Kui kogu rahvas Lõi nagu nürida noaga sekraaksatus kostev läbi tankide mürina. Hail nahk, osten, karjuva Kaarnana tõusis näljane viha, sirutas küüsi haarama, pesades tuksuvat liha. Oli kui jookseks hull teise noaga, tappes Jäpistes tul täis kõik elavad toad. Näe seda kiskja Irves, lõustame lasteaseme kohale tõusmas ja kirves tõstmas. Kas laseme vasturelvis ja rakmeis? Tõuseme, tõstame mõõga, tundes, kuidas iga rakk meis tasumist. Täna 40 aastat tagasi oli 21. sõjapäev. Juba kolm nädalat olid kestnud rasked heitlused Moldaavias Ukrainas, Valgevenemaal, Baltikumis ja Leningradi suunas. Sõjategevuse esimeste nädalatega olid hitlerlased jõudnud edasi liikuda loode suunas 450 kuni 500 kilomeetrit lääne suunas 450 kuni 600 kilomeetrit ja edela suunas 300 kuni 350 kilomeetrit. Nad ähvardasid Leningradi, Smolenski ja Kiievit. Kuid oma edu eest maksid fašistid kallist hinda. Lahingud Nõukogude Liidu territooriumil polnud võrreldavad Hitlerlaste võidukäiguga aasta tagasi Lääne-Euroopas. Saksa ametlikke ilmselt vähendatud andmete järgi oli fašistlike armee juuli keskpaigaks kaotanud üle 100000 mehe. Tankide esialgsest arvust oli rivist välja langenud kuni 50 protsenti. 22.-st juunist kuni 19. juulini kaotasid Saksa õhujõud 1284 lennukit. Väga ebasoodsates tingimustes sõdiva punaarmee kaotused olid palju suuremad. Kui palju vapraid sõjamehi hukkus sõja esimestel nädalatel. Meelekibedust suurendasid lahingutehnika ja relvade tohutud kaotused. Näiteks läänerindel langesid vaenlase kätte peaaegu kõik suurtükiväelaod, kus oli hoiul üle 2000 vaguni laskemoona. Jõudude vahekord oli järsult muutunud vaenlase kasuks. Esimeste sõjanädalate dramaatilisi sündmusi on tagantjärele hinnatud mitmeti. Rääkimata sõja alguse ebaõigest. Määrangust esines küllaltki palju organiseerimatust. Suurt puudust tunti side- ja transpordivahenditest. Juhtiv sõjaväekaader oli suhteliselt noor ja väheste kogemustega. Kas see kolmekümnendatel aastatel valminud kindlustuste vöönd oleks saanud etendada olulist osa vaenlase jõudude peatamisel? Küsin seda sõjateaduse doktori kindralmajor Vello Varelt. Võib-olla et oleks aidanud, sest peale seda, kui meie kate, väed, piirivalveväed olid sunnitud taganema vastase tugevate löökide all, siis võetigi, vaatasid vastu otsuse, et organiseerida uus kaitse vanal riigipiiril, kus oli selline kindlustusvöönd olemas. Kuid tegelikult olid seal juba hääletanud 930 940 aasta sündmusi, tehnika juba demonteeritud. Ühesõnaga nendele pööratud enam tähelepanu ja see katse organiseerida nüüd C6 kaitseliin vanal riigipiiril. Aga otsus selle kohta võeti vastu juuni lõpus. Teda ei saadud realiseerida seepärast, et paljudes kohtades fašistide vägedel õnnestus tankikiiludega juba läbi murda näiteks siinse tankikolonnis Leningradi suunal. Tankigrupeering, mis läks Leningradi suunal läbi Daugavpilsi Pihkva peale. Ta jõudis juba selleks ajaks tegelikult sinna selle vanakindlustuste vööndi juurde ja ta ei olnud ettevalmistatud, ühesõnaga oli juba mahajäetud demonteeritud ja isegi unustatud tuli uuesti peale hakata ja sellises olukorras, kus fašistlike vägede õnnestusega sisse kiiluda kohati sellesse vööndisse ei suudetud, seal organiseerid samuti vastupanu vastu pune organiseeriti hiljem seal Daugava Dnepri joonel, uued reservid jõudsid kohale. Ööd ja päevad järjest lõõmas sõja tuli hetkekski ei vaibunud Suurtüki kanonaad mürisesid tankid ja soomustransportööri, uued ja uued sõjameeste ahelikud tõusid rünnakule. Et oma elu hinnaga peatada vihatud vaenlane. Meie maa muutus sõjaleeriks. 29. juunil 1941 võtsid üleliidulise kommunistliku bolševike partei Keskkomitee ja NSV Liidu rahvakomissaride nõukogu vastu direktiivid rindelähedaste piirkondade partei ja nõukogudeorganisatsioonidele kõigi jõudude ja vahendite mobilisatsiooni kohta saksa röövvallutajate purustamiseks. Direktiivides oli öeldud. Esiteks kaitsta iga lapikese nõukogude maad, võidelda viimse veretilgani meie linnade ja külade eest, ilmutada meie rahvale omast kangelaslikkust, julgust ja initsiatiivi. Teiseks organiseerida armeele igakülgset abi, kindlustada vägede ja lahingumoona kiire transport, timine, anda haavatute käsutusse, haiglad, koolid, klubide asutused. Kolmandaks, kindlustada punaarmee tagalat allutades kogu oma tegevuse rinde huvidele. Kindlustada kõikide ettevõtete intensiivne töö, selgitada töötajatele nende kohustusi ja kujunenud olukorda, organiseerida tehaste, elektrijaamade, sildade, telefoni- ja telegraafiside valve, võidelda halastamatult paanika tekitajate ja kuulujutu levitajatega. Kõik kommunistid peavad teadma, et vaenlane on tugev, kaval ja kogenud. Juhul, kui punaarmee väeosad on sunnitud taganema ei tohi vaenlasele jätta ühtki vedurit ega vagunit ühtki kilo leiba, ühtki liitrit kütust. Kolhoosnikud peavad ära ajama kariloomad ja andma vilja riigiorganite käsutusse. Kõik väärtuslik, sealhulgas väärtuslikud metallid, vili ja kütteained, mida ei saa evakueerida, tuleb hävitada. Viiendaks. Vaenlase poolt hõivatud rajoonides moodustada partisanisalgad. See oli üldrahvaliku võitluse suur programm. Selle elluviimise üks esimesi samme oli otsus riikliku kaitsekomitee moodustamise kohta, mis võeti vastu 30. juunil. Riikliku kaitsekomitee esimeheks nimetati Stalin. Kaitsekomitee kätte koondati kogu võim riigis. Tema korraldusi pidid kõik kodanikud ja kõik partei Nõukogude komsomoli ja sõjaväeorganid tingimusteta täitma. Kolmandal juulil pöördus raadio kaudu kogu rahva poole riikliku kaitsekomitee esimees Jossif Stalin. Seltsimehed, kodanikud, õed ja vennad, meie armee ja laevastiku võitlejad, pöördun teie poole, minu sõbrad. Nende sõnadega alustas Stahlil kõnet, milles oli kokku võetud sõja alguse ebaõnnestumiste karm tõde. Üksikasjalikult selgitas ta rahvale neid ülesandeid, mis tulenevad võitluse lõppeesmärgist fašistliku agressori purustamisest. Kuuldud kõnelõigus meenutas Stalin Vladimiri lits Lenini mõtet, et Nõukogude inimeste põhiomaduseks peab olema julgus, vaprus, hirmu, tundmatus võitluses. Valmisolek võidelda käes relvadega meie kodumaa vaenlaste vastu. On vaja, et see bolševiku hiilgava omadus saaks omaks miljonitele ja miljonitele punaarmees punalaevastikus ja kõigile Nõukogude liidu rahvastele. Konkreetsetest võitlusülesannetest kõneldes võttis Stalin kokku 29. juuni direktiivides sisalduvad mõtted kõik rahvajõud vaenlase purustamiseks. Riikliku kaitsekomitee esimehe kõnet jälgiti kogu maal pingsa tähelepanuga. Kõikjal korraldati miitinguid, kus nõukogude inimesed, töölised, kolhoosnikud, haritlased, sõjamehed kinnitasid oma otsustavust võitluses julma agressori vastu. Muide, Üheteistkümnendal juulil moodustati ka Eesti NSV Vabariiklik kaitsekomitee, kuhu kuulusid Lauristin, Karotamm, Kumm ja teised. Murelikult jälgisid Nõukogude inimesed informatsioonibüroo sõjateateid, milles nimetati järjest uusi kohanimesid, kuhu vaenlane oli juba välja jõudnud. Kolmanda juuli sõjateates olid juba Läti linnad Daugavpils ja Jekabpilsi. Kuuendal juulil mainiti esmakordselt Ostrovitia Polotskit. Rinne nihkus Eestimaale lähemale. Milline oli Baltikumi osa hitlerlaste sõjaplaanides, kommenteerib kindralmajor Vello Vare. Barbarossa plaanis oli ette nähtud ka nõude balti vabariikide territooriumi hõivamine muidugi selle fašistlike vägede põhjagrupp. Ta sai oma peaülesandeks Leningradi vallutamise ja seepärast pealöök oligi suunatud nii umbes Daugavpilsi Pihkva kaudu Leningradi peale. Ja alguses fašistlik väejuhatus ei pööranud erilist suurt tähelepanu, Eestil lootes siin möödaminnes kergelt vallutada meie territooriumi, tegelikult kasutas ootamas momenti läbi Leedu ja Läti territoorium õnnestus neil tungide võrreldes kiiresti. Aga siin kohtasite juba tõsisemat vastupanu ja, ja siia juurde tule tuumajõude ja hiljem kujuneski nii välja, et nad ei saanud ju jätta oma, leiate tiibadele sellised selliste grupeeringud nagu meil siin oli balti laevastiku peabaasi Tallinnas ja seepärast juba lahingutegevuse käigus suunest siia täiendavaid jõude. Ja siin kestsid siis need Tallinna kaitselahingud, millest möödub 40 aastat tänavu ja nende lahingute käigus tunduv osa vägesid oli ära tõmmatud Leningradi suunalt, tegelikult võib öelda siin lahingutes Eesti territooriumil fašistlike vägede grupeering tõmmati enda peale ja see kergendas muidugi Leningradi kaitsjate olukorda. Seega siis kujunes nii välja, et fašistliku väejuhatus arvestuse kohaselt kõrvaline suund võrreldes Leningradi üldsuunaga, ta muutus pärast küllaltki tähtsaks ja ta muidugi etendas olulist osa Leningradi kaitsmisel. Juulikuu alguspäevadel ei tunnetatud veel ohtu, et rinne võiks peatselt eesti maani jõuda. Sõjateadetes nimetatud linnad olid meist siiski küllalt kaugel. Muidugi, sõja hingust tõid meieni vaenlase lennukid, mis pommitasid ja tulistasid sõjaväeešelone ja raudteesildu. Oma tegevust aktiviseerisid vaenlase agentuur eesti kodanlike natsionalistide näol, kes metsadest ja padrikutest tulistasid Nõukogude aktiviste. Ometi oli ootamatu kaheksanda juuli ajalehtedes avaldatud Eestimaa kommunistliku bolševike partei keskkomitee üleskutse Eesti töötavale rahvale millest teatati, et saksa jultunud fašistlikud röövlid tungisid Eestimaapinnale. Üleskutse oli koostatud Stalini kolmanda juuli raadiokõne vaimus. Samal ajal avaldati ka vägede juhataja Kindralmajor Ljubov Chevy käskkiri, millest võis lugeda, et väikesed grupid kergeid tanke, mootorratturite väesalku ja vaenlase motoriseeritud jalaväge murdsid läbi Pärnus ja liiguvad Tallinna poole püüdes tekitada meie tagalas paanikat. Käskkirjas iseloomustatakse läbi murdnud vaenlast niimoodi. On kindlaks tehtud, et vaenlane tegutseb umbes järgmisel kombel. Ees asuvad mootorratturid, kes tulistavad automaatpüssidest suure kiirusega sõites. Neile järgnevad kerged tankid, mida on kerge võitlusvõimetuks teha käsigranaatide kimpudega ja lõbuks. Jalavägiautodel. Vaenlase taktika on tiibadelt haarata ja ümberpiiramist taotleda isegi ümber piiratud. Visa vastupanu murrab vaenlase tahte, pihustab ta jõud ja sunnib teda taganema. Käskkirja lõpus kinnitati, et valitsus tegi sõjaväeosadele ja tööliste relvastatud salkadele ülesandeks vaenlast Tallinna mitte lasta muuta Tallinn ligipääsmatuks kindluseks. On arusaadav, et nii partei ja valitsuse üleskutse kui ka kindrali käskkiri tekitasid mõningat segadust ja nõutustki. Fašistid on siis otsaga Eestimaale jõudnud. Rindejoon läbib nüüd siis ka meie vabariiki. Mis oli juhtunud? Esimesel juulil vallutas vaenlase 56. tankikorpuse kaheksas diviis Daugava jõe sillad