Tänaseks juba orgi käibest kadunud ühekroonise paberraha tagakülge ehib meie riikluse kõige tähtsama arhitektuurse sümboli meie riigikogu ja vabariigi valitsuse ajaloolise asupaiga Toompea lossi kujutis. Vastaskülge pidi esialgu ehtima meie vahest kõige väärikam riigimehe Jaan Poska portree. Ometi vaatab sealt vastu keegi teine samuti väärikas tegelane kunstnik Kristjan raud. Koole. Algab saade sarjast Eesti rahatähed. Kristjan rauast kõnelevad kunstnik Kärt summa Taavet ja ajaloolane Ott Sandraku. Kuidas ja miks just Kristjan raud sattus Toompea lossiproua tähele Buscost. Targu loobuti nii nagu kõigist teistest poliitikutest. Aga miks just raudmõtteline seos on topograafiline, tema kauaaegne elu ja töövaik neitsitorn Taani kuninga aias ja tõepoolest Toompea lossist kiviviske kaugusele. See ei ole ainus põhjus. Kindlasti ei ole ainupõhjus ka see, et ainsana kõigi teiste rahatähetegelaste seas on tal oma osa eesti raha sünniloos. Just tema kavandite järgi läks omal ajal töösse meiekümne Margan. Peamine ikkagi selles, et Kristjan raud ei olnud mitte üksnes Eesti üks kõige, olgu pärasemaid kunstnike vaid osales mehiselt Eesti vabariigi vundamendi ladumise mitte küll poliitikuna, vaid haridusministeeriumi ühe juhtiva ametnikuna. Aga Eesti riigiehitustöös lõi Kristjan raud tegusalt kaasa juba küpses keskeas. Tema lapsepõlv langes kokku ärkamisajaga, tema noorpõlv langes masendusse venestusaega, millest kummalisel kombel oli kasu. Nõder vene keele oskus, sundis ta peast viskama mõte hakata lihtkoolmeistriks ja heitma kõrvale kahtlused iseenda võimetes ning keskenduma kunstile. Tänu sellele Saidlast hiljem näe üks meie kõige andekamaid kunsti pedagooge. Aga seda juba siis, kui emakeelne haridus taas eluõigust sai. Sest Kristjan Raua parimad aastad need langesid õnneks kokku Tartu renessansi ja taasärkamisajaga ja muuhulgas Euroopa kunstiloos. See oli vahest üks kõige ägedam ja viljakam otsingute ajajärk. Kunstnikuna huvitas väga, miks võttis Kristjan Raual nii kaua aega, enne kui ta suutis oma loomingus Kalevipoja aineliste teosteni jõuda ja miks tema loomingulised otsingud rahva vaimuilma tuumani jõudmiseks talle nii raskeks ülesandeks osutusid. Kristjan raud sündis 1865. aasta 22. oktoobri öösel ja järgmise päeva esimesel tunnil sündis ta kaksikvend Paul keda me tunneme ka tuntud eesti kunstnikuna. Nende isa On ja ema endi ette. Loviisa Traiplot olid mõlemad pärit lugupeetud ja haridust kõrgelt hindavatest peredest. Ja tegelikult on Kristjani ja Pauli emapoolsed sugulased ka minu isapoolse perega väga lähedalt seotud. Me ei ole küll veresugulased, aga minu vanavanaisa Johannes Meyeri isa abiellus Truutad rõiglutiga, kes on jällegi Kristjan Raua ema õde. Ja seetõttu on minu isa ja tema lapsepõlve mälestused Troibluttide perega väga tihedalt seotud. Aga kui ma räägime Kristjani varasest lapsepõlvest, siis möödus Viru-Jaagupi kihelkonnas tahu talus, mis asus kiriku külje all kirikukülas. Aga kuna talu jäi hiljem Jaani vanemale vennale, siis Pauli ja Kristjani pere kolis Küti mõisale kuuluvasse meriküla karjamõisa, kuhu siis isa Jaan läks väljavahiks. Ja kui kirikukülas olid talud, enamasti suitsutared, siis karjamõisas elasid poisid hoopis kahekorruselises kivimajas ja Kristjan ongi hiljem meenutanud, et nende maja asus kõrgendik. Kuule, kust avanes pilk avarale lagendikule ja selle servi palistasid külad, metsad ja see igaviku tunne ja unistus, mis tal siis juba tekkis, mõjutas ka teda edaspidises elus. Ja muidugi nad teiste mõisatööliste lastega poisikestena seiklesid mööda kodumaja lähedal olevaid lepa padrikuid ja tegid igasuguseid tempe karjalautades sõimede, seal hakkades, siis need tondijutud ja rollimängud, mida nad seal mängisid, on talle sügavalt hinge sööbinud. Lakas oli müstikat sest hämaruses elasid tondid, nagu rääkisid suured inimesed. Kui oli pime, ei meie läinud siis sinna, kui aga roovikute vahelt paistis päike sellesse põnevasse hämarusse. Läksime je, mängisime seal ise tonte ja kollitasime 11 koledate häälitsemistega. Me määrasime näod kriimulisteks, sidusime takkudest habemed ette ja olime siis seal Rehepapid ja