Kooli. Punane kümnekroonine on justkui Võrumaa rahal tagaküljel meie kõige kuulsam, kõige vanem põlispuu Tamme-Lauri tamm. Juured sügaval mullas, justkui minevikus, vägevad oksad kõrguvad taevasse justkui tulevikku. Ega miski sobikski paremini võrdkujuks mehele Võrumaa mehele, kes muheleb vastu kümnepruunis esiküljelt. See mees on Jakko Port. Koole. Algab saade sarjast Eesti rahad. Tähed Jakob Hurda kõnelevad ajaloolased Mart Laar ja Ott Sandrak. Jakob Hurda elu kulges läbi nelja keisri valitsuse Nikolai esimesest Nikolai teiseni. Selle aja jooksul sai maarahvast Eesti Rahvuskõigeks. Selleks oli Jakob Hurt teinud äratosise mehedaga. Kahe Nikolai valitsuse vahele jäid teadupoolest Aleksandri valitsejad, mis erinesid nagu päev öö. Oleksandr, teise liberaalne valitsusaeg, see on Jakob Hurda kui ühiskonnategelase elu kõrgaeg ja Aleksander kolmanda ja sellele järgnevalt ka Ta ise, Nikolai algusaastatel surutise aeg seal all teadupoolest Jakob Hurt tõmbub ainult arvamatumaks muutuvast ühiskondlikust rabelemisest kõrvale ja pühendub enda meelest sel hetkel peamisele teadustööle Eesti vanavara kogumisele, korrastamisele kirjastamisele. Tulge kokku, küünlalapsed, küünlad, küünlalapsed, karjas käijad, kasvandikud, kasvandikud, kasvandikud. Tahan teile lugu laulda, lugu laulda, lugu laulda. Tahan teile lugu laulda. Imeasju ilmuta. Ühe rahvuse jaoks on kõige olulisem Hetk tema ajaloos, nii nagu inimesigi jaoks kahtlematult sünd on öeldud, et rahvuse sünd on tegelikult ime. Väga raske on leida neid reaalseid, majandus, sotsiaalseid või muid tegureid mis ilmtingimata ühe või teise rahvuse sünnitavad. Lapsed sünnivad inimeste tahtest midagi ühiselt teha. Sellest esivanemate pärandist, mis on andnud nendele inimestele ühise mälu, ühise keele, ühise kultuuri välja. Kuid ka sellest ei piisa, sest kõik need teadmised, kõik need oskused elavad tihtipeale inimestes edasi kuidagi uinunud kujul. Nad on küll olemas, kui neid ei kasutata, neid ei teadvustata. Neid ei tunnetata. Selleks, et rahvussünnikson vaja neid kes selle rahvuse nõidusunest äratavad kõik selle mälu selle ühise keele, ühise kultuuri välja, ühise tuleviku korraga nähtavaks teevad. Inimesi, kes läbi isikliku tegevuse isikliku ohverduse, selle rahvuse ühtseks liidavad teda tuleviku poole veavad ning teed tulevikku näitavad. Selliseid inimesi nimetatakse äratajaks. Eesti rahvuse üks olulisemaid äratajaid, Jakob Hurt sündis 22. juulil 1839. aastal Põlva lähedal vana Koidula vallas Himmaste külas. Ta sündis kool meiste pojana. Sündis üsna kehvades viletsatesse oludesse tollasele Eestimaa mis ei teadnud veel isegi seda, et tegemist on Eestimaaga sest oli olemas maarahvas tihtipeale põlatud allasurutud mõisa tallis peksa maarahvas kelle kõige paremaks tulevikuks loeti Venemaal seda, et sellest tahvas saavad kunagi venelased ja Saksamaal seda, et sellest tahvas saavad kunagi sakslased. Seda, et see rahvakillukene, see maarahvas, millel näiliselt puudus oma ajalugu puudus oma mälu kelle keel oli vilets ja vähearenenud. Et rahvast võiks kunagi tõusta tõeliseks kultuurrahvaks. See idee tundus ilmvõimatuna. Ometi olid aga sellel ajal juba Eestis olemas esimesed mehed tihtipeale isegi mitte-eestlased, kes uskusid, tuginedes tollal maailmas eriti Euroopas levinud teooriatele, sellesse, et igal rahval on õigus tulevikule. Need mehed, peamiselt kirikuõpetajad, olid juba teinud aastakümneid töid selleks, et uurida eesti keelt, arendada eesti kirjavara ning üritada sellele rahvale anda paremat haridust ja mis kõige olulisem, usku tulevikku. Ometi ei julgenud Nende haritlaste seas saksakeelse hariduse saanud haritlaste seas pea keegi end ise eestlaseks tunnistada. Nemad olid ikkagi saksad, kes tegid oma tööd ilusates majades, olid korralikult ja viisakalt ja viksilt riides. Käisid läbi peenema seltskonnaga laulsid ilusaid neljahäälsed saksa liider tahvli laule ja kelle jaoks kuskil mõisa kõrtsi juures mürisev torupilli saatel tantsulaev tihtipeale purjakil talumees oli igal juhul mitte samasugune inimene, nagu nad ise ei suutnud samasse rahvusesse kuuluvaks nad end küll