Siin Läänemere kaldal on meie riik, linnak ja rahvas armastame end nimetada miljoniliseks rahvaks. Vahest ehk ongi nii et oleme kirjanduslembesed, teaduslembesed, töölembesed, poliitikalembesed, laululembesed ja nii edasi ühesõnaga kultuurilembesed, siis peab see summa. Andma endasse nii tegijaid, tarbijaid kui arvustajaid, seda igast valdkonnast. Täna räägime muusikaelu ühest elulisemast ja praktilisemast valdkonnast. See on kontsertide korral. Pidamisest kui silmitseda ainuüksi Tallinna telefoniraamatut, siis loeme sealt kontserdi organiseerijate rubriigist vähemalt 30 nime. Aga kui lugeda ettevõtteregistriannaalidest, siis sealt võib-olla leiame neid ettevõtteid, kes tahavad kontsertide korraldamisega tegeleda mitme mitmekümne ringis. See on valdkond, kus tõepoolest saavad tegeleda ka asjaarmastajad, asjaarmastajad kasutades ära professionaale, tähendab, see on valdkond, kus puutuvad kokku organiseerijad ja muusikud ja kolmanda küljena publik. Et saada sellest mingitki pilti, mis siis tegelikult meie kontserdielus toimub selles kontserdielus, mida ühed kiidavad ja teised kritiseerivad alustame väikest saadete seeriat just nimelt. Kui palju kontsertorganisatsioone on Tallinnas? Olgu see laias mõttes sümboolne pealkiri, aga me räägime loomulikult ka kontsertorganisatsioonidest üle terve vabariigi. Täna on kutsutud meie stuudiosse proua Reet Remmel. Aga alustuseks kuulame veel muusikat ja päris meeleolukas on Lepo Sumera kirjutatud palamaa, kus ei kasva puid. Selle on arranžeerinud Villu Veski saksofon-ile ja Tiit Kallustega mängib akordioni. Reet Remmel tere tulemast meie klassikaraadio stuudiosse. Tänane teema on üks ja Hainsam küsimus. Kui palju ja missuguseid kontsert organisatsioone on meil praeguse aja Eestis? Kultuuriministeeriumi muusikanõunikuna, oled sa kõige sellega kursis ja vast kõige pädevam andma ka meile teavet selle kohta, kes ja mis, kuidas ja millega tegeleda. Tere, kallid kuulajad. Kontserti elust võiks rääkida väga mitme kandi pealt. Ma arvan, et see küsimus, nagu see verre praegu püstitasid, et kui palju on meil kontserdielus nii-öelda korraldajaid ja tegijaid on üks tegelikult selle valdkonna niisuguse elujõulisuse näitaja. Ja kohe nii-öelda härjal sarvist haarates püüan anda väikest informatsiooni, mis siis selles valdkonnas Eestis praegu sünnib. Sest et võib-olla kuulajad teavad küll suuremaid ettevõtmisi ja suuremaid kontserditegijaid ja korraldajaid, aga võib-olla nii mõnigi, kes teeb ka ühte teist olulist ei pruugi nagu esimesel pilgul sinna sinna balleti nagu haaratud olla. Kõigepealt alustuseks ütlen seda, et see, millest ma räägin, see on nüüd kontserdielu süvamuusika pool, levimuusika poolt siin täna ei puuduta ja selleks ei ole ka mina pädev isik seda teemat puudutama. Süvamuusika kontsertidega, nii nagu üldse kontserdiga võib tegeleda tegelikult nii-öelda laiemalt taustalt vaadates seaduse järgi Eestis absoluutselt igaüks, sest kontserdi tegemine ei ole litsenseeritud tegevus. Siin sõltub sellest, kas on tahtmist, kas on meist ja see on ettevõtlusnii nagu igasugune teinegi ettevõtlus. Ja kummaline, kui sellest aspektist nüüd vaadata ta siis olema paaril viimasel aastal statistikaameti abiga ja