Oli sõja lõpul tegevteenistuse ohvitser Saksamaal. Viimaste päevade lootusetus olukorras tegi kunagine sõjakoolikaaslane talle ettepanekut tulla üle eriüksusse, kutsel olid selleks vastavad volitused. Loodav üksus paiknes Baieris lääneliitlastele lähemal, mis tõotas pääsemist. Edgar lamp. Ja mul oli sõdurpoisse sealgi, kes nad oli mul nii omaseks muutunud ja, ja ma tundsin niuke suurt südamevalu, kui ma oleks ära sõitnud ja ma jätan nad sinna maha. Ja see oli mul kõige suurem vigad. Ma umbes 20 normiste tõend siin asjasse ja andsin talle kõik direktiivid, et nad tulevad mulle sinna Berliini järele, selliseks tähendab konkreetsesse paika ja, ja siis sõidame kohe järgmisel päeval minema. Ja mis siis nüüd juhtus? Järgmisel päeval, kuid neid oli kokku lepitud kohtumise aeg parajasti selles kohvikus. Ootasin seda kullerit, kes tuleb minuga kokku saama, selle asemel, et sinna oleks tulnud. Nüüd see sõdurpoiss tuli kaks minu pataljoni ohvitseri tulid sinna minu laua juurde ja oled arreteeritud. Malet, vei tundsin mõlemaid tähistusi. Naljatasin vastu. Mis te nalja teete? Ta on olukord, oli selline poisid, eelmisel tulid ära ettevaatamatult. Neid hakati kohe jälitama, nad saadid kõik kätte. Ja, ja komandör oli andnud sellise ülesanded, kuna mina seda asja organiseerisin äraminekut. Kui mina tulen tagasi, ta karistab ainult mind ja poiss ei karista, aga kui ma tagasi ei tule, siis ta karistab kõiki neid ja nad tegid mulle selgeks, sina oled need noored mehed sealt välja toonud ja ei ole triinud annetuse, siis sa pead ka nende eest vastutama. Ma leidsin, et minu ohvitseri kohus on tagasi minna ja mõtlesin, hea küll, ma tulen. Äkki tuli õuele. Rahvas tormas ja minu arreteerijad esimese hulgas kadusid silmist ja ma tulin üksinda tagasi, komandöri, ma ei näinudki, Omardeerijadena tulin tagasi. No see ö, see oli keskkui, ma sinna tagasi saabusime otsekohe kandi selle komandörile ette. Ja nii nagu see kindral seimasse Narva rindel neid samasuguse sõimuma sain selle saksaga komandörilt. Ta ütles mulle, et mul on ainult üks korraldus. Ma pean teid seina äärde panema selle teost mahalaskmisele ainult anud välikohtuotsus ja sa, ohvitser, kes sõja ajal Tizerteerub, on ainult üks korraldus. Sea sellisena ta lahkus sellise sõimuga ja sellise otsusega läks võimine möödu ja tuli kolonel sars. Sest ma olin juba niisama posti paar redeerid. Jaa. Saarsen, mul oli väga valus teda näha. Ja ta tegi, kui ette, et miks ma seda tegin. Ma ütlesin, härra kolonel, viis päeva, ma käisin iga päev teie venna juures küsimas. Teevend kinnitab teile, et ma käisin teie juurest otsimas ja ma tahtsin teile ettekande, mul on selline ettepanek tehtud ja ma tahtsin seega nõu pidada. Kas te peate seda võimalikuks või on teil endal mingi plaan, aga minu jaoks on sõda kaotatud ja me peame igaüks sisenda talle mõtlema. Ta jäi oma juurde sellepärast aga muidugi tema ei sõimata, vestlus oli väga viisakas ja ta ütles mulle, et ta pettunud, et miks ma niimoodi talitasin, seda ta ütles otseselt. No ja siis, Saarselist oli nii palju mul tol ajal abi, sest. Otsas oli siis te tõesti maal teisel päeva teatavaks seitse päeva valju aresti tähendab ühesõnaga kohtu alla mind ei antud. Tarmo Saarsenile, ma olen kindel, et ilmselt ei oleks üldse teist otsust on sest selle kapteni käitumine oli niivõrd julm, et seal teist otsust oodata ei anna. Aga Saarsen tegi maksimumi, sest tal oli suur autoriteet sellele saksa komandöri juures. Ja seitse päeva ja siis noh, see oli see niimoodi ainult vesi ja leib ja, ja ka see vahisõdur, kes mind seal valvas ja toitu tõi mitte üks elamuga rääkinud talle keelatud, nii et seitse päeva mulle ei andnud mitte ainsatki võimalust ühtegi sõna vahetada. Ja kui see seitse päeva oli mööda nendest teisel