Täna lõpetab Edgar lamp meie mälestustesarja sel aastal ja samas mitmel laupäeval jätkunud elu jutustuse kaheksakümneaastane tartlane, lõpetanud Hugo Treffneri Gümnaasiumi ja Eesti vabariigi sõjakooliohvitserina oli ta augustis 1941 vabatahtlikega Tallinna vabastajate hulgas. Sõja ajal jagas ta paljude oma aastakäigu meeste saatust, mis tähendas lahinguid lahkumist kodumaalt ja lahkuminekud perekonnast, paraku lõplikult. Sõja mõttetuse mõistmist Saksamaal ja lõpuks sõjavangipõlve venes. Ja nüüd jätkab lahingumees, kes tahtnuks saada lauljaks. Edgar lamp. Maalin laagris peaaegu kolm aastat see vangilaagris ja, ja kui mind vabastati, siis selle tunnistuse tal ma üllatusega vaatasin, et andnud vabastatud Ministrite nõukogu määruse alusel, mis oli 46. aasta juulis välja antud vinnid, vabastati alles 47. aasta detsembri lõpul. Ja ma sain, sain koju tulla, kui varasemas saates märkisin. Ma olin kapten Talbaku vabatahtlike kompaniis ja tegelikult ma selle naise organiseerisin, et nagunii siin selle selles küsimuses mulle hingerahu ei anta, et ega mind vabadusse peale selle oli veel niisugune, mis mulle selgus, kui ma tagasi tulin. Mu abikaasa oli surnud kaheksandal detsembril. Sünnituse tagajärjel tekkis veremürgitus tollal nähtavasti haiglatingimused olid niivõrd viletsad. Ja 17 päeva hiljem suriga. Praktiliselt kodu oli mul hävinenud. Perekond oli surnud abikaasa kui laps. Mul ei olnudki mingit nagu kindlates pidepunkti, kuidas kuhu tulla ja kus oma elu üldse alustada, sellepärast et mul Tallinna pommitamisel üheksandal märtsil 44 korter sai tugevasti kannatada ja kuna mina tulin kolm aastat hiljem tagasi, mul ei olnud mitte mitte lusikad käega, nii-öelda, mida mul oleks järgi jäänud kodusest elust. Aga samaaegselt kohtasin kohe rida koolivendi, kes mulle kohe selgitasid siinset olukorda ja juba oli alustatud selle väga aktiivselt uuesti arreteerimisi, kes olid sõjavangist tagasi tulnud, uuesti arreteeriti. Ja siis kõigepealt dokumentide saamine, ma läksin passima, sain kätte. Ja kui ma läksin mõni päev hiljem sõjaväepiletit saama, siis oli seal kaks kapteni mundris ohvitseri sõjakomissariaadis üks nagu oleks mul, mina vaatan seda dokuma, sain aru nii vähemalt niukse, et ta hakkab mulle vormistama, kui teine äkki ütles, kas sa ei tea? Muidugi nad rääkisid vene keeles, tõesti, ma ei kuulnud iga sõna, aga Malle sai päris selge pilt. Hoiatused tuli, korraldus temataolisele või temale ei tule enam üldse sõjaväepiletit välja anda. Ja siis küsin, aga milles asi on, miks ei anna mulle välja, aga ma ei saa ju töölegi minna, nuiad tulete kunagi hiljem ja märkis mulle selle tunnistuse peale, et ajutiselt arvele võeti. No mul oli sellega selge pilt kohe et see tähendab see, see asi korras, ei ole dollar selline kord, et pidi esitama töökohtadelt pass ja see abile. Aga see piletit ei ole, olite arvele võetud, aga arv võetud julgeolekus ja hea, aga ma tegin kahenda sellest järelduse, sest ma sisse kirjutasin ennast oma surnud abikaasa vanemate juurde. Ma läksin seepärast seda otsekohe oma tõdelas, Vesneris õemees oli metsnik seal ja, ja tegime kohe nihukese kokule info saamiseks. Esiteks mu kälimees elas ja minu abikaasa vanemate juures kuuma sisse kirjutasin. Ja ta töötas ülikoolis, matemaatikateaduskonnas oli ülikooli õppejõud ja samuti õemees, käis iga nädal Tartus metskonnas metsaülema juures kantselei sassi ajamas ja nüüd oli võimalus just alati leppisime kokku. Ta helistab metskonnast ülikooli ja on kohe saab küsida, kas midagi uudistanud? Ma alati ootasin, kui ta linnast tuli, ta käis nädalas kaks korda linnas ja, ja alati ma ootasin närviliselt, et kas tal midagi uudista. Kaheksandal veebruaril Ta