ettevõtteregistri abiga püüdnud nagu ülevaadet saada, kui palju Eestis on tegelikult kontsertidega tegelevaid ütleme siis institutsioone, mis tähendab seda, et näiteks paljud aktsiaseltsid või mittetulundusühingud nende põhitegevuse nimekirjas seisab tegevus, kontserdite korraldamine, siis neid tegelikult on tohutult palju, neid on praegu kuskil 250 ringis Eestis. Kuid see tähendab küll seda. Siia pilti me neid seda nimekirja tuua sugugi ei saa, sellepärast et enamasti nad ei tegele kontserti tegevusega. Ja räägime siis täna ikkagi neist, kes ikkagi praktiliselt nende asjadega tegelevad. Ja on midagi ära teinud ja ennast juba näidanud. Just nimelt alustame siin siis riigi poolest, sest et et kahtlemata nii nagu on meil olnud juba traditsioon Eestis, nii nagu on mõnel teiselgi maal, paralleeliks võiks tuua Rootsi ja Norra, kus on tegemist riiklikult toetada teatud riigieelarvest finantseeritava ja toetatava riikliku kontsertorganisatsiooniga, siis meil on niisugune suur kontserdiorganisatsioon on Eesti Kontsert. Lisaks Eesti kontserdile, kes on nüüd põhiline ja see on ka väga suhteline, kuidas nüüd öelda, et meie põhiline, aga mitte kaugeltki ainus kontserdikorraldaja lisaks temale on siis kelle tegevust riigi poolt toetatakse. Kontserdiorganisatsioone on Eesti filharmoonia kammerkoor ja Eesti riiklik sümfooniaorkester. Esma esmapilgul võib mõelda, et noh, nemad on ju kollektiivid tegelikult ei ole nagu kontsertorganisatsioonid aga samas nende tegevus on küllaltki küllaltki mitmekülgne ja laiahaardeline. Võtame näiteks Eesti filharmoonia kammerkoori, kes aastast teeb üle 60 kontserdi Eestis neist üle 40 kontserdi ja kelle tegevusvaldkond ulatub küll aga bella koorimuusikast, kuni kasvõi läinud hooaja Peri seeria. Nii juhid ja jumalad kuni selleni välja. Nii et tegelikult nende ampluaa on laiem kui, kui pelgalt vaid vaid oma kollektiivi nii-öelda rea kontsertide korraldamine. Lisaks neile kolmele on aga veel terve hulk niisuguseid ütleme keskusi, kes korraldavad Eestis täiesti arvestatava hulga kontsertidest ja võiks mõned numbrid üles lugeda, et siis näeb ja saab asjast selgem pilt. Kui Eesti Kontsert näiteks eelmisel aastal korraldas 658 kontserti lisame sinna juurde Eesti filharmoonia kammerkoori ja kokku, siis ütleme niimoodi, et kontserdiorganisatsioonid, kelle tegevust toetatakse riiklikult, kes saavad riigieelarvest toetust siis neid on kuskil 750 ringis kontserdiringis, kontserdiringis ja ütleme, et see kuskil 750 ringis, millest võiks rehkendada umbes 200 loengkontserti. Kui nüüd aga need loeng-kontserdid siiski sinna rivisse veel jätta ja praegu vaadata seda numbrit 750, siis julgelt täpselt samasuguse, sama suure numbri võiks lisada lisada nende poolt, kes väljaspool neid organisatsioone kontserdi korraldamisega tegelevad. Eeskätt on need festivalid, festivalid on üle Eesti, toimuvad enamasti kas mingile kindlale teemale, mingile kindlale suundumusele pühendatud niisugused tervet rida kontserte koondavad ettevõtmised mida siis ka riik tegelikult omamoodi doteerib. Nii Kultuuriministeeriumi kui ka Kultuurkapitali kaudu. Kuid nemad ei ole siis terved, töötleme tervet kontserdihooaega kujundavad festivalid, nagu projektitoetused