Riias. Kuigi meie vägedel oli käsk organiseerida Daugava jõe joonel kaitset, ei tulnud nad selle ülesandega toime ja pidid taganema põhja poole. Kaheksas armee kindral Ivanovi juhtimisel oli tugevasti nõrgestatud esimeste sõjanädalate kurnavates kaitselahingud. Seepärast taganes ta kuuendaks juuliks Pärnu Paistu Mõisa Tarvastu Emajõe joonele. Kaheksanda juuli hommikul jõudis Pärnu lähistele fašistlik luuregrupp, mille enamiku moodustas Tahkurannapiirkonnas merelt maale saadetud vaenlase võitlus. Kaheksanda juuli keskpäeval jätsidki meie väed Pärnu maha. Ööl vastu kaheksandat juulit ründas rügemendi suurune vaenlase jalaväeosa tankide ja suurtükkide toetusel ka Viljandit, kus talle osutati aga visa vastupanu. Alles üheksandal juulil õnnestus fašistidel Viljandi vallutada. Kagu-Eestis tõsisemaid lahinguid ei olnud. Kui kaheksas armee taandus Lätist Eestisse põhja suunas, siis 11. armee liikus otse itta. Kahe armee tiibade vahel tekkis Ostrovi Pihkva suunas lünk, kuhu liikusid vastase tugevad tankikoondised. Kaheksanda juuli hommikul langesid vaenlase kätte Petseri, Võru ja Valga. Rinne jäi peatuma Pärnu, Viljandi, Tartu üldjoonel. Vaenlase kiire edasitungimine tekitas arukalt keerulisi olukordi. Kõige halvem oli see, et kohalikel partei ja nõukogudeorganitel puudus vajalik informatsioon sõjategevuse kohta ning seetõttu hilineti inimeste ja varade evakueerimisega mille tagajärjel tuli kanda tõsiseid kaotusi. Fašistid ja nende Eesti kodanikest natsionalistidest käsilased õiendasid julmalt arveid maha jäänud nõukogude aktivistidega. Näiteks mõrvati Pärnus evakueerimisega hilinenud maakonna komsomoliaktiiv. Ka Võrus, Valgas ja mujal langesid paljud aktivistid vaenlase ohvriks. Üheaegselt kiire edasiliikumisega rindel püüdis vaenlane kahjustada punaarmee tagalat, saates sinna diversantidel gruppe. Enamikus kandsid nad punaarmee vormirõivaid. Sakslased heitsid meie metsadesse ka parašütistide, kes raadio teel edastasid andmeid punaarmee väeosade liikumise kohta. Fašistlikud diversandid leidsid kohe ühise keele metsadesse pagenud kodanlike natsionalistide ka kellega koos pandi toime veriseid kuritegusid. Fašistide vägede edasiliikumisele. Pärnust Tallinna poole pandi piir Märjamaapiirkonnas 11. ja 15. juuli vahel. Arenenud ägedas lahingus, kus kõrvuti regulaarvägedega võitlesid ka rahvakaitseüksuste vabatahtlikud. Fašistide nurjatu kallaletungi meie maale võtsid töötajad vastu viha ja hukka mõistuga. Juba esimesel sõjapäeval toimusid töökollektiivides miitingut, kus tööinimesed ütlesid otseselt välja, mida nad fašistidest arvavad. Ühtlasi alustati kohe ka vabatahtlike registreerimist. Näiteks Narvas oli teiseks sõjapäevaks oma nime vabatahtlikuna kirja pannud üle 100 noore. Kogu Virumaa komsomoliaktiiv avaldas soovi punaarmeesse astuda. Ajalehed avaldasid üleskutseid võitluseks fašistidega. Neid esitasid terved kollektiivid, aga ka üksikisikud. Esimeste sõjapäevade ajalehtedest võime lugeda üleskutseid Tallinna koolide õpetajatelt professor Hans Kruusile male suurmeister Paul kereselt ja nõnda edasi. Oma läkituse rahvale võtsid vastu ka eesti kirjanikud, kes asusid esimesest sõjapäevast peale agaralt propagandistid Ena tegutsema. Meenutus kild arhiivilindi vahendusel, Rudolf sirgelt. Toimus Tallinna kirjanike kollektiivi koosolek, kus otsustati vastu võtta eriline läkitus. Koosoleku juhatamise ülesanne langes minule. Deklaratsiooni üleskutse koostas arvatavasti Aadu Hint. Nii palju kui mäletan. Parteiorganisatsiooni sekretär otsustati