Kui võtta teemaks kultuuripoliitika mis sellega seoses oleks südamel No sõna poliitika iseenesest on, eks igal eestlasel omamoodi. Hingel nii vene raa pidi, igaüks arvab midagi Eesti elust ja Eesti riigist. Pean mainima, et ma olen paar huvitavat nutikat intervjuud lugenud. Üks oli vist Hansapanga juht Tammer, kes väga ilusti kirjutas Ekspressis lahti kuivõrd, et tema tegevus Ma-tegevus on poliitiline, nüüd kui ta loob uut kooli ja kui hakkan mõtlema tahapoole, siis loomulikult niisuguse panga tekkimine ja niisugune suur töö nagu üles seati Eesti oludes oli siiski märkimisväärne, läheb asi ja lendas sellest argipoliitikast tunduvalt kõrgemalt üle. Ja sama, noh, ma võin ka öelda, et niisuguse Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkestri tegemine on kuskilt maalt, on kuklas mingil määral poliitiline tegevus ja seda võib ka nimetada kultuuripoliitiliseks tegevuseks. Siiski oma mingisugune kindel suunitlus olnud läbi Ello repertuaari ja kõige selle, nii et see, et poliitikaga ja kultuuripoliitikaga tegelema, see on selge ja ma arvan, et nende Nendel tegudel on konkreetne kajaja tulemus, ütleme plaadistuste ja festivalide ja tallest taolisel Eesti maine kujundamisel rahvusvahelises muusikaelus, see on üks pool, aga teisel teine pool on ka sellest tagasiulatuv kvaliteedinõue. Eks igasugused plaadistamised ka harivad ja distsiplineerivalt muusikuid ennast ja panevad paremini tööle ja noh, rohkem austama detaile ja vaat, seesama tammjärv kunagi kirjutas vahvalt Ekspressis kui pühidiga osadelt inimestelt. Et mis Tallinnas nagu veidi häirib, sest tolm häirib, eks, et meil Tallinn tolmab. Ja mõtled, et pardituurides on ka hästi palju niisugust integratsioonist tekib tolmusest teeääred ei ole piiratud, tähendab, kus lõpeb sõidude ja hakkab kõnnitee, see on, see on niisugune viimid, viimistuse aste, mis on, noh, võid võtta ühest eluvaldkonnast viidet viie teise valdkonda siis ja siis meil ka muusikaelus tihtipeale tolmab hästi palju tähendab, ei ole lõppviimistlusaste ütleme linnamajanduses see mõjub meie kõigi kopsudele, aga ütleme, muusikakultuuris mõjub see meie kõrvadele. Oma muusikutega koos väljaspool Eestit esinedes ja ka koostöös teiste maade muusikutega on kokku puutuda tulnud erinevate kultuuridega. Kuidas paistab selle kõrval eesti kultuuripilt, milliseid ohte ja milliseid plusse sa näed? Vaata, mina nüüd miinuseid ja plusse üldse ei näe, ma ei oska nii üldistada. Me räägime kogu aeg muusikast, ma arvan, et et võiks rääkida sellest lihtsast asjast nagu näiteks. Et viimase aasta näiteks minu jaoks kõige suurem sündmus oli see, et et ma sain teoks teha oma lapsepõlve unistuse, sain oma maakohast sõita mootorpaadiga, otse Soome. Mäletan, kui me poistega mängisime nii loosalumetsade all, siis oli väike kõnekäänd, et millal tuleb see aeg, millal saab õhtut sööma Soome minna või Helsingisse. Nüüd 35 aastat hiljem tuli, vaata, see on üks suurpurus. Ja, ja see oli mul eelmise aasta tegelikult kõige suurem elamus need kui need muusikast on nii palju räägitud, siis ütleme, et see sinu küsimuse resoneeris käe, ütleme võib-olla selle asjaga, et vabadusele nii suur hind ja see vabadus on meil olnud Neymar vähest aega. Et ei maksa veel kiiresti hakata siin tegema igasuguseid. Pingeridasid ja isegi mõtlen see viimane London ja väike aeg võrreldes üldse vaeva kultuurilooga ja praegu, kui me siin patsutame nina vastu järgmist sajandit, tahame kiiresti selle sajandiga nagu ühele poole saada 100 inimest, kähku kähku ritta ja vaadata. 