Tere, Hääd, hilisõhtused, kuulajad. Ma loodan väga, et teid ikka ka on siia vikerraadio lainele jäänud vaatamata saate teemale, mis kardetavasti mõnegi inimesega hirmunult õlgu vilistama paneb. Ei oskagi arvata, ja kus need ämblikukartuse või enamas keeles öeldes àra foobia juured peituvad saate jooksul püüame sedagi teemat põgusalt puutuda, aga rock Hotell laulis kunagi hoopis kuidagi niimoodi, et ämblikud on imeväärsed loomad neid hoidma peab nad meile õnne toovad. Noh, seda ma ka päriselt ei usu ja neid peopesasuurusi iseenesest päris põneva välimusega karvaseid, eksootilisi ämblikke, keda mõned inimesed kodus peavad ja keda kalli raha eest on ka muule rahvale näidatud. Ma endale lemmikloomaks küll ei tahaks. Samas ka ja ära ei ole ma nende eest kunagi rikkunud jooksma. Pigem on huvitav, kaheksas haleda jalaga osava ronija sekeldusi jälgida. Lapsepõlvest on ereda mälestusena meeles maal onu saunalakas, kus suviti heintel magasime sarikapalkide vahele uhke võrgu kudunud hiiglaslik ristiga ämblik. Vastan mu pigem sellisele kahetisele suhtumisele, päris hea tõestus. Viimane mass, kohtumine ämblikusoo esindajatega päris mitmes mõttes väga mäletamisväärne. Käisin nimelt Hiiumaal Kõpu poolsaarel ühe matkaraja loo jaoks pilte tegemas ja üksiti seeni korjamas. Igavesti uhkeid võrke olid nad põõsaste vahele seadnud ja neid oli tore uurida. Aga kui tähelepanu ämblike seentele püüdsin keskenduda, sattusin alailma samadesse kleebuvatesse, niidistikesse takerduma ja see polnud enam pooltki nii tore. Üks eriline suhe on mul ämblikega veel. Kui kümmekond aastat tagasi veel siin vikerraadios töötasin ja põhiliselt loodussaateid tegin, käisin rohkem kui ühel korral piiramas Asta Vilbaste äärmiselt sõbralikku ja suurepärase jutustamisoskusega daami, kes oli tookord Eesti ainus ämblikuteadlane ehk rahnoloog. Tegelikult rõhutas ta alati, et ta oli Arahnoloog. Aastaid oli teenekal sooloogil turjal siis juba üle 70 ja ehkki ta oli valmis mulle ämblikest kõike pajatama, polnud ta nõus seda tegema mikrofoni ees. Ütles ikka, et on juba liiga vana ja jutus taguma, parem ise tema jutud ümber. Kui ma sellega nõus polnud, öeldes, et noh, raadios ikka nii ei saa soovitast oodata aega, mil mõni noorem bioloog, elustiku uurija just selle millegipärast ebapopulaarseks jäänud loomarühma oma objektiks valib. Nüüd oh mis rõõm, ongi siis see aeg lõpuks käes. Kui kuulajate hulgas on ka ajakirja Eesti looduslugejaid, siis neile on kindlasti meelde jäänud novembrikuu kaanepilt igavene uhke mürkroheline ämblik, nagu ikka kaheksajala ja ka kaheksa silmaga. Seejuures eestikeelse nimeta, aga pika meie kodumaine liik. Ja sama ajakirja niinimetatud artikkel kõneleb tervelt kuuel leheküljel neist ämblikest, kes elavad meiega lausa kõrvuti meie majades. Artikli autor on veel alla kolmekümnene noormees Mart Meriste, kes ühelt poolt on Tallinna tehnikaülikooli doktorant ja teisalt sama kõrgkooli Tartu kolledži ökoloogia ja keskkonnakaitse lektor teaduste huvide poolest tõepoolest ämbliku-uurija. Niimoodi siis seadsingi ühel päeval sammud Tartu Puiestee tänavale, kus kolledž vanas uhkes tellishoones tegutseb. Päris lühikest aega alles, nii et pole veel suurt sisustust ega midagi, ütleb Meriste vabandavalt, kui ta avar töökabinet natuke kõmisema kipub. Aga tühjasest kõminast küsin Sissejuhatuseks igaks juhuks üle, et kas ma ikka tean õigesti, et päris mitmekümne aasta jooksul ongi Mart Meriste, nüüd siis teine, Eesti rahnoloog. Jah, viimase mitmekümne aasta jooksul küll, kuigi need on ka varem olnud, noh on Hans Kauri näiteks on väga palju tegelenud muude asjade kõrval käemlikega pärast. Ta Vilbast, et need küll, kuigi ma pean ütlema, et minu tegevuse intensiivsus võib-olla ei ole nii nii suur kui astavailbastel ja peab ka muude asjadega tegelema, aga aga põhimõtteliselt võib nii öelda küll. Aga noh, üks inimene jah, pooleteisest miljonist, see võib-olla isegi maailma mastaabis kindlasti vähe, aga mitte mitte liiga vähe. Võib-olla. No kui nüüd võrrelda siis niiviisi arvukuse poolest teiste loomaliikidega ämblikke, siis näiteks putukatega võrreldes on need siiski ka suhteliselt vähe, eks ole Jah, tegelikult, eks see oleneb kohast, kust vaadata, et metsas on nad siiski suhteliselt tavalised ütleme, metsakõdu sees on neid suhteliselt palju ja seal nad toituvad peamiselt hooghannalistest ja muudest sellistest väiksematest loomakest