tuli tagasi kusagil, nii et hämardus juba, mis kell oma töös viis-kuus umbes niimoodi. Ma jooksin kohe välja, et oleme Eesti moodi, Elmar Delmar suudistan. Ta vaatas mulle otsa, ütles sinu asi on väga halb. Eile kell 11 piirati Su abikaasa vanemate maja, kus sa oled siis registreeritud sissegi ja, ja nagu röövlid tormasid sisse, kus lampol kus ta otsiti maja läbi ja, ja ähvardati ja pärast nõuti andi, et nii nagu ta ilmuma pandi ja fotode peate otsekohe teatama. Ma olin tunni jooksul invesnerist kadunud ja ega vist ma ei mäleta, tänan, ega sellest, palju aega ei läinudki mööda, kas nädal või või siis toimus seal pesneris haarang ja mul oli oma pildialbumi, ma olen viinud sinna, kus Mogis need pulmapildid ja eelkõige tehke sõjaaegsed, pildid olid sees. Ja ega ma neid hiljem, kui ma nüüd ükskord jälle oma vabas elus tagasi oli, nii ja selle albumi kätte sain. Milline röövellik, piltide väljakiskumine ja neid on vähemalt üle 100 pildi sealt ära veetud, on Sistu Talvumist kohe lehed välja koos piltidega. Ja see näitab, kui millise Protaalsus seda testi ja ma ise mõtlen, siis oli Stalin elus aeg oli see kõige hullem periood ja ma ikka olen mõtlenud, mis siis küll nad minuga oleks teinud, kuna seal oleks tollel ajal kätte saanud. Nõndanimetatud illegaalne elu. Mis aasta see oli? See oli kaheksandal kell 23 olis seal tasuja tänaval, kus mul sisse kirjutatud nali alis haaranud ja üheksandal veebruaril 48 algas morse illegaalne elu ja tulin siis oma sugulase juurde. Neelad elasid tol ajal veetorni majas kuuendal korrusel. Tartu linnas, Tartu linnas ja sugulane oli ise elukutselt arhitekt, arhitekt Kirsipuu möödunud ammu juba surnud. Järel läksin nende juurde ja rääkisin endale selle loo ära. Andke mulle nõu, mis nüüd edasi teha. Nad olid mõlemad nii toredad, Henry, suur korter, aga pisike tuba seal mõneks päevaks mehi juurde, ehk siis peame nõu, mis siis edasi saab. Ja ma ei tea, kas läks või kaks või kolm päeva mööda. Äkki tuli keegi sinna külla nagu siin oma sellest väiksest toast, kus ma olin, et eks üks naisterahvas oli seal ja äkki tuleb siis minu sugulane, Ama olid eesnimi. Ava ütleb mulle niimoodi, et tule kähku siia. Lenna, poja abikaasa, keda mina elus ise tundnud ei andnud. Lihtsalt elasime eraldi elu nagu kõikide sugulastega kokkupuutumist on seadnud aga Taali Puhjas Meyer ja neil oli ametiruumid terve teine korrus nende käsutuses ja ta ütleb, et tulge meie juurde sinna, eks siis vaatame. Ja seal ma olin täiesti ühekorraga vähemalt pool aastat. Ja tingimus oli, et ma jalgagi välja minna ei tohtinud. Mu sugulasel oli oma kabinetis suur raamat. Tal oli viimseni kõik Eestis ilmunud Nobeli laureaadid ja ma lugesin selle selle ajaga, mis ma seal olin, ma julgen öelda, ma lugesin, need raamatud kõik läbi, mida ma lugenud ei olnud. Ma lugesin anud Ammy, kust õhtuni ja esimene raamat mos, mis mulle pihku juhtus, oli Sinsiivitši dioloogia tule ja mõõgaga uputus, kaks osa samuti. Ja viimane osa Panwarodjovski. Mäletan, mida ma neid raamatut lugedes hinged läbi elasin, sellepärast et tule ja mõõgaga sisuliselt oli ju 300 aastat tagasi Poola ajaloos sama, mis meil nüüd toimus, kirjeldab ta seda, kui Vene väed Poola alistasid. Kuhu need, kes vastaspoolel sõdisid ja eelkõige Puura aadel, kuhu nad siis nüüd põgenesid metsadesse. Ja ta kirjeldab seda kõike niivõrd hästi ja samaaegselt. Sul omal on paralleel oma elust, nii nagu need inimesed pidid maapakku minema põranda alla minema, samas olukorras ma olin isegi kui ma seda raamatut lugesin. Gode olite sealpoolaastast, ütles seal pool aastat ja siis mul tuligi niukene järgmine periood. Ühendtundis mitte ainult tundnud, vaid nad olid suurepärased sõbrad. Paul