Kas te ikka kuulate? Kõige tähtsam on teil Päevakaja nonii, siis on maailma asjad selged, siis on selged ja, ja siis peale selle veel saab kuulata veel seda muusikalist tundi. Missugused need lood on, mis teile kõige rohkem meeldivad? Minule meeldivad rohkem vanaaegseid, ütleme. Johann Straussi valsid ja ja tema tuud. Noh, niiviisi Straussi valss on jah, ilus vaikses muidugi. Kas ise ka olete pillimas olnud, noorest peast ikka oleme rohkem kannelt ja mandoliini mänginud, aa no siis ongi muusikamehel, viige muusikapalaga kuulatanud. Näete, siis kohe juubel päris tulemas, nüüd küsime veel nime otsa ka. Siis saame nagu õnnitledagi kohe. Minu nimi, vant Ferdinand pikat. Nüüd oleks siis hea rääkida ka sellest elust ja olust ja kuidas siis elati, teie noormees, olite, mille esimest korda raadiot kuulsite? Esimene raadio oli kõrvaklappidega ja siis, kui sõna külase keegi tuli, siis läksivad kõik seal muruna kokku, kuulame, mis imeasi on, esimene kord oma Kowalczyk, reisistaapi, perekultuurmaja siis oli, see oli kodanliku valitsusaeg, siis olid kõrval appidega siis lahtisena kuulama, siis disid maksma 10 senti. No ja nüüd lähete koju siis ja õhtul naine ütleb, et kus sa kurivaim sinna raadiosse said. Nii veereb aeg. Tema Lätile oli seekord elu lõpuni ununematu sündmus kuulda häält, mis tuli läbi õhu nii kaugelt, et rääkijat ei olnud nähagi. Kulus aga vaid napp mehe põlv 40 aastat. Ja tehnikaimest sai, tõsi küll, asendamatu, kuid ikkagi igapäevane tarbeese mille kohta tänane põlvkond ütleb, et mängib, teen õhtut läbi, teeb seinad paksemaks ja kui midagi kuulda on, eksis kuuluvaga. See on muidugi tõsi, õigus, millega ollakse harjunud, sellesse ei saa suhtuda esmakordsuse hardusega. Aga kui oled ise selle tegijatest osa sellest helisäär vandist, siis tahad, et tähtpäeva künnisel ka teised hetkeks seisataksid. Meenutaksid missugune siiski see tee on olnud, mis läbi käidud, enne, kui võime vastu minna meie Eesti ringhäälingu saadete 40.-le aastapäevale. Kaltsiumi õpilaste segakoor. Huvitav oleks teada nende esimeste Eesti Ringhäälingu artistide muljeid 1925 aastat septembrist kuni 1920-ga. Vanasidemes pudrus meenutab raadiosaatejaamade rajamist ja esimeste katsesaadete toimetamist. Sellel ajal, kui Nõukogude Venemaal Lenin kirjutas adeka lõpetlasele Poinsbruiewitzile. Eto osutab raadio arendamise töödeks igakülgset abi. Tuli meie väikeses ja vaeses kodanlikus Eestis. Sellises ettevõtluses toetuda vaid entusiasmil. Raadiojaamades töötasid entusiastid, esimesi raadioid, muretsesid, need saavad entusiastid. Eesti Raadio sünniaastal oli kogu maal 103 vastuvõtjat. Ja siiski tehti 18. detsembril tänavu 40 aasta eest algust juba regulaarsete raadiosaadete eetrisseandmisega. Tallin õigemini pikk 43, seal asus siis väga väikene stuudio. Ja koplis asus veel väiksema võimsusega saatja, kus siis esimesed eestikeelsed saated eetrisse läksid. Ürituse hingeks oli äsja moodustatud osaühisus Raadio Ringhääling. Seal olid siis mitmesuguse palgega mehed. Ühelt poolt selline rahvavalgustaja suur entusiast Aleksander Tamm, kooliõpetaja, teiselt poolt ärimehed. Need mehed läksid välja juba selle peale, et kui osaühisus on küllap on siis ka dividendid ja nad lähtusid muidugi sissetulekust. Eks äriline ettevõte saigi mõnevõrra saatuslikuks. Sellepärast et algul kuulajate arv kassas üsna nobedasti kuni 15000-ni ja