tekst. Ja, ja näiteks hoogannalisi on nii mõnedki süstemaatika ei loe putukat, eks, et siis mõnes kohas võib isegi selles mõttes olla rohkem kui putukaid, aga üldiselt toimib ikka lihtne loogika, nagu seda on, on ka selgroogsete maailmas, et kiskjaid on ikka vähem kui kui saakloomi. Ja see on hea, et putukad jutuks tulid, sest et noh, lastest rääkimata, aga täiskasvanud inimesed, kui lasta neil putukaid loendada, siis üsna tõenäoline on, et sellesse loendisse satuvad ka ämblikud. Ämblikud ei ole siis putukad, mis see kõige suurem vahe on? Kõige suurem vahe vast sellest tegelikult ikkagi enamus putukaid on lennuvõimelised ja, ja need, kes ei ole lennuvõimelised, nendest enamus on siis kaotanud selle lennuvõime kuidagi evolutsiooni jooksul sekundaarsed seda ei lähe lihtsalt vaja neil ämblike hulgas aktiivseid lendajaid ei ole. Selleks, et teha nagu asi lihtsalt puust ja punaseks, siis ämblikud on kaheksa jalga, eks ole, fotokale kuus ämbliku keha koosneb kahest osast, tal on pea ja rind, Mik on nii-öelda nagu kokku kasvanud või kuidas see nüüd evolutsioonist täpselt on käinud, seda ma ei julge praegu peast öelda, aga aga tal on siis pea rindmik, kus siis on nii silmad kui aladeks ühe kehaosa külge. Ja siis on tagakeha, putukad on kolm tükki, on pea, rindmik ja tagakeha. Et see on siis nagu selline põhiline vahe nende morfoloogia välimuses. Aga samal ajal, ega nad nii väga lõpmata kauged sugulased ka ei ole, eks ole. Nad ei ole jah lõpmata kaugelt, et lülijalgsed on siis see hõimkond, kuhu neid kõiki liigitatakse, aga aga jah, ütleme, ämblike puhul on no see, et nad on, nad on väikesed ja väga sageli inimesed tõesti ei teagi, kui palju neil jalgu on ja üks putukas ta kõikesse fabringi anda need prussakas või ämblik, et vahet ei ole. Samas noh, üks suur lülijalgsed rühm näiteks on vähilised, eks ole, keda inimesed millegipärast ei pea reeglina putukat eksinud ilmselt selle tõttu, et nad elavad vee sees, kuigi on kaheks maismaal elavaid vähilisid näiteks kakandid, kandeid, ilmselt peetakse ka putukad, eks. Nii et kes on lülijalgne, elab maismaal, seda peetakse enamasti putk. Kusjuures sisse lülijalgsete hõimkonda kokkuvõttes on meeletult suur ja meeletult liigija vormirikkas loomade rühm. Jah, kõige liigirikkam rühm üldse kõikidest elusorganismidest, nii et see käib eelkõige putukate kohta, kes on sellest ka lülijalgsete rühmast, putukad loetakse üldiselt alamhõimkonnaks on sellest rühmast maailma kõige suurema liigirikkusega hõimkond üldse. Ja samblike mitmekesisus on oluliselt tagasihoidlikum, ämblikke loetakse kuskil noh, tsirka 35000 liiki siiamaani on, on kirjeldatud neile muidugi oluliselt rohkem, aga, aga noh, see annab mingisuguse ettekujutuse. Ja see ütleme, vormi mitmekesisus on ka putukate puhul nähtavasti märksa suurem, eks ole, et ämblik enamasti on ikke, olgu ta siis suur või väike, ikka suhteliselt sarnase välimusega. Jah, nii ta on, sest noh, nende toitumine on, nad on kõik, näiteks kiskjad kas või selle tõttu putukaid on väga palju erinevaid toitumise skaala on kõik võimalik, eks ole, välja arvatud fotosüntees siis kõik, kõik muud toitumise vormitan putukad puhul praktiliselt esindatud. Siis ämblikud on kõik kiskjad, nende hulgas ei leiduga ei parasiite ega midagi muud sellist, kõik nad on kiskjad. Ka eluviiside spekter ei ole ilmselt nii laia ja, ja lisaks sellele, selle rühmaliikide arv on on väiksem, mis, mis ei võimalda võib-olla nii suurt liikide rohkust. Kas ämblikud ongi siis puhtalt karnivoorid või lihatoidulised või võtavad vahest mõne lehekese hambusse? Ei lehti nad minu teada ei söö, nad ikka söövad, nad ei pruugi süüa, ainult putukaid, eks seal on mitmesuguseid muid rühmi ja, ja on kirjeldatud ka täiesti tavaliste ämblike toitumist, näiteks vihmaussidest mis ilmselt ei ole nende heaks hea toit. Väga paljud ämblikud toituvad ka näiteks teistest Ämlikest väga tavaline nende puhul ka kalu, konna, kulleseid, konni, väikseid tuleb ette, linnupoegi on ka troopiliste ämblike puhul kirjeldatud, kuigi see ei ole nende põhitoit. Sest noh, eks see ämblik armastab ikka sellist konservi, et kus tugev kest ümber, nii nagu see lüli algsetele on tugev kest ümber vedel, sisu sees ja kui see välimine kest on ka natukene vedelavõitu, siis seal niivõrd toiduks ei sobi. Ja osa ämblikest siis tõepoolest on ka väga suured siin viimastel aastatel on Eestimaa peal ka üks rändnäitus ringi