käesega ja ühel päeval no muidugi oma vennaga mingil määral ma kontaktis olin, sinna minna ei julgenud, aga ma sain temalt niukse info, et Keres hakkab ehitama nõmmel majja. Et sinna saaks maja ehituse juurde tööle minna. Muidugi see oli mulle väga meeldib ahvatlev ettepanek. Ma võtsin selle kohe vastu, sest seda enam, vend tundis ta ühte endist Tartu inimest, kes just oli selle maja ehituseks enda peale võtnud ja talle Omar oli meriväljal maja ja ta oli nõus siis minule ka samaaegselt töömaja on siis praktikas kujunes elu siis niimoodi, et ja see ehitustöö nõmmel on suurepärane liivamaastik. Ja ma julgeksin öelda, et majaalune ega tol ajal neid kaupasid ei olnud, millega lauksisse täitsin, majal küll labidad labidas ja praktikas see ettevõtja temale härrasmeeste töö organisaator. Teine mees oli niisugune, noh, elukutseline ehitaja, vanem mees ja tema oli ka, nii ütlen, mina olin siis abitööline ja muidugi selle keldriaugu väljaviskaja, aga ma isegi ma ütleksin, mulle oli see ääretult tore periood, sellepärast et esiteks ma sain ju selle töö eest tasu. Samuti ka ööbimise koht, see oli ka individuaalajajad kirgi pärast seal nagu täitsa julgelt, ainult mis seal prahutus tegi meriväljal bussiga linnasõit ja, aga mul pass oli olemas ja samaaegselt mulle keegi ja tuttava õpetas, et kui küsitakse sõjaväepiletit, ütled ümber vahel järgmisel ja nii palju, kui minul seda küsimust esitati, nii vastasin. Ta ütles, et alati nad on see ümbervahetamisele, et ega sellega nad ei hakka siin eriti kimbutama. Poiss oli küll, aga see oli tagaotsitavaks. Ja seda muidugi, aga no vähemalt elu näitas, et tavaline kontroll nagu selle peale ei tundnud. Kas Paul Keres teadis, et te olete põrandal? Vaevalt. Ma arvan, et ma ei usu, et endale seda ma seda ei julgeks öelda. Tema maja juures tööl olles mul kaks ääretult ilusat elamust oli seoses selle perekonnaga. Mäletan konkreetselt kahte kuupäeva. Ühel juhul see oli 26. detsembril, Paul sõitis töö lõpuks sinna ja ja muuseas küsib, et mis ma õhtul teen. Mitte midagi erilist. Otsiku temaga kaasa. Ta elas tol ajal Tõnismäe viis, kutsus oma juurte, mis selgus neil oli, pulma-aasta tuli umbes paarkümmend inimest. Seal täpselt samasugune asi kordus seitsmendal jaanuaril kust jälle töö lõpus sõitis sinna, ütles, et tulgu ma temaga kaasa, tookord meiega, taipasin, et midagi on perekondliku ja oligi siis talle sünnipäev. Ega ma siis iga päev kohe sealt töölt tulles otsekohe meriväljal ära ei sõitnud. Linnas sai kannatada mihukene ringi vaadatud ja ma Tallinnas tundsin ennast muret selle pärast, et suurlinn, suur linn ja teiseks ma ei pidanud ühtegi Niukest inimest, keda ma oleks kartnud, et vaata nüüd, kui ta mind näeb, otsekohe jookseb selle julgeoleku järgi. Aga samaaegselt sain ootamatult meie tuntud pianisti Saavessoniga. Aga tema, kui meil oli see sõdurite kvartett, kui meil on niisugune tore nimi, sõdurite kvartalit relvavennad ja see, millise kvartetiga me päris palju kordi heli esinesime avalikel kontsertidel ja eelkõige ringhäälingus, sõduritundides. Ja need ERSO-s on, kui ta esimest korda mind nägi, tundis rõõmu ja samuti otsaga küsis, et kus laulmisega lood on ja ja ma rääkisin talle, et mis ma praegu momendil teen ja nii situatsioon on ja ja ta ütleb mulle, ütles niimoodi, et kui sa tahad laulda, et mina olen igal päeval konservatooriumis kaua aega pärast kella kaheksat meil ajas enam ei ole niukesi inimesi, keda sa kartma peaks tule läbi ja laulab. Ja, ja nii ma tegingi, et, et mulle oli see suureks vahelduseks selle Igapäevase niuksed töö kõrval, mida, mida ma nagu sundkorras tegin, äkki saaks õhtul ennast lahti laulda, sest laulmine on olla elus alati suur