on, siis tulevad? Jah, kui me nimetame nagu festivali projektiks, siis küll võiks seda projekti toetuseks nimetada ja reeglina festivalid on siis niisugused, mis on kontsentreeritud näiteks lühemale, ajale ja mingisugusele kindlale teemale orienteeritud. Lisaks neile on veel terve rida niisuguseid mittetulundusühinguid või ka osaühinguid, kellel mingi juriidiline vorm on kes tegelevad siis osa neist võiks tõesti nimetada ka, et nagu eriliste projektidega süvamuusika vallas kuid enamasti nad ei ole niisugused organisatsioonid, kes nagu läbi hooaja kujundaks seda hooaega, mis tähendaks ka teisest küljest seda, et no neil seisaks nagu mingisugune vastutus selle eest, et nende hooaeg oleks läbimõeldud, et hooajal oleks tasakaal. Et hooajal oleks mingisugune telg, et oleks rehkendada Eesti interpreetide ja Muuma interpreetide osavõtuvahekorraga. Sest kõik need ettevõtmised, nii festivalid kui ka muud muud mittetulundusühingud ja osaühingud, kes neid korraldavad ka neid võiks nimetada siis projektideks ja eeskätt nemad teevad niisuguseid asju, mis millel just idee, nagu on esmane, esmane, just esmane ja malet loeksingi praegu üles, sest et esmapilgul võib-olla tundub, et, et kui me paneme siin 700 kontserti juurde veel nende riiklikele kontsertorganisatsioonidele et see tundub nagu ebaloogiline, et kas need ikka on nii palju, aga kui näed nüüd ikkagi ükshaaval sind lahti harutada ja vaadata, kes millega tegeleb, siis neid tõesti on palju. Alustaks siin näiteks Eesti muusika päevadest mis sellel aastal olid kahekümnendad Raimo Kangro ja Mare Põldmäe korraldusel Eesti heliloojate liidu eestvõtmisel. Või näiteks Haapsalu vanamuusika festival, sellel aastal oli see viies korraldajaks Concerto krosso, kes tegelikult korraldab aastas veel terve rea kontserte. Vanamuusikafestivali kunstiline juht oli Toomassi. Tartu vanamuusika festival vanamuusikafestivale on Eestis õige mitu rahu langsepa eestvõtmisel. Viljandi vanamuusikafestival, mis on aastaid kestnud, sellel aastal, see ei toimunud, kuid on ta kavas küll ka järgmisel aastal ja vahepeal ütlengi, et enamasti need festivalid, mis Eestis on süvamuusikafestivale, võiks kokku lugeda 18 mis on saanud juba oma traditsiooni ja oma tavad ja, ja tõesti nende number, mitmendat korda need juba toimuvad, on ikka aukartust äratav. Nad, kõik ei toimu igal aastal, mõned toimuvad üle aasta ja mõned ei ole veel päris selget vormi ega niisugust aja perioodilisust veel leidnud ja võib-olla see on alles välja kujunemas, nii on ka näiteks Viljandi vanamuusika festivaliga igal juhul järgmine aasta see toimub. Või võtame Tallinna rahvusvaheline orelimuusikafestival. Sellel aastal olid üheteistkümnendad, kuues festival oli numbrina Rapla kirikumuusika festivali toimumise numbriks. Pärnus oli sellel suvel hästi sümpaatne Taavi Toys Draghi nimeline muusikafestival, millel numbrit ausalt öelda ei, ongi peaaegu võimatu lugeda, sest see oli hulk aastaid selles mõttes varjusurmas. Et aastaid tagasi oli Taavi Toys Thi festival Eestis üks tõeliselt tähelepanuväärsem sündmus ja sellel suvel siis Pärnu ooperi ja balletifondi eestvedamisel ja aller Kaasiku kunstilisel juhtimisel oli nagu teine pärast pikka pausi nagu