liikunud selliste uhkete karvaste loomadega ja nende põhjal siis inimesed saavad otsustada, kui suured ikkagi ämblikud olla võivad. Nojah, eks nad on jah, suhteliselt suured tegelikult isegi kui nüüd võrrelda, panna sinna kõrvale putukad, siis ma arvan, et suuremate ämblikke kehamõõtmed ikka üldiselt ületavad suuremate putukate omasid. Noh, kui me nüüd jätame välja suured liblikad, kellel on suured tiivad, aga aga noh, üldiselt ämblikud võivad olla tõesti väga suured. Aga need on troopilised liigid. Linnu topikuteks kutsutakse neid eesti keeles Tarantliteks enamustes maailma keeltes. Ja nende süstemaatiline kuuluvus ütleme, on, on meie ämblikest suhteliselt kaugel, siiski nad ei ole, ei ole nüüd nii lähedalt sugulased, see on hoopis teine alamseltsiks vist loetakse seda. Aga nad võivad väga suured on Eesti liigid on väga tagasihoidlike mõõtmetega. Millegipärast on ämblik siis ka selline loom, keda on pakutud kõikvõimalikke hirmu ja õuduse juttude tegelasteks või õudusfilmide tegelasteks, eriti veel juusis tingituna sellest, et tal selline päris uhke välimus on või või mis taust sellel kõigel on, aga need ämblikud lõppkokkuvõttes kuigi ohtlikud loomad ei ole. Võib Eestis lugeda tegelikult noh, kolm-neli liiki on sellist, kes noh, ütleme kui päris nüüd kaenla alla endale toppida ja siis teda natuke pigistada ja seal on õrn nahk ja siis ta võib hammustada ja see võib tekitada mingisuguseid kergeid tervisehäireid, aga üldiselt ämblik on Eestis täiesti süütu loom. Eks neid kardetakse, see on niuke natukene kummaline ja, ja mulle jäänud siiani nagu selgusetuks, kuigi seda on põhjendatud sellega, et võimalik, et inimese kui liigi evolutsiooni jooksul Hondo kunagi koos elanud mingi väga ohtliku ämblikuliigid. Et, et seesama ämblikuhirm on tõesti geneetiline. Võimalik, et siis just see seesama hõim, kes seda läemlikuga pidevalt koos elas. Et sellest kuidagi on, on siis näiteks valge rassi esindajad välja kasvanud, ämblikuhirm on eriti levinud Põhja-Euroopas või ütleme, üldse Euroopas ja Põhja-Ameerikas kus teadaolevalt ei ela tegelikult mitte ühtegi sellist arvestatavalt ohtlikku liik. Eks nad muidugi nad on, nad on kiskjad kõigepealt ja, ja kui vaadata nüüd ämblikku näiteks mikroskoobi all või selle innukulaarial siis kiskeliku välimusega Nad on tõesti näha, et nad on kurjad loomad ja, ja võib-olla see kiskja hirm või need kiskjate mingisugused universaalsed tunnused, mis neil on. Võib-olla see on ka kuidagi nagu inimese geenides kuidagimoodi talletunud, et lihtsalt nendel on mingid universaalsed tunnused. Aga mis ta täpselt on, seda ma ei oska öelda. Aga põhimõtteliselt siis kellelegi jaoks ikkagi iga ämbliku mürgine, eks ole. Ohtlikult mürgine. Jah, nad kõik on ikka mürgised, et kui, kui madude seas on, eksole, on neid, kes on mürgised ja need, kes on vähem mürgised, on need, kes on täitsa süütud loomad, siis ämblikud ikkagi putukate jaoks on nad kõik mürgist üldjuhul ämbliku mürk, putukad on eriti efektiivne, erakordselt efektiivne, mis, mis on ka näiteks takistus ämbliku toitumisel näiteks vihmaussidest vihmaussile mürk niivõrd ei mõju, et vihmaussiga pikka maadlemist vaja selleks, et tast jagu saada. Aga jah, üldiselt nad on kõik putukatele mürgised ja see, et nad on selgroogsete mürgised, sealhulgas inimesele, see võib-olla osaliselt ka juhuslik, kui nad jah, eks nad hammustavad ikka ka Eesti liigid üritavad hammustada, kui neid väga moodi spetsiifilised piinata, nad teevad seda väga viimases hädas. Ja sest nende lõug, Donaldi otsas asuvad sellised sirbikujulised, siuksed, mürgihambad või kuidas need eestikeelsed nüüd öelda? Eks nad üritavad nendega hammustada, aga need on natukene liiga nõrgad, et inimese nahka läbistada, et sellega nad hakkama ei saa, ka paljude mardikate kestadega neil häda, nii et et selles mõttes seda hirmu Eestis ei ole, iga ämblikku võib vabalt kätte võtta ja vaadata nii ja naapidi. See meie ämblike kartus on tegelikult siiski segatud ka mingisuguse sellise teatud austusega, vähemalt minul on küll lapsepõlvest meeles, et üks kui teine inimene rääkis mulle, et ära ämbliku tappa, siis tuleb õnnetused see kuskil legendides on ka see see motiiv sees ilmselt olnud. Jah, seda küll jah, et ämblik on õnnetooja või mina näiteks oma lapsepõlvest ei mäleta seda, et teda oleks otse õnnetoojaks nimetatud ja ma isegi ei mäleta, et mu vanemad või keegi oleks mulle otse õpetanud seda kuidas ämblikega ringi käia. Aga noh, ilmselt see kultuurilised mõjud, mis mingisuguste detailidena kuidagi inimeseni jõuavad, ilmselt ilmselt sealt sain ka näiteks mina aru, et ma ei tapnud kunagi ämblikku ämblik võis vabalt joosta, ma võisin ta võrgu ära pühkida ja nii edasi ämbliku tapnud ei ole, ei ole küll mitte kunagi. Ja see on üks kaduv nähtus tegelikult noh, ilmselt sellise massikultuuri või üldse siukse globaalse kultuuritingimustes. Ma olen näiteks alati toonud seda kaskarfildi koomiksit, mis mingis Eesti väljaandes ilmub, kus loetakse väga naljakaks seda, kuidas Garfield ajaleherulliga ämblikke tapab ja, ja see tundub nagu selline loogiline protsess või kuidagi et just nii see peaks käima. Nii et noh, selles mõttes see on üks, üks näide sellest, kuidas ühe väikerahva kohalik kultuur võib väga kiiresti nagu mingisuguse tunnuse kaotada, aga Eestis on jahemlikke üldiselt austatud Ja kui nüüd minna selle ämbliku inimese suhte, siis sellesse teise äärmusesse, siis nagu enne juttu oli siin eelmine aasta õieti mööda Eestit, neid, neid suuri, karvaseid, eksootilisi, ämblikke ringi, need on siis lemmikloomad, keda peetaksegi kodus selleks, et oleks tore ja, ja ilus vaadata ja antakse neile süüa ja nii edasi ja, ja müüakse väga kalli raha eest. Jah, nii see on, lemmikloomadena peetakse ju igasuguseid loomi, et selles mõttes ämblikud kuigi need linnu tappikud ei ole ka ohtlikud, eks ole, vähemasti kuigivõrd ohtlikud. Aga peetakse juba madusid, igasuguseid sisalikke ütleme, klassikalised koduloomad, need on need siuksed nunnud, eks ole, kassid ja väiksed koerad ja rotid, aga, aga leidub ka inimesi, kellele meeldib pidada selliseid, kes on huvitavad, ütleme niimoodi, nad ei pea tingimata olema ilusad või soojad ja karvased, et et käemlikega, nii nad on küll karvased, aga, aga jah, nad on külmaverelised. Ja küllap paljud inimesed eelistavad neid vaadata oma terrariumis, mitte lasta neil mõelda, oma ihuringi ronida ja nendega mängida ja nii edasi. Et seal olin Üleni karvane ja päike hobuslas kuues. Liigubki üles lae poole ja etava ja poole. Ja ta. Otsaski alla minu pooleli. On ta kadunud, ei. Vaadanud selja taha. Seal ta juba poode, koole oli tal lauda mööda toole. Meelitab nii tugevaid kuin putukaid ja kärp oma võrku. Pole seda, et ega Ta roni. Ükski teda leinama. Tuleme siis nüüd Eesti ämblike juurde, enne oli juttu, et maailmas on kuskil umbes 35000 liiki ämblikke. Kui suur Eesti ämblikke? Kus on siiamaani on leitud tsirka 520 liiki kirjanduses on sageli ilmunud 523, aga see noh, niimoodi kaasaegsed süstemaatika üle vaadates võib paar tükki sealt maha tõmmata. Aga ütleme, 520 ja tõenäoliselt kui nüüd kõvasti vaeva näha, siis ma usun, et kuskil 600 kandis võiks neid olla, kellest osa on väga väikse arvukusega või satuvad juhuslikult. Ongi ju kuulda, et viimasel ajal tikub tänu sellisele intensiivsele kaubaveole võib olla ka see Eesti ämblike fauna rikastuma uute riikidega. Jah, nii, ta on jah, et seesama Kesk-Euroopa majaämblik, millest ma seal artiklis ka kirjutan, on, on kindlasti tänu inimese abil siia ilmunud ja võimalik. Ta püsib siin ka ainult tänu sellele, et neid pidevalt juurde tuuakse. See nõuaks niimoodi detailsemat uurimist, kuidas nendega siin Eestis on, aga kindlasti on ka selliseid elujõulisi populatsioone, kes kuskil keldrites ja laohoonetes ja juba on ennast sisse seadnud. Ja eks neid liike tuleb muidugi rohkem, aga enamus nendest ei pea siin vastu, et ma Eestis ei ole nagu väga kohanud, aga, aga kunagi ma viibisin pikemat aega Berliini ühes raudteejaamas, kus ma pidin paar tundi aega surnuks lööma ja seal leidus selliseid ämblikke, keda ühegi Euroopa määraja järgi ei ole isegi selliseid sugukonda Sid olemas, rääkimata riikidest. Et eks selliseid ajutiselt kuskil kaubaladudes, raudteejaamades ja nii edasi elavaid liike neid on ilmselt ilmselt ka Eestis, kes suudavad siin mõnda aega vastu pidada. Ja neid on ka muidugi varem siia tulnud, nii et ka Eesti looduses on ilmunud kunagi artikkel ühe subtroopilise ämblikuliigi kohta, kes mõnda aega Tartus ühes korteris elas. Teiste elusolendite klasside hulgas on ju ka selliseid loomi, kes siis võõrasse keskkonda sattudes seal imehästi kohanevad ja ja võib-olla hakkavad mingisuguseid põlisliike lausa välja tõrjuma. Kas, kas ämblike puhul ka selliseid täitjaid, noh, vaevalt, et neil aga maailmas teada on? Jah, tegelikult