Ja sellel nädalal head kuulajad, kutsuks teede taas väikesele ajarännakule, ajas tagasi keskaega ja vastlaaega ning stuudios on Olde Hansa loovjuht Angela randmets. Tere teile. Ja tere teilegi. See on tore aeg see vastlaaeg, kus saab vastlakukleid süüa, kelguga mäest alla sõita, seda enam, et sel aastal on ka lumi täiesti olemas, aga kuidas vanasti keskajal vastlaid peeti ja mis toimus siis päev enne seda vastlapäeva? Võib-olla isegi pikem periood enne vastlapäeva. Tegelikult tulebki öelda, et keskajal alustati vastatega õige varakult ja tänaseks päevaks oli neid juba nädalajagu päevi peetud. Et selline esimene suurem sündmus, mis ettevalmistuspäevadele järgnes, toimuski siis 10. veebruaril, kus koguneti gildi majja kokku lepiti siis kokku, et järgmisel päeval minnakse rõõmsasti vastlaid linna tooma. Seda ka tehti. Ja Tallinnast on teada, et kui mujal oli komme neid vastajaid linna tuua ratsalinnast välja sõites, siis Tallinnast sõideti saanidega, sellest võib siis olla selline pisuke või, või tegelikult päris suur märk selle näol, et me tänapäeval laseme vastlaliugu. Et meie keskaegset kaaslinlased sõitsid siis saanidega. Nii et see liikuv püha, see oli juba ennem teada, et nädal aega varem tuleb vastavad linna tuua ja pidutsema hakata valmistada ette selleks sündmuseks, mis kohe-kohe saabub, need vastavad. Jah, just täpselt nii oli, tegelikult 11. veebruaril peeti juba väikesi vastlaid ja suured vastad, algasid siis 14 10. veebruaril ehk siis eile. Aga miks nii? Seda nüüd küll eelkõige sellepärast, et oli teada, et, et on tulemas ülestõusmispühad ja oligi väga kindlalt teada, et enne ülestõusmispühi tuleb 40 päeva paastuda. Aga et kõik see kaunis ja kallis kraam mitte pahaks ei läheks selle 40 päeva jooksul, mida ju süüa ei tohtinud siis pidi seda varakult hakkama ära tarvitama. Ja seda siis väga hoogsalt pehtja kahe kahe nädala jooksul oli seda palju, hõlp saab ju teha, kui siis paari päeva jooksul arusaadav, päris loogiline. Iseenesest, aga kui suurelt ette võeti, kui palju toite vaaritati ja tehti, sest talv on justkui juba talve selgroog on murtud pool talve läbi varudki nagu vähesed. Et tegelikult need varud kippusid vähesed olema sellistes tagasihoidlikumate majapidamistes, et kui oli ikkagi tegemist raehärradega või kaupmeestega, siis nemad tellisid lausa mõned sellised pidusöögiroad, kas Saksamaalt või tart Dust või kes teab kus kaugelt kohale, et nende jaoks ei olnud see üldse mitte mingisugune probleem, et mingid varud otsa saavad, sest tegelikult vastlajoodud, mida Tallinnas siis väga uhkesti tapeeti gildimajades ja raekojas. Need olid aasta kõige suurejoonelisem pidustus ja nad tegid isegi vastad, tegid isegi jõuludele silmadeta. Mida nad siis sõid ja jõid? Olid seal ka kindlad toidud, mis peavad ilmtingimata olema vastlalaual. Keskajal pärist traditsioonilisi vastlatoite ei olnud, aga olid selles mõttes traditsioonilised toidud, et olid kindlad toidud, mida pidu söömingutel üldiselt söödi ja mille kohta siis arvati, et ilma nendeta pole õiget pidu. Kindlasti pidi laual olema valge leib, selline peen kraam. Siis kindlasti pidi olema laual kas loomalihast või lambalihast pajapraad, kindlasti serbeeriti pidusöömaaja lõpus vürtse, kas siis selliste Trašeedena või kompekkidena, kus need vürtsid olid siis suhkru sisse mõnusasti niimoodi keedetud, et sellel oli ka selline praktiline omadused, et kui ohtrasti oli kõike head-paremat, et endale kõhu sisse aetud, siis hingeõhk tipus? No e kõige külvist, mitte selle toidu pärast, aga, aga nende õllede ja veinide pärast, mis seal pidusööming jooksul ära joodi, kipusse hingeõhk ikka väga pahaks kätte ära minema. Suhkrustatud vürtsid aitasid siis asja jälle korda. Ta võis julgesti vastlajootudel endale mõne naise või neiu kaasa tantsima krabada ja ei pidanud siis hingeõhu pärast muretsema. Milline liha oli kõige kallim keskajal? Kõige rohkem söödi lambaliha. Osades riikides ja nüüd Tallinnast on teada, ma nüüd õnnetuseks ei oska öelda, kumba võidi rohkem süüa, aga pidustustel olid levinumad looma- ja lambaliha. Siga oli nagu siis selline tavapärasem natukene lihtsam toit, sealiha oligi selline kodune pidutoit ja sealiha peeki tegelikult ka lihtsama rahvatoiduks. Et seda väga peened isandad oma pidulauale ei tahtnud selle pärast lasta, et oleks selge vahe vahele nende pidulauale on ikkagi siis loomaaia lambaliha ja on teada ka, et metsloomaliha, mis oli eriti kallis ja eriti peen kraam, aga seda muidugi siis harvem. Veiseliha ja lambaliha olid sellised tavalisemad. Umbes nii nagu tänapäeval ei ole ajad selles osas muutunud, küll oleks põnev teada saada. Kui nüüd kaks nädalat peaaegu olid inimesed söönud-joonud, siis jõuab kätte lõpuks vastlapäev ja vastlapäevast. Homme räägimegi.