siis see olevat ainulaadne maailmas läks kuulajate arv tagasi. Õigemini Aponentide arv, kes maksid raadiomaksumaks, oli küllaltki kõrge. Kolmekümnendatel aastatel oli 22. Euroopa riigis kasutusmaks madalam kui Eestis. Hollandis Luxembourgis, Prantsusmaal ei olnud seda üldse. Kui nüüd arvestada seda, et kavali juhuslik et enamik Eestimaad nurises halva kuuldavus üle et perspektiivid olid väga udused. Kuna osaühisus ei kavatsenudki eriliselt kulutusi tõsta raadiokuulajate nõudmiste rahuldamiseks siis on see arusaadav, et rahvusvahelises ulatuses äratas juba tähelepanu. Eesti oli ainus maa, kus kuulajate arv püsis paigal ja läks tagasi. Alguses oli tehtud, meenutab Eesti Raadio ajal uurijaid Vello Lään. Tõsi küll, esialgu korraldati neid saateid vaid kaks korda nädalas kolm tundi õhtu jooksul. Ja võib tunduda, kas ongi mõtet nii kauget ja küllaltki primitiivset perioodi meie raadioarengus kogu saatekava eetrisse andmine toimus siis üheainsa mikrofoni abil üldse täna meenutada. Kuid siiski, kus on häll, seal on ka tulevaste traditsioonide esimesed alged. Ja seal kuskil Felix moori reportaaži tehes on peidus meie tänase reportaaži kunsti mõnigi saladus. Sest olevik ei ole sündinud tühjale kohale. Ja kaduv aia rutakas hämusse hakkavad kustuma. Esimeste raadiotegijate piirjooned. On viimane aeg hakata kirjutama ringhäälingu kroonikaraamatut. Ja selleks meie saates harigi Ringhäälingu ajaloost. Aga häda, mis eetrisse läheb, see sinna kaob, jälgige, jäi järele. Või siiski? Mitut liiki materjali on säilinud siiski. Esimene on Perioodika väga arvukad raadiolehed, siis üksikud helilindid, üksikud käsikirjad, teatri- ja muusikamuuseumis ja riiklikus keskarhiivis. Üksikud veteranid ja palju palju raadioveterane on juba manalasse varisenud, nii et viimane aeg on siis meie ajalugu uurida. Raadio esimeseks Vaderiksoli osaühisus, Raadio Ringhääling, õnnetu aktsiaselts, nii nagu meenutab ka Ringhäälingu kauaaegne tehniline arendaja Frat Olbrei Võib olla üks põhjus oli ka selles, et mind ei kutsutud, kasvõi asjatundjad nägi nende küsimuste arutamisel juures ja seal oli ka ärilised huvid olid ühenduses. Nimelt nagu ma aru sain, hiljemalt oli seal võistlust nüüd mitmesuguse firmade vahel ja lõppude lõpuks sai siis selle tellimise enda pääsetele functioni firma, tolleaegne esite Tartu telefonivabriku kõvagis pärast oli üks osalises ringhäälingu kasutatud, et võite lühidalt iseloomustada. Ka teisi osaühisuse tegelasi. Aktiivsemad olid seal veel näiteks ühelt poolt kapsi ja teiselt poolt tamm. Need on ühe ja selle sama asja kaks vastupidist poolsust. Ühelt poolt küljest on rahamees kapsi, kellel ainukene huvi oli ringhäälingust nüüd kasu saada, materiaalset kasu, aga Aleksander Tamm oli puhtal kujul rahvamees ja sellepärast oli tema üks neist enerilisemaid ja edukamaid ringhäälingu idee propageerijaid. Kuna temal kapitali ei olnud Ringhäälingu aktsiate muretsemiseks, siis töötas ta esialgu seal palgalisena. Tamme näol on meil tegemist esimese loova isiksusega Eesti Raadio ajaloos kaheldamatult vastuolulise isiksusega, arvestades juba aega ja õhkkonda, milles ta töötas. Ja ma seisaksin täna liiga raske vastutuse ees anda tema tööle lõplik hinnang. Liiga vähe on selleks säilinud materjale. Kuid ma saan toetuda kuulajate hinnangule, kes 1927. aastal ankeetküsitluse vastuses nimetasid teda populaarseimaks