seesama Meie majaämblik kõigepealt, mis on levinud üle üle maakera ja ilmselt nii mõneski kohas selliste elamute, ütleme siis elamud olid ka enne valge inimese tulekut, eks ole, paljudes kohtades kus majaämblik on, on ilmselt kohalikud liigid välja tõrjunud. Ja selline näide on Ameerikast täitsa olemas, kus üks hunt, ämblikuliik, mis on Euroopast tulnud. Aga, aga tundub, et Euroopa ämblike fauna on kuidagi nagu vastupidavam selles osas, nii et mul ei tule küll pähe ühtegi liike, mis oleks mingisuguseid probleeme Euroopas valmistanud, aga Ameerikas on küll, jah. 520 või 523 liiki, nagu siin juttu oli ikka päris mitmekesine on see eesti ämblikke fauna ka aga ega meie silma alla nendes tiikides dist kuigi paljut ei satuvad. Inimese kõrvalelajaid on suhteliselt vähe, nende hulgas, ma saan aru. Inimese kõrval elab neid suhteliselt vähe, tõesti? Muidugi, kui kokku lugeda kõik, kes võivad inimelamusse sattuda, siis neid võib olla suhteliselt palju, ütleme, maapiirkondades, on täiesti tavaline, et õuest tulevad ämblikud tuppa ja nad võivad mõnda aega seal ka elada. Kuigi nad ei ole päris toa ämblikud Eestis ämbliku sugukond ja on noh, need on ka süstemaatiliselt erinevaid hinnanguid, et millised liigid kuuluvad ühte ja millised ikkagi kahte erinevasse sugukonda nii edasi. Aga üks levinumaid kogukondi on eesti keeles on ta nimi kangurlast, kellest enamik nendest liikidest on sellised kaks kuni kolm millimeetrit pikad, pisikesed, läikivad, mustad ja lihtsalt peale vaadates näevad kõik praktiliselt ühesugused välja. Varieerub suurus natuke. Ja need, sellised pisikesed, praktiliselt ühesugused liigid võtavad eesti liikide nimestikus enda alla ligi poole, keda ei ole võimalik mitte mingi meetodiga palja silmaga eristada, kuigi nad on väga erinevad, kui neid vaadata ütleme, pinnakulaar mikroskoobi all. Nad on väga erinevad, neil on väga imelikke ekstravagantseid tunnuseid, mis ei peegeldu nende värvides, aga niimoodi kehakujus võivad olla. Ja, ja nendest on siis jah, pool Eesti liikidest, nii et inglise keeles kutsutakse neid manis Paider ilmselt mingisuguse rahvajutu järgi. Nii et noh, selline kokkuvõttev nimi on nendes paljudes keeltes olemas ja ülejäänud liikidest siis on tuntumad, eks ole, ristämblikud, kes ei ole tegelikult siiski nii väga tavalised ja kõik ämblikud, kes koovad rattakujulisi võrk, ei ole ka Twitterist, ämblikud ja nii edasi. Aga ühed tuntumad nende sugukonnas on tegelikult paarkümmend liiki ja lihtsalt jah, väga palju nendest liikidest elab noh, üldse sellises dimensioonis, kuhu inimene väga harva oma nina pistab rohu sees ka putukaid on tegelikult meeletu arvukus millest inimesel ei ole mingisugust ettekujutust. Nii et kui inimene veedaks näiteks mingi paar tundi rohu sees kõhuli maas olles, siis ämblike arvukus liigi ja vormirikkust saaks inimesele märgatavalt selgemaks. Need, kuidas nad olid kangurlased või kangu rämblikutakse, nimi tuleb kuidagi sellest, et nemad on eriti osavad kudujad. Jah, nad on eriti osavad kudujad tõestina, et enamus nendest koob püünisvõrku mida on läbi ja uurijate poolt loetud erakordselt primitiivseks võrguks. Alles mõnikümmend aastat tagasi üks tuntud ämbliku-uurija uuris neid võrke ja leidis, et need võrgud ei ole mitte niivõrd primitiivsed, vaid on niivõrd keerulised, et inimene nende loogikast nende kudumise loogikast lihtsalt ei saa aru. Ratas võrk on väga selge, eks ole, selline Kahemõõtmeline asi spiraal ja nii edasi, kõik on sellised teada ja tuntud geomeetrilised ja, ja mis iganes kujundit siis sellist kangurlase võrku, mis koosneb ühest linast, mis on nagu enam-vähem loogiline ja siis väga paljudest igasugustest risti-rästi niidikestest, millel tegelikult igalühel on oma funktsioon olemas, seda nagu kirjeldada väga rasked need tänapäeval. Üldiselt ei kiputa nende kohta enam ütlema primitiivsed võrgud, vaid nad on pigem väga arenenud, väga täiuslikud võrgud. Krediiti toodavad kõik ämblikud. Jah? Jah, seda küll kõik ei kasuta seda püüniseks, aga niiti nad oskavad kõik toota. No et Niitrid transpordivahend olla, seda vist on ka inimesed läinud siin kui need kuidas see siis on see vananaistesuvi ja, ja mis, mis härmalõngast ja nii edasi, eks ole, seonduvad transpordivahendina. Seal on jah, transpordivahendina, nii et väiksed ämblikud saavad nendega lennata soodsatel tuuleoludel, mis muidugi väga juhuslik protsess. Nii et paljud nendest ei