Jaanuarikuu hakkab lõppema. Dirigendina keskendusid sel kuul patukahetsuse teemale Pärdi Jašnitke muusika kaudu. Tõsi küll, oled nende teostega tegelenud aastaid, kuid saatuse tahtel sattusid kõrvuti kaks eredat ja olulist kontserti üks Moskvas ja teine Stockholmis. Arvo Pärdi kaanon paka Jaanian kõlas nüüd esmakordselt vene publikule Moskvas. Kas see mõjus ka kuidagi esitusele või vastuvõtule? Valmistasime ette Moskva ettekannet veidi kauem kui tavaliselt näidete kandeid, mis me oleme teinud nüüd siin Pariisis või varem Kölnis. Sest millegagi pärast see aga publik sellest tekstist aru saada andis mingi erilise motiivi ja me leidsime ka üheteistmoodi nurga, selle teose ettekandeks. Seda on raske seletada, aga ma tunnen küll, et me selle ettekandega, mis on Moskvas, tegime säilitasime selle tunni 20 jooksul. Väga hea stabiilsuse ja sisemine teksti rütm makas. Nii nii toimima, et, et ta hakkas ka publikule väga sisenduslikult mõjuma ja ta ei mõjunud oma niisuguse ereda gaasi emotsionaalsus, vaid oma karge teksti täpse ütlemisega ja väga veenva sisemererütmi. Nii et mulle tundub, et Moskva ettekanne oli küllaltki oluline meil selle teose esiettekandetraditsioonides. Seniajani ma arvan, kui tekib teda kunagi võimalus teha mingi turnee peal kolm-neli korda järjest, siis siis niisugune kogemus nagu meil Moskvas oli, annab väga hea sisetunde edasiseks tegemiseks. Küsin siia vahele üldiselt, et kui palju see keskkond, kus mingeid teostete kantakse ütleme, see kontserdisaal, see, see kultuuriõhkkond, kui, kui palju see üldiselt mõjub. Moskva mõjus ka kahtepidi, esiteks ma olin päris suures ärevuses enne seda ettekannet, sest see oli esimene meil kontsertsaali ettekanne, muidu kirikutes ette kantud ja kirik, kus musitseerimine selle teosega iseenesest juba juhib publiku õigele rajale, eks ole tarvis seal selles mõttes palju vaeva näha. Kontserdil inimesed tulevad siiski veidi teistmoodi ette valmistatud. Ja ka võib-olla rohkem hajevil olles kirik siiski mingil määral viib asjad ühte punkti? Jaa. Ma arvan, et keskkond on üks, aga teine muidugi. Inimeste semantiline taju niisuguse vokaalsuurvormi juures on alati oluline see, kas sa saad teksti nüanssidest lennult aru läbi tõlke, nii et et see otse kontakt tekstiga on see, mis ka hakkab sulle lavale kiiresti jõudma. Sa tajud seda, et inimesed mõtlevad koos sinuga ja sellega tekib mingisuguseks hingamine. Nii palju ma võin selles selles kogemusest rääkida. Kas Moskvas ei oldud huvitatud, et see teos kirikus kõlaks? Ma yhe nonii, ei olnud selle protsessiga kursis, kuigi ma kuigi meie kutsu ja põhimõtteliselt oli vaat sinna sellepärast, et Pärdile anti autasu ja part valis ise esinejad ja vart teose, mida ta tahtis, seal ette kantakse. Ja ma pardile ütlesin küll, et ma sooviksin teha kirikusega part ütles, et seda ei peeta võimalikuks, nii et niisugust suurt organiseerimist vaeva selle taga oli, aga talvisel ajal oli see ka praktilisem. Moskva konservatooriumi suur saal on väga akustikaga, selles mõttes ei ole akustilisele, et me ei kaotanud suurt midagi, aga lihtsalt keskkonda. Teine meeldiks. Aga publik oli hea. Ja ta oli suhteliselt hea, kuigi mind alguses Vediks häirisid fotograafid ja kaameramehed, kes ühe kaamera juurest teise juurde käisid, vaikse muusika all eriti ei ei anna nagu head tunnet kontserdi alguses, kui niisugune väike närv õhus on, sest meedia alati tekitab mingisuguse lisatunnetuse, et saalis ja ka kuskil keset seda teost tardusid nemadki, nii et see oli niisugune huvitav protsess, mis seal toimus. Snike 12 patukahetsussalmi on kirjutatud 10 aastat tagasi. Pisut enamgi kui 10 