vanapaganad ning püüdsime jäljendada õuduslugusid rehetubade saladuslikelt sündmustest. Suur maantee, mis viis Tartusse ja edasi Riiga tundus meile võtmena lõpmatusse, kaugustesse, kust tulevad tuuled, pilved ja linnud, kus olevat suured linnad, uhkete majadega, sõjaväed, toredaid mundreid ja peened inimesed siidis ning sulg kübarais. Maantee meelitas ja ergutas igatsusi kaugustesse, kuid sinna ju ei pääsenud. Torre oli seegi, seisid tee ääres ja silmitsesid uudistades mõisameeste killavoor, postivankreid ja igasuguseid teekäijaid, taldu, külameeste veokoormaid. Kodu läheduses asetses kõrts puhkuseks ja elurõõmuks rändajaile. Seal oli alles kära ja tilli ning laulu lällutamist, hobuseid, inimesi ja sagivate elu. Kristjani ja Pauli joonistus kirg sai alguse juba karjamõisas, sest nende isa hoolitses selle eest, et majas oleks kogu aeg paberi tint olemas ja poisid saaksid joonistada. Ja kui nad üheksa aastaselt läksid külakooli, siis köster märkas juba nende erilist joonistusannet. Aga hiljem, kui nad olid Rakvere kreiskoolis, siis nende looduslooja joonistusõpetaja oli ärkamisajakirjamees Johan inter kes rääkis neile kolmest Isamaa kõnest ja Carl Robert Jakobsonist ning süstis neisse ka isamaalisi aateid. Ka nende joonistusoskus tegelikult avaldas sügavat muljet õpetajatele, nii et Nad soodustasid seda ise tekkinud annet, mis neil poistel oli. Aga kui poisid Rakveres õppisid ja nad olid kuskil 12 aastased, siis nende isa haigestus ja suri. Nende haridustee oleks jäänud pooleli. Ja ainult tänu nende emapoolsete sugulastele ja eriti ema vennale onu Magnusele said poisid, kui ma koolitööd jätkata. Magnus oli sepp ja taluomanik ja vallakohtunik ja kui nad siis tõesti olid hädas, siis Magnus tuli ja hoolitses nende eest ja, ja viis neid hiljem Tartusse reaalkooli pima. Kuna reaalkoolis puudusid kunsti õppimise võimalused, siis joonistasid poisid iseseisvalt loodust ja tuttavate nägusid ja tegid igasuguseid kompositsiooni katsetusi, aga õpetajat neil ei olnud. Ja muidugi Tartus nad tutvusid ka paljude kunstiharrastajad ja kunstihuviliste inimestega, eriti professor teis Mülleriga, kes oli Tartusse tulnud Saksamaalt ja õpetas ülikoolis filosoofiat ja ka ajalugu. Ja, ja tema tutvusringkond oli see koht, kus nad tegelikult said ka sellist sügavamat teadmist kunstist. Christian oli haruldaselt pehmeloomuline ja mõõdukas ja tal oli omane sügav inimsõbralik hellus ja õilsus, mis oli segatud sellise omapärase tardumuse südamlikkusega tagasi hoidlikkusega ning ta ise arvas, et ta on need iseloomuomadused pärinud oma emalt. Aga Paul oli rohkem isa moodi, ta oli selline kärsitu, jonnakas kärmem ja ägedam, siis Paul oligi palju ettevõtlikum ning kui Paul reaalkooli lõpetas, siis ta otsustas väga tõsiselt kunstiõpingutele pühendada. Ta käis kõigepealt kroonuteenistuses, siis sõitis 1988. aastal juba 23 aastase noormehena Düsseldorfi kunstide Akadeemiasse. Nüüd Christian ei lõpetanud reaalkooli, sest teda paelus rohkem õpetaja kutse ja ta otsustaski minna Tartu esimese saksa õpetajate seminari õpilaseks. Ja ta oli siis juba kaheksateistaastane ning ta oli täiesti kindel, et ta saab kooli õpetajaks ja ta oli väga tagasihoidlik, kinnine ning ta oli oma kunstiannete suhtes ka väga kriitiline ning seetõttu ta lihtsalt ei söandanud kunstile nii julgelt mõtelda. Aga siis pärast seminari lõpetamist töötas mitmeid aastaid Tartus kooliõpetajana ja, ja see iseseisev kunsti õppimine oli tema jaoks kutsumus, mis ta siis kooliõpetaja kõrvalt pidas. Aga Aleksander kolmanda venestamispoliitika oli emakeelse keskkooli Eesti Aleksandrikooli asutamise mõte täielikult seisanud ja kõikides koolides toimus õppetöö tol ajal juba vene keeles ja vene keele mitteoskamise tõttu vallandati väga palju edumeelseid haridustegelasi ja Kristjan oli sellest hingeliselt väga masendunud ja, ja ta otsustas, et ta läheb Peterburgi, aga tal puudusid raha ja sidemed ja ta ei läinud tükk aega ka õpetaja kohta Peterburis. Kui tal lõpuks õnnestus leida pedagoogikoht, siis ta tõesti kohe pakkis oma joonistused kuningsõitis siis kui ta juba oli 27 aastane, siis Peterburgi õppima kõigepealt