Kaks indiaani muusikud, alt-tenor eri rajuma ja Natoliitio Moreira liiva, kellele kitarrimängu ja laulu praegu kuuleme? Selle suguharu olemasolu Põhja-Brasiilias avastati alles meie sajandi kolmekümnendatel aastatel avastajaks ekspeditsioon, millel oli nii sõjaväelased kui ka mis Ligise loom. Juhiks leitnant Martin Hallik. Sealt muusikud oma liivlased saidki. Kuna sugukonnaliikmeid oli kaugelt vähem kui 1000 inimest, siis jõudsid kõik oma aastajagnoreiran liimad isiklikult tundma õppida ning tema nime omale võtmisega talle lugupidamist avaldada. Mõningaid sugune lapsi, sealhulgas ka antenorianattalifio saadeti Rio de Janeiro ja Sao Paulo koolidesse õppima. Poisid õppisid kiiresti keeli. Praegu kuuleme neid laulmas Portugali hiljem ka hispaania keeles. Ja muidugi olid nad muusikaliselt andekad. Nii need omandasid oskuse ennast väljendada helikeeles, mis on põhiliselt omane kogu Ladina Ameerika mandrile. Selle helikeele moodustamisele on oma panuse andnud nii põliselanikud kui ka valge ja musta nahavärvusega uusasukad. Ja selles keeles, milles on antud juhul tugev brasiilia aktsent kuulemegi neid ennast väljendamas. Kitarri õppisid tundma veel oma põlismetsapäevadel, kusjuures esialgu kasutasid nad kitarrikorpus löökriistana sekka ka mõnda keelt näppides analoogilisataks. Natalyfyya hüüdnimeks on nata. Tal on bariton ja ta mängib enamiku kitarrisooladest. Tange ise laule loonud antenori kutsutakse tenoriks ja peale selle laulovskite tenorit. Lisaks saate mängule soleerib temagi vahetevahel. Taba haarade sugukonda ja ainukene, mis muu maailma jaoks džunglisügavustes nii-öelda päevavalgusele toodi, ajal kui muu inimkond tegeles juba aatomi uhkimustega. Antarktika kõrval jäi maailma veerikkaima jõe Amazonase ja sellesse Atlandi lähikonnas suubuvashingu jõe vesikond, ümbruskonna põlismetsad ja kõrgendikud. Maakera kõige vähem läbi uuritud suureks mahlaks. Nende rajoonide ühendusteede vähesus ongi tinginud paljude omaette olevate suguharust. Olemasolu Orlando ja Claudi ju villas puhase raamatus shingu indiaanlaste kohta on öeldud. Ülemshingu 10 sugukonda elavad nii tihedalt seotuna, et neid võiks peaaegu pidada üheks rahvaks. Ehkki enamik neist kõneleb erinevaid keeli, mainime vahelepõikena, et siia ongi koer maetud. Küsivast sõbralikud, suguharud ei räägi sama keelt, mis siis veel kõnelda omavahel vaenulikest suguharudest. Aga kuule müügilas puhaseid edasi. Sooharude kombed on samad, Nad organiseeruvad ühtemoodi neelan omased samad uskumused ja ebaaus Nende pidustused. Rituaalsed tseremooniad langevad igati kokku nii vormilt kui ka sisult. Neil on praktiliselt samalaadne ettekujutus kõikide maailma asjade kohta. Kui nüüd võtta üksikult, siis mõningad käitumise iseärasused ei ole muud kui väike rõhuasetus mõnede iseloomujoonele võidelda momendi omadusele ühe või teise suguharu juures. Ent need ei ole küllalt sügavalt selleks, et kõnelda loomuse erinevustest. Võib kõnelda, kuigi ruude spontaansust. Vau rahade lihtsusest Trumaide Uiedusest, allettide kaubitsemise vaimust sõjaaegadel omavahel sõbralikud Tšingmaanu külad võivad ühineda vaenuliste naabrite vastu. Sõjaseisukord oli tavaline nähtus indiaanlaste juures sõditi omavahel ja ka valgete nii-öelda kultuuri