Kui kogu rahvas Kallis moora sa oled vist raadiost korduvalt kuulnud ja ka ajalehtedest lugenud väga palju minu väeosa sõdurite ja komandöride, kogu minu väeosa kangelastegudest usaldus, mida mulle osutati kaitsta meie kodumaa pealinna õigustab ennast. Luurakese ei oska endale ette kujutada, kui tublid sõdurid ja komandörid nädal. Tõelised patrioodid võitlevad kui lõvid ja südameis on kõigil soov hoida vaenlast meie kodumaa pealinnast eemal, hävitada need maod halastamatult. Surm fašismile. Need olid read diviisi komandör kindralmajor Ivan Vassiljevitsh Panfiilovi kirjast oma naisele 13. novembril 1941, kui vaenlase pealetung Nõukogude pealinnale oli jõudmas haripunkti. Kuus päeva hiljem kindral hukkus miinikillu läbi, jättes oma nime igaveseks kodumaa kangelaslukku. Kujutlegem vaid Seitsmeteist ööd-päeva pidas diviis vastu vastase kolme jalaväediviisi ühe motoriseeritud ja ühe tankidiviisi survele. Üks viie vastu. See oli masendav vahekord. Kuid Panfilovlased ei taganenud paljudele kuulajatele. On teada lahing tubašekova raudteejaama juures, kus 28 panud filolast pidas nelja tunni jooksul vastu 54-le vastased kile ega lasknud neid Moskva poole. Nad tõkestasitee oma elu hinnaga. Täna 40 aastat tagasi, kui oli lõppemas sõja 19. nädal olid kõigi Nõukogude inimeste mõtted suunatud Moskvale. Kas suudetakse vastu panna? Kas jätkub jõudu pealinna kaitsmiseks. Kuid astugem olukorra selgitamiseks koos sõjateaduste doktori kindralmajor Vello Varega sõjakaardi juurde. Vaenlase pealetung peatati oktoobri lõpuks mosaiski kaitseliinil, siis oli juba selge, et fašistide esialgne plaan, taifuun, millest me juba rääkisime, lurjus ja vastane, valmistus juba uueks pealetungiks, samal ajal kui osutad ägedat vastupanu mosaiski liinil olemasolevate jõududega. Vastane püüdis oma liikuvat tankigruppidega haarata Moskvat lõunast ja suunas peale Arjolly vallutamist kolmandal oktoobril oma löögi Tuula suunas. 29. oktoobril jõudiski vastane Tuula alla kuid siin ta peatati, võitlesid siin kõik rahvakaitse üksused, töölised tuulasoodi, omati, kaitsekomitee, väljapaistvat osa nendest kaitselahingutes mängiskab 50. armee, kus armee staabiülemaks oli äsja kindralmajoriks ülendatud Lembit Pärn üldse Moskva kaitselahingutes võttis, võttis osa palju esirahvussõjamehi, kes hiljem sõdisid juba Eesti rahvuskorpuse ridades. Tuletan meelde kasvõi hilisemad diviisi komandöri polkovnik August Feldmann ülemnõukogu presiidiumi esimehe esimesest Artur vaderid, Friedenthal, sepa ja paljusid teisi, kes said oma esimesed lahinguristsed just Moskva all. See ei ole kirjanduslik liialdus, kui paljud autorid on Moskva kohta nendel rasketel päevadel kasutanud iseloomustavat sõnasõjaleer. Pealinna kaitsmisest võtsid osa eranditult kõik selle elanikud. Tohutu organisaatoliku töö tegi ära Moskva parteiorganisatsioon, meenutab partei Moskva oblastikomitee sekretär sõja ajal Boris Sernoussow. Moskva kaitsmise raskeimad päeval 13. oktoobril 1940 kogunes Moskva parteiaktiivi. Koosoleku otsuses avaldati kindlat veendumust, et selles katsumusest pealinna parteiorganisatsioon näitab ennast Lenini part. 23. oktoobril Moskva parteikomitee moodustas Podolski näidinskisa Kurski puhovi Oriehovs Uibo, Kaitsekomiteed. Ennastsalgavalt ja vapralt võitlesid Moskva linna ja oblastitöötajad rindel. Mitte vähem ennastsalgavalt töötasid nad tehastes ja vabrikutes, tehes relvi võitlejatele. Tehase