hallo meheks. Tõsi, õige pea vallutab selle koha teine mees, tema enda poolt raadiosse kutsutud Felix Moor. Samaks ajaks on kuulajate lemmikuteks kujunenud ka Helmi Einer, Aleksander Arder, Karl Ots, Alfred sällik, Benno Hansen, Bruno lukk ja teised. Kuid püüdkem nüüd jälgedele jõuda, milles oli siis Tamme populaarsus? Alvar tüksip, kelle nimega on ka seotud küllaltki pikk periood meie ringhäälingu ajaloost meenutas veel enne lahkumist. Väga hea lektor kõigepealt selles mõttes, et temale üteldi mõni minut enne seda, et millest rääkida ja ta võttis, hakkas kohe peale ja rääkis nii kaua, Kotellid tihti käega märk, et nüüd varsti lepit aeg on läbi. 1934.-ks aastaks raadio riigistatakse. Kuidas teda momenti hinnata? Juba 33. aastal oli õhus tunda muutuse hõngu. Ühelt poolt tingis seda poliitiline situatsioon, teiselt poolt rahva rahulolematus ringhäälinguga. Nii et kui esimesel juulil 1934 ringhääling riigistati, siis ei tulnud üllatusena. Ühelt poolt peab arvestama, et fašistlik riigipööre tingis ka Ringhäälingu funktsiooni muutmist. Nimelt seni ei olnud Ringhääling ühegi parteiteenistuses, ta püüdis olla erapooletu tali muidugi kodanliku propaganda teenistuses, kuid kuna erakonnad kaklesid omavahel, siis otsustati üksmeelselt, et ringhääling jääb neist kaklusest kõrvale. Nüüd muidugi muutus Ringhääling ametliku propaganda ruuporiks. Teiselt poolt võib ringhäälingu riigistamis tervitada, sest alles nüüd võis ta hõivata sellise koha meie kultuurielus, nagu tal on nüüd määratud. Ma mõtlen seda, et saatekava muutus sihipäraseks. Paranes tehniline baas ja asuti oma raadiomaja ehitamisele. Siin kerkib nüüd kõige teravamalt esile mündi kaks poolt. Ühelt poolt kodanlik propaganda ja teiselt poolt usinasti kuulatav rahva hulgas uudne ja huvitav raadi oma muinasjutu vestjate, kuuldemängude kultuur hariduslikes saadete ja muusikaliste ajaviiteprogrammidega mis sellel ajal võtsid raadiosaatekavas küllaltki suure mahu. Seda perioodi käsitledes ma usaldaksin rahva kainet meelt. Küllap ta teadis, mis oli hea, võttis omaks, mis väär, milles teda petta püüti, jättis uskumata. Ja tänagi peatuksin nendel seikadel, millel on väärtust meie tänase nõukoguliku raadio kordaminekute mõistmiseks. Selleks ajaks oli raadio ennast juba leidnud. Felix Moor, kellele Meil on kavatsus pühendada eraldi saade on raadio tuhandetesse kodudesse sõbraks rääkinud. Aastal 1000 929932 kujuneb välja avalikel raadioõhtute traditsioon. Midagi meie rameeto laupäeva õhtuste saadete eelkäijat ja Liivaku Leena eelkäijaks on oma kuulsate Tootsi lugudega. Küllap vanemad kuulajad mäletavad. Mari Möldre. Ma mäletan, ainult see oli 29. aastal ja ma päris kindel ei ole, aga ma mõtlen siiski, nii oli Tootsi lugu mingisugune. Sest see oli sedavõrd populaar. Aarne oli niisugune tingimus valges saalis esinenud, ma pean iga nädal ühe uued Tootsi veste tegema. Tavaline igapäevane elu koosnes sellest, et hommikul tõusin ülesse ja siis kõik ajalehed ja ajakirjad, et pidin ma siis läbiva tema ja siis oma kokkuvõtte tegemas seal ja siis kus ma sain inspiratsiooni selle järealisema mudiga, koostasin, tootsid nii umbeski, päevakajalised ja rohkem ma ikkagi kasutasin kogu aeg, ütleme valitsusringkondadele, niukseidväärne teid ja mõnikord tõepoolest naeruväärt kordma, valmistusin Tootsi ettekandeks. Pinna askeldas seal edasi-tagasi S1 soliidse