Kui köitmist nurmel vilja terraks sirgub, on selle loonud meie oma käed. Kord Pastne põlv siin mägede järve taga teeb lõpuarve orjus jumalaga. Kord aeg saab täis. Nii sõnastas Juhan Sütiste nende eesti talupoegade veendumused ja lootused, kes kuulsas Pühajärve sõjas mõisnike ja tsaari Satraapide vastu tõusid. Sellest ajaloolisest sündmusest möödus neil päevil 120 aastat. Sütiste kirjutas, need pärsib pühajärve sõja 100.-ks aastapäevaks siis kui aeg oli just täis saanud. Kui Eesti rahvas oli äsja kehtestatud nõukogude võimu. Nüüd on vastne põll siin mägede järve taga nagu kogu sünnimaal juba ammu teinud orjusega lõpuarve jumalgi taandub üha enam sinna, kuhu ta kuulub muinasloosse. Kui Pühajärve vaprad sõdalased saaksid tulla vaatama, mis nende järglased paari viimase aastakümne jooksul kodumail on korda saatnud siis lööksid nad küll imestades käsi kokku. Eiei nii võimsat toonase orirahva eduteed ei osanud nad relvi haarates küll igatseda. Nende järglased aga teavad, et nõukogude rahva senised tohutud saavutused on alles erutavaks vaimustavaks avamänguks rahvaste saabuva õnne aja vägevale sümfooniale sümfooniale, mille partituuri pealkirjaks on Nõukogude Liidu kommunistliku partei Ta ei programmi projekt. Kõnnime pühajärve sõja kunagisel tandril esivanemate vabadusvõitluse verised pildid taanduvad looduse võrratut ilu vaadeldes. Vististi on enamiku selle saate kuulajate ilujanune tee ühel või teisel juhul toonud siia Otepää kuplite maile Pühajärve, lookleb kaldale eeldavasti Eesti kauneim masse paika. Vähestel on aga olnud mahti siia tulla praegusel aastaajal, kus sõsarsaared ümbruse mäekuplit märatsevad maestro sügise ohjeldamatult värvirõõmus kus lehevaip pargiteedel vaikse kahinaga aina paksemaks muutub. Kus pühajärvelained ärevalt kaldele loksuvad kõrgusest kurgede valuliselt lahkumislaulu kuuldes. Puhkuste turismispordihooaeg on sedapuhku lõppenud. Vaikseks jäänud pühajärve äärsed laiad valge unistustes lossina hiljuti kerkinud kohvik hotelgi on oma suured klaasuksed ajutiselt sulgenud. Lahkume meiegi siit praegu pisut nukravõitu tundeid tekitavast paigast et minna kõikjal kihavad ööelu keskele. Aga enne minekut tahaksime ometi teada, millisena kohtame tuhandete armastatut Pühajärv kaunitari järgmistel suvedel. Kui kõik teed jälle tema juurde toovad. Otsime üles mehe, kes on vististi kõige rohkem kodus kuulsusliku otepää minevikus, olevikus ja tulevikus. Tülitame siinset innukat, koduloo uurijat ja keskkooli direktorit seltsimees mäge. Pühajärve ümbrus kahtlemata saab muutuma ja juba õige lähemate aastate jooksul. Praegu näeme veel siin pühajärve kaldal Ühero sanatooriumi, see on kaevandatud tulevikuks puhkekoduks viia ja sellega muidugi alaneb meie töötajatel rohkem võimalusi külastada kaunist pühajärve ja siin veeta oma puhkeaega. Noh, see on ainult väike osakene, näete üle järve, seal seisab uus pühajärve kohvik selles valmis juulikuus. Nagu kuulda on, sinna kõrvale hakatakse varsti ehitama turistide kodu, et meie turistid saavad siin puhata. Peale selle muidugi on ette mõeldud siin teost laiaulatuslik heakorrastus, programm, mis näeb ette pühele pargi laiendamist tunduvalt mitmesuguste mänguväljakute staadioni ehitamist. Pühajärve ümbrus peaks muutuma veelgi kaunimaks. Meie kodulinn tähistab peatselt oma olemasolu sajandat aastapäeva ja on juba linna täitevkomitee suunamisele juhtimisel asutud laiemalt linnas heakorrastustöid läbi viima, mis kahtlemata meie kodulinna peavad muutma veelgi kaunimaks ja ilusamaks. Ja nüüd veel võib-olla mõni sõna juttu teie uuest koolimajast, kus õppetöö käib alles esimest kuud. Jah, koolimaja on meil tõesti tore, tore ja vahva. Üheskoos seda ehitasime, siin on muidugi suur osa tehtud ära õpilaste lastevanematel kogu linna töötajatel. Eks ta ole ju linnale kingituseks 100.