kompressor kollektiiv omandas esimesena reaktiivseadeldiste tootmise kogemused. See oli Katjuuša. Või sellest kanti ette riiklikule kaitsekomiteele järgnes korraldus suurendada nende seadeldiste. Jaga reaktiivmürskude tootmist viis kuni 10 korda. Läänerinde juhtkond pöördus kirjaga tehase kollektiivi poole valudes ennetähtaega valmistada relvastus katjušade divisjonile. Kolme ööpäeva jooksul ei lahkunud, töölised tehasest magasid, kaks kolm tundi olid kurnatud kuid palve täideti. Moskva komitee büroo otsuse kohaselt hakkasid 50 linna ja oblasti ettevõtet neidsamu seadeldisi valmistama ja mõne aja pärast Katjuša läks juba lakkamatu vooluna rindel. Moskva kaitseperioodil oli partei Moskva komitee rindelinna võitlus staabiks, kuhu koondusinformatsioon olukorrast rajoonides. Siit läksid rindele rahva kaitseväelaste polgud partisanide rühmad. Siin kontrolliti relvastuse tootmist ja kaitseehitiste rajamist. Jätkab Moskva Nõukogu täitevkomitee esimees sõja ajal Vassili proonin. Pommi saduvaktsibriabrieshaim Sprid üle 250000 Moskajas enamikus naise rajasid ööd ja päevad läbi vihmas lumes tuisus kaitse. Mäletan, kui ma 23. oktoobril koos Krasnaja preesnia rajooni täitevkomitee esimehe Niina bokovoga läksin ühte kaitseehitiste piirkonda, kus töötasid Korne monopol. Suured töötajad kandis tööde käigust ette keskealine paigatud sinelis mees. Tuur. Musi oli Nikolai bot voishi seesama, kes oli 1900 seitsmeteistkümnendal aastal rünnakul talvepaleele üks võitlusjuhte. Rahulikult, selgitas ta, tööde tempo on kõrge, töötatakse ööpimedus seni alles siis minnakse puhkama. Meiega hüvasti jättes, ütles Pawlikowski vaikselt. Oleks tarvis suurendada töötajate pudrunormi. Töö on ikkagi raske. Oktoobri lõpp. Sõitsin koos partei Moskva komitee esimese sekretäri Shirbakoviga vaatama kaitseehitisi Lenini rajoonis. Ühes tankitõrjekraavis nägin Boris Rässimas tuttava välimusega meest. Küsisin, mis organisatsiooni inimesed siin on. Vastati suure teatri ja teiste teatrite näitlejad. Väsinud märjad näod, kõigil vaid üks küsimus, kuidas on lood rindel? Palusid paremaid labidaid ja võimalust rõivaid kuivatada. Arvasin, et näitlejad tuleks teiste vastu välja vahetada. Kohe tekkis norin, mis see siis on, kas oleme teisel nöörid või? Rindel on veelgi raskem, kannatame ära ja peame vastu, et päästa meie Moskvat. Võimatu on kasvõi osaliseltki edasi anda seda mõõtmatult kangelaslikkust, mis oli omane kõigile neile, kelle kätes oli moskva saatus. Ent püüdkem nelja aastakümne tagant teieni tuua mõnedki killud nendest ülirasketest päevadest vahetute osaliste kaasabil. Oma meenutusi jagab erualampolkovnik Friedenthal Sepp. Novembri algul ma olin 680 polgus teise roodu komandöri asetäitjaks määrata ja olime oma ruuduga ja kogu polk siis juba kaardi rapolk viienda kaardi väetid diviisist Nara jõel kaitsel Sercohovia määrataminski vahel. Meie eel oli del mõningad väeosad. Oktoobri keskpaiku, Kaheteistkümnendal, 14. oktoobril me pidasime seal Ural jõel vaenlase kinni, naabrid lassid läbi ja siis me sattusime sinna, viies diviis, osa sellest diviisis sattus sinna rõngasse ja kogu selle oktoobri teisel poolel tulime rõngast välja eesotsas diviisi komandöri kindralmajor müronoviga. 