läbi viia kirjanik esinemisi terve rida rahva ees. Üheks kõige nii välja- paistvamaks vormiks leiti olevat kinodes iga seansi eel lühikene Miding kõne maha pidada. Ja siis nii toimuski umbes kaks nädalat Tallinnas igas kinos. Iga seansi eel esines üks kirjanikest üks etenduse, üks Janson, mul meeles Pippa poos, nimetati Viru tänaval olevat kino tol ajal. See oli rahvast võrdlemisi täis ja seal oli palju noori, tolle seansi puhul. Meeleavaldus tekkis peaaegu selle seansi eel. Ma ei mäleta kahjuks, mis filmi näidati. Aga kas rahvas oli väga nii teadlik oma jõus ja ülesannetes mingisugust paanikat või hirmu meeleolu ei olnud. Vastupidi, taheti näidata, et fašistid tuleb, saab lüüa. Neid toimus ka tehastes, töökohtadel peaaegu igal pool. Minul on meeles üks miiting, eriti elavalt meeles Volta suures Tšehhis. Ja siis sealsamas masinate juures. Mina mäletan, et seisin kuskil väga kõrgel üleval masinat kyll. Ja see läks väga suure vaimustusega. Kindla meeleoluga töölised lõpuks laulsid. Ma ei mäleta täpselt mida, aga võib-olla oli see laul homme sõda kujul. Relvile rahvas relvile lippude alla. Kutse on kõigile, võitluse lõpetab võit. Enam ei kaua meie kodumaa Nurmikuid, talla metsiku vaenlase röövio rüüstuse sõit, relvile, rahvas kindluseks, külad ja majad. Verised, päevased nüüd kutsuvad viimast kui meest. Võita on vabadus tasuda aastate sajad relvile eneste laste ja isateest. Relvile rahvas relvile lippude alla ohvrid ei kohuta. Võidame surma eest, surm eneste verega, tõrjume orjuse halla. Kuni on vabad meie linnad. Vaba viimne kui norm. Kirjanikud Johannes Vares-Barbarus, Johannes Semper, Jaan Kärner, Mart Raudja, teised panid kirja oma esimesed rahvast võitlusele, ergutavad Värsid. Kunstnikud joonistasid üleskutsuvaid plakateid ja vaenlast mattatavaid karikatuure mille järele suurt puudust tunti, oli informatsioon. Sõjateated olid küllaltki üldise iseloomuga ja andsid olukorda edasi hilinemisega. 30.-ks juuniks korjati elanikelt ära raadioaparaadid need antisideasutustesse hoiule. On loomulik, et informatsioonivaegus on viljakaks pinnaseks kuulujuttude tekkimisele. Ja kuulujutud omakorda tekitavad paanika, et ajakirjandus hoiatas lugejaid korduvalt kuulujuttude levitajate ja paanika tekitajate eest. Need ähvardati anda sõjatribunali kätte. Erilist paanikat rahva hulgas siiski ei olnud. Töötajad täitsid oma kohust ja kui tuli aeg minna organiseeritult kaitsetöödele, siis ka mindi ja saadeti seal korda suuri asju. Muide, viiendal juulil tehtigi teatavaks Tallinna garnisoni ülema trofeed käskkiri elanikkonna mobiliseerimise kohta kaitsetöödele. Me juba rääkisime, et alates esimestest sõjapäevadest hakkas laekuma hulgaliselt avaldusi vabatahtlikena punaarmeesse astumiseks. Olukord nõudis rahva kaitseüksuste loomist. Tegemist oli tugeva ja salakavala vaenlasega, kellest oli teada, et ta ei vali vahendeid oma inimvaenulike eesmärkide taotlemisel. Oma vallutusretkel Lääne-Euroopas olid fašistid oskuslikult ära kasutanud kurikuulsat viiendat kolonni. Meie kodumaal neil sellest küll eeldusi polnud. Ometi võis arvata, et nad ka siin püüavad viiendat kolonni luua. Eriti püüti seda teha noortes balti liiduvabariikides, kus leidus veel arukalt kodanlik natsionalistlikud elemente. Aeg näitas, et nii ka juhtus. 