töötama, aga kuna ta käis läbi Johann küüneriga ja Köhler oli tema ande suhtes soosiv ja, ja julgustas teda ja viis kokku oma suhtlusringkonnaga ja tegi tõesti väga selliseid suuri samme Kristjani toetuseks, siis Köleri abiga saigi Christian Suurvürst Pauli 100 rubla toetust ja kuna Köler tutvustest kunstide edendamise seltsi kunstikooli direktoriga ja kes temalt ka kolm surmateemaliste joonistuste tellis ja need ka ära ostis, siis tal oli üks ka raha, et kunstide akadeemiasse õppima minna. Kuigi Kristjan Raua tööd äratasid Peterburis mitmetel näitustel päris elavat tähelepanu Ja kõik ta kolleegid kiitsid teda ja ka õpetajad olid rahul, siis teda ennast see akadeemia õppesüsteemi rahuldanud. Ma olin algul oma üksinduses just nagu maha jäätu, selles kirevus rikkas suurlinnas mingi belglikus pidurdas mind. Ma kahtlesin oma andes ja mulle valmistasid muret mõtted, et kas mul jätkub jõudu pühenduda kunstile küllalt visalt küllalt säärase pühaks pidamisega, et suudaksin kord ise tõelist kunsti pakkuda. Kui aga töötasin juba akadeemias, tutvusin seal paljude noortega, kelle keskel leidus toredaid inimesi toredate püüetega. Ka õpetajad olid enamikud, vastutulelikud ja soovisid head. Neist kõigist hoovas minusse uut elu, uusi põnevusi, uusi mõtteid, julgust, ergutust. Algul kaldusin ma üksinduses uskuma, et kunstnik peaks peamiselt vaid oma hingeliste elamuste sisimaid, kajastusi objektiviseerima. Ja et üksindus on selle arendamiseks kasulik. Sõprade elava elu keskel õppisime ka mõistma, et hulkadele kõneleb kunstiteos võib sündida siiski vaid ümbritsevast realiteedist lähtudes kuid kunstnik peab selle objektiivsuse oma hingeprisma valgustusele edasi andma. Nii õppisin ma mõistma kunsti ja see rikastas mind palju. Ma viibisin väga palju muuseumides ja need muuseumid mõjusid minule nagu templid, kuhu paljude jumalate loov vaim kogutud. Olin kasvatuselt isegi usklik, kuid Iisaku kirikus peatusid mu silmad alati sealsel maalidel ja muu limponeerival ilul ning süda ei saanud kunagi jumalateenistuse jaoks mahti. Esimesi ettevalmistusi Düsseldorfi sõiduks tegid Kristjan raud 1896. aasta lõpul. Varem oli Düsseldorfis õppinud ka tema vend Paul, aga vend oli juba tagasi kodumaale pöördunud. Siis nüüd tutvus Christian Düsseldorfis elurõõmsa ja karismaatilise Ants Laikmaaga, kellest sai tema tõeline südamesõber ja innustav mõttekaaslane. Et sõprus Laikmaaga tegelikult julgustaski rauda ning need arutlused, mida me koos pidasid nende käigus kujunesid välja ka nende ühised arusaamad ja seisukohad, mida nad hiljem, kui nad tagasi Eestisse tulid ja, ja siin oma elutööd ja valgustustööd tegid selgitustööd, mis see kunst üldse on ja mis on rahvakunsti roll ja kui oluline see on. See kõik sai alguse sealtsamast Düsseldorfis sellest, et nad said omavahel niivõrd pikalt koos olla ja ja raud kirjutas näiteks oma vennale, Paulile, Düsseldorfis, laikmaa on oma vaadetes kindlameelne ja seisab oma rahva eest kui kalju. Aga huvitav on ka see, et mõlemad mehed olid juba varases nooruses meie rahvaluulest huvitatud ja näiteks laikmaa oli oma pere ja koduga laulu- ja juturepertuaari kogunud ning Jakob Hurdale saatnud Läänemaa rahvalaule rahvajutte naljandi, et see kuul nagu tema vooruse hulka ja raud ise on meenutanud seda hiljem, et laikma, kes armastas jalgsi rünnakuid ja oli alatasa õiskavas pühapäeva meeleolus, oli tema jaoks pöördepunkt. Muidugi tuleb öelda, et mõlemat, nii rauda kui laikmaad ju kummitasid kogu aeg rahamured mind tegelikult rabasse, tohutu tahe, pühendumine ning see kannatuste rada ja igasugusest maisest mugavusest loobumine selleks vaid et kunsti kõrgema vaimse eesmärgi nimel teenida, et kui võrdne praegu erineme sellest, et see materiaalne maailm, mis meie tähelepanu Talle kisub, oli nende kahe inimese püüdlustest absoluutselt kõrvale jäetud. Aga Düsseldorfis häiris rauda samuti sealne õppesüsteem. Seal oli sarnaseid probleeme kui Peterburis ning seetõttu ta viibis tegelikult Düsseldorfis ainult kuus kuud. Aga siis 34 aastaselt läks Müncheni kunstide akadeemiasse õppima. Ja kui nüüd kõik rahalised võimalused 1903. aastal tal siis lõppesid