20 päeva olime seal ta tagalas, kus oli igapäevakokkupõrked ja vaenlastega. Ja kui siis väeosadele anti korraldused üksikutes salkadele pataljon taroodudega läbi imbuda vaenlase rindetses pannile, koondasid nad tohutut jõud, värsked Motaliseeritud tanki ütlused kriga lahingu tagajärjel ikkagi tähendab jälle killustati. Üksikute loodud pataljonide hakkasid liikuma omaette juba ja mina sattusin diviisi staabi poliitosakonna grupiga, kuku, kus olid teistest väeosadest sinna tulnud, sest juhuslikult sattusin olema momendil staabis, kui läks lahinguks ja tulime koos selle diviisi staabiga piiramisrõngast välja. Meede on seal umbes 75 inimest, enamasti liikusime öösiti. Meil oli diviisi komandör, oli raadioside oma kalaga ja kõrgema juhatusega Saltanti teada, teatud koordinaadil määrati selleks kellaajaks, tuleb partilisanud linnades, viib teid läbi metsade ja sooduselt rõngast välja, et ei ole vaja lahingut pidada. Muidu oli varem niisugune territiibetkes, väeosad jäid rõngasse, nad peavad jätkama lahinguid ja võitlema tagalas ja meie algul niimoodi tegutsesime hiljem diviisi komandör käsusest juhtkond oli kõik seal, ta võitles nagu rea mehetajat, oli vaja välja tuvatatiivisi juhtkond ja uuesti formeerida diviise, siis läksime viimased. Oled juba selle paar päeva partisani Sonamine Sabernikkolidaat, tema viis meid seal läbi metsatades sihtidega. Ja siis, kui välja tulime, anti talvevarustus ja täienduste, siis läksid juba nii-ütelda teise liini peale sinna kaitsja, naera jäi peale. Peale oktoobripidustusi Läksime luba siis esimesele joonele nii-ütelda, siis tuligi meil valmistuda, juba saab vastupanust rataste tõsisele pealetungile. 15.-st vastu, kuueteistkümnendat novembrit, algas teine generaalne pealetung Moskvale. Ja siis meie oma Roduga saime ülesande polgu paremalt tiivalt vasakule tiivale minna öösi läbi metsa. Vasakul tiival oli vaenlane polgu kaitsejoone läbi murdnud ja meie olime sinna teel. Ümberringi oli pommitamine lennukitelt kui suurt Tügi pommitamine küla ümberringi põlesid, sest me teame sakslane peale. Tundaal püüdis kogu aeg lennukitelt ja suurtükkidest süütada külad, et olles valge teenile edasitungiks, nad kartsid pimedust. Ja sellepärast oli ümberringi eespoolt plahvatused ja tulekahjud, tagame tulekahjud, ei teadnud, kus on vaenlane, kus on enda väeosad, olid nii, et siis liiklus, mis seal metsas vaenlane, avas meie pihta paremalt poolt automaattulev läbi imbunud vaenlase grupid. Meie sattusime nendele peale, ta avasid tule ja kuivõrd ohvitserid olid kasukates valdades kasukates, siis kõigi panti automaatvalangud ohvitseride pihta jäin ellu tänu sellele, et kändoljeest tyhi paljal läksin vasakult kärn ütelda, ümber minema, automaadi kuul tulitad seljas, sissitatasid olles otse läinud, siis olles rinnast läbi tulnud, aga tulin siit käe alt välja, andsin käsu Rodule parem pool ja kogupauk, sest vaenlased kartsid. Kui me kogupauguga tule andsime, siis, siis nad panid jooksu ja kuivõrd oli nii ring läbi lastud ja veri jooksis ja seal selles tingimuses külma käes siduda ei saanud, siis ma läksin mõttes on paki, siis ei teadnud midagi, kus on, mõtlesin Pattaya, siis sattusin Surt polgu peale, seal oli meditsiinipump. Seal tehti esimene sidumine. Mulle läkski sõit hospidali. Targad meditsiinitöötajad panid meie vestluskaaslase varsti taas jalule ja ta sai osaleda meie vägede vastupealetungis Moskva all. Ja härra Mäggi jutujärjemeditsiinitöötajate argipäevale, kui algas fašistide pealetung Moskvale, oli välihaigla, kus töötas meditsiiniõena meie järgmine vestluskaaslane Eli Uibo vihasmas järel lühikest