kandjate vastu. Sealsetes sõdades hukkusid terved kogukonnad. Hävinemisel aitas kaasa ka epideemiate levik, mis olid esile kutsutud kontaktidest valge rassilistega. Üksteise keele mittetundmine on aidanud luua lausa fantastilisi ettekujutusi kaugemal elavate suguharude kohta. Ka meil jura indiaanlased jutustavad kord võõrasse kanti sattudes hakkas kostma pidev vilistamine. Jõudnud võõrasse külla, nähti, et kõikidel meestel olid augud peos, kust tulnud kivile. Võõrastel olnud teinegi veider omadus kaenlaaukudes kasvanud neil kookospähkleid. Neid korjatud, sealt pidevad löödud vastu pead puruks söödud kui tulijaid märgatud, asutud neid kohe taga ajama, isegi pandud võsapõlengud. Hirmul on suured silmad. Teadmatus külvab hirmu, umbusaldust ja vaenulikkust. Suija, indiaanlased, olles paadiretkel shingu jõel, nägid võõraid, anname neile puude otsast lippavad ja neid kaldale kutsuvalt. Võõraste juurde ei tuldud, vaid vastupidi, anti aerudele valu, et nii ruttu kui võimalik kodukülla jõuda. Enne veel, kui paadist maale saadi, hüüti korrust, oli ebameeldivaid teateid võõraste nägemisest. Kohe hakati tegema uusi nooli ja sõjariistu. Oli neidki, kes soovitasid küla maha jätta. Mõne päeva pärast hakkas küla ümbruses kostma okste raginat jaaguari metssigade astmed ja teiste loomade hääli. Öö tulekul hakkasid metsast kostma hüüdeid suiaadele. Kõik olid hirmul peale sugukonna vanema kui karu, kes hakkas külalagendikul vibu ja noolega tantsima ning see jala laulma. Üks tulnukaid väljuski metsast, kivihaamer käes ja pakkus seda koroone, kui tema juurde tuli saidahaamriga surmahoobi. See oli rünnaku signaaliks. Kisades tulid võõrad metsast välja, tormasid elamutesse ja tapsid inimesi. Ainult osas suid headest päästepaatidest põgenema. Võõrad, aga lõpetanud tapatalgu, hakkasid laipade keskel vilepilli mängima ja tantsima. Sellises ohuolukorras tekkis müüte vägimeestest kui küüru sugukonnal olnud kord hiinlasest pealik ta Maccabi kui vaenlased külla tunginud, osanutamakavi neid ära ajada tänu jõule ja vibukäsitluse oskusele. Siis tulnud vaenlased talle kõik korraga kallale. Tema hakkab, hakkas neid ühekaupa surnuks lööma. Juba hakkasid vaenlaste nooled otsa saama. Siis hakkas ka vägilane nõrgema ja suri. Ellu jäänud vaenlased happesid tema liha õgima, ent see oli Gide ja mürgine ning tappis kõik, kes seda suhu võtsid. Amazonase indiaanlastest raamatu Bay vahi kirjutanud autor Nicola kapi kirjutab samuti, et kolmekümnendatel aastatel kõige raskemates tingimustes indiaanlaste asukohti uurides leidsid brasiillased, et indiaanlased olid meeldivad, isi hoolitsevad, ehkki tihti toimusid nende vahel võitlused. Mis ime siis, et head iseloomujooned tulid ilmsiks alles siis. Esimene reaktsioon oli juba alateadlikult vaenulik. Loeme veel raamatust Wayway. Tihti märkasin pool tsiviliseeritud külades, et minu, see on võõra valge mehe välimust silmates muutuvad vaenlased enese teadlikeks, nende näolihased jäigastuvad mõtted muutuvad varjatuks. Nende tundeid võidab mask. Nad püüavad silmist kaduda ja tulevad alles hiljem välja, kui näevad, et olen tulnud sõbrana, mitte ka selleks, et nende üle kohut mõista. Neid kiusata võib petta või takistada nende elamust omal viisil. Nicola kapi avastas