Kui mul palutakse näidata kõige tõsisemalt Eesti rohud õhte siis magoogin taskust välja kahekroonisel vaoshoitud värvivalik tagaküljel kõigile tuttav Tartu Ülikooli peahoone alma mater, nii nagu ta 19. sajandi linna vaatel välja näeb koos tähetorniga muide, mis ta nurga tagant välja kiikab. Ja esiküljel üks kindla ulmeline soliidne härrasmees kes vaatab kaugustesse läbi näpitsprillide. Karl Ernst von Baer. Piisab Vonnist, et oleks selge, et tegemist on ilmselgelt sakslasega. Kes on see sakslane, kes sattus Eesti vabariigi rahasedelile? Koole. Algab saade sarjast Eesti rahatähed. Karl Ernst von väärist kõnelevad teadusajaloolane Erki Tammiksaar ja ajaloolane Ott Sandrak. Paradoksaalsel kombel osutub kahe kroonise kangelane. Kõigi teiste kolleegide seas on maailmas kõige tuntumaks ja kodumaal. Karta on, et kõige vähem tuntumaks probleem algab. Sellega, et me ei ole päris kindlalt, kuidas peaksid tema perekonnanime õieti hääldama. Kaarel Karu oleks väga tore öelda, aga kuidas hääldada tema pika ja piduliku nime? Karl Ernst Ritter fon, väär eeldarbon, Hutor. See peamine perekonnanimi. Mis tähendab karu. Tänane sakslane ütleb lihtsalt veer. Me oleme harjunud ise ütlema päev. Päris nii ta ise ka ei öelnud. Kohalik saksa keel oskas hääldada nõnna, et oli hästi lai e, mis oligi peaaegu nagu õieti olnud üks teine. Kõigist Eesti kroonidel kujutatud tegelastest jääb Carlents formeeri sünniaastaajas, mis kõige kaugemale sellepärast temal alustamegi. Samas kõigist neist elas tema kõige pikema elu. Kui ta sattus sundima. Sel ajal valitses Vene keisririiki veel emake Katariina, kui ta oli oma pika eluõhtusse veeretanud Tartu linnas. Siis valitses viimaseid aastaid veel Katariina pojapojapoeg Aleksander teine pöörivanemat head kolleegi, maailmakuulsat loodusteadlast Humboldti nimetati kaasa Aristoteles. Eks paari nimetati hiljem Põhjala Humboldt yks vööri sallinud, kiitust aga selle võrdluse kohta öelda ühtegi paha sõna. Darwiniga vaidles ta nii nagu kolleeg kolleegiga osade asjadega nõus osadega, mitte. Selle suurusjärgu mees oli meie väär. 28. veebruaril uue kalendri 1792 sünnib Piibe mõisas Eestimaa kubermangus. Karl Ernst von paar. Tema isa oli Eestimaa rüütelkonna pea, tema ema oli siis tema isa sugulane, seal on üldse väga huvitav, kuna selle perekonna ütleme lähisugulasele suured lasten, mingeid geneetilisi vigu ei olnud. Vastupidi, tuleb välja, et üks selle perekonnaliikmeteks garnison Päär sai hiljem maailma kuulsaks teadlaseks. Piibe mõis, kus paar elas, ei olnud tegelikult väga rikas, aga Patlased andsid oma lastele head haridust. Selleks olid koduõpetajad. Ja ühel päeval paar näeb, et tema koduõpetaja jookseb mööda välja, kisub seal niimoodi taimi välja ühe oma, teises on taimed ning võrdleb seal midagi asi pakkus talle väga tõsist huvi ja, ja siis selgus, et on võimalik niimoodi taimi süstematiseerida, et on olemas taimemääraja, mille põhjal hinnata, millised taimed, kus kasvavad ja paare käis niikaua peale, kuni siis isa ostis talle ka selle ja paaris võikski öelda, kujunes üks esimesi hobi botaanikuid meie aladel üldse ja siis on vaja minna kooli ja selleks on siis Tallinna toomkool Kossopib aastal 1807 kuni 1810. Seal ta jätkab tegelikult oma botaanilisi ekskursioone, nüüd juba koos oma sõpradega näitame mitmepäevaseid juba Tallinna ümbruses. Ja õppimine läheb tal ka hästi, tal tuleb veel üks uus kirks, on raamatute lugemine, kogumine, temast saab Piiblofiin, hiljem on, loetakse tema raamatuga vähemata ise suurusjärk 60000 raamatut. Väga paljudest ajakirja, aga ikkagi ja ta väga kõrgesti hindas just esiväljaandeid. Aga on vaja minna ülikooli, mida õppida, kui vaadata nii-öelda toonast impeeriumit, siis tegelikult enamasti mõisnike pojad olid sõjaväelased, esimene laps päris mõisa, ülejäänud pidid kuskil muna omale leiba teen, kui ei olnud võimalust rikka naisega abielluda, ise mõis saada. Siis tuli minna sõjaväeteenistusse. Aga millised võimalused tsiviilteenistuseks olid olemas olla jurist, olla pastor, olla arst, või siis ametnik kooli õpetaja, sisuliselt vanemad soovisid, temast saaks jurist, kindel sissetulek ikka tulevikuks. Aga teda huvitasid loodusteadlased. Aga loodusteaduskonna sellised toonasel ajal ei olnud üldse arenenud. Sisuliselt võiks öelda botaanikat zooloogia geoloogias oli kõik üks ja sama aine Tartu Ülikooli loodusajalugu nimetati seda toona ja Päär aastad Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Ning