teine festival. Või siis näiteks Tartu metsasarvepäevad Kaido otsingu tegemisel kaheksas festival. Saaremaal on kaks süvamuusikafestivali Kuressaare kammermuusika päevad, mida korraldab Andresbaasia Tiiu Villsaar. Need olid viiendad juba sellel suvel või Mustjala muusikapäevad Hiiumaal Tobiase muusikapäevad Anneli Klaus korraldab neid. Narvas on üks tore festival, sellel suvel oli see kaheksas, see on Anatoolia shoura, Narva sümfooniaorkestri peadirigendi ja proua Jekorova korraldusel toimuv ravinski festival. Siis mida veel siit nimetada Georg Otsa muusikapäevade ja väga pika traditsiooniga festival? Selle tegemisi on on vedanud Aarne Mikk ja Estonia selts. Ja muidugi siin rivis võiks ka nimetada igal juhul jätskaar, sest džässi ei tohi kuidagi unustada selles valdkonnas. Ja mida siis veel teatri muusikamuuseumile on olnud mõned väga toredad oma spetsiifikaga festivalid, näiteks oli baltisaksa muusikafestival läinud kevadel. Ja on veel niisuguseid ettevõtmisi, kus nii-öelda kontserdite tegemine on seotud kas meistrikursuste või niisuguse pikema pikema workshop piiga ja näiteks kahte täiesti tähelepanu väärset üritust võiksin nimetada, üks on siis Tahkuranna ja teine on Haapsalu viiulimängud. Tahkuranna viiulikursusi korraldavad Ilmar Tõnisson, Toomas Velmet ja haapsalu viiulimängude kunstiline juht on Tõnu Reimann ja seal on tugevaks abiks alati olnud Jüri-Ruut, Kangur. Need on diivanid, aga lisaks neile on siis veel niisuguseid kontsertidega tegelevaid keskusi, kus igal juhul tuleks tuleks täiesti arvestatavalt selles valdkonnas ära nimetada näiteks Eesti Muusikaakadeemia tegevuse. Eesti Muusikaakadeemia oma kontserdibüroo teeb aastas üle 200 kontserdi. Ja need ei ole sugugi ainult tudengite oma kontserdid, sellepärast et sageli mängitakse seal koos või kahasse õppejõududega, need on ka avalikult välja kuulutatud üritused ja nende arv on tõeliselt tähelepanuväärne. See haarab ka kogu Eestit, nad ei tee mitte ainult Tallinnas oma kontserte Tallinna saalides vaid ka üle terve Eesti paljudes kohtades, jah. Just nimelt ja näiteks ütleme, et kui me siin rääkisime orelimuusikapäevadest, et või jätskaarest, et need, ma olen nii mõnedki, mis on olnud siiamaani nagu Tallinna kesksed on nüüd jõudnud küll kontsertidega kaugele väljaspoole Tallinna mis ongi tegelikult asja eesmärk, et asi ei oleks ometigi koondunud Tallinnasse ja sellepärast on, on kõikide nende ettevõtmised tõesti äärmiselt lugupidamist väärt ja siin ma ei tahaks kuidagi veel ära unustada kasvõi näiteks Richard Wagneri Seltsi või tartus Kadri Leivategija eestvõtmisel tegutsevat festiilitas kontserdiorganisatsiooni kes peavad oma päris tõsiseid plaane juba juba mitmendat hooaega nii-öelda süvamuusika kontserdite alal ja üksikuid ettevõtmisi muidugi ei jõuagi siin päris täpselt üles lugeda, võib-olla praegu hetkel tuleb meelde näiteks hea muusikaselts, kes korraldab Eesti ja Soome noorte sümfooniaorkestri kontserte ja kui mõelda seda, et läinud kevadel said nad maha Boriss kodunovi kontsertetendusega siis on see ka üks tõeliselt märkimisväärne asi terves sellel kontserdil. Kuidas sa liigitad või, või missuguse osatähtsuse annad neile kontserdi, kuidas seda öelda, kas