19.-st sajandist pole vähe panna, eks ju, 18.-st ka nad alas aeg läheb hinnangut, mis pannakse plussid-miinused kõikidele nendele tendentsidele, need on alati küpsemad siis, kui on suurem distants. 35 aastat tagasi sai unistatud, et ikka mootorpaadiga lohusalust Helsingisse ja see sündis nüüd. Sellega seoses. Tegelikult on mul juba mõnda aega kibelenud, kellel küsimused, et, et millised on su muusikavälised huvid. Patriarhaadi sõit on üks nendest, no see võib huviks saada, täiesti meeldis, see oli tore perekond, kes meid kutsus lihtsalt oma paati ja sai seal veidi loksuda suvel, sest see oli esimene suur suvepuhkusele tüki aja sellel suvel sai võetud täpselt üks kuu ja siis soomes olime nädalal. See oli sel ajal, kui veel me julgenud tormiga tagasi tulla, üks Soome paatkonda läks kaduma ja suvel, kui sa mäletad, vat samal ajal, siis me käisime seal, käisime väikestes lahesoppides Soomes, seal väiksed külapeod nägime ära ja ei, see on see Eesti mereriik siin. See on kõik veel ees, kui sa näed, mis vastaskaldal toimub ja jumal, see, see vabadus ei ole veel kõikidesse meisse jõudnudki. Eesti filharmoonia kammerkoori esituses kuulsime Veljo Tormise laululaine veereb tsüklist kolm laulueeposest. Kui hakkasite kooriga minema siit väljapoole liikuma kui, kui palju noh, oli sellist sellist, oma väikerahvuse, sihukest kammitsetuse tunnet või või või ei olnudki? Camitsust uhke tunne oli, sest oli hea muusika Gazas, Tormise muusika oli põhiline, mille pärast üldse hakkasin selle alaga tegelema. Äratundmine, et see, see muusika on minu emakeel, siin muusika, emakeel ja sellel muusikul on muusikal, on minekut igal pool maailmas, sest see on hästi kirjutatud, on omanäoline. Ja ma ma ei ole laval võlts, ma ei tee kedagi järgi, ma ei pea noh, rääkima mingisugustes mõistetest, milles, milles ma tunnen, et mu sisikond käib mulle vastu, ma olen just sealtmaalt ja sellest sellest pinnasest ja loomulikult ma ei saa öelda, et ma eesti rahvamuusikat nii läbi-lõhki tundsin, aga sellega tema muusikaga koos harisime ennast ja oleme harjunud iga muusikaga ennast. See ongi see põhiline süümiks, eks sellel ala ala peal tegeleda selle ala peale annab ennast hästi harida. Ja see, see heliloojate partitud hulk, mida teeme, see, see on see materjal, mis mis annab eluks energiat ja jõudu. No oli juttu sellest, et sellel sajandil tahame oma suurkujud paika panna ja praegu tegelikult oleks õige aeg panna 19. 18. sajand paika, aga sest igasugune distants, mis niisuguste Kaustade loomiseks on vajalik, on minu jaoks aeg ja et Eesti muusikat hinnata nüüd maailma muusika taustal Sist sellel Eestil on üks haruldane geograafiline asend, stan kultuuride ristumispaigas ja skandinaavia. Vene kultuur ja germaani kultuur, nad on niivõrd seotud meie muusikaharidusega ja ka kohati kompositsiooni kooliga ja kõige olulisem Eesti muusikas minu jaoks on see, et Eestil on korralik kompositsiooni kool ja tema on hoidnud küllaltki kõrget taset. Pealesõjaaegsel perioodil. Seda ei saa küll öelda, võib-olla kõikide ümbruskaudsete koolide kohta, erinevate rahvusskulptuuride Moden, Leedu, Läti, eks seal olegi väljapaistvaid isiksusi, aga mõtlen. Hulga poolest on Eesti heliloojate tase ikka väga soliidne ja väga-väga hea ja see on vast kõige olulisem. Mis paistab silma ütleme. Kui palju muusikat, mida