kuna talle praktiline meditsiin ei meeldinud põhjus oli ka väga lihtne. Toonases Tartu ülikoolis raviti kõiki haigeid ühe ja sama nii-öelda ravimiga selleks nii meeäädikalahus. Kui inimene suri, siis ei aidanud, ei ravimiga, jumal kui oleks vastupidi, aitasin ravingu jumal ja seletada praktilisest meditsiinist ikkagi oma tööd otsustas mitte kaitsta, vaid ta pöördub siis teema juurde, eestlaste indeemilised haigused, seda küll peetud esinesid meditsiiniajalooliseks tööks Eestis, aga suuresti see tegelikult oli hoopiski Siuke antropoloogiline uurimus eestlastest. Kõigepealt analüüsis kliimat ja selle põhjal analüüsis eestlaste elutingimusi ja millised haigused siis esile tulevad ja vot sellel teemal ta tegelikult hiljem kaitses oma doktoritöös on pärile toonud ka hiljem juba täna palju kaasades kriidikade Pääralisega rassist ja eestlastest halvasti suhtuv inimene. Aga Päär vaatas eestlasi kui inimesi, kes toona elasid, et rangelt teaduslikus mõttes, seda kirjeldas olukorda me peaksime ka võtma ka niimoodi toona. Me elasime niimoodi, ongi kõik. Eestlaste Emmdeemilistest haigustest, Tartus 1814. See paik maailmas, kus eestlased elavad, koosneb Eestimaa hertsogkonna Ast ja liibima hertsogkonna põhjapoolsest osast nimelt Tartu ja Pärnu Kreisist ja Saaremaast. Neid maid asustavad kaks rahvust, nimelt eestlased ja sakslased. Kui maha arvata üksikud ja harvad Vene ja Rootsi perekonnad. Siin tehakse juttu üksnes eestlastest, sest kui tahetakse täpselt tundma pida neid haigusi, mille all nad kannatavad on tarvis nende elusse puutuvaid asjaolusid uurida. Isegi teravmeelsele vaatlejale pole peaaegu miski raskem kui rahvakehaehitust ja temperament üldiselt kirjeldada ka siis, kui selle tegutsemisja meelelaad talle hästi tuntud on. Isegi kui ta palju aastaid selle rahva seas on elanud ja ta kehalisele seisundile tähelepanu pööranud osutub lausa ülepääsmatult raskeks eristada üksikute tähelepanekute määratu hulga seast seda, mis on üldiselt õige ja esitada ainult olulist osa niiviisi, et ka välismaalane selgesti mõistaks, mille poolest kirjeldatud rahvas teistest erineb. Nii juhtubki, et me näeme sageli mõne rahva kohta antud väga erinevaid kirjeldusi ning tabame tihti ühe ja sama vaatleja kirjelduses lausa üksteisele vastukäivaid asju. Eestlaste keha on pigem mahlakas kui kuiv ja lihased. Arvestades kliimalaadi, oleksid neil kindlasti lõdvemat kui raske töö ja kõikide ära hellitamist võimaldavate asjaolude puudumine. Neid karastanud ei oleks. Enamik eestlasi on keskmist kasvu, nägu on enamasti üsna turd loid, ilma märkimisväärsete näojoonte etta ja kahvatu. Üksnes siis, kui nad palava päikese käes töötavad, ilmub näole. Punajuuksed on kõige sagedamini blondid ja lapseeast, tihti valged tulepetega, musti juukseid, kost, tõmmuka, näojumega. Kehaline jõud on üsna keskpärane temperament üldiselt flegmaatiline väikese kallakuga melanhoolseks. Sellest olenebki, et nende keha pole haiguste suhtes eriti vastuvõtlik ja nende vaim üksnes harva minetab oma tavalise laadi kõnnak on pankum ja kõik liigutused aeglased. Päris täpses mõttes. Melanhoolikud on ainult väga vähesed eestlastest. Need, kelle kohta ma äsja märkisin, et nad oma mustade juustega silma paistavad. Nad on muide väikest kasvu, kuid kindlama ja tugevama kehaehitusega. Nad on ka tõsisemad kangekaelsed ja kinnisemad. Kui flegmaatikutest koosneb enamik. Kui viimaste nägu nürimeelset tuimust väljendab siis laseb meil anhoolikut Ta ilme paista varjatud nördimust. Suur erinevus on muide maa põhjaosas ja Tartu ümbruses elavate eestlaste vahel. Viimased on esimestest keha kasvult üle ja neil on aval välimus näojoonte tõttu, mis on kergemini mõistetavad kui nende Tallinna maal elavatel kaasmaalastel. Nad pole ka nii turd ja näoga on veidi tegutsemishimulisemad, vähem aeglased ja teistest seisustest inimeste vastu sõbralikumaks. Ülikonna läbi tuleb edasi minna ja kuna ma just äsja rääkisin, et hariduslikus mõttes oli ta arstiteadlasena arstina kuskilt töötada, kujund meeäädikalahusega ravida inimeste nagu ilmvõimatu. Järelikult tuli minna last välismaale täiendama ja tegelikult ka Palts terve 19. sajandi jooksul pärast ülikooli lõpetamist Tartus Siidusidki siis kohe peale Saksamaale, enamasti baar laenab vanematelt oma vennalt raha ja lähebki ennast täiendama Viini, kus pidid olema toona Euroopa parimad arstiteadlased. Ta jõuab Viini, mis Viinis