välimusega meeskodanik vastusse selt valge saali fuajeest meie garderoobi ja kutsus nii käegapinnad pinnadeks ukse juurde ja nemad algasid omavahelist nihukest salajast jutuajamist, siis korraga kutsus pinna mind kas sinna ja siis selgus, et see on üks valitsuse liige, kes tuli parajasti valitsuse koosolekul ka. No ja tema siis andis kõik viimseni kõik selle ära, mis valitsuse koosolekul räägiti. Ja mina muidugi nihukesi metsa laastamise ja mis see metsa istutatud puit laastati kogu aeg. No ja siis mina läksin lavale otsekohe selsamal kombineerisin oma tootsid tekstilisele juurde, mis ma juba kavatsesin ette kanda ja läksin lavale ja rääkisin siis kõik selle maha, mis poole tunni eest valitsuse koosolekul arutati. Kõik olid hirmsasti ähmi täis ehmatanud, kus kuramus, hoolitseda muidugi teada sai, mis me rääkisime pooli tunnist. Keelt peksavad valitsused, tülitsevad erakonnad ning kunstnik nende ja mikrofoni ja kuulaja vahel balantseerimas. Ega need esinemised Mari Möldre nii kergelt läinudki. Kui vapsid pead tõstsid ja Mari Möldre nende pihta oma pilke noole sihtis, keelati tal kuueks kuuks raadioesinemised jaganud oma poolehoidu Hispaania kodusõtta läinud kaasmaalastega ootas esinejat jällegi samaarest. Et õigesti hinnata tolleaegseid raadiosaateid, ei tohi me unustada tehnilist taset. Magnetofon, helilint, käärid ja liimipott ei olnud siis veel jõudnud reporterivarustusse. Kõik need kõnede ja muusika registreerimise aparaadid, mis tol korral üldse mitte ainult meil, vaid terves Euroopas kasutusel olivad, piirduvad harilikult kolme tüübiga. Üks oli vahaplaatide peale kirjutamise meetod. No see oli niivõrd raskepärane, olgugi ta kõige kõrgema kvaliteediga oli. Et sarnase muretsemist. Et võti juttu sellepärast, et need vaha plaadid pidid saama spetsiaalseid termostaat piss teatava temperatuuri juures hoidnud ja siis oli võimalik vaheplaadi ainult kaks kuni kolm korda mängida, siis ta muutus kõlbmatuks. Siis veel üks meetod, mis paljudes Ringhäälingute soli tarvitsema, see oli valguse kiirega üles kirjutama, nii nagu filmilindi peal see oli ka võrdlemisi keeruline aparatuur, nõudis ilmutamise masinad ja kõik niuksed kaela jäi siis võimalus kasutada seda lakkplaatidega süsteemi, aga reportaaži edasiandmine toimus eranditult otseselt koheselt. Viimasel lõpul kasutasime siis ka enne magnetofonilt saamist juba natuke laiemal ulatuses lakk plaadi pealevõtmise, kas oli väga tülikas ja sellepärast sai teda rakendatud tööle ainult siis, kui see möödapääsmatu vältimatu oli. Et esimesed magnetofonid ilmusid peale? Tahtsid võti plastmassist plaatide peale ja kõik reportaažid tehti nende plaadid peale nendest oli siis stuudios oli üles seatud kaks tükki. Kaks tükki oli Tartus siis selle sure hõbehalli päev. See oli esimene reportaaž auto, mis Balti riikides spetsiaalselt selleks otstarbeks sai ehitatud. Reportaaž autoga, siis sai Eesti risti ja põiki läbisõidetud isegi nende pisikeste laevadega, mis tol korral Hiiu Saaremaa mander mao liiklesivad sai isegi sõidetud sele hõbehalliga Saaremaale reportaažid ja tegemiseks. Ja nüüd see oli määratu suur panus meie saatekava rikastamiseks. Kui uskumatult kauge minevik, kuna tundub see aeg ja esimene hõbehall. Täna täidab autode rivi terve raadiomaja esise ja ikkagi ei jätku neid nii palju, kui oleks tarvis. Kui palju on meil aga magnetofoni? Seda