või kolmandal päeval siis oli pataljoni äraseid reisidele. Ja mul oli ka selge, et mind pandi kohe vagunis istuma sinna, selle kapteni väisele staabi juurde. Mul oli selge pilt, et mul oli nii kindel valve sest mind ei pandud mitte sellepärast, et ma läksin pataljonile seid juhtkonna juurde kuulunud vaid lihtsalt, et ma olen silme all ja noh, midagi teha ei saa. Aga mis minul omakorda neid pettumus oli sellest Sarsonist. Sest ühel hommikul, kui me ärkasime siis ei olnud enam Saarsedega, Dane raud. Nad olid kadunud ja, ja, ja oli ainult paar madalamad tegelast, kes meid siis sinna 20 diviisile pile andsid. Tähendab, seal oli üks seguse. Rügemendi ülem oli rüütliristi kandja Maidla seminarid. SAS'i auastmed ei tunne, aga pagunite järel oli ta majori astmes tollal ja rüütlirist oli tal kaelas. Ja minul ei olnud ka, ei, ei pääsenud üldse tema jutule ja ei olnudki vajadust, sest mind arvati reservi. Sõdurit jagati äraüksuste vahel ja ma olin seal üks ning asula ja asu ja seal ma siis kohtasin just nüüd üht teguly venda. Tema oli SS mundris. Mingit manu mulle ei meeldi, aumärgid tal oli ka ei luba. Muidugi, kui kuulivendigi kohtab kuulivenda ja räägime süngetest meeleoludest, et sõda on lõppemas ja ja ma mõtlesin, et siin on ainult see võimalus mõelda mingile kolmandale võimalusele. Ja kuidas ta mulle selle peale reageeris millest sa räägid? Mingit kolmandat võimalust meie jaoks olemas ei ole. Ma lasen igaühe oma käega maha, kes julgeb sellest rääkida. Meie jaoks on ainult kaks asja. Kas Suur-Saksamaa võit või surm? Ma räägin seda sellepärast seal sealt nii juhtunud lugusid ei ole, mitte ühte võib-olla mõne sõnal on unustanud, aga see asja tuum on kõik Edandud. Talle ta rääkis seda sellise sellise niukse äkilise ärritusega, isegi sülg suust jooksis ja, ja, ja, ja vaata, mul tekkis, äkki mõned laseb maha, sest ma julgesin öelda, kolmas võimalus. Kas tema oli Maidla ohvitser, see oli tagala ja, ja, ja see oligi mingisugune reserv, ma ei teadnud tollel momendil ja ja pärast seda. Mul ei olnudki nagu tahtmist ligemale midagi küsida, sest mulle sai hoiaks selgeks, mis minu jaoks oli võõras. Sest ma ütlesin, minul oli selge, on ainult kolmanda võimaluse otsimine, aga seda kuulda äkki inimeselt siis ma peale selle mul oli mu lühikese ajaga selgeks siiski, et ta, ta oli kõike seda ideoloogiat väga omaselt võtnud. Kas ta oli sõjaaegne ohvitser või Eesti sõjaväe Kaalepile kuujumala perekonna pärast, ta ise on surnud ja ma perekonna pärast Ida ligemalt Sassina ja, aga nüüd küsimus on. Läks Ma ei tea, kas teisel päeval kohe kohtasin seal neste teist koolivenda. Kui ma enne nimetasin, et mina olin Treffneris 67. aastal õpilaskonna vanem, tema oli 36. aastal lõpetaja sanskerson ja koos olin temaga ka sõjakoolis, nii et me olime koolivennad ja sõjakoolikaaslased ja peale selle peale selle vaieldamatult selle mehe suhtes ma olin absoluutselt veendunud, et me oleme ühel lainel. Ja kui me siis esimesel korrusel kohtusime, üllatus oli meile mõlemale. Kuna siin natuke ringi ja Ma räägin äkki ja me leidsime selles majas, kus inimesed oli muidugi kadunud. Leidsime grammofoni. Ja äkki leidsime ühe plaadi. Ja see oli Schuberti lõpetamata sümfoonia. Ma mäletan, alles äsja vabariigi lõpuaastal oli Tartus lihastatud film Schuberdist vaikselt anuvad mu laulud. Peaosas oli kuulus saksa lausa Richard laupäev ja selles filmis oli ka see lõpetamata sümfoonia ja see on minu, kui ma räägin muusikast ja eriti selle sümfoonilise muusikast, siis see oli minu esimene avastus selle instrumentaal sümfoonilise muusika põllul ja see juhtmotiiv ka isegi mulle otsekohe juba oli selles Tartu filmist niivõrd meelde jäänud ja ja täpselt sama juhtus olema ka Kersonali minuga. Me kuulas ja mul tänaseni meeles, millise