Nii sinine soja, pruunina, tüdrukuga, raha esiküljel Lydia Koidula oma hiilgeaegade kogu ilus ja võlus, nii nagu mäletama teda kooliseinte paraad portreidelt. Ema, ööbik, ööbik ta kõrvale ongi. Aga kus on Emajõgi, pöörame ümber. Ja ei olegi Emajõgi hoopis Soome laht, mis mahutab vastu, mis asi see ongi? Kõrvalkiri Eesti pank tõepoolest vastu Põhja-Eesti pankade mahutabki. Ja siinsamas kõrval koidule oma käekirjaga tema kuulus salm Soome sillast võta või jäta silla raha. Algab saade sarjast. Lydia Koidulast kõnelevad kirjandusloolane Sirje Olesk ja ajaloolane Ott Sandraku. Koidula looming, elu, see on meie jaoks ikka olnud. Midagi ülevat Jomostroogilist. Tegelikult Koidulal vedas, ta sattus nimelt elama väga huvitaval ajal tema elu algusaastate ja lõpuaastal, need, tõsi küll, langevad keisrihärrade Nikolai esimese ja Aleksander kolmandal üsnagi stagnatsioonilistele valitsusperioodidele samas tema elu parimad aastad, ennekõike siis 1800 kuuekümnendad seitsmekümnendad aastad. See on Vene keisri Aleksander teise keeruline ärev, aga tohutult lootusrikas reformide ajajärk. Dünaamiline on ajastu kogu Euroopas kogu maailmas. Pöörane, seni uskumatu intellektuaalne, majanduslik ja poliitiline progress. Ja samas paljude Euroopa rahvaste jaoks nii suurtest riigi rahvustest kuni väikeste oma riigita rahva killudeni kujuneb sörk rahvusliku ärkamise rahvuse kujunemise ajajärguks. Eesti jooks, konkreetsemalt on need aastad väga sündmusterohked. Vallad muutuvad tõelisteks omavalitsuseks. Me saame oma poliitilisi algkoolid. Koolivõrk saab lõppude lõpuks jalad alla ja mis väga oluline, üldine majanduslik usumine, olgu see linakasvatus või olgu see Krimmi sõja aegse mereblokaadiaegne salakaubandus. Eestisse tekib aina rohkem inimesi, kel jagub varandust nii talude väljaostuks kui, mis veel tähtsam oma poegade koolitamiseks. Niisiis hakkavad Eestis ilma tegema Eesti mehed ja nende hulgas särab üks naine, Eesti naine, enamatki veel tõeline nähtus. Lydia Koidula nimi. Kui kirjaniku nimi on praegu vist veel niisugune nimi, mida iga Eestis koolis käinud inimene võiks teada ükskõik kui palju meie muud ajad on muutunud. Koidula, kes sündis 1843. aastal ja suri 43 aastat hiljem ehk 86. aastal on jäänud mitte ainult meie kirjanduslukku, vaid meie, meie aja- ja kultuurilukku ikkagi väga eredaisikuna. Kui palju sellest eredusest ulatub tänapäevani, selle üle võib mõtiskleda ja see ilmselt on inimesed väga erinev kuid on selge. Eriti pärast märkamisaja laulupidu olen mina mõtelnud, et laulupidu on see asi, millega üks eesti inimene ka ennast identifitseerib või omale selle rahvusliku identiteedi aluse leiab. Ja kui me räägime laulupidude traditsioonist või sellest, kuidas laulupeod alguse said, siis ei, saame mööda perekond Jansenist, see on siis Koidula isast ennekõike, aga ka vendadest ja üldse Jansenite perekonnast kui Eesti niisugusest algusaegade ühest kõige silmatorkavamalt kultuuri perekonnast ja selle perekonna nõnda ütelda kõige säravam ja imelisem õis oli Liidia. Lisaks sellele, et ta on Jansenite perekonna väljapaistvaim inimene, et tal on meie kultuuriloos ühe naise kohta väga erandlik koht. See on veel eraldi, eks ole, kuidas meil on nii varases ajaloos ja nii varases kirjandusloos üldiselt ikkagi väga maskuliinsus seltskonnas pildi keskel ikka ikka nii keskel, kui keskel olla saab. Üks andekas, ma ütleksin, peaaegu geniaalne, ilus, särav, vaimukas, tark naine. Siin on tähtis veel see, et ta on olnud andekas kirjanik, väga andekas luuletaja ja meie kirjandusloos ikkagi. Kuna ta alustas, siis, kui Eesti kirjandus oli ikka väga lapsekingades siis tema näidendid koos, ütleme, mõne Jakobsoni või veel mõne näidendiga, aga ikkagi Koidula näidendid on eesti teatri esimene niisugune klassikaline varasalv. Koidula jutud, mille niisugust head korralikku väljaannet nagu ei olegi ja ma ei ole ka päris kindel, kas seda peaks tegema. Aga kui tulejutud on ikkagi meie proosa algus, et kuskilt sealt see üldse algab? Ega palju midagi muud enne teda ei ole. Ja kolmas asi, ma olen vahel mõelnud, Jaan Kross on öelnud kuidagi hästi sügavmõtteliselt, nagu ainult tema oskab. Üks rahvas on väga kaua, aga võib-olla oma ajaloo lõpuni seda nägu, mis nägu on olnud tema esimene laia levikuga ajaleht. Kui me räägime esimesest laia levikuga ajalehest, siis me mõtleme Jansenile, kes selle lehe rajas, kes oli selle lehe toimetaja ja kui me räägime Johann Voldemar Jannsen, issand siis Koidula