teab küll ainult raamatupidamise inventariregister. Ja siiski ei olnud määrav tehnika vaid inimesed, kes ka selleaegsetes tingimustes töötades püüdsid anda oma parima et raadiost saaks osa Eesti kultuuriloos mida tulevased põlved ei heidaks üle parda koos kodanliku propagandaga, mida ju ka raadio sellel ajal fabritseerisid ja eetrisse toimetas. Üks sellistest töömeestest, kellel on hindamatud teened Eesti Raadio ja Eesti kultuuriajaloos ja kelle nimi jääb meie raadioajalukku alaliseks koli kadunud Alberti Üksiku. Siin on Felix noori käes otsustav asi, tema oli see, kes mind sinna kutsus. Ka mina ise ei oleks sellele mõttele tulnudki. Reisimist aegadel esimestel kuudel ütleksime täpsemalt keegi tahtnud esineda. Seda võeti nii rohkem niisuguseks nalja asjaks ja laste innugu poisikesed siin midagi teevad. Ja ei võetud seda kuigi tõsiselt ja nii-ütelda tõsiseid inimesi saadud loenguid pidama. Mis teemal teie ise esialguringhäälingule kaastat tegite? Muusikateoste seletamiseni püütšin. Loenguid ma pidasin igatahes üks kümmekond aaž töid, kuivõrd see asi ennast ära tasus, kui nii materiaalsest küljest läheneda. Materiaalne külg siin nii väga tähtis ei olnud. Meleton. Siis tellisin raamatukaupluse järel paganiini kohta materjali. Raamat tuli 10 krooni maksma. Mille najal sain loengu valimistega ja kui ta siis küsisid mult, mis teile siis selle eest maksitakse inimestel kujutlus, mutigi, tšellist maksetakse hästi rängalt. Ma ütlesin, et no et susele just saan ma siis viis krooni mis majapidamine siis on? 10 krooni makseti ise ja viis sate asemel, et nii. Olete varsti siis nagu püksata. Kahjuks ei ole meil helikirjas järelejäänud Alber tüks hüpi nii populaarseid muusikaveskeid. Küll on aga üks hiljem intsineeritud katkenud üks hüpija Olbrei 1929. aastal loodud kuuldepildis tunnikene raadio stuudios. Siin kõlavat meile raadio töötajatele nii igihaljad probleemid, kes annaks retsepti, kuidas kõigile meeldida. Hallo hallo siin Tallinn lainel 296,15 meetrit ja Tartul lainel 285 meetrit. Palun lugupeetud raadiokuulajaid, jälgida populaarteaduslikku loengut kartuli kasvatamine Eestis. Lektor, professor, doktor tohmer. Lugupeetud raadiokuulajad, minu daamid ja minu härrad. Enne kui ma üles seatud teemale lähenen, lubate mul öelda mõni sõna kartulist. Üldises mõttes. Kõige vanem kartulinimetus on olnud Tartul hiljemini, hakati teda maaõunaks, kama, pirniks man, Tohvliks ning isegi kuradi õunaks. Roos kordan Vagula. Jaburdus kartulist edasi kestab disvirutama avadest pektori vastu seina, nii et kõrvad kamisevad. Lubage, mitte midagi ei luba. Ma ei kasvata kartuleid. Teie mitte aga teised. Läbistliku sisaldab kartulit 21 protsenti tärn ja palun üks protsent. Tselluloosiga kuulan praegu huvitavat loengut kartuli üle, süü, kas ei oleks võimalik seda kirjalikult saada? Kuulge, kes see on, kes teil seda ennekuulmata Norra Solanum tuberosumi ajab? Sel mehel pole ju kartulist aimugi. Mina olen asjatundja ning kinnitan teile, et mitte rool või progray vaip. Columbus on kartulileidja. Madalmaade Burgundia siia, Itaaliasse 1000 584. aastal ja talu. Jätke meid rahule, oma kartuliga, suurepärane loeng, väga huvitav. Õpetlik jaburus ega potipõllumehed pole. Kuulge asi kipub minema, kaaditage parema Edrale mikrofoni otsas professor Jeltsin jälle, kui sugeda tulite ja tõmmake korvisteks Uusepist. Ja teine