siis tal ei olnud isegi kodumaale sõiduks raha ja siis Õnneks tuli tema vend Paul, tallab sest et Paul oli teel just kodumaale jääda tuli Itaaliast ja läbi Müncheni. Ja selleks, et Kristjan saaks ka koju tulla, siis ta pantis oma Rembrandti koopiad. Ja niimoodi nad saidki läbi Viini kahekesi koju tulla. Pärast Münchenis oli Christian tagasi Rakveres. Seal viibis taga vaid veidi aega, sest ta ei leidnud mingit kunstnikule sobivat tööd. Lõbuskolisse raudtee Rakverest 1904. aastal Tartusse jäi sinna pidama peaaegu 10-ks aastaks. Ja sel ajal oli ta peaaegu juba 40 aastane ja see, mis nüüd Ees ootas on üks olulisemaid lõike tema ilust. Eks vahel oli raske küll. Küünal põleb ka tuhmilt kui õhkumne. Kui palju mahajäetuse tunnet oma Tartu katusekambris istud, mõtled aga midagi ei nihku. Mu hea sõber, laualamp teaks sellest kõige rohkem jutustada, kuid seda ei ole enam. Laulikud, ütlevad, et üksinduse nukrus viib kõige kergemini igaviku tajumisele. Ma mõtlesin seda kõige selgemini oma kambri vaikses hämaruses. See kandus ka muu loomingu meeleoludesse. Te küsite, mida ma siis kõige meelsamini lugesin? Kahtlemata Jakob Hurda setukeste laulude esimest köidet ja võrdlesin selle sisu vana kandlelauludega. Rahvaluule kosutab mind alati ja viib mõtted kitsast argipäevast kaugemale. Ma lugesin hilisööni, kuni lamp põles õlist tühjaks. Kuid vahel tärkas minus ka nooruslik elevus. Taevakene otsese põlema läksin, nii erutasid mind Gustav Suitsu elu, tule salmid. Need rütmid kiskusid väga sinna, kuhu tunded igatsesid. Ma päris eksalteerusin, tõusin püsti ja deklareerisin kõva häälega tühjale toale. Te laulu tahaks laulda. Mis mu rahulik sõber, laualamp sellest lembust arvasid ja vilkus vist korraks rahunes. Kuid mina istusin joovastunult lauda ja tegin selle luuletuse illustratsiooni esimese visandi. Pärast mõningast viimistlust ilmusse koos suitsusõnadega ajakirjas Linda. Raud ja laikmaa olid ise pärimuse kandjad ja selle poolest nad erinevad meist väga palju, sest et nad olid pärimuse keskel üles kasvanud ja nad oskasid märgata oma rahvakunstiannet ja esimeste professionaalsete kunstnike na. Nad nägid rahvakunstis eestlaste loomingulise andekuse järjepidevust ja oma mõnedes kirjutistes ja üleskutsetes nadi kõnelenud kunstist kui omaette väärtusest, vaid nad püüdsid tõestada, et need kunstianded, mis noortel kunstnikel on, et need olid ka talurahval olemas ja et ainult ajaloolistel põhjustel ei olnud võimalik meil varem professionaalse kunstiga tegeleda ja seda kodumaal õppida. Aga et rahvakunst on selge, väljendus sellest, et rahvas oli andekas ja kõrgelt arenenud kunstimeelega Raudpüüdis kaaslastele selgitada, et nende esemete kaudu, mida on veel võimalik küladest leida et neid on eestlaste esivanemad kasutanud eneseväljendusvahendina. Nad peegeldavad endast selliseid vaimseid ja eetilisi väärtusi, mitmesuguseid mõtteid, tundeid ja elukogemusi, mida ümbritsev looduskeskkond on neile andnud ja milliseid tähelepanekuid nad on aastasadade tuhandete jooksul ka kogunud. Et see kõik tegelikult on rahvaloomingus näha. Ja minu arvates raua üks selliseid põhjapanevaid pöördelisi kirjutisi on just 1904. aastal ilmunud kunst eesti käsi. Ilu loomine oli Eestis muistsetel aegadel kõrgemal astmel olnud kui praegu. Seda tunnistavad rahvaluule. Seda tunnistavad endised eesti ehted ja kaunistatud maja asjad. Puhtast eesti südamest voolas hääje kenaduse tunne, tema laul ilustas tema kätetööd ja elu ruumisid ning ülendas ja pühendas tema elu. Ennemuiste tegi eestlane oma tööd aru ja armastusega mitte kaugelt ei otsinud ega toonud, tegi omale eeskuju. Lähem ümbrus andis kõik. Seal said siis põllulilledest ja heinamaa Õilmetest kenad kirjad tema tanuleja käikstele. Uss andis vöödel oma seljast, siiru-viirukirjad ja öökujud koet jälle vöötideks, vaipadesse ja tekkidesse. Kindad, saivad külmakirjad, sukapaelad, kalasabad kaunistuseks ning nutu ja murerätikud mustad murekirjad nurkadesse. Kinnaste külmakirjad polnud muud kui lumekibemete järel kujutused. Lumekübemed langesivat tumeda põhjaga käevarjude peale, kuni need üleni tehni tähmiliseks saivad. Kentsakas