aega Mosaskis ja siis tuli juba taganeda Moskvasse. Siit Heli Uibo jätkabki. Natuke elegantsem ja, ja linnus oli välja kuulutatud, evakuatsioon, tehas, õppeasutused ja kõik juba evakueeriti. Nonii plastil metroos šokoli jaama lähedal oli ehitusmehaanikatehnikum. Natuke haavatuid oli bänd. Kohe oli kõik korrused haavatuid täis. Hakkasime kiiruga tööle ja pioneer maskilt pääses läbi teatud hulk lennukeid ja üks pommitabamuse rummi ühe külje alla muutumist akendega aknaraami ette jäänud haavatut olid klaasikildude tuli kõik vabastada. Ja muidugi kõik haavatut läksid kohe uuesti uurimisele ja neile anti uued ruumid. Tolle. Seal kutsuti esimene komandöride Hospital son hospitalid väljakul hästi suur haigla ja haigla esilopeerusatavski. Vabanesime sisse nimelt kolisid välja ja hakkas neil kõhe nurkne tee. Ja mõtlesime pärast meie haigla võttis vastu 89 Tuutaatut materjalid, ütlesin nende päeva. Väga huvitav, et need raamatud, kes neile sama bussid. Niisugust arvamust Motkas Minu arust ei ole vaenlane, lüüakse nüüd tagasi. Tabatud töötasid nii sanitarina selleks, et mitte tagalasse sõita ja, ja aega raisata, nii nagu natukene tervis paranes, läksid otsekohe. Aga sakslane, nii ikkagi suurte juttudega peame, et linn oli täitsa piiramisohus. Ja siis oli meil niisugune parandus, et haavatut, kes operatsioonilaualt tulid, kas ta oli Nelmer koos seal pasta magas, kõik läksid otse kiirabiautosse, rongi, need haigla täitsa tühjad. Ja muidugi igaks juhuks hoiti selleks, et kui linn sattub piiramise olukorda, siis vähemalt meil on omal voodikohti kummindavatud vastu võtta teatul, märkima jussi, moskvalasi. Nad käisid kõik meil abis tööl, kooli õpetajat, koduperenaised, tehasetöölised vabal ajal tegid teed ja Insiks tulid haiglatesse valvama. Söötsid haavatuid, pesid, hooldasid meid ja hommikul läksid jälle tööle. Missugune elanikkonna abi? See oli väga suur abi ja, ja väga vajalik, sest haavatuid oli meeletult palju. Nad ei kartnud, et nad on terved päevad tööl ja magamata tulevad öösse. Pantuga oli kuidagi käega katsutav sest need inimesed olid lihtsalt nii meelestatud, et ma kujutan seda ette. Nii et mina olin, antakse fašismi, tunneme purustada. Mõelda Moskva lõppeksid juba saabumine ju haavatut, sakslasi ja saksa vangid üledi, nende pealetung tagasi. Meil oli päris raskes seisundis. Ometi pidi olime vannide juures seal palatis, kus olid sakslased mõni sõdur, kui tal käed olid mõlemad lahati, seda ei saanud. Aga ei tohiks viga selle sakslasele, mis oli täpselt samasugune, olgugi sisemiselt ise ta nende vastu. Aga muidugi Punase Risti seadus oli, oli meile püha ja me pidime kõiki nendele esmaabi andma täpselt nii nagu kõiki. Olgugi et see oli väga psüühiliselt raske. Liha ja inimlikkus, milline kontrast siiski, võrreldes kõige sellega, kuidas toimisid fašistid haavatud punaarmeele stega. Need hukati koha peal halastuseta. Paar keeldu meditsiinitöötajate karmist argipäevast. Moskva lahingutes osalenud 100 seitsmeteistkümnenda metsan pataljoni vanane meditsiiniõde Zinaida Tõnissoo meenutab Kliendid kui ütleme peale sõdurite noorte meestega, kes võitlesid selle ümber Möldoli asutadega haavatutele, tuperlastame nendele, kes tulidväelased juba muutsid ühel või teisel moel. Seal on kaks tütarlaps muuletusele põldudele sattunud makseli, nendest isegi mäletan kujutavas. Hea kuulaja, me loodame edaspidi veel kohtuda nendega, kes ka oma osa