isast siis ikkagi meile kangastub joviaalne, musikaalne, hästi sõbralik, hästi rahumeelne või kokku Leplaslik inimene ja inimene, kes oskab vabalt voolavalt kõnekeelselt kirjutada, ilmselt niimoodi ka rääkida ja see võiks olla siis see ajalehe nägu ja ma ei tea, kui palju ta siis selle rahva nägu on, aga seal ääres on palju muudki. Aga Me teame ju, või õigemini kui me ei tea, siis on meil hea teada, et tegelikult Jansen rajas ajalehe, suri nädalaleht, aga Jansenil kurjus, eriti kui ta Pärnust ära tuli, Tartusse ikkagi nii palju muud tegemist, et selle ajalehe väga suures osas kirjutas täis Koidula. Siis kui ajalehel kõige paremad ajad olid ja teda üle 2000 eksemplari levitati, mis oli aastal 1867 kaheksa ja üheksa ikka väga suur tiraaž. Et siis olid 71. aastal, oli pool aastat Jakob Hurt ajalehes või oli mingi aeg, oli väga palju Carl Robert Jakobsoni kaastööd ajalehes aga ilukirjandusliku osa täitis Eesti Postimehes Tartuaegses Eesti Postimehes ikkagi Koidula. Ta avaldas neid jutte kas nimeta või isegi isa nime all, sest noh, Jansenile, see käis nagu ideoloogia juurde postipapa on see, kes ka jutud kirjutab luuletusi, avaldas kas ilma nimeta või siis hiljem, eks ole selle ka Ella või isegi Koidula nime all. Aga need tavaasjad, need telegrammide tõlkimisel ja muud asjad. Osa asju kirjutas ta Janseni dikteerimise järgi, aga ilmselt õppis ära selle isa stiili. Ja see on, seegi on eraldi doktoritöö teema, et vaadata, mis seal lehes kellelegi kuulub, mis ei ole täiesti tähtsusetu, kuigi ei ole ka esimese järgu küsimus. Nii et, et igal juhul on Koidula meie ajaloos isik, kellest ei saa mööda. Ja kuna temaga seostub ka ikkagi väga palju positiivset, väga palju niisugust ilusat vaimustamist väärt. Siis On hea mõelda ja hea uskuda, et tema isik jääb sellesse meie identsus, narratiivi, kui nii-ütelda meie eestlaseks olemise lukku ikkagi täiesti kindlasti püsima. Koidula polnud asjata oma isa tütar, seesama Jansen, lik kõne kergus, ilmestab temagi sõnu. Ta on olnud eriti elav vestleja varmas vastama evinud balti kubermangude le eriliselt omas sõnakust kus vestluse käigus sähviv repliigi sädemeid nii ühele kui teisele poole. Teda paelusid üksnes tõsised teemad. Siis võis ta istuda tundide kaupa, käharjuukseline pea kuklas, kuulata ja omalt poolt lahvatada nagu tuleleek kui kasutada kaasaegse luuletaja Ado Reinvald sõnu. Ent siis, kui kõneaine teda ei huvitanud, kuulide tuim ega võtnud vestlusest osa. Naiste seltskonnas oli tal igav. Ta muutus kergesti üleolevaks, peletas endast eemale omad avatute kommetega näiteks istudes ühteqi põrandale. Temp, mida ta võis teha suureski seltskonnas, sest ta lemmikasend oli istuda vaibal ja nõiad teda vastu vestluskaaslase tooli. Aino Kallas tähelend. Koidula elu oli asi, millest päris tema surma järel teati kaunis vähe. Koidula eluloo tõi hästi efektsel viisil esimest korda välja Aino Kallas, kes ei ole ju eestlane, vaid soomlane, eestlasega abielus olev soome kirjanik, kes kirjutas 1915. aastal biograafia tähelend eesti luuletaja Koidula elu. Ja see põhjustas mõnevõrra poleemikat ja nõukogude ajal seda ei antud uuesti välja, see tegelikult oli noh, enam-vähem unustusse määratud ja Koidula biograafiaid kirjutasid teised inimesed, aga nad kasutasid muidugi seda raamatut allikana, see on ka täiesti selge. Ja kui me nüüd mõtleme Koidula elu peale selle 43 aasta peale, siis on see olnud ka äärmiselt ebatavaline sündinud noore köstri Jansenite pere esiklapsena Vändras perekond, mis järjest nagu kasvab, kus on majanduslikke muresid ja kus ema on haige ja kus lapsi palju. Selles perekonnas oli kokku kuus last ja Koidula vanema õena pidi noh, küllalt palju ema aset täitma. Siis ta oli seitsmeaastane, kui perekond kolis. No see on jälle sealt metsade vahelt ära sinna mere kaldale või õigemini küll jõe kaldale isa kooliõpetaja Pärnusse saab loaga ajaleht ja Koidula käib koos õega Pärnu saksakeelses tütarlaste koolis, mille ta lõpetab ja on näha, eks ole, perekond hoolib oma laste haridusest, sest Koidula läheb Tartusse ja teeb ära koduõpetajanna eksami, mis oligi sel ajal Baltimaades naisele kõrgeim võimalik haridus. Temast ainult paar aastat noorem õde seda eksamit ei tee või kuidagi perekonnas on niimoodi otsustatud, et Koidula hakkab siis teenima millegi intellektuaalsega ja õde jääb siis appi emale, koduse majapidamise juurde, mida sel ajal vika hirmsasti vaja oli. Kui tulla ei hakka kunagi tööle õpetajana koduõpetajana, välja