Hingamispäeval tere õhtust, lugupeetud raadiokuulajad, alustame oma järjekordset saadet, mina olen Anna Levandi ja minu vestluskaaslaseks on täna õhtul kõigile eestlastele tunduv Ivo Linna. Tere õhtust. Tere õhtust. Pärast Ivo Linna. Seda ma pean seletama natuke, kui eelmise saate küsijaks oli Aivar Kuusmaa ja veel enne ma tean, et oli Kristiina Šmigun siis ma arvan, et kõigil on juba isu täis sportlasi. Me peame teemat muuta. Mul oli ülesandeks leida meesterahvast väga kuu särje, kes tegeleb muusikaga seotud muusika ja mina arvan, et minu valik on õige. Loodame, ja mind huvitab kõik, mis jaotub Ivo Linnaga, sest mina olen inimene, kes on nagu elanud ja kasvanud teises ühiskonnas. Ja minu jaoks. Ivo Linna on seotud selle perioodiga, kui ma tulin Eestisse ja siis, kui eesti rahvas seisis püsti lauluväljakul laulist rahvuslikke laule, mulle endale oli kananahk täiesti. Ja ma usun, et need inimesed, kes ei uskunud Eesti vabariigis peale seda, hakkasid uskuma minu jaoks Ivo Linna on see inimene, kes nagu testis rahva emotsioonid, nii kõrged, et sellest hakkaski Eesti vabariik, aga alustaks lapsepõlvest. Ma sündisin väga õnnelikult, ma loen oma sündi vestlusele vähemalt seda kohta väga heaks. Nimelt. Ma sündisin Saaremaal ja me olime väiksed lapsed kõik, siis me ei saanud ju aru võib-olla sellest, et kui eriline see Saaremaa juust on. Aga praegu, aastaid hiljem ma saan küll aru, üks asi on sündida suurel maal ja teine asi on sündinud ikkagi ühe väikse saaremäelt, ma sündisin Kuressaare linnas. Ja siis hiljem nimetati teda korra Kingissepaks, nüüd on jälle Kuressaare. Ja meil vedas selles mõttes ka väga hästi, et meieisakodu on siiamaani, on nagu äärelinnas. Ja see oli tol ajal eelviimane tänav linna servas, nüüd ta on eel-eelviimane. Ja see oli väga põnev koht. Esimesed mälestused on kuskil 50.-te aastate keskelt, ajad olid rasked ja vaesed ja kellelgi raha polnud eriti et neid maju seal värvida. Seda tehti küll. Aga kõik oli kuidagi lagunenud ja kõik oli räämas ja need aiad olid suured džunglit. Ja kohe oli seal jõgi ja heinamaa ja karjamaa ja lehmad ja igast muud loomade. Ja tollal peeti väga palju loomi, kodus sigu ja lambaid ja kanu ja anesside. Meilgi oli neid seal loodusli kuidagi lähedal ja need inimesed on teistmoodi seal saarlased, nii et ma olen väga õnnelik, et ma olen Saaremaal sündinud ja kuigi nüüd on juba 32 aastat, kui täpne olla, siis ma annan Saaremaalt ära olnud siis nüüd kisub sinna üha rohkem ja rohkem tagasi, kui lapsepõlvest rääkida, siis see oli. Kuidagi võiks olla kahesugune. Ühelt poolt ta oli vaene, me ei saanud iga päev jäätist süüa ja, ja limonaadi juua. Ja igalühel oli siis seal aed, kus pidi kasvatama kõik, eks ole, kartulid ja peedid kaalikad ja ja see oli nagu põhitoit need ühes ühes küljest, see oli vaene, ei saanud käia kogu aeg uute riietega ja meil oli kolm venda, eks ole. Mina olen pesamuna, mina kandsin kuni keskkooli lõpuni vanemate vendade riided aga teisest küljest oli see muidugi selles mõttes väga rikas, et tõesti me õppisime loodust tundma ja me nägime midagi sellist, mida linnas kunagine, kes oli ema isa, mu isa elab siiamaani, on 87 aastat vana. Iga päev jalutab umbes 15 kilomeetrit ja ja tema oli aastaid Kuressaare lossi direktor, ütleme Saaremaa muuseumi direktor. Mistõttu see see suur vana loss, mis seal Kuressaares on, see oli üks koht, kus me käisime alati mängimas ja ema, kes nüüd on viis aastat surnud, ma julgeks küll öelda ei julgeks ma ütlengi, et paremat inimest kui minu ema ei ole üldse maailmas olemaski. Ema oli, oli siis, kui me olime väiksed. Siis ta oli nagu kodune ja keegi pidi meid hoidma. Aga pärast oli ta sealsamas muuseumis valvur peab ütlema seda, et kui isa on meil niisugune karm ja väga nõudlik ja me saime ühte lugu, peksa. Ja siis ema oli väga Arne, väga leebe inimene ja noh, mis seal salata, mõlema käest me oleme õppinud niisuguseid asju, aga vaata, tema õpetas meile suhtumist teistesse inimestesse, rohkem võib-olla ja, ja praktilisi näpunäiteid ütleme igasugust remonditööde kohta me saime muidugi isalt, aga kui nüüd igapäevast elu rääkida, aga näiteks mu ema oli suurepärane koht. Ja see söögitegemine on, on minu jaoks üks lemmikasju seal tänu emale. Ja see headus oli tõesti piirid, ma ei suuda seda kirjeldada, ma julgeks öelda, et see kõik, mis minus on head, kui keegi seal midagi leiame ja temast See on väga tore koole ja kus tuli siis muusika nimel küll mul on peres on just vastupidi. Meie