andsid nõukogude rahva suuresse võidusse. Moskva all soojendasid Joneed, kangelaslikud lahingud, meie rahvas, usk oma jõusse. Operatsiooni taifuun alustades oli Hitler sügavalt veendunud, et nõukogude rahvarevolutsiooni pühade oktoobripühade ajaks on tema väed Moskva vallutanud ja peavad punasel väljakul võiduparaadi. Kuid võta näpust, punasel väljakul tõepoolest toimus rohkem selle kohta kirjeldust 1941. aasta üheksanda novembri žestiast. Vene Palm astub oma õigustesse seitsmenda novembri hommikul, andes talv oma tulekust metsiku tormiga märku. Sügav lumi kattis punase väljaku, millel olid rivistunud talvises rännaku vormis väeosad. Kell kaheksa hommikul tõusis mausoleumi tribüünile seltsimees Stalin l kõigile tuntud sinel. Ta tõstis käe tervituseks ja nii väeosad tribüünil seisvad inimesed vastasid talle vaimustushüüete ja aplausiga. Samaaegselt kellade kaheksanda löögiga sõitis Baskiväravatest välja NSV Liidu kaitse rahvakomissari asetäitja, Nõukogude Liidu marssal Budjonni. Tribüünid võtsid marssal Budjoni aplausiga vastu. Paraadi juhataja kindral Artemjev parteeris marssalile, et Moskva garnisoni väed on suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni 24. aastapäeva paraadiks üles rivistatud. Orkester mängis tervitusmarssi, marssal paraadi juhataja tegid ringsõiduvägede juures. Nii õnnitles neid suure pidupäeva puhul. Müürisev hurra kajas ajaloomuuseumihoonest Vassili Plazenne kirikuni. Väljakul jäi vaikseks. Riikliku kaitsekomitee esimees ja kaitse rahvakomissar Jossif Stalin. Ja punasel väljakul toimus punaarmee paraad toimus hoolimata sellest, et vaenlane oli Moskva all ja tema kaugelaskekahurid ulatusid juba Kremlit ja punast väljakut tulistama. Vahetult enne oktoobripühi oli lääneliitlaste Inglismaa ja Ameerika Ühendriikide ajakirjanduses ärevad ja ka teatava põnevusega arutatud, kas Nõukogude juhtkond on veel Moskvas. Ole fašistlik, ajakirjandus aga lausa juubeldas Moskvas korratuse kaos. Stalini teised Nõukogude juhid on ammu juba pealinna tolmu oma jalgadelt pühkinud. Paljud ettevõtted ja asutused olid selleks ajaks Moskvast evakueeritud, teiste hulgas ka osa valitsusasutusi ja välissaatkonnad, mis asusid ümber Kuiboshevis. Riiklik kaitsekomitee ja kõrgem ülemjuhatus asusid endiselt Moskvas ega kavatsenudki kuhugi ümber asuda. Selles veidi veenduda, paraadina veidi veenduda, kuuenda novembri õhtul, kui majakovskaja metroojaamas toimus suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni 24.-le aastapäevale pühendatud Moskva üldsuse esindajate pidulik koosolek. Ent alustagem algusest. Nõukogude Liidu marssal Georgi Žukov kirjutab oma mälestusteraamatus. Esimesel novembril kutsute mind peakorterisse, Stalin ütles. Me tahame Moskvas korraldada peale piduliku koosoleku oktoobrirevolutsiooni aastapäeva auks ka sõjaväe paraadi. Mis te arvate, kas Rindel võimaldab meil seda läbi viia? Lähematel päevadel vaenlane suurt pealetungi ei alusta. Ta kandis viimastes lahingutes raskeid kaotusi neetud mägesid täiendama ja ümber grupeerima. Lennukite vastu, mis kahtlemata hakkavad ründama. Soovitan tugevdada õhutõrjet ning tuua Moskval naaberrinnetel meie hävituslennuväge. Ja saigi teoks ana mõttelt ja olemuselt enneolematu, mis vaimustas kogu nõukogude rahvast ja meie sõpru teistes maades ning šokeeris vaenlasi. Stalini kõne jaamas toimunud pidulikul koosolekul andis selge ja avameelse analüüsi kujunenud