arvatud see, et ta ilmselt neid oma windasid natukene ikkagi õpetab. Aga juba enne seda eksamit, aga seda kindlamalt pärast seda saab temast Janseni peamine abiline ja enamgi veel ajalehtede juures, eks ole, esialgu Pärnu Postimehe juures ja hiljem siis Eesti Postimehe juures. See on ikkagi väga tähtis, et Koidula isa on Jansen, see anne oleks võinud jääda kuhugi talutares ja võib-olla on neid jäänud sinna oi kui palju, me lihtsalt ei tea. Aga temal oli see võimalus, temal oli isa, kes tema esimese raamatu eessõna, vot see ilus lugu sellest, kuidas väike Liidia läheb postipapa juurde. Janu ulatub vaevalt lauani ja küsib, kallis isa, mida sa siin teed, eks ole, mida sa kirjutad? Ma kirjutan Eesti rahvale, ütleb isa ja Väike-Liidja küsib, et kas temaga võib, kui ta suureks saab Eesti rahvale kirjutada ühe pisikese raamatu. Kas on väga iseloomulik Jansenile, kes niimoodi ka oma tütre lend teed rajas ja täiesti põhjendatult, sest tütar oli väga palju andekam kui isa ilmselt sel ajal üldse arvaski, sest see raamat ojamölder ja tema minia ainuke Lydia Jannseni nime all ilmunud raamatukene oli tegelikult ju niisugune väike saksa tõlge, eks ole, ja tema tähendus on lihtsalt, sellest on üks esimesi eestikeelseid raamatuid mis muuseas ka 1800 kuuekümnendatel seitsmekümnendatel tõlgiti son Kreutzwaldi vahendusel nii saksa kui soome keelt, eesti kirjanduse näitena. Ja Koidula luuletused tähendab, siin puudub siiski noh, vähemasti väliselt pikk arengutee, kuigi küsimus eesti keelest on tähtis. Jansenil on loomupäraselt hea keeleoskus ilmselt ja eesti kõnekeel, aga Jansen räägib läänemurret ja sel ajal Pärnu Postimees, aga ka Eesti Postimees need ilmuvad vanas kirjaviisis. Jansen hoiab vanast kirjaviisist kinni küllalt kaua põhjendatult, sest ta kardab, et lehte ei osteta, kui see mingil uuel viisil hakatakse trükkima. Koidula kõige esimene trükitud luuletus on Meil aiaäärne tänavas, nii et sellega tuleb ta ajalehes välja 1865. aastal. Nii ja juba 66. aastal ilmub tema esimene kogu, mille nimi on Vainulilled ja millel ei olegi autori nime. Ja siis kohe järgmisel aastal tsenseeritakse tema teine kogu Emajõe ööbik, kus on juba need luuletused, mille järgi me teda tunneme. Need isamaalised luuletused ja rohkem Koidula eluajal juu kogusid ei ilmugi. Koidula teeb selle aja Eesti rahva seas tuntuks. Carl Robert Jakobson, kes samal 67. aasta suvel jõuab Peterburist Eestisse, jõuab Tartusse, jõuab Janseni aeda, sest kõik haritud inimesed jõudsid sel ajal Tiigi tänavale. Jansonite aedab, eestlased, mõtlen ja pakub välja selle pseudonüümi Koidulas, mille Koidula võtab algul kaheldas vastu, aga hiljem võtab selle väga omaks. Carl Robert Jakobson on sel ajal seminari lõpetanud saksa keele õpetaja, kes on töötanud pikki aastaid Peterburis ja väga lugupeetud perekondade juures tsaariperekonna nii välja ja lõpetanud ka mingid kursused Peterburi ülikooli juures. Tal on õige rahvuslik meelsus, ta saab aru, et eestikeelseid kooli õpperaamatuid on vaja tema kõige populaarsem, kõige rohkem trükke välja kannatanud, talle tegelikult korraliku aluskapitali toonud raamat on kooli lugemise raamat 1867 esimene trükk. Lid, trüki on üle paarikümne kuni 20 sajandi alguseni välja. Juba esimesse trükki võtab ta mingi seitse või kaheksa Koidula luuletust ja tegelikult mitte need kaks Koidula luulekogu pisikest raamatukest vaid see kooli lugemise raamat pluss esimese laulupeo repertuaar on see, mis teevad Koidula nime tuntuks. Ja muidugi ajaleht ja teater, aga just see järjepidevus, millega Eesti lapsed on üles kasvanud, see tuleb sellest Jakobsoni kooliraamatust ja, ja ma väga loodan, et tänapäevani ka meie lapsed koolis mõne Koidula luuletuse pähe peavad õppima. Ojakene voolab mööda rutuga sinu kärmed, lained einet kanneta. Viibimata kiirest tütvad edasi-tagasi, ei pööra nendes Dixigi. Ta kaldaäärel lilled õitsevad, lehed kahisevad, linnud laulavad. Aga laine jooksu, pea midagi vahutades Teetvat nemad edasi. Kas sa jõudsid näha, kuhu jõevees igaüks neist jäänud? Suure hulga sees kaob lugemata üksik laineke? Ei ta iial pööräinam tagasi. Inimese elu näitavad lained mul kiirest lähevad tunnid päevad mööda sull tagasi neist kõigist tule üksigi. Kuis neid krooksid, nenda hingad, viimati. Nii Jansenist sai 60.-te teisel poolel 70.