indiaanlaste juures lausa aristokraatlik näojooni. Ta kirjutas. Märkasin, et Guaqueming jälgis ta silmad särasid. Ta viipas elegantse liigutusega. Ta meenutab Shakespeare'i tormi üllast kangelast. Ar jelly, kelle iga liigutus oli Arrabesk. Oli raske uskuda. Džunglis võib esineda sellist kultiveeritust. Kas ei võinud midagi taolist esineda ainult vanas kõrgult tuuris. Kohates sellist kommete täiuslikkust, on mõned reisijad eeldanud, et Lõuna-Ameerika kõige kaugemate põlisdžunglit indiaanlased pärinevad kõrgkultuuride esindajaist, kes on aetud džunglisügavustesse barbaarsemate, sõjakamate ja materiaalselt edukas. Samas toob kapi esile vastandseisukohal. Ometi on nii palju erinevaid gruppe, mille vahel pole mingit nähtavat seost, kellel on väga head kombed. Selle tõttu oleks absurdne neid kõiki siduda muistsete kõrgkultuuridega. Igal pool, kus on häid kombeid, põhinevad need teiste arvestamisel ja oma isikliku mina läbilöömise vähenemisel. Kui otsida sügavat erinevust džungli indiaanlaste maailma ja seda varsti alla neelama meie tsivilisatsiooni vahel siis avaldub see selles, et meie tsivilisatsioonis On nii tähtsal kohal auahnus, mille ta ei saa meie maailma ettegi kujutada. Indiaanlaste juures peaaegu puudub. See oli võistluse puudumine meeste vahel mis pani aluse õnnelikudele heade kommetega ühiskondadele džunglis. Tavaliselt avardavad meeste meeli avarad horisondid, rohulagendikud, mäeahelikud meri siin, kus vaevalt näeb kaugemale kui 100 sammu kus põlismets kujutluse jaoks piiritu suleb kõik endasse. Siin on vaimne horisont samuti piiratud ning selles olukorras on raske kujutleda suure tsivilisatsiooni teket või õitsengut. Inimesed elavad väikestes rühmades, siin on üks mees sama hea kui teine, siin ei ole kõrgusi võrdlemiseks. Vajadused on lihtsad. Igaüks võib kõike ise ära teha ning tema vajadused leiavad täielikku ja kerget rahuldamist. Elu, lahedus ja meeldivus on kõige olulisem kõigest ja head kombed on õli, mis paneb kõike kergesti liikuma. Kapitab selliseid võrdlusi tsivilisatsioon, vaadelduna põlismetsast kujutab endast neuroosi. Need inimesed saavad elult seda, mille järgi meie oma nõrkushetkel vaid igatseme. Nendel vineer, mitte raha tegemine, õnn auahnuse asemel, head kombed pealekäimise asemel. Lihtsus üha suureneva keerulisus asemel selliste isoleeritud ja harmoonilist inimeste hulgas elades tsiviliseeritud inimene ei saa muidugi lahti oma vaimsest maailmast. Kuid tänu võrdlustele ta võib õppida nii mõndagi kasulikku oma elu Fissisindamisel, raamatu shingu toritele, vendudele, villas, aastale on pühendanud oma raamatu Leonardo maala post Leonardo nõukogude raadio korrespondent Igor fessonenko vendadest Orlando, on talle öelnud ka oma seisukohti selles probleemis. Primitiivsed teadlased on saavutanud üht-teist seda, mida pole Mehil tsiviliseeritud inimestel. Ja tead, mida tasakaalu, harmooniat oma ühiskonnas sotsiaalset ja ökonoomilist püsivust. Indiaanlaste elu on mõeldamatu loomadeta. Igasuguseid loomi ja linde elab külas, hoidudes inimeste lähedale. Eritega hoitakse koeri. Nikola kapi kirjutas, et Wayway sugukonna koerad on maailmas kõige hellitatumad. Miski pole liiga hea nende jaoks. Kui sünnivad kutsikad, pestakse neid spetsiaalses