rõõm. Ja nüüd juhtus omapärane lugu ühel päeval, kui ma jälle järjekordselt olin tema juures laulsime ja äkki läks uks lahti ja tuli sisse kaks tudengit. Ühte noormeest ma tundsin, seal oli Kalju Lepik ja tema oli samuti Treffneri kooli noormees, üks aastane pind lõpetanud. Ja teine oli temaga Ira Kask, konservatooriumi üliõpilane, ta ise õppis Made Pätsi juures. Mõlemad pärast seda, kus nad olid mu laul nüüd ukse taga kuulnud oli nii aktiivsed ja tegid kohe niukse bravuuriga selgeks, sa pead kohe ette laulma Marie Pätsile, Made Päts oli tol korral laulukateedri juhataja, konservatooriumis professor Betsy abikaasa. Muidugi nad kumbki ei teadnud seda minu elu tausta. Ega ma ei eita seda, et mul südames tekkis tõesti soov nüüd laulukateedri juhatajale nagu tutvustan, lihtsalt oma hinnangut saada. Sest kui inimene ükskõik millises halvas olukorras on, aga kui tal on midagi nihukest südamelähedast, mida ta endale kõige kallimaks peab, siis ta tahab ometi saada noh, mingit hinnangut ja Essawessoniga pidasime pärast nõu ja leppisime kokku, et tema lihtsalt lepib siis ühe päeva kokkumade pätsiga ja samaaegselt mulle siis annab info, mis kellal ma sinna tuleksin. Ma käisin siis mõnelgi korral Paul Kerese kodunt ka läbi ja just enne seda, kui mul siis kokkulepitud päeval oli see laulmine ja mul ei jäänud ühtegi nuut. Ja ma mäletan selgelt, et ma käisin troo keresse juures Tõnismäelt läbi ja küsisin, et kas tal on nooti ja ta soris ja, ja äkki leidsime ühe. Tol ajal oli vabariigi viimastel aastatel kuulus Poola tenor Jan kipura esines nendes saksa filmides ja seal oli üks tema laul, mis ta ühes filmis oli laulnud. Nino ja ta andis mulle selle noodi. Ja mulle oli üllatus, kui ma siis neid kokkuleppel ajal Sabessoniga läksime siis sinna Made Pätsi juurde. Selline oli siis kogunenud. Nähtavasti oli siis mingit kumu lahti. Ma mõtlen, mis pärast need teised siis ma mäletan, Viktor Gurjev oli seal, vasar oli seal, Lehte Mark oli seal ja muidugi IRA käsk oli ka seal ja kõik nad kuulasid siis pealt, kui ma selle laul varasitsin ja olgu veel mainitud, et 48. aasta oli ja ma laulsin Nooni saksa keeles. Need isegi imestan, et kuidas ma selle peale ei mõtlenud, et selle ja mis need inimesed seal tol momendil ka ise mõtlesid. Noh, kui see laul oli lauldud, kõik lahkusid ja mina tänasin Made Pätsi südamest, et ta võttis vaevaks mind ära kuulata ja tassida hüvasti jätta. Ta seisis mulle risti ette, kahe teie siit majast ei lahku enne kui te kirjutate mal avalduse. Ühesõnaga olen avameelne, ma ütlen teile, Ma olin Saksa sõjaväes sama asi, ütles, teenisin ohvitserina ja vaevalt et mind vastu võetakse. Ta ütles, see ei loe mitte midagi, selle eest hoolitseb meie selle häälematerjaliga, mis teil on, Te, peate hakkama meile õppima. Ma ütlen ausalt, võib-olla ma ei tea, kas ma oleks pidanud talle seda ütlema, aga vähemalt juba seal majas olles pidasin ebaeetiliseks öelda, ma olen tagaotsitav inimene. Ma tulin lihtsalt uudishimust siia, et kuulates hinnaga. Aga tema, Ta jäi oma juurde, ma ei lase enne välja kirjutada. Ja mul tekkis äkki mõte, aga mul ei ole ühtegi dokumenti. Ja mul on tühistati võimalus dokument saada, kas siis tõesti nii kiiresti need andmed lähevad julgeolekusse, et ma nüüd siin seda teisi passi pass mrali. Aga see oli samuti iga lugur passikontroll, oli, kus sa töötad või kus õpid. Ja ma kirjutasin talle selle avalduse ja, ja mõtlesin, et kui kiiresti ma saan siis otsekohe ka rektorileta, lahutades selle, korraldame kohe. Ja ma ei tea, kas läks kaks, kolm päeva, ainult see vahe oli väga kiire. Ja oli kutse, tähendab, et ma laulaksin rektorile ette ja, ja tegelikult kuulasid. Ma mäletan kolmanda korruse