-ks aastapäevaks. Aeg on meilgi edasi liikuda. Hea kuulsusega Otepää kultuurimajast saadab meid teele siinse naisansambli laul ilusast kodunurgast. Hellenurme mis kaunis nimi ja kaunis koht selja taga paistavad silmapiiril Otepää künkad. Eeesseinavad Elva lähiste metsad. Punakoldses pargis peitub kuulsa teadlase akadeemik Alexander Middendorfi viimne puhkepaik. Ent meil on sedapuhku soov vaadata eeskätt tänasesse homsesse päeva. Seda enam, et viibima parajasti kolhoosialal, millel peale ilusa nime on veel palju ilusaid töö tulemusi. Koppel moodsa karjalauda ees kubiseb puna Rusketest rull, hakates piimaandjatest. Sir sorr, sir sorr ja lüpsikut muutkui kobrutab piimast puhtasest läikivad lehmad näivad küll niigi olevat rahul, et nende rasked udarad piimavaevast vabastatakse. Aga üks nooruke neiu peab vajalikuks neid veelgi enam meelitada. Käed käivad kärmelt jahukoti ja pange vahet ja üksteise järel saab desserdi portsjoni. Lisaks kultuurikoplis korjatud põhitoidule. Kui tilgast noor perenaine meie jõudu soovimise peale pea tõstab siis vaatab meile vastu nii palju nooruslikku elurõõmu ja päikesepaistet, et su aastatest tohtetanud südameski miskid magusvalusalt Tuksakat. Saame tuttavaks. Meie ees on tänavusuvine Otepää keskkooli abiturient, nüüd aga juba ei keegi muu kui Hellenurme karja brigadiir. Valvi ott. Päris tore on meenutada automaatlüpsisajandil, kuidas meie esiemad lehmi Sõõrutasid. No igalpool on automaatlüps küll, aga meil on ajutiselt siin kägigi, sest neil on laudas remont, sellepärast. No ja tore meenutada ka, et karjabrigadir ise ka ikka lüpsta oskab. Päike oskab või? Millal te õppisite? Millal või no ma ei tea, umbes viis-kuus aastat tagasi Aa, no siis on ikka staaži küllaldaselt pol ruma, rääkiski meile, teie pidi olema üks suur meelitaja, kuidas te seda oma kari oskama niiviisi meelitada, et nad kõik viimse tilgani oma piima kätte annavad, milles selle saladus nüüd seisab, Me tahaksimegi teada saada. Peab ikka ette andma, näiteks ütleme, haljassööta, jahu ja sellepärast ka võib-olla nad annavad kätte viimse tilgani. Nendest perenaistest kah ainult ei loe. Kuidas see siis nüüd juhtus, teie siia karjabrigadiriks sattusite alles möödunud kevadel lõpetasite keskkooli. Jah, lõpetasin küll see lugu lihtsalt nii, et ma tahtsin pärast keskkooli lõpetamist tulla tööle ja et ma olen maalt pärit, siis tulin siia ja ja et see oli ka inimest tarvis karjabrigadiriks, siis sain koha peale kohe, mis on kõige raskem siin teie töös? Hetkegi raskemini. No võib-olla see, et mind käivad tülitamas igasugused ajalehemehed ja raadiomehed nagu praegugi ja no kasvõi näiteks ma ei ole siin midagi äragi teinud ja, ja juba kohal ilma millegita ära teeninud selle suure au. No mis te nüüd niiviisi räägite, juba see näitab, et teile nii suur kari on kätte usaldatud, et inimene seda väärib, eks ole, seltsimees. Seda küll. Aga kas te tulite Otepää keskkoolist üksi siia, Hellenurme kolhoosi? Ei tulnud, kaks poissi on ka veel klassikaaslased. Kuidas kolhoos teid vastu võttis? Üldiselt hästi, meil on hea korter, on ja köök selle juures muidugi valgustus, küte ja et ei ole viga. Ja õhtutundidel, kui vabadust on, ega seegi ole siis maailma äärsin. Just vaatasime praegu kinokuulutus, oli löödud just kaupluse seinale. Ja kui on ikka tubli traktorist või kombainer poiss, siis on, ma mõtlen, päris tore keerutada ka ikka. Kuidas ette. Tütarlaps ei tee suuga suurt linna, aga teod on seda toredamad. Õnn kaasa kallis valmivat. Õnn kaasa kõikidele noortele, kes tema kombel meie päevade raskuste ja rõõmude rinnust kinni võtnud. Küll peaks olema nigel tunne nendel teie eakaaslastel, kes oma nahka hoiavad. Elu kõrvalteedel hiilivad viilivat, kui teie oma vaimu ja keha jõuga kommunismihoone olete katuse alla viinud. See aeg pole enam mägede taga. Hakka jälle noorusele, on meie maal käia avarad rõõmurohked, tulevikuteed. Aga kui need teed vanemate inimeste ees püsti on? Saame jutule kolhoosi esimehe seltsimees Tõnu perega ja üsna eaka tee mehe, seltsimees Purgaga. Tänastel kolhoosi noortel on seljad sirged ja nägu naeru täis ja kui neil ongi oma mured, siis need on muidugi hoopis teistsugused mured, kui seda olid nendel, kes aastakümneid tagasi oma põllumehe tööd hakkasid