selgub, inimesi ravitakse ikka meeäädikalahusega ja frustreeris paari niivõrd, et ta ei teadnudki, kuidas nagu edasi käituda. Õnneks oli ka abinõu väga lähedal, nimelt botaanilisi uurimusele võimalik alpides läbi viia ja seda ta ka tegi seal Pakostale hinge rahuldus ja aga teiselt poolt ikkagi peas tahab kogu aeg mõte, kuidas edasi, laen on võetud kuskil oma tööd hakata tegema, kodumaale tagasi minna ja ma tegelesin ei tea millega. Ja paar lahkub Viinist, läheb vürtsburgi ja kohtub seal ühe mehega ignots Tõllinger oli tema nimi, kes viis läbi võrdleva anatoomilise uurimusi, mis on siis see, et loomi lahati, vaadati nende organeid, lihastik kui võrreldi ja see aitas nagu väga palju kaasa. Noh, loomaklassidele toona nimetatud tüüpide numa uurimisele ja Päärile see asi väga meeldis, ta tundis ennast absoluutselt õiges kohas olevat ainult töökohaga ikkagi kogu aeg probleemid. Aga tal veab. Nimelt 1816. aastal pakkus tema endine, eks õpetaja, Tartu Ülikoolis võimalust minna Königsbergi, alustada seal tööd nagu prosektorina zooloogia alal, see, kes siis praktilise töid viib läbi meie mõistes nagu assistent. Ja paar küsib, luba ja vanemad seda lubavad ning alates 1800 seitsmeteistkümnendast aastast töötab Päär Königsbergi ülikoolis. Ta on esimene Tartu Ülikoolikaaslane, kes valitakse välisprofessoriks. Königsbergis avaneb tal väga palju võimalusi, ta rajab zooloogiamuuseumi Königsbergi ülikooli juurest, kogub aktiivselt kõiki materjali, mis vähegi võimalik, paari elufilosoofia paljuski rääkis sellest, et inimene on looduses kõige kõrgem olend, kes vastutab. Loodus on ainus, kes suudab mõelda. Leidis, et inimene. Peab laiendama selleks oma elutegevuse välja järjest, see tähendab seda, et rohkem vaja põldu metsa vaja maha võtta. Tähendab liikide hävingutan tähendab seda, et tegelikult inimene peab kõike, mis on, ei tea, kas homme enam on olemas muuseumisse koguma, kui järsku surevad välja, siis tulevased põlved ei teagi, missugused loomad olid olemas, et ta esimesel selgitas inimese mõju, nagu konkreetselt ka mingi loomaliigi väljasuremisele muuseumid tema elus mängivad väga tähtsat rolli. Samuti hakkab Königsbergis tegelema siis bioloogiaalaste küsimustega hakkab uurima just selgroogsete loote arengut, esialgu siis kalal, oota pärast hiljem ka imetajate loota arengut ning edu tuleb väga kiiresti. Juba 1827 avastab täiercis imetaja muna toona rakuteooriat ei olnud, ütleme siis munarakku. Päär oli teinud väga tähtsa avastuse. Ta kirjutas sellest kohe kiiresti spetsiaalse ladinakeelse uurimuse, aga seda ei võetud nagu hästi omaks. See Pääri nagu solvas, ta oli väga sihuke tundehell. Ja see oli ka üks põhjus, miks ta siis otsustas. Ta läheb Königsbergis nagu minema läheb Venemaale ja tot. Kas kolmekümmet ongi lühidalt aega Venemaal aga mõned kuud oleb Königsbergi tagasi. Aga kui me vaatame temberoloogilisi uurimisprojekte seal 1820.-te aastate lõpul 30.-te algul siis ta seades tegelikult endale väga suured ülesanded, ta soovis kirjeldada kõikide loomaklasside bioloogilist arengut, ta tahtis kõiki need ära kirjeldada. Juba ette öeldes võib öelda, et ka praegu ei ole see kõik selge aga ta sisuliselt alles alustas paljuski bioloogiline keel, puudus, terminoloogia, see, mida tänapäeval on võimalik, ühesõnaga kirjeldada sellest kasutatud terveid lauseid, lõike. Teiselt poolt see asi, mida sa näed mikroskoobis kas on fakt, kas on minu oletus, kuidas ma panen seda paberile selleks, et hinnata niimoodi loota arengut, tuleb minna siis tagantpoolt ettepoole, et sa pead täpselt teadma viljastumise hetke, aga kuidas oli seda võimalik toona tead, no soovitan ja nii edasi, aga see kõik on väga keeruline ja tänu sellele uurimistulemused enam ei olnud sellist, mida Päär tahtis. Ta langes üha suuremasse kriisi ja küünis protega eri, rahuldanud teda tänu sellele ning ta hakkab otsima võimalusi, kuidas sealt ära minna, samal ajal ta oli lubanud. Kui ta avaldas oma esimese uurimuse, siis loomade üldine arengulugu vaatluse mõtisklus 1828, siis ta lubas järgmises köites ta juba mõne nädala pärast ta ise kirjutab. Ma avaldan nüüd neid kõik teised tulemused. Aga lõppkokkuvõttes on niimoodi, et siis raamat jäi pooleli. Ja see hingeline kriis on nii suur ühel hetkel, et pääl autobiograafias kirjutab, et 1830.