tsüklitele või sellele kontserditegevusele, mis just kindlate saalide juurde koondub? Ma mõtlen omamoodi, nagu väike kontsertorganisatsioon on näiteks. Ja samuti ütleme kontserdielu, mis on laienenud ja ampluaad laiendanud, on ju Niguliste kirik oma kontserttegevusega ja ma noh, ma toon praegu need esimesed suvalised, mis on nagu meil siin käe-jala juures aga kindlasti analoogilisi, kus koht inspireerib kontserditegevust või kontsertide koondumist enda ümber, neid on võib-olla Eestis rohkemgi näiteks tõrvagi või mõni muu selline tore kohta. Jah, päris kindlasti. Sest et, et süvamuusika on juba niisugune asi, et teda ilma väga hea ja väga korraliku ruumita õieti ei teegi, sest et vabaõhukontsert ja selles vallas on tee ühe käe sõrmedel nagu üles lugeda. Ja need, mida sa nimetasid talveaed ja Niguliste kirik, need on tõesti tõsised kontserditegijad. Talveaias on näiteks aasta jooksul toimuvaid üritusi, mida saab ka kontserdiks tõesti puhtalt välja kuulutatud kontserdiks pidada, lisaks veel igasugustele kontserdipoolega seotud seotud asjadele on kuskil täiesti 100 ringis. Nii et ei ole üldsegi palju öelda, et talveaed on tõesti selles sfääris üks täiesti arvestada võtav korraldaja. Ja ka temal on mingisugune oma vaatepunkti nurk leitud asjale. Eks talveaias paratamatult ka arvestades seda, et rahvusooperiga ühe ühes majas esinevad sageli ooperisolistid ja talve ja hästi tore milline on noorte muusika muusika noortele, kus tuuakse tõesti laste muusikakoolide õpilasi bussidega lausa ja noori kuulama neid interpreet, et kes mängivad kas või toome näiteks selles sarjas, mida on talve nimetad nimetanud, see ongi suur muusika kus tõesti väga tugevad ja head interpreedid mängivad teoseid, mille, mida võib-olla kõik, kes muusikaga on kunagi tegelenud, mäletavad oma sõrmede alt veel sõrmed, liiguvad samas rütmis ja, ja samas fraasis oma nooruse õppimise päevilt. Kahtlemata nagu sa nimetasid enne tõrvat, et tegelikult kõik Eesti maakonnad ja kõik Eesti linnad, ka nendes on toimub oma kontserdielu. Et paljud kontserdid on lihtsalt nende linnade ettevõtmised, ütleme, et ühe täiesti regulaarse ettevõtmisena tooksin siin näiteks Pärnu linn, kus Agape keskus teeb terve hooaja läbi kontsert, et kus Pärnu orkestrile on oma kontserdi sari ja kontserdihooaeg. Nii et igas paigas on oma pisikene ettevõtmine siia tahaks veel öelda, et mingis mõttes võiks Eesti muusikaelu olla võrreldav näiteks Rootsi muusikaeluga, sest Rootsis on täpselt samuti üks suur riiklik kontserdiorganisatsioon ja on maakondades ja linnades. Reeglina on need mittetulundusühingud, on, on Rootsis, kes siis korraldavad oma kammermuusika eeskätt just kammermuusika kontsert. Ja üks asi, millest veel tahaks rääkida, on see, et Eestis on kaks täiesti arvestatavat kirikumuusika festivali või ütleme, et teine on orelimuusikafestival, mis ei ole kirikumuusika festival ja Raplafestival on kirikumuusika festival, kui teatavasti oreleid on ikkagi kirikutes ja see on nüüd üks niisugune kontserdipaik, kirikuid on palju, kirikud on korrast ära, oreleid on korrast ära, aga see on veel üks tohutu võimalus, mis annaks rikastada kõikide inimeste kas või pikki talveõhtuid, et, et oleks lähedale minna ja