Ja oleme täna oma juttudega jõudnud paastuaega keskaegsesse paastuaega siis kestis 40 päeva ja stuudios Olde Hansa loovjuht, Angela Randmets. Tere teile ja kui vaene toidulaud, siis pidi olema täieõiguslikult sellest paastust läbi tulla. Tegelikult paastuaegne toidula uut nii väga vaene ei olnudki, sellepärast et keskajal juba nagu vabastati väga selliseid palgu ja proteiinirikkaid toite nagu herned, läätsed ja oad ja neid ka paastu ajal ohtrasti valmistati. Lisaks on ju inimene natukene kaval ka, et, et sellest juba põgusalt räägitud, et pühapäevad jäid rõõmsasti paastupäevade hulgast välja siis võis süüa, mida aga hing ihaldas ja ma usun, et see pühapäevane paastukatkestus aitas siis ülejäänud nädala sellised rammusa toidu vaesemad päevad ka üle elada, sest sest oli ju, mille nimel elada, pühapäevase mõnusa toidulaua nimel. Huvitav, kas seevastu aga on seotud ka sellega, et varud siiski kevadeni oli jäänud veel aega, aga neid ei olnud ju lõpmatu. Austraalia ja kindlasti ta on seotud sellega ka ja eelkõige andist varude otsalõppemine tunda siis vaesemates majapidamist majapidamistesse talurahva hulgas. Aga kas siis linnarahvas tuli ka kuidagi appi või ulatas vahel oma käe? On teada küll selliseid asju, et, et kui olid näljahädad Liivimaal, siis talurahvas kippus kangesti linna põgenema, sellepärast et linnas olid toiduvarud olemas, selle eest vastutas raad. Ja ja talupoegadele oli see hästi teada, nii et ta on kohtutoimikutest üürikutest teada mitmeid selliseid juhtumeid, kus Tallinna raad pahandab mõistlikega et need üldse mitte sugugi oma talupoegadest ei hooli ja et need nälja ajal peavad pagema sootuks linna jazz. Tee traditsioon oli nüüd keskaja pidusöökide juures ja pastate juures ka väga levinud peale kõige selle kauniduse ja toreduse ja peente leibade ja, ja Moorbraaside, mis seal siis lauda kaunistasid. Kindlasti telliti kalmuse leiba, mis ei olnud küll nii peen, mis oli rukkijahust ja mida siis peale pidusöömaaega vaestele jaotatis. Et heategevusel oli ka oma koht või vähemalt peeti meeles, iseasi siis, kui palju keegi meeles pidas. Jah, see oli igaühe südametunnistuse küsimus, aga tegelikult keskaegse inimese südametunnistus oli palju, palju suurem kui tänapäeva inimese oma, sest siis oli teada, et rikkad on loodud vaeste jaoks vaesed jälle rikaste jaoks. Et kuidas muidu rikas taeva sai, kui ta vaesele ei annest annetanud omast rikkusest kas või piiskutki. Kas on ka teada juhtumeid, kus kirikutegelased pidid sekkuma, sest linna jõukam kiht ei kippunud paastuaega pidama või sedasi hoopiski? Kus tegelikult neid juhtumeid, juhtumeid võib-olla, et on olnud mina küll kahjuks ühtegi dieeti ja sellepärast Kirikutes ja kloostrites piidutseti täpselt samamoodi ja leiutati väga selliseid, vaid ettekäändeid, sest sest kuna maailma loomise loost oli teada, et viiendamal päeval loodi kõik merekalad ja mereloomad ja kuuendal, siis kõik leed looma ja elukad ja elajad, kes siis elavad maismaal siis kõik need, kes vähegi piiblit tundsid, lähemalt need kohe said seal sellise väikse lõksu ette, aga mereloomad merelinnud siis ju ometigi on ju see see tore kraam, mida saab ka paastu ajal süüa ja sellepärast merelinde nagu hanesid ja Loklesid ja selliseid, mida me võib-olla tänapäeval nii söögi, neid väga uhkesti ka kloostrit valmistati ja tunti neist ka paastu ajal rõõmu. Aga millal oli selles neljakümnes- päevas selline periood, kus ilmtingimata kõik paastusid ja võib-olla isegi vee ja leiva peal. Kas oli sellist aega? Selline aeg võis ette tulla kloostrites ja pigem väga ekstreemsed paastutingimused olid keskaja alguses, aga siis neid hakati järk-järgult lõdve tama, et kui alguses oli tõesti määratud see, et ainsad tubatud road olid leib ja vesi, võileib ja vein sest vesi ei pruukinud olla kes teab mis hea kvaliteediga siis ajapikku hakati lubama ühte, teist sinna veel nagu alguses aedvilju. Ja kui olid keskaja alguses väga rangelt keelatud paastu ajal ka piimatooted ja juust ja, või siis ühel hetkel Saidat jällegi nagu lubatuks. Ja ainus, mida siis paastu ajal tõesti ei söödud, olid munad. Et sellest tuleneb ilmselt ka siis munade söömise komme ja munade värvimise komme ülestõusmispühade ajal, sest et munad, mida paastu ajal ära ei söödud, need jäid, jäid ju kõik järele. Õnneks neid ei jäänud ka palju, sest külm oli ja kanad võib-olla ei munenud nii palju. Jah, seda tõepoolest, aga rohkem tavapärasest sai neid ülestõusmispühade ajal nautida küll. Kas oleks ka mõni selline retsept täna välja pakkuda keskajast, mida saaks lihtsalt ise järele proovida? Ma arvan, et üks selline mõnus toit, mis paastureeglite vastu peaaegu üldse ei eksi, on küüslauguoad. Selle jaoks läheb vaja ube. Organ, kui võtta üks selline poolekilone, ports ube, nad ilusti jälle ära leotada, panna siis peale leotamist keema koos küüslauku ja peotäie loorberi kahetsele poole kilo jaoks võiks kuluda üks selline üks terve küüslauk ilusti ära puhastada ja panna syda ubadega ühte patta. Siis tuleks ube keeta, siis küüslauku ja loorberi ka keetmise lõpus lisada sinna head oliivõli, maitsestada soola ja pipraga ja serveerimisel panna sinna veel juurde petersell ja natukene, kas sidrunit siis ongi üks selline? Päris päris mitte paastureeglite vastu eksib roog valmis, aga mina julgen öelda, et see ua roog on väga hea ka siis, kui sinna lisada natukene lõpus riivitud juust. Aitäh, Angela Randmets ja homme räägime keskaegsetest lauakommetest.