esitatakse üle maailma eesti muusikast ja siis on juba omaette küsimus, missuguseid niisuguseid kolmikuid sa maailma muusikast esile tood ja keda kuhu lahtrisse paigutada, kellega sulle meeldib Schönbergi, Bergi sööbki Weberni, jaa, vini, inimeste liin või usu meeldib rohkem, Stravinski püssi ära välja, vot see see liin ja nende nendes niisugusi hinnanguid, mis tahes on ju, ütleme dirigendid ja paljuski paljud heliloojad tahavad ikkagi väga selgelt paika panna, et noh, see on see õige, see on oletuslik, see on vähem väärtuslik. Ma olen taoliste hinnangute andmisel ja igasugused kultuurid tausta pluss miinuste tekitamisel väga ettevaatlik, sest ma ma näen, kuivõrd erinev muusika erinevas kultuurisituatsioonis resoneerib. Ja see muusika, mis siin ei pruugi absoluutselt resoneerida, on eesti helilooja loodud tõeliselt resümeerida. Se resoneerib muu muus maailmas mingis Enn kohas, mida sa elu sees ei oska ette aimata, võib tekitada teatud suhtes niisuguseid tulemusi, mida, mida on raske ennustada. Nii et maailm on väga palju erinevat publikut erinevat maitset täis ja aga niisugust ühest hinnangut anda, need kuhu. Kultuuri regiooni meie nüüd kuulume ja selle kvaliteedile anda mingisugune pügal, see on minu jaoks läheks raske teema. Ütleme, et Eesti muusikaelu on väga hea ja väga intensiivne ja koloriitne selle väikse tegelase hulga peale, mis meil siin on, on olemas väga ilus Vikerkaar alates vanema muusikaspetsialistidest kuni kaasaegse muusikategijateni. Lisaks heliloojad ja küllaltki kogemust saavad ka organisaatorid, nii et see, see kõik on üks väga väga positiivne asi, kui vaatad väljastpoolt siiapoole, siin on hästi palju tööd teha igasuguste riiklike institutsioonide arendamisel ja kõik see on üks asi. Tööd saab alati paremini teha, aga põhimõtteliselt on Eesti ja eriti Tallinna muusikaelu täitsa rahvusvahelisel tasemel. Meil oli juttu sellest, et, et jaapanlased nimetasid Eestit koorile olu kuningriigiks Ja seoses selle Osaka kontserdiga ilmustesti arvustus ja seal oli mainitud, et et peadirigent Rootsi raadio Voril on Eestis, mis teatavasti maailmakoormusega kuningriik, noh väga kena, tuleb kinni võtta ja tuleb luua kiiresti kuningriigis, sest selle, ega see tegi ilmaasjata selle, sellel on suur eeldus olnute ja suur lugu enne mind ja ma arvan, et et kõik hinnangud tekivad võib-olla teatud viitega, ütleme, et meil on praegu arengus võib-olla mitte kõige tugevam hetk, ma küll ei tea, ausalt öeldes. Palju eesti kooride tegevusest, nii et minul hinnangu andmine on küll vähe, vähe nullilähedane, sest ma ei ole, ma ei tea, kas kuuriühingul on mingisugune ajaleht või toimub mingisuguseid teabe lehekesi või trükitakse midagi. Ma ei tea, ei ole raadiost ka midagi uut huvitavat kuulnud, kes, mis repertuaari laulab Jaagabele kontsertide traditsioon nagu ka kuskil on hääbunud. Kuskil on tekkinud tugevamad kollektiivid kirikute juurde ma olen kuulnud. Ja, ja noh, see on see selleks, aga ma arvan, et, Kui, kui on mingisugune pinnas taolise hinnangu andmiseks, nagu seal jaapanis tekitati siis selle üle ei maksa, noh nii väga. Piinlikkust tunda või võlts häbi või et ennast akate ironiseerima, sest see vaatamata kõigele, kas nüüd praegu on häid koore või dirigente või midagi. Teist, kolmandat on, meil on väga palju head muusikat loodud, meil on väga head heliloojad ja ja loodan, et, Ka laulukultuuritase ja niisugune vokaalvokaalpedagoogikatase tõuseb niisuguse rahvusvahelises vabaduses ja ja sellega tekivad ka teatud ülemajalised festivalid siia suurema kaliibriga ja suurema tuntuse ka maailmas suuremat resonantsi omavad festivalid neda aitavad seda kuningriiki ehitada. Kuigi eks muusikutel vahel võib alati rääkida muusikaga pealseks, koorimuusika lõpeb, eks ta niisugune teada-tuntud asi, aga ma mäletan seda, mis tunne mul tekkis esimest korda, kui olin Berliini Filharmoonikute proovis ja avada seal tegi igasuguseid märkusi ja koorile ja orkestrile. Ja ma tundsin seda, et näiteks Rootsi raadio koor, nad on kolm korda intelligentsemad ja rohkem kaasaegset muusikat läbi laulnud ja olla kursis kui näiteks niisugune Berliini Filharmoonikute orkestriga meinstid repertuaari pealgi põhiliselt tead teatud stiili peal, aga see vokaalmuusika areng maailmas on niivõrd tohutult teise tasemega kui ütleme 20 aastat tagasi. Et praegu võib-olla hinnangu andmisel, ütleme, eesti kultuurile seda, seda peab enda jaoks selgeks tegema, et toimub siiski väga suur eraldumine, niisugused professionaalse kultuuri ja taidluskultuuri eraldamine. Varem oli see kõik kuskil nii, seal keskel käik, taidlejad püüdsid võrdlemisi hea professionaalsuse poole, aga see oli ka teatud mõttes suur vägistamine, mis toimus läbi laulupidude repertuaari. Viis aastat lauldi ühte niisugust laulukest, mis lõpuks valmis meisterdati. Tore kuulajaskond Urmas Sisaskil olemas, omanis olemas rahvusvahelisel tasemel ees Perile kaunid lood, nii kui hakata veel võtma Eesti sajandi alguses tüki peegi vaimulikud, vihikud ja Taaveti laulud, jaga nüüd püüame teha kreegi reekviemi rahvusvaheliselt tuttavaks, rohkem see, see kõik on, on väga-väga pikk nimekiri. Miljon rahvast, no minu meelest selle, mille kohta nii palju head muusikat ja praegused noored heliloojad kirjutavad ju nendele ansamblitele ja nendele koos seisusele, kes tellivad ja kes on huvitatud, ütleme praegu koorimuusikas on väike niisugune stagnatsioon või sedasi öelda, kui ma kuulasin korjastide koori juubelikontserdid, siis noh, see oli nagu, ütleme mõnikümmend aastat tagasi seal midagi muutunud nende kuskil. Aga see on ka mingisugune kindel traditsioon ja võib hoida seda parem, parem see kui mitte midagi. Nii et lihtsalt kõik oleneb sellest, kui palju inimeste inimesed tahavad uusi ideid teoks teha, kui palju tahavad tööd teha selles saalis võib-olla selle žanri jaoks ei ole nii helget tulevikku ja sellepärast, et võib-olla ei teki noori, kes tahaksid selles žanris tegutseda, sest mul on tunne, et häälte koori dirigendina tegelikult peaksid minema nagu balletti tantsima varem pensionile, sest see on tohutult tohutult teistmoodi raske töö, kui noh, tavaline orkestri dirigeerimine, see võtab väga palju rohkem energiat. Arvan mina. Kui te vaatate kõike seda minu nonii eelmise generatsiooni või ütleme minu isa generatsiooni, siis vaadake, kui, Kui palju nad on teinud, kui palju nad on korda saatnud ja, ja kuivõrd noh, kuidas öelda. Kui, kuivõrd varakult tegelikult peavad nad nagu lõpetama oma tegevuse, eks see tähendab see intensiivsus, millega tegeleda, et see oli meeletu ja, ja hästi palju nende hulgas varalahkunud inimesi. See on. See on niisugune suur energia ja suur entusiasm, mis on kuskil Võib-olla olnud üle doseeritud vä? Kõlas Veljo Tormise laul Ernst Enno sõnadel kuulmata kuskil kumiseb kodu. No minu meelest laiemalt meie koorimuusikaprobleem ongi selles, et heliloojad