Tere, võin öelda, et inimesed, kellega siin keskses järjes kohtume, on jätkuvalt märkimisväärsel moel isesugused ja seda mõistagi kõige päikselisemaks mõttes. Seekord on stuudios lavastaja ja ajaloolane, kes koos mõttekaaslastega kannavad hoolt nii hea näitemängu tegemise kui ka meie mälu erksana hoidmise eest. Teatrist, kuhu nad kuuluvad just iga päev ei räägita seda, suurem rõõm oli seda teha tänases saates. Muusikat kuuleb ansamblilt kirid ja keskeprogrammi koostas Haldi Normet-Saarna. Tere, Anne Welt ja Ain Mäesalu, pärimusteatrist loomine. Kui Eesti Maal oli seni inimesi, kes võib-olla varem midagi teie teatrist polnud kuulnud, siis loodetavasti saab meie tänase saate ka see viga parandatud. Ja teie teater asutati 16. detsembril 2004. aastal Eesti rahvusliku folkloorinõukogu ja Eesti teatriliidu koostöös ning Erika Kaljusaar eestvedamisel. No miks seda teatrit vaja, nüüd oli siis? Tegelikult Need olid seal, jah, rahvuslik folkloorinõukogu, Eesti teatriliit ja eest võitjad. Eerika veel olid ju Raivo Trass ja Jaan Tooming, Anne Türnpu jagasid ka seda alustuse mõtet, kes kes tegutsema kohe hakkasid ja esimesed plaanid sündisid nende peas. Mõte oligi selline, et teha üks teater, mis keskendub peamiselt eesti mõtteloole ajaloole, eesti folkloori-le ja sellega seonduvale sellele meie kaunile legendide ja rahvaluulemaailmale. Ja nüüd me oleme laiendanud tasapisi neid piire ka mitte ainult Eesti Meie teema, vaid me oleme ka väikerahvaste ja, ja siin elavate rahvuste tegudesse püüdnud pisut pilku heita. Et seda nagu öeldakse, balleti pisut rikastada ja see toob asjasse ainult mitmekesisust ja võlu juurde. Just niimoodi. Et küll on teised teatrid, teevad ka eestiainelisi lugusid päris palju, aga nad teevad selle kõrval ka palju muud ja see võib olla juhus. Sellega ka meie seltskond on ainult keskendunud just nimelt ajalooteemadele eesti folklooriteemadele. No teie kaks, ajaloolane Ain Mäesalu ja lavastaja Anne vält olete siis need, kellega mul õnnestus kokku saada, kõik inimesed on väga hõivatud ja kes kus ain, kas ma nüüd sain õigesti aru, kas te olite loomise juures? No päris selle asutamise juures ma ei olnud kuigi vist juba enne seda olin nagu Raivo trassiga kokku saanud ja oli nagu esimene sellise etenduse plaan oli juba olemas. Ja, ja see soontega maa linnas toimuv zoolaev tuligi. Esimene Salisin. Soolaev ja küsisin, kas te olite ka loomise juures, no loomine on ka teatri nimi, kust tuli nimetada Loomine. Eesti rahvaluules on üks väga ilus loomise laul, tegelikult neid motiive on ju erinevaid ja päris palju. Loomise lugu on seal nii toredasti see maailma loomine nii toredasti ära seletatud ja meile tundus teatrimaailm ka natukene. Ühe maailma loomise mõttena sobis meile tegelikult täisnimetus, ongi ju eesti rahva, Islandi ja kirjavara esitamise selts, loomine ja selle nime ristiisaks on meil Raivo Trass. Me oleme natuke pisut kodutud ja meie projektid viivad meid mööda Eestimaad laiali. Meil on siin Otepääl käidud ja Soontaga nal, mida juba sai öeldud ja paljud lood keskenduvad Tallinna vanalinnale, näiteks? Jah, me oleme projektiteatri, me iga kord paneme oma loomingulise koosseisu uuesti alustama nullist kokku. Et enne sünnib mõte ja siis otsitakse need teostajad juurde. Mis on meil püsiv, on ikkagi see loomekoda, kellelt ma aeg-ajalt nõu küsima, et mida teha ja kuidas edasi minna ja milliseid materjale valida ja kellele arvamust me kuulame. Et ja sinna ei ole mitte ainult teatriinimesed koondunud, vaid just nimelt. Me oleme püüdnud erinevatelt elualadelt kaasata ajaloolasi, siis rahvaluuleteadlasi folkloristide