oleks, mida kuulata. Kõike kuulates on tunne, et ei oleks nagu põhjust kurta meie muusikaelu ei sisu üle ega rohkuse üle. On kontserdielul ju veel kolmas komponent. See on publik. Kuidas sinu ja ütleme ministeeriumi ja ja, ja kõikide tagasiside aspektist vaadates kas, kas mitte liiga palju ei ole meie miljonilise kuulaja jaoks seda? Ma arvan, et see on tegelikult, et kogu selle sfääri kõige olulisem küsimus, mis sa praegu küsisid, sellepärast et ei ole ühelgi kontserdil mõtet kontserdi pärast, vaid kontserdile mõte ainult siis, kui, kui kontserdile tuleb inimesi ja nad tahavad seda kuulata. Ja siin on muidugi hästi erinevaid seisukohti, sest et me võime kontserdi publiku nii-öelda arvud kokku lugeda ja, ja, ja vanaemad sealt arvavad matemaatiliselt arvutada ja siis võta sealt mingi keskmise ja, ja jagada see ära Eesti elanikkonnaga ja arvutada siis välja, et kui palju siis tunduks olema nagu optimaalne. Ja lähme ikkagi rappa ja mul on tunne ka, et me võime sellega ikkagi rappa minna, sellepärast et üks asi on see, mis toimub linnades ja teine asi on see, mis toimub maal. Et mina väga sügavalt usun seda, et tegelikult kontserdid peaksid jõudma niisugusesse kohta, kus ei pruugi olla väga palju publikut, aga et oleks inimesele lähedal ta oleks kas Hiiumaal või oleks ta Palamusel või või oleks ta Põlvas või oleks ta mõnes väikses vallakeskuses ja võib-olla neid ei peagi olema palju neid kontserte aastas noh näiteks ma mõtlen siin praegu väikest Räpina linna, kes korraldab aastas kuskil viis-kuus sulamuusika kontserti ja samas Räpina inimesed teavad väga hästi, keda nad kutsuda tahavad sinna ja kui nad, et suudavad ka selle kontserdi teha reklaamida teda niimoodi ja, ja oma järjepidevuse ja traditsiooniga, anda neile asjadele niisuguse väärtused, tõesti, inimesed tulevad sinna siis ma arvan, et see on palju määravam see, kui jagada nüüd publikuarv Eesti rahvaarvuga. Nii et selles mõttes mul on isegi praegu tunne, et et võimalik, et kuskil võib-olla kontserte liiga vähe ja kuskil võib-olla liiga palju, nii et keskmisega siin on nagu raske opereerida. Ja arvamused võivad olla erinevad. Mina tahaksin rõhutada veel ühte mõtet. Kui kammerkontsert esitatakse 25-le või 30-le inimesele siis ei ole üldsegi põhjust kurta, et rahvast on vähe. Sest teatud liiki muusika ongi ju tegelikult oma olemuselt väga intiimne ja muidugi majanduslikus mõttes oleks ju toredam ja kunstnikule võib-olla tundub ka, et et 200 inimest on parem kui 20. Aga ka see küsimus on väga vaieldav. Härra oleneb kuule, arvan täpselt samuti, et oleneb kuulajast ja ma usun, et peab olema ka niisuguseid kontserte, kus tõesti on, sa tunned, et sinu kõrval on veel 1000 inimest ja te vaatate ja kuulate ühte head asja. Ja, ja teisest küljest oleme täitsa kindel. Elamuse võib saada niisuguse elamuse, mis võib olla näiteks suunab mind sellel valikul, mida ma üldse oma elus oluliseks pean või väärtuslikuks pean, võin ma saada sellelt kontserdilt, kus on 20 inimest ja kammermuusika kontserdid ei pea olema puupüsti täis. Selles kammermuusika kontserditegemises usun veel seda, et et küllaltki oluline ja suur töövaldkond on just nende vahel, kes korraldavad kontserte ja nende vahel, kes