Hea kuulaja, mina olen Tõnis kahu ja meil seisab ees ligikaudu tunnine lõik saadet kajamasintunnine lõik popkultuuri olulisemate hetkedega, nii nagu ma sellele pilku tahaksin heita ja nii nagu ma seda teiega jagada sooviksin. See tund saab tõepoolest olema kõigest katkenud, kuid katkendeid tal on midagi, mida terviklugudel tavaliselt ei ole. Katkendid elavad olevikus pakuvad ehk rohkem seostamise üle ja edasirääkimise võimalusi. Ja kui me võtame jutuks kellelegi, kelle mastaabid on kultuuriloos nõnda vastuvaidlematult suured nagu meie tänasel peakangelasel siis pole seda ohtugi, et me tema ammendada raamatu sümboolselt sulgeda võiksime. Selles äsja kõlanud loos ei ole mõndagi neist asjadest, mis tegid Elvis Presley, st selle, kellena teda mäletatakse ja hinnatakse. Slaidesitus on robustsel kui tema isenesest filigraanselt stuudium, tööd ja peale kõige muu öeldakse siin tutvustuses isegi laulu nimi valesti. See oli ikkagi hart free kattelmitamatel, mis kõlas. Aga selles salvestuses on olemas üks oluline tunnusjoon. Märkame mõningase fant taasia korral kui võõras, kui uus ja värske tundus see, kuidas tollal kõlas Elvis Presley. Kui suur šokk võis olla näiteks teda viiekümnendatel aastatel raadiost kuulda. Elvisest kiirgab talenti, ambitsiooni ning need ei ole tühjad sõnad. Kui keegi, kellest on saanud popkultuuri ikoon, määratletakse lihtsalt tema talendi ambitsiooni kaudu pole sellega justkui veel mitte midagi öeldud, kui Elvis Presley puhul peame silmas pidama ühte asja. Ta oli pärit vaesest maaperest ja kogu tema lugu oli oma talendi eriti rõhutatud toonitamise lugu. Selle talendi ülesleidmine ja selle väljaarendamine oli miski, mida ta lihtsalt pidi tegema. Niisiis ühelt poolt on kogu Elvis Presley lugu ehk tüüpiline, see räägib maapoisist, kes linnas edukaks saab ja see on kõige tavalisem American Dream võimalikest. Teisalt aga on Elvise lugu väga unikaalne lugu. Seal oli algusest peale ka juhuseid ja kokkulangemise, kuid oli olemas ka just see temale iseloomulik miski, mis muutis kogu Ameerika pilt isenesest. Elvis Presley müüdi läbimurre asub aastast 1954 plaadifirma sanstuudios. Memphises said kokku üheksateistaastane laulja ise. Produtsent Sam Phillips, kitarrist Scotty Moore ja bassimängija Bilblak. Üheainsa vähem kui kaheminutilise loo pärast tehti väidetavalt väga kaua tööd, justkui aimates, et sellest saab 20. sajandi muusika suursündmusi. Lugu oli mõeldud sünnipäevaks Elvis Presley emale, kes talle kunagi kitarri kinkis. Kuid sellise koduse sihtgrupi kiustajan Elvise hääles olemas väljapoole sihitud kirge vallutustahe. Kuid kuigi me ei saa nimetada seda salvestust riskiks, sest tegemist oli algajaga, kellel veel väga palju kaotada ei olnud ikkagi tundub tänapäeval sellele hetkele tagasi vaadates, et kaalul oli nii mõndagi. Küsimus oli selles, kas tulemus polnud mitte liigani kriitse kõlaga valgete jaoks ja liiga valge kõlaga musta publiku jaoks. Ja see küsimuse asetus ise avas täiesti uued võimalused kõigele, mis järgnes kõigele, millega Ameerika muusika järgnevate aastakümnete jooksul pidi tegelema. Ajalooline poplugu, millest jutt, kannab nimetähed seal Rait sinna otsa kuulame nüüd ka varase