vaimustusega me seda seda sümfooniat tolles situatsioonis kuulasime. Ja teisel päeval otsib ta mind üles, ütleb niimoodi, et Edgar. Ma olen otsustanud siit ära minna. Ma sain endale erariided, tema muretsesin ka sinu jaoks. Ja homme kell 12 kohtume ja lähme. Et temal oli see eelis, et tal oli hea kindel stuube võõrkeelte osas ja ka vene keel oli tal perfektne. Ja ta ütles, et lähme kui vene töölised. Sina vene keelt ei oska, aga selle eest hoolitsemine. Seal järgmisel kell kaks, neli pidime siis öösel lahkuma. Kell 12, õigel kaks, umbes võis olla pärastlõunal. Tuleb, pole Vilgats järele. Rügemendi staabist rügemendi ülem Noobinud oma juurde. Maidla. Mulle oli see üllatus ja mõtlesin kohe, et mu nähtavasti saadetakse meile andjale mingi ülesandega ja, ja tahan sinna lääne-staapi sisse panna, esinejana võitjad. Esinen kutsel. Seal ta põrutab mulle. Pane relv lauale. Küsinud, milles asi on paneellauale? No teist korda ma võtsin siis relva, panin lauale ja ma küsin, milles siis asi on? Assaa tahad ära minna? Otsid mingit kolmandat võimalust? Ma olin keeletu aga samaaegselt molekki kihvatas Kaie, ma ütlesin talle sõna sõnad umbes niimoodi. Minu arvates seda on sellises järgus, et selle küsimuse esitamine ohvitserile on mõttetu. Praegu peaks teistmoodi rääkima, paisidele võistlevad, praegu ta selle peale vihastas rohkem, et ta ei vajama nõuandeid. Ja vaat sõdur aresti. Kersoni saanud kunagi teada, miks ma jäin kell 24 tulemata. Ja nüüd, kui üks seitse aastat tagasi mul juhtus või kaheksa aastat tagasi esimesena juhtus trefonja 100. aastapäeva puhul on Ameerikas olevat vilistlased välja andnud koguteosesse 100. aastapäeva trefonja. Ja ma loen, terson torantos Tamsalule see vilistlaskogu esimees. Peale selle veel suure advokaat, firma juht ja, ja Kersoni sealt kunagi teada, miks ma jäin tulemata ja siis üks viis aastat tagasi, üks minu hea tuttav sõitis tolentuse oma sugulastele külla ja ma andsin kõik vajalikud andmed kaasa, saatsin tervitusi ja otsigu oma sugulaste kaudu Kersoniga kontakt ja, ja teata, kui andsin talle ka selle info, miks ma tulemata jäin ja ja tuli tagasi ütles, tead, sinu sõber on kaks aastat tagasi surnud. Ja see, see Maitla määras mu saatuse sellega sellepärast et ma ei tea, kas, kas neli või viis päeva seal arestisolin ja kui ma ühel hommikul ärkasin, ei olnud nad tunnimeest, kui ma sellesse, sest see Morestoli, selles staabi ligiduses humalexi staapi staapoli tühi. Ja nagu ma kuulsin teiste käest, Maitland esimeste hulgas põgenenud. Ja see muide on kõik sõna-sõnalt, mis ma teile rääkisin, sündmus, mis minuga juhtus, kuidas tema, kui julmalt Ta minu mind kohtles talul momendil. Ja, ja, ja ma ütlen kahetsusega, sest ma andsin talle mõista, et on aeg praegu igale ohvitserile tõtt rääkida. Igaüks praegu mõelgu oma elu ja tervise pärast venelaste kätte jääda ei või. Ja veel kord. Ma ütlen, et see, tema selline käitumine ja see info, kes talle selle info andis, ma kaua aega ei julgenud midagi aimata ja isegi ma olin eksiarvamusel sellepärast, et ma ühte inimest teadvustasin. See oli lihtne maapoiss, minu täditütrepoeg. Selle Aksel Eller oli ta nimi ja ta oli seal kah mobiliseeritud sõjaväkke ja ta koduvallast pärit loomulikult ja ta ei osanud ühtegi sõna saksa keelt ja, ja tema ema oli ühtlasi ka minu ristiema. Ja ma mõtlesin, et minul nüüd on niimoodi õnnelik juhus ära minna siis, siis ma selle võtan kaasa seab, ütlesin, et vaata homme sel kellaajal, võta mind seal rohkematele rääkinud kaotamine on vaja, et ookeanit muidugi meie kohtumisi toimunud, nagu ma ütlesin juba, sest minu kohtumine jäi ära. Aga nii palju aastaid läks mööda. Selle mehega oli mul palju kokkusaamisi olnud, aga mul siis sidunud üldse mõttesse Sist Mikey, mõtlesin, et, aga äkki Aksel