selle inimesega pidada. Jakob Hurt sai kõigepealt hariduse isa kodus väga oluliseks, tema edasise eluteel kujunes selles kodus saadud sügav religioosne vaimsus. Tema isa oli harras Hernhuutlane ja sellest samast religioossest arusaamas. Tegelikult kasvas välja paljuski ka hurda rahvuslik maailmavaade. Hernhuutlus Hernhuutlane, need sõnad tulevad kohunimest, herm, Hutt ehk issanda hooldus ja taoline kristlik nimi on pandud ühele paigale Saksimaal kust sai alguse 18. sajandil liikumine, mida teise nimega tunneme vennastekoguduse liikumisega. Tegemist on usulise äratusliikumisega, mis on tegutsenud üldjuhul luterliku kiriku rüpes ajuti, olles selle poolt vägagi soositud, ajuti, olles kogunisti põlu all ja suisa ära keelatud. Eestisse jõudis see kõik väga ruttu, väga vara ja tõsisemad eduperioodid jäidki 18.-st sajandist ja 19.-sse vahepeal täielik keelu mõõnad. Mida see meile andis ja mida me. On öeldud, et vennastekoguduse liikumine tegigi eestlastest olles kristlased Seninud suurt sealt tuhkagi aru neile vägisi peale surutud võõrakeelset usust. Samas küllap see liikumine lõhkus paljugi sellest, mis meid sidus oma vanade uskumuste arusaamadega kommete ja tavadega, mis tasemele andis asemel andis tunde, et ka meie oleme, midagi ei ole orjad kirikus, vaid meil on oma usk. Me ajame ise oma usuasju ehk isetegevuse kogemus ja loomulikult lugemisoskuse tõsine tõus, pühakirja uurimine, tudeerimine, see oli vennastekoguduse üks tähtsamaid ülesandeid ja loomulikult kirikulaul kirikumuusikat, kuigi prakku rahvalaulurahvamuusik arvelt ja kindlasti ka kõlbelisemat elu kombel võitlus mõttetu Barnemise viinajoomise vastu ja sellega kaasneva käegalöömisel ehk siis karske elu elujärje paranemine, koolihariduse aina suurem väärtustamine kõige selle taustal ei pruugi põrmugi imestada, et suurem osa meie Ell ärkamise ajal ärkamise ajal ja järelärkamisaja tegelastest on alatasa pärit just nimelt Fernhuutliku taustaga peredest, kodudest ja kantidest. Koolist viis tee Põlva kihelkonna kooli kus noor, väga usin õpilane paistis silma oma usinusega tarkusega huvi ka selle vastu, mis maailmas toimub. See huvi oli nii suur, et õpetajad soovitasid hurda isal saata poeg Tartusse kooli. Ja seda isaga tegigi, vaatamata nendele majanduslikele raskustele, mis sellega seotud, oli sattuski Hurt maapoisina kindlasti veel täiesti tahumatu ja linnaeluga harjumatu korraga Tartusse. Tollase Eesti ühte kõige ärksa masse ja vaimselt arenenum asse linna saksa kooli esimese aasta kooli kooli tagarahad läbi ja isa tahtis poega koolist ära võtta, kuid siis juba sekkus hurda kooli direktor kalotel kellel oli see noormees, noor poiss, õieti meeldima hakanud ja kes seda noort poissi väga andekaks pidas ja ütles, et ärgu võtku seda poissi koolist ära. Ja et ta on valmis ka ise kasvõi aitama tal haridust omandada. Ja niimoodi jätkuski noore hunta haridustee. Ja võib ütelda sedasama. Perekond. Ettelite perekond toetas tegelikult kurta kuni gümnaasiumihariduse omandamiseni. Selle gümnaasiumihariduse lõpuks oli kuidas saanud usin ja viks saksa gümnasist kes hoidis küll sidet oma koduga ja vanematega, kuid kelle väljanägemine, kelle mõtlemine, kelle isegi luuletused olid juba muutunud saksakeelseks ei näis, et selle sama noore mehega toimub täpselt see, mis toimus tollel ajal sadade, kui mitte tuhandete noorte eestlastega. Piisas vaid parema hariduse saamisest, kui nad muutusid Saksaks, unustasid oma keele, unustasid oma rahva ega püüdnudki selle edendamise ja tõstmise poole. Noorult astus peagi ülikooli, asudes õppima usuteadust tekitades oma isale suurt rõõmu selle valikuga. Ja näis, et see ülikooliaeg astumine ka saksa korporatsiooni Livonia liikmeks veel tugevdab seda saksa mõju, kuda arengus. Kuid ometi see nii ei läinud. Paljuski just 1860. aasta suvi sai saatuslikuks, kus noor korporant, värvi mütsi kandja kodutalus viibides puutus põhjalikumalt kokku nende unustusse vajuvate lauludega nende unustusse vajuva eluga, mida tollane eesti küla veel elas jõudis ta korraga veendumusele. See Kreeta oma keel tähendaks oma vanemate salgamist, mis on