-te algul kas või 32 või 33 oma töökabinetis töötas, seal väljas 100., lund on järgmine, ta umbes ütles välja jõudvaatset, juba vili õitseb. Nii et ta kogu aeg püüdist looduse saladusi lahendada, aga see ei õnnestunud. Needis ennast ka, et miks ma pean seda vaeva nägema. Ning selle singel siis kriisis, otsustab ta tulla siis tagasi Venemaale. Ja 1834. aasta lõpul saabubkida Peterburi ja Peterburis selgusid suured probleemid. Tal ei olnud elu kohta, kuni 1840 aastat elas ta nii-öelda mitte temale ette nähtud eluruumides, tänapäevases mõistes teda aitas Vene esimene ümber sõita Adam Johann von kruusestan, ta elas sisuliselt siis Peterburi mereväe kadetikorpuse territooriumil oma perekonnaga. Kommentaariks vööri kaitseingel tema Peterburi aastatel oli suurvürstinna Jelena Pavloviga keiser Nikolai esimese Noorema venna abikaasa ja keiser Aleksander, teise Lelle lesk neiuna Württembergi printsess Charlotte, kellest sai 19 sajandi keskpaiga Venemaailmselt kõige erudeeritud a- ja poliitikas kõige mõjusam naissoost isik. Ühised teadushuvid, kui oli ennekõike see, mis need kaks täiesti erinevat inimest kokku viis. Tänutäheks kõikvõimalikku abi eest ei põlanud beer ära. Akadeemiku töö kõrvalt olla suurvürstinna tütardele koduõpetajaks. Loomulikult loodusalal. Aga mõelgem, koduõpetajaid on meie rahatähtedel teisigi. Kui noor Jakobson Peterburis karjääri alustas ka siis Köler muretses talle täiesti analoogilist tööd ja leiba ehk temaga õpetus noortele suurusest linnale antud juhul saksa keelt või kasvõi teine seik. Blairi lemmikjünger võiks öelda. Tema parimaid õpilasi ja tema kauaaegne protensee toodab von Middendorff, kelle perekonnas Hellenurmes töötas koduõpetajana, mees, kes moto vastu 10 pruuniselt Jakob Hurt. Tari juures Peterburis käis mitmeid seltskondi tema hilisem korter siis Peterburi Teaduste Akadeemia majas, kus akadeemikute elasid suurus umbes nii paarsada ruutmeetrit. Selles tari korteris toimusid erinevad üritused. Tavaliselt ütleme, nendel õhtutel süüa ei pakutud, et see oli nagu erakordne. Et pigem siis oli kas punš ja vein ning tõmmati sigareid. Pärikirjadel on nii mitmelgi pool, kui ta näiteks jälle oma sõbral Hüdke võib-olla Angeliga pidi kohtuma, et on märkused, sigarn, punš, et mitte unustada vist tõenäoliselt neid tähtsaid asju ka kaasa võtta. On säilinud Dairy kirjavahetus, Alexander, Theodor von Middendorffi ka ja ühel siis päeval Päär, kes ei olnud saanud enam mitu päeva korralikult magada, kutsesse Middendorfi enda poole, öeldes, et kirjutada siis, et et võib-olla tuleksite täna minu poole, et võtaksime rohkem sihukest veini, et siis saab järgmisel päeval nagu või magab nagu paremini välja. Aga mida sa ei saanud seekord minna ja järgmisel päeval on järgmine kiri, kuskohast pärit? Väga kahju, et ei saanud eile tulla agade mõisa seisma täna tulla ei saa. Milline vaade elusloodusele on õige? Looduspaigalseisu ei tunne, vähemalt mis puudutab elavaid organisme. Seepärast kui usume eluslooduses paigalseisu nägevat, on süü siis selle mõõdupuu väiksus, mida me tarvitame. Viimane lause on väärt, et temalt pikemalt peatuda. Tõepoolest ei saa inimene teisiti, kui peab võtma aja ja ruumi mõõdupuuks isenda. Paljudes keeltes on ruumi mõõdud isegi nimetatud kehaosade järgi mõõdame ju sõrme Vaksades Xades, sõrme laiustes, kamalutes, jalgades, sammudes, küünardes ja süldades ning suuremad mõõdud oleme saanud kaasasündinuid mitme kordistades. Nii näiteks nimetasid roomlased tuhandet järjestikust pikka sammu Miliaarumiks, mis tähendab 1000 kust on muide pärit ka eri rahvaste miilid, mis küll mõnel suuremad ja teisel jällegi lühemad välja kukkusid. Aja mõõtmiseks seevastu on loodus inimestele juba mõned väga konkreetsed mõõdud ette andnud, mis meile pideva kordumisega lausa vägisi peale sunnivad. Aasta kuufaasid päeva ja öö vaheldumine kuid põhimõõdud, millega omakorda neid looduslikke mõõtepaika panna, tuleb meil ikka iseendalt võtta. Teisiti me ei saagi. Üks päev tundub meile üpriski pikana, kuna me jõuame selle jooksul küllalt palju korda saata ning veelgi enam tajuda. Ö, mille oleme veetnud sügavas unes, tundub meile tagantjärele väga lühikesena samas kui öö, mil oleme pidanud kannatama unetuse või mis veel hullem ägedate valude käes näib meile väga pikk sest elasime selle vältel palju läbirahvad, kel pole Kelly, see tähendab kunstlikke ajamõõtjaid, tavatsevad aega arvestada toidukordade ehk siis nälja tekkimise ja kustutamise järgi. Ja juba näemegi ma juttu, mis on saadud omaenda eluprotsessi põhjal. Aega võiks mõõta ka näiteks hinge tõmmetes kuid ma ei tea, kas leidub mõni rahvas, kes sellist loomulikku mõõtühikut tarvitaks. Olen aga täiesti kindel, et väike aja mõõt, mida me nimetame sekundiks ning mis on kunstlikult paika pandud, on saanud oma kestuse meie pulsi või südamelöökide sageduse järgi sest austusväärsesse ikka jõudnud mehel pulss peaaegu punktipealt sekundist sekundisse. Kuid tegelik põhimõõt, mida meie taju reaalselt kasutab, on veelgi väiksem. Ma pean silmas aega, mis kulub meeleelundite ärritusest teadlikuks saamiseks. Just seetõttu võib näiteks sekund ärevat ootust tunduda pikk. Nimetatud meeleelundite ärritust registreeriv mõõt on ajamõõtühikuna kasutusele kõikide rahvaste juures. Sageli on selle väikseima ajamõõdunimetuses säilinud, äratuntav on aga tema algupära kõige eredamalt saksa, sõnas aukõlblik, mis tähendab silmal vaatamiseks kulunud aega. Roomlased kutsusid kõige väiksemat aja mõõtu momentum või ka punk temporis punktu tähendab pistet punktum temporis on siis ehk aeg, mis kulub, et pistet tunda. Sõna monumentum on tuletatud tegusõnast Moveere liigutama. Tõenäoliselt on mõeldud võpatuselemi säkilisele pistele. Järgneb mainitud ladinakeelne sõna on muide võetud üle paljudesse uuemates keeltesse väikseimad aja mõõtu tähistab ka vene sõna ning tähendades kiiret liigutust, mille teeb silmalaug üle silmamuna joostes. Samamoodi on ka mõnes muus keeles näiteks eesti keeles silmapilk. 1836. aasta lõpul kohtab Päär ühte Poola päritolu vene meresõitjad Neumanni augustis juba hulka kes oli käinud noovasimiliaal uurimas ja meteoroloogiliste vaatluste läbi Mastel isegi talvitunud seal, nagu kunagi seda oli teinud Villem paared seal 16. sajandi lõpul Peterburist, keegi ei tulnud nende vaatuste vastu huvi. Väär, kes rääkis temast Murskade küsimuse, seal Põhja-Jäämeres kuulis nendes ja sai aru, et oi, see on väga huvitav andmestik, sest ta oli tegelikult meteoroloogiaküsimustega tegelenud juba Königsbergis olnud koos Alexander von Humboldti ka arutanud neid küsimusi, Kawishampesseliga kuulus astronoom, maailmakuulus teadlane, kes oli ka tema naaber, muideks. Ta mõistis nende materjalide tähtsus maa kliima uurimiseks. Ning 1837. aasta suvel augusti Volkan kapten Pääran siis teaduslik jõud seal ta sõidabki noovasiminaala Teaduste Akadeemia raha eest. Ja just sellel ajal, kui ta noovasemjaal ilmub tema loomade arenguloo, teine köide, kuna tema kirjastaja Königsbergis ei suutnud enam ära oodata, millal Päär selle raamatu avaldab. Ja võttis kõik need materjalid kokku, mis tal oli olemas ja avaldas selle seal raamadel tõi sissejuhatust. Ei, lõppsõna kirjastaja ei olnud ju mingi spetsialiste Embrolooge alal, siis on selles raamatus näiteks tahvlid inimesele loote arengust, aga samal ajal vastav tekst absoluutselt puudub. Nii et tema improloogiline uurimisfrom lõppeb kas see mõnes mõttes nagu fiaskoga. Aga tal on uus uurimisala, saan Venemaa polaaralad ja ta noovasemjaal. Paari 1837. aasta ekspeditsioon on esimene ekspeditsioonidel polaaruurimise ajaloos mille eesmärgiks ei olnud uute maade avastamine. Võiks öelda, et esimene teadusekspeditsioon üldse, mis viidi polaaraladel läbi eesmärgiga selgitada, kuidas on võimalik, et taimede loomad nii karmides elutingimused kui aasta keskmine temperatuur on miinus kaheksa pool kraadi. Elavad ja paljunevad ja paarendi küsimustega tegelev, selgitas välja naasen mina taimede ja loomade liigilise koosseisu. Uuris nende elutingimusi ja oli ise vaimustunud sellest. Ja pärast tagasitulekut avaldas mitmeid uurimusi ja tõlgiti vene prantsuse inglise keelde need töödiaid ligi 30-ks aastaks klassikalisteks. Nii et võiks öelda, et aastatel 1837 kuni 1845 tegutseb paar tegelikult akadeemiast, kuigi tal ametlikult zooloog Venemaa geograafia uurimistan geograaf Akadeeminegiora. Sisuliselt tänu temale võetakse uuesti üles Peterburi Teaduste akadeemias, et geograafiliste uurimisreiside traditsioon 1002 37. Aasta lõpul kodanoovasem jaolt tagasi tulnud saata andmeid selle kohta, et Siberis ja kutskis on šaht 116 meetrit sügav. Igikelts kui niisugusest nähtusest tegelikult oli 18. kirjutatud, seda ei usutud. 19. sajand, teadlased tundus, et on täiesti võimatud, maavitsa pole kusagi permanentselt külmunud, kui seal peal kasvab mets, võsa ja Päär nendele andmetele toetudes, mis olid nagu seal ja kutskis mõõdetud selles šahtis šergini šaht oli see praegugi on seal veel alles, ta otsustab selle fenomeni uurimiseks saata ekspeditsiooni. Ning 1842. aastal väljub Peterburist ekspeditsioon, mida juhib osaliselt Eesti päritolu baltisaksa loodusteadlane Alexander Theodor von Middendorff Siberisse uurima Taimõri loodusolusid. Ja just Siberi igikeltsa paar kirjutas ennem selle ekspeditsiooni spetsiaalselt instruktsiooni. Või ütleme, teoreetilise käsitluse igikeltsa, selle levikust maailmas, Vene impeeriumisse, lekkima füüsikalistest omadustest, sele geograafilisest levikus, selle paksusest, pinnavormidest, isegi jõgede käitumisest seal, aga väga paljud asjad olid ebaselged ja mitmenda pidigi nendele küsimustele vastama. Tähendab muidugi seda ka tegi. Päär jättis selle oma tööga avaldamata. Kui temani loogiliselt avaldas tema kirjastaja, siis selle igikeltsa töö oli au avaldada minul 150 aastat hiljem. Ja mida ta ekspeditsioon oli äärmiselt edukas, muideks sellel osales ka nii-öelda esimene puht eesti rahvusest inimene. Tema nimi oli Mihkel, foorman Dali, tegelikult Middendorfi teener. Aga nüüd tuleb Middendorff 1845 tagasi oma Siberi-ekspeditsioonil. Ja see ekspeditsioon on esimene ka vene, ütleme siis impeeriumi ajaloos, kus kohas tagasi tulijat võeti vastu kui kangelast. Seni niimoodi venelased, vastupidi, salastasid oma andmeid siis nüüd sellest ekspeditsioonist oli paar avaldanud artikleid ajalehtedest, need tõlgiti vene keelde osaliselt inglise keelde. Mitmendas tuli tagasi kangelane. Isegi tsaar kirjutas aruande peale Uutšini Terezna. Väga huvitav. Ja nüüd paar mõistis, et kui nüüd ka Venemaa geograafia seltsi mitte rajada, siis ei tule seda mitte kunagi. Ja nad tegid selle seltsi ära. Geograafiaseltsil on mitu osakonda, üks nendest osakondadega, etnograafiaosakond päri enda survel, rajatise taar on seal esimene ka juhatajat viia läbi neid päike rahvuste uurimisi Vene impeeriumis, et koguda nende kohta etnograafiliste muid materjale. Ja esimene ekspeditsioon, mis tehakse päri ettepanekul must liivlaste juurde. Aga geograafia seltsi siseselt olid probleemid väga tugevad, kuna seltsi rajasid baltisakslased, kes pidades silmas puhtteaduslikke eesmärke ja ei pidanud nii-öelda silmas rahvuslikke huvisid. Ja kuna geograafia seltsis oli väga palju ametnikke, kes leidsid, et väikerahvaste uurimine ei ole nii oluline olulisema vene enda rahvuse uurimine, nende ajaloo siis tekkis nagu etnograafiaseltsis patiseis, mis viis selleni, paar astus oma kohalt tagasi ja Venemaa väikerahvaste uurimine ka ei olnud enam seltsis esiplaanil, vaid ei tahaplaanile ja esiplaanile muutsid Venemaa rahvus enda uurimile. Kommentaariks me oleme harjunud kasutama mõistet baltisakslane, kuigi oleks ammu aeg distantseeruda sellest distantseerivast mõistest ja kasutada selle asemel sama loomulikult kui me kasutame mõisteid eestirootslane, eestivenelane, eesti juut, eesti mustlane, Ki. Miks me ei räägi eesti sakslasest ehk miks me tahame ilmtingimata jagada kõigi nende siit pärit meeste au ja kuulsust oma lõunanaabrite lätlastega? Peri puhul ei ole selleks vähimatki põhjust. Sest tema elu algas, lõppes Eestis, Eesti oli tema väike koduma eesti keel oli see keel, mida ta rääkis, tema noorem elukaaslane Kreutzwald oli tõsises mures, kas see rahvas üldse mõne aja pärast enam alles ja olemas on? Erile paista seda muret küll olevat. Seal 1840. aasta lõpus sai tsaar mitmeid märgukirju siis Liivimaa kindralkubernerile, et talupäevadele rahul, et kalavarud Peipsi järves vähenevad tuleks selgitada, mis seda põhjustab. Pärk, kes tahtiski olla inimkonna teenistuses, leidis, et tema võiks neid ülesandeid nagu uurida ja ta määrati seal ekspeditsiooni etteotsa ja taastatud 851 52 viita läbi siis neli ekspeditsiooni Peipsi järvele, kui siis Läänemerele selgitamaks, siis kalandusolukorda ta sisuliselt rajab sellega kala bioloogilise uurimissuuna Venemaal. Ja selgitab välja, et tegelikult ütleme, kalavarud ei ole vähenenud. Et kalavarude vähenemise põhjuseks on ikkagi olnud inimtegevuse, eelkõige see, et püütakse kala liiga väikese võrgusilmaga, püütakse juba maimud kõik välja, seal oli veel mitmeid teisi metsa võetakse näiteks maha seal järve ümbrus, et on liiga vähe putukaid, kaladele ja no mitmeid siukseid muid isegi mainib korra ühes kohas isegi sihukese heita vett. Et noh, väga tänapäevane meie mõistes, aga et kuidagigi nagu noorkala väljapüüki nagu vähendada, selleks päev pakkus väga lihtsaid võimalusi püügiaja kindlaks määrata ja võrgusilma suurus ja 1859 võetigi