juurte leotis, et muuta neid tugevaks. Peaks nende ema surema või piimatraks jääma, lastakse neid imetleda mõnel naisel. Nendel on omad magamisvõrgud parajasti nii kõrgel, et kirbud ei ulatu nendeni hüppama. Neid toidetakse tappa värske lihaga. Kiire nad võivad kaua olla rinnalapsed end siis nagu ei olekski vahepealsed etappi. Nad saavad kiiresti väikesteks täiskasvanud, eks. Kolme nelja aastased tüdrukud kannavad veel väiksemaid lapsi, puusal pesevad ja söödavad neid, poisid aga jooksevad ringi. Teravad noad. Nad õpivad tundma ümbritsevat maailma ja täiskasvanute elu. Puberteedi ja möödudes toimub noorukite initsiatsiooni ehk pühitsus mis peab tõendama, et nad suudavad taluda valu ja ebamugavusi ning olla osavad kütid. Abiellumise protseduur ei ole terveid. Tüdruku valik on lihtne. Ta hakkab mõne mehe jaoks töötama nagu selle naine. Mees aga viib oma varanatukese tüdruku isa elamisse. Ent kogu selle lihtsuse juures püütakse oma elamist mitmekesistada. Elu kohta deklareeritakse suletuttidega pärlitega ilustatud vibud ja nooled, korgid, kammid, peaaegu kõik tarbeesemed. Läikivaid asju riputatakse omale ninasse, kõrvadesse, käärandmetele ja jalgadele. Ehitakse lemmikahve ja koeri. Puuesemetele maalitakse geomeetrilisi figuur aga kastiliseeritud jaaguari ahve, oravaid, konn, sisalik. Kapi leidis vai või rahva juures eriti palju sisaliku jooniseid. Seal oli ka sisaliku tants. Talle seletati, et kunagi nähtud sisaliku rahvast väikseid mehi, kes olid maskeerunud sisalikuks. Amazonase metsades elavad ka nõndanimetatud konn indiaanlased kelle peakuju on moonutatud. Juba lapse pea külgedele kinnitatakse lamedad lauad, mistõttu kolju kujupikerguseks kasvaks moonutatud koljulis. Indiaanlasi on jäänud ikka vähemaks. Nüüd vorbib nende välist Jubaga sisemist olemust. Suure maailma tsivilisatsioon. Muidugi tsivilisatsiooniga käiks alati koos, kultuur oleks ju kohe. Seda tõendab ka vendade antenuri Jennatalisse uus laulu. Kuuleme neid Amazonase ülemjooksul Peruu, Brasiilia piirimail, veel looduslikes tingimustes elavate indiaanlaste muusikat. Kõigepealt Jaava sugukonna muusikat. Ja indiaanlastest on osa veel nii-öelda tsiviliseerimata. Nende muusikal on maagilise rituaali karakter. Otsitakse ühendust vaidlustega. Pildid on tehtud meistrite poolt paastu ajal juhikuses. Ainult nii pidavat nende helidega seadma vannide karamellirituaal ise kujutab õiges sõbralikke ja vaenulike vaimude vahel. Nende vaimude käes on sugukonna sahtlis. Vaimasid nimetatakse, ma ei antud, eks ja tema ei antud häält sümboliseerivad pikad flöödilaadsed, vilepillid. Aga tema ei anta häält, teevad puust sarved või lihtsalt kihelda mikrofonid. Rulli keeratud puukoorest võitlust kehastav tants toimub ümber ela. Hea ja kurja võitlus algas juba esimese inimese maailmatulekuga. Et selleks esimeseks inimeseks oli, mahutasin in. Seda usuvad singu jõgikonna indiaanlast. Alguses oli ainult, ma võtsin temaga koos, ei elanud kedagi. Ja ta läks minema. Poisi ema nuttis ja läks tagasi oma külla. Lahesoppi, kus ta jälle konnagarbiks muutus. Meie oleme mahukese nimi, poja, lapselapsed. Milline oli, ma mõtlesin nimi, päritolu, seda Shinkureididesseleta Aasoolas indiaanlaste müütide, nagu paljude teistegi loodusrahvaste