-te algusel ikkagi Eesti elu keskpunkt oma ajalehe tõttu siis ta kohe ju, kui ta oli tulnud 64, lõpp 65 tehti Vanemuise selts seal laulu- ja mänguselts, aga mis on ikkagi noh, muusika ja laulukoorid ja siis tehti ka põllumeeste selts, mida ka esimene juhataja oli, Jansen see niisugune ühiskondlik tegevus hakkas liikuma ümber Jansenit, tema ja ja Koidula oli vennad, olid nooremad, Koidula oli isa parema käena ikkagi kogu aeg juures ei läinud ju rohkem kui neli aastat, kui toimub laulupidu ja selleks ajaks kui piiri tagant Eestisse vaadata, siis oli ikkagi see inimene, kellega noh, Soome rahvusliku liikumise inimesed kontakti tahtsid ennekõike Jansen, sest Kreutzwald oli kõrval ja Saksamaal ütleme noh, soome-ugri keelte uurijad oli niisugune professor Wilhelm, Šoti kes Kreutzwaldi kaudu võttis kontakti Koidula ka. Nii et kui me ühtepidi mõtleme, et 1857 kui Kreutzwald andis oma kalevipoja käsikirja õpetatud Eesti seltsile, et see ilmuks selles kelleerd eestišegizelsofti teaduslikus väljaandes ühel leheküljel, eestikeelne, teisel leheküljel saksa tõlge. Rajal ilmusid Prantsusmaal näiteks kurja lilled ja kui me mõtleme, et pud lääri, kurja lilled on ilmunud umbes samal ajal kui Koidula Vainulilled siis on see mingis mõttes väga piltlik märk selle kohta, missugune oli Eesti kultuuri ja kirjanduse stardipositsioon, aga see puudutas tegelikult ikkagi eestikeelset kirjandust, sest see oli ikka veel seisus ühiskond, kus hakati siis nõnda ütelda rahvusaadet kultiveerima. Ja küsimus sellest, et kuidas eestlus tuli, Jansen tegi eestikeelset ajalehte, seda nüüd kindlasti. Aga kui me vaatame tolleaegseid kirjavahetus toetusi, siis need on valdavalt saksakeelsed. Ma olen vahel mõtisklenud, et kas seal Tiigi tänavas räägiti omavahel eesti või saksa keelt ja ma ei oska väga täpselt öelda, kumba pidi see käis teenijatega pidi ju eesti keelt räägib. Kas mammaga räägiti saksa keelt? Täiesti võimalik, eks ole. Aga sinna telliti saksa- ja prantsuskeelseid ajalehti, sest tehti ju kõrval ajalehti. Välismaa telegramme oli vaja ja umbes kuuekümnendatel väga teadlikult hakkas Jansen otsima või õigemini oli valmis võtma ühendust Soome kontaktidega. Nüüd on muidugi paras aeg nimetada Kreutzwaldi nime. Kreutzwald on tegelikult selle ajastu teine märk ja võib-olla isegi tugevam märk, ta lihtsalt ei ole nii ilus ja keskele kui Koidula-Aga. Kreutzwald on põlvkond enne Jansenit sündinud 1803 Jansen 1819 Koidula 1843, nii et on tõesti tegemist kolme põlvkonnaga. Ja selleks ajaks, kui Jansen on teinud oma ajalehe ja seal Koidula luuletused hakkavad ilmuma, on Kreutzwald ammu võrus sügavas keskeas vana kibe sapine vanamees. Teistpidi on tal ikkagi see kindel. Viru lauliku aura. 1857 kuni 62 on ilmunud Kalevipoeg ja see eepos tolles ajas äratas nii Peterburi akadeemias ja muidugi ka soomlaste tähelepanu. Kui Eesti rahvas tundis ennekõike Jansenitsest, ta luges ajalehte, siis väljaspool tunti Kreutzwaldi, kes oli ülikooliharidusega ja kes oli igatahes kõike muud kui Ansen tal puudusse joviaalsus, rahvamehelikkus ta oli, noh, niisugune haritud vaim, skeptiline vaim, niisugune, ma ütleksin, euroopalik vaim, kes ei hoolinud või tegi näo, et ta ei hooli rahva armastusest, ütleme niimoodi. Kui Koidula sai aru, et ta võiks olla luuletaja, siis oli Kreutzwaldi autoriteet niisugune. Et kui tal oli see, kes saatis oma luuletused Võrru alguses saatis ta need anonüümselt ja Kreutzwald isegi vastasega Kreutzwaldi vastuskiri läks kaduma, nii et Koidula sai aru, et, et teda ei võeta jutule. Ja see Kreutzwald suhtus Jansenisse noh, küllalt kuidas me seda ütleme, viisakalt umbusuga, ütleme niimoodi, pidades teda liiga saksasõbralikuks ja, ja seal oli niukene isiksuse erinevust, seal oli palju asju, et need kaks meest ei klappinud omavahel ja ometi on või neile mõlemale on Koidula olnud erakordselt tähtis. Igatahes kirjutas siis Koidula alandlikult, kallis Viru laulik, kui teie ütlete, et jäta maha, mis sulle ei sobi, siis ma enam kunagi ei luuleta. Ja siis tuleb Kreutzwaldi sellest kareda koore alt välja see inimlik headus ja üksildus ja Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetus, mis on mitmes trükis ilmunud eesti keeles, mida peeti enamasti saksa keeles, aga ka eesti keeles. Ühesõnaga, ma tahan öelda, et see on üks ajast kõige huvitavamaid dokumente, sest seal arutatakse nii seda Eesti kultuurilist ja poliitilist olukorda ja Kreutzwald vaatab läbi Koidula luuletused ja kui ta teeb märkusi, siis käivad need keele kohta. Ja tunnistab vaimustunult, et tegemist on luuletaja, kes tema võimed kaugelt ületab ja nõnda edasi. Aga seal on