Suurlinnade visiitkaarti kohtame tavaliselt juba ammu enne esimest linnaäärset trammipeatust või piiritulpa. Moskva lähistel võtavad meid vastu iseloomulikud valged verised kasesalud. Leningradi all tervitavad langevad astangu vallid. Tallinna ümber laiuvad tüütuseni igavad paepealsed. Riia ümbruse kaunimad kohad on aga seotud Maieszteetlikult rahulikud Daugavaga. Aastatuhandeid on see jõgi olnud elu tuiksoon, eks palju head ning halba on näinud tema kaldad. Olid ajad, mil ta ei tohtinud kanda oma praegust nimegi, düüna dünaburg, dünaminde, nii sobistotooni, rüütlikeelele paremini. Ajad muutusid, nimed muutusid, tasapisi, võitsid eluõiguse Daugava Daugavpils salas pilsi. Siis tulid 20. sajandi ristirüütlid. Nad ei keelanud Daugavat nimetamast, tema igivana nime järgi ei sundinud lausa uuesti ümber ristima salas pilsi. Keelati vaid ligipääs okastraati keritud maa-alale, mille suunas öö varjus veeresid raskelt koormatud autod. Inimesed haakristiga käisel tõmbasid sümboolse võrdsus märgi salas pilsi ning Maydenedki Wuhan valdi ossesseni ja teiste fašismi õuduste sümbolite vahele. Salas pilsi kutsuti ametit õppima kaleviliivamõrvarit. Salas pilsi sai üle kogu maailma tuntuks mitmekümne 1000 süütu kodaniku ühishauale. Ta sai üheks lüliks süüdistuste ning samal ajal hoiatuste ahelas. Kuid mitte ainult selleks. Tänavu kevadel, samal ajal kui Riias mõisteti kohut salas pilsi timukate üle Valendasid endise koonduslaagri naabruses heledad silikaatkivinöörid. Jälle undasid salas pilsi Peil raskelt koormatud autod. Neil polnud vaja otsida varju pimedusest. Nad tegid ehitusmaterjale ning seadmeid, et tasapisi võtta salas pilsi, nimelt fašistliku okupatsiooni. See on salas pilsi tuumareaktori esimene tervitus sisse sõitjale. Meile kirjendata täna punasel hiigelkangalt hoone esiküljel eriti värvikalt vastu, sest ilm on imetore, lausa varakevadine. Rahuliku töö aatom, mis aitab surmalt võita inimelusid. See peabki harjutama salas pilsi kui endise koonduslaagri asukoha asemel rääkinud salas pilsi, sest kui Baltimaade tuumauurimuste keskusest. See paarikümne kilomeetriline teelõik, mille me täna Riiast siia jõudmiseks maha sõitsime saab edaspidi tuttavaks paljudele Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Moskva ja Leningradi teadlastele. Meie tänase vaatlusobjekti, täpsemalt Läti NSV Teaduste Akadeemia aatomireaktori IR T2 1000 hoone ehitustöid alustati 1959. aasta kevadel. Aasta hiljem pandi alus reaktori enda vundamendile. Ning tänavu 26. septembril kell 17 null üks fikseerisid aparaadid ahelreaktsiooni algust. Nii on kirja pandud messing tahvlikesel hoone peasissekäigu kõrval. Nüüd aga läheme edasi sissepoole. Alustame, õigemini küll paari sõnaga reaktorihoone välisvaatest. See on lihtne ja lakooniline. Umbes nelja maja korruse kõrgune kuup, milles silikaatkivi hele toon on kaunistatud põletatud tõelise punasega. Kõrged püstaknad võtavad enda alla hoone esiplaani, ruudu keskosa väikesed abiehitused, korsten ventileeritud õhu paiskamiseks maast kõrgemale. Ja ongi kõik. Äärmiselt lihtne. Palju keerukam pole ka reaktori saar seest vastu löövad maitsekad värvitoonid. Reaktori enda poolsõõr on taevas, sinine, seinad, vesihallid. Punase lae taustal liigub tugev kollaseks