perest on muusikuid, aga minust ei saanud muusik, mängisime klaverit ja kõige laulsin, aga lõppude lõpuks ei tulnud muusikaga jah, ma vaatan, et hinnangu ots ei olnud midagi seotud muusikaga. Oli küll ja see on isa poolt ei saa, on väga musikaalne inimene ja tal on väga ilus hääl väga kõrge tenorihääl ja ta laulab siiamaani väga hästi, kust see alguse sai. Ta oli enne sõda, ta oli lõpetanud Petseris vaimuliku seminari ja ta oli. Ja siis tuli sõda ja siis oli mobilisatsioone, siis ta tegi selle sõja läbi, tuli pärast tagasi ja siis ta hakkas seal muuseumis tööle. Aga ta on, ta on loendamatuid koore juhatanud ja igasugused ansambleid ja ja peab ütlema seda, et ta ta siiski sundis meid ka kodus neid laule ära tema ja see oli väga tüütu. Mulle ei meeldinud see üldse ka mu vanem vend Taivo, temale ports 60. aastal kooli, mina olin siis kümneaastane. Enne seda, nendel oli koolis tantsuorkester ja seal mängiti hoopis muud repertuaari, seal olid juba juba kuskilt, nad said, kuulasid raadiost igast Ameerika lugusid ja svingi ja niisugust asja need. Et ma julgeks öelda, et ma olin võib-olla kuue-seitsme aastane, ma teadsin väga hästi, kes seal Louis Armstrong laulab ja ja see vanema vennapisik arenes arenedes niimoodi edasi. Kui ta tuli 64. aastal sõjaväest siis ta sai, astus kunstiinstituuti ja siis ta tuli ükskord Saaremaale, mis ma olin siis viieteistaastane. Siis ta ütles, et. Me teeme niisuguse ansambli nagu kitarrivennad ja siis ta ajas selle kitarristide asja mulle ka nii verre, et me hakkasime siis Saaremaal tegema oma koolis kitarristide ansambleid. Ma ütleks, et see on elu üks kõige suuremaid vaimustus ei olnud, me, me tegime öödel päevad läbi proove ja mul olid tunnistuse peal kahed ja ja siis ma olin äärepealt sealt koolist, taheti mind välja visata, sest mul oli õppeedukus väga halb. Vahepeal pärast pärast lõpetasin selle kooli edukalt. Aga see jah, on rohkem nagu venna süst. Et ma hakkasin tegelema ja, ja siis, kui ma läksin Tartusse ülikooli eesti keelt õppima see kahjuks jäi poolele see asi siis siis ma sain juba aru, et väga tore on lava peal eputada ja, ja kõigutada. Ja, ja see mulle ikka meeldis ja, ja nii ta läks, nii et noh, isa ja vend on need kõige suuremad. Aga pillid, pillid ja loomulikult. Ma ei oska tegelikult ühtegi pilli eriti hästi mängida. Kitarri vilistamine on ka jõuga, ta on, ma, ma saan kuidagi hädavaevalt ennast ära saata. Ma pean ütlema, et me olime väga loll. Ma olin sõjaväes ja seal oli aega, oleks olnud tegeleda pillimängu õppimisega, palju aega. Aga ma olin ju niisugune, et mulle meeldis laulmine rohkem ja ma kujutasin ette, et kui sa oled laulja, siis on seal kõik on hurraa. Nüüd nüüd ma saan aru, et tegelikult oleks võinud pilli harjutada rohkem ja natuke tõsisemalt tegeleda. Aga noh, läks nagu läks, et need minu ja minu koha pealt ja pillimängu koha pealt pole mõtet rääkida. Kõige edukam persoon? Oli sõjaväes saame väikse suurt trummi ja ma julgen öelda, et lõpuks ma sain selle asja selgeks mis puudutas suured Siis ma tahaks veel küsida selle perioodi Nõukogude Liitu periood, siis kui kui te käisite, kas trollidega Venemaale kuskil mujale, kindlasti üle terve nõukogude liidu, sest päris tunduv grupp pelsiin, isegi mina kuulsin seda, kui ma ei ole eriti suur fänn. Ma rohkem nagu olen kassas, selle klassikamuusika diale ja diaatrite ja aupere peale, aga isegi isegi viha teadsin. Selles perioodis võid. Nii-öelda praegu seal oli niimoodi, et mina sattusin sinna apelsinipunti aastal 1975. Ma julgeks tagantjärele küll öelda, et me olime ikka päris populaarsed. Üksvahe ei hakkasin mööda nõukogude liitu käima. Kas see nüüd oli 78, vist, mina tulin 80. aastal apelsinid pundist ära ja, ja siis oli vaja rock hotelli teha. Siiamaani, aga, aga me käisime ja ja Seli, see oli uskumatult ilus aeg, tegelikult alati, kui me sealt Venemaalt tulime, me vandusime, sest alati oli kuskil väga külm ja vähe sellest külmast seal oli. Kõige rängem oli üks üks, kas troll, mis oli, kus meil oli nädal aega järjest nädala pärast veel hullemaid, aga, aga minu ajal oli kõige hullem see, kui, kui oli kuus kontserti päevas ja niimoodi nädal aega, siis siis hakkas vahepeal mõistuspärast ära kaduma, mõtlesin, läks kõik sassi. Et kas, kas me juba olime, tegime seda laulu v laulsime. See oli nii nagu konveieri pealt. Me ei näinud seda Venemaa ilu, ausalt öeldes väga palju. Mõned ülesõidud, kus me sõitsime, ütleme, 600 800 kilomeetrit bussiga siis me nägime midagi, aga