ju veel sedagi, et on näha, kuidas isiklikus elus väga üksildane Kreutzwald leiab kedagi, kes teda väga siiralt vaimustab. Teie vankuma tervise pärast. Meie kõikide pärast kellele see tervis kallis on, palun ma teid hoidkenud. Hoidkenud väga mõtelge, tohtreid ja haigeid meil iga päev on. Aga ainult üksainus doktor Kreutzwald jäid selle kohuseks on ka omaenda ihu kaitsta. Mina ei oota selle aja sees, kus teie armsad teie juures viibivad, mitte ainustki sõnumiku teie käest. Teie ei mõista mind võõriti. Kurb lugu, et ma ei saa kokku kutsuda kõigi nende konsiiliumi, kelle vastu minu viru laulikul kohuseid on või neid arvab olevat. Meie võtaksime temalt neid kohuseid natuke vähemaks. Seep see on need teie kõikide peale mõtlete ainult mitte iseenese peale ja kindlasti pole see õige. Tõsi, jahmalaidandeid seepärast see on minust küll ette tükkimine, aga oma arvamisega peab mõnes kohas ka lagedale tulema. Iseäranis seal, kus ta kord kogemata kombel märki läheb. Liidja Jansen. Nad said ju ainult paar korda kokku omavahel ja Kreutzwald ei tulnud laulupeole, sest see oli pappide pidu, nagu ta ütles, ja Koidula kirjutage imeilusa kirja talle pärast seda, et kallis papas oli siiski eesti pidu. See on hästi inimlik kultuurilooliselt hästi huvitav ja psühholoogiliselt, et hästi palju mõtlemisainet andev nii nende kahe inimese kui terve ajastu kohta see kirjavahetus, mis lõpeb sellega, kui Koidula läheb mehele, siis ta palub Kreutzwaldi saata need kirjad tagasi ja kui ta juba kroonlinnas on, see on ka iseenesest huvitav, et siis ta üritab Kreutzwaldi mitu korda kirjutada, aga Kreutzwald ja see on ka psühholoogiline mõistatus. Kreutzwald kas on nii vihane, et ta mehel on läinud või valele mehele on läinud või Kreutzwald ei võta enam noh, niisugust kontakti vastu ja see teeb puidule haiget muidugi, aga ta on nii suur hing, et ta saab sellest üle. Aino Kallas on sellest kirjutanud tähelennus, aga enne tähelendu on ta kirjutanud väga huvitavat esseed just selle kirjavahetuse põhjal 1000 910911 meeliskledes nende kahe vahekorra üle. Aga selle kokkuvõtteks tahan ma ütelda, et Koidula oli Eestis selle aja kõige olulisemate inimeste jaoks tuntud inimene, tähtis inimene, oluline inimene, mis ühtepidi näitab tema keskset rolli ja mis teistpidi aitab ka seletanud, kui kiiresti ja, ja hästi ta sai areneda, kui hea materjal ta soli selleks arenemiseks. Ja see Tartu aeg, mida Kallas nimetabki tõesti tähelennuks, kus ta särab esimesel laulupeol, kus tulevad soomlased Swanya aspeliin, kellest hiljem ühest saab tuntud kooliõpetaja ja suure kultuuripereisa ja teisest siis rahvusmuuseumi rajaja, kuidas neid elu lõpuni mäletavad, noh, missugune imeline imeline naine, ta ei olnudki nagu inimene, ta oli nagu olevus kõrgemast maailmast kirjutab aspeliin kui ka Aino Kallas küsib ta käest Koidula muljeid 30 aastat hiljem. Nii et see mulje pidi kasti tugev olema. Kui siis Jansenid, kes siis tänu ajaleheminekule ja tänu kõigele muule kuskil seitsmekümnendatel Teil elavad majanduslikult võib-olla kõige lahedamini ja muidu väga hästi, et siis planeeritakse nisugune Jansenite reis Soome suvel ja kaasa läheb, Koidula läheb kaasa ja harjan seal läheb kaasa, nii et siis vana postipapa lugupeetud Johann Voldemar oma tütre ja oma pojaga ja neid võetakse Soomes kesksuvel vastu tõesti nagu Eesti kõige tähtsamaid esindajaid, et korraldatakse seal Helsingi lähedal Alpilas lõuna ja kuigi Lõõnruut ei tule sellele lõunale, on selle lõunaperemees Snelman. Aga ma ei ole päris kindel, et Eesti inimesed teavad, kui tähtis inimene on Snelman Snelman on just, ta on hierarhias neil kõrge, temast saab soome senaator, tore. Ja ta on noh, niisugune nende rahvusfilosoof. Nii et selles mõttes on kohutavalt oluline, eks neil mal tuleb, Snelman on siis vanameest, aga ta on väga heatujuline ja kõik, kes sellel lõunal on olnud, mäletavad, kuidas siis Koidula laskub ta ette ühele põlvele, eks ole, et siis noh, niisugust inimest tänada ja tervitada ja siis kui ilusti Snelman temaga käitub ja siis tehakse veel Reiska Jüresagari Jürjo koskise juurde, kellest saab, eks ole, Soome ajaloo esimene suur ajaloo uurija. Nii et need inimesed, kellega Koidula Soomest tutvub, need on Soome kultuuri- ja poliitika kõige tähtsamad inimesed ja nendega on ta enne ja pärast hoidnud kirja vahel just nii, nagu ta muuseas on kohtunud ka Aino Kallase isa Julius krooniga, kes 1867 on käinud Eestis ja näiteks Lõõnruudi kutsub ta oma esimese