pühakirja neljanda käsu vastu. Ja ta ei saa seda teha. Ta peab saama oma elus kellekski teiseks. Ta peab saama kellestki, kes suudab teha midagi, mida teised pole teinud. Ehk suudab just sedasama hea haridussaanuna anda sedasama haridust, sedasama enesekindlust, usku tulevikku oma rahvale. Suvel hakkab Hurt kirjutama oma esimesi eestikeelseid luuletusi. Tuntud luuletus karjapoiss on kuningas. Ilmselt selles luuletuses olid prohvetlikud sõnad nii tema enda kui ka kogu Eesti rahva tuleviku kohta. Karjapoiss on kuningas, on kuningas, on kuningas ja suure val. Laava litse, Jaavaalitseeaa, vaalitse ja peremeheks palju üle, palju läheb palju üle peremeheks, palju üle kuldse krooni kandi ja. Luuletusega astus Jakob Hurt ka Pärnus välja antama esimese Eesti lehe Janseni poolt toimetatud Pärnu Postimehe kaastöölisi järgnes nüüd juba väga kiire tõus Nende esimeste juhtivate meeste sekka. Need mehed, kellega Hurt seal kokku puutus, nii Jannsen, Kreutzwald oli talle suurteks autoriteetideks ja samal ajal nägid nemad just selles noores mehes seda sädet, mis võiks Eestit edasi viia. Hurt asus tegelema rahvaluule uurimisega, asus tegelema eesti keele edendamisega, ilmutades kõikidel nendel aadel suurt oskust ja pühendumust. Peagi lõpetas ta ka ülikooli, kuid ülikooli lõpu toimus midagi, mis tema elukäiku otsustavat mõjutas. Nimelt sattus ta kokku õpetatud Eesti seltsi koosolekul Viljandimaalt sinna tulnud talumeestega ja koolmeistritega kes pakkusid välja täiesti hullumeelse idee. Nimelt asutada Eestisse kõrgem eestikeelne kool, just eestikeelne kool, vabastaja keisri Aleksandri mälestuseks, sakslased ja saksa õppejõud enamuses ka sinna kuuluvad eestlastest vaatasid seda ideed, kud täiesti hullumeelset, millel ei ole mitte mingisugust lootust täituda. Hurt koos oma sõpradega aga nägi selles võimalust, sest esimest korda puutustanud kokku nende tõesti maaharitlaste ka, kes olid ka ennast eestlaseks hakanud pidama. Ja see kohtumine oma suuda jaoks saatuslikku tähendust. Sest ka nende jaoks, nende talumeeste jaoks oli see noor korporant värvimütsiga üliõpilane, kes nüüd järsku eestlaseks, nende sarnaseks Pillak, täielik ilmutus. Ja niimoodi said kokku kaks jõudu, mis määrasid hiljem Eesti ajaloo ja määrasid ka paljuski sellesama emakeelse eestikeelse kõrgema hariduse sünni, mille ennustajakse üks väikene kohtumine Tartus õpetatud Eesti seltsi aias oli. Peagi oli kuulda ka ülikool läbi. Ta asus tööle kodukooliõpetajana ja töötades akadeemik Middendorfi juures Hellenurme taida endale juurde teadustööks vajalikke oskusi. Sellele aega langeb ka hurda armumine ja abiellumine. Ja samal ajal oli oma heategija ütlelite perekonnas kasvamas rida kaunide temperamentsed tütarlapsi, kes noore tudengi südant kiirelt võlusid. Algselt oli tegemist vanema õega, kuid selle lõi tavaüliõpilaskaaslane ühe Hurdak ja selle tõttu langes siis pilk nooremale õele Jevgenile kes paistis juba perekonnas silma oma väga tugevate ornamendi poolest, mida ta küll viisaka neiuna üritas ilmselt varjata ja mis alles siis ka abielu arenedes ülimalt tugevalt välja lõi. Nii et hurda abielu oli selles suhtes igati hoogne ja selle tõttu õnnelikus lendasid, vaasid ja kirjutati ja kirglik armastuskirju võlg hõbepulmade ajal ehk mitukümmend aastat peale abiellumist. Burton hiljem süüdistatud, et miks ta endale sakslast naise võttis, kuid see sakslasest laide või Saksa-Prantsuse-Šveitsi soost naine vaadates vanemaid, osutus rahvuslike ideedele tunduvalt vastuvõtlikumaks, kui, kui väga paljud eesti soostaga saksastunud preilnat. Ja lugedes ka sedasama kirjavahetust ja perekondliku ja hurda abikaasa arvamusi oli ta valmis sõna otseses mõttes igati ühed, kes tema mehe rahvuslikke vaateid ei sallinud, silmad peast välja kratsima ja mitmed sedasorti mehed lendasid ka hurda kodunt välja nagu taku Koonlat, kuna tema naine lihtsalt viskas nad välja isegi siis, kui kurt ise vahetevahel rahulikumaid lahendusi otsis. Ja, ja selles suhtes oli, oli see abielu, mis sai algusega hurda väga olulise kirjaga oma noorele pruudile, kus ta ütles talla selgelt välja, et tema