juures. Esivanemad ja kangelased kujunesid välja loomadest või vähemalt oskasid loomade keelt. Mava Jaan indiaanlaste legendi kohaselt oli inimesi esiemaks hiigelmao Nakondada. Tõdes mesilastest Skorpioonides, loomades, taimedes, kaljudes voolavas vees. Nyyd vaim ongi igasuguseid häid ja halbu. Kui heade käesel hoidi läheb inimesele sugukonna hästi sõbralike maimude võidule kaasaid tema Kahniaani rituaal. Külaarstiks on muidugi külastama. Enne tohterdamisele asumist joob šamaan teatavate juurte ja lehtede keeduvedelikku, mis viib ta transiseisundisse. Ma mina olen närija, mina, mina tahan haigust peletada, mina, mina, mina, mina. Šamaan usub, et temas on üleloomulikku jõudu. Nende sõnade laulmisel kummardub ta haige üle, puudutab teda isegi imeb haiget kohta jälle kordab. Mina olen närija, mina, mina, mina, mina, mina. Imearstid on ka selline. Pikki mägesid olen mattunud. Kui punane Ra, olen ma tulnud siia? Minu pela ehteks pead sa saama, ütled rihmad ei olema tulnud siia istuma sinule peaehteks. Üks teine koht mul olema peab. Ka nukumäele lase meil tõusta. Minu peaehteks pead sa saama, ütled sina, Mairabiymägi. Jaani rituaalide järgnevad peod, kus lauldakse Laulust võtab osa viis meest, kaks naist ja tantsija, kes ühtlasi tsiteerib. See on lahulka Putjust, kanast, millel peab olema maagilist jõudu ja kellest lauldakse tihti äärselt indiaanlaste pidustustel. Mehed laulavad, esivanemate teada pole ka buution, nuid. Naised, vōi turvast. Me oleme taluid näinud, eritsiteerib tants, Elisabet jões pöördlõpu moodi kordonite kortsukesed. Imeväärset jõudu pole ainult kala, vaid kaluutlikut. Vaat mis juhtus kärsitu paadimeister. Korda otsustanud üks mees endale paadi ehitada. Aga enne, kui ta lõpetas, toob tema naine lapse ilmale. Mees pidanud kodus vastsündinu juures olema ega saanud paati vette lasta. Mõne päeva pärast öelnud ta naisele. Ma lähen vaatan, mis mu paadist on saanud, kui pole ära varastatud. Ta läinud metsa, aga paati ei leidnud. Järsku kuuluta mingit sahinat, siis näinud ta oma paati, mis ise kohale tulnud. Paadil olnud silmad, ka mees, roninud paati ja küsinud kas sa saad mind kuskile viia. Paatlikud paigaste hakanud lahe poole jalutama, kui nad vette jõudsid, hakanud kalad isenesest paati hüppama, kui paat täis sai. Lohistanud tänud oma kohale tagasi. Mõne päeva pärast läinud mees jälle kalale. Teda märgates hakanud paati, mast õrnalt liputama. Mees roninud sisse, Paad sammunud lahe poole, hüppanud vette, galatunud jälle isenesest paati. Meest tahtnud kõiki kalu endale kahmata, aga kui te neid kokku kraapima, hakkas kal pahk välja. Paeti olnud väga vihane, sest esimene kala peab alati temale kuuluma. Mees oli olnud liiga ahne ja sai selle eest ka välja kallata. Tatud kodus ootas teda naine. Aga ta ei tulnud enam iialgi. Seda flöödiviisi kuulab saarlaste juures tihti. Tema nimeks on ritsikas, laulab viinapuuväädid. Vaide flöödimängu oli Nicola kapi selliselt kirjeldanud. Flööt, kudus õhku, oma hõbedasi ära Kärske tõusvat laskumata skaaladel orkaadjalikud värelemised drillerdamas pastor rajal, siis aga metsik, vastupandamatu puhang. Selge, habras, helises, kestis mõne sekundi. Selle suure ilumuusika, mida mängite meisterliku kergusega. Seda