olukorrale ja määratles ees seisvate ülesanded. Ta teadis missugustele küsimustele, rahvas vastust võtab. Jääte vastata, tuleb karmile tõele näkku vaadates. Esimene küsimus, millele Stahlil vastuse andis, oli, miks lootsid fašistid välksõjaga kergesti Nõukogude Liidust jagu saada ja miks see neil ei õnnestunud. Fašistid Montuur tugines esiteks lootusele, et nad suudavad luua NSV Liidu vastase üldise koalitsiooni Nonii kapitalistlike suurriikide osavõtul. Teiseks teadsid nad nõukogude korra ebakindlusele. Pärast esimesi hoope tekivad konfliktid tööliste ja talupoegade vahel Nõukogude eri rahvuste vahel. Kolmandaks otseselt nad punaarmee nõrkusele, et meil õnnestub juba esimese löögiga armee ja laevastik segi paisata. Ükski neist toetusest ei täitunud ega saanudki täituda. Imperialistliku riikide rahvad ei oleks lasknud omavalitsustel astuda tehingusse vihatud hitlerliku rezhiimiga Nõukogude inimeste mehisus, meie rahvaste monoliidsus ja punaarmee sangarlikkust muutsite lisaks panuse välksõjale ja purustasid kõik alusetud lootused. Kuid mis põhjustas siis meie armee ajutise ebaõnne? Stalin vastas ka sellele küsimusele. Esiteks roopas puudus teine rinne võitluseks fašistide vastu, nii et sõja kogu raskus lasus Nõukogude liidul. Teiseks punaarmeel oli veel vähe tanke ja lennukeid, ilma nendeta suvel raske võidelda. Saksamaad varustas aga peaaegu kogu alistatud Euroopa sõjatööstus küllaldaselt kõigega. Ajal kui Nõukogude liit tegi suuri pingutusi tagalasse evakueeritud tööstusettevõtete töö ümberkorraldamiseks. Kuid jube olid kujunemas head eeldused selleks, et punaarmee hakkaks saama piiramatult kõike vajalikku. Teraslõikavalt kõlasid Stalini sõnad. Saksa röövvallutajad tahavad hävitussõda NSV liidu rahvastega, noh olgu siis saavad nad selle. Nüüdsest peale seisab meie ülesanne Nõukogude sotsialistlike vabariikide liidu rahvaste ülesanne meie armee ja meie laevastiku võitlejate ülesanne selles, et hävitada viimseni kõik sakslased, kes on tunginud okupantidega meie kodumaa territooriumile. Ei mingit halastust saksa pantidele. Surm saksa okupantidega. Kogu rahva võitlusloosungiks kujunesid sõnad Stalini ettekandes. Meie võitlus on õiglane, meie võidame. Stalini esinemisi kuulati pingsa tähelepanuga kogu nõukogude maal. Seda kanti üle sisse piiratud Leningradis ja Sevastoopolis. Sellele elasid kaasa Hango kaitsjat, kõik rindemehed, kellel oli võimalus ülekannet jälgida. Meenutame erualampolkovnik Friedenthal, sepp. Meil oli karussonatsioon, raadio, momendil panime kaitsele reproduks, te olite seal kõik kuulda, seltsimees Stalini kõne powski metroojaamas ja meie vahet, seda kuulasime raadiost ja muidugi peab ütlema, et see oli tohutu moraalne jõud. Kui sakslased valmistasid viimaseks tungiks Moskvale ja oli nii Moskval juba käega katsutav. Ja Stalin oma kõnes ütles, et Saksa fašistlikud armeed. Me purustada. Me oleme suutelised seda tegema. Selline otsene üleskutse ja otse nii-ütelda. Moraalne nii-ütelda lööb fašismile. Meditsiiniõde Elli Uibo Meie olime töö siis, kui meie meile juhu teatagi kuuenda õhtu ette, kuulake raadiot ja me olime kõik raadiote juures valmis, meie muidugi tol ajal ei teadnud, kus see toimus, et toimub oktoobripühade pidulik koosolek kus esines seltsimees Stalin. Nii et see oli väga oluline, väga tähtis, et nii julgenud hingata ka, et ühtki sõnamite mitte kõrvust mööda lasta. Nii et kuulasime selle kõne ära. Ja