kavatseb pühendada oma elu eesti rahva edendamisele ja tema naine peab sellega arvestama. Ja see oli kiri, mida Jevgeni Hultuuritis eraldi alles kõikides kirjades kuni oma surmani, sest see kiri oli tema jaoks erilise tähendusega ja eriti kallis. Minu armastatud Ženni. On pühapäev ka minu jaoks nüüd veel puhkepäev. Kell on 10. Mu õpilased on väljas värske õhu käes. Mina olen üksi ja segamatult oma ärklitoakeses. On kaunis mai hommik. Kevad on lõpuks täies hiilguses meile saabunud ja mu lõunasse vaatav aken annab mulle võimaluse näha oma toakeses kena laiatüki Hellenurme kevadmaastikust ning selle üle rõõmustada. Paremal kulgeb kõrgete kaskede allee ja see moodustab vaatepilti lääne poolt piirava raami. Vasakul laiub tume kuusik, mille serval lookleb Elva jõekene, mis mõisa juures, seega minu vahetus läheduses on paisutatud Emajõe laiuseks. Kaldad on palistatud pajudega, mille alumised oksad kummarduvad vete kenaaristus, mis siiski varia mu silme eest veepinda. Olen rõõmus, kui leian armastust ja lugupidamist maainimeste juures niivõrd kui ma neile tuttavaks olen saanud. Ning seda osutab rahvas mulle osalt just sellepärast, et ma nende keskelt olen tulnud ja seda ise avalikult tunnistan. Ka pole teised seisused mind sellepärast ära tõuganud, et ma madalamast ringkonnast tulen. Peaks aga keegi mind avalikult või selja taga halvaks panema, siis võin sellise rumaluse üle ainult naeratada ja ei mõtlegi pahandada. Tõesti haritud ja iseloomuga mees ei tohi oma vanemate alamat seisust põlata, vaid ta peab selle suhtes erilist osavõttu ja armastust tundma. Isegi kui jätame ütlemata, et oma vanemaid põlata ja maha jätta. Kõige suurem patt oleks aga, et mitte jääda kaduvaks sõnaks või ebamääraseks tundmuseks peab armastus, ent ka tegudega tõestama. Seepärast ootan igaühelt, kelle vanemad talupojad olid. Et oma pärastiseks kõrgemas eluseisuses, talupojaseisuse tõstmiseks ja harimiseks võimalust mööda tegutseks iga mees oma annete ja kutse kohaselt. Teistes maades võiks selline nõue üleliigne paista. Meie juures peab selle tingimata esitama meie olud ja suhted nõuavad seda. Nõnda tahan ka mina oma tulevases ametis. Nii palju, kui minu võimuses seisab meie alles üsna madalal seisvate talupoegade heaks tegutseda ja kaasa aidata, et aeg jõuaks, kus talupoeg enam rumaluse, jõhkruse ja muu sellise kogu nimi vaid lugupeetud seisuse nimetus oleks. Siis kaovad ka isikud, kellele teadmine, et neile talupojaseisusest vanemad elu on andnud häbipuna palge, toob. Sina mu südameäravalitu. Küllap mõistad mu mõtteid ja jagad mu veendumusi. Mul pole siis vaja oma seletusi jätkata ja võin pöörduda tagasi oma aknapildi juurde. Hellenurme. 22. mai 1866. Ja nii oligi 1867.-ks aastaks korraga noor naisemees või peaaegu abiellumas ja teiselt poolelt otsimas endale töökohta. Hurra rahvuslikud vaated ei olnud tollel ajal mingisugune saladus ja selle tõttu töökoha otsimisega läks tal õige raskeks sest baltisaksa kirikuõpetajad olid selleks ajaks võtnud rahvusliku liikumise suhtes eitava hoiaku. Selle tundus, et kõige õigemad eestlased viivitamatult sahtlasteks muuta ja sellele töötas Hurt oma tegevusega selgelt vastu. Kirjeldatu sellisele kahtlusele kujulik kirikuõpetaja kohta ei tohtinud anda ja läbi tohutute tülide tõrjuti mitmete kohtade juurest eemale. Tõlitas õnne ajakirjanikuks saamisega asutada oma ajalehte, kuid selle lükkasid eile tagasi Vene tsaarivõimud, kes pidasid kurta liig vähe venemeelseks. Ja niimoodi jäigi hurt kahe tule vahele sundis Hurta mõtlema sellele, nii nagu paljusid eestlasi, kes me siis ikkagi oleme. Sakslased tahavad meid sakslastest teha, venelased tahavad meid venelasteks teha, aga võib-olla hakkama selle madina kesklookesi eestlasteks. Just sealsamas 1867. aastal kasvaski välja hurda enda eestluse ehk kolmanda tee teooria, mis kutsus ülesse eestlasi nende kahe suure kultuuri mõju vahel iseendaks jääma. Kui sa kirikuõpetajaks hakata koolmeistriks, töötades algul Kuressaares ja siis Tartu gümnaasiumis ja selle ajal hakkas ta arendama üliaktiivset rahvuslikku tegevust seistes kõikide tollaste rahvuslike