värvitud kraana. Siia harmaneerivad hästi tuuma reaktoritele nii omased nikeldatud reelingud piirdeaiad ning kombinatsioon teras, alumiinium, klaas. Ja kui veel lisada piinlik puhtus ja klaasi alt paistev rohekas valguskuma, siis on vaatepilt lausa imekena. Rohekas, otsekui progresseeruv valguskuma, mis meieni jõuab läbi paksu veekihi ning massiivse klaasi tähendabki aga, et oleme reaktori nõnda öelda lael. Meie all on seitsme meetri sügavune destilleeritud veega täidetud bassein millesse läbikate jookseb arvukalt metallvardaid. Tugevad lambid valgustavad sügavuses alumiiniumist kate plaati, mille all ongi reaktori aktiivne tsoon. Selle tsentrum on umbes meetri kõrgusel. Põhjast. Aktiivsesse tsooni on paigutatud 26 kassetti uraani isotoobiga 235 ja 23 kassetti grafiidiga. Ahelreaktsiooni aeglastajaks soojuskandjaks ning samal ajal ka bioloogiliseks kaitseks on basseini täis. See on 60 kuupmeetrit vett. Bioloogiliseks kaitseks sellest söögist. Piisad. Ekskursioonijuht märkas vist midagi kahtlusevarjutaolist meie nägudel. Ta kinnitab veel kord, et reaktori peale kiirgus alla igasuguseid ohtlikke piire. Kaitstud on ka küljed. Siin on kiirgusel vastas kaks meetrit raske betooni see tähendab metaani erikaaluga 6,3. Ühesõnaga betooni, milles on tunduvalt juurde lisatud metalli. Insener Gulbis, kes ehitas reaktorit, tegi siin hinnalise ratsionaliseerimisettepaneku asendada raske betoonis ette nähtud teraslehed metallijäätmetega. See lühendas ehituse valmimist vähemalt kahe kuu võrra. Salas pilsituumareaktor pole mõeldud energia tootmiseks. Tema võimsust mõõdetakse lihtsalt nõndanimetatud soojusliku võimsusena, see tähendab soojushulgaga, mis tuumareaktsiooni tulemusena antakse basseiniveele ja sealt jahutamisel uuesti eraldatakse. Täie koormusega töötamisel on see 2000 kilovatti. Esialgu reaktor töös poole võimsusega ja tema kütusekulu on umbes üks gramm uraani päevas. Reaktori põhiliseks ülesandeks on anda tugevaid neutronite vooge ning toota tööstusele ja teadusele vajalikke radioaktiivset isotoopi. Selleks väljuvad aktiivsest tsoonist läbi paksu betoonikihi. 10 avaosast neist kihutavad välja nõndanimetatud soojuslikud neutroneid, mille kiirus ei ületa kahte kilomeetrit sekundis. Teistest Aga kiiret neutronite kuni 100 kilomeetrit sekundis. Töötav reaktor võib kiirata oma 10-st avast 10-sse rangelt piiritletud sektorisse. Nagu keerukas tuletorn. Muidugi alles siis, kui teadlased on neutroni voo ette asetanud oma katseobjektid ning inimesed saalist lahkunud. Neutranid pääsevad valla alles pärast mitmekordset lülitamis luba. Selline on üks uurimistööde moodus. Samuti võib kiiritada objekte otse reaktor aktiivsesse tsooni asetatud vertikaalsete torude sees, mis suunduvad sinna reaktori laelt. Peale nende on aga veel seitse nõndanimetatud juhtimisvarrast. Servomootorid lasevad neid alla, edastavad üles ning juhivad operaatori soovi järgi keerukat tuumareaktsiooni. On ka veel kaks nõndanimetatud avariivarrast. Kui reaktsioon mingil põhjusel kipub väljuma inseneride kontrolli alt paneb üks käeliigutus liikuma tugeva poorilisandiga terasvardad. Need langevad aktiivsesse tsooni ning 0,9 sekundi möödudes on ahelreaktsioon lõppenud. Reaktor seisatab kuulekalt. Selline olekski õige