jõua kuigi kaugele. Mõned meetrid läinud härmalõngad, aga on ka nii, et sageli juhtub, et ämblik teeb selle niidi valmis, aga ei suuda, sest kinni haaratud paljud nendest ongi tühjad aga soodsatel tingimustel tegelikult võivad isegi suhteliselt suured ämblikud lennata, nii et sellised noh, nelja viiemillimeetrise kehapikkusega, ämblikud isegi. Nii et väga niiviisi edukalt tehnoloogiat kasutades Soovad, et talle endale sellised võimsad töövahendid teinud, aga enamike võrke siis kootakse selleks, et, et saaki püüda. Jah, sellised nähtavad võrgud küll tegelikult väga paljud liigid otsivad oma saaki noh, nii-öelda hundi kombel saaki jälitades varitseda ja nii edasi, tuntumad nendest ongi siis huntämblikud, kes egopüünisvõrku, aga kes toodavad niiti praktiliselt kogu aeg, see neil lihtsalt lohiseb järgi ja ja, ja see on niisugune hea julgestusvahend, et kui peaks midagi juhtuma näiteks kuskilt alla kukkuma, siis saab seda mööda väga kiiresti üles tagasi ja üldse suuremaid kõrgusi kuskilt ülevalt alla tulla, aga mugav, nii et ilmselt on seda ka paljud oma oma kasvõi kodus näinud, kus ämblik tuleb laest alla ja kui teda häirida, siis ta ronib sedasama võrguniiti mööda üles tagasi. Nii et selline järelniit on, on väga paljude lähemlikel kasutatav. Lisaks mässivad oma saakloomi võrgu sisse, et need ei rabeleks nii palju ja ja siis Behitavad oma pesasid muna, kookoneid ja nii edasi, nii edasi neid võrgu kasutamise valdkond ja väga palju näiteks ka Eestis elav vesiämblik seal vee all tema koob vee alla sellise pesakese endale, kuhu tassib sisse õhumullikesi. Et ta põhimõtteliselt on justkui atmosfääris elav ämblikuliik, kes lihtsalt võtab jupikese atmosfääri vee alla kaasa. Et ka sellise pesakese saab vee alla kududa võrguniidist, nii et neid rakendusvaldkondi on, on väga palju, nii et siin tasub alati võrdluseks võtta, milleks inimene on võimeline tekstiili kasutama või, või kaasomamoodi niiti kasutama. Sest võib teha ju tuhandeid erinevaid asju. Vesiämbliku käest on siis inimene õppinud tuukrikella tegemise ja võimalik küll, aga siis inimesele ilmselt kõige sagedamini satub silma alla see majaämblik, eks ole, et ma vaikselt siin mõtlen seda juttu kuulates, et need, meie praegusaegsed majad, kus meil on pakettaknad ja, ja kus meil on enam-vähem kiletatud seinad ja ja õhk tuleb konditsioneeri, st mitte mitte ei ole see välisõhk, et kas siukse majja ka ikkagi see majaämblik jõuab kuidagi. No eks ta kogemata kombel võib jõuda ja ega see eriti hea elupaik talle ikkagi ei ole, nii et kuivus on tema üks suuremaid vaenlasi, sest et kui vaadata nüüd võrrelda ämblikku enamuste putukatega, siis ämbliku kehakatted on tegelikult küllaltki õhukesed, ta on sihuke pehme loom, pigem nii et tema veekadu on suhteliselt suur kuivus, talle ei meeldi liiga kõrged temperatuurid, mis noh, tegelikult on enam-vähem üks ja sama tõstav aurumist lihtsalt ja, ja seesama lihtsalt hermeetilisus stabiilsust tal ei ole kuskil elupaikasid, et see on ka väga oluline, kui ehitis on nii hästi ehitatud, et seal ei ole selliseid pimedaid nurgakesi, seal ei ole väikseid Urkeid ja nii edasi, siis nende arvukus on võib-olla väga väike, lihtsalt sellepärast, et ei ole elupaikasid. Mina näiteks elan praegu Majas, mida ma samal ajal ehitama, see on niisugune pooleliolev majaämblikud, tunnevad ennast väga hästi, seal tõesti kõik kohad täis kõik palgipraod ja nii edasi. Arvatavasti sellises stiilses majas ei ole tal ka lihtsalt toitu. Jah, seda ka kindlasti ja võib-olla tegelikult, eks ole, prussakad on väga paljudes majades olemas ja maja soomukad on väga tavalised, paljudes majandus, mis kindlasti on ämblikule väga tähtsad, aga, aga jah, üks täiesti kaasaegses uues väga steriilse kuivas majas ei ole, ei ole ka lihtsalt toit. No mina arvan, et mina vist pigem olen selline ämblikulaadne kui inimeselaadne, sest minule need kilekott majad tegelikult mitte sugugi ei istu ja ja ma arvan, et ega need lõppkokkuvõttes meelega kasulikud ei ole, nii et ämblik võib-olla natuke indikaator ka selleks, et kus kõlbab elada ja kus ei kõlba. Jah, kindlasti ja kindlasti, sest noh, see on maailmateadlaste poolt korduvalt kinnitust leidnud, et selline inimese elukeskkonna mitmekesisus on see siis mitte ainult lülijalgsed, vaid, vaid ka bakterid, seened, kes iganes, kes inimese ümber elavad, näiteks võimaldavad adekvaatsemalt tajuda seda, seda üldist keskkonda, nii