aastat tagasi. Millal terad Rootsi raadio kooriga hakkasite, seda teost õppima? Esimene aasta, kui alustasin siin peadirigendina, valmistasin ette šnitki reekviemi. Teine aasta 95 alustasin hooaega patukahetsuskaanoni ka ja 96 alustasin hooaega Snedge koori kontserdiga. Nii et 95 oli teine ja 96 soovisin. Et ta kirjutaks meile ühe uue loo, aga siis ta oli juba nii, et ta ei saanud seda tellimust vastu võtta. Nii et kõik need hooaja algused on olnud snikega. Selle kurjus. Kas sel ajal oli ka isiklik kontakt heliloojaga? Läbi tema abikaasa sai temaga vesteldud mu esimesed lindid, mis temani jõudsid. Nendele ma sain küll kommentaarid. Mõisnike teosed salvestasid tegelikult kaks aastat tagasi. Jah, 11 psalmi on kaks aastat tagasi 96. aastal tehtud ja viimane osa sai ka siis tehtud, aga nüüd ma tegin ümber nii, et see on viimane august. Selle osa siis liitsime sellest 88. aasta versioonist. Nüüd need kaks patukahetsuse teost kõrvu, see tähendab, et kuulajal tekib muidugi oma suhe, sellesse oma vastuvõtmine aga, aga ikkagi oleks huvitav, huvitav teada, et, et kuidas tegijana dirigendina on muusika, muusika sisse minek, kui erinev see on snike või Pärdi puhul? Seda on võib-olla raske kirjeldada, nende teosed sündisid väga erinevalt. Kui Pärdi patukahetsuse kaanon tegi läbi väga raske ürituse. Ses mõttes võiks iga dünaamiline ja, ja tempolina sisemine alge vajas nagu otsimist. Jaa jaa ütlemine ja fraasid vajasid leidmist. Selles Niguliste akustikas ja versioone, kuidas seda teha, võisin ka pakud heliloojale, võib-olla erinevad mitmeid variante klaveri juures ja ja kuna seda polnud varem ette kantud, siis ikka tekib väike niisugune. Noh, mitmed teede variant sest siis, kui teos ei ole maailmas kuskil maal kõlanud, siis on kõik uksed lahti, niipea kui sa oled ükskord selle ära fikseerinud. Nii on juba üks variant olemas ja sellega hakatakse arvestama. Heasnike puhul oli olnud varem variant, hollianski oli seda ette kandnud, mina kahjuks seda kuulnud ei olnud. Ja, ja ma läksin selle teose tegemisel täitsa niisugust oma rada mooda omapärast siis kui olin esimese ettekanne teinud, siis ma kuulasin seda varianti. Aga tegelikult olulise osa sellest interpretatsioonis, mis Nitkebu šnitti niisuguses interpretatsioonis maa läbi käisin, oli kõige rohkem mõjutatud siiski Pärdi kaanonist. Sest päädi kaanon annab oma niisuguse sisemise rahu ja mingi väga minimaalse kompositsiooniga sellele tekstile ja kogu nende palvetaja hulgale sisemise rahu ja väljapeetuse, millest võid väga eemalduda snike puhul, kui sa alustad snike muusikaliste niisugustel kompositsioonide liigset dramatiseerimist. Ja selle selle teose teose puhul vist ongi väga erinev tee üle, noh nii läbi käidud ma alguses tegin ja kuhu ma lõpuks plaadistusega jõudsin. 98 tegime väikse korrektori viimase osaga, nii et see, see on pikk tee, anud ta. Ta oli meil 95. aasta alguses kavas, siis oleme 96. nagu plaadistasime selle siis ka 90 seitsmendal. Kuskil saime teha kaasaegse muusika festivali, seda ettekannet ja nüüd Jaapani turneel kaolisema snike kavas, nii et ta on aeg-ajalt meie kavadesse rootslaste kanud. Ega sellest teosest ei ole muid salvestusi. Taani Raadio koor on teinud salvestuse, ma arvan, kuid selle, selle plaadi saate, seda oleks huvitav kõrvuti lasta. Lihtsalt no missugused on intervjuu isolatsiooni ja teise interpretatsioonivahekorrad, kust aka tihendid, interpretatsioon, kus hakkab noh, niisugune problemaatika tegija jaoks just see on võib-olla, ma ei tea, kas laiemat kuulajaskond huvitab, aga ma arvan siiski väga huvitavad ühte sama parditure niisuguses kõrvutuses omada mingis