konservatooriumi majas Esklassis lukk ja variste politseis mõlemat kuulamas. Ja ma laulsin tookord Putšiini Toskajast, Cavaradossi, narjad kolmandast vaatusest. See asi istus suurepäraselt, et mõlematel professoritel olid rõõmsad näod ja vastusele tühene, et kõik on korras. Ma olin nii nii rõõmus. Ja võib-olla isegi unustasin ära äkki oma olukorra ja tulin sealt jooksev kalla ja kantselei uks oli lahti. Kantseleis töötas üks tütarlaps ja keda ma olin nagu mingil määral selle paari päeva jooksul liikusin. Ta tegi mulle teatavaks, et ta on ühe minu kooli, nimetas ühte koolivenda, me praegu ei mäleta enam seda nime, kelle õdedali ta küsis, kuidas läks, kas need suurepäraselt professorid ütles, kõik on korras. Ja ta tegi ise ettepaneku, kas tahate, matsin ütleda, tõendi välja, Tartu vastu võetud ja mul tekkis siis kohe niukene ekspromt, issand jumal, seda ma ju kogu aeg igatsen. Ja saingi selle tõendi tema käest. Tõend päästis meil kümneid kordi passikontrollis ja, ja läks ainult mõni päev mööda ja saaresson mulle ühel päeval ütles, et tead, olukord on niimoodi. Elsa oli ainukene inimene kile, ma rääkisin oma olukorra täpselt ära ja, ja essa mulle ütles niimoodi, et tead sa siia majja enam ära tule, sellepärast et juba tuntakse huvi kes, kus ja kus ta liigub, eks ole, tähendab, et ühesõnaga ta tegi mulle kohe nii selgeks, et hoia nagu, nagu kust eemale sellest majast aga made mode päts ja loomulikult ma külastasin Feli madal, ütlesin, et ma ei saa tulla sellepärast et ma olen päeval tööl. Seal ta pakkus sellist võimalust tuligi minu juurde, kui ja ma tõesti mõned korrad tema juures seal käisin. Ühel päeval ütles ta mulle niimoodi, et aga no mis te neid peate tegema seda, seda ehitustööd. Ma räägin teile ära Ernesaksa kate nähtamis, kuuril olla. Muidugi ma puiklesin vastu ei tahtnud, milles? Ei ei ma mõtlen seda asja ja, ja kui ma ühel õhtul läksin jälle tema juurde sinna tänavale Teate, see oli vist laupäevane päev ja järgmine päev oli pühapäev, Mareppisin Ernesaksa kokku ta kell 10 hoteid. Mul ei olnud midagi midagi muud üle, kui aktsepteerida see soovitus ja ja siis kell 10 olin kohal, ta ootas mind ja, ja ma ütlesin ei, ma tean, ma tean, ma tean, kõik eksamijõud ka kaasas on. Ma ütlesin, ei ole. Kuldrannake stajate, mõtlesin, tean küll, istus klaveri taha. Ta lasi mu saanud paar fraasi laulda, Petsed aidata turge vormistada kenast ära, teine tänur. Meskorrast. Mõtlesin, aga maestro tõid võib minu pärast taandusi tulla ja, ja mul on niisugune, sattus kätte, mis ta mulle ütles. Ma tean ja mul on selle pärast raskusi olnud. Mul on pooled mehed, kes on Saksa sõjaväe salluvad Aadee nendele selgeks. Mul on siiamaani süda valutanud, et ma talle ütleme, saba mehele siis võimalik oleks pidanud talle ütlema. Ja loomulikult me ei läinud ennast vormistama, ei saanudki minna vormis ja samaaegselt tunnistan samuti seda uudishimu, mis hinnangu järele antaks. Tegelikult tähendab ma ei leinud loomulikult ma ei saanud enam sinna konservatoorium sinna, ma katkestasin ära ka Made Pätsi juurde, ma ei riskinud enam minna, sellepärast et, et signaalid võivad minna, võidakse ta korterisse ja milline õigus teistele inimestele nõust õnnetust kaela tuua. Aga ma jäin, ma jäin veel Tallinnas, kuna ma olin elanud ja tutvuse oli olemas, kes väga hästi suhtusid ja, ja ma sain oma elu seal korraldada. Ma sain mõneks ajaks veel sinna. Võidakse, kes kuulab, nüüd seda võib küsida, et milleks need käigud kriisis ja ja ma vastan anud üheselt tegelenud selle olukorda, kui sa tunned endas võimeid ja samaaegselt seal mitte mingisugust võimalust oled sa, sa oled tagaotsitav inimene, iga minut, täpselt sama olukord, kui sa nagu