Ja tänaseks on jäänud siis lauakombed keskajal, sest nii üllatav kui see ka ei ole, meie oleme harjunud, sööme noa ja kahvliga lusikaski laua peal, võib-olla neid isegi mitu erinevas suuruses. Kuid keskajal sellist asja ei olnud. Stuudios Olde Hansa loovjuht Angela Randmets ja huvitakski. Millal jõudis keskajaks inimeseni kahvel. Kahvel, ma julgen öelda, keskajal suurema osa inimkonna nii ei jõutudki sest kahvel teadupärast pärineb Itaaliast. Seda küll kasutati. Kahvli kahe harulist varianti kasutati ka Euroopas, aga Te söögiriistana sellega siis keerati liha ja kasutati teda siis rohkem toiduvalmistamise juures. Aga Itaalias tõepoolest kahvel kasutusele võeti, on teada, et kate Riine de Medici, kes väga kasulikult tulevase prantsuse kuninga on, kii teisega abiellus. Tema võttis siis prantsuse õukonda kahvli kaasa ja Prantsusmaal õukonnas liikunud vaimulikud sõitlesid teda väga sellepärast selle sest nende jaoks tundus kahvel nagu üks saatana tööriist. Sellist asja polnud keegi varem näinud nagu harki ja, ja nagu selliseid sarvi, mis oli kahtlemata kõik kurjast ja saatanast. Aga kuidas siis keskajal pidulauas inimesed sõid, kätega murdsid, rebisid ja siis lusikas, millega putru süüa? Tegelikult oli üheks selliseks põhiliseks söögi riistaks nuga, millega kannatas siis toidust suuremaid väiksemaid palukesi ilusti lõigata ja luga oli siis igal mehel endal kaasas sest seda võis teinekord tülide lahendamise ja auhaavamisega käigus ka tarvis minna, et seda rohkem siis söömise juures. Põhiliselt söödi siiski kätega ja kätega oli siis lubatud tõsta endale vaagnale toitu enda taldrikusse. Kui siis võta kätega siis neid pisikesi tükikesi, mis loa noaga olid suuremast nagu väiksemaks lõigatud, aga seejuures pidi järgima väga täpselt seda, et seda toitu võeti sõrmeotstega, mitte ei kahvatut peoga. Väga sellise peenesöömise märgiks oli siis sõrmeotstega toidu söömine ja mine vaagnat ja suhu panemine ja selle kohta nüüd väga kindlaid allikaid ei ole, aga arvatakse, et see komme, kuidas peened daamid joovad, teed niimoodi, et väikene Bon püsti see pärineb keskajast, sest väike näpp hoiti soolavõtmise jaoks, sest soola ei tohtinud võtta nende sõrmedega, mis olid toiduga koos. Ja tavaliselt oli siis ka selline komme, et kui üks toidukäiku ära söödud ja näpud olid, siis siis selle ühe toiduga koos juba toodi järgmine siis enne kui sa üldse tohtisid hakata seda järgmist toitu oma sõrmedega võtma, siis sa pidid need sõrmed ära puhastama laudlina sisse, tavaliselt peenevates kodades olid siis ka eraldi Salf rätid või siis oli eraldi üks laudlina all ja siis teine spetsiaalselt pude puhastamiseks mõeldud laudlina oli siis suurema laudlina peale, aga igal juhul näpud tuli siis kas laudlinasse või salvrätikusse ilusti ära puhastada. Ja muidugi peenevad peskodades olid ka siis sellised näpuloputus, nõudmist toodi lauda ja seal siis tavaliselt oli selline lõhnastatud roosivesi. Kui tuli natukene vedelam toit kas siis igalühel oli oma lusikas või käis lusikas külakorda? Pudrukausiga lusikas oli igaühel oma, et kui oli teada, et serveeritakse tõepoolest selliseid kudeda Vaidia vedela maid roogi biokätega ei söö siis selleks tarbeks oli lusikas ja see oli siis juba võõrustaja mure seda külalisel endale ei pidanud kaasas olema. Selle eest siis kandis hoolt see, kes oli endale külalised kutsunud, et igaühe jaoks oleks ka vääriline lusikas. No nuga, ma saan aru, on terasest rauast aga lusikad. Lusikad olid puust tavaliselt muidugi väga rikkas peres või raekojas või või noh, tõesti väga sellise küllusliku luksusliku söömaaja puhul võisid lusikad olla ka hõbedast vidinast, aga väga väga levinud olid puust lusikad ja et et see puust lusikas ei tunduks selline õnnetu seal pidulaual, siis tavaliselt maaliti ta väga kaunisti ära, et see nägi väga uhke välja. Aga lauanõud teised taldrikud pokaalid. Taldrikut kui neid oli, sest tegelikult söödi ka taldrikukujulise leiva peal, et ja taldrikukujuline leib siis peale pidusööki jagati vaestele kõik need leivad siis, mis sealt rikaste laua pealt üle jõetaldrikutel ja mis olid ju mõnusasti kõiksuguse viha, vedeliku ja muu toredusega läbi imbunud, et, et poolt sugugi kehv kraam, noh, muidugi kui me mõtleme nende epideemiate peale, siis väga ise niimoodi süüa ei tahaks, aga aga selline komme oli ja taldrikud siis olid Sabist muidugi jälle jõukamate majapidamistes hõbedast ja tinast. Ja vaesemates majapidamistes siis muidugi