muusikat õpivad või tegelikult ütleme veel mitte muusikat õppivaid, vaid lihtsalt on sellele elusfäärile ligidal. Et nii nagu praegu ka meil, kui tõesti on tugev või hea interpreet mingis vallas hästi sageli toimub kontserdikorraldajate ja muusikaõppurite vahel selles mõttes ka suur koostöö. Et korraldatakse meisterkursusi ja workshop enamasti iga suur interpreet, kes, kes tuleb, tuleb Eestisse, katsutakse leida võimalus niisuguse asja korraldamiseks, siis usun ma, et, et näiteks ühelt või teiselt workshop pilt. Nüüd me enam juba ei räägigi kontserdist. Võib-olla see elamus nii tugev näha lähedalt seda isiksust, seda vaatenurka, kuidas ta vaatab kultuurile, elule, muusikale, isegi ka inimestele, et ma usun, et see on üks tegelikult üks olulisemaid pooli. No ja ma ütleksin ka muusikakuulajana, et kõige vahvamad on proovide, kuulad ilmselt. Jah, muide, suured orkestrid ju müüvad oma proovidele piletid, teid, see on, see on täiesti nagu omaette žanr kuulata ja nautida seda, kuidas suur dirigent käib oma kollektiiviga proovinud. Aga see selleks. Ma küsin nüüd sinult kui Kultuuriministeeriumi inimeselt Mõneti aastaid tagasi me olime harjunud mõttega, et ministeerium teab kõike, suunab kõike ja omal kombel ka. Seab suunised ja vastutab. Kuidas on praegu ministeeriumi ja kogu selle muusikaelu vabariigi muusikaelu suhe? Missugusel määral ja millega te aitate kaasa. Ja missugune on sinu kui nõunikku? Sealpoolne ideaalpilt, mida veel oleks vaja nagu laste kasvatamisel, Ki, ma arvan, vahepeal on midagi õgvendada, miski kisub vasakule või paremale. Nii et jah, palun räägi lihtsalt oma sellisest subjektiivsest ja objektiivsest tundest suhtest. Ma arvan, et, Et see aeg on nüüd küll ammu igavikus, kus ministeeriumilt võis või pidi nagu ootama seda, et sealt mingisuguseid juhtnööre Vi suuniseid saada ja elu eesmärke ja kes teab, võib-olla isegi seda. Ja ma arvan, et praegu tegelikult noh, mitte ainult muusika, vaid iga skulptuurivaldkonnas on see küll nii et tegelikult ega ministeerium ja muusikaelu tegijad ja korraldajad mul on omamoodi tunne, et nad ei seisa lahus. Ja selles mõttes on näiteks ministeeriumile on praegu tohutult tuge sellest kui on olemas mingisugused rääkides nüüd muusikasfäärist, on olemas kooslused ja muusikute esindused mis omamoodi aitavad selle valdkonna teemadega üldse tegeleda. Näiteks kasvõi väga värskelt, et oli koos. Laupäev nädal tagasi oli koos Eesti interpreetide liidu asutamisseltskond ja nägu sellest kooslusest, et välja tuli, ei kasutata mitte ainult eesti interpreetide liitu, vaid asutatakse kolm organisatsiooni. Ja ma olen täiesti kindel, et need organisatsioonid on nüüd küll äärmiselt vajalikud tegelikult selleks, et kogu seda muusikasfääri ja elu probleeme näha midagi teha, ettepanekuid selleks, kus mida vaja muuta on. Nii et ma arvan, et nende organisatsioonide olemasolu tegelikult ütleme kultuurisfääri ka tegelemisel on absoluutselt ja äärmiselt vajalik või võtame näiteks Eesti muusikanõukogu, see on Eesti muusika, asud just katusorganisatsioon, sinna kuuluvad esindajad pea kõigist Eestimaal tegutsevatest muusika, õppeasutustest või ka kontsertorganisatsioonidest. Ka nende seisukoht on äärmiselt oluline. Näiteks