kirju kiri meeldis ja meelitas järeletegemisele. Kuidas need üksikud ained kaunisti kokku on seatud ja elustatud, kuidas värvid kokku passitud, seda vaadaku, ei imesta, kui igaüks ise ja katsugu ka sel kombel teha. Võimsad põhjamaalised värvikõlad, mõjuside vägevasti inimese pääle ja sünnitasivad meie rahva põhjus, tunded. Nõnda siis võib lõpuks ka vanade eesti rahvasünnituste ja kunstikanga kohta öelda. Loodus andis lõimed ja inimene kudus, koed sisse. Esivanemate töösid peaks meil tingimata suur ja võimalikult mitmekesine kogu olema, kogume need kokku, asutame muuseumi. Mitte vana aja moodi soovita meie tagasi, vaid vana aja vaimutöö tegemises, mis selge. Eesti iseloomuline vaim oli sünnitused, selles vaimus jäävad igavesti huvitavaks ja heaks. Miks muutus 20 sajandi alguses siis, kui Kristjan raud Ants Laikmaa tagasi Eestisse tulid, see nii oluliseks, et neid vanu esemeid ja rahvakunstiesemeid pidi hakkama korjame koguma, oli see, et uutes tingimustes, kus vabriku toodang oli muutunud kättesaadavaks paljudele ja ta oli kiirelt levinud siis moodsa iluihalusest. Need varasemad talupojaesemed muutsid kasutuks ja moed muutusid ja vanu esemeid orja mälestust hakati pidama vanaks, koliks rämpsuks ja rikas töö, mida tegelikult rõivaste ja majapidamisriistade valmistamine nõuab, see lihtsalt muutus uues keskkonnas mittevajalikuks ja, ja kui raud asus Tartusse, siis Tartu Eesti põllumeeste seltsi käsitöö osakonna näitus nähes pakkus ennast selle kunstiliseks nõustajaks ja pöördus näitusele avaliku kõnega inimeste poole, et selgitada rahvakunstimaitse ja siis loomistahte vajaduse taga vaid ja ja need sõnavõtud ei tekkinud tühjale kohale, sest esimesed etnograafiamuuseumid olid kõikjal naabermaades juba asutatud näiteks Stockholmis oli juba 1873 muuseum asutatud ja Helsingis 1876 ning samuti Venemaal muuseumite juurde rahvakunstiosakondi ja rahvariiete just kogumise ja säilitamise fonde. Kuigi laikmaa töötas 1903.-st aastast peamiselt Tallinnas laud oli kolinud Tartusse elama, siis nad koos käisid 1905. aastal õpetatud Eesti seltsile küladest esemeid kogumas. Raud jätkas siis 1906. aastal juba iseseisvalt rahva pärast käsitööd rahvariiete kogumist ja ja, ja ta sai toetust selleks õpetatud Eesti seltsilt. Ja kui Jakob Hurt 1907. aasta jaanuaris suri, siis paljud eesti haritlased kogunesid Vanemuise saali, nii et arutada, mis siis teha selle väärtusliku rahvaluule tohutu pärandiga ja siis ka avaldati arvamust. Hurda suur folkloorikogu ei tohiks mingil juhul mõne üksikisiku või asutuse kätte minna ja tuleks hurda, muuseum rajada. Ja raud võttis seal ka sõna ja, ja tegi ettepaneku, et muuseumis peaks sõnalise vanavara kõrval ka esemest ehk ainelist vanavara, see on rahvariideid, ehteid, tööriistu, tarbeesemeid väärikalt välja panema, et selleks, et mitte siis aega viita, valiti seal samas kohe muuseumi asutamise ajutine toimkond, mis oli 15 liikmeline ja sinna kuulusid ju, nagu me teame, Oskar Kallas ja Aleksander Läte, Villem Reiman Eisen, Laikmaaraud, Kaarle kroon ja, ja selle toimkonna töö tulemusena oli ERMi asutamine ja, ja selle esimene koosolek toimuski 1009 üheksanda aasta aprillis, tähendab täpselt 100 aastat tagasi. Kommentaariks Kristjan raud oleks kindlustanud endale väärika koha eesti kultuuriloos ka ilma ühtegi pilti joonistamata. Tema näol on meil nimelt tegemist nii rahvusliku muuseumiasjanduse kui riikliku muinsuskaitse peamise rajajaga. Raud tegutses mõlemas valdkonnas tõhusalt nii ideoloogi kui praktikuna. Koosta võimeline erak ja poliitiline aktivist Nõukogude paradoksaalselt oli läbisaamine nii Tõnissoni kui Pätsi meestega ja Noor-Eesti pahempoolsetega. Oskus tõestada oma mõtteid, kiusata õigeid inimesi ja teha suuri asju. Paljuski just tänu temale sai ERM-ist ehk Eesti Rahva muuseumist mitte üksnes suulise pärandi talletamise kogu vaid jätkates kurda üritust kõige laiemas mõttes. Just tema ja koos temaga paarisrakendis Tartu päevil Oskar Kallas, mees, kelle teeneid ja saavutusi ei jaksa siinkohal loendama hakatagi. Tallinnas oli tal haruldane abiline augus Pulsti näol ja need on ainult kaks näidet. Raud oskas muuseum