muusikuid. Et see pilt oleks kirjum ja põnevam ja et meil annaksid oma ala tõesti head asjatundjad nõu? Jah, teie kodulehelt, ma lugesin ühtekokku välja 18 inimest, kes ühel või teisel moel teatriga seotud on ning üks vaieldamatult hea asjatundja on siis täna koos meiega, Ain Mäesalu. Olete hetkest kui teatrirahva kant sidusite neile tubliks ajalooliseks toeks olnud. Tegelikult algas see just kõik peale Soontaga last, kuna ma olen ise sealsamas lähedal sündinud ja ja seda soonte Cramo linna lugu ja ümbruskonna ajalugu ka uurinud on nii eripärane ja nii võluv paik, siis muidugi kõiki teatriinimesi on see koht vaimustanud. Muuseas, see oli üks Voldemar Panso lemmik Paikuga malajal. Mäletan väikese poisina, et ta tuli tavaliselt augustikuusalat mihklist bussiga. Vastus sealt maha jalutas kuus kilomeetrit läbi soo, Soontaga maa linna oli seal ööd. Järgmine päev tuli tagasi. Kui tohib, siis vaherepliigi korras, et huvitav, kas kõik, kellel on soon tagana paigaga lähedane suhe on ka häältelt sarnased, näiteks teie hääl, ain väga, meenutab Voldemar Panso hääl. Oma jälje ja seal minu funktsioon seal etenduse juures oligi, et ma andsin leid ajaloolisi andmeid ja fakte. Ja siis Triin Sinisaar kirjutas nende põhjal siis näidendi. Ja seal tekkis, no selline huvitav mõte oli nüüd esimene näidend, soolaev sor laev ja siis selle juures tekkis huvitav mõte, sellest loost võiks veidike põhjalikumalt rääkida. Ja siis pärast etendust oli meil tavaliselt siis kaks, kaks ajaloolist seal, kes siis üritasid etendusele tulnud inimesi ka harida, veidikene vähemalt nende ajaloo sündmuste koha pealt ka see, see oli tegelikult hästi huvitav, sest suurus rahvast jäika seda kuulama. Ja, ja ma arvan, et palju jõudis ka pärale. Nii et pärast sama asja rakendasin ka Otepääl ja seal täpselt samuti. Isegi jah, natuke pool inimesi jäi ka pärast juttu kuulama. Sest tegelikult need lood on ju ikkagi ka mingis mõttes kuigi ajaloolise põhja peal, nad on ju ikkagi ka kirjaniku fantaasia tihtipeale. Et see nagu meie viimased lood on Loone otsa kirjutatud, need on ikkagi kultuuriloolised fantaasiad, et seal ei saa väita, et see on üks-ühene ajaloo esitamine. Me oleme püüdnud ikkagi mingi mõte, mis ka tänapäeva vaatajale korda läheb. Mis oluline on talle ikkagi ka ette tuua ja teda mõtlema panna. Aga see, et seal, jah pärast etendusi inimesed jäid kuulama, näitab, et see oli jälle midagi seesugust, mida varem ei ole olnud. Etendustega pole kaasas käinud ja nüüd vähe sellest, et nad jäid kuulama nendelt väga huvilised esitasid seal küsimusi tohutult ja nad jäid veel lausa ööseks. Öösel oli veel soomatk seal ja loodusmatkad, et see oli üldse väga üks imeilus ettevõtmine minu meelest meie algusaegadest Ja nende ajaloolist etendustega on ka alati, niiet et tegelikult ju ajaloolisi fakte meil kunagi ei piisa ja kui meie teatud factega teame, siis me detailides ikkagi ei tea, mida inimesed mõtlesid, mida inimesed arvasid, millised olid tegelikud motiivid. Nii et ja igasuguse ajaloolise etenduse juures on ikkagi see, see näitekirjaniku roll väga suur, sest tema peab oskama need meelulikumad asjad sisse tükkida, et sellest üks tõeline näidet kujuneks. Ja noh, mitmed need loomise etendused on oludest, vanemast ajaloost, kus ainult team ja tegelikult suhteliselt vähe. Ratas on ääretult oluline roll silmi ikkagi ka leida neid häid näitekirjanikke, kes oskavad teid kokku kirjutada. No arvestades, et loomine on projektiteater ja teil ei ole oma sellist stabiilset trupi, nagu Anne juba mainis ja palgalisi lavastajaid ja teisi kodanikke, kes ühe suurejoonelise teatri juurde