organisatsioonide asutamise juures alates siis Eesti Aleksandri kool ja ka Eesti kirjameeste selts, mis pidi siis koondama üle kogu maa, eestlased esimesse organisatsiooni. Aleksandrikooli ideed võiks tänase terminoloogiaga nimetada eestlaste esimeseks suureks ühiseks skulptuuri projektiks. Mis selle asja mõte on? Korjata üle maa raha ja selle raha eest ehitada ja asutada eestikeelne kõrgem ropagul emakeelne algkool, meil oli sealt edasi eestikeelne haridus, meil puudus, ideaalis oleks sellest pidanud kujunema keskkool, aga nagu teame, iga asi ei ole alati nii, et kaua tehtud kaunikene lõpuks aastatega kogutud hiigelsumma. Sisuliselt konfiskeeriti kroonukassasse selle raha eest avate venekeelne karatskoi ehk linnakool asukohaga küll mitte linnas, vaid Põltsamaa külje all. Ja nüüd tekib küsimus, kas kogu see suur üritus läks tõesti luhta. Julgeks väita, et ei läinud Aleksandrikooli asjaajamine, ülemaaline, abikomiteede võrk, selgitustöö, suhtlus, see kõik on iseväärtusega, see oli üks lihtne legaalne asi sellega ületi kaasa tulla. Ja panna sellele vabastaja keisrihärra nimi, see tundus olevat igati mõistlik, igati lootustandev ja igati ohutu projekt. Tegemist oli mingis mõttes tõelise ülemaalise rahvaliikumisega kui kirjameeste selts kaasas ikkagi väiksemat ringkonda ja õpetatud seltsist rääkimata, mis oli puht akadeemiline ja mitte enam puht eesti liikumine. Aleksandrikooli liikumine, mis oli just nimelt liikumine, mitte organisatsioon või selts. See oli tegelikult kõige kaasahaaravalt kõige rahvarohkem. Jaa. Kahtlematult avalikkuse jaoks kujunes kõige olulisemaks sündmuseks esimene üldlaulupidu. Selle kohta lühidalt öeldud, et see oli pidu, kuu tuli eesti rahvas üle Eestimaa kokku ja laulis end rahvuseks. Ja helepeol pidas oma peamise esimese suure avaliku etteaste noor Jakob Hurt esinedes leegitseva kõnega, kus mõistis üheselt hukka igasuguse ümber rahvustumise ja ütles, et ainult eestlaseks jäädes võib eestlane oma kohust issanda taeva eest täita. See oli omal ajal väga radikaalne kõne, tekitas tohutut vaimustust kuulajates kui tugevat vastumeelsust nii saksa kui kui vene ringkondades. Ja võib ainult ette kujutada seda suurt vaimustust, mida inimesed tundsid tollel hetkel kuulates neid uhkeid uusi rahvuslikke laule. Kuulates selliseid kõnesid, lahkudes peod arusaamaga, et me oleme eestlased. Armsad eesti Vennad ausad külalised. Ma pidin vedu komitee soovimise järele täna teile Vitkema pidukõne pidama. Seda praegu keegi mult ärgu loota. Suurem jagu kõnest on ära vettinud ja koju jäänud kõne peenem ots, aga vihma pärast siia saanud. Mis ma teile siin ette panna võin ja tahan. On kolm soovimist. Mulle on nemad pää asjad, mis tähele panemata ei tohi jääda, kui Eesti rahvas veel enam edasi tahab saada ja mõnesugused vead peavad paranema. Esiteks on väga soovida, et meel ja mõistus ka üleüldse tulu peale mõtelda ja selle heaks tööd teha, vaeva näha ja kulu kanda, meie seas palju enam kasvaks ja laiali laguneks. Selle poolest olen mina pea igas paigas suurt puudust leidnud ja iga terane vaim ja armastaja süda saab minu tunnistust tõeks arvama. On midagi üleüldist ettevõtmist, kas valla kihelkonna, maakonna ehk kõige eesti rahva heaks, siis on tosinast enamiste 10 meest, vasta kaks vahest asjale poolt ja valmis nõu ja abiga kõigiti hävitama. Suurem hulk küsib ikka veel, mis saab mulle sest kasu. Leitakse ka veel niisugustki lühikest aru, et inimene, aga seda hinnaliseks asjaks arvab, kelles tükk küljest maha võib murda ja tasku ehk suhu pista ehk mis ma pankrehkree peal kodu vean silmnähtavalt kätte tõstetavalt. Et head raamatud, raamatukogud, seid, tungid, abilaekad, koolid ja mis niisugused veel on? Suur rahva vara ja kullakaev on, seda tunnevad, nagu ma ütlesin, tosinast alles kaks. Niisugune varam küll vaimuvara, aga see on ülem kui raha ehk muu ilmalik vara. See võib elutormide läbi kaduda. Vaimuvara ilmaski. Tõeseks Eesti mees jäägu eesti meheks igas ametis igas seisuses maal või linnas. Eesti vend, ole sina, kirikuõpetaja või kooliõpetaja, kaupmees või käsitöö, tegija, tohter või mõni muu tark