lapse ristiisaks ja nii et, et see on nagu see tase, mida on ka hea teada. Ja siis see kõik lõppeb üsna järsult, kui 1873. aasta veebruaris, kui tule abiellub Eduard Michelson, on tartlane, Tartu Ülikooli lõpetanud arst päritolult lätlane, kes on noh, täiesti nagu saksastunud, kelle ema ja õde elavad ka Tartus. Igatahes Eduard Michelson, kelle kohta on noh, igasuguseid andmeid, aga selge on see, et ta on noh, niisugune tugev isiksus ja ta palub Koidulal oma naiseks saada millega Koidula pärast sisemisi võitlusi, sest ta on, ta on lootnud abielluda Soome. Ta on olnud armunud, anti Albergisse, kellega tal oli enne kirjavahetuse, keda ta nägi soomes, anti Alberg on temast mõni aasta noorem ja ka teise temperamendiga ütleme niimoodi. Tartus 18. juulil 1871. Ja herra Alberg, minu uss. Tere. Minu Wayne sõber. Olete oige Vaivasse Liidiaga. Kes kannatab, see kaua elab. Kui ma teen pulmi, siis olete minust lahti. On eesti piigade sõna. Enne selle Heremaisteri ei, minu sõber, teeme kobielaweige konspiratsiooni, jah. Te kirjutasite mulle ühele täidele see ja see päida oleme ehk aku, mingi olen ma Tartus. Ja mina, mina ei ütle, sest Myden Toistele mitte midagi lobisema välja, mitte sõnagi. Aga kuidas saan ma rõõmustama? Liivega nii väga? Ah kui poleks seda igavat talve, siis tahaksin ma teid nii kaua piirata, kuni tuleksite moepulma jaanuari lõpus. Ahjaa, siis on ju ka teil jällegi tunnid? Siis on ju tõepoolest väljakannatamatu. Mis siis nüüd teha? Teate, mis? Te peaksite nüüd tulema veel puhkeajal, see oleks kõige ilusam. Tõepoolest oleks tore. Soomemaal võite ju veel aasta läbi olla, teil on see ju ilus. Aga mina? Ma ei taha isegi mõtelda, kuidas ma selle aasta lõpule pean viima. Aasta see on liiga pikk. Sellest peaks ju üle lahe teie juures aru saadama. Tervitage minu poolt kõiki, kes Soomalainen nimetab ja kes veel mäletab olevust, keda Liidjaks kutsutakse. Papalendrutile tahaksin ma küll kohe ühe suudluse anda. Kahju, et ta nii kaugele on. Mul on armas mu suu, ame maa. Ja ma ei unusta iial ega kunagi oma sealseid sõpru. Kõigepealt mitte teid, kellel nii palju õigust on minult meelespidamist nõuda. See on sügavpuhas täis tõde, mitte fraas. Tulge pea jällenägemiseni. Ja siis ta abiellub mihkelsoniga ja nüüd Michelson ei saa töökohta lähemal kui kroonlinnas, aga see kroonlinn ühtepidi on küllalt lähedal Eestile ja teistpidi on ta ikka lootusetult kaugel või õigemini, ta on kaugel mentaalselt, see on ikka hoopis teine maailm. Noh, Mihkelson on sõjaväearst. See on niisugune karm, tuuline meresaar, vene keel, saksa keel ja Koidula, ei, kodune seal mitte kunagi. Ja ta käib väga sageli kas Tartus või siis Tallinnas ja tema ülejäänud elu, niisugune oluline sündmus on veel see kaheaastane reis Saksamaale, kui tema mees saab stipendium, mis näitab ka, eks ole, et oli oma erialal hinnatud inimene. Aga Eestist on see abielu viinuta kõrvale ja selle kaunim pool on see, et nii sünnivad Koidula noh, niisugused kõige ilusamad igatsus, luuletused, seal hind on muidugi kõrge selles mõttes, et see elu ei rahulda teda ikkagi mitte mingil viisil. Kommentaariks pealiskaudsel tutvusel on paljudele meist jäänud küllap tunne, et tuli kuskilt mingi kuri lätlane röövis meie koidulauliku viis Kroonlinna vangistuse, suretas siin, kes mees tegelikult oli? Eduard sündis kasaritsas, kasvas Tartus terve tema Kroonlinnaeelne elu möödus Eestis nagu iialgi. Tema isa oli mõisa rentnik, tema ristiisa, ei keegi muu kui doktor Kreutzwald. Igatahes üles kasvastav Tartu linnasakslasena ja olles eluaeg Lätist eemal, oleks raske tahta, et ta pidanuks Tartu tingimustes kasvama tubliks läti rahvuslased. See, et ta ilmselt ei tajunud end eestlasena ja seetõttu ei hakanud ise eestlaseks ka selles on teda tegelikult täitsa ülekohtune süüdistada. Tegemist on pigem vaikiva Estofiiliga, sest tema suhtlusringkond, see oli ju Eesti tegelaste juhtiv seltskond, ta oli täiesti oma inimene aastaid Jansenite majas. See oli ju meie rahvusliku liikumise staap. See, et Eduard Michelson oli kõigest väga tubli arst ja et ei olnud ühtlasi veel suur luuletaja ja riigimees ega kõikidelt arstilt olekski üle kohtumise tahta ja nõuda. Igatahes ta jumaldas oma abikaasat, võimaldas tal tegeleda kõigega, millega tegeleda tohtis. Ehk oli tegelikult üks igati tore ja tänuväärne tegelane. Koidula. Kui sündinud neli last, kellest esimene oli poeg, nende kuldlaps, nagu ta ütleb, see Hansake, kellele ta kirjutas eestikeelseid