asja eesti inimeste südameni vii. Aga ega asi piirduda Eesti Rahva muuseumiga hiljem Tallinna perioodil. Kogu see töö jätkus esialgu küll Eesti Rahva Muuseumi Tallinna osakonna hiljem Tallinna Eesti muuseum, millest lõpuks sai Eesti Kunstimuuseum ning täiesti võimatu on üle tähtsustada Kristjan Raua osakaalu ja panust Eesti riikliku muinsuskaitse korraldamisel nii vabadussõja kui sellele järgnevatel rasketel aastatel. See oli omamoodi vastuvoolu ujumine ehk vana saksa rämpsu taasväärtustamine ja päästmine, aga õnneks see oli sama mees, kes oli aastaid seletanud eestlastele, mis on me endi vaimuvara, miks seda tuleb väärtustada, hoida, säilitada ja sama mehe suust jutt selle koha pealt, et ka sakste vaimuvaral on oma üldeuroopalik kultuuriväärtus, see kahtlemata pani õigel ajal nii mõnegi mõtlema. Raua professionaalset kunstnikku, oskused ja tema enda loomekogemus aitasid talle suulist pärimust ja rahvakunstiesemeid omavahel siduda. Ja kui me proua kirjutatud üleskutseid ja, ja selgitusi loeme, siis rahvakunsti näiline lihtsus oli tema arvates palju sügavama tähendusega kui me pealiskaudsel vaatlusel võime nagu märgata. Selle asemel, et kirjeldada esemeid, keskendus raud tegelikult esivanemate loomeprotsessi, läks sügavuti sinna sisse, püüdis seda lahti mõtestada, mis toimus inimese hinges. Kui ta midagi lõi. Minu arvates see ta seostas loomeprotsessi vaimsete väärtustega ja nende unistustega millegi tundmatu ja ihaldusväärse järele, ehk nagu ta ise ütleb, parema ja täiuslikuma ilma järele siis hoolimata raskest argielu tegelikkusest arvas ta, et just selline fantaasiamaailm, selline Ühendus millegi kõrgemaga rikastas ka esivanemate loomevõimet ja fantaasiat. Ja tal oli sellest kohast ka omamoodi õigus, sest et kui ta liikus külades ja ükshaaval tõesti neid esemeid inimeste käest kokku korjas, siis ta suhtles inimestega. Ja see ei tekkinud tal niisama, et istus laua taga ja mõtles vaid see oli tal sügavalt läbi tunnetatud ja läbi elatud. Paljud ei teagi, et kunst üleüldse olemas on. Paljudel jälle on vale arvamine kunst olla toreduse lõbuasi, mida siis alles taga nõuda, võida, kui kõik muud elu tarvidus ette heidetud on. Inimesed ei arvagi, mis suur ja sügav tähenduskunstil elus on. Kuidas ta elust läbi tungida võib teda peenendades, rikastades ja ülendades. Nad ei aimagi, et kunst ka igapäevases elus pidulikku helki ehitaja seda harmoonilisemaks muuta võib. Nad ei aimagi, et see, kes kunsti tunneb, käsitöösid vaadates sügavalt õnnelik võib olla ja et see selle vaimustuse ja rõõmsa tunde siit ka elusse edasi kannab. Nad ei aimagi, et kunstitundjatel looduse ilu nähes rõõm rõõmupeole järgneb ja inimese südamest läbi käib. Paaril esimesel muuseumi tegevusaastal ei olnud ju üldse võimalik muuseumi ülesandeid täita sellepärast et Oskar Kallase korteris, luuletaja Karl Eduard Söödi trükikoja ruumides ja Kristjan Raua korteris ning maailm, mis kursuse ruumides hoitud esemed Nad olid kastides ja pakitud ja Oskar Kallas on kunagi naljatoonil märkinud, et kõik tema korteris olevate kappide tagused ja voodite alused kujutavad endast muuseumi fonde puutelgedega, vankrid, tatra ja karuäke, et ree, peksu, tampi või veesõidukeid tema voodi alla lihtsalt ei mahu. Gustav Matto on oma käsi kirjalistesse meenutustes kõnelnud, et muuseumis olles raud tundide viisi soris ja uuris esemeid ja eriti kirjatud esemeid ning mõne juures jäi ta päris kauaks peatuma ja mõne puul hüüatas, et oi küll son ilusa raamatu, tulge ja vaadake aga, et paljud asjad talle ju ka ei meeldinud ja ta ütles, et need on maitsetud või nagu ta ise saksa keeles ütles, et ah, see on nii konvensionen. Haara sorides said raua käed tavaliselt mustaks ning ta pesi neid sageli ega kasutanud kuivatuseks käteräti vait, kuivatas neid õhus õõtsudes ja tema käte nahk läks seetõttu maraskile ja raud sai nii-öelda kurekindad, mis peale Eesti nooresoo Kasvatuse seltsi tütarlaste keskkooli õpilased ütlesid, et nemad kardavad hirmsasti oma joonistamisõpetajat. Loodetavasti on tal kuri tõbi kallal ja raudtee kartis väga nakkushaigusi ja pisikuid, mis nende esemetega koos võisid tulla ja, ja