kujutada. Meie suurmehi nii ka tehti. Aga mis seal neil peaks olema või kestad täpselt, peaks olema, või mismoodi Overs ja rõivers. Ehk pilt ühel pool ja pilt teisel pool peaks omavahel seotud olema. See kõik jäi esialgu lahti ja seetõttu pole ime, et tulemus oli kaunikesti kaootiline. Selle peale hakkas tegutsema üks mees, kes otseselt ei puutunudki justkui asjasse laia haardega ühiskonnategelasena. Pole midagi imestada, et tema see just oli ja kui arvestada, et rahatähed kui kunstiteosed need olid, teda paelub varemgi oli kogunud endale väiksem kollektsiooni kepp. Ja et juhtumisi selle mehe sõber oli soome kunstnik Eerik Pruul, kes on kujundanud soomlaste viimased rahatähed, mida küllap paljud näinud. Ja see mees oli Eesti looduskaitse isa Jaan Eilart. Eilart pani mängu kogu oma veenmisjõu. Seetõttu see, mis lõpuks sündis. See ongi tegelikult kuus mäng paljudest juhustest ja Jaan Eilarti küllaltki sihikindlast tegutsemisest. Eilart suutis veenda Rein Otsasoni, et konkurss tuleb sisuliselt tunnistada läbikukkunuks. Samas pakkus variandi, kuidas tegutseda, edasi moodustati ekspertkomisjon, sinna kaasati mitmeid nimekaid tegelasi. Heinz Valk, Enn Põldroos, Ando Keskküla, Paul-Eerik Rummo, Lepo Sumera ja Eilart. Pakkuski välja, et suurmehed olgu raha esiküljel, aga Nende suuruste valik seal arutati. Kooskõlastati jõuti enam-vähem ühele nõule. Hiljem küll tuli teha veel mõningaid korrektiive, aga peamine oli ka taga viljer, voodete valik ja nende seostamine esikülgedega, et iga rahatäht oleks homote loogiline tervik. Sellisena metrood paika luksusid. Suure töö tegi ära kunstnikud ennekõike siis konkursi võitja Vladimir Tiger ja kolmanda koha laureaat Urmas ploomipuu nende kahega jätkatigi koostööd rahatähtede kujundamisel. Siinkohal lugemissoovitus Eesti krooni sünniloos, segaduste saladustest, kirjutas omal ajal ajakiri Luup, aasta oli 2002 maigu number, seal ilmus tagantjärgi vahest ennatliku üldpealkirja all Eesti kruuni esimene viimane juubel, terve rida artikleid. Muu hulgas on seal ka intervjuu Jaan Eilartile. Põhjalikumaks enese harimiseks soovitan lugeda sama meest, kes teil äsja rääkis. Ivar lõimuse raamatut Eesti vabariigi rahvad 1918 kuni 1992. Ja samalt autorilt põhjalik kirjutis kogumikus eestlase raha läbi aegade. Nüüd omakorda, kes tahaks veelgi süvendada teadmisi Eesti rahast ja selle ajaloost siis tuleks teha veel üks käik käik Eesti panga muuseumis mis töötab Eesti Panga ajaloolises kvartalis. Needsamad ajaloolised hooned, millega on seotud Eesti poliitilise ajaloo mitmed üliolulised sõlmsündmused sellesama hoone keldris, kus on välja pandud mitte üksnes kõikvõimalikud eesti rahad, sealhulgas ka rahade kavandid, ka igasugused erilised klubirahad ja kõik muu taoline tore kollektsioon peale selle seal vaatajatele vastu Needsamad kaheksa inimest. Kõigist neist on Andres Ene Mänd teinud väga õnnestunud elutruud vahakujud. Kristjan raud Carlensbonmeer, Paul Keres, Jakob Hurt, Anton Hansen Tammsaare, Rudolf Tobias, Lydia Koidula, Carl Robert Jakobson. Kõik nad olid omal alal, kas esimesed teerajajad ja suunanäitajad või parimad sageli nii esimesed kui parimad. Ja neid alasid oli alatasa rohkem kui üks, mõne puhul hoopis mitu. Samas on üks tegevusala, üks tööks, amet, üks elukutseks kutsumus, millega nad tegelesid kõik mis on, mis need seob. Niiet mõtisklegem, mõistatage ja kuulakem lugusid neist kaheksast inimesest. Kuulsite esimest saadet sarjast Eesti rahatähed kõnelesid ajaloolased Ivar Leimus ja Ott Sandraku. Viivi Luige luuletuse kolmed, tähed luges Sonja Nüganen. Hando Runnel, T4 Veljo Tormise raha lauluke kõlas Eesti filharmoonia kammerkoori esituses. Saate valmistasid ette Külli tüli ja Riina Roose koostööst Tallinna linnateatri ja Eesti Pangaga. Raadioteater 2009.