me olime suurtes linnades lovskid, Novosibirskid, et siis need probetrovskiks ja nii edasi ja nii edasi. Me nägime neid linnasid ja me üritasime küll küll leia, vähemalt vaadata. Ta ütleme, vanad need kremlile üle ja muuseumid ja vähegi mis vaatamisväärsus ja, ja meil tekkis huvitav traditsioon. Me käisime alati tsirkuses Venemaale, sest Venemaal oli igas linnas tsirkus. See oli väga põnev. Ja need need Me tegelikult nägime seda looduse ilu üsna vähe. Aga, aga mis muidugi jäi meelde ja on siiamaani meeles, iga rahvas on erinev. On uskumatult hea, vene publik võttis meid vastu meeletult, Nathan, palju kiiremini tulevad, kui nendele meeldib, siis, siis, siis nad võtavad kuidagi palju, palju aktiivsemalt sellest osa. Noh, võib-olla tänu väärsem ja raskem töö on Eesti publikut siin kätte saada, sest mõnel pool Vlad istuvad ikkagi kaks tundi ära kontserdile ja pärast tulevad ettevõtted ei julgenud nagu plaksutada, jubedalt meeldis. Aga seda asja on olnud, aga, aga Venemaal väga südamlik publik ja, ja teine asi, mis, mis jäi nagu me, me ei andnud ju apelsini ka soolokontserte, vaid seal oli alati ka alaprogrammid, kus oli noh, ma ei tea, neli, viis ansamblit ja kuigi apelsin oli siis kuuluse me tegime ikkagi ühe osa ütleme, 45 minutit, 50 minutit. Aga programmid olid tihtipeale kuskil staadionil. Ma ei tea, neli tundi seal oli kümneid artiste, rahvakunstnik oli nagu kirjusid koeri, seal. Ja kas suured jäähallide kindlasti täis? Seal oli Lenini preemia laureaat sotstöö kangelase, Nõukogude Liidu rahvakunstnik. Kogu aeg ja seal oli, seal oli kümneid tuhandeid, staadionil oli Omskis, staadion oli minu meelest kõige suurem, seal oligi mingi 60 või 80000 inimest ja see, see gala toimus seal kolm korda päevas ja vot seal lavatagune elu. See oli huvitav, seda, kui sa oled ikkagi sunnitud ju tõesti andma kontserte koos teatud seltskonnale, siis siis Eestis seda asja võib-olla ei kohta. Aga seal oli väga tihti, me sõbrunesime näiteks üks väga hea ansambel oli millest trastaja ansambel kruiis, aga ennem seda medalit Malaviagalazza. Ja Me vennastusime täielikult, seal oli teada, et igal õhtul oli pidu ja Justin Need poisid kutsusid alati, et noh, apelsin, mis te teete? Trolli alla ja me käisime väga läbi ja nad olid äärmiselt abivalmis, kui kellelgi mingid tehnilised probleemid või mingit kitarrikeelel ei vaja. Seda polnud ju kuskilt saada, see, see lavatagune elu oli väga sõbralik ja, ja tõesti niisugune üks üks pere seal, seal ei olnud vahet, kas sa oled rahvakunstnik või sa oled kuskilt primaltikast GG null see aeg oli, oli selles mõttes väga tore. Palju sõpru ja hiljemgi on olnud kokkupuuteid nii, et siiamaani kuskil keegi tuleb ja ütleb, et aga te käisite 79. aastal näiteks Sverdlovski, mina käisin kontserdil, Te andsite mulle autogrammi ja nii edasi, need on väga-väga soojad tunduda. Ja Allar ka ütles mulle, ta oli teie kontserdile jõhker, lovskis oli käinud, et saal oli küll. Ja kui te käisite seal Venemaal, siis laulsite ikkagi vene keeles. Ei, nii palju vene keeles, meil oli üks, üks lollakas popurrii kus Mati Nuude laulis, lõpuks on üks vene rahvalaul Carrobuska või midagi taolist. Seal oli üks paar kolm fraasi, nii et meil oli niimoodi, et põhimõtteliselt naljakad numbrid, eks ole. Ja, ja meie ütlesime iga loo ette paar lauset nagu kommentaariks ja loomulikult vene keeles ja siis laulsime eesti keeles, aga me me seletasime seda loo nisu ja ja alguses oli niisugune konarlik, aga, aga kui meil oli ikka juba ütleme, Venemaal mingi 50 kontserti ära antud siis oli, see oli nii välja töötatud, see lause seal loo ees. Me teadsime täpselt, kus rahvas naerab, mille peale rõhuda. Ja muidugi oli improvisatsiooni ka, kui kellelgi mingisugune idee jälle tuli, siis sai see pandud ja muidugi me ei oskab perfektselt hääldada vene keelt, siis, siis oli juba minu meelest nendel oli see naljakas, kui me rääkisime oma puuvene keeles. Ja, ja siis siis oli täiesti ükskõik, mis me laulsime. Ja ja siis olid pärast olid ütleme, kontserdi lõpus oli see armastame ooperit ja ja sisemine, kui väline šõu oli seal, mis maks, aga me, meie ütleme, tavalist venekeelset estraadilaule, meil ei olnud, Nad võtsidki meid niimoodi vastu. Kari lollakaid ja. Ei, no rahvast, ta võtab alati see, mis talle meeldib ja mida nad tahavad. Kuule, kuidas neid partii inimesi, et nad ei olnud kunagi probleemi sellega seotud, et miks te ikka ei laula vene keeles? Ei olnud, ei olnud, ma ütleks, pigem vastupidi. Pigem