lastelaule ja ainuke laps, kellele ta püüdis õpetada eesti keelt see laps sureb nelja aastaselt siis on sündinud järjest kaks tüdrukut. Ja kaks aastat enne oma surma sünnitab ta surnult pojas kes maetakse siis ka sinna Kroonlinna. Tüdrukutele ta enam eesti keelt ei õpeta ja kui Koidula sureb, on tüdrukud. Üks on 10, teine kaheksa aastane. Nende isa hoiab neid väga. Nad saavad hea hariduses Molme instituudis, nad on vene ja saksakeelsed, aga paraku isa sureb 1907, neil jääb korralik pärandus 1917 ja sellest mitte midagi järele. Nad on vene riigi kodanikud. Noorem läheb Euroopasse, vanem jäädki Leningradi, kumbki abiellu. Ja sealt perekonnast edasi tuleb Koidula luuletuste saatus, mis on ka eripärane, kui mõelda, kellega on tegemist, eks ole. Loomulikult jäid Koidula käsikirjad perekonnale ja Eestist küsitakse nende kohta. Mihkelson ütleb, ta tahab nad enne läbi ise lugeda, oskamata keelt. Ta usaldab siiski Eestis Jaanberg manni, kes on Paistu pastor, Koidula loom, kokku natuke alla 200 neid luuletusi. Tegelikult esindasidki Koidulat tema surma järel ju rahva teadvuses need luuletused, mis olid Jakobsoni kooliraamatutes ja kaheksakümnendatel üheksakümnendatel aastatel hakati tegema ka juba antoloogiaid, seal oli muidugi Koidula aukohal, eks mis oli täiesti loomulik, aga sellest hoolimata oleks ju loomulik, ei olnud saada kätte siis kõik Koidula luuletused ja teha nendest korralik väljaanne. Mihkelson saatis luuletused Jaan Bergmanni ile, Jaan Bergmann vaatas, parandas keelt, parandas lõikus autograafe parima äratundmisega muidugi ja digitõesti ühe kogu. Kui aga see ei meeldinud Mihkelsonile või igatahes seda ei antud välja ja Mihkelson nõudis originaalid tagasi, aga õnneks siis Bergman laskis teha ärakirjad. Nii et midagi ikkagi jäi. Ja see, mis jäi, selle puhul ei olnud nüüd selge, mis seal on Koidulast, mis seal Bergmanist aastad läksid, Michelson suri, siis jäi tütardele ja nii imelik kui see ka ei ole, Koidula suri 1886, esimene, enam-vähem täielik Koidula luuletuste väljaanne ilmus Eestis 1925. Nii kaua läks aega ja sellegagi oli ju niimoodi, et see oli tehtud nende Bergmanni ärakirjade pealt, et polnud nagu kindlust vähemasti nende luuletuste osas, mis ei olnud Koidula eluajal ilmunud, et missugused nad tegelikult olid. Nii et seegi mingis mõttes mõttes näitab, et Koidula tähtsus või Koidula keskne koht rajanes veel millelgi kui ainult tema luuletustel või ennekõike tema enam-vähem 10-l 12-l kesksel luuletusel sest ülejäänud ta sai Eesti rahvas väga kaua ilma nendeta läbi. Mitte meie oma tasu ärgu sõlmikumeid nüüd. Isamaa, kuid sinu kasu olgu meie elutööd mitte uhkusete ohi, mitte kiidetuste köis. Sulle saagu kalju põhi sulle meie elu Is kanged sambad, kandku maja, vennad taga nagu nõrk isamaale mehi vaja, kellel vihaks võõravõrk? Ärgu iial kehitagu vale meie lipulla, puhtad pihud ehitagu sinu altart. Kui nüüd Eestist oli saanud Eesti Waba riik, Koidula tütred olid jäänud piiri taha ja imelikul kombel oli Mihkelsoni eluajal juhtunud ometigi nii, et kõik sidemed sugulastega olid katkenud, nii et 1920. 21. aastal, kui Venemaale Nõukogude Venemaale jäänud eestlased said opteeruda, siis On andmeid, et Koidula tütred või vähemasti Hedvig tahtis seda ka teha aga ta ei olnud võimeline nimetama Eestis elavaid sugulasi, keda sel ajal ju oli nii et igasugune kontakt Hedvig-il kodumaaga tegelikult puuduski tema surigi lõpuks Leningradi blokaadist olles olnud kooliõpetaja, seal noorem tütar Anna, kes oli läinud Euroopasse, tema kutsuti kolmekümnendatel aastatel Eestisse, Anna Michelson oli keskija ületanud saksakeelne vanapreili, ütleme niimoodi, on olemas ilusad fotod, kus ta seisab oma ema ausamba ees Anna Michelson, vaene siis tehakse korjandus tal siis teised ütlevad, miks me peame niisugust inimest toetama, kui ta ei ole suvatsenud isegi oma emakeelt ära õppida. Ja on väga huvitavaid mälestusi, kõige liigutavamad on vist Eesti Kirjandusmuuseumi kauaks töötaja helmik Leisi mälestused, kes puutus Anna Mihkelsoniga kokku sõja ajal ja Helmi Kleis kirjutab, et ta oligi südamlik, huvitav, haritud inimene, kelles oli ilmselt ema hoiakud ja et tal tegelikult ei olnud väga palju aimu, mida tema ema oli tähendanud. Jab liigend kolm, ta läks Euroopasse tagasi, eks ole, punast alla ta jääda ei tahtnud ja ta elas kõrges vanuses, ta suri Itaalias veel. Artur Watson on teda kohanud ja sellest kirjutanud. Nagu kirjutab Kallas, et tõepoolest ei ole kurvemat