jahimees läheb, metsajänes, näeb, laseb rebast, näed, hunti näed, laseb, eks ole, ja niisama kui ma oleks esimesel võimalusel, kui keegi oleks täitunud, näpuga siin ta on, oleks minu juures South väravad kinni läinud ja igaveseks siit elust, nii nagu kui mind ükskord arreteeriti, siis selle, see vene kapten, kes mind, selle see Pagaris väravad kinni läks siis ütles nii ülbelt iroonised lamp, sest maailmas meie enam kunagi kohtuvad ja, ja hiljem isegi kui ma vangilaagris olin ja näed, juhtus niisugune asi, et kaasvang, sellega me seal tegime, tööd. Tavaline küsimine oli, et mis, mis paragrahv mina ütlen talle oma paragrahv 58, üks a. Kas sa pagari saamasseniaal? Ta ütles, et ma olin ka seal, ma ütlesin, aga mis paragrahv sul on ja mis puhul? Mina töötasin seal, kaotasin dokumendid ära ja dokumentide kaotamise eest sain 10 aastat ja ütles mulle sõna-sõnalt kõik meie, kes meil seal pagari tänaval töötasime, me teadsime seda, et need, kes 58 ühe aa'ga arreteeriti, need enam kunagi ellu tagasi ei lähe. Meie kõik seda teadsime. Vaat selline oli see situatsioon, milles, milles nüüd ma olin vaba inimene, aga raba illegaalselt Lindpriid, kus te elasite, oli teil selliseid kriitilisi olukordi, kus vahelejäämine oli silmaga näha? Mul oli tõesti päris, kujunes nii häiritud Ta, vaid, ma ütleksin aeg oli selline. Kus mina julgen küll öelda, et eestlased 95 protsenti olid inimesed, seda võis puhtalt usaldada. Kui ma kellegi juurde tulin koolivenna juurde ja ütlesin ka ja, ja loomulikult ma, kui ma tulin, ega ma ei tundnud, et vot homme tulen ka. Ma täna olin siin, aga homme ma olin teises paigas, jama kunagi, vot seda ma nimetan midagi veel. Kui ma. Kui selle 41. aastal meil see Tallinna kadestamisoperatsioon lõppes ja hiljem kohtlesin temaga mitmed-mitmed korrad ja ta andis mulle lugeda raamatu, see on kolonel Lorenzi poolt kirjutatud raamat, seitse tarkuse sammast. Aga miks ma seda räägin? Ma sain juhend ja oma elu jaoks kaasa. Ta ütleb ühe Araabia vanasõna, seda, mida kaks teha. Mail. Ja selle reisi ma tegin endale selgeks, et ma ei ütlenud kunagi ka, näiteks kui ma teadsin, ma tänan õhtu tulen kindlasti tagasi, siis ma ei ütle, et sealt ma tulen. Sellepärast et, et mul ei ole vaja inimesi koormata ja peale selle ettevaatuspidi ka igas mõttes olema. Aga Pirital juhtus veel üks omapärane. Õppisin tundma ühte väga toredat daami ja, ja veetsime temaga väga toreda päeva tema hea sõbranna juures kolmekesi ja meil oli väga lõbus õhtu ja palju sain, ma laulsin endale väga palju ja aga aeg venis, nii et viimane buss oli ära läinud, aga mul Piritale ööbimise võimalust ei olnud. Ja daam ütles, et tema tunneb väga hästi Pirital, mis silla juures hansarestoran vanast ajast restoran, seda komandandi ja lähme sinna, ta hoolitseb selle eest, et ja midagi võeti kaasa ka, et siis rahulikult saab see seal mööda saata. Vanem daam, väga tore inimene oli ja nad olid nähtavasti analasse vahel tõesti head tuttavad sättis kohe kohvilaua ja, ja mis seal salata, pudeleriga kaasas, võtsime paar pitsi kära. Ja äkki on uksekell. Perenaine läks sinna vastu, miilits passikontroll, aga nüüd ma selgitaksin ka, võib-olla paljud kuulajad tänapäeval eriti nooremad inimesed ei teagi, mis tähendas tollel ajal passikontroll passikontroll 48. üheksandal 50. aastal ja veel edasi teostati pidevalt kõik kõikides majades kõikides korterites ja eesmärk oli ainult üks, kedagi jälle järjekordselt kinni nabida. Kui vähemgi kahtlus oli dokumentide mittekorrasolekus, siis võeti ta kaasa ja viidi juba julgeolekusse ja vaevalt et mõnigi mees seal tähendab tagasi tuli, kui tal dokumendi küünal korras jamad, võite ise arvata projection passikontroll, mida