tegema. Teie olete juba vana põllumees, näost näha, kas mäletate, kui pikali sellel ajal tööpäev, milla taluinimene välja läks oma nii, et pere medaarjuvad kell kolm hommikul platsi niieti. Päike pole veel tõusnud, ehk ei jõudnud tõusta? Ei olnud. Õhta oli ka nii, et pimedas ikka, see oli suvepäevadel sügisel, teda ei maksa rääkidagi. Noh, meie otsisimegi just töid, et tõmmata võrdlusjooni mineviku ja oleviku, eilse ja tänase päeva vahel siin kolhoosi kontori juurde tulles juba kohe selgus, et oleme tulnud lõuna ajal ja kedagi ei ole kohal. Ja päev see pidi käima täpselt graafiku järgi, algab hommikul õigel kellaajal ja lõpeb õhtul täpsel kellaajal. Just ta nii on, jah, meil loomiku algab nüüd kell kaheksa töö ja lõpeb kell kuus ära. Ja kaks tundi lõunat, kaks tonni lõunat ja nojah, aga talvel pimedal ajal, siis on seal veel ühe, nii et siis tuleb kella üheksa ajal ja kella nelja ajal lõpeb ära tegelikult see tööaeg ja seda, et taluinimene puhkusel käib, ei ole varemalt, kuhu, no ei, seda küll ei olnud ja mõni oleks saanud puhkusele. Puhkus oli siis, kui ei saanud tööd teha, jõudnud tööd teha, enam öeldi nii, et puhkus on siis kui kirikuaeda viijaks ja seda, kuidas seltsimees Tõnu vere on, aga praegu kolhoosis lood puhkusega vanade ainelise kindlustatuse, aga nüüd on puhkusega selline lugu, et käesoleval aastal võeti vastu otsus lubada kõigile kolhoosnikele kes on välja töötanud oma miinimum, tööpäevade arvu 12 tööpäeva, puhkus, tasulist puhkust, parematele kolhoosnikele, kolhoos annab veel võimaluse viibida puhkekodus ja kes on haiged? Sanatooriumis seltsimees spurga, kui palju teil aastaid on? Ma sain kevade kuuekümneaastane siis võib ju hakata juba ka pensionile mõtlema, no vaid küll seda võrrelda, aga noh praegustel teen küll tööd kolhoosis nii. Nii kuidas jõuan, lihtsalt ei ole vist lusti jääda koju, olen praegu siin kolhoosis laomees ja siis ka ühes sellega kassapidaja, nii et mul on üks tahab raha teene jällegi vilja ja nii et vastuvõtmine, mille vastuvõtmine kolhoosist ja nii, et seda tööd on praegust nii päris kiiresti, nii et võtmekimp, mida kandma pead, on üsna raske. No seda jah, mul vähemalt võtmed muidu kui suured oleksid Jaustestasineid. Vanadus on olnud ju alati taluinimeste hirm. Nüüd on saabunud ka selles osas teised ajad. Kui enam lehma heina ei jaksa teha, siis ei ole tarviski seda vist teha. No kolhoosis on vanadele eraldatud kaks protsenti piima kogutoodangust, see teeb meie kolhoosis välja üle 12 tonni piima aastas ja paljud vanad ongi loobunud lehmapidamisest ja rahaline kindlustatus. No kolm protsenti rahalisest kolhoosist sissetulekust läheb vanadele, kui jätaksime nüüd vanaduse pensionid, jastuksime tagasi kolhoosi tänasesse tõtliku päeva ja püüaksime kõnelda sellest, mis aitab meil elu kergemaks muuta, tööd kergemaks, muuta, enam tähelepanu vaja pöörata põllumajanduse tootmisprotsesside kompleksile mehhaniseerimisele ja seda tööd ka meie kolhoos on senini läinud. Põhiliselt muidugi tuleb mehhaniseerida elektriteel ja kuna meie majand on nii enam elektrifitseeritud siis väga laialt kasutame elektrit. Näiteks kolhoosis on rakendatud tööle üle 45 elektrimootori, mis tunduvalt kergendavad kolhoosnike tööd. Kui läksime nüüd lahti teie sotsialistlike kohustuste raamatu selleks aastaks ja vaataksime, kuidas on läinud sellest osast läheneva pressi eel, meil on lihakohustusest täidetud praegu esimese septembri seisuga 43 protsenti. Raskusi lihakohustuse täitmisel ei ole, kolhoosis on praegu nuumal 400 sea ümber ja üle 140 veisemunade riigile, müügikohustus on täidetud teravilja, Kuulutus on täidetud ja alustame kartulikohustuse täitmisega. Kari läheb parajasti mööda, kui tõmbaksime võrdlusjooni näiteks teie liha ja piimatoodangus teiste Elva rajooni kolhooside majanditega võrreldes. Meie kolhoos on juba aastaid sammunud kolhoosidevahelises sotsialistlikus võistluses esirinnas nii piima kui lihatootmisalal. Ja muidugi on meie püüd veel rohkem toota, kui seda senini oleme saanud. Selleks aga on vaja veel