kellelegi lobises. Aga kui ma hiljem nüüd midagi kuulsin, siis on päris selge, kellele aktsial pidi koplisse, kui tal oli mõni, ütleme, mõni toakaaslane. No see oli samasugune maapoiss, kes, kes kusagile kellelegi ütlema ei läinud, eks ole. Tähendab, see on välistatud sealjuures. Aga nüüd palju aastaid hiljem ja veel niisugusel korral, kus me ajasime, lihtsalt saime, eks kamp kokku ja ajasime juttu ja ma äkki vaatan talle otsa ja ütlen niimoodi. Kas sa, Maitlejad tundsid väga hästi? Kuidas hästi, me olime sõbrad. Me olime koos temaga rindel olnud ja me olime head sõbrad. Ja maad nüüd ei kahtle, kust ma ütlen selle info says. Ja muide, mida ma ka olin kangekaelne, seal ma ei vahetanud oma ülikonda, Palineb Veermacht'i mundris ja ma ei lasknud omale märki kaelale viia, sest kuigi näiteks seal aeti sõdureid kohe sinna, aga ma ma ei läinud sinna ja, ja tänu sellele. Ma ütlen, et ma päästsin paljude inimeste elu, sest kui nüüd, kui ma avastasin, et on üldine taanduv, null, lihtsalt niukene, kui ma sealt sellelt terminist välja tulin ja mulle sai selgeks, et et mis on juhtunud, et üldine taandumine juhtkond on kadunud ja loomulikult ma tormasin ka sinna, see oli lihtsalt meeletu meeletu taga kõigi taganemine, seal ei olnud enam mingit korda, seal on mingit korda enam, igaüks litsus selles suunas ja, ja, ja, ja kuidas tema siis ainult kui meil juba ma ei tea, kui palju maad. Me olime läinud juba ja, ja läksime kusagilt läbi, kus oli, ma ei tea, kas ta oli viina, ei, ta oli vist päris viinavabrik olnud. Ja mis ma siis seal nägin ja seal oli muide üks minule tuttava ohvitseriga kellega oli nii hästi läbi saanud ja, ja ta oli muide Postimehe toimetuse ajakirjanik oli ja juua täis, mõtlesin, et issand jumal, selles momendis, kas sa mõtled ka praegu, kust tuleb serliga mõistusega vaadata, mis edasi saab? Saryypat niit nagu esimest korda viinale. Ja tema jäigi sinna takerduma, ma olen kindel, et ma ei tea, mis tast üldse hiljem kunagi kuulnud. Ja vaevalt ta eluga pääses või võeti vangi, heal juhul magas välja ja võib-olla tõesti pääses eluga. Ma ei oska öelda, aga ma ütlen ja kui palju seal selle see oli, viinavabriku juures oli neid, kes olid ennast siis ütleme nii täis kaaninud ja, ja, ja kahtmisid pudelit kaasa ja kuidas oma veel seda viimast meeleheidet nüüd viinasse uputada. Ja õnnestus üks auto saada. Ja nüüd muidugi selle muutu sinna kohe selle auto komandöriks autori silmini sõdurit täis. Ühesõnaga kõik nad allusid mu korraldustele ja me hakkasime kihutama Chima poole. Ja vahepeal tekkis juba tõesti niukene õnnetunne, et pääseme, sõidame, sõidame kümnete kilomeetri kaupa. Äkki eemal näeme niux trobikond inimesi ja kui lähenesime, selge pilt, püssidega sihid ja nägin kohe, komandör oli ohvitser. Ja see oli ka meie õnn. Muidugi ta esimene suhtumine otsaga lühidalt relvadele anda. Ma olin seal kohe korrald sedasi, sest mul oli selge pilt. Siin. Relvade vastuhakk on mõttetus, kui juba siin. Me kohtame ühte komandod hästi, teeme nad vagaseks. Järgmine järgmise vihje vahel andsid korralduse relvad ära anda, sest ma kiiresti orienteerusin, võime ainult hea sõnaga midagi saada. Ja, ja siis juba, kuna ta rääkis hästi saksa keelt, ma sain aru, et ta oli kapteni aukraadis ja saite ka lühikese ajaga, tegin selgeks, et me ei ole sakslased, siin ei ühtegi sakslast. Me oleme eestlased. Me oleme ise ohvrid, siis me olime sakslaste poolt väevõimuga pandud sõdima ja et me praegu oleme teie teie territooriumil, satume teie kätte, siis ma palun teilt mõistmist ja ta ta tuli minu lainele vastu, meie kontakteerusime kui inimesed. Ja nüüd poisid, andsid kõik relvad ära, võtsin oma, mul oli seitse, 65 Trauni. Ma võtan selle relva ja pakun talle. Ta ütleb, Hei meie mõistete järgi ohvitserid kunagi