kuuluvad, siis tegelevad selle asjaga, et inimesed, kes on ikka tõeliselt isesugused, ütleme siis nii, et isesuguselt entusiastlikud, mis toidab näiteks teie entusiasmi. Anne ja Ain. Mina pean ütlema, et mind on lapsepõlvest peale teater huvitanud ja omal ajal peale keskkooli lõppu ma olin nagu tõsiste kõhkluste ees, kas minna lavakasse minna Tartu Ülikooli ajalugu arheoloogiat õppima aga sel aastal kahjuks lavakas vastavate ei olnud ja siis siis ma läksin ajalukku ja ja olen sellega rahul, aga et nüüd lihtsalt saatus on viinud uuesti teatri juurde, lihtsalt see väga meeldib. Tegelikult ju kaks kirge, kaks huviala said omavahel kokku, see on justkui eriti õnnelik saatus teil, Ain Mäesalu, juhtub vahel telg, ma pean ütlema, et see ongi niimoodi, et ma, mina olin nagu küll teatrit õppinud varem ja olin nukuteatriperioodi, kus mu näitlejana küll olin natuke eemaldunud kogu teatritegemisest. Ja kui see pakkumine Eerika kaljusaare näol tuli pärimusteatri kant siduda, siis ma väga pikalt mõtlesin, aga mind võlus ära just see nädala poolt, ma olin vahepeal suutnud tegeleda Tallinna ajaloo ja vanalinna projektidega seal keskaja päevade ja selle korraldamisega ja sinna nende teatraalsete momentide juurde ehitamisega. Ja ma arvasin, et just see on see õige asi, mida ma, mida ma peangi tegema, et ma võib-olla teatri teatri pärast nii väga ei tahakski teha. Aga teatrit ja seoses ajalooga ja Eesti ajalooga see köitis mind väga köidab siiani aina rohkem ja rohkem. Etnotule korlainete tee panema mere on kivine, arg ja pasa lahe reaalluikede paar. Kui oli aastaid Gateni Sestuslaselt räägid sauna ning polnud joint ega trassi neis Vi kalajalgrattamini usbareda orgirides kaar ja vasakul lahe reaa loikeneva. Kasvasin ei jookse ma perega koos ning pere laulis. Armas ei hoolinud elavaid. Ärimaa ei vii ükski vägi mind tantsima ka. Teised said mehele poistele maad, siis mina kõik põlgasid lootsi metsakorki munal, elada sellega koos, kes lainete tuleb ja õnne. Vead paremal. Ja vasakul laveeveeaa luid. Pea aasta läks halliks. Maal sirgus viidad ja kasvasid. Vaid mina ja. Jäi ainsana minule üks et lähenetica ei luulemaal, FPS tuleb mees ei mõista data vaipa, riided, rannikuroos olla vaid kuidagi kapo parema kivides ka. Ja vasakul Lui. Kui kolin tor valin lamperdafrey rannal ja märkasin Rannale kanni. Kapteni õlakuid valgusta. Läksin ta juurde, sinna. Ta oli Jakoobus Tere kaar vasakul pealuid. Huvi nii ajaloo kui teatri vastu on siis see, mis tegelikult ühendab kõiki teatri ümber koondunud inimesi, aga oli neid algusaegadel kerge ära rääkida, nõukogusse, juhatusse, loomekotta ja kuhu te seal veel kuulutegi lavastaja Annevelt. Kuna ma olin ise algul nagu just nimelt nende juurde kutsutute seas, siis mulle jäi küll mulje, et kõik alustajad olid väga entusiastlikud ja hoolisid sellest mõttest, noh, elu on läinud niimoodi, et väga palju erinevaid tegemisi ja töid on juurde tulnud inimestele ja ja natuke suunad võib-olla lahku viinud. Ja ma pean küll ütlema, et koostöö kõikidega, keda me iganes oleme kutsunud, palunud või ettepaneku teinud, nad on vaimustunud, sellest kinni haaranud, no kasvõi need näited, et minna pärimisteatriga kuskile maakonda mõnda lavastust tegema, siis kohalikud inimesed on alati, et ja väga et te teete. Et tulge veel tegema, et meil on siin veel lugusid, tulge tagasi, kas esine soonte kallale, on veidi kutsutud veel järgnevate projektidega, tulge, tehke seal neid lugusid, nii kihistus on nii paks. Kaevake nad välja ja tehke ainult et ma arvan, et et kõik hoolivad tegelikult oma ajaloost, noh, kõik on palju öelda, et inimesed