Presley teist Sam Phillipsi sans stuudios salvestatud tipplauludest nimega ministri Train. Küsimus sellest, millises seoses asuvad musti valge muusika traditsioon sai jätku siis, kui Elvis Presley oma karjääriplaat Filmas arsei jätkas. Tavapärasem hoiak kirjeldab seda, kuidas valged muusikud mustadelt nende muusika ära võtsid ja selle pealt siis raha teenisid. See võib mingis mõttes isegi tõele vastata, kui tervise puhul peame rõhuma ühele asjale. Nimelt olid tema versioonid mustade lauljate algversioonidest üldjuhul paremad kindlasti ehk mitte autentsemad, kui see sõna kellegi jaoks tähtsust omav. Aga Presley olemus seisnebki hoopis muus kui traditsiooni tõepärases järgimises. Elvis oli popmuusik, teda huvitas hoopis muu. Ta oli ühtpidi seotud lõunaosariikide valgesse kantritraditsiooni, seda juba oma päritolu kaudu. Just sealt tuli tasakaalukus tema muusikasse arusaamine oma piiridest ja meile allumisest. Teadmine, et sinu oma perekonna kogukonna juured on kõige tähtsamad. Teiselt poolt tuli aga pluus, mis ütles talle täpselt vastupidist, et ükski piir ei peapaigale jääma. Et sa võid alati vaadata sulle seatud raamide taha. Elvise varaste aegade traditsioon oli nõndanimetatud rockabilly muusika, mis pole kunagi olnud ehk kõige populaarsemate popmuusika alaliikide seas. Kuid mis ehk esimesena üritas mitte ainult võimatut, vaid varasemate aegade ameerika kultuurimentaliteeti arvestades koguni ehk mõeldamatud. Rockabilly oli nimelt viis, kuidas noored valged ameeriklased püüdsid tabada oma muusikaga musta popkultuuri ekstaatilist pöörasust. See oli oluline erinevus võrreldes teise konventsiooniga, mis musta muusikat valgete jaoks lahjendama pidi. Elvis muidugi mingi ühe ainsa stiili alla ei mahtunud, kuid selline oli kontekst, kus tema sensuaalne ma diaga seksuaalsemad esitus, konventsioonid oma koha välja võitlesid. Preslilt nüüd kaks laulu Houngdoogia chill, Haus rock mõlemat iseenesest mustanahaliste lauljate esituste kaverid. Kuid Elvis Presley polnud mitte lihtsalt keegi, kes oleks ühendanud kultuurilised vastandid mingisse uude liberaalsesse normi. Elvis oli popmuusik, kellel olid kommertslikult huvide ihaluse ning see ei saa olla iseenesest mingi etteheide. Kui firma Ashei temaga lepingu sõlmis, kujutasid nad teda plaadiümbris telgi esialgu folklauljana ning samast ajast on pärit käsitlust temast kui naiivsest lõunaosariikide looduslapsest. Selle unistuse võttis Elvi siis aja jooksul väga ilmsel viisil koost lahti. Raha, mida ta teenis staari poosid, mida ta võttise perfektsuseni poleeris. Kõik see oli osa sellest, mis oli Elvis Presley. Juba küllalt vara sai näha, mida ta imagoloogiliselt tähendab. Nagu kunagi tema kohta öeldnud polnud Elvis mitte selts, meid, mänvaid selts, meid king ja tema aristokraatlikus pillavalt hoiakud ei erinenud palju tänaste räpparid omast. Tema juuksuri kunstiline kommertslik areng, midagi, mis pidi käima ja käiski koos, üks toetas teist ja tegelikult on tõsi seegi, et mida lähemale nii-öelda mainstream, mille ta pärast sõltumatust väikefirmast san lahkumist astus seda suuremat loomevabadust Presley nautida sai. Tollase teismeliste iidoli mudel nägi ette, et staar ise justkui