köster või koolmeister, maamõõtja või vallavalitseja. Jää ustavaks Eesti rahva liikmeks. Jaga temaga õnne ja õnnetust. Rõõmu ja kurbust, mõru ja magusat. Püüa jõudumööda head tema edasisaamiseks teha. Kolmandaks tuleb väga soovida, et Eesti rahvale ka suuremaid koolisid elusse sünniks. Kui meie kihelkonna ja külakoolid on kui ka üksainus esiotsa. Selle soovimisega ei taha mina ei küla ega kihelkonna koolisid nende arvu au ja tarbepoolest vähendada vaid õieti neid kasvatada ja kõrgema pulga peale avitada. Niipea kui ealegi võimalik, peaks meil niisugune eesti kool eesti keelega kui õpetus keelega hea kreiskooli vääriline asutatama. Ja mina tean, et selle poolest palju eestlasi minuga üsna ühes nõus on ja ka jõudumööda murret kannud ja vaeva näinud on. Et niisugune asutus välja ilmuks. Muretsege. Eesti koolide eest muretsege ühe suurema eesti kooli eest. See on mobiimine, sõna eesti vennad. Esimene üldlaulupidu lükkas rahvusliku liikumise üle kogu Eesti käima. Nagu nõiaväel kerkisid nüüd üle kogu maa uued organisatsioonid. Uued ettevõtmised. Tuli rahvusliku liikumise mesinädalad, kus kõik said üksteisega hästi läbi. Ja sõideti koos Helmesse. Koosolekule, kus pidi arutama rahvuslikke küsimusi, kus noored neiud ja, ja mehed käisid vaiksete Helme lossivaremetes hulkumas romantilistelt kohtingutel, kus lauldi ja lõbutseti koos armuti armukadetsete tehti kõike muud, mida noored inimesed teevad kurt, esines sellel koosolekul ühe oma jälle Teed vajava kõnega üteldes välja need mõtted selle oma tee kohta ja pannes paika selge tulevikuperspektiivi Eesti rahvale seisnes lühikeses aru saama sellest, et kuigi me oleme väiksemad ja nõrgemad kui meie suured naabrid on meil ometi õigus elule ja selleks, et see õigus oleks olemas, peame me arendama oma kultuuri, oma vaimu. Me peame saama suureks vaimult, nii nagu kunagi väikene Kreeka rahvas. Siis on olemas meil selge tulevik ja selged perspektiivid. See rahvusele teed näitav kõne, mille mõtted on aktuaalsed. Senikaua ilmselt kui Eesti rahvus püsib, oli see, mis pani alusega kogu Eesti rahvusliku ideoloogia kujunemisele. Oli loogiline, et Hurt tõusis selle kõne mõjul Eesti rahvusliku liikumise etteotsa. 1872 õnnestus tal ometi kätte võidelda endale ka kirikuõpetaja koht kaua oodanud Otepääl, kus siis tema kodust Otepää pastoraadist kujundas tema abikaasa tõelise rahvusliku liikumise keskuse kus käis koos kogu rahvusliku liikumise eliit. Noored üliõpilased. Jakob Hurt oli seisnud ka sellise organisatsiooni nagu Eesti üliõpilasseltsi asutamise juures ja nüüd need noored, saades oma rahvuslikule meelsusele kinnitust just oma auväärt vilistlase kodus oli see koht, kus tegelikult kasvatati tuleviku Eesti juhte. Samal ajal ei olnud see tegevus loomulikult pilvitu. Sest kus on tegijaid, seal on ka kadestajaid ja kus on liikumist, seal on ka võitlust ja nii lõhenes rahvuslik liikumine erinevatesse tiibadesse. Hurda algselt üks lähimaid ja paremaid sõpru, kuigi iseloomult olid väga erinevad. Carl Robert Jakobson asutas 1008 78. aastal oma lehe ja peagi selgus, et selle lehe arusaamad Eesti elu arengusuundadest ei klappinud sugugi mitte Jakob Hurda omadega. Jakobsoni kiriku pihta suunatud kriitika oli hurda, millest ülekohtune, kuid eriti ohtlikuks luges ta Jakobsoni kalduvust tugineda võitluses saksa vastu Vene keskvõimule. Kurt pidas kindlasti vajalikuks Eesti oma suunaajamist ja mittetoetamist ei ühele ega teisele poolele ja selles suhtes luges ta seda teist suunda liiga ohtlikuks. Pikad tülid ja vastasseisud, kus Hurt, kes ei olnud just kõige parem poliitik ega viitsinud ka tegeleda oma vaadete liig põhjaliku seletamisega kelle puudus oma ajaleht, kuna seda vene tsaarivõim talle lihtsalt ei võimaldanud kuigi kutsuda kooduvad taotlas kippus selles võitluses alla jääma. Teiselt poolelt oli ta aga väga suurde konflikti sattunud koma saksa ametivendadega, keda ta süüdistas selles, et võideldes rahvusliku liikumise vastu õõnestavad nad usu jalgealust ja kiriku positsioon Eestis. Süüdistus, mille suudan, olid täiesti õigus, kuid mida ta ametivennad võtsid sootuks teist sugusat. Tulemuseks oli see kõiki nende konfliktide kõrghetkel. 1880. aastal pakuti Hurdale kohta väga kõrget kohta kiriku hierarhias nimet eesti koguduse kirikuõpetaja Peterburis vuti surdsele kohaga vastu järgnesidki pikad tööaastad Peterburis. Ja see, et sellest kõige suurema arvuga eestlaste linnaks, mida Peterburi oli tollel ajal kujunes sedavõrd tugev rahvuslik keskus, on Jakob Hurdale kandvat teened. Kõik need eestlast, organisatsioonid, kõik need ettevõtmised, ajalehed, seltsid, kogudus, elu, eesti keele eesti meelehoidmine tugines paljuski just tema ettevõtmistele. Ja kuigi olles rahvusliku liikumise juhtkonnast eemale tõrjutud, ei tähendanud see huda jaoks seda, et ta oleks kaotanud usu Eesti tulevikku. Otse vastupidise sundis teda veel rohkem tööle alal mis tal oli võib-olla isegi meele järgsem kui ühe või teise avaliku organisatsiooni juhtimine. See oli eesti rahvale tema mälu tagasi andmine. Selle rahvusliku vundamendi nurgakivi ülesehitamine, millele tegelikult kogu rahvusteadvus tugineb. Mäluga oli Hurt tegelenud tegelikult juba üliõpilaspõlvest alates, kihutades ülesandeid, rahvalaule, ajaloolisi pärimusi, mida ta oli vanematelt inimestelt ja omaenda õdedelt kuulnud. Nüüd hakata sellega tegelema süsteemselt kinnitades, et vaid omades mälu oma tegelikust olemusest võime rajada endale teed paremasse tulevikku. Allikaid omaenda Eesti ajaloo kirjutamiseks oli aga vähe. Üks väheseid nendest allikatest olidki need rahvalaulud, muistendid jutustused. Ja kui 1888. aastal Jakob Hurt kulutas välja rahvaluule kogumise suur kampaania, kujunes sellest Eesti ajaloo üks kõige suuremaid ettevõtmisi. Paar palvid Eesti ärksa maile poegadele ja tütardele. Ju mõnikord olen mina avalikult ajalehtede läbi. Armsaid suguvendi palunud mind eesti uurimiste põllul materjali korjamisega lahkesti aidata. Ja minu palumine ei ole eal asjata olnud. Mitmelt poolt on mulle kaunid korjandusi saadetud. Laulusid vanu sõnu, mõistatusi, vanu juttusid, teadusi, rahva kombetest ja pruukidest. Kõiki, kes mind nõnda rõõmustanud ja eesti muinasteaduse ülesehitamist toetanud. Tänan siin avalikult ja südamlikult. Tänu väärilist tööd on mitmelt poolt tehtud aga veel ärksamad ja hoolsamad tööd tuleb teha, et meie esivanemate elupilt täielikult ja nägusalt iga mehe silmade ette võiks tõusta ja ajalootundmiseks kindlaks mälestuseks seisma jääda. Sellepärast palun mina uuesti armsaid eesti vendi ja õdesid igasuguse vanavara korjamises mitte lõdvaks jääda, vaid elavaste tööd teha. Seda tööd võib laialt teha ja sest võib palju inimesi osa võtta. Ühtlasi on see tööks Isamaakohus. Meie langeme kange laituse alla, kui selle kohuseära unustame ja järeltulijad põlved saavad meid veel enam süü alla mõistma. Nüüd on vana ajatunnistusi veel kauniste saada. Sellepärast korjake neid hoolega kes oma korjandusi ja kirjutusi minu kätte usaldab, saata neid, tänan juba ette ära ja võin tõotada, et nende kaastöö kasulikult ja teaduslikult saab pruugitud. Palun siis mind uuesti rõõmustada ja eesti uurimiste edendada. Tuhanded inimesed üle maa peremehed. Koolimeistrit rätsepad. Mehed-naised noored-vanad asusid korraga koguma, üles kirjutama seda rahvapärandit, mis oli veel tallel. See oli viimane hetk, sest see oli iga hetk kadumas. Ja tulemuseks oli maailma kõige esinduslikum rahvaluulekogu. Rahvaluule kogumis hoiab meie rahva hinge ja seda sidet aegadega tänapäevani, ilma milleta meenast ilmselt eestlaseks päris täpselt pidada ei saaks. Kuid selle töö kõrval hoidis üleval ka sellel raskel venestusperioodil rahva vastupanu võimet. Selle kaudu, mida ei olnud võimalik ära keelata ehk rahvaluulet koguda või mida vähemalt tollane Vene tsaarivõimeka jäänud näidati tegelikult, et me oleme ikkagi rahvusolime ikkagi olemas. Püsima. Minu vanaisast ma võin rääkida Aelud sellest ajast, kui tema Otepääst kolis Peterburi. Tema sai seal luterliku kirikuõpetajaks ja selle kõrval pidi tal olema ka üks abiline Andžunkt. Ja see oli minu isa ja see oli tookord muidugi poissmees ja armus meeletult selle pisikese Matildesse, kellest pidi saama minu ema. Tükk, eks ole, ja