oli raske analüüsida, olin küttestatud. Midagi sellist polnud ma varem kuulnud. Heliriba näis olevat tundmatu. Kindlasti ei olnud viiest helist koosnev Bentotoonika vaid mingi omaette helinud taktimõõt oli vabarütmi, korra päratus tõendas oma tulenemist kõnest. Siin oli midagi Gregori laululaadset kuid samal ajal rõõmsalt kaunistusrikkast ja kaugeltki mitte ranget. Pidustuste ajal kujunenud, kas söödud lähenetakse kahekaupa naisele ja tantsides, öeldakse talle armastusväärsusi. Antud heliülesvõttel on nüüd väljendatud vaid ühe mehe poolt. Minu kaenla all on punased ja valged kaunistused. Tuul tahab neid endaga ära viia ja võtan su endaga kaasa ja ta teeb naise poole kerge kummarduse. Ja na? Na na toojana jaa. Jaa. Bora indiaanlastest on oma Soonasse jampia kui jõgede kallastel säilinud ainult mõnisada inimest. Vaatamata tsivilisatsiooni sissetungile püüavad voora indiaanlased ennast isoleerida ja säilitada mõningaid vanu tavasid. Nendel on laule nende kaugest minevikust. Nendest sõjaretkedest ja sõjavangidest. Sõjavangide saatuseks oli katlasse minna. Moorat meenutavad aegu, kus nad sõid vaenlase mehi, et saada omale nende jõudu. Nad paistavad kahetsevad, et enam ei lubata inimesi süüa. Igatahes mõned nendest ihuvad veel nüüdki oma hambaid terava osaliseks, nagu klientide pühadel loomadele lisamist. Lihtsalt praegu kõlav helisalvestus on tehtud 1975. aastal. Sellel poorad laulavad laule suure peo ettevalmistustest mehedal puid maha raiunud ja peenendavat leid tuleb suurte lõkete jaoks milles hakatakse grillima ahve, linde ja mõõtmetsannanic. Kooris pakutakse puitmaja vanemale, kes on ühtlasi ka tantsujuht. Lauljateks on kolm meest ja üks naine, kes löövad omale saate takti rütmipulgaga. Väikestes metsa jõgedes on elektrilaenguga kalur. Neid püüavad indiaanlased harpuuniga kinni püütuna. Taap toonud õppustega on praegu kõlava viisi nimetus, mida esitatakse kahel väikesel kolme viljalisel Süürinksil ehk paanika. Kala söömise ajal võib kuulda sellist muusikat. Kaks indiaanlane mängib roos, paani vilet, teine aga piruka vastu kilpkonna kilp. Lauldakse kooris, naine on õnnelik, neist tuleb kalapüügil tagasi. Ta tormab jõe äärde. Salad lähevad edasi. Aga teised selle maja mehed muudkui naeravad ja naeravad. See lugu kõlab meevahast tehtud Ucariinil kulme muusikalist pöördumist kaitsevaimudele. Nüüd on Kariini mängi pidusöögi juurde. Teine Karin on tehtud kergelt kuumendatud savimullast. Sellega soovitakse head isu. Muidugi toit kõigile hästi. Seda laulu lauldakse enne lõikust. Naised valmistavad jooki puuvilja, mahlast kõristi saastal lauldakse viljadel küpseda, läheme korjama, siis on palju sööki. Viljakas maa, maa, kus elati, oli alati tähtsaks probleemiks. Selle tõttu loodi müüt isegi kraavide tekkest. VTT olemas talonev nina talonis, suu all olid kõrvad. Meteoriiti tahtis mett korjama minna oleks pimedas, sest mesilased on väga kurjad. Või DVD, võttis naise ja tema venna kaasa. Metsavalis vildivi tibu otsa hoides käes konnakarpi aga selle asemel, et tarusse auke puurida, hakkas ta konnakarbiga oma jalga loomajalaks muutma. Ta kratsi jala õhukeseks ja tegi otsa hästi teravaks. Siis viskas videoid Siim, et alla, aga see, mis potti kukkus, oli hoopis veri