relva ära ei anna, igale kiigin uuendalt paramist. Ma ütlesin minul seda kunagi väela ja nii inimlikku kohtumist kondee pealt jõudsin, siis võtke see vastu ja mäletage üht eesti ohvitseri seanssidel relva ära. Aga mis teil eesmärk on? Mantsen, meie ainult üks eesmärk on jõuda ameeriklaseni. Sest meie ei või ennast venelaste kätte vangi anda, meda manda viring ameeriklaste kätte vangi selleks meile relvi vaja ei ole. Et meil on andnud tarvis sekas, te saate meile ja juba nüüd ma hakkasin talle kohe nagu ta rünna. Kas te saate meile kaasa aidata? Teate kuju ta kätte, mida see Chessi ohvitser tegi? Ta kirjutas tõendi, et need on eestlased, nad ei ole meie vaenlased ja, ja palub kõiki postia läbi lasta. Vähe sellest, ta andis kaks sõdurit kaasa kes oli, ühesõnaga nende tšehhi rahvusvärvidega need sedelid ja nad olid relvad neil kaasas ja nüüd hakkasime sõitma ja me sõitsime kõikidest punktist läbi isegi nendest punktidest, laske meil läbi, kus oli elaniku, säilib punase lindiga vasakpoolsed juba üles tõusnud ja kõik lasid meid ladviku, lugesid selle tõendi läbi, kui, kui kuulasid sõdurid üle. Nemad on meile ütleme, saatejuhiks kaasa antud ja nii me sõitsime rahani kõikidest läbi mitusada kilomeetrit, sõitsime läbi, tulime välja ja rahas enne seda suurt silda. Post oli ees ja pidas kinni. Edasi ei pääse, ei pääse mõttes, mispärast? Ei pääse, sellepärast et teisel pool kallast saksa SS positsioonid sisse võtnud. Relvastatud positsioon seal käifel võitlus ja mitte keegi enam üle ei lähe ja me oleme sunnitud desarmeerib. Ja see jäigi viimaseks, meid paigutati kusagile, ma ei tea, mis, mis hoone seal oli, igatahes mina sain omale niukse ööbimise kohaks sellise korraliku ruumiga mehed paigutati mujale. Ja südaöösel äkki seesama mees, kes kinni pidas ja lõplikult tegi selgeks, et edasi pääse kutsus mind oma juurde. Ja teate, mis ta küsis? Ta küsib niimoodi, Akadee valetasite mulle. Aga me leidsime nende lõkmed autokastist. Tähendab, et nad on maha rebinud sinejad. Mõtlesin hetke ja, ja ütlesin niimoodi. Mina küll seda ei ususeen, eksitus, me võitsime juhusliku auto, seal võis enneisest tsi peale anda. Aga väga unusta, ärge unustage seda, need on kõik eestlased, kes sakslase poolt vägivallaga võeti sõjaväkke ja sellest momendist, kui need sõdurid vabanesid sellest saksa sõjaväest, siis nad kindlasti rõõmuga kiskusid endale igasugust saksa sõjaväetunnusmärgid maha, sest see oli meie jaoks ka tegelikult ju orjast aformee. Umbes ma niimoodi ütlesin. Jaa. Ta jäi mu seletusega rahule ja ütles head ööd. Ja siis, kui välimine vist äsja saanud palka ja meile maksti. Meil oli vist isegi paari kuupalk saamata ja see palk maksti välja tšehhi kroonides. No vaata, kui meil, et aga küllaltki ohvitseri palk oli päris viisakas palk oli ja, ja, ja igatahes päris patsakas oli see raha siis äkki ühel hommikul tulevase tsehhi ohvitser ütles mulle niimoodi, et jah. Mul on väga kahju, aga Vene sõjaväeesindus on, siinkohal peame teid neile üle andma. Ja see siider kohe. No see oli niukene ehmatus ja mul oli see tahvli patsakas raha ja ma ütlesin, et võtke, palun see, ta ütleb mulle niimoodi. Aga teil endal 100 ütlesin, kui te meid venelastele välja annate, milleks mul siis vältige tšehhi kroone tarvis. Ja eelkõige ma tean, et ma seda kunagi kasutada ei saa, aga mäletage siis seda eestlast, kes teile selle rahasumma kinkis. Ta ütleb, et see nii suur summa ja ütleb mulle selle peale, siis jumal kaitsku teid teie tulevases elus. Ja mul on ikka meil, ta ütles seda niukses südamlikkusega niukse sooviga tal oli, tal oli lihtsalt nii valus näha, et ta on sunnitud neid inimesi üle andma põrgu tõstidele. Ja muidugi mõne minutiga. Mul ei jäänud mitte midagi järele, mis mul oli, maalin Berliinis olles endale