raadiomees Jaan Rummo. Saadav kuulajaskond siis nendes kirjades tihti märgib, tegi seda, et me kuulame terve perega, et kõikule, et vanaisa On isegi esimene meediast tuleb, kuula. Jutt läks vanaisa peale ja kui me teid sellega ei solva, siis me nimetaksime ka töid lasteraadio vanaisaks ana iseseisvuse vastu ei ole mul, mida siis tegelikult olemegi juba. Kõige esimesed lastesaated kunagi tegi Felix Moor. Ma olen temaga hulk aega töötanud koos. Mina mõtlen seda, et lasteraadiol on igasuguste lõbustusvormide kõrval jääb alatiseks tähtis koht kuna ongi vaja lastele vanaisa, kes jutustab. Milles oli Jaan Rummo suurus mida andis tema meie raadio palgele. Siinkohal hakkab nüüd minevik juba olevikuga põimuma ja lindu tuima, on üks meie tänastest raadioveteranidest on Jaan Rummoga koostööd teinud. Ole hea, meenuta. Esimest korda tutvusin ma Jaan Rummoga täpselt 30 aastat tagasi oktoobris, kui ma tema kutse peale käisin ringhäälingus lastele korra juttu lugemas. See oli ka minu esimene vahetu kokkupuude mikrofoniga. Esimesed põgusat muljet temast kui peene hingega pedagoogist süvenesid hiljem ja ma avastasin temas üha uusi toredaid jooni. Kui 1940. aastal asusin ise tööle laste ja noortesaadete toimetusse. Mul on tunne, nagu küsiks praegu keegi kuulajatest, aga miks siis niipalju juttu sellest ühest inimesest? Ma vastaksin seepärast, et Jaan Rummo oli üks nendest, kes oma tööga aitas kaasa raadio kui rahva kultuurilise kasvataja arengule Eestis. Kadeda tuleb lugeda raadio pioneeriks, kuigi ta alustas oma esimesi töö samme sellel põllul alles 10 aastat pärast seda kui esimesed raadiosaated olid juba eetris kõlanud. Kooliraadio sissetoomine saatekava 1936. aastal on tema panus niisamuti lastesaadete regulaarne toimetamine, nendele uute vormide otsimine ja sisu mitmekesistamine. Tema tööpäeva pikkus piirdus karva ametlikult fikseeritud tundidega. Kaua aega koosnes laste- ja noortesaadete toimetus või nagu siis nimetati noorteraadio ainult temast üksi. Vanadest andmetest on näha, et aastas anti 92 laste noortesaadet pluss kooliraadio. See on 1900 pannud kuuenda aasta andmete järgi. Rääkides Jaan Rummo osast Eesti raadio arenguloos, ei oleks õige jätta muljet, nagu oleks ta tegelenud ainult lastesaadetega. Võib-olla mäletab veel mõnigi vanema põlve raadiokuulaja reportaaže ja matkapilte vaika lindude riigist ja Kuressaarest Sõrve ning tema raadiovestlusi viimaseks suuremaks tööks tema pisut rohkem kui 12 aastases toimetaja praktikas oli 12. üldlaulupeo ja rahvakunstiõhtuülekannete ettevalmistamine 47. aastal ning nende päevade saatekava kompositsioon. Aeg raadiomehest suurim vaenlane, sa oled mul tänagi kandade peal. Sa ei saa aru, et see, millest räägime, on meile raadiotegijatele tähtis. Et me hindame igat mälestuskildu, mida meie kuulajad võib-olla hoiavad endas. Et ma jään ootama nende meenutusi esimestest raadio kuulamisest või raadiuse esinemistest. Et kirjutada Eesti ringhäälingu ajalugu, mis algas kord üsna tagasihoidlikult tänavu 40 aasta eest. Aga mille kohta albartüksip ütles ennustuslikult ja õigesti juba siis. Praegu minu arusaamise järgi kõik näitlejad teevad väga hea meelega kuuldemängudes kaasa juba sellepärast, et. Siis see paneb kuidagi vastutuse eriti suure peale ja muidugi tõstab, kuulsin ka. Mina olin otsast peale sellest teadlik, et ringhäälingul on üks suur tulevik käes.