ta ei kasutanud sellepärast käteräti ja isegi telefonikõnedele ta ei vastanud, vaid lasi kellelgi teisel telefoni vastu võtta, et mitte puudutada seda, seda telefonitoru ja siis andis vaid käsklusi, mida tuleb öelda. Mina mäletan, tunnen teda nii, nagu teda vist kogu Eesti tundis ja tunneb praegugi kõigepealt kui suut vanameistrit kujutavas kunstis, aga samal ajal ka kui ühte suuremat muuseumi mõtte propageerija tema kui isik, kui inimene, ta oli väga heasüdamlik, rõõmus juhtudel ka äge, siis tema väga soojalt suhtes noortesse ta õhutas neid töötama Jan mitte katkestama ja olema ikka põhjalik kunstis, kuidas rahva hulgas selgitati vanavara kogumise tähtsust, meie peod toimusid kontsertsaalis, siis oli ikka palutud, et Kristjan raud ütleks avasõna ja tema tegi seda nii, ta ei kõnelenud peast, tema kirjutas lehtede peale, kuid läks, võttis suured lehed jämeda pliiatsi ja teist tüseda pirniga. Siis ma ise nägin, kui ta neid kirjutas, ta, nii nagu graveeris, näid tähti pikkamööda, täht-tähelt sõna-sõnalt hõredaid ridasid. Käekiri oli Raualiku omapärane, nagu ta kogu debab, joonistus ja kunst oli nõrgelised ja kui ta nüüd tähed olid, aga kune kujutava kunstikoht, ütleme tema suhtumist, siis ta oli väga diskreetne ja nõudlik. Tema ise tahtis seda kujutava kunsti osa Tallinna Eesti Muuseumis üles seada ja seadis kah. Aga kui mõnda eset tuli usta omandada, muuseumile muretseda, siis tema väga kaalutles ja arutles. Ja ikka tihtipeale oli üks asi sama vastus, see ei ole esmaklassiline. Vaadake ikka see üks moment ja üks põhimõtte põhjalikus, siis kevadel 21 oli need saanud Kadrioru lossi ruumid, aga kogude üles jäätmis vaipade ülesseadmist, ütles Kristjan raud. Mina ise tulen sinna, meie otsustame, uus. Mina võtan oma venna kaasa, tema on asjatundja. Teatud ainult tulid siis vennaga kahekesi, vaipasid välja. Jälle, nemad hakkasid põhjalikult need uurima. Mispoolest üks vaipa nüüd tähtsam kui teine, mis väärtus sellel on värvidel, nende kirjadel arutlesid seal põhjalikult põhjalikult muidugi kogu näitust jõulud ära nii arutleda, aga mis nad tegid, oli põhjalikult tehtud, muu osas jätsime ülesse ja avati esimesel septembril 21 Kadrioru lossis. Ja ma pean ütlema, rahvaarvu poolest oli see üllatav, käis esimesel avamise päeval laupäeval üle 1000 inimese. Kristjan raud tihtipeale oli ju päris räige kriitikatule all. No näiteks koort oli siiski veendunud, et kunstnikud ei vaja labakindaid ja õllecappusest, kunstnikul on jõudu ja ideid ilma nendeta, Ki protesteeris selle vastu, et talupojakunst muutuks ainsaks eesti kunsti inspiratsiooniallikaks. Kui August Alle oma kriitikanooled raua poole suunas, siis tema ju ütles selgelt välja, et tal on vähe usku selle uue eestipärase kunsti tulevikku mida tahetakse üles ehitada vöökirjast, lehma, saba, kaika ornamendistega kist, selliseid solvanguid veel päris palju, ka seda, et kunstnik raud soovib Eestile traataia ümber tõmmata ja kõigile pastlad jalga panna, et Ongi huvitav vaadata, kuidas kõikidest nendest solvangutest rünnakutest hoolimata ta ei andnud alla. Ta tõmbus vaikselt oma piltide juurde ja ta ei lasknud ennast sellest segada. Ja mäletan elavalt, kui noored pidasid sõjakäiku vanade vastu. Minul oli siis ilma selletagi muret küllalt. Seepärast vangutasin endamisi pead, eks laulnud ka Gustav suits aastaid tagasi, et kurb on sündida laulikuks Eestis. Eks käis ja sama hästi ka kunstnike kohta. Kui noored kangesti modernid tahavad olla, unustavad nad kergesti väga palju elu. Parratamatusi unustavad sellegi, et ka moderni ei saa tühjale tuulele ehitada. Tugev tulevik toetub mineviku paremiku vundamendile. Mina otsin sellele paremikule uue ajavormi. Mulle heideti ette mu noore ja saksalaadilist romantikat. Ma olen ka ise sellest Münhendlikust vaimust juba ammu väljas ja otsin uut teed. Ma ei joonista ju teel ettejuhtuvaid puid, põõsaid ega Lillivaasides reaalseid tuttavaid, inimkujusid maju ja aedu linnas ja maal nagu teevad intressionisti veetud realistid ja naturalistid. Ma tahan kuju anda sellele suurele iseesugusele, millega mind muinsus seob. Kuid mida ma ikka vaid aiman ja mille kontuurid