et tema, näiteks immuunsüsteem reageerib adekvaatselt asjadele allergikuid on vähem, nii et et ämblikud kindlasti on niisugune hea indikaator sellest, et, et see elukeskkond, kus te elate, võimaldab elada ka teistel organismidel, mitte ainult mitte ainult inimesena. Kas ämblikel saab vahet teha ka isastel ja emastel loomadel, nagu olen kuulnud kuskilt, et mõnede liikide puhul on emased suured ja panevad pärast pulma disasena? No mõnede liikide puhul see tõesti niiviisi käib ja, ja seda on ka vaadeldud nagu erinevalt, aga üldiselt on tegemist sellise looduse hea majandamisega nimelt enamasti need isased surevad niikuinii pärast paaritumist ka siis, kui emane neid ära ei söö. Et, et see on niuke säästlik ressursikasutus lihtsalt, et kui ta juba olemas on. Aga kui nüüd lähedalt vaadata, aga see nõuab mõningaid kogemusi. Reeglina on emased suuremad isased väiksemad ja isegi kui see ütleme, seal suurust, mõõdetakse ikkagi kehasuuruse, mitte mitte siis jalad, nii et emased üldiselt on jässakamad suuremad isased väiksemad, sageli isaste jalad on just vastupidi, pikemad, nii et selle tõttu peetakse sageli isaseid suuremateks, kui võtta neid koos jalgadega keha neil enamasti väiksem. Ja siis isaste lämbe hetkel on lõug kobijad, õigemini kõigi lämlikel Lõukobjad, aga aga ämblik on selles mõttes üks selline kummalisi loomi looduses, kes kasutab oma. Me võime Yellow kobia kohta ütelda jäse, ta ei kasuta seda küll käimiseks, aga, aga sarnaselt inimese kätele kasutab söögipalade pööramiseks isastel Ämlikel. Kui nad saavad täiskasvanuks, saavad suguküpseks, moondub see Lõukovia ots kipmine, osa sellest moondub sekundaarseks suguorganiks mis ei ole otseühenduses sugunäärmetega ehk seemnerakke seal ei toodeta, vaid seemnerakke toodetakse tagakehas. Ja selleks, et ämblik saaks need seemnerakud pumbatud oma lõug kobijatesse. Selleks ta enamasti peab kasutama spetsiaalset võrku. Coop pisikese võrgukese laseb sinna selle seemnevedeliku tilgakese. Sis taganeb kaks sammu ja siis imeb selle oma Lõukobiasse, mida ta siis kasutabki paaritumise, need lõug, kobijad on paljudel liikidel palja silmaga märgatavad, et nad on suuremad otsast jämedamad. Mõningatel liikidel on nad ka värvunud teistmoodi, kas siis tumedamaks või näiteks üks hüpikämblik keskel inimese elamutes ei ela. Eks hüpikämblik on värvinud oma Lõukobjad neoonkollaseks üks värv, mida looduses tegelikult väga harva ette tuleb, nii et et ka tema perekonnanimi on neoon. Nüüd oli juttu, et kui see isa ämblik saab täiskasvanuks, kui vanalt siis ämblik saab täiskasvanuks ja kui kaua ämblik üldse elab? Eks see on erinevate liikide puhul väga erinev ja ütleme troopikas needsamad suure linnu topikut. Ta on nende jaoks niisugune 20 aastat elada ei ole midagi erilist, nii et nad on tõsiselt pikaajalised loomad. Ja, ja nemad siis kestuvata elu jooksul iga natukese aja tagant. Võimalik, et ma ei oska öelda, kui tihti, aga, aga lihtsalt vana kehakate kulub ära ja nad vahetavad selle uuemast eesti liikide kestumistel on kindel arv suuremad liigid, kestvad loomulikult rohkem kordi väiksemad, vähem kord. Aga pärast viimast kestumist nad saavutavad suguküpsuse. Ja reeglina ämblikuelutsükkel Eestis kestab ühe aasta, mis on tingitud lihtsalt meie aastaringist. Nimelt korduv talvitumine ja nii edasi ilmselt ei ole kuigi eduksid enamasti Eesti liigid on aastakese majaämblikud. Eriti nende emased isendid võivad elada kolm pool neli aastat. Nii et talve elab siis ämblike sugu üle muna kujul või kuidas? Jällegi erinevatel liikidel erinevalt, nii et et selleks, et jaotada võib-olla seda sellist suvist ressurssi, seda, et, et suve jooksul kevadel on ühed liigid täiskasvanud, kesksuvel teised liigid, sügisel kolmandad liigid, nii et kogu see suvi ja niimoodi ära jaotatud, mis tähendab ka siis seda, et ämblikud võivad talvituda nii munana täiskasvanuna, noorisendina nii edasi, selleks et seda tsüklit nagu täis saada. Kaheksa jalga siis ämblikke lagu enne juttu oli ja eks neid jalgu vahest ämblik võib ju kaotada, miks mitte inimese käe läbiks need uuesti. Võivad jah, noor isenditel nad kasvavad uuesti, et üldiselt, kui Ämlikul on veel nagu kestumise järgi jäänud, siis ta järgmise kestumisega suudame endale uue jala kasvatada, mis võib olla väiksem kui ülejäänud jalad. Aga, aga ütleme, kui tal on veel kaks kestumist jäänud, siis ta suudab selle jala täielikult taastada ja