tema jalast. Naine ja naisevend ei saanud pimedas midagi aru ja sõid kõik mere ära. Äkki tundis naise vend vere lõhna? Asja uurisin nägijat, verise oligi, ütles ta õele. Ta on hulluks läinud. Me peame ta siia jätma. Ees, ma tulen kohe järele. Naine läkski minema. Twitterit töötas puu otsas jala kallal edasi. Naise vend ütles. Mesilased on kuidagi kurjaks läinud, ma astuks ehk veidi kaugemale ja läks ka minema. Aja pärast saidi jalg sellise kuju nagu Vitifitsee tahtis. Ta hüüdis puu otsast naise venda, et keegi aga ei vastanud ronist alla ja nägi, et on üksi. Läks koju ja nägi, et kõik uksed on kinni. Ta käskis naise vennal kõik uksed lahti teha. Naisevend ei tahtnud teha, sest ta teadis, et kui ta teeb, tapab vetiwitiidavamad terava jalaga, aga ära. Brittevidki jalg oli nüüd väga pikk ja väga kena. See oli temal, Rann. Müternitiiv väsis hüüdmisest ära, võttis oma rahva kaasa ja läks minema. Igal pool, kus aga vähegi elamiskõlbulik paiki juhtus olema, kaevas vetifidii sügavad kraavid ja jättis osa rahvast sinna. Ta õpetas, et ümber külatule kaevata poolringi kujuline kraam, mille üks otsa vette ulataks. Need vallikraavist kaitsevad külmade tuulte eest. Vetiviti ise elab mõnede oma inimestega Kuuru iipa lahe ääres. Öösiti võis kuulda lihtediti samme. Oma terava jalaga astub, kostab kui heli. Dokti. Dokti. Niisugune hällis. Tänase saate lõpuosana kuuleme veel kord tabahhara indiaanlastest tuua antenormoreiroliima jah, Natalistsi morjerallima esinemist. Seekord on nende laulud hispaaniakeelsed seega teiselt poolt portugali keelt kõneleva Hispaania piiri. Aga veelgi sümboolsema, kui nende hispaaniakeelne laul võiks olla nende heliplaat, mida me kohe jälle kuuleme. See annab edasi džunglis sündinud laulumeestelaulumaneeri. Kust need laugud pärit on, see on vist selge. Kustega supparaa mehed oma laulud said, sellest jutustab vana lugulaul päritolust. Mäevaimud kasutanud selle juhuse ära ja läinud naistele külla. Nad olnud esitud ämblikuvõrkudega kõrvas, kaelas ja àra sulgedest krooniga peas. Nad tulnud tantsides ja laulnud. Pardilaps pardi laps pargile, talani sügavustes. Lault meelitab etena naised majadest välja võtnud juua kaasa ja hakanud koos mäevaimudega, tantsime mäe vaimudele aga olnud võlu rohikumi kaasas ja nad nõidunud naised. Naised tantsivad rõõmsasti kuni jõudnud halaloni järve äärde, seal tantsinud, anud ringiratast edasi ja laulnud ühte teist uppumise laulu siis poonud mäevaimud naiste peale jälle võlurohtu naised laulunud. Talani järves meil uppuda laske kui mäe vaimu, lapsi, meid uppude, laske tal Allani järves kui mäe vaimu lapsi. Kui mäe vaimu lapsimeid uppuda laske. Ja nad kõik vajunud vette. Kui mehed koju saabunud, ei olevat nad kedagi eest leidnud, nad läinud mööda jälgi järveni ja näinud koera, kes seal hullunud, siis järve vaadanud ja siis jälle Ulanud. Mehed küsinud koera käest, et mis lahti, koer rääkinudki, kuidas asi oli ja laulnud, ka laulnud, et korraldad kõigepealt esimest laulu ja seejärel siis puhunud endale võlurohtu peale hüpanud järve ja muutunud mäe vanudeks. Ainult koer jäänudki järele. Jutustanud seda lugu ühele saparavale, kes talle ehitada. See ongi praeguse paraade lauld, Zapalane koer, tema leidis ja meeldetaha jäänud.