hoolivad oma minevikupärandist ja nad on tänulikud, kui sellised lood nende paikades üles kaevatakse ja esitletakse. Ja Soontaga na seal lähedal kuralise küla ja Pärnumaa põhjaosas. Nii et ta kõige lähem selline suurem punkt on Lihula ketta Lihulast ja 20 24 kilomeetrit umbes. Tegelikult üks järgmisi etenduse paik ongi see küla tuleb ühe küla hea lugu, mis on väga pikk, mis on ilmselt sagedusel kaks pool 1000 aastat vana ja seal on väga põnevaid uusi arheoloogiaobjekte, aga seal ja selle poolest huvitav küla aeta on inimtühi olnud juba ligi 35 aastat. Aga need taluvad varemed, mis seal on, need on ääretult romantiliselt kõike eristatavad. Laiad külatänavat kiviaiad ümbritsevad lagedad põllud, mis on pikk, kiviaedadega palistatud. Ta on Eesti kõige maalimise, mahajäetud küla väga sellise rikkaliku ajalooga ja ja praegu käibematerjalide korjamine meid, nii et kaks sellest külast pärit inimest, Vaike Hermann ja Marta Vunk kirjutanud oma mälestused ühes ja hästi, põnevad ja huvitavad, aga seda materjali on rohkem vaja, nii et nii mina, veel koguneda materjali Raivo Trass ise, kes on ka väga vaimustunud sellest paigast ja nii, et noh, millal see selline etendus valmis saab. Kujutle seal midagi, midagi väga-väga huvitavat. Ja võib-olla see on ka mitte ainult nüüd selle Kuresi küla kohta vaid võib-olla see etendus on aka teatud üldistusi eesti küla mahajätmise lugu, sest meil Eestis on neid külasid sadu ja sadu sadu ja sadu. Mis on siis pärast sõda? Sõjajärgsel perioodil kuni tänapäevani on tegelikult mahajäetud. No see näitemängu jutt, et praegu on väga viljakalt tegutsenud Loone Ots ka keisrinna, hull ehk viimane näitemäng on tema kirjapandud, aga kes siis võiks kirjutada Kurese küla loo, kas endale mäesalu ei teki vahel tahtmist midagi kirja panna, et see teatrihuvi ja ajaloo huvi juba käivad niimoodi rõõmsalt käsikäes, võib-olla siis lisandub väikest viisi dramaturgi tegevus ka või. Ma olen selle peale mõelnud, aga aga mulle tundub, et, et mul tuleb lihtsalt ajaloojutustamine ja seletamine paremini välja ja parem ma kasutan ennast selles vallas, sest ma arvan, neid, kes oskavad näidendiks midagi kokku kirjutada, neid on, on kindlasti rohkem. Et teie pigem niimoodi jutustate rahulikult, aga intriigi paneb kirja keegi teine. No meil ju selle vana esimese vanalinna loo kirjutasid Mart Laar ja Lauri Vahtre hoopiski kokku ja ei, tegijaid seda kirjutajate puudust küll ei ole. See vanalinna lugu oli ka omaette päris. See oli jälle selline natuke meelelahutuslikum ehk teistsugune Tallinn, meie pealinn või pean ütlema tegemise lavastuse tegemise käigus, mulle tundus, et ka Tallinna inimene tahab rohkem oma ajaloost teada saada, et väga paljud tulid pärast just ütlema, et nüüd ma lähen ostan Tallinna ajaloost raamatu ja hakkan seda lugema, sest nad ei teadnud legende, mis on seotud meie põnevate kohtadega ja tõestisündinud lugusid, et see oli nagu ta mõte oligi natuke ärgitada inimest võib-olla oma koha kohta rohkem teada saama. Loomisel ongi tegelikult kõik näidendid on ikkagi eesti algupärandid, loomine on ellu kutsutud just nimelt, et esitaks eesti lugusid professionaalse teatri vahenditega, see on põhimõte, et siin me nagu hinnaalandust teinud, nii me küll oleme kaasanud ja ilmselt kaasa ka väga palju toredaid harrastusnäitlejaid ja sellised koostööd, ma arvan, end mõlemapoolselt viljastavad, aga aga põhimõtteliselt jah, põhitegijad on ikkagi professionaalse teatri esitajad, kutselise teatritegijad tulevad nad hea meelega. Meelega ei küsi. Tõsi see on, ei, seda juhust veel ei ole olnud. Et eks see teeb ka teisest otsast meie elu