fonoteegi näiteks. Seoses selle plaadi esitlusega siin siia Stockholmi on tulnud ajakirjanikke Euroopast, Prantsusmaalt, Portugalist, Saksamaalt ja mujaltki mille vastu on huvi tuntud. Oled nagu kohtunud mitmete ajakirjanikega. Ja ainult praegune ühega kohtunud, aga õhtul on veel kaks kohtumist ees. Portugalist tulnud ajakirjanik oli läbistu tõend sitke biograafia ja omas väga palju tsitaate millele ta tahtis minu kommentaare saada. Mina polnud nende tsitaatide peale palju mõelnud, ma olen rohkem tema pardid lehitsenud ja ja see tsitaatide maailm, selle ma palusin mulle eraldi saata, siis ma saan seal sellega nagu omaette istuda ja neid neid asju rohkem nagunii järel mõelda, neid ei saa spontaanse intervjuu stiilis kiiresti anda. Ja samas maa. Püüdsin talle siiski selgeks teha seda, et helilooja sõnaline maailm on paraku alati teine kui see muusikaline maa elane Est-helilooja võib oma sõnade maailmaga tekitada assotsiatsioone, eriti tegijas, mis ei pruugi absoluutselt kattuda selle sellega, mis interpreet tema partituuris leiab. Need interpreet peab olema nagu valge leht kui ta partituuri avab, mitte tal on niisugust Suurt mõju helilooja sõnalise osapoolt, kuigi see sõnaline noh, taust võib olla tihti oluline teatud hetkedes, aga see on niisugune kraadi ja nüansiküsimus. Et ma tundsin, et see Portugali daam oli rohkem nagu vaadelnud sõnalist osa kui muusikalist osa rohkem vaadanud teda teda läbi biograafia, raamatu kui partituuri teha. Nii et siin ongi see tavalise muusikateaduse ja elava interpretatsiooni vahel, tekivad mõnikord niisugused hallid tsoonid ühtemoodi partituuri vaadata. Need teosed on mõlemad väga sügavad ja vaimsed teosed. Kuidas sa arvad, kas selline muusika võib inimest paremaks muuta? Iga palve muudab juba inimest paremaks, kui ta satub selle hea helilooja kätesse, need palved ja ta suudab luua sinna teksti taha. Niisuguse muusikalise maailma, mis Need palved teeb teeb inimesele veel tajutavamaks, siis, siis miks mitte, peab, see peab toimuma, et inimene paremaks läheb. Iga hea kunstiga on. Ja see võimalus antud iga ja kunstiteosega. See ei pruugi olla alati niisugune tähenduslik palve, aga aga nende tekstide puhul küll. Kuulame kahte viimast Salmeisnike teosest, kus kahetsus muutub imeliseks kirgastumiseks. Paljana kuulen ära nutta, selle üle sündisin paljana, sellisena ka lahkun. Hale, et rabelen asjatult häbenedes viletsust tajudes elu lõpp, Puuime, kuidas läheme kõik ühtemoodi pimedusest valgusesse, valgusest, aga pimedusse, emaüsast, nuttes, maailma kurvast maailmast, aga hauda alguses ja lõpus itk, mis sobib nende vahele. Unelm, ohtlikud varjud, ilu, toredused. Kogu kahju on ilusast rikkalik Palmitud elust nagu õis, nagu põrm, nagu kaob. Alfred snike patukahetsussalmide plaadiesitluskontsert toimus Stockholmis Gustav Vasa kirikus esmaspäeva õhtul kuid juba teisipäeva varahommikul istus Tõnu Kaljuste amsterdami lennukisse, et jõuda Madalmaade kammerkooriproovi. Mida toovad homse päeva tööd-tegemised ja millised on need uued teemad. Peale patukahetsust? Programmida Madalmaade kammerkooriga terrigeerin on Meridž of Heaven and hell son William pleigi luulekogu pealkiri. Ja see Müstik usuline müstik, kes renessansi ajal neid luuletuse kirjutas, omas mitmeid küsimusi selles valdkonnas mis on talletatud väga ilusasse meediasse. Ja need luuletused kuus luulet kannab seda seda teost, mida ma ette kannan sele. Ellio helilooja on Taani dirigent ja helilooja puu Holden. Ta on teinud väga huvitava töö, kus on mõni osa nendest kolmele koorile, mõned neljale koorile. Niisugune. Koorifaktuur on ühelt poolt põneva, teiselt poolt