üldjoontes reaktori tööpõhimõte. Nii sünnivad salas pilsi radioaktiivsed isotoobid. Nii hakkavad tulevikus sündima kandidaadi ja doktoridissertatsiooni. Rääkida tuleks veel aga radioaktiivsete isotoopide hoidmisest ning transportimisest. Jah, nii ta on, paarikümnegrammised koguseid tõstetakse siin kraanaga. All saalis on näiteks tina konteiner üle mehe kasvu jäme metallimürakas kaaluga kuus ja pool tonni. Selle kasulik sisu, aga nagu ütlesime paarkümmend grammi proovime kangutada tonniseid malmkorke avadelt, mis viivad hoidlatesse kiirituspaviljoni. Ja lõpuks näitavad asjaosalised meile nõndanimetatud elektromagnetilist postitoru, millele on otsekui pärle üksteise otsa lükitud mähiseid. Nendesse lastakse teatud seaduspärasuse järgi elektrivool ning pisitillukesed konteinerid kirjutatud materjalidega, taimedega ja nõnda edasi kihutavad magnetvälja mõjul mõne sekundiga kümneid meetreid. Elektromagnetiline post töötab kiiresti, ta ei eksi kunagi. Ja nüüdsest sammume mööda käänulisi koridore keskjuhtimispuldi all aktiivse tsooni tsentrumite tasapinnas. Proovime jõudu sinna viivate massiivsete mall muste kallal. Väiksemast, mis kaalub muide ainult kaks tonni saab üks mees päris hõlpsasti jagu. Suurema ja kolmneli korda raskema suudab kahekesi kinni veel kuidagi trügida, lahti tõmmata, aga enam ei hoopiski. Suure rõngas käepideme kallal rabelemine näib niisama mõttetuna kui sipelgaid. Snepper. Luku avamine. Siinsamas kõrval asub reaktori ehitajate uhkus radiatsioonipaviljon, mida tüüpprojekt, et ei näinud ja mis seni on kogu nõukogude liidus ainulaadne. Selle raske betoonist seina ja 80 sentimeetri paksuse tina klaasist akna taha kannavad elektromagnetilised pumbad aktiivsest tsoonist indiumi ja Kaliumi sulameid. Kõrges Pyralis ringeldes levitab see puhast gammakiirgust, mille intensiivsus on võrdne 30 kilogrammi raadiumi omaga. Olgu öeldud, et kogu maailma raadiumitagavarad ulatuvad kui tegelikult vaid ühe kilogrammini. Keemikud hakkavad siin uurima näiteks polümeeri satsiooni protsesse, bioloogid, kiirguse mõju elusrakkudele ja nii edasi. Uurimisobjektid lastakse radiatsioonipaviljoni ülalt torusid mööda, mida sulgevad needsamad tonni kaaluvad malmkorgid, millest neil äsja juttu oli. Abiliseks on teadlastele mehhaaniline manipulaator, mille teras haarmed kordavad kiirgustsoonis millimeetri täpsusega operaatori liigutusi. Proovimisega korraks. Kätega tuleb vaata pidemest, mis kujutavad endast midagi sadulsepa, sõrmkübara ja pudrukressi kombinatsiooni. Üllatavalt kergesti liigub kogu see küllaltki kogukas mehhanism. Ainult et aknatagused vähi sõrad keerutavad hirmus kohmakalt. Jah, pliiatsi saab ikka kuidagi pihku suure tegemisega muidugi. Vilunud operaatoril aga olevat nende teras kätega üsna lihtne asi kinnisest toosist tuletik välja võtta ja süüdata. Nägime juba, et reaktori basseinis olev 60 kuupmeetrit vett täidab tervelt kolme ülesannet, on ühel ajal soojuskandjaks neutronite voo aeglustajaks ja samal ajal ka bioloogiliseks kaitseks. Selleks kõigeks peab olema aga piinlikult puhas. Seisame praegu veepuhastusruumis ja kuulasime just ära Sintars kallinsi jutustuse nooreskeemikust Kaltisest. Et reaktorit käivitada, oli vaja 200 kuupmeetrit destilleeritud vett. Pöörduti Riia soojuselektrijaama poole. Sealt öeldi, ostke 20 kopikat liiter. See tegi kokku välja 40000 uut rubla. Reaktori ehitajate käsutuses oli raha selleks otstarbeks täpselt neli korda vähem. Kuid osutus, et ka seda oli küllalt. Keemikud otsustasid panna vett puhastama joonvahetajad. Praegune puhastusseade toodab päevas 25 tonni Baltimaade puhtamat vett, milles Riia soojuselektrijaama analüüsi seadmeid ei suutnud avastada lisandite jälgigi. Veeomahind on 10 korda odavam elektrijaamad destilleeritud veest. Ka see mõte tuli noorelt kollektiivilt ehituse ajal. Bioloogiline kaitse, ohutus eelkõige, see on uurimiskeskuse rangeim seadus ja sellest kinnipidamisest kõneleb iga ruum. Kõikjal kohtad kaksiklampe, mille rohelised, tule, silmad rahustavat, kõik on korras. Kiirgust hoitakse vaos. Kui see peaks. Aga vault välja keerama löövad lõkendama hoiatavalt punased tulukesed, millele kaasneb veel see Meie külaskäigu ajal kõlas häirekell vaid kontrolliks. Reaktori töötamisel tähendaks kategoorilist käsku ohustatud tsoonist viibimatuks lahkumiseks. Keskjuhtimispuldist saab pistikuga otsekohe mõõta kiirguse intensiivsust, milles teatavad samuti kõikjale üles seatud Geiger-Mülleri tüüpi loendajat. Nüüd on muide väga tundlikud reaktori ruumist. Juba kuulsite valju hääldajastwostvaid klõpsetusi. Ahelreaktsiooni küll ei toimu, kuid loendaja registreerib minimaalsemadki radioaktiivsust. Ohu puhul tiheneksid need harvad klõpsatused lakkamatuks raginaks. Peale selle kontrollitakse veel automaatselt kõikide ruumide õhku. Keskjuhtimispuldis paikneb vastav aparatuur, mis analüüsib õhu koostist ja signaliseerib kohe, kui mõni ruum on radioaktiivselt saastatud. Sellele järgneb muidugi jälle evakuatsioon Rumbumatakse läbi. Kogu see niinimetatud sümmeetriline teenistus on enesestmõistetavalt mõeldud juhuks, kui tegelikult on reaktor projekteeritud ja ehitatud niivõrd töökindlalt, et kogu teenindav personal elektrikute ja füüsikute kollektiiv võib tunda end täiesti julgena. Jah, tunnebki. Muide, kollektiiv ise on samuti väga noor nagu reaktorgi. Poolesaja noormehe ja neiu keskmine vanus on ainult 26 aastat. Enamus neist on kõrgema õppeasutuse lõpetanud alles 1958. 59. aastal. Teadlasi hakkab siin esialgu töötama umbes teist, nii palju. Leningradlaste ja Moskva lastega on oldud kõige tihedamat sidemetes juba ehitamise ajast alates ja. Nagu ütleb vanem operaator Trindars, kallim on ka meie vabariigi esindajad juba kohal käinud ning alustavad koos Peeter Schwartzi grupiga peatselt uurimistöid üheksandal eksperimentaalkanalil. Teaduslike katsete ulatus ja otstarve kujuneb väga mitmekesiseks. Bioloogid näiteks uurivad radioaktiivse kiirguse mõju taimede seemnetele pärilikkuse protsessidele üldse elusorganismidele, füüsikuid, eksperimenteerivaid, aatomi, tuuma, lagunemisprotsesside ja neutron-spektrograafi alal kolmas ja nii edasi. Ja nii edasi öeldavat siis kui rohkemat enam lisada ei osata, vat see on küll kahtlaste kirjameeste kurikaval pärastamine, aga seekord pead paika. Kes küll oskaks loetleda kõike, mida suudab rahulik aatom teadjates kätes. Mitmest rahvusest teadusemeeste ühendatud oskused avastavad looduse saladusi, päästavad inimelusid. Lihtsustavad tööprotsesse jõudu ja edukat tööd.