see on Ämlikel selline kaitsemehhanism tegelikult enamasti nad kasutavad seda näiteks Astlaliste vastu, kui nad juhtuvad püüdma mõne herilase, mesilase või muu sellise tuntud tuntud liigi, siis siis Aslaliste mürk on Ämlikele väga ohtlik, nii et ämblikud on, on võimelised ka ise omale jala küljest heitma väga kiiresti selleks, et seda mürki mitte lasta oma kehasse. Sest neil on ka sarnaselt inimesele olemas vereringe, nii et mis on küllaltki kiire ja, ja nii, et see on kaitsemehhanism, teiseks siis selle vastu, et kui keegi juhtub neid kuidagimoodi nokka haarama ja nii edasi, siis jala kaotus tegelikult ei tähenda talle üldiselt mingit erilist erilist kahju, nii et, et ka tema kehavedelikud ei leki sellest haavast selle, selle peale loodus nagu mõelnud juba ja mitte ei ole, aga ta hakkama veel võiks saada. No eks oleneb jale liigist, eks ole, võrku kuduvate liikide puhul on kirjeldatud kolme jalaga ämblikku, kes täitsa edukalt hakkama saab. Ilmselt käimine kolme jalaga raskem, sest ühel pool on ainult üks jalga, teisel pool, eks ole, kaks. Aga see on ka kõik nagu evolutsiooniliselt välja kujunenud, nii et see on üks üks huvitav uurimus, mida ma olen. Olen kunagi lugenud, kuidas ämblikud oma käimise mustrid muudavad vastavalt sellele loogiline üks jalg ära võetakse, siis täpselt samas järjestuses enam oma jalgu sättida ei saa. Nii et neil on siis vastavalt nii palju käimismustrite kombinatsioone olemas. Kui palju on, on neil üldse nagu võimalik, jalgu kaotad? Ja söömine Sistikub ämblikud niimoodi välja nägema, et mulle tundub, et seedimine vähemalt osaliselt on selline kehaväline, et et pumbatakse mingisugust seedevedelikku selle ohvri kehasse ja siis imetakse see pool produkt endale makku. Jah, nii, ta on selles mõttes ämblikud võrreldavad näiteks bakteritega või mikroseente, kes tegelevad kehavälise seedimisega, aga jah, ütleme ämblike poolt, need kaod on palju väiksemad, nii et, et see ei ole päris nii, et eraldada endast palju seedevedeliku, siis vaadata, mis ümbruskonnas ära seedub, vaid see on ikkagi selline spetsiifiline protseduur. Ja üldiselt ämblikud suudavad vaid vedelat toitu omastada, mis on tingitud mitmest asjaolust, noh kõigepealt nende suuaparaat võimaldab imeda, mitte niivõrd närida ega midagi. Ja teine, üks nende evolutsiooni selliseid omapäraseid on see, et sõna otseses mõttes nende söögitorul läbib nende aju. Noh, ilmselt on see pigem sihuke populaarteaduslik seletus asjale, miks nad ei saa tahkeid osasid vastu võtta, sest need häiriksid nende kesknärvisüsteemi, aga põhimõtteliselt on see õige ja et et söögitoru läbib nende nende aju. Mis juhtuks maailmaga, kui ütleme meie maailmast need 520 liiki või maailmast, et 35000 liiki ühel päeval äkki ära kaoksid. No seda on ilmselt väga raske ette kujutada ja, ja seda on osanud ka parimad maailmateadlased ei suuda seda ette kujutada, sest sest see oma selle siukse mikromaailma või, või ütleme, mesomaailma liigirikkus ja koguned liikidevaheliselt suhted on midagi, mis on ilmselt väga raskesti kirjeldatavad liike on kohutavalt palju. Loomulikud ämblikud, dile, ainsad kiskjad, seetõttu nad on selle koha pealt asendatavad väga palju putukatest, röövloomi on olemas jooksikud Mardikatest tuntumad lühihiidlased kes on siis rööveluviisiga, kiletiivalised ehitab terve hunnik, kes on rööveluviisiga. Nii et eks nad väiksemas mastaabis on ilmselt asendatavad kuskilt kohast ühe ämbliku ära viita, siis sellest ei juhtu tõenäoliselt mitte midagi, aga noh, nende rolli on hinnatud väga erinevalt. Ja neid numbreid, mis välja pakutud on, on seinast seina, kui palju nad näiteks ühe hektari kohta putukad on võimelised ära sööma. Aga seda on pakutud ka kuni tonnini aastas näiteks tonn putukate biomassi, mida siis ämblikud hävitavad, nii et see roll on kindlasti väga oluline ja liiatigi veel mõningates spetsiifilisemate elupaikades nagu siin koopad, keldrid ja nii edasi võivad nad olla ainsad kiskjad, nii et seal võib see tähendada tõeliste dist, ökokatastroofi. Loodan, et Tallinna tehnikaülikooli Tartu kolledžis töötav bioloog Mart Meriste tegi ämblikud teile veidi tuttavamaks ja aitas neil, kes neid põnevaid loomakesi seni ehk veidi kartnud või, või põlanudki on neist pahadest tunnetest üle saada. Igatahes ärge õudusfilme hiigelämblikest tõsiselt, võtke. Filmi loojad teevad ämblikele millegipärast liiga. Olen toomas eriaada ilusaid unenägusid.