järgmine päev või siis punasel väljakul oli paraad, mida meie muidugi ei teinud, me oleme oma töö sees. Ja oli jällegi Stalini kõne, mis kanti üle raadios. Nii et sellega me olime kõik hästi kursis. Ja muidugi see tõstis väga meeleolu ja, ja ja seda patriotismi ja, ja võitlusvaimu. Nii et see oli niisugune ilustamata sündmus sellel ajal. Tuletan meelde oma tagasihoidlikust mälestust just seda perioodi olijad, selja taga neid raske aeg või sai haiglased haavu ravitud Arhangelskisse, muuseas kui see vastase pealetung algas, me kogu aeg arutasime seal, et kuidas sündmused arenevad, kõigil ühine mure moskva pärast. Muidugi grupp eesti mehi oli seal, nendel olid omad mured. Seal arutasime kõige raskemaid lahingute ajal, mismoodi seda purustavat Eestimaamajandust taastada peale sõda imelikku või see on öösiti vaiksem, isegi peale tööd ja õppusi seal ja teised küsisid, miks ei maga. Et mis seal räägiti omas keeles. Meil oli arutlusel selline probleem. Ja kui sellises olukorras ma kuulsin sellest vabandust, ma siis olin juba siin Tihvini suunal metoodilist viiendaks novembriks siia lähemale Vologda ju sellele suunale. Ja Me kuulsime Uljanova külas parajasti paiknesime sellest paraadist, tead, sellise nii ülev tunne, selline lootus tekkis kõigil, et Tolüüdika asi hakkab paranema, pea neid kõiki kaotusi, kõiki kaotuskibedus ja kõik need raskusi. Ja tegeled hiljem, nii see kujuneski. Täna 40 aastat tagasi oli Nõukogude sõjamees veel kaitsmas ka üht väikest tükikest Eestimaast. Osmussaart oktoobripühade künnisel Harnesid seal sündmused, mida tasub meenutada. Mikrofoni juures on Osmussaare garnisoni toonane staabiülem, praegune erukindralleitnant, Kavril Kudrjavtsevi. Neljandal novembril mäletan seda selgesti. Kaczy saatis vaenlane garnisonil ultimaatumi, milles nõudis täielikku kapituleerumist. Südamed nõudis, et paneksime relvad maha ja heiskaksime saare tuletornile alistumise märgiks. Valge lipu. Divisjoni juhtkond. Kapten Airbitski pataljonikomissar kuus seebi ja mina lugesime esimestena seda ultimaatumit. Otsustasime selle tagasi lükata. Meid toetas garnisoni kogu isikkoosseis. Saarel toimusid miitinguid ja koosolekud, kus otsustati vastu panna viimse meheni, mitte jagalistuda. Otsustati, et valge lipu asemel heisatakse meie kodumaa punane lipp. Selleks aga, et vaenlane saaks väga selgelt heisatud lipu värvist aru otsustati anda võimas tulelöök tema rannikul paiknevatele, patareidele. See oli meie vastus vaenlase ultimaatumiga. Kuigi punase lipuga oli raskusi. Selle õmblemiseks korjati saarelt kokku punased laudlinad ja loosungi riided. Lehvista ettenähtud ajal tuletorni varemetel ja õhku rebestasid suurtükkide võimsad kogupaugud. Vaenlane oli šokeeritud väikese garnisoni mehisest vastusest. Rohkem kui tund aegade vaikis. Ennast siis väheke kogunud, tulistas ta alguses saart korrapäratult, siis aga hakkas meid pommitama. Lennuvägi hakkasid tulistama kaugelaskekahurid. Kuid meie jätkasime võitlust, nagu olime tõotanud oktoobri lipu juures. Täna me rääkisime rasketest lahingutest Moskva all rääkisime rahva usku järgutavast sündmusest meie kodumaa pealinnas ja lisaks ka väikese saare väikese garnisoni mehisest vastusest vaenlasele. Kuid sõja 19. nädal, mis täna 40 aastat tagasi oli lõppemas, ei toonud sõjameestele kergendust mitme 1000 kilomeetri pikkuse rinde üheski lõigus. Lahingud elu ja surma peale jätkusid raugematu hooga.