kuivendada palju uudismaid jäätmeid ja tõsta kultuuride saake. Elva rajoon koos Otepääga on üle-eestiliselt Ei rahvusvaheliselt kuulus turismikuurorti ja spordikeskus. Siinne erakordselt kaunis loodus on andnud talle need eelised. Seesama loodus, aga eriti Elva rajooni maaharijate tubli töö võimaldab iga aastaga ikka enam rääkida siinse põllumajanduse mehistest saavutustest. Hellenurme pole mingi erand, rajooni paljude majandite hulgas. Hugo Raudsepa vedelvorsti mäss, näru pead, mis omal ajal on kirja pandud. Elva lehiste tegelikkusest on nüüd ammu tagasipöördumatu, minevikus aga rajooni tööstus. Küsite, kas võiks siis unustada? Otepää kohaliku tööstuskombinaadi kuulsid kudumistooteid kaugelgi tuntud autoremontijaid. Tõravere puutööstuse, mis vabariigikoolidele tänavu on andnud juba ligi 2000 moodsat heledavärvilist koolipinki. Kas võib unustada mitmeid teisigi väikseid, ent väga vajalikke tööstusettevõtteid rajoonis? Ei, neid ei või unustada, aga ometi pole tööstuslik toodang siinsele rajoonile iseloomulik. Kas rõlgus olete käinud? Küsib kavala näoga tööstusala entusiast. Muidugi, mullugi olime veel seal. Mis seal ära ei ole. Tavaline pisi alevik kiriku ümber, nagu neid meil on, sadasid või tavaline võimullu, hõõrutakse vastuseks käsi. Aga tulge nüüd, Rõngu lähemegi. Nooruke tehas Rõngu kunagises kiriku alevikus, mis aastakümneid seisis ühesugusena heide kasvanud suuremaks, Eda jäänudki väiksemaks. Mis võiks olla küll niisuguse tehase toodanguks? Siin ei taha ju olla muid maapõuevarasid peale viljakandva maakamara. Sellest aga ei piisa tehasele. Seltsimees Tiidor, vast aitate meie kuulajatel teada saada sellest, mida teil toodetakse. Elektromehaanikatehases toodetakse kõrgepinge lahendajat alajaamade ventiil lahendajatesse sõnadega öeldes Needsamad, väiksed pruunid seadmed, mida siin näeme, tare nimi, lahendajat päris kindlasti aitavad nad mitmel pool elektrijaamades üsnagi tähtsaid küsimusi lahendada. Põhieesmärk on meil siiski meie rahvamajanduses kõrgepinge elektriseadmete, nimelt alajaamades kõrgepinge transfer, mandrite kaitsmine igasuguste atmosfääridest ülepingete vastu, kust saada ka niisugusele ettevõttele tööliste kaadrit. Aastakümneid on ju siin ümbruses ikkagi põldu küntud ja vilja koristatud, karjaveetud ja nüüd järsku niisugune peen mehaaniline töö. Meie töölised, tööliskasarmud, suremuse sirgunud siit. Elva rajoonist on meil siin uusi töölisi võetud keskkooli lõpetanud ja põhiliselt, kes kõrgendage seadmetel töötavad, on kõik keskkooliharidusega. Vaadates ringi, näeme ainult noort kaadrit ja noor on ka meie kaasvestleja Ülikooli lõpumärk rinnas. 1959. aastal lõpetasin Tartu riikliku ülikooli keemiaosakond. Kõige toredam töö kingitus, mida noortehas partei kongressiks üldse teha võib. See on muidugi see, et te olete olemas. Te, olete üsna nooruke ettevõtte veel? Jah, me alustasime enda toodangu väljalaskmist, võib öelda kaks päeva enne suurt inimese lendu kosmosesse. Seltsimees kangelastegu tähendab 10. aprillil, see jääb siis muidugi pikaks pikaks ajaks meelde. Öeldakse nii, et tubli poiss on see, kes aastaselt käima õpib. Meie nooruke tehase õppis käima juba märksa varemalt ja võime olla päris kindlad, et parteikongressi avapäevaks käiakse siin juba head, üsna mehist, rütmelist, töö, sammu üks, mis üllatab kõigi noortetehaste juures, mis meie vabariigis viimasel ajal kerkinud on. See on peaaegu hääletu vaikus, tekib tunne, nagu oleks kogu tehases lõunatund. Ometi näed igal pool askeldavaid inimesi. Õhk on siin puhas nagu kuskil Lõuna-Eesti niitudel. Ja ometi, kas teil kära ei olegi kunagi? Oli, meil on täna väga palju. Nagu lajataks pikne ja päris hea, et siiski kogu aeg ei pea inimesed töötama niisugusest kärast, vaid seda võib teha siis, kui on vaja näiteks raadiokuulajatele demonstreerida. Tõepoolest, kus me oleme Rõngu elektromehaanikatehas ja tema kõrgepinge lahendajat, see kõlab muidugi uhkelt, kuid veel toredam oleks teada, kus vaja võetakse teie valmistatud seadmeid. Meie lahendajaid on vaja üle terve meie liidu kõigis elektri seadmestikus uute alajaamade ehitamisel ja ka vanadel alajaamadel puuduvad senini lahendajad. Peale selle on meil saetud ka väljaspoole meie liidu piire. Nimelt Egiptuses, Assuani paisu. Mitme 1000 aasta vanune Egiptuse kultuur on viimaste aastakümnete kestel erutanud ja hämmastanud kogu maailmateadlasi. Ja nüüd korraga, milline osade vahetus, pisikese Eesti eile veel vähetuntud kolkainimesed inimesed, kelle isaisad mõisa põllul orjasid ja kelle isad lõssi ja tulitanud silgu eest hall Barroritele rikkust Greenesid või Elva Patti sakstele marju korjasid. Need inimesed saadavad nüüd püramiidide ehitajate järglastele oma tarkade kätega tehtud keerukaid seadmeid koguni Assuani elektrijaama jaoks. Sinna, kus Egiptimaa oleme oma ringsõidul jõudnud Valguta. Peatume hoones, mille sisustus jälle annab välja kenakese tehase mõõdud. Sedapuhku on aga tegemist kolhoosi mehhaanikatöökojaga. Säärastega on kogu meie maa viimastel aastatel tihedalt täis pikitud. Ime küll. Põldudel korskavate tuhandete teras täkkude Rautamiseks ei piisa ju toonaste külaseppade kuldsetest kätest. Valguta kolhoosimehaanikatöökojas kohtame käbeda olemisega naisterahvast, mis siis tema siin tundub kuidagi tuttavana teine. Kuulge, ega te viimati Olle Liivaku, Leena nooremad Eliisa. Ja see, ma just olengi mina kevade vot see nõus ka maale tööle tulla, kui ajaleht on igal pool nii üleskutsed tulepike maal ka töötada, no siis ma tuligi siia Elva rajooni Valguta kolhoosi tööle. No mina ei saa küll sugugi ütelda mainemise elu, olles raske ja Higem ei saju praegust enam sugugi võrreldes idamaaelu vanast, kui mina veel noor tüdruk olija kasvi, kus siis juba ammu Värnalüütidele villaga üles, karja seal kitsa talugi Sabelbydizza lehmi hoidma ja siis kui kodus aitses lüli Haime, kits, masu peeti Väigapstade ja pidin käsitsi jälle purustaguma sigadele. Nüüd on kõik suured kultuurkarjakopli ja elektrikarjus ja kuidas see mehhanism ja mastan Tulluva inimesele kolhoosin appi. Päris õigus, minulegi tuleb nüüd meelde, kuidas Liisa Tallinnas kõigile kuulajatele lubas, et ta tuleb kolhoosi ja siin ta nüüd siis ongi. Kas tulite üksinda või oli ka rohkem linnarahvast kaasa tulemast maale tööle. Siia Valguta kolhoosimäe tuli küll päris Südsinda, hella lina keskkooli lõpetaja, lubasime küljetiiva suurt reklaamida, tule väiks kolhoosi tööle ja siia Valguta kolhoosi pidi pidid mitu tükki tulema, aga siiamaani külvi lutegi tullu ei ole. Mina sooda näid, näis, kas uuest aastast jõuab mõni perele või ei tule üldsegi neid. Aga mina tulp paleski ülike noorsoole südame peal, et Nõukogude valitsus on teile võimaldanud nii kuldse lapsepõlve jää, õppimise võimalusi ja kõik ja teie peate omapoolse panuse andma, siis keetke kalli noore maalt tuleb kõik meile leib ja liha ja piim ja maal ei ela, kes meid toidab ja katab. Aga enne hullu silmamoondust, äkki põristab Liivaku Liisa treipingi kallal muutunud meie silmade all turskeks meheks. Tuleb välja, et kogu Elva rajoonis kaugemalgi kuulus Liivaku, Leena nooremaid Eliisa, keda armastatakse ja terava keele pärast kardetakse. Pole keegi muu kui Valguta kolhoosi esimehe asetäitja, mehaanik Aleksander Saar. Jõudu tööle, seltsimees saar, liivaku Liisa. Seda kulub ära. See suur moodne hoone siin mehaanikatöökoda, nii nagu teie teda nimetate on siis nüüd endise küla sepipaja asemel. Ja niiden on, meil on kavas ja praegu pooleliolev ehitis siia juurde veel soojad, autogarhaasid kahele veomasinale ja siis edasi. Külmad garaažid teistele autodele. Kui meenutaksime, mida tehti omal ajal sepipajas kapsarauda ja hobuserauda ja vankrit raudtati mida tehakse aga tänases kolhoosimehaanikatöökojas, missuguseid töid? Meie siin Valguta kolhoosi töökohas oleme püüdnud oma masinapargile enam-vähem kõik ära teha. Muidugi seadmete puuduse tõttu meil osa keerulise täpset detaili laseme ka väljaspool oma tööga tavalmistata. Siinsamas suure halli nurgas ongi üks mootorimürakas traktori või kombaini südamist. See on traktori, teete 54 mootor ootab