sellel neljapäeval on meil plaanis muusikanõukogu juhatuses arutada teemat kust kuhu kulgeb Eesti plaaditootja, mine CD-de tootmine, kust, kuhu selles ütles, et kes seda peaks tegema Eestis, kus oleks plaatide, rahvuskultuuriliselt oluliste plaatide kõige optimaalsem valmistamine, kus oleks see keskus, kes, kes tunneks tõesti vastutust selle eest, et kogu Eesti muusika, ka eesti interpreetide tegemised ja, ja kogu see muusika jõuaks plaadile sakslasel kombel jäädvustatud, saaks sel kombel jäädvustatud veel üks äärmiselt oluline organisatsioon on kultuurkapital. Ühest küljest Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital on riigi eelarvelist raha muusikasfäärile jaotav kogu kuid selle kapitali koosseisud, mis vahetuvad nüüd iga kahe aasta tagant, tegelikult näitavad väga hästi ära seda, mida tegelikult oleks vaja toetada või kuhu oleks vaja riigi rahasid suunata. Et see sfäär nagu korralikult toimiks. Ja ma usun, et selles mõttes kultuuriministeerium ei saa kunagi seista kuidagi väljaspool neid sfääre või väljaspool neid ringe kus muusika peale mõeldakse ja ministeeriumil on kahtlemata omad võimalused muusikaelutegevuse ütleme siis, abistamiseks näiteks võiks siia tuua kogu seadusandlus, mis puudutab nüüd muusikasfääri saab ju alguse tegelikult Kultuuriministeeriumist. Ja siin nii mõnedki asjad, mis on jõudnud praeguseks juba praktilise reaalsuseni, näiteks võtame kas või tühja kassetiseadus, mis tegelikult hakkab muusikutele raha tagasi tooma, et see on, need on asjad, millega ministeerium nagu igapäevaselt tegeleb. Ja kui siin on siis niisugune ühiskondlik toetus või ka ühiskondlik surve, ükskõik siis kumba, siis ma usun, et selles protsessis need asjad lõpuks suubuvad laabuvad õigesse suunda. Jah, sellega igapäevaselt seal tegelete kõigi nende nende probleemidega, mis, mis teieni tulevad ja mis teistpidi. Teist lähtuvad ja, ja tegelikult noh, veel igapäevaelust rääkides, siis probleemide ring on küll äärmiselt lai, selleks aga on võib-olla mõned teised saateminutid kunagi hiljem, aga kas või viskan ühe teema siin näit, eks õhku. Kuidas oleks eesti muusikareklaamiga, kuidas oleks Eesti muusikute esinemistega väljaspool Eestit on meil olemas eesti instid, et nii nagu on Rootsis näiteks olemas Rootsi Instituut tud või Inglismaal British Council kes siis tegelikult doteerivad Toetavad omama interpreetide esinemist ükskõik kus mujal maal ja riigis. Eesti instituut teeb seda samuti oma jõudu mööda, kuid kahtlemata see jõud on veel praegu väike ja siin noh näiteks see on üks teemade sfäär, millega ka ministeerium tegeleb ja kus oleks vaja ka väga palju muusikasfääri teiste institutsioonide seisukohta ja arvamust ja kuidas öelda isegi võib-olla toetust pressingu diasurveks selleks et see eesti muusika toetamise maht oleks nagu adekvaatne. Sest tore on kuulata, kuidas kõrged riigijuhid näiteks oma kõnedesse pikivad neid nimesid, olgu ta siis Neeme Järvi, Arvo Pärt, kes sageli öeldakse ka nii, kes võib-olla teevad ära suurema töö kui pool välisministeeriumi, nii nagu hiljaaegu televiisorist kuulda. Kuid see, et see sfäär tõesti adekvaatselt toimida saaks ja siin on tegelikult kõikide tuge vaja. Aitäh Reet Remmel. Tänasin.