kauplusest muretsenud tuliuue vormiriietuse. Mul oli uhke vihmamantel, mul oli toredad säärikud, pole kõik terve õigena tsiviliseeritud ohvitseri riietus on mitte ühte asja, mulle järele jäetud. Jalanõud, mis mulle visati, oli minul, vaatasin, et mul on 43 king, aga need kindlasti oli tublisti suuremad. Et see omakorda, mis nüüd siis edasi seal rännakul toimus ja kuivõrd nendele jalanõudele tervis vastu pidas, sellest veel, aga nüüd vahepeal tähendab kolmi venelastele üle antud, meid viidi kohe ühte suurde laagrisse, kus oli juba kokku kogutud vist küll oma 10000 vangi vähemalt. Ja, ja muide, mulle seal oli ka võimalus seda, seda koolivenda ka näha. Ja ma küsisin ta käest väga jäiselt. Et mis puhul ta siis selle selle Liimal võimalust ei kasutanud, sest ta ütles, et ainult kaks võimalust võitu ei ole, järelikult surm. Ja siis ta vaatas nagu läbipekstud inimene oleks siis seda, seda meeleolu muutust, mis oli ühelt poolt, kui ta mind ründas kohe, et ta laseb igaühe maha ja kallis kooli seda elu hallal ära võtta ka võimalik heale. Lühidalt. Neid paigutati sisse, mis, millest ma tahtsin rääkida, kus see, kus ma leian, et see viimane võimalus, viimane variant tekkis. Meid paigutati ühte niukse laagrisse ja ööbimine olid. No ma ei tea, mis hoone see võis olla Davis, mingi kariloomade kogumiskoht olla, aga ta oli igatahes vähemalt 100 meetrit küll vähemalt pikk ja teise korruselise suured laiad trepid läksid üles, seal oli siis niisugune noh, nagu maal on, ütleme, heinalakad sellised, aga igatahes ääretult suur. Kuhu sai see suur mass inimesi ööseks ära majutada, mutikantidele komandole, ööseks sinna üles minna? Ja seal oli üks niisugune väike grupp eestlasi oli olemas, nii nagu kogu kogunenud mõelda ei mäleta ja, ja nüüd, kui me sinna hakkasime lakka minema, muidugi need trepid oli Joy'ga tüki maad, aga on tore ka näiteid, kus, kus meie üles läksime ja mina siis kapteniga läksime nagu viimastena sellest trepist üles üles saime. Oli situatsioon, et kõik kohad on võetud ja me saime ainult oma koha mees mehe kõrval, kohe saime ainult jääda sinna kohe selle luugi kõrvale. Ja ei olnudki kaua aega seal olnud. Äkki tuleb kaks sõdurit püssidega veni sõdurit? Mina tol ajal vene keelt sõna kiivaldad, aga kapten valdas hästi vene keelt ja meid kahte tabasse saatus, sõdurit nõuvad. Kus on need mehed, kes tahtsid naistelaagrisse minna? Kõrvalolijaist? Alaküla, asukad? Vaikus tühi, Kivastab mittegi seal muidugi meie ei teinudki mitte midagi esisel momendil ei teadnud mitte midagi. Ja kui nad kordavad oma küsimust ikka ja keegi sakslastest näitab minu ja selle kapteni palet, vot siin on eestlaste hoiust, küsis, et kus need kaks eestlast, kes tahtsid sinna naistelaagrisse minna. Ja sõdur kohe nii minule kui kaptenile kaasa tulla, komandandi juurde. Te kujutage ette, kui te olete äsja vangi võetud ja sõdur tuleb järgi kohe konkreetse küsimusega. Kes on need, kes tahavad, tahtsid sinna ära põgeneda ja nüüd komandandi juurde seal sadanud üks vastusele mahalaskmine. Ja mul on nii selgelt meeles, see oli niuke pikerk, valin kusagilt lugenud, et kui inimest viiakse mahalaskmisele, siis ta kiiresti seal mõtleb oma kõige lähedast. Trepist alla läksin, ma mõtlesin ainult emale ja lihasele. Ja läksime siis sinna kavandanud juures selleks kapten, ta oli juua täis. Ta röökis, ainult mina ei saanud midagi aru, aga see kapten Trasakis streljat streljat teile veel saatanat veel naisi vaja ja, ja ajanud Saliat maha lasta. Aga tema juures oli ka üht sissi kat. See oli soliidne härra loomulikult absoluutselt kaine. Ja avaldas Eesti saksa keelt. Aga meie õnneks oli see, et see kapten oli nii juua täis et kuidas röökis, sealsamas ta juba jäi prossekile. Ja nüüd hakkas meiega tšehhi kapten tegelema. Ja ma