kirjutavad tellimise peale, aga kooridel ei ole raha, et maksta heliloojaid. No see on jah, esi esialgu tundub, et nagu on see õige jutt, aga tegelikult on maailma muusikaliteratuuri niivõrd suur, niivõrd lai. Tuleb löö, lüüa lahti andide pikkune traditsioon ja koolitada lauljaid ja koore ja avada erinevate sajandite ajastute hingust ja see on see, mis arendab, mis, mis juhtub eesti kooridega siis, kui nad jäävad ootama siin ainult kohalike heliloojate loomingut. Juhtub sama asi, nagu juhtub praegu Rootsis, Kanadas, Ameerikas, väliseesti kooridega, kes hoidsid eesti kooritraditsiooni Eesti laulu hinge sees ühe teatud repertuaariga, vabariigi aastapäevast, vabariigi aastapäevalehe ja suured patrioodid, müts maha nende ees. Kui me mõtleksime niipidi, et needsamad koorid oleks omanud niisuguseid juhte, kes oleks läinud selle kultuuri sisse, milles nad olid omanud suuremat repertuaari oleks läinud repertuaar rahvusvahelisemaks ja kogu kogu tegevus oleks hoopis teise pinna peal ja peale praegu me võiksime rääkida, oot oot, Rootsis on see Eesti Eesti koor, ta on Rootsis tuntud koori seda näha? Ei tänan. Eesti ühiskonnas tuntud seal. Ja sama sama asi, seesama välisEestis juhtub siinsamas Eestis. Kui täpselt samamoodi, dirigendid hakkavad mõtlema ja oma. Teatud ringe repertuaari Alt ootama, kui hakkavad tekkima niisugused hinnangud, muusika õhtuleht ja see on nüüd raskes, on kerge ja see on siin ühtegi muusika teostile kerget maailmas. Nii et tuleb lihtsalt muuta oma suhtumist praegu teises olukorras. Tuleb näha maailma ümargusena. Ta ei ole siin meil siin kodumätta peal, kogu maailm, siin on maailmamuusikat täis. Heliloojad ei leia, siin, leiab seal, või kolmandas kohas on palju ilusat eesti poeesiat, mida võivad ka ükstaspuha, missugused heliloojad kirjutada, on kindlasti torkavaid kooridirigente, kes ise hakkavad kirjutama koolile, kes hakkavad nägema eesti luulet, mis on tohutult mitmekesine. Kui sa, kui vaatad, missugust luulet on lauldud ennesõjaaega ja missugust luuletan lauldud peale sõja aega, siis tegelikult toimus üks küllaltki suur mürgitamine on Eesti niisuguses AKP kultuuris. Tähtsate teksti hulk sai küllaltki oluliseks. Nii et see on üks pool, loomulikult on tekkinud taolisele masssaarel nagu koorimuusika, palju, hoopis teistmoodi väljundit ja laululava kogub hoopis teisem muusikaga palju rohkem publikut ja seal on palju suuremini Kerge sees ja sambla suuremat volüümid. Ja see on, see on juba tänapäeva maailm, mis on viinud kogu selle niisuguse masskultuuri hoopis teise teise kohapeal, aga see niisugune roheline Laulmine puhas Ann black. Aga pela kultuur on siiski selle selle piirkonna küllaltki suur väärtus, mida tasub hoida ja millele tuleb anda just rahvusvahelist väärtust, kui ta jääb meil siin omavahel niisuguseks teemaks, mille üle ma aeg-ajalt istume maha ja üksteisel õlga patsutamas, on siis nende nende omavaheliste komplimentidega see asi lõpebki. Kui võtame Kinni rahvusvahelisest ringist ja anname oma lauljatele ja laulupidudele veidikese rohkem rahvusvahelist joon, siis hakkab see asi hoopis teistmoodi. Mina olen selles veendunud. Saate ja ühtlasi saatesarja lõpetuseks kuuleme muusikat Joseph Haydni harmoonia missast. Salvestist Põltsamaa kirikust. Möödunud aasta 11.-st detsembrist esinevad Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel. Solistid on Pirjo Levandi, Juta Roopalu, Mälk, Mati Turi ja Uku Joller.