järjekordset remonti, laual on aga meil siin kas 51 mootor, see on meil juba remonditud ja läheb varsti autole peale. Nii et omal jõul kõigega hakkama oleme püüdnud teha nii palju, kui me oleme suutnud. Kõneleksime nüüd sellest masinapargist, las siis ka lähemalt. Meie kolhoos omab momendil 11 traktorit neli teraviljakombaini, üks silokombain ja 14 automasinat. Nendest on siis üheksa veomasinat, üks eriotstarbeveeveomasin ja kaks sõidumasin ja kaks autobussi. Ai seda loetut annab lausa kuulata. Ei Liivaku Liisa oma lapsepõlvest võinud teada maal müravad nii paljud masinad. Sellest kindlasti mitte. Ja kui nii palju on tehnikat, siis vist selle tehnikaga mõned suured põllud siin päris vähese hulga meestega naistega ära koristada. Ja see on täiesti õigus meie ühes brigaadis, sellel aastal koristasime teravilja kolme inimesega põhiliselt ära. Tähendab kombainer niitis viljamaa punkrist ise kalluta auto Viistama, kuivati, juuretus, kallati punkrisse, sealt kuivataja reguleerimise ja juhtimise abil läks tema puhastatud ja kuivatatult salve. Teie olete mehaanikatöökoja juhataja, aga kui siin lõpetate tööpäeva, siis te olete samal ajal ka kolhoosi esimehe asetäitja, seal ootavad omad kohustused, askeldus. No olen katsunud jõudumööda täita esimene kohusid, kui esimesena ära sidemes Herman ülemnõukogu saadik, temal tihti tuleb ära viibida, kolhoosist peab keegi ju tema aset täitma. Samuti olen püüdnud jõudumööda osa võtta ka isetegevusest. Kui me seda kolhoosis oleme suutnud teha nii, et kui salved täis on ja mootorit masinat uueks kevadeks remonditud siis jääb kolhoosi esimehe asetäitjal ja mehaanikatöökoja juhatajal seltsimees saarel ka pisut aega, et olla Liivak, Liisa. Seda kindlasti. Kuulsime eelmistes saadetes Hiiu- ja Saaremaa kangetest kalameestest. Noh, ütlevad Elva rajooni mehed, oleks ka meil mõndagi vesta sellest hektarist. Küll jätkuks juttuvusinatest ussile ootajatest püha ja Pangodi, Verevi vissi või viisjaagu järves Elva ja Emajões. Või kui see veel ei veena, siis sellises vägeva nimega veekogus kui mõrtsuka järv on nimelt selline siin olemas. Kujutlen üleolevat muljet talviste randade kalurite näol, seda juttu kuulates. Oodake, oodake, on siingi oma tormilised rannad, jõudsimegi oma ringsõiduga Tormide rannale. Meie ees laiub majesteetlik Võrtsjärv, looduslik tõke, muistse mulgi mõistus ja tartlase tarkuse vahel. Elva rajooni läänepiiri kogu ulatuses uhtubee kogu. Ja ennäe, juba toovadki Valguta kolhoosi kaluribrigaadi liikmed järjekordse loomuse kaldale. On siin Lutsusid, kohasid, hauge, nii suurijat annab, teise tõsta on kenake kanda kiiskugi. Võrtsjärvel pole küll traallaevu ja Atlandi heeringajahile siit ka kuidagi ei pääse. Narva hüdroelektrijaam on taevatee peal ees. Aga ka sedaviisi pakub Valguta 14 liikmeline kalurite pererahvale leivakõrvast, et annab hammustada. Alles neil päevil tõid Paul Laur ja Elmar Märtson kahekesi kaldele järjekordse loomuse mis sisaldas enam kui neli tonni latikaid. Noh siis meestepäevapalk oli ka nii, et patsuta pumbia, pea naeru. Kuhu me nüüd sattusime? Läbisime kilomeetreid sihvakad pargitaoliselt puhast metsa, mida haruldase tihedusega ehivad sipelgapesade kõrged koonused. Ja nüüd äkki metsade tagusest pärapõrgus Võrtsjärve üsna kenakese ulatusega pankrannikul unele Prühm värskes karmist lõhnavaid kauneid muinasjutumajasid. Noor ihtüoloog Aare Mäemets aga keda siin kohtame, selgitab, et muinasjutt, aga pole siin miskit tegemist või kui, siis vast sellel määral, et sellise ettevõtte rajamine tundus paarikümne aasta eest meie teadlastele küll muinasjutulise unelmana. Praegu valmib siin Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudi limnoloogiajaam. Esimesed hooned valmis teadlastagi luure salkama instrumentide kiba kohal. Aasta-paari jooksul kolib Tartust siia terve ihtüoloogiasektor ja siis võetakse siin teadusliku luubi alla meie vabariigi sisevete kõik teaduslikud ja sellest tulenevalt ka praktilised probleemid. Annab aga sõita see Elva rajoon mis siis kogu rajoonist