vastav seadus vastu, siis esimene looduskaitse määruse üldse Vene impeeriumis, mis võimaldas siis kalavarusid, kaitsta ja hinnata. Siis ta kohtus ka näiteks Kreutzwaldi iga, kellena tegi ta siis ülesandeks uurida Vagula Tamula järve kalastiku, et mis liigid seal elavad ja on tähelepanuväärne, kui tahad, kas 64 WD esimest või Notten päri viiekümnendat doktori juubelit tähistati Peterburis siis selleks koguti spetsiaalset raha. Tänu sellele hiljem rajati Peterburi Teaduste Akadeemia juures päri medal. Siis selle ainus eestlane, kes nagu päri juubeliks ka raha annetases just Kreutzwald, andes ka siis kas oli kolm või viis hõberubla ja hiljem ta sai ka siis vastava medali, mis seda tunnistas. Muidugi, kui vaadata, kuidas toona üldse nagu reisid, siis peab ütlema, et Venemaa on ju suurest teedetu küll 1851 valmis raudteeliin siis Peterburi ja Moskva, nii et ta sai Peterburist Moskvasse sõita rongiga ja sealt siis mindi vankritega, kuni siis Volgani mööda Volgat hakati nagu alla laskma. Ja noh, paaril oli nagu ka reisimine raske juba seal elu lõpu poole, kuna tal jalas roos, et ta ei saanud sagedasti nagu hästi liikuda, siis tuli ta sageli hoopis vankris lamada ja nii edasi. Aga mis on nagu oluline mööda Volgat sõites, ta paneb tähele, et Volga nii-öelda parem kalasem, kõrge vasak kalasem madal kui neid põhjast lõuna mind. Ja ta tegi siukse hüpoteesi, et see võiks olla tingitud maa pöörlemisest, et Corioolise jõust täna me teame, et see tegelikult teist on niimoodi ja Päär oli esimene, kes selle globaalse seaduspärasuse nagu sõnastas 1008 50.-te lõpul tegeleb pääle siis aktiivselt just füüsilise antropoloogia küsimustega jälle inimkonna siis nagu päritolu ja eriti just ka tema võimekuse küsimustega oli selgelt ühena pika koljulised ja teised lühikese kordades pikakujulised olid siis aarialased, sinna kuulasid siis sakslased, prantslased, Priit, Tiit või no ütleme inglased ka näiteks rootslased lühikese kolvale, seda siis eestlased ja venelased ja aga Pääri vaevas see, no on kogud Euroopas. Aga need ei ole võrreldavad ja tegi ettepaneku, et vähemalt saksakeelset teadlased siis lepiksid kokku ühes mõõtesüsteemis. Ja selleks saade siis 1861 ka Göttingeni kokku, kus lepiti kokku tema mõõtmissüsteemis ja hiljem ka paar 1000, kas 68 rajab siis saksa antropoloogia seltsi? 1002 69 hakkab ilm on maailma esimene antropoloogia aja kere Arhiphena antropoloogi mille eesotsas siis on ka pääl ja füüsilise antropoloogilisi uurimisviis ta kogu aeg tegelikult läbi kogus neid erinevaid materjali, selle jaoks üks huvitavamaid näiteid siinkohal, kui andunud ta seda kogus, et selgitada inimkonna päritolu ja ajalugu olid umbes 1861.-st aastast, kui ta viibis Šveitsis ja ta tahtis ilmtingimata, et Peterburi Teaduste Akadeemia kogus oleks retoromaani kaljus on väike, niisugune rahva killukene Šveitsis. Võimatu oli peaaegu retoromaani koljut nagu saada, aga ta teadis, või noh, surnuaial, kuskohas on võimalik ja ta läks, öösel oli seitsmekümneaastane mees, läks ja kaevas selle sealt välja. Ja kõige hullem on see pastor läks mööda ja Päär ise kirjutab ühe oma sõbrale hiljem, et ma pidin ennast hauakivide taga varjama, mitte vanglasse sattuda. Aga teadlasena on, ta oli niivõrd andunud sellele teemale kaneeliga, teistmoodi ei saa. Kujutlegem hetkeks, et inimese elu kulgeb palju kiiremini kui tegelikult. Ja Me mõistame peagi, et niisugusel juhul paistaks kõik looduses toimuv inimesele hoopis teistsugusena. Et ilmsemaks muuta säärase looduse nägemise erinevus praegusest, võiksime eluea mõelda hoopis teistsuguseks. Praegu on inimene kõrges eas, kui ta on elanud 80 aastat ehk 29200 ööpäeva. Kujutlegem aga hetkeks, et inimese eluiga oleks sellest tuhandik. Niisiis oleks ta 29 päeva vanuselt juba väga põdur. Sealjuures jääks taga oma seesmise elu poolest muutumatuks ning tema pulss lööks praegusest 1000 korda kiiremini. Tal oleks nagu meilgi võime võtta kahe pulsilöögi vahel vastu kuus kuni 10 meeleaistingut. Niisugune inimene näeks nii mõndagi, mida meie ei näe. Näiteks suudaks tema silmade kiire reaktsioonivõimetu väga hästi jälgida mööda lendavat püssikuuli, mida meie ei näe, sest see vahetab meie poolt tajumiseks liiga kiiresti oma asukohta. Kui teistsugune tunduks tallaga loodus tervikuna, kui jätame selle muus osas olemasolevatesse aia mõõtudesse. Taevas on üks jumalikult helendav täht, ütleks seesugune halli päisena, mis tõuseb ja loojub, siis