natuke raskemaks ja keerulisemaks, sest eks me ole kõik jalgupidi seotud rahakotiga. Aga, aga ei, seda, seda küsimustki ei ole kunagi olnud, et miks ma peaksin või mis asi see on, teatakse ikka ja tullakse? Jah, see, millega te seotud olete, see on omakorda seotud projekti kirjutamise oskusega. Vaat huvitav, et see sõna projekt alguses ma ei sallinud seda silmaotsaski, aga, aga nüüd olen leppinud, sest et tänapäeva elu ilma projektid ette paljudes kohtades justkui üldse ei kehti. Ja teie teater on siis suurepärane näide, et peab ikka atraktiivne projekt olema, et raha tuleks näitlejatele ja teistele asjaosalistele. Mis teha, oleme ise võtnud endale selle koorma kanda, projektiteatrit vedada. Ja peab iga kord alustama nullist ja kirjutama neid meeletuid meeletul hulgal, aga paraku on see elu niimoodi säetud. No Eesti teatrite rahastussüsteem on ka palju kriitikat saanud ja ma arvan, et see pole teema, millest praegu rääkida, aga ma loodan, et need ajad kunagi ikkagi muutuvad, sest tegelikult ajame ju kõik ühist asja ei saa muidugi suured, suured riigiteatrid on teises seisus ja väikseid tegijaid on palju, aga seal peaks kuskil hakkama ka mingi väike muutus toimima, kuidas neid rahastatakse riigi poolt? Väiketeatreid on ju siiski rahastatud. Nain, kuidas teile on tundunud, kas teatril on kinud miskisugune püsivaatajaskond, et näiteks kui ma käisin nädala eest, siis teie uuslavastust keisrinna hull vaatamas Kikendi köögis, siis oli see torn puupüsti täis? On kindlasti isegi mõned inimesed on öelnud pärast otepää etendust, et, et nad on käinud kõiki loomisetendusi vaatamise kavatsevad tulevikus ka tulla. See oli seal, aga kuidas on Tallinnas? Tallinnas on täpselt sama lugu, et meil on oma vaatajaskond tekkinud ja võib-olla ei ole küll nii suur, aga meil on oma nii-öelda fännklubi olevast keda just nimelt Tallinna ajalugu huvitab, ta tahab teada sellest oma kodust rohkem, sest Tallinna inimene natukene sellises. Ma arvan, et minu põlvkond, miks ma just Tallinna ajaloole olen nagu paljus keskendunud, et ma tundsin mõnda aega, et mul on nagu identiteedikriis on Tartumaalt pärit ja isa on Alutaguse metsade vahelt pärit. Elan elanud teadliku elu Tallinnas, et kes ma siis õieti nagu olen. Aga teadlikele on just nimelt siin Tallinnas ja ma arvan, et see ajalugu on ka seda väärt, olgugi et eestlane on maarahvas seda tunda. Tallinn on ju, tegelikult on kogu aeg olnud ikkagi Eesti linn just kuigi, kuigi Tallinnas on jah, küllaltki palju võõraid on elanud, aga eestlaste osakaal on ilmselt läbi keskaja, oli juba üle poole on olnud seal kogu aeg nii olnud. Et me ei saa öelda, et Tallinn oli saksa kaupmeeste linn ja meil pole umbes sellega algusaastatel ma mäletan, oli keegi esitas sellise küsimuse, et miks te seda Tallinna ajalugu teete, et see ei ole ju eestlastega pole siin midagi pistmist, java saksa kaupmehed ainult olid. Aga tegelikult oli ju, eestlane, elas ka linnas. Samas linnas ja ja osa osa neist küll kandiska saksa nimesid, nii et me tegelikult isegi täpselt alati ei tea, kes on päritolult, oli eestlane või oli ta sakslane? Aga püsivaatajaskond, püsivaatajaskond ei teki lihtsalt pühast vaimust, kuidas tundub siis, et kas see, kuidas te olete suutnud oma teadjaid üldse teadvustada, reklaamida uuslavastus ja nii edasi, nii edasi, et kas see on olnud piisav või on väga paljus ka ütleme, see informatsioon levinud nii-öelda inimeselt inimesele ja kuidas see on toiminud, eks ta inimeselt inimesele võib olla, maakohtades on lihtsam selliseid maakohtade lavastusi paikkonna lavastusi teha, Tallinnas on asi märksa keerulisem ja see on küll meie üks valus koht ennast teavitada enda uutest etendustest. Just nimelt teada anda, sest et meil ei ole selleks vahendeid ja ükski projekt, kui nii palju, kui me neid ka ei kirjutaks, ei toeta reklaami, aga selle, seda reklaami, raami on meil siin ümberringi nii palju ja nii palju vahtu löödud, et selles silma paista või see on nagu nagu heinakuhja, et me nagu eitavad, ei tahaks sinna nagu panna suuri summasid, aga samas on seda vaja, et see on selline nokk kinni, saba lahti, mäng selle reklaamiga kogu aeg, aga vaja oleks väga palju, et et just teadvustada inimestele, et selline sellised asjad on olemas ja tulemas ja mis me teeme? Suurtes teatrites on suured meeskonnad, aga meil siin ainult paari-kolme-nelja inimesega, aga kes seda siis tehnilist ja administratiivset poolt nagu ajavad. Kaljuplatool kuninglik troon, laid vanuses voos õitses ja tuulteroos Tuulsin toidab maa. Tuulsin hävitab ma tuultega elu ja surma. Sinuga. Juured Eppmeni võhik sündrootsida tuur, Harrise sugu rindideeruda parmulainest päikest, oveeruda tuulgi juured, Eppmani jääluu võiksin trotsida tuul, mis, kui käelise suu rindideeruda armulaineid, päikest. Rannakaljuplatool lambur neiu, kus noor oma karja Tagolhoos õitseb, kui tuulteroos ta sinna mind, tuul, muu armsamast ihkab pult päikest. Ana kaljuplatool, lamburneiu, kus lood oma karjaga koos õitseb, kui tuulteroos ta sinna kus muu armsamast ihkab päikest. Peeruda tuulgi peakest patratooli ame karunud lasso kui kuninglik tuur rannarahvas tahaks kuulda. Ja farmas. Juure peakest Makedooniale, Rahva räpi kooringlektuur määrata õnne ja armastust. Rannad ahjuplatool, tooted, uriinlik, toon näite vanuses koos õitseb, seadude roos. Toidab ma kuulsin, hävitab ma tuultega nuia surmas. Juureteabega lasknud jaekuninglik. Rahvas tahab kuulda õhn armastust. Keeruda tuul keegli juure tagu. Arretooniame kangelas, jaekuninglik tuur rannarahvas saab õnne arvates. Kas teater võiks olla ka natukene ajaloo õpiku ees, kus näiteks tuleks niisugune seeria etendusi, mis oleksid omavahel ajalises järjestuses ja mis võtaksid kohe ette mingi kindla võib olla väga tähelepanuväärse etappi Eesti rahva ajaloost? See mõte on väga hea, aga uus idee tuli ja see on tõesti hea, aga see vajab muidugi väga-väga tõsist läbimõtlemist ja see, ma kujutan ette, et see päev, kui päris korralikke korralikult raha seda selle teostamine ei ole, ei ole kerge. Ajaloolise teatri tegemine ei ole üldse odav lugu ütleme sinna vahele. Aga mõte on ju väga hea muidugi, miks mitte näiteks vaata, kui tore oleks sealsamas Kurese külaline läbi aegade. Mina ei säästa, 2000 aastat tagasi jõuaks siis sinna, kuna need reaalselt tühjaks jäid, need majad, talud seal jah, et eks ole, võib-olla teab mis tähtis ja suur koht, noh, Tallinna linn, eks ole, vaid see võiks olla ka mõni väike mahajäetud koht sellest sarjast, et Eesti mahajäetud külad, teatriajaloos on ka teada ju selliseid etendusi, kus käiakse ka kolm järjestikust päeva vaatas, mis edasi. Ja peale selle minu arvates üks mõte, mis on siin juba liikunud, et võiks ju ikkagi olla üks näidend ka kivi ajastest minu teada vist Eestis ei ole ühtegi näidendit tehtud, piss toimuks kiviaja nõuab suurt fantaasiat. Mis toimus kiviajal Eesti alal? Ja ma arvan, et et inimeste omavahelised suhted ja probleemid olid analoogilised, mis tänapäeval et noh ainult et siin võib-olla siis midagi ajastule iseloomulik või muidugi leiame arheoloogilist materjali realist, et, et aga, aga siin muidugi jah, oleks kirjanikul ja fantaasiakirjanik oleks vajaksele loo paika paneks peaaegu 4000 aastat tagasi siis lõppesse