me ei suutnud kunagi seda ära oodata, millal ta ükskord saab jälle sinna vanaisast etet. Tema istus oma kabinetis, tema suitsetas selliseid pabinasse, mida toppis vanaematala suure hoolega ja ta ei olnud mitte sigareid. Vaat jess palverossid, aga spetsiaalsed pikad ja paksud ja tema suitsetas terve päev läbi. Dešifreerida võimatu, vaid käekirja, no need olid küll niiviisi, ma ise olen näinud. Mulle näidati. No see oli lihtsalt kriips. Lihtsalt kriips. Seal Linda siis tegeles siis nende freerimisega ja siis luges siis ette selle oma isale. Tema ei tahtnud sugugi käia Eesti üliõpilaste pidudel. Vanaisal oli korteris üks terve tuba määratud ainult rahvaluule. Ja siis, kui tulid rahutud ajad, siis see soodne professor, kroon see viis siis Helsingisse, aga nüüd sai see kogu jälle tagasi toodud. Nüüd koguvad nüüd kõik rahvamuuseumis. Teine tee, kui teine töö, mida Hurt ette võttis, oli noorte kasvatus peamiselt Eesti üliõpilaste seltsi kaudu kasvatas just tema endale üles noore eesti rahvusliku juhtkonna. Selliste meeste nagu Villem Reiman, Jaan Tõnisson, Heinrich Koppel, Oskar Kallas, paljude paljude teiste näod, Hurda kodu Peterburis kujunes kenaks ja vajalikuks kohaks eesti kunstnikele eesti muusikutele. Kõikidele nendele, kes tahtsid tegeleda millegiga, mis on seotud sõnaga Eesti. See oli avatud kodu, kus toetati, kus ta aidati kussaadi julgustust rahvuslikuks tegevuseks. Kõige selle keskele jõudis Hurtvel saada doktoriks Helsingi ülikoolis. See oli loomulikult üle jõu käiv ettevõtmine ja pole imetse, väsitas. Lühendas seda leeki, lõikas seda tahti kogu aeg lühemaks. Sest kui sa annad ennast kõik, kui sa põled täie leegiga siis põlemine toimub lihtsalt kiiremini. Ja kuigi 1902. aastal õnnestus Jacob puudal lahkuda kirikuõpetajaametist täielikult teaduslikule tegevusele oma kallite rahvalaulukogude avaldamisele keskenduda ei kestnud tema elu enam kauasesse. Taht oli lihtsalt otsa saamas ning 1906. aasta viimasel päeval suikuskise suur mees peale lühikest ägedat haigust igavesele unele saades maetud uue aasta alguses tohutu rahvahulga boot. Tartus. Karjapoiss on kuningas, on kuningas, on kuningas ja. Suure vallavaalitseeaa, vaalitseeaa, vaalitse ja eremeheks palju, üle palju üle palju üle peremeheks, palju üle kuldse krooni kandi ja. A la maid on arvamatarvamata arvamata suule kandjaid, sarvekandjaid, sarvekandjaid, sarvekandjaid, a'la maal on igal ameti, igal ameti kalamehed. A la maal on nii kalamehed tahtmist mööda daalitus. Sarvi, Liised, Sikukesed, sihkuke, sätsikukesed, halli karva Haabemikud, habemik Haabemikud poksimise kunstis, kuulsad kunstis, kuulsad kunstis, kuulsad poksimise kunstis, kuulsad vääristembuudeegi ja linnukesed, lepikussaa lepikussaa, lepi, kus on need on rõõmsad laulumehed, laulumehed, laulumehed. Mullikad on Moose kandid, Moose kandid, Moose kandid, mullikad on Moose kandid kaelas, kellad kuljuse. Mina soovitaksin lugeda neile, kes tahaks teha lähemat tutvust meie võib-olla läbi aegade kõige olulisema ootemehe ja tema vaimse pärandiga. Kõige lihtsamini kättesaadav on 1989. aasta esimene Loomingu Raamatukogu number Jakob Hurda kõnede-kirjade koostaja kommenteerija Mart Laar. Selle süvendatult jätkuks Roomat Jakko Burdast, autoriks taas Mart Laar ja kirjastus Ilmamaailmamaa ongi teinud ära kõige suurema töö suurmehe mälestuse hoidmiseks ja taas teadvustamiseks. Ilmamaalt. Hando Runneli koostatuna on ilmunud Jakob Hurda tekstide kogumik kauni veol kirjaga looja ees. Ja lisaks Hurda väimehe Oleksandr morfeldi huvitav raamat Jakob Hurda elu ja töö. Lugege. Kuulsite saadet sarjast Eesti rahatähed. Jakob Hurda Ast kõnelesid ajaloolased Mart Laar ja Ott Sandrak. Katkendeid esimesel laulupeol peetud kõnest kirjast abikaasa Tšennile ja ajalehe üleskutsest luges Tallinna linnateatri näitleja Argo Aadli. Oma vanaisa meenutas tütretütar pianist Helmi Viitol. Jakob Hurda noorpõlves loodud laulu karjapoiss laulis Eesti muusika ja teatriakadeemia üliõpilane Pärt Uusberg. Saate valmistasid ette Külli tüli ja Riina Roose. Koostöös Tallinna linnateatri ja Eesti Pangaga. Raadioteater. 2009.