rääkida, kui Lenini-nimelise näidiskatsemajandi piir juba üksi olevat 80 kilomeetrit pikk. Siia kureküla maile, menüüd, jõudsimegi, 80 kilomeetrit solisevad põrtsväärse sood, naernud üks rännumees, kes kümmekond aastat kodumailt eemal olnud, tulnud nüüd kodukanti, et sa kae soodest enam mitte jälgegi, aina lokkavad kultuurkarjamaad ja tohutut põllulahmakat. Ka meie ei näinud siin sood, küll aga nägusaid, uusi tootmishooneid, kultuurimaju ja elamuid hoolikalt koristab põldude vahel. Küllap on täna alanud Eestimaa Kommunistliku parteikongressil oma hea kuulsusega majandist mõndagi raporteerida siinsetel Telegaatidel sotsialistliku töö kangelased seltsimees koni järvel ja kommunistliku tööesindusel õie Issajev all. Majand on nõu ja jõuga ja mis peaasi, hea eeskujuga, abiks kogu rajooni kolhoosidele ja sovhoosidele. Ja aina voorivat siin ekskursioonid kogu vabariigist ja väljastpooltki. Siit on mõndagi õppida. Aeg on pöörduda rajooni pealinna poole. Jälle kerkivad meie ümber sügisehtes mäe kuplid kaugele kilomeetrite taha, ükskõik mis ilmakaares tulla. Heidavad uhke tervituse Tõravere mäel tõusvat observatooriumi hoonet. Nad peavadki kaugele paistma, kuidas siis, kuna nad ju Aino kosmosega hakkavad tegelema. Tummad sügisvaikuses tukub siin sammas legendiderohke Vapramägi. Kaugemal kallakul piirab silokombain maiseid džungli viimaseid hektareid. Pigimusta sügiskünnikübaraga ja helerohelise orase murumütsiga ehitud küngaste vahel räuskab põhjaeestlase silmale harjumata küps tatrapõld. Juba jälle piiluvad mäeveeru tagant siini sinised järvesilmad. Tee ääres, ahvatlev, vööni ulatuv söödakapsas. Nii siniroheliselt lopsakas ja isuäratav süüa toob suhu. Pea kohal liigutab jälle valuliselt kureparv. Kuhu on jäänud aga teine sügisele iseloomulik hääl, mis koos kurgedega lapsepõlvest lohutamatut nukruse rinda tõi. Kuhu on jäänud rehepeksumasinat undamine? Ah jaa, kombainid on need kaadervärgid, Meie lapsepõlvetehnika imed juba ammu suuremas osas pensionile lasknud. Ja imelik sügis, nukruski oleks nüüd nagu kadunud, kuigi aastate koorem peaks kõnelema teist keelt. Nähtavasti pole nuklasel kohta meie suurel ajal. Ja lõpuks olemegi Elvas kaunis linnas kõrgete mändide all idüllilist järvede ja jõekärude vahel. Teame, et siinset Osoonist küllastatud õhk on hinganud või siinse ümbruse maalilistest maastikest jõudu joonud. Paljud meie kultuuriloo väljapaistvad inimesed siit kandist on pärit või on siin kauemat aega elanud Adrian virgeenius Johan ornung, hinnap jaak, Jakob Hurt, Jakob Pärn, Gustav Wulf õis, Jakob Tamm, Ado Reinvald, Ernst Enno, Friedebert Tuglas, Konrad Mägi, Aleksander Läte, Jaan Kärner, Hugo Raudsep, Peeduvat Oja, Richard Janno, Felix Kotta. Rääkimata kümnetest teistest kirjanikest, kunstnikest, kes siin aastaid suvepaos viibinud. Pühajärve ja Võrtsjärve vahel sügavalt juurdunud kultuuritraditsioonidest kõneleb seegi üllas samm mille hiljuti astus õrn ööbik, kuhu tõttad sa autori lesk Olga vul. Ta kinkis oma taluhooned kaunil niplijärvel riikliku kirjandusmuuseumi puhkekoduks. Nüüd aga astus sellesarnase veelgi pikema sammu. Ent ärgem rutakem ette. Siinseid kultuuritegelasi meenutades on endastmõistetav, et otsime üles põlise Elvalase, Elva mineviku, oleviku ja tuleviku jäägitult armunud. Eesti NSV rahvakunstniku Leopold Hanseni. Kui palju tuleb rahvakunstnikul nüüd juba eluaastaid 82 vist juba ulatab. 28. novembrikuus öeldakse niiviisi, et vanust mõõdetakse aastatega elu tegudega. Leopold Hanseni tegude vaekauss ei ole veel kaugeltki triiki ja ega ta vist teatrile veel ei ole lõplikult truudust murdnud. Sel ajal aastal ei ole midagi teinud, aga minevaasta esinesin kahes näidendis. Nõnda et lood all veelgi sees on ikka veel tegelaste nimestikus ja, kuid ei ole just laval. Siis saalis olete te küll üsna sageli. Praegu teatri juures on mul ka üks niisugune väike toake kosmoni, talviti olen rohkem sellepärast et siin istudes läheb natuke igavaks, istub soojas toas ja väljas on külm, ahi on soe, selg vastaafjoya vahi läbi. Hapnap. On