nendele meeldis isegi Rost kontserdi omad, kes meid angaseerisid ja, ja niimoodi Nad ei nõudnud, et Vatra peata nüüd te peate tingimata vene keeles laulma või väljaga taolist seal ma tean, et pärast pärast seda, kui mina tulin sealt juba ära, siis nad isegi tegid ka venekeelseid laule, aga aga ma arvan seda, et see oli venelasele ka teatud mõttes eksootika, noh. Eesti oli võib-olla umbes nagu tead panna, eks ole, tulevad, teevad siin mingeid oma nalja ja see Nalimaksis seal, sest et me, meie naljad olid siiski mitte niisugused kindla piiri naljad, aga minu meelest meil olid väga internatsionaalsed naljad, noh, et seda sellest said aru küll, sakslased, küll mingid teised rahvad, venelased, täpselt sama asjadeni ja grusiin. Me käisime Gruusias, üks kord samad naljad, aga see kõik töötas, toimis igal pool. Sest ma mäletan lihtsalt tammeveski ja Laima Vaikole nad alati ikkagi laulsid oma omas keeles. Jah, aga noh, meil oli see huumor lihtsalt, oli see, mis asja lõi. Mida on erinevad just praeguses estraadielus ja endisi straadi elusid vot see, mis oli nõukogude estraadi jälle siia praegusesse. Praegu suur vahe on sellest, et ütleme seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel noh, neid, Pillimehi oli ikka tunduvalt vähem need, kes esinesid raadios, küll televisioonis, praegu praegu on niimoodi, et ma Eestis on minu meelest umbes miljon, ansamblit, ei pea mitte keegi mitte midagi. Väga palju on uusi tegijaid, väga palju on võimalusi, uued stuudiod on, sa võid kodus teha oma loolauluks, lindistada ja anda seda raadiosse, need need võimalused tohutult suureks läinud tol ajal oli, oli noh, stuudios oli soovijaid palju, ütleme ka aega, vähendistamine oli ka üks suur probleem, alati ma ei oskagi öelda. Jube raske on võrrelda. No võibolla võibolla nüüd on asi hakkab jälle muutuma natuke lõbusamaks, vahepeal ma vaatasin, et kõik need noored, kes laulavad, kõik see muusika nii kurb ja nii aeglane ja nii nukker ja ja oleks nagu oodanud, et oleks lõbusamat muusikat ja ja võib-olla võib-olla need teemad, millest lauldakse, on kuidagi natuke üheplaanilised olnud, viimasel ajal ise ju ka kuidagi muutuda ajas ja ruumis, aga praegu siiski üks asi on ju kindel, siin võib olla punane lipp lehvida või sinimustvalge või ükskõik, mis asi. Tähtis on see, kellele sa laulad, noh kui see publik sind vastu võtab, kutsub siis järelikult sa oled oma tööd nii hästi teinud, nad sind kutsuvad ja seal on reegel number üks, noh, ma arvan, müts tuleb maha võtta selliste inimeste ees nagu näiteks Artur Rinne, tema laulis eesti ajal tema laulus saksa hääldama laulus Venemaa ajal ja laulusaate hästi. Nii et see, nagu on tähtis Neid aegu võib-olla teat võrrelda 60.-te üheksakümnendaid, võib-olla neid on ka õige 20 aasta pärast. Nii nagu ma vaatan, et spordis mis eesmärgid meil olid ja mis, mis, mis eesmärgid on praegu sportlasest, on nii erinevad, meil oli rohkem selline, et saaks, saaks sporti teha, saaks esimesena olla ja saaks nii uhke, et see on ikkagi ja lojaalse ma, aga need on ikkagi sportlane, teab, mis nimel ta teeb. Teatud numbrid on kohe. Muusiga ka sama või ikkagi kui palju raha loeb üldse muusikalise. No raha loeb, minule tuleb nii palju, et ma saan oma perekonda üleval pidada ja, ja selge on see, et Eestis muusikaga väga rikkaks ei saagi saada, sest et publik on väike ja ja sa võid ju olla hetkel väga populaarne number üks. Ja sul on iga laulmist oleval kohe suur hitt, eks ole. Aga selge, Keila kultuurimajas sa ei saa küsida 100000 endale või kuskilt Loksalt või Kohilas seal võimatu, seda raha pole olemas. Ja kui sa saad oma pere ära toita, mina olen sellega rahul. Aga mis puudutab sporti? On olnud suur spordifanaatik ja, ja nüüd omad võib-olla kõige suuremad iidolid viiekümnendatel aastatel olidki, olidki need, kes olid kõvad sportlased just. Ja siis me vaatasime, kui tulid, suured sportlased tulid mõnikord Saaremaale võistlema, küll siis motokrossimehed või, või jooksjad või tõstjad ja siis siis me vaatasime nagu jumalate peale nende poole ja, ja ma ütleks niimoodi, et siis ma ei tea, kui palju nad raha said või osa nendest ju käis iga päev tööl. Kui proffid nad siis tol ajal olid. Nüüd selgub, et kui ei saa kuskilt 250000, siis ei saa üldse jooksma minna. Noh, kohati seal tundub, ma ei tea seda tausta, sellepärast ma pole minu asi siin haukuda, eks ole, võõrapuu all ka. Aga, aga jah, tundub, et praegu on sport, on ka suur raha, muusika ei ole nii suur raha Eestisse, tähendab, ta