1941. aasta sõjakuud jätsid Eestimaa pinnale fašistide kuritegude paljud verised jäljed. Lausa jahmatama pani kaheksanda juuli noorte hääles avaldatud sõnum bandiitide rünnakust pioneerilaagrist koju sõitudele lastele, kus kaks poissi said surma ja kuus last haavata. Võitluseks vaenlase salakuulajate ja diver santide vastu otsustas Nõukogude valitsus rindelähedastes piirkondades luua vabatahtlikud võitlusüksused, nimetades need hävituspataljoni teks. Hävituspataljonidesse võeti võitlejaid vastu partei komsomoli ja nõukogude aktiivi hulgast. Eesti NSV-s oli ette nähtud luua 100 kuni 200 liikmelised hävituspataljonid igas maakonnas ja Tallinna linnas. Pataljonide juhtimine tehti ülesandeks piirivalve ja miilitsatöötajatele. Meie järgnevates saadetes tuleb hävituspataljonide võitlusteest pikemalt ja põhjalikumalt juttu. Öelgem täna vaid niipalju, et kõikjal kulges hävituspataljonide organiseerimine edukalt. Vabatahtlikke oli rohkem, kui neid rakendada saadi. 40 aastat tagasi valitsenud meelsust iseloomustab ehk killuke teeneka sporti ja kultuuritegelase Friedrichi Isaku meenutustest. Muidugi kole julged või vaatuseline tõima kaart midagi üldse, noh minul peretandia ja noh, kui noh mitte just eriti noor, aga koledasti hingelt noor ja see sõda oli niisugune põnev ja ei olnud niisugust ehmatust seal niukene kuidagi romantiline ja ja siis selle sakslase ees ei olnud hirmu, ei olnud veel midagi, noh, meie ajakirjandus ja ka oli väga optimistlik. Me oleme kaugel sellest, et inimesed astusid hävituspataljonidesse lihtsalt uljusest. Võib-olla jah, ei olnud kõigil veel alguses õiget kujutlust eesootava võitluse iseloomust, aga võitlejate ridadesse viibimata astumine näitas oma kohusetunnetamist, mida kinnitasid hävituspataljonide mehised teod võitluses fašistide ja nende käsi lastega. Lahing kestab pinnal Eesti kuni vabastet maa rand kuni enam ühtki meestki vaenlast pole, kelle kand meie maanteid põldu tallaks, kelle käsi tapaksid julm vereudu moondu hallaks, unune, jäik õudussurm. Tänane päev 40 aastat tagasi läks ajalukku märkimisväärse tähisena fašismivastase koalitsiooni tekkimisel. 12. juulil 1941 kirjutati Moskvas alla NSV Liidu ja Suurbritannia valitsuse kokkuleppele ühise tegutsemise kohta sõjas Saksamaa vastu. Lepingule andsid oma allkirja NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov ja inglise valitsuse esindajast ähvarcrips. Juba 22. juunil, kui oli saanud teatavaks Saksamaa kallaletung nõukogude liidule, ütles Inglismaa peaminister Winston Churchill oma raadiokõnes. Meie pakume Nõukogude Liidu valitsusele igasugust tehnilist või majanduslikku abi, mida oleme võimelised andma ja mis võib osutuda talle kasulikuks. Meie pommitamine Saksamaad päevalijaga öösel üha suurema jõuga, heites sinna aina suuremale hulgale pomme ja sundides Saksamaad tundma iga kuu üha teravimini õnnetust, milles seda on inimkonna saatnud. Kui okkaliseks see abistamise tee tegelikult kujunes, seda näitas edasine aeg kuid sel avaldusel oli kaugeleulatuv poliitiline tähendus nagu ka Prantsusmaa vabastusjõudude väljapaistva juhi töö koolideklaratsioonil. Kuna venelased võitlevad sakslaste vastu, siis oleme kokku lepetagi venelaste poolt. Mitte venelased ei rõhu Prantsusmaad, mitte nemad ei okupeeri Pariisi Rämsi bordood, Strasbourgi Saksa lennukid ja tankid, saksa sõdurid, keda venelased hävitavad ja saavad hävitama, ei saa meid enam takistada Prantsusmaad vastamast. Läks veel aega, kuni kogu maailm nägija veendus missuguseks hiigelkangelasteoks on suuteline nõukogude inimene kandes oma õlgadel fašismivastase võitluse pearaskust ning tehes lõpu inimkonna ajaloo kõige verisemale türannijale. Täna 40 aastat tagasi oli selle heitluse algusest möödunud ainult kolm.