ka puust siis kannud sellised joogikannud võisid olla väga uhked ka hõbedast ja tinast mis olid sellised rikaste perede armastatumad, joogikannu materjalid ja on teada, et hoolika olemas, kes kaar, kindlasti klaas peekrid. Aga need olid kõige kallimad, tõenäoliselt need olid väga-väga kallid. Tehnoloogiat lihtsalt ei teatud või oli seda kallis valmistada. Seda oli kallis valmistada, siiski on nüüd ajaloolased praegu omavahel kangesti vaidlevad selle üle, et kas Eestis toodeti klaasi või mitte, sest teadupärast tar, kust on leitud klaasi väga-väga rikkalikult, mistõttu arvatakse, et, et seda osati valmistada ka kohapeal. Aga kõige peenem klaas kahtlemata tuli Veneetsiast. Ja on siiski teada, et ka Liivimaal elas inimesi, kes said endale Tabineetse klaasi lubada. See asi kõrvalt vaadates või tulevikust minevikku vaadates tundub, et need lauakombed ja kõik olid küllaltki karmid ja julmad ja ei olnud seal midagi nii väga ilusat ja peent, et isegi tundub nagu räpane. No ma ei julgeks neid keskaegset inimesi nii väga räpakatest selles mõttes tituleerida ette, et on ju teada, et jootudel olid väga sellised selged ranged käitumisreeglid, et kui sina ikkagi ajasid mingisugust jooki maha õlu või, hoidku arv selle eest, et veini, mis oli kallis kraam siis tehti kohe käe või jalaproove, sõltuvalt siis sellest, kuhu see jook maha läks, kuidagi, kas maha laua peale siis tehti käeproov, kui siis põrandale, siis tehti jalaproov ja kui ei katnud ära kas käe või jalalaba seda jooki, mis oli maha läinud, siis sa pidid maksma trahvi. Iseasi on muidugi see, et peo edenedes, ega kellelegil Nendest joojatest või suurematest pidutsejatest ei olnud enam vahet, palju ta seal trahvi maksis ja eks see pidu keskajal kippus pahatihti kergemini käest ära minema, kui võib-olla tänapäeval. Aga puhtust nad ikkagi üritasid selles mõttes pidada või vähemalt peet, kes siis linnaelu reguleerisid, ehk siis raehärrad andsid välja mitmeid määrusi, mis puudutasid heakorda ka ja kindlasti nendesse erinevate gildides kraades olid ka pidutsemise reeglid ja, ja siis sellised käitumisreeglid väga täpselt kirjas. Aga kas võib pidada seda vastlaaega ja aga selliseks rahulikuks ajaks köögis? Ma ei julgeks kohe üldse niimoodi öelda, et, et kuna kuna paastuaeg ehk ta oli siiski rahulikum, aga on teada, et paastu ajal ka ega suured isandad Tallinna ajal jaoks, siis kõige suurem isand oli ordumeister. Et need suured isandat ja ordumeistrit kippusid ka paastu ajal ringi liikuma ja kui siis nii selline tähtis isand linna linna külla tuli, siis olenemata sellest, kas oli paastuaeg või oli piduaeg, siis kokad pidid palehigis oma leiba teenima ja seda seda mitmesugust leiba pidulaua jaoks tegema ka, et, et ma ei julgeks küll öelda, et, et oleks olnud kokk, meistritel hõlpu. Äkki mõni retsept veel siia nädalalõppu? Et on selline maius keskajast teada nagu ingverileib ja kui seda tänapäevaste mõõtude järgi valmistada, siis läheks tarvis üks, ühe detsiliitri jagu mett kuskil nii 250 300 grammi, leiva sisu ja eriti hästi kõlbab selleks tume rukkileib siis maitsestamise jaoks läheks vaja pipart ja ingverit ja kuna minu jaoks esimest korda tehesse ingveri teibi äi natukene selline mitte väga suupärane, siis mina lisasin sinna täiesti meelevaldsed, ka konjaki sees seisnud rosinaid ja valmistamine käib siis nii, et tuleb ajada mesi keema. Oh õudust, et ma isegi ei taha teada, mida mesinikud praegu mõtlevad, tuleb ajada see vesi keema, nii et sealt kõik kasulikud ained muidugi ära lähevad, keeta teda umbes kolm minutit ja seejuures tuleb väga Parmalt valvata, et see mesise, et ülenõu ääre ei jookseks, kui teda on kolm minutit keedetud, tuleb panna juurde leiva sisu segada hoolikat tulelt, ära tõsta, lisada pipar ja ingver pisut jahutada, siis panna juurde need konjaki rosinad pida, keskajal siin-seal kindlasti ei käinud. Ja siis lasta korralikult maha jahtuda, et väga hea on, kui see mass saaks seista kuskil öö läbi külmkapis ja kuidas hommikul sealt siis välja võtta, siis annab temast väga mõnusasti veeretada sellised pallikesed, mida mina siis olen omakorda katnud pähklipuruga. Ja kreeka pähklid oli selline tore luksuslik kraapida ka tänapäeval võiks selleks pähklipuru tegemiseks kasutada. Ja siis need jäävad sellised ümmargused nagu kommid. Jah, aitäh, Angela Randmets stuudiosse tulemast ja aitäh, et nädal meiega veetsite. Ja suur tänu Teile kutsumast ja suur tänu kuulajatele kuulamast.