Elas kord üks väike hirv. Ta läks jalutama ja teel näksis natuke rohtu süüa. Sealt tuli suur tiiger. Hirveke jäi hirmust otse kangeks, kuid siis kogusta kõik julguse kokku, ei jooksnud minema ja sõi edasi. Tiiger imestas väga, mis loobumise küll on. Ta ei näi mind sugugi kartot, mõtles ta ja ütles. Hommikust, sõber. Ütle ometi, järelikult püünised need on, mida sa peas kannad. Milleks nad sul seal on? Selleks, et suuri tiigreid paremini lõhki kiskuda, vastas kaval hirveke kiigel koha, kus ja miks on su kasukal nii palju valgeid laike? See tuleb sellest, et iga kord, kui ühe tiigri olen ära söönud, lisandub sinna uus laiguke. Vaata ometi minu Riion, sellistest ilusatest laikudes päriselt üle külvatud. Ma ei jõua neid isegi enam lugeda. Proovi. Kas sinul see õnnestub? Kuid tiiger ei teinud katset. Ta pööras hirvele selja, jooksis nii, mis jalad võtsid? Ei, tiiger, miks sa nõnda kihutad? Küsis rebane, kes talle vastu juhtus. Tiiger vaatas hirmunult ringi alles siis, kui ta nägi, et keegi teda taga ei aja. Jutustas ta, kes talle oli vastu tulnud. Rebane naeris ta välja. Ah see sinu kohutav loom, polnud keegi muu kui väike hirv. Ta vedas sind, arst. Tule, võta mind oma kukile, läheme üheskoos sinna ja sa näed, et mul on õigus. Kui väike hirv nägi tiigrit koos rebasega tulevat, sai ta kohe asjast aru. Muidugi, lobises rebane ja seletas tiigrile ära, kes ma olen. Nüüd tulevad nad kinni võtma. Oh, kuidas hirved küll kartis, kui ta surus oma hirmu alla ja ütles. Tere hommikust, Wen Rebane. Rõõmus, et sa sõna pead. Alles eile lubasid sa mulle, et tühjad mulle ühe tiigri tootki sa mulle selle suure tule siia, ma armas maitseme siis koos seda head praadi. Assis Nanda tiiger ei kõhelnud silmapilkugi Ahmas rebase lõugade vahele rebis ta lõhki ja tormas sealt vihasena minema. Kolm reisimeest olid üheskoos rändamas. Öö jõudis kätte, tõusis äge torm ja hakkas sadama paksu lund. Mehed ronisid ühte mahajäetud onnikesse, et seal öö veeta. Küll on küll, ohkas esimene. Minu käed ja jalad on täiesti kanged, ütles teine ja kolmas, kurtis ja nii võib surnuks külmuda. Silma pilgukese vaikisid nad siis ütles, esimene tuleks hagu korjata. Kui me hagu oleks, võiksime tule lõke süüdata, arvas teine. Ja soojas istuda, lisas kolmas. Jällegi vaikisid nad. Aeg möödus, külm, kõvenes üha. Toomedy hagu. Mul on jalad juba päriselt külmunud. Ütles esimene teisele. Mine ise, mina olen külmast hoopis kange, vastas teine. Palun tõuse ometi üles ja hakka minema. Mina, isa laenud enam liigutadagi, kaebas kolmas, esimesele. Jällegi vaikisid kõik kolm. Kas mina olen teie teener? Mina ei lähe, mõtles esimene. Mina pole see loll, et näeksin vaeva, kui teised sees istuvad. Mõtles teine ja kolmas, arvas mind juba alt ei vea, kuid ei lähe, ei lähe minaga. Jõudis kätte südaöö. Ilm läks külmemaks veelgi külmemaks. Esimene mõtles, külmetavad niisama palju nagu minagi. Küllap teine neist ikkagi läheb. Teine lootis, küllap kindlasti, üks neist läheb hagu tooma ja kolmas jõudis veel läbi uneuima mõtelda. Külman päris talumatu, kuid keegi peab ju ometi hagu tooma. Hommikuks olid kõik surnuks külmunud. Jänku jana eris. Kõik põllud ja aasad olid sügaval lume peidus. Jänkul polnud midagi süüa. Siis võttis ta ette ja läks toidupoolist otsima. Ta leidis kaks kollast naerist. Jänku sõi ühe naeri ära, ütles, sajab nii kõvasti lund ja on hirmus külm. Kindlasti pole ka eeslill midagi süüa. Viin õige oma teise naeri temale. Koe asus jänku teele ja jooksis eesli maja juurde, aga yheslik polnud kusagil näha. Jänku jättis oma naeri sinna ja hopsas jälle minema. Ka eesel oli läinud välja toitu otsima. Ta leidis paar kartulit ja läks rahul olles koju. Kui ta ukse avas, nägi ta naerist, kust oli naeris, siia saanud eesel imestas väga. Ta sõi kartulid ära ja mõtles, on nii kange lumesadu ja hirmus küll. Päris kindlasti pole lambal midagi süüa. Viin oma naeri õige temale. Eesel veeretas oma naeri lambamaja juurde, kuid lammast polnud kusagil näha, ta oli välja läinud hoolikalt, asetas eesel naeri sinna ja läks ise le koju. Lammas oli ka läinud välja toidupoolist otsima. Ta leidis ühe kapsapea ja viis selle rõõmsalt koju. Kui ta ukse avas, nägi täna paarist, kus sai Külse, naeris siia. Lammas murdis kaua pead. Siis sõida kapsapea ära ja mõtles, sajab nii kangesti ja on hirmus külm. Kindlasti pole kitsel midagi süüa. Viin oma naeri õiget emale. Lammas võttis naeri ja viis selle kitsemaja juurde, kuid maja oli tühi, mis tühi. Lammas asetas naeri kitsetuppa maha ja jooksis ise minema. Ka kits oli toiduotsingutele läinud, ta leidis veidi haljaid lehti ja läks rõõmsalt koju. Kudedes pahastus, märkas ta kohe naerist, kust sai ometi naeris siia. Kaua murdiskit selle asja üle pead. Siis sõida rohelised lehed ära ja mõtles, on nii äge lumesadu ja hirmus külm. Kindlasti pole jänkul midagi süüa. Kingin selle ilusa kollase naeri jänkesele. Kohe jooksis kits jänku kodu poole. Kuid jänku, kui ta oli oma kõhu täis söönud, oli voodisse läinud ja magas. Kits ei tahtnud teda äratada ja veeretas naeri tasakesi uksest sisse. Kui jänku ärkas, hõõrusta endal imeks pannes silmi. Naeris, oli jällegi siin. Ta mõtles silmapilgu. Siis ütles ta iseendale. Kindlasti on keegi hea sõber mulle selle naeri toonud. Siis sõida naeri ära. See maitses väga hea.