põnevam teema ja teksti ja muusikakäsitlus. Ja selle programmi esimene pool. Koosneb veel. Joeb frantsensi ühest teosest, mis on kirjutatud Hollandi aja filosoofia materjalisti. Spino osa tekstile millest ta räägib kõige tähtsam inimestevaheliselt, tähendab kõige inimeste jaoks on kõige olulisem luua omavahelisi häid sidemeid ja näitab kuives inimühendused oma terve, terve ja positiivse tegevusega võivad nihutada maailmas siin väga olulisi asju. Ja need kaks teost nagu kontserdi esimeses pooles ja teine pool kuulub, nagu siis ugri maailmale. Jaan Sibeliuse rakastavas hobus 14 segakoorile on esimene teos ja siis tormise Karjala Tartus on teine teos. Siin on ka niisugused Merits, Afeevendan hell, hoopis teises valguses. See kuulus Sibeliuse rakastava on väga kaunis romantiline teos, milles on Skandinaavia romantiline idüll. Mees ja naised poole vahel nii kaunilt muusikasse kirjutatud ja omab ka teatud niisugust folk, folkloristika tausta ja tormis oma karjala ja Lenroti tundmisega on teinud sellest Karjala saatusest väga huvitava terviku. Sinnan elu oma erinevates niisugustes tahkudes ära laotatud viide viide laulu. Aga seda vist juba Eesti publik rohkem tunneb, nii et nii, et sellest ühest puholteni teose pealkirjast ja William pleigi peal kirest taeva ja maa abielu, see hell on tegelikult seal põrgu nõnda põlvkonna inetu sõnaaeda. Lihtsama inglise keeles märgitšov Heaven and hell on, kõlab 20 kõla, kõlab kaunimat tehasest. Nimetada Veljo Tormise muusikat pagandlikuks tihtipeale tekitab paljudes inimesed nõksatus ja aga need, ma selle kahe maailmaühendus on selles Williamplegi luules võib-olla kõige parema väljenduse saanud. Aga see tekitas lihtsalt niisuguse idee kontserdi tervikuks. Seda me esitame. Seitsmes. Hollandi linnas Madalmaade koor üldse iga kavaga annab ümber Hollandi. Mitu mitu kontserti. Esimene on Aanhemis. Kolmandal veebruaril Sis Utrechtis. Krooningenis preedas Alkmaris entsedes ja siis lõpus Amsterdamis. Seitse kontserti. Ja Eestisse on? Jah, veebruari keskel alustame Uku ja Vanemuise proovidega Karl August Hermanni Raimo Kangro teost tahame plaadistada ja siis jälle vabariigi aastapäeva paiku uuesti ette kanda. Rotermanni soolalaos. Mina olen alati imetlenud seda ideede ideederohkust ja, ja mõte ja vaimuvärskust ning, ning seda, kui sa kontserdil juhatad, et oled alati nii muusika sees, ma ei ole veel täheldanud siukest rutiini või, või väsimuse momenti kontserdil. Kust see energia tuleb, kuidas on võimalik niimoodi pidevalt värske ja elavalt musitseeriv olla ja rutiinist hoiduda? Ma ei tea, ma pole mõelnud, see, see peaks olema nagu elementaarne, nagu muusikat teha, siis see peab ju elama ja mis, no mis on rutiin, rutiin on. Igas värskuses võidi rutiini leida teatud professionaalsed rutiinsed, elemendid, mis peavad kõigi, millele peab kõik põhinemagi. Aga kui silmas pidada meie niisugust elavat ettekandemaneer nähtavasti ju siis on kuulajaga nähtavasti nii niisugune kaasamine ja annab, annab selleks oma oma niisuguse energia. Mul on seda väga raske seletada, kust ja mismoodi mingisuguseid energiat ja värskused kõik tulevad, aga enda jaoks on niisugune loomulik asi, millest rääkimine tundub nagu isegi ebaloomulik. Et väga raske on seletada. Ma arvan, et sinna Üks põhjus lihtsalt selles, et et muusika tegemisel teatud kvaliteedi saavutamine, teatud kõlast naudingu saamine. See ei saa minna inimesest mööda ilma selleta, ütles sellesse täielikult pühendaks ja sellest vaimustuks, kui seda vaimustust aga ei ole, siis ei ole ka seda elu, mida sa silmas pidasid, aga mõtlen, see vaimustus võib ka mõnikord liialt suureks minna, nii