mina sellel momendil kohe tundsid. Nad tulid oma daamidel, oli kõik korras? Sa oled minu juurde, annan talle passi. Aga Tartuselt kuidagi ar, mis te siin teete? Vaatasin, et ma õpin Tallinnas. Olen konservatooriumis. Ma õpin laulu ja, ja sellega seoses ma olen ka praegu momendil tennise, aga täna olen lihtsalt momendil siin külas. Nii et on ja nad seal ümbervahetamisele ja nüüd ta uuri pikki siis ta võttis mul selle seal konservatooriumi Dorjendi, uurib seda ja ma vaatan tema ilmet. Ta vaatab umbes mulle niimoodi, et nomissavianistelevilistad, et mul tekkis kohese emale noh, et nagunii ta juba südames teeb otsuse. Et et tuleb nagunii kaasata veel veel teist ja, ja selle peale ma äkki ma ei tea, võib-olla ka sellepärast pitsabaar oli võetud ka, ma tegelikult kunagi napsumehest pole olnud, aga, aga noh, kergelt tuju oli kindlasti olemas ja ma hüppasin püsti ja. Miilits ehmatas, oi vabandust-vabandust ja kõik on korras, läkski minema. Naersime muidugi see majaperenaine ei teadnud, milles asi on, aga aga minuga kaasas olev daam teadis täpselt, milles milles olukord. Allides Me tõesti, see, see rõõm oli nii suur. Ja, ja pärast siis, kui nüüd ma sinna üksinda mulle pandi, siis elust ja omaette tuba oli, kus ma sain ilusti magada seal kaua aega mõtlesin, uni tunud uni samaaegselt mul oli niukene niuke rahulik tunne, et no küll on ikka tore, et täna on üks ruks rahulikum miilits väljas. Ja täpselt samasugune teine kui juba ma räägin sellest sellisest kontrollimisest ja hiljem, kui ma juba Tartusse olin siia tulnud ja mul oli siin lossi tänavas oli sellesama, kus praegu muusikakool, selle kõrvalmaja, neisse kõrvalmaja on võetud ka muusikakoolile, aga seal oli üks perekond, kes, kes oli 100 protsenti usaldatav inimene ja tema juures allüürnik, kuna oli minu koolijuhataja, sedasama, kelle juures ma tegin aadress eksternina viienda, kuuenda klassi eksami ja ma ikka vahest õhtul läksin jalutama. Me pimedasse läksin nendel juttu ajama, aga muidugi nad teadsid ka, et ma laulan ja peale selle selle maja perenaise tütar õppis muusikakoolis klaverit. Ühel päeval jälle on õde ütles, et seal perekonnas laula midagi, Navesti tammeveski üksainus õis ja hakkasime seal esimest laulu laulma, kui majaperenaine tuleb ukse peale, ütleb, et passikontroll mina mõtlesin kohe ei tee väljagi. Passikontroll tulevad see julgeolekumees miilid ja veel kolmas inimene seisavad ukse peal ja, ja nüüd ma metsaga näit Muerk põrutan, tuli see teine salm, üksainus viisi tohiks olla, ta ju üksainus ei saanudki, mis palun, ma. Ja, ja ma laulsin ta nii hingestatult ja nii jõuliselt. No ma olin siis 30 tas aastates. Ja kui lõpetasin Läksid mina olin nii erutatud, ma võtsin kohe oma asjad ja läksin ja tunnistan, ma julgenud jalga sinna majja enam minna, sellepärast et nad võisid ju arutada omavahel, et kes võiksid olla ja vaatan just kaks niisugust juhust, kui me selle laulmise läinud, kui ma Tallinnast ära sõitsin, minu armas sugulane, vale Vellerendaali mõisal küla ligidal ühes sovhoosis, see peaks olema seal, ma ise mõtlesin, et issand siia mäele küll, mitmeks mitmeks kuuks. Esiteks ta elas seal muidugi majanduslikult väga hästi ja see talukoht nad elasid abikaasaga kahekesi. Talukoht oli niivõrd kõrvaline, et, et on lihtsalt niukene ideaalne koht redutamiseks. Aga ühel õhtul vale valima sugulase Valevakab nõiema, tead Meil see asula sovhoosi keskus oli paar kilomeetrit eemal. Et meil sai uus klubimaja valmis tuulelehmi sinna ega kedagi õhtul seal ei ole ja, ja saad ilusti laulda seal ilus foorum ja nii edasi. Ühesõnaga ma saan sind ka laulda ega vaidle vastu, milleks meil on vaja inimestele näitama. Aga Tagiteerismid nii. Lähme sinna