pole teda mõnda aega üldse näha, kuid ta tuleb ikka tagasi saatma meile valgust ja soojust. Usu mind, ma näen seda juba 20 üheksandat korda kuid muiste oli taevas veel teinegi täht. See tekkis, kui ma olin veel väike. Alguses oli ta üsna õhuke ning meenutas kujult sirpi ajapikku muutustaga aina tüsedamaks ja tüsedamaks ning jäi kauemaks taevasse. Lõpuks muutus ta päris ümmarguseks ja helendas kogu nõrgemalt kui päeva täht, kuid piisavalt eredalt, et teed valgustada. Siis hakkas ö-täht aga jällegi kahanema ja tõusis aina hiljem ja hiljem taevasse ning praeguseks on ta sootuks kadunud. Ilmselt on ta surnud ning ööd jäävad nüüd igavesti pimedaks. Kas poleks niisugune arvamus äärmiselt loomulik mõtleva olendi puhul, kes sündinuna noorkuu paiku vaid ühe kuu vaadelda ja mõelda? Aastaaegade vaheldumise stid jääks säärane ühe kuu inimene midagi vähemalt enda kogemuse põhjal mitte. Oleks tal aga kasutada eelkäijate kogemused, nagu meil meie esivanemate ülestähendused siis kuuleks või loeks ta hämmastusega, et kunagi on olnud aegu, mil tervet maad kattis valge substants, lumi, vesi, jõgedes, järvedes, jäätus ja puudjaid paljaks ning et sealjuures oli väga külm. Seejärel läks ilmaga uuesti soojaks. Veed hakkasid jälle voolama, maa kasvatas taas rohtu ning puudelt ärkasid lehed. Võib-olla suhtuksid nad meisse juttudesse sama suure umbusuga nagu meie, kui kuuleme, et suurel osal parasvöötmealadest leidub märke, mis näivad viitavat sellele, et aastatuhanded tagasi katnud terveid maid, meie kliimavöötmes võimsad jäälaamad, et siin olnud järelikult pikk jääaeg või et Gröönimaa söekihid sisaldavad jäänukeid taimedest, mis kasvavad üksnes troopilises kliimas. Et niisiis on Gröönimaalgi kunagi väga soojaaegu olnud. Iseenesest pole oletus, et elu võiks kesta 29 päeva üldse mingi eriline liialdus. Küllalt paljud orgaanilised olendid, iseäranis seente ja algloomade hulgas, ei jõua isegi sellise vanuseni 1867 paar tuleb Tartusse. Ja see maja, kus ta elas, on praegugi säilinud, seal on siis praegu Eesti maaüliteadusliku uurimise keskus. Ja selles majas siis paar veedab oma viimased eluaastad enamasti tegeledes teaduse küsimustega, teda huvitavad eelkõige geograafiaküsimused, evolutsiooniteooria küsimused. Päär ise pidas igavesi suguseid kolmapäeva talveperioodil ettekandeõhtuid väikeseks sündmuseks kogu nii-öelda Tartu seltskonnal, kus siis professor tulid kokku ja mõnikord ka üliõpilased seal osaleda. Pärast hiljem arutati, kuidas diskussioon nagu kulges ja vot nendel arutage neid Balti ühiskonda, noh, ütleme olukorda Vene impeeriumis, suhteid, Darwini teooriasse. Kui paar on Tartus, siis ta tegelikult tegeleb ka veel väga palju praktiliste küsimustega, jälle ta on Tartu loodusuurijate seltsi president, tänu temale saab selts uue hingamise, tema rahaline olukord oluliselt paraneb. On võimalik ka pühenduda rohkem nii-öelda oma koduma uurimisele ilmuvad sel ajal just esimesed baltisakslaste üle, vaatate imetajatest Kahepaiksed arhiivides, kaladest, putukatest, Balti provintsides, mida ennem ei olnud tegelikult olnud. Nii et tema mõju ütleme siinse loodusteaduse arengule on olnud ka väga suur, mitte ainult siis Venemaal või siis ütleme, kogu Euroopas ja maailmas. Ma arvan, et tegelikult oma mõjult, teaduse arengule maailmas võiski ta olla kõige kuulsam mees, kes meie aadel päritud Ja nüüd lugemissoovitus nimelt sori poolia periana, samuti Ülikooli mälestuskogumikus, vääri mälestusi Tartu ülikoolist. Mõned huvitavad kirjatükid ajakirjas akadeemia, mille eest on hoolitsenud kaks meie põhilist päri uurijat, kadunud Vello kaamerad ja teil asja rääkinud Erki Tammiksaar. Vello Kaagvere, kes akadeemia artiklis arutleb huvitavalt teemal Päär kui geenius. Kusjuures geeniusi eriteadlaste meelest on inimkonna ajaloos umbes pool 1000. Päär kuulub nende hulka. Vello Kaagvere on avaldanud vääri eluloo 92. aastal ning loomulikult noore vööri doktoritöö eestlaste nndeemilistest õigustest, mis ilmus Loomingu Raamatukogu 76. osta kolon kolmanda numbrina. Head lugemist. Kuulsite saadet sarjast Eesti rahatähed. Karl Ernst von väärist kõnelesid teadusajaloolane Erki Tammiksaar ja ajaloolane Ott Sandrak. Katkendeid Harri doktoritööst eestlaste Emmdeemilistest haigustest ja kõnest. Milline vaade elusloodusele on õige? Esitas Aarne Üksküla. Saate panid kokku Külli tüli ja Riina Roose koostöös Tallinna linnateatri ja Eesti Pangaga. Raadioteater 2009.