et see see balansi leidmine kõige olulisemat helilooja kvaliteedis välja andmast. Kõige tähtsam ja see helilooja partur sünnib iga õhtu uuesti, on ju erinevaid dirigente, kes ja on ka erinevad hoiakud, kes ütleb, et oot, kui see näiteks mõnda teost juba teist korda ette kannab, otse on ta tehtud. Seda, seda me teame juba, kuidas ta seda tegi, aga ma ise leian, et seal On dirigente, kes ütleme, kolmandat, neljandat korda sedasama teost teevad, nad ei leia sealt midagi uut ja toodavad täpselt sedasama vana, aga mulle tundub, et me oleme leidnud ajapikku näiteks niisugustest partituuridest, mida me oleme korduvalt ette kandnud, oleme leidnud uusi tahke ja uusi ideid ja see on see mis annab ka omamoodi uusi mõtteid järgmistele tundmatutele, partituuri, teleniiet. Et muusika, partituur kui selline ei ole nägudega kivistunud vorm, kus sa, kui sa oled ükskord selle paika pannud, et sa siis seda teistkordsel esitlemisel taastoodab? See taastootmine on alati uus. Ja vot see sellest andest ei tahaks küll kuidagi lahti saada. Nakas vähenderi messias, mida te olete nüüd 10 10 aastat? Vaat see aasta see aasta mulle tundus, et sellel tuli mingisugune uus elu, sel aastal siis eriti Tartu ja Pärnu kontserdid väga meeldis, Staliniga polnud igavamad. Esimest korda tegime tervikuna teda kahe vaheajaga grandioosne teos ja ja seal me leidsime just mitmeid uusi. Klaas ja kuulasin, kuidas muusikud, muusikud ise olid niimoodi põlemisega seal sees, et vot see on teil nagu selline teie teemant, mida teie lihviti. Ja see vaat igal kollektiivil, mis ei ole nii juhuslikult kokku kutsutud, kes iga hooajast hooaega tegeleb, tal on tarvis, et tal oleks repertuaaris mingid kindlad numbrid, mille, mille kvaliteedi kallal saab ikka edasi minna ja mis oma väärtusel väärtusega õigustavad ennast. See niisugune geniaalne teos nagu messias, tema lihvimine ei lõpe mitte kunagi. Ja aga samas on see ka hoopis teine taseme ring, kui sa seda, aga need kümnendat aastat järjest teed, sa tajud selle muusika allhoovusi palju paremini. Ja samas sa vajad. Muusiku füüsis vajab mõnikord niisugust musitseerimis taset, et sa, sa ei mõtle grammatikale. Sa ei mõtle grammatikale, sa saad ennast väljendada vabalt. See on nii, nagu tavalise dirigent dirigentidelt räägitakse, ikka peab olema noolse nagu mõelda õpetajad, et sul peab emakeeleõpetaja võimed, sul peab olema võrreldav lavastajaga näiteks, et sa pead nagu olema lavastaja, kes suudab öelda emakeeles õigeid välteid ja grammatilisi reegleid, siis samas sa pead, sa pead noh, kõik need kunstilised kujundid kokku tooma ja kui peaproovides sul mõni näitleja näiteks küsib, et mis vältesse lause lause oli, sul on hoopis hoopis dramaturgia hoopis teised liinid sul peas ja sa oled ära unustanud täitsa grammatilised reeglistikud siis see Rovi ja, aga vot taolised tuttava materjali puhul on see just tohutult oluline, et et see grammatika ei tule nendele asjadele enam nagu jutuks, vaat et sa saad muusikaliste muusikalise suveräänse keelega tegeleda. Kuigi see mõtlen, see grammatika ei tohi, ei tohi kaduda sul peast, sest sa võid keeleliselt hakata valesid otsuseid mõnikord tegema muusikalises keeles ja barokkmuusikast, milles mina ei ole nagu eraldi nagu haridust saanud, aga õppinud hõõruvaliga koos partituuri, algus interpreteerima ja. Mulle tundub, et seekord sai nagu rohkem tuua enda mõtteid sinna sisse, kui õpetad riis nagu mingile. Mingile tasemele ja mingile arusaamisele barokist, aga aga see on nüüd väheks sammukese teinud. Edasiiseseisvumise oma mõtete suunas, nii et siin on huvitav tulevikus seda, seda hakata plaadistama. Seda teost.