tegin talle selgeks ja ma sain aru, et Me kontakteerusime deta oli valmis mind ära kuulama ja madala, tegin selgeks, et antud momendil on teie ette toodud kaks süütut inimest, te võite maha lasta, aga need, kes seda intsidendi põhjustas, et meie ei ole. Ega see kaptenile kumbki ühtegi naist näinud ja ei teagi üldse siin naistelaager olemas. Ja see oli minu õnn, et see kapten hakkas mind usaldama. Nädala selgitasin, kes me üldse oleme, mis puhul me Saksa sõjaväes oleme ja, ja kuna see kapten või see, see, see venelane oli, ühesõnaga juba kergelt nagu oma mälu kaotanud, see oli nii täis oli ja, ja, ja, ja tsehhi kapten ütles äkki niimoodi ma usundeid must ning. Kui ma selle peale tagasi Me läksime kapteniga tagasi ja meil sai selgeks, sest kapten kuulise, milles süüdistus oli ja saime teada ja teab mehed kaks ohvitseri, kes, kes olid 20 diviisi ohvitserid, kellel oli armukesed, terves Marss kaasas olnud ja nüüd kukkus sinna laagrisse, kas nad tahtsid sinna laagrisse minna või nendega veel läbi traat? Mina seda ei tea, aga vähemalt nad jooksid tunnimeeste eest ära. No kuidas kvalifitseerida sellist käitumist lasta süütud inimesed viia mahalaskmisele? Sa ise oled põhjustanud selle ja pea liiva alla ja mitte midagi teha. Ma ei ole elus kunagi nendele inimestele andestanud mitte kunagi ja ei olegi põhjust andestada, sest ma tean, mida ma üle elasin sellel momendil, kui, kui ja, ja kui me sinna kapteni juurde see kapten pärast ütles, meie kapten ütles, et ta karjus ainult maha lasta maa lasta teil veel kuradi tal naisin vaja tarvisin maha lasta ja kui ta oleks kaine olnud talaski oma otsuse täide viinud. Vaat seda ma loen selle viimaseks elu päästmiseks, sest see, selline nii häbitu ohvitseri eetika on ehk midagi teistmoodi kui tavalist sõdureid. Kui sa midagi ei ole teinud, siis vastuta selle eest. Mul tuleb praegu meelde, kui me hiljem olime transpordis juba Venemaale ja ühel ööl peetise rong kinni. Venelased määrasid kohe igasse vagunisse vanema selja anud ohvitseride rong ja öösi kas või kell kolm või neli. Meie juures üks väga tore, kapten oli meil vaguni vanem ja, ja kõik tunnimehed käratsid kõik paguni vanemad sinna salongi komandandi juurde. Ei läinudki palju aega. Äkki olid paugud ja meie kapten tuli tagasi näost valge ja rääkis, milles siis asi oli? Asi oli selles üheksa või kaheksa ohvitseri, oli selle sõidu ajal põrandalauad üles kraapinud saksa ohvitserid ja, ja niimoodi ükshaaval ennast maha loost, kas nad ellu jäid, kuidas, aga vähemalt nad põgenesid, see tuvastati. Ja nüüd, kuna enne oli hoiatatud, et kui keegi vagunist ütleme põgeneb, siis vaguni paneme lastakse maha. Ja kui kapten tuli neid tagasime vagunisse, ta jutustas, et kui teatati või tähendab, see taheti otsa, kohe seda majorit. Üks noor leitnant ütles sealsamas, niiet ka meie kapten kuulis seda. Teil on perekond, minul ei ole kedagi, lükkas kõrva, lõikas venelastele, mina olin selle vagunivalem seal, läks sinna ja lasi ennast maha lasta. Ma toon selle näite, kuidas ohvitser pidi käituma, ta läks, maksis oma eluga, lihtsalt ta teadis, et seal maju perekond ja, ja päästis selle majori elu ja lasi ennast maha lasta. Tegu oli sakslastega ja, ja, ja, ja samaaegselt meie oma kaasmaalased, kellel on armukesed, tee peal kaasas ja veel on vangi võetud ja siis veel tahavad nendega askeldada ja, ja neid tabatakse teolt, nad põgenevad ära ja tullakse otsima ja otsitakse neid taga ja näevad, et kaks süütut inimest võetakse kaasa ja ta lamab edasi ja häält ka ei tee. Suurimad kaabaklus siin-seal üldse ühtegi sõna enam nende inimeste kaitseks öelda. Ja see on fakt, mis ma teile rääkisin, mida ma olen üle elanud ja seda ma pean täiesti õigusega oma viiendaks eluga pääsemiseks kus tõesti me olime nii masendatud