kiviaeg praegused ajaloolased, arheoloogid, seisukohad igastahes näitavad, et nad on ikka olnud eestlaste eelkäijad, võib arvata, et jah, neid teatud sõnad olid veel täiesti naaseb tänapäevalgi räägime, aga kas nüüd päris täpselt kõigist juttudest oleks aru saanud, seda ei tea, sest keel on ikka aja jooksul ka väga palju muutunud. Lavastaja, enne veel, kui te algusaegadel olite teatri tegevjuht, siis kolme lapse emana sai see küll pikapeale ikka üsna raskeks. Täna olete lavastaja, mis on muide samuti ikka ülimalt tõsine kohust, see on, see on isegi mõnes mõttes veel raskem. Seal nõutakse rohkem seda vaimuenergiat, et unustaks, et organiseerimisvõime, see kas on või ei ole, aga, aga vabastamine ei ole üldse lihtne asi ja eks ma vahest kirun ka mõttes neid hetki mõne sellise töö endale, et oleme võtnud, aga ma pean ütlema, et see rõõm seda asja teha on jällegi teistpidi väga suur olnud. Ja Tallinna ülikooli kultuuriteaduskonna režii eriala on siin siiski tõhusaks toeks ja oli päris korralik haridus, mis sealt majast tuli. Ja selleks tegevuseks, mis ma praegu teen kohe kindlasti. Ja ma arvan, et need, kes selle teaduskonna lõpetanud ja selle eriala on aga palju õnne kultuurivaldkonnas nii televisioonis, raadios või kus mujal teatrites tegutsemas ja see nõuab jah, sellist energiat, aga nad on väga hakkajad, vähemalt minu kursusekaaslased küll. Mulle meeldib õudselt ütlus, kes inimesed ütlevad, et oi, nii raske, nii raske, nii elus on nii raske ja see on nii rasked. Et kas siis pole lugu mitte selles, et tehakse vale asja äkki. Et kui nii raske on siis peaks, tuleb midagi muud tegema. Et nüüd peaks ikka tegema neid asju, mis meile rõõmu valmistavad ja millega me hakkama saame. Ja siis lähevad ka asjad jooksevad oma õiget sängi pidi. Ma arvan, ma arvan, et see on vist igal igal alal, nii, et kui inimene tahab midagi hästi teha, siis see töö on talle raske, aga kui see töö on talle raske olnud, siis tulevad ka midagi head sealt välja. No ja sambla keerasid mu mõte nüüd teistpidi. Ma mõtlesin, et kui viristatakse palju, et noh, et mul on kohutavalt raske, et ma ei saa, aga kui tööprotsessi juures on raskused, siis see peab olema, muidu ei vii ju välja kuskile. Nonii, jala ei tule mitte midagi. Muidugi. Et see teeb asja just nagu võluvamaks, kui seal töösiseselt on nagu mingisugused ma mõtlen, lavastus raskused või niimoodi, aga kui kui inimene hädaldab, ma rääkisin küll sellest hiljem, et raske raske mailis istet, vale asja ehk? Ei hädalda. Ain Mäesalu on nõus härrasmehelikult, millest te unistate oma pärimusteatriga seoses. Me unistame ilusatest lugudest, mida saaks teostada, unistame suuremast rahakotist ja me oleme hakanud just viimasele seal unistama ka ühest kindlast mängupaigast siin Tallinnas. Sellel oma võlu käia ratastel siin kohver käe otsas, hinnaalandust selles, mis, mis meist väljapoole paistab, me ei taha teha, aga nüüd tundub, Paet, oleks vaja ühte püsivamalt paika, kus jalg või kanda aeg-ajalt maha kinnitada. Ja see ei tähenda, et me kuskile jälle ühte uut teatrimaja kaks püstitama, oi kaugel sellest. Aga, aga vajadus selle järgi on jah, sest juba publik aeg-ajalt ütleb, et me ei leia neid juba üles, et kuhu te nüüd jälle olete läinud, noh, mine tea, võib-olla selles on võlu, võib-olla mitte. Aga sellist suurt uhket maja keset Tallinna linna, kus katusel plingib kiri pärimusteater, Loomine suurte tähtedega. Ei, nüüd kindlasti ei sobi, minu arvates on ikkagi oma võlu, justkui iga etendus on eri paigas, sest tegevus ajalooliselt toimunud selles paigas, et see nagu on mõnevõrra ehtsam. Minu mõtted on väga sageli seotud eesti muistsete linnustega ja praegune etendus toimunud kahel muistsel linnusel, aga meil on Eestis kokku 131 muinaslinnust. Et avastamisrõõmu, meele paljalt ka rohkem teater ratastel, tõepoolest, aga, aga mingi koht, kuhu oma kohvrid ja dekoratsioonid pärast maha panna, Tallinna toomklubi on meid nagu natukene hõlma alla võtnud ja toetab selles mõttes. Aga, ja vot see sõltubki sellest, kus etendus teha, et sellega väga palju, nagu need 131 linnust ja aga seal on üks kurbloolises on see, et nendes paikades me ikka saame enamjaolt teha suvisel ajal etendust. Et me tahame suvel mängida ja olemas olla ja nendeks aegadeks. Tallinna vanalinnas on küll palju ilusaid kohti, aga nad enamasti on kõik mingite ametkondade või, või äride käes ja sellepärast aeg-ajalt nagu meil raskusi, et see õige koht üles leida, nagu ka inimesi lihtsalt puht füüsiliselt sisse lubatakse juba. Et need 90.-te aastate lõpus palju Eli maju lahti ja huve lahti, kuhu see vabalt sisse astuda, neid, need on erakätes, me ei saa enam sinna ligi. Ei sa isegi vaatama aeg-ajalt sinna minna. Et Need on küll korda tehtud ja ilusad. Ja selles mõttes on väga tore, aga jah, rahvale nüüd ei ole enam avatud. Kahjuks. Nii et siis tuleb teile kõikide heade asjade kõrval soovida ka sellist turvalist paika kus saaks olla ja mis oleks soodne ja mis oleks siis Tallinna kodu moodi, kus saaks etendusi anda, kus oleksid kõik head asjad koos? Jah, aga ikka kõige rohkem on meil ilusate mõtete teostamiseks energiat ilmselt vaja. Seda on veel rohkem rohkem vaja. Tarkusi tätaarsena veel enam teadis kuis leida õnnetust läinudkuist, heita vikerkaart maardlast, kleiti, kuis hoida neid, peate eemale. Kuis leida allikas. Tulevustar. Nägingi Din vana männipuu. Gurma rohtusid korjates, tee jälgisin kaua ei reetnud end. Ma kartsin sind minema, kohuta jälgisin, kaua ei reetnud. Ma kartsin sind. Kõndisid iidsesse laande, hõljusid õhus, sind koduni, saates seal, kus on lagendik varjatud. Leidsin soosmiku kuldsetes kiirtes, seal, kus on lagendik varjatuudi, leidsin su otsmiku, kuldsete piirde häälemine, keerutan suur tuuletõmme, lootes, et lõpuks toob mulle õnne. Titaanluutornid rajoonist paani, tuule, painuta, paju. Nõnda saab teada, et rikkam armastust täis elu vastu on. Punu siin pärijad siis sulle ja mulle puista tiinomeniku. Tulin pärijad olla, sulle olles tulin pärijata, pea olla sulle ainult ja olla suhtleja. Pagesid paanikas mätaste taha, jätsin ja närtsinud maha, mina ei mõista. Ja mu poole ja nagu mulle selgus, mina ei mõistnud õunu ja pelgu hüüa mu poole ja too mulle tellilgust. Häälevini eerutan suur tuule küll loota, et üks seto Taara ele tarvide rajoonid plaani tuul läve painuta paju-lõuna ja kagutäis. Tänase saate külalisteks olid lavastaja Anne välti, ajaloolane Ain Mäesalu, pärimusteatrist loomine. Saate tegi Haldi Normet-Saarna ja muusikat mängis ansambel kiri töö. Tean, et raba sees puudega tean ühte ide madu võib ta üksinda, olen eemaldunud kõigist ja kõigest ja nii ma tean, et ta üksinda rändad siin ilma eemal kõigest ja kõigist ilma kati kamina, kui nõid sulle ei kõlba, kas Seida hakata? No siis kui minu vägisub peale ei. Kui raiskan asjatult loitse ja sõnu, leiad mind peagi ta operdus, kivi mu ihusse absinule, lahkumiskiri. Päälerinud, keerutan, suur tuuletõmme loodud, et lõpuks too mulle. Tormide rajoonid Taani tuule painutaks paju, nõnda saab ikka mu meel armastust täis joovastust. Oh, loida suur tuli ja valgus ta päeva sädemeid pillumis, võimsama väega langeksid südamemehele. Et ta kord paneks mind tähed. Kui siis on, on ka lõpp selle loo, vaata, kas sa leiad.