saatust, kui on Koidula laste saatus, sest ilma emata ilma kodumaata praktiliselt ja see on kurb juhus, lihtsalt või ajaloo kurb iroonia. Ja mingisugusel ajal arvati, et Koidula originaalid on lootusetult kadunud. Aga siis tuli nõukogude võim siis Nõukogude võimul oli vaja rahvuslikke klassikuid Nõukogude Eestis. Terve ilus teema on see, kuidas 46. aastal Koidula kroonlinnast üles kaevatakse, jättes sinna maha tema abikaasa ja tema surnud sündinud pojakese ja tuues tema siis ära Eestisse ja ma ei tea, kas see on ainult viga või kas ainult voorus. Eks seal ole seda ja teist, sest et Koidula ümber matmisest räägiti juba eesti ajal ja siiski läks aega veel, aga 58. aastal tuli siis välja, tähendab Hedvig Michelson, kui ta suri, tal oli üks korterinaabritest, tuli eestlane, noor naine, Alideaak sel ajal ja temale Hedvig ütles, et umbes, et neid tuleb hoida, et need on Koidula omad. Alide jäi blokaadis elama, tal oli Eestis sugulasi ja pärast sõja lõppu ta tõi need Viljandimaale oma sugulase juurde ja see, mille peale me alguses nagu ei tulnud, aga mis on ju väga loomulik ega 40.-te lõpul viiekümnendatel inimesed, kelle käes oli kultuurivarasid, ei tõtanud neid riiklikesse Dustesse viima. Nii et see Viljandi perekond hoidis neid Koidula luuletusi. Aga noh, 58.-ks aastaks, noh, enam-vähem oli ka juba selge ja siis Ellen kõrge oli selle daami nimi, kes tõi need paberid kirjandusmuuseumisse. Ja nende põhjal siis jah, 10 aastaga, Ever tegi selle kõik luuletus luuletuse järel, võttis autograafi, võttis Koidula eluajal ilmunud asjad, võttis need Bergmani ümberkirjutused ja tegi raamatu, mille nimi on Lydia Koidula luuletused, tekstikriitiline väljaanne, ainunda Põldmäe, teine noh, väga teenekas Koidula uurija on siis see, kes väga delikaatselt väga ilusasti tegi sellest lehkavast Isamaast lõhnava Isamaa ja, ja muud niisugused asjad. Ühesõnaga see Koidula, mis meil praegu käib põhiliselt nende kogumike kaudu, millel on see mu isamaa on minu arm, on selle kogumiku pealkiri, et seal on nagu minu meelest rahvaväljaande mõttes kõige suupärasemad või eestlasele kõige tuttavamad Koidula tekstid. Mina olen ikka mõelnud, et Koidula isiksuse võlujõud pidi olema väga tugev, et eesti rahvas jõudis need tekstid ära oodata. Sest muidu oleks meil tõesti ju ainult Need laulupeo laulud, sest need on meil kogu aeg olemas olnud. Ükskõik kumma viisidega siis ja need kooliraamatu tekstid, aga nüüd on meil ikkagi Koidula luulest suurem valik ja kui me seda suuremat valikut vaatame, siis me näeme, et ta on ikkagi ennekõike isamaa laulik. Kes meist ei oleks lugenud Koidulat, Koidulast oleme lugenud mõnevõrra vähem. Lisaks ootas juba mainitud raamatutele. Soovitan tolleaegsetest mälestustest. Õnneks mõni aeg tagasi on nüüd lõpuks eesti keeles ilmunud Koidula võime aines Rosentali mälestused, mis on sellest perioodist kahtlemata Ühed. Usaldusväärsemad objektiivsemalt ja ka massiivsemalt. Tahaks juhtida tähelepanu ühele mehele, kelle rolli Liidja Janseni vaimses küpsemises tema vabameelsete vaadete kujunemisel tuleb pidada iseäranis oluliseks ja kelle võiks vähemalt asetada kolmandale pulgale papa Jannseni ja doktor Kreutzwaldi järel. Noor arstiteaduse üliõpilane, tulevane teaduste doktor Paul Bloomberg Bloombergi kohta on kõige põhjalikuma käsitluse kirjutanud Rudolf Põldmäe ja see ilmus 1960. aastal Keeles ja Kirjanduses. Meie ärkamisaja laiemat tausta paremaks tajumiseks. Selleks tasuks lugeda eesti keeles kättesaadavat Edward Ransenski biograafiat. Aleksander teine pakub päris põneva pildi sellest keisrihärrast, kellega ajuti põhjusega ajuti alusetult. Meie ärkamisaja suurkujud sidusid nii palju omi ja kogu Eesti rahva lootusi. Rin. See luurent, ka vaeva taastusi. Siin olen. Juust? Ei nii ei saa rallit. Siin tavaei taba kord või unema käin iga lapsetuks vaatori Stasa Eesti ei pea ees siis sõna, kes neid jõuaks, laabus. Ülikoolis kõnelesid kirjandusloolane Sirje Olesk ja ajaloolane Ott Sandraku. Katkendeid Aino Kalda raamatust tähelend ning kirjadest Kreutzwaldi leiaanbergile luges Tallinna linnateatri näitleja hele Kõre. Luuletuse lained esitas vanalinna hariduskolleegiumi õpilane Anett Demjanov. Kõlab Lydia Koidula, Rein Rannapi laul, Eesti muld ja Eesti süda, Urmas Alenderi ansambel Ruja esituses. Saate valmistasid ette Külli tüli ja Riina Roose koostöös Tallinna linnateatri ja Eesti Pangaga. Raadioteater 2009. Kui ta sinu, ta on tana korradeni. Ma ka ta lapsed. Vaator.