Se. Esiteks, kui me seda kapteniga läksime, meil oli selge pilt omavahel, et noh, Fel on mõni minut elada jäänud ja, ja kui me nüüd seda kõike ära kuulsime ja tulime tagasi ja sai teada, mis puhul kõik see meditsiin välja kutsuti ja milline kirves meie kohal hiljuti tegelikult meie kohal oli ja tänu ainult sellele no ma ütleksin selle tsehhi ohvitserile, julgen väita ka, et minu veenmisoskusele, sest tõesti ma ütlesin talle, mul on perekond ja kui te tahate süütut inimest surma saata, siis saatke. Aga mul ei ole mitte midagi sellega tegemist seal kapteniga ei ole aga siiski paradoks ja tänu viinale Tänu viinale, sest kui see vene kapten oleks olnud kaine, vaevalt ta oleks meile kinkinud. Ja, ja siis muide, ma ütlen, kui meil nüüd see rännak me, meie sihtpunkt rahast minu teada, see on vist ka 700 killumeelsest, see vanaema siis nagu ma ütlesin, ma sain need sellise riietuse ja noh, see riietus oli minu jaoks lihtsalt fastik. Nad olid räbalad ja muidugi need jalajahutaja tähendas seda, et tekkisid kohe tallab villid. Ja selle marsi juures terve see tee, nii kaua, kui me sinna läksime, oli ainult üks reegel. Kes käia ja jõudnud kõrvale ja sa kuulsid, allub pidevalt pauk. Paugud saatsid terve seda teed, ma ei mäleta, mis, milliselt umbes, võib-olla esimesel päeval neid veel oli mõni üksik, aga pärast oli see iga tunni nähtus. Et keegi jälle tõmmati, kes, kes astuda jõudnud kõrvale kuul kuklasse ja valmis. Ja mul oli, kui ma sinna kohale jõudsin, mul oli kõrge palavik. Ma ütlen teile kohe ei olnud talla all kohta, kus ei olnud vill. See oli lihtsalt verine tald. Ja tahtejõuga selle hirmuga, sest ma teadsin, et kuklas, kui ta saadama veannast läbi, aga, aga mul oli 30 905 midagi, oli seal oli võimalik kontrollida palavik. Ja jällegi tänu miinusele tugevale nooruses tehtud sportlikule eluviisile ja see palavik, me olime selles laagris seitse päeva. Ja, ja kui Tallinna transpordi pandi Venemaale, siis selleks ajaks oli, mul pole kadunud ka. Venemaale jõudes. Me saabusime sinna Venemaale laagrisse. 24. juunil, kui Moskvas peeti suurt võiduparaadi. Ilm oli sombune, tibutas niuke stseene, vihmalaager, kuhu meid paigutati? Silmapiiril ei ühtegi maja, ei ühtegi puud, pori ja ainult muldonnid. Aga Muldonnides muldonnide vahel oli siis üksikud laua lauad maha pandud. Ja kui nüüd kaks vangi vastutulija teine kõrval astus, siis ta kindlasti üle labajala, kindlasti oli see pori niisugune sõna tõsises mõttes ainult üks porilaager. Hea meeleolu oli nii sünge, et paraku mind oli määratud, me ei saanud seal olla, tahtsin lihtsalt hingata värsket õhku, kui alla, kas seal vihma käes väljas. Ja tasakesi liikusin ühe Boltoni juurest teise juurde. Ja äkki ma kuulen ühest muldonnist ilusat Laur. Patrügisimisena ligemale see muld on, oli vange kiilutult täis. Aga selline vaikus. Et piltlikult öeldes, et kui nõel oleks maha kukkunud, siis selle kukkumise kõla oleks kuulda olnud nii Ardurult kõik kuulasid seda laulu. Kui see laul lõppes. Ma küsisin ühe poisi käest, et kes see mees on, kes nii tillukene imeilusti laulis. Mulle vastati, see oli teadlik Berliini riigiooperisolist. Ta oli niukene lüüriline tenor. Seal läks palju aastaid mööda ja kui ma olin Eestis sealin oma sugulasel külas, ta oli arhitekti, abikaasa ja muusikat laulu õppinud ja klaverit õppinud hästi ja ja ta laulis väga ilusasti. Ühel päeval ütleb mulle tahtma, laulan sulle ühe ilusa laulu. Võtab selle laulu, hakkab laulma. Siis mul olid tuli otsekohe kõrvu seesama seesama meloodia, ta on niivõrd ilus, lihtne meloodia ja meeldejääv autor on linke Paul linke sakslane ja selle laulu pealkiri Essfaren maal, see oli kord ja, ja see jäi mulle niukse esimese päeva kui selles kohutavalt sünges meeleolus. Elamus, mida elu päev mäletad.