Paabukeis igavas, neid vahib. Oled aeglisuse mürtsuga elanud ja, ja harjunud, siis tahaks ikka seal olla. Kui teater on kogu elu olnud rohkem kui koduks, siis on ta ka vanaduse päevadel kindlasti vähemalt teiseks koduks. Ja seda on vanameister näha küll, et sooja ahju ääres istuda teie ei malda, võiks arvata ju nüüd nendes aastates võiks lihtsalt käed rüpeski siin sooja päikese käes oma koduõues aias istuda. Aga teie rügatoopis ehitusega ei ole aega selleks lahisklemiseks, mina olen niisugune inimene, ega keegi ei ole mind näinud nõnda, et mina istun kunagi Eegaagas pikali või püsti, ikka peab ühtelugu oma tegevus olema. No see ehitusi tuli, mul nii ootamata ei olnud, kui mul veel kavas. Meil on siin üks, üks muuseum, rajoonimuuseum ja direktor avaldas, et meil on kavatsus pääle minu maise, mitte koduolemise võttasin minu siin hoone ja muuseumi külge ja praegu toda siis Elva vaimuinimesi siia nende. Hakkasin mõtlema, vast jäävad ruumid selleks väga kitsaks, litsuvad minu oma vitriini kuskile nurka ja peremees ja väga armetus olukorda. Ja siis, et raha natuke oli. Mul on nimelt talle näitlejatöö ka üks teine poole kohaga amet, kirjutan maatikene ja sellesse andmeid ka veidikene raha. Sellest oli kogunenud siis nõnda palju, et siis mõtlesin, et mina ehitan neile kaasevirnikutele ühe ruumi ja sellest tuli siis ehitus. Nii et suur suur mõte on peidetud nendesse tellingutesse ja silikaathunnikutesse, mis praegu siin aias õues on. Kuigi on küllalt tegemist jaatrissi oma mälestuste kirjapanemisega. Vanameister mõtleb ka tulevastele põlvedele tulevastele Elva lastele. Päike vajub ärevalt, Verevi järve taha. Rannaliival kahisavalt koltunud lehed, sügis sügis. Ja ometi tunned kongressieelse Elva mail päris kevadiselt optimistlikku õhkkonda. Ei tahakski nagu uskuda, et paari-kolmekümne aasta eest Elva andis Jaan Kärnelile asja sünge soodoma. Kroonika kirjutamiseks. Milliseks kujuneb aga Elva rajoon, homme-ülehomme partei uue programmi ellurakendamise käigus peatame selle küsimusega Elva meeskooriharjutusel ruttava koori liikme, partei rajoonikomitee esimese sekretäri seltsimees Valmeri. Elva on põllumajanduslik rajoon ja seepärast on meie peamiseks ülesandeks põllumajandussaaduste toodangu suurendamine. Käesoleval seitseaastakul kasvab rajooni majandites liha ja piima kogutoodang üle kahe korra, kanamunade toodang kolm korda. Suur osa sellest ülesandest on tänaseni juba täidetud. Nõukogude Liidu kommunistliku partei programmi projekt seab põllumajandusele vähendamisel meie ette veelgi suuremat kohustused. Eelolevatel aastatel suurenevad ja tugevnevad rajooni ühismajandid. Seoses sellega kasvab iga aastaga majandite jõukus ja tõuseb põllumajanduse alal töötajate materiaalse kultuurilise heaolu tase. Suur osa rahvamajanduse arendamisel on rajooni tööstusettevõtetel nagu kohaliku majanduse kombinaadid Ulila turbatööstusel, Otepää autoremonditehasel, Rõngu elektromehaanikatehasel ja testil. Eeloleval perioodil laiendatakse tööstusettevõtteid, mis võimaldab anda palju rohkem toodangut kui praegu. Viimastel aastatel rajatakse meie rajooni teaduslikke objekti ehitusi Võrtsjärve äärde linnuloogiajaama Tõraveres moodsad observatooriumi. Nii et meie rajoon saab ka paljude teaduslike töötajate asukohaks. Elva ja Otepää oma kauni loodusega meelitavad igal suvel sõitma siia puhkama paljusid töötajaid mitte üksi meie vabariigist, aga ka kaugemalt ka Moskvast, Leningradist ja mujalt. Käesoleva aasta suvel oli meil umbes 4000 puhkajat. Muidugi on meie ülesandeks muuta need suvituskohad kaunimaks. Teha kõik selleks, et puhkajad hästi võiksid siin oma puhkeaega veeta. Elva linna hakatakse ehitama uut kultuurimaja ja kohvik, sööklat avatakse uusi kauplusi, rajatakse uusi haljasalasid. Valmib ka uus staadion. Käesoleval aastal valmib kohaliku majanduse kombinaadi teenustöökodade hoone. Rajooni töötajad on otsustanud eelolevat Nõukogude Liidu kommunistliku partei 20 teist kongressi vastu võtta uute suurepäraste töövõitudega ja oma lubadust. Nad peavad.