muidugi see saal oli väga-väga ilus, uus klubimaja ehitatud ja tõmbasin registrit lahti. Üks mees tuleb uksest sisse ja ma mul oli kohe, kui nad omavahel vestlema jäid, mulle selge pilt, et see on tema ülemus. Siis ta tutvustas ka, ütles, et näed mul sugulane Tallinna konservatooriumis siin külas ja ja see ütleb, et suurepärane meile mõne päeva pärast klubi avamine ja tulete kindlasti siia laulma. Mis sa enam teed? Tulikese avamine ja tol ajal ma mäletan, oli vist eriti populaarsed olin, on Saaremaa valss, mitmed niuksed. Aga mul jäi hästi meelde üks laul, mis tol ajal populaarne ja mulle meeldis ka see üksik lõõtspill. Need kaks asja mulle on eriti meelde, mis ma siis laulsin. Rahvas võttis mind ülimalt soojalt vastu ja kui kontsert oli läbi, muidugi mina tulin kiiruga, sealt tulime ära. Ja läks vist kaks nädalat mööda, aga nüüd ma elasin siis rahulikult seal Valeri juures ei olnudki nädal aega läks mööda. Ja, ja Mõisaküla isetegevuslasi tulid sinna kontserti andma. Ja Valevakadele Nuisema lähmasin. Kuule, milleks mul on vaja Nõgeda ja no hästi, lähme, lähme sena kontsertidele, istume viimases reas ja, ja rohkem. Ühesõnaga otsekohe tuleme tagasi. Ja mul oli siis juba selge ka, et ma enam sinna kauaks jääda või, ja mul oli juba oli üks masin sõitis mulle teada, järgmisel päeval sõidab Viljandi epasasel tasa sõita. Ma lihtsalt pärast seda, kus ma nüüd sai nii juba tuntuks, seal ma julgen näljahäda. Ja nüüd oleme siis selle Mõisaküla, need isetegevuslasi ta oma osa esinesid ära. Ja äkki tuleb direktor lavale. Ütle, et meie hulgas on siin uus tõusev täht. Muidugi rahvas juba tundsid kohe kõik vaatavad tagasi viimases reas kohe plaksutada, tulevad ja, ja mul ei jäänudki midagi muud, tulen sinna ette ja see pianist oli seal kohal. Ja mul on nii selgelt meeles, esimesena laulsin, ma laulsin siis tol korral olnud kahte laulu, seda üksikut lõõtspilli ja Saaremaa valssi ja mõlemaid tuli mul korrata selle üksiklõõtspill, kui ma laulan ja siis mäki vaatan, kes esimeses reas istuvad julgeolekumaju siis mingi miilitsa asjamees Eka Wiremus. Ja see see julgeolekumees vaatab mulle, ma laulan üksikud lõõtspill, ta vaatab üksisilmi otsa ja ma mõtlen nüüd kurat tundis ära. Ja, ja, ja, aga, aga, aga seda enam ma laulsin tõesti kogu nyyd kogu hingega neid asju. No, ja kui ma lõpetasin, issand juhatas, kuidas tema aplodeerib, siis mul oli selge pilt, et hõi taas täna õhtu, külmal vaenlane. Ja, ja mõlemad asju mäletan, mõlemad asju kordasin ja nüüd ma tegin kohe sellise ots otsekohe riided lähen minema ja homme hommikuvaras ära sõitsid jalgagem siia näida. Lähen rahvast oli puupüsti, see, nii et tuli läbi trügida, sealt välja ukse peal seisavad Riidovi ruumidel siis kolmeesionääris, üks tema näpuga niimoodi. Nagu ma ütlesin, on nüüd, nüüd on siis midagi. Sinna Läti, seltsimees Te laulsite nii ilusti sitkeks kärakas võtsid, seal viinapudel oli ja, ja võtsid siukse previnna. Ja siis ma võtsin tõesti punnis, kui teie selle peale tänasin, neid, võtsin mantli ja kadusid ööbimes. Vaat millised elamused olid olnud, oli ta nii värskelt uuesti meelde, et see oli minu jaoks tõesti niivõrd närvi närvisööv ja samaaegselt ütlen ausalt ka suur elamus mulle, kus ma sain esineda rahvale, pälvida nende suurt poolehoidu. Ja keegi neist ei teadnud, kes nende ees laulis. Lõppevast saates rääkis ja laulis 80 aastane tartlane Edgar lamp lahingumees, kes tahtnuks saada lauljaks. Loodetavasti kuuleme temast veel kord, tuleval aastal. Nädala pärast on samal ajal kavas juba õnnevaka saade. Et õnnevakk jääb kestma, kuulete Eesti sõduritundi aasta viimasel laupäeval, 30. detsembril tavalisest kaks tundi hiljem kell 18 20. Jääme kuulmiseni.