ei saagi kunagi nii suureks saada ja siin muusikaäris ütleme nii suuri rahasid ei liigu, sest et kui sa müüd siin, ütleme 500 plaati oma plaati, siis seal siis seal hästi müünud ja väga tore oleks, kui seal oleks 500000, eks iga teine Eesti inimene ostaks, läheb alati seda ei juhtu, see pillimeeste seltskond on üks kummaline kamp. Ma ei ole kuulnud eriti, et keegi räägiks, et et ma teen seda asja ainult raha pärast. Rohkem on ikkagi, mida rohkem, vaid see ongi niimoodi, et sa tahad, tahad minna lavale ja tahad, tahad ennast kuidagi väljendada seal või tutada või, või oma valust rääkida või oma rõõmudest ta seal ikka rohkem see, nii et. Selge on see, et meile kõikidele jubedalt meeldiks rohkem, kui saaks iga päev ja palju raha. Aga noh, seda ei ole. Nii oluline see siiski ka pole, ma ei ütleks, et me elaksime nüüd halvemini või oluliselt paremini, kui, kui nõukogude võimu ajal midagi on muutunud, midagi on, on siiski enam-vähem sama, ütleme, on halvemaid aegu, on paremini. Raha pärast ei hakka kuskilt kaugelt välismaal käin rahad, ei me oleme käinud nagu minna, aga mitte sees värk, et, et see on nagu teise plaani peale, et on rahul, et võib-olla ennast näidata kuskil laiema auditooriumi ees. Ma arvan, et Ma ei tea kunagi, kas ma tegin hea liigutuse, et ma tulin täna just siis, kui apelsin oleks võinud veel kas või mööda tolleaegset, noh, ütleme Nõukogude Liidust välja saada kuskile välismaale. Me oleks pidanud ilmselt tegema 10000 korda rohkem tööd ja meil meil poleks pidanud olema perekondi ja me oleks pidanud olema juba suti, nooremad ja auahne emad ja ma ei tea, mis 1000-sse veel läks nagu läks. Ja, ja siis kui me käisime rock hotelliga Soome vahet oli muidugi tore, me õppisime kõik slaalomit suusatama seal Põhja-Lapimaal ja need olid ka toredad ajad, aga aga samas ma ei, ei oleks siis enam ette kujutanud, et, et ma oleks kogu oma elu suunanud selle peale näiteks mängida Soome ja Rootsi vahel sõitva laevamäel kus võib-olla töö on ränk ja raha tuleb võib-olla palju rohkem, eks ole. Ma ei suudaks. Absoluutselt ei suudaks, ei tahakski, mulle meeldib see, et lähed siiski Lähed ja sul on sellest tööst mingi mingi rõõm, et, et, et see ei muutuks nii rutiiniks. Sa vihkad seda kuradi laulmist. Et energia tuleb tagasi ka Kristian Moosese kontakte ardist publikama, see on ikkagi tähtis. Kui sa tunned, et seal tulevad niuksed negatiivsed emotsioonid, siis nagu tihendab inimeste. Kas teil olid kunagi ajad või aastate nii mõnestki öeldi, et siis kui läks kõik kehvasti, siis kooli depressioon või või mingite rasked hetked. Ma ei tea, ei ole nii väga, väga seda tüüpi inimene, kellel oleks tohutuid masendus perioode. Õhtul depressioon või ma ei tea, kas ma, kas ma olen nii tühine inimene, nähtuste pinnapealne, et ma ei, ma ei suuda kaua sünge olla. On loomulikult on olnud igasuguseid masendus, on olnud väga-väga halbu perioode elus. Mis on aidanud sellest välja tulla? Noh, kõige lihtsam oleks öelda see, et kui sul on hetkeline, mingisugune niisugune möödalask, noh võtad sõbraga viina ja räägid hinge pealt ära, kõik, mis, mis on piinav minu arust seal jube kasulik, sa saad kellelegi rääkida, kõik oma mured ära ja Eesti vanasõna ütleb, et jagatud mure on pool muret ja nii ta on ja kui on olnud mingid rasked raskeid perioode, siis, siis ma olen aru saanud, et päästab ainult üks asi, see on töö tegemine. Kui sa teed tööd, siis saad kõikidest muredest ja leinadest ja asjadest jagu. Kui sa jääd nurka istuma kurvastama sisse, vii mitte kuskile töö päästa, malet. Kuidas praegu neelon teedi jätkab? Loomulikult aastad lähevad, võib-olla enam ei taha, tahaks nii palju tööd teha, nagu ma lugesin. Võtaks nagu Urmas said, kirjutas, et ta on praegu laisk, ei taha nii palju teha, nagu ta kunagi on teinud. Mida on praegu nagu elus kõige mõnusam teha? No vaat asi on selles, et nüüd on kuus aastat olnud on ju teine kodu ka olnud Muhus ja see on niisugune vana talu? Jaa. Jaa. Mulle väga-väga meeldib seal ükskõik mis tööd teha, seda tööd jätkub ja küll seda teha järel natuke remontida ja värvida. Vot see on see füüsiline pool, mida mina Tallinnas ei saa, sest ma väga vabandan, aga ma ma olen proovinud jõusaalis käia ja ja ma olen nii laisk ja mina ei viitsi sinna minna ja ma ei suuda ennast sundida hommikul üles tõusma kell kaheksa, mida ma ka omal ajal tegin ja minema jooksma ja ja vot ei olenema niuke inimene, aga mulle meeldib füüsilist tööd teha ja see see annab nagu sellele füüsisele. Ja, ja muidugi mulle mulle ei meeldiks igal õhtul, nagu nagu vanasti ma laulsin seal viru all varietees igal õhtul kõrtsis näiteks laulda, siis, siis oli see loomulik praegu praegu ma tunnen, et ma ei viitsiks, aga meil on tööd täitsa piisavalt ja ja ütleme, detsembris on teda rohkem kui kõik inimesed peavad pidusid. Aga ostan parajalt ja, ja ma ei ole tundnud tegelikult, et ma nüüd tänu sellele, et ma olen juba 50 aastane, ma nüüd otsustavalt oleks väsinuna laval olla hea olla see väsita, vastupidi. Väsitavad need pikad sõidud mõnikord ja, ja siis, kui mitmed päevad järjest tööd, et sa ei saa ennast lihtsalt välja magada, CC väsitava lava peale lõbus olla. Nii et Ma arvan, et praegu on kõik praksis. Hästi kallis käravnet. Jumal tänatud, ei laula. Esiteks mingi pilli ei ma vaikselt mõnikord küll urisenama ette, aga ma kardan, et siis naabrid kuulevad ja mõtlevad, et keegi on hulluks läinud seal. Aga mulle meeldib autos laulda. Logan niux ta autos on hea õppida lugusid ja proovida Teil lapsi ka ja minul on kaks last. Tütar on Hanna-Stiina, tema sai nüüd juba 25 aastaseks. Ja varsti ma peaks oma vanaisaks. Ja poeg on mul ka poega, Robert seal peaaegu juba minu pikkune, temal sai nüüd septembrikuus kuueteistaastaseks nii suur mees, tubli sportlane, selles mõttes tema rulasõiduhull. Ja siis lumelauahull, siis ta õpib ka natukene kitarri mängima. Nii et see muusikavärk on tal ka kuidagi ja tütar töötab mulle ühes reklaamifirmas minu meelest siis, kui ta oli kümneaastane, siis ta hakkas tantsima ansamblist palestra ja teeb seda isegi praegu sellises olekus edasi, nii et peab olema ettevaatlik olema väga toredad lapsed. Et ikkagi isa andis edasi oma lohh Muttika kliinikut, ema musikaalne isse, tulevikuplaanis on. Noh, ma tahaks küll, et ma ei oska kunagi teha mingeid suuri plaane ja, ja võib-olla nende kaugeleulatuvate plaanide üks suur häda ongi minu puhul olnud see, et need kipuvad mitte täituma. Ma olen kaksik ja ma ei tea, ma ei, ma ei jälgi neid horoskoope, ma ei tea, kas üldse maksab, aga aga mulle meeldib niisugused hetked, kui kui näiteks Ma ei tee võib-olla midagi eriti ja kui siis selgub, et mul on vaja teha väga kiire aja jooksul 10 otsust ja siis on vaja näiteks homme hommikust hakata mingit mingi, nagu praegusel ajal öeldakse, action peab käima. Vot siis mulle meeldib, siis ma mobiliseerin ennast ja ma ja siis ma teen ja mulle meeldib seal rehkendamine. Aga niimoodi pikaajalisi plaane ma ei oska. Mitte mõelda väga kaua, mulle meeldib kiirelt ja, ja kui midagi prauhti kaela tuleb, siis sunnib mind tegutsema ja siis siis mul on, siis ma tunnen ennast päris hästi, tegelikult. Aga jah. Ma ei oskagi öelda. Mihuke lihtne värk, tahaks seal Muhus veel midagi remontida ja ja midagi kergelt ehitada ja võib-olla kevade poole hakkaks hotelliga jälle plaati tegema ja noh, sugused lihtsad asjad, olen aru saanud, et mina ei pääse ilmselt kunagi kusagile Ameerika staariks number üks, eks ole. Vaatame, kuidas hiinaka odav, aitab küll. Kas eesti rahvas staariks ei ole sama olla, mis Ameerika staarid? Noorena ma olin muidugi ülbust täis ja mõtlesin, et jube tähtis on olla poplaulja ja ja väga hea on, kui kõik tänaval vaatamine seal Ivo Linna. Ja see oli, see oli kõik väga uhke tunne, praegu ma arvan seda, et et see ei ole üldse tähtis. Elus on miljon korda miljon hoopis tähtsamat asja kui, kui olla olla mingi poplaulja. Samas ma võiks öelda, ma ütleks seda, et. Ma nüüd küll olen, et, et mulle siiski meeldib ju lava peal olla ja, ja mulle meeldib see tähelepanu. Aga ma teadlikult ei tee selle nimel ühtegi ühtegi sammu. Et, et see nii oleks või. Pigem ma naudin seda. Kui kui tõesti mõni mõni inimene tuleb pärast esinemist ja tänab ütleb, et talle meeldis, et talle see oli väga head tegi või midagi taolist, see seal kõige tähtsam, mitte see, see väline hiilgus meelest tühine, see ei ole tähtis. WD Leic väär. Jess. Kui me läheme tagasi tihka, rahvas tihti oli ja kõigil olid nii hommikust õhtuni, et emotsioonid oli kuskil nii kõrgel endas, et sellest ajast on juba 10 aastat läinud ja minu jaoks see on nii tässä, sest ma tean, et ma just tulin sellel ajal ja see aasta meil oli 10 aastaist Meie perekonnaelus, et noh see on täpselt nagu Eesti vabariik on nagu minu perekonnaeluvabariik. Aga mis sellel ajal on nagu muutunud, mida on nagu juhtunud ja kas on kõik õigesti läinud, mis oleks võinud paremini minna või mis suunas valesti läinud ja. Kõigepealt, mina ikkagi kergitan mütsi just nimelt Alo Mattiiseni ees, kes juba 87. aastal tuli ikkagi välja lauluga, ei ole üksi ükski maa. Ja siis tulid need 88. aasta isamaalised laulud ja ja noh, see oli, see oli midagi niisugust, mis ei kordu mitte kunagi. Isegi Mulleli kiharaid vile oli, see oli, see oli täpselt nagu nagu esimene armastus ei kordu, seepärast võib tulla armastuse, mis on veel suuremad, esimene ei kordu kunagi ja väga raske on öelda, mis, mis siis ütleme, minu ideaal oleks olnud, et no nüüd Eesti sai vabaks ja ja muidu oli, oli hea, et ta sai, sai nimede lauldes vabaks, eks ole. Ja, ja ma olen siiamaani õnnelik, et Alo Mattiiseni just ütles, et kuule, mul on siin viis lugu, tahad neid laulda või ei taha, alguses oli, oli isegi hirm, sest need tekstid olid kuidagi sellised, mis mõtlen, et kuidas nii võib öelda ja ja kus on KGB ja puha, aga väga raske on ette kujutada, no üks on kindel, et et sa ei mõtle ju siis, et kohe on meil jube palju kaupa ja me hakkame talvel banaani sööma, maasikaid sööma ja see nagu ikkagi olid teisejärguline, aga need ootused on täitunud. Ma ütleks, et ilmselt nii nagu kõikidel noh, kohati on ja kohati pole, sellest võiks ilmselt 10 tundi vähemalt rääkima. Aga paari minutiga ära ütleme kahju on mul ühestusest. Kahju on sellest, et kui need inimesed ikkagi hoidsid nendel nii-öelda ikkagi pidu hetkedel lauldes, pisarad silmis, hoidsid kätest kinni ja siis tundus, et see eesti rahvas on nii ühtne nagu ei kunagi varem. Jaa. Jaa, selgub, et ka mitte kunagi hiljem praegusel ajal selle 10 aasta jooksul sa näed ju kõik kuidagi sõimavad ja kõik on kuidagi vaenulikud ja, ja ei taha ajalehti lugeda, sest seal seal on nii vähe positiivset, ma ütleks, et et kõige positiivsem asi, kui näide tuua, siis oli see, et see, see laevuke nimega lennuk läks ümber maailma reisile, mina oleks öelnud, et see üritus on, on on kuskilt otsast sama pulga peal nagu, nagu laulev revolutsioon, see, see on eesti värk ja see oli ajalehtedes. Ma ei tea, 10. leheküljel väikesed artiklikesed. Noh, minu jaoks oli äärmiselt solvav seal seal kõige suurem asi kõige positiivsem, sest millest, millest iga inimene peaks saama tohutu laengu, leidub hulle, kes lähevad niux asemele välja, eks ole. Või või mis on veel positiivset, kui, kui tõesti mõni sportlane trotsides ükskõik mida või keda ikkagi läheb võidu peale välja, ta võidab ja toob sellega kuulsust, eks ole, Eestile see nagu olnud positiivne, aga, aga noh, ma ei tea. Eesti rahvas on niisugune, ta peab näklema omavahel ja ma mõtlesin, et see pilt on parem. Ja, ja see on nagu pettumus olnud küll natuke niimoodi, et noh, paljud nutavad ka nõukogude aega taga öeldes, et siis oli kergem, võib olla maainimesed siin. Aga ma olen aru saanud, et ka praegu, kes, kes teeb kõvasti tööd, see, see elab ka Eesti vabariigis ära ja, ja võib-olla virisejad on kõige rohkem need, kes varastasid kolhoosist naftat ja ja loomasööta ja elasid lihtsamalt kui praegu. Kui oli võib-olla vaja vähem tööd teha, praegu on, praegu on ajad raskemad ja tuleb lihtsalt pingutada rohkem, aga üldiselt ma ütleks siiski seda seal algus, see on Eesti riigi algus ja, ja see, see lastehaigus, üksteise sõimamine ja mina tean, ma loodan, et see läheb ükskord mööda ja rahvas muutub natuke targemaks ja kui kui võib-olla tuleb järgmine generatsioon või ülejärgmine, siis, siis siis võib-olla nii palju seda tobedat nähklemist selle pori pähe valamas on lihtsalt vähem. Aga teisest küljest ma ütleks, et mulle meeldib, et praegu me saame käia mööda laia maailma tutvuda siiski siiski kogu sellega, mis, mis, mis ka muu maailm on välja mõelnud ja saada sealt targemaks ja positiivset, on rohkem. Mulle meeldib Eesti vabariik ja viriseb nii palju, kui tahad. Olla mu ja sala. Meelanna. Liiva. Viimane aasta. Laulude kohta ma ütleks niipalju, et kui saabub suur suvi ja loodus ärkab siis maale, siis ma mõtlen, et talvesti vähesindusest. Laulmisest, aga kui ma olen seal lõppude lõpuks seal paar nädalatki maal ära olnud, siis siin ma tegelikult tahan jälle laulda, niiet see on, see on minu eluvedamine olnud, et minu töö on see, mis mulle meeldib teha, mida, mida mulle meeldib teha ja et see on sattunud niimoodi ikkagi õnnelik valik olnud, kuigi selleks juhuslikult tegelikult. Kuna teil paremini tahaks laulda kas sügisel või kevadel nagu Puškin. See ei, see ajast ei sõltu. Ja ma ei tea üldse, millest see sõltub, sõltu kohast, ka see, see on täiesti ettearvamatu võib-olla kusagil külaklubis. Ja paraku kõige kõige suuremad kõige helgemad esinemised on jäänud just väikestest klubidest. Ma ei tea, kus see tekib ja siis, kui on selge, et, et bändil on kõik korras ise on kuidagi endale hea tuju ja publik võtab sind hästi vastu, jälle, nii lähedal ka seda seda kord aastas. Võib-olla võib-olla kaks korda. Ja vot siis siis ma saan aru, et mulle jubedalt meeldib laulda. Aga millal seda teame? Kas teil praegu kutsutakse, on, ütleme Meil on neid nii, mõned ülerikkad, inimesed, kas oma sünnipäeval spetsiaalselt nagu laulmiseks, et mitte külaliseks olla lihtsalt nagu artist, kes tuleb, laulab ja läheb ära olnud sellised varjaniku tõesti suhteliselt. Ma suhtun sellesse täpselt nagu nagu igasuguse teise tantsuõhtusse, sellepärast et ka seal on publik hea küll, see alanud selle inimese poolt valitud publik, eks ole. Meie peame ikkagi tegema oma tööd nii hästi, et see publik tuleks tantsima. Tantsiks meie muusika järele ja oleks oleks loomus, eks ole. Minu meelest seal ei ole absoluutselt vahet, kas sa mängid kuskil laeva peal kuskil kõrtsis, kuskil klubis või sünnipäeval või pulmas. Minu meelest seal ei ole suurt vahet, vahe on kahel asjal, vahe on selles, kas sa mängid tantsuks või sa kontsert, vot see on minu jaoks suur vahe ja paraku kontserdi ajal olnud viimasel ajal nii vähe. Rahvas tahab ikkagi rohkem pidu pidada ja, ja niimoodi et mina abistaks, kui keegi ütleks, et tulede kontsert ja siis siis siis ma pabistan, sest kontserti on raske teha ja, ja soolokontserte on pelgaskenda. Tol ajal see tundus väga kerge, sest omal ajal kontsert ja palju neid on praktika nii väheseks jäänud, et ma oh sõjaks küll külma higi otsaette, kui keegi ütleks, et tulede kontsert ja viimane kontsert oligi seal Saaremaal kujal nagu sünnipäeva kontsert ei soovita kellelegi seda tunnet. Ma nägin seda nädal aega unes juba ette ja. Jube tunne häälisel laval vähemalt alguses. Kas ei ole kõnegi niimoodi juhtunud, et lehte lihtsalt kuskil baari või pubisse ja lihtsalt tuli tuju, jääte mikrofon kätte, et tahaks lauldelisse. See oli noorest põlvest, kui ma olin, tähendab, ütleme, 18 19 20 ja niimoodi siis ütlevad Tartuski kus ükskõik, kus kohas mingi ansambel kuskil mängis siis tuli juurde minna. Kuule, ma tahaks ka ühe laulu laulda. Praegu mitte, ma ei tea seal selle ameti viga, et, et kui sa, kui sul ikkagi töö kuigi meeldiv töö, siis vabal ajal ei taha. Ja mina ei tea, palju, kui purjus ma peaks olema. Vabatahtlikult tahaks laulma hakata. Ma ei tea, see on heade, teie lapsed ikkagi on kasvõi natuke tegelenud muusikaga, aga mulle tundub just see ongi. Ma ei tea, kas see on viga või see on, see on lihtsalt loodesse, on niimoodi, et põlvkonna ja kõik lähevad hobid ja huvid, et võib-olla küll see, kui inimene nii palju tegeleb ühte asja tööle ja siis tuleb koju, ei taha ennast sedasama teha, ma võtaks, ma ei mäleta, et mul ema oleks klaverit mänginud kodus, et seda hommikul õhtul õhtuni, et muusika, muusika õige. Aga need minevateks ma kangesti tahan, et minu lapsed oleks seatud, muusika on üks, mängib klaverit, teine kitarri, aga ka nendel nendel nendel vist see ka ei ole nii loomulik, et vanaema ei ole nii, lähen. Aga ma arvan siiski, et üleüldise harituse jaoks või see on, on hea, kui sa paned oma lapsed siiski muusikakoolidele, ta saab midagi, midagi muud ka, võib-olla ta huvitavad ainult internetis. Temast saab geniaalne arvutiteadlane. Aga kui ta natuke muusikat õppinud kuulama ja, ja natuke ise oskab ka teha, see, see on kuskilt otsast ikkagi tervisele hea. Pole spordiga samamoodi puudu ei pea kõvasportlasteks tulema ka tervise või kas te olete ka kunagi spordiga tegelenud? Oh, muidugi ei ole, mulle väga meeldis joosta pikka maad sa koolis mulle alati meeldisid niisugused pikad jooksu krossid ja, ja üldse kergejõustikualad mulle väga meeldisid ja ja ma ei olnud mingisugune tippe kuskilt, paar diplomit tal on saanud võib-olla ja, ja sinule meelsega ujumine. Ja ujumisest mul oli mingisugune kolmas järk, see, see haakub lapsepõlvega, spordivaimustus oli lihtsalt tol ajal väga suur, kõige suuremad iidolid olid, olid ikkagi sportlased. Kõikide sportlaste nimed olid peas, sest see oli kõige suurem asi. Popmuusika oli siis väga tühine, meil oli Georg Ots, Kalmer Tennosaar, ansambel naine. Ma tänan väga, Ivo Linna tänasest vestle sees ja kutsun raadiokuulajad järgmise saadaks, kus tema on juba küsija ei tea, kes tuleb vastajaks. Praegu pabistamine. Kohtumiseni kohtilaseni. Küsi, eks oli Anna Levandi ja head õhtut.