ei ole kindlad. Kas suudan neid kord osaliseltki fikseerida? Olen katsetanud lugematuid kordi, kuid pole rahuldust leidnud. See on väga raske, kuid see raskus ehk lunastab kimopika viibimises. Kui me täna peame niivõrd iseenesestmõistetavaks, et Kristjan raud lõi kalevipoja illustratsioonid, siis me ei mõtle tegelikult sellele tohutule tööle ja sellele ettevalmistava le tööle, mida see kunstnik tegi, enne, kui ta ükskord oma oma tulemuseni jõudis. Raud oli 59 aastane, kui ta abiellus esimest korda. Oma pere lõi ja enam-vähem samal ajal oli ka aeg, kus ta vabanes kõikvõimalikest ametlikest kohustustest, mis ta enda peale oli võtnud. Kui me vaatame nüüd tema vara vara kogumist siis see oli pikk ettevalmistus selleks, mis alles 20 aasta pärast hakkas vilja kandma. Ta oli väga eakas, kui ta kalevipoja lõi ja need illustratsioonid võtsid talt küll lühikest aega. Ka see kogumistöö oli niivõrd põhjalik ja niivõrd vaevarikas, sest ta ei tahtnud spekuleerida. Ta ei tahtnud ise välja mõelda, millised näevad välja muinasolevused, vaid ta tahtis toetuda sellele allikmaterjalile, mis rahvaluules on olemas, kuid keegi teine kui tema ei ole ju ka tol ajal küsinud inimeste käest, milline näeb välja näiteks mõni sorts või mõni koll. Teame, et Kristjan raud on nad omal kombel loonud. Aga ta pidi ju seda pikka aega sünnitama, enne kui ta leidis selle vormistuse, selle, millega te siis ka ise lõpuks rahule jäi. Tema õppemeetodit on jätkanud nii Adamson, Erik kui Helgi Reemets ja Leila Pärtelpoeg, Anu raud, Kaljo Põllu ja paljud teised. See rauatugi ja tema mõttemaailm andsid mulle ka õigustust, miks ma ei pea hoolima nendest kaasaegse kunstimaailma püüdlustest sellest virvarrist, mis minu arvates on tihtipeale küllaltki selline pealiskaudne. Kuna raua mõttemaailm avas mulle endale niivõrd puhta võimsana sellise kunstniku missioonitunde ja vastutuse küsimused siis ma leidsin omaenda hingeelule ja loomingule sellest nii palju jõudu. Wiiralti ülikiitvad sõnad minu aadressil võtan ma teatavaks muidugi ainult valju enesekriitikaga. Otsekohesem ja ülim kohus on omakohus. Iga kord, kui kalevipoja illustratsioone vaatlen, torkavad puudused silma ja ma teen enesele karme etteheiteid. Vahel mõtlen, võtan õieti tookordse 1000 nelja tehtud veel kord käsile ja teen kõik uuesti, ehk kõrvaldan vähemalt selle domineerivamad vead. Rippusid ju sel puhul käskivalt tärminid, nagu ähvardavad mõõgad mu pea kohal. Nüüd on enam aega, võiks aeglasemalt ja korralikumalt tegutseda. Siis jälle kaalutleb. Nii laialdane ülesanne tõukaks loomulikult mu käesolevat kavatsetud tööd tükiks ajaks kõrvale ja takistaks ka igapäevase leiva teenimist. Tahaks vabaja segamata olla, tahaks ometi veel seda teist ütelda veel palju ütelda. Ja ikka jälle midagi uut. Ah nii, lõpmatuseni. Lugemissoovitus neile, kes tahaks lähemalt tutvust teha Kristjan Raua mõttetihedate tekstidega, alustaksin lohutusega, et selleks ei pea läbi lappama tohutuid hunnikuid, vanu ajalehti, ajakirju. See töö on paljuski juba teie tehtud. Suurim töö tegija ongi olnud Lehti viiroja, kes avaldas juba 1981. aastal raamatu pealkirjaga Kristjan raudlooming ja mõtteavaldused. Ning 94. aastal tema koostatuna kommenteerituna ilmusid Kristjan Raua kirjad Paul rauale ja Karl Eduard süüdile. Juba 1961 kirjutas Rasmus Kangropool Senior raamatu pealkirjaga Kristjan raudtee. Ka sinna lülitatud terve rida nimitegelase oma tekste. Ja 2006 toimunud suurnäituse kataloog Ühest sajandist teise kaksikvendade näituse kuraator Mai Levin. Tema koostaski selle kataloogi. Vennoxite raudade tööd kuuluvad ju meie kunstimuuseumide püsiväljapanekutel raudvarasse. Kolmelaevadel. Kuulsite saadet sarjast Eesti rahatähed. Kristjan rauast, kõneles kunstnik Kärt summa. Taavet kommenteeris ajaloolane Ott Sandraku. Katkendeid Kristjan Raua mälestustest kirjadest ja artiklitest luges Tallinna linnateatri näitleja Kalju Oro. 1958. aasta arhiivilindil vastas Lembit Lauri küsimustele August Pulst. Saate valmistasid ette Külli tüli ja Riina Roose koostöös Tallinna linnateatri ja Eesti Pangaga. Lõpetuseks kõlab Veljo Tormise Raua needmine. Raadioteater 2009.