ei teagi õieti, mida ta teeb. Tema jooneks pidi olema spontaansus, mis teadlikule kalkulatsiooni leriti, ruume jättagi, kui tervis oli äärmiselt kalkuleeritud kõiges, mis ta tegi alates stuudiost kuni lavaesinemiste, kus tema laulmistiimi üllatavalt palju nüansse mängu iseendaga, iseendale, vasturääkimist, isegi. Ja see, mida Elvis Presley laulis, kuulus samuti siia. Poleks päris tõsi väita, et muusika enne ja pärast president oleks tema jaoks olnud kaks ise asja, sest põhimõtteliselt oli ta valmis laulma kõike rock n rollist gospelini lisaks vanakooli ballaade kagu vaja. See on see Elvis, mida mõistes võib tagantjärele tark olles hakata tähendama allakäigumärke ning mis samas kujutab endast tänaseni kogu Ameerika müütilist ühendavat sümbolit. Meile tulevad laulud trumpi gruusia hoolshukab. Leiame sattuda määredase Anka. Elvis Presley lugu on ametlikult kiire ja lennuka tõusu ning aeglase ja piinarikka languse lugu millesse, tõsi küll, tuleb lisada mõned kohati õnnestunud katsed uut tõusu alustada. Tema languse loogika kõneleb sellest, et aja jooksul kadus tema muusikast igasugune antagulistlik, konfliktne energia ning selle asemele tuleb justkui laulja, kes tahab olla midagi ühtviisi kõikide jaoks. Eelis on tõepoolest artist kelles pole palju eituse jõudu, seda kindlasti mitte. Kui me kirjeldasime tema esile kutsutud murrangut popmuusikas just seda aspekti, mis puudutas musta ja valget traditsiooni siis ei tulnud see murrang ometi mitte sellest, et Elvis oleks võtnud neid traditsioone kuidagi idee tasandil ümber mõtestada, nii nagu tegid seda pluusiga näiteks briti 60.-te aastate rokkbändid. Ei hoopiski need traditsioonid põimusid teineteist just sel viisil, pigem Presley talendi enda isikupära tõttu. Bluusitraditsioon oli tema jaoks personaalne fantaasia, isiklik vastus, aga isiklikele küsimustele viis omaenda loomust uurida. Ja oleme, jõudsime öelda, sellesse loomusesse kuulus väga palju erinevat. Kusagil 60.-te alguseks oli Elvis Presley müütama selgete piirjoontega põhimõtteliselt paigas. Ja see oli müüt, mis mõnes mõttes neelas aja jooksul ka laulja enese. On üsna veenvalt kirjeldatud seda, milline Elvise karjäär 60.-te edendades välja nägi, kuidas ta raiskas näiteks Hollywoodis ja nii edasi. Samas on osutatud, et see oli aeg, kus absoluutselt kõik, mida Presley ette võttis, toimis publikule ka laulja enese parema äratundmise kiuste publikule järjest enam tema kohaloleku maagiat ja hoopis vähem tema laulmise nüansse. Elvise reaktsioon on olnud mitmesugune. Kohati mängis ta seisuse hoiakuga liigagi kaasa. Kohati proovis hoida iroonilist distantsi näiteks armastuse, vääramatule, jõule, allumise laul, kaantelt foolingin lav pärit ehk tema populaarsematest filmist Blu Havai lauldud vägagi hästi oli tema kontserdite sage lõpulaul mis esitatud just kergelt pilklikkusi ennast kõrvalt vaatamas võtmes kui tervise enese kommentaaramastaari persoonile ei lugenud enam kuigi palju. Väga isikliku ja detailitäpse kõneviisi juures oli ta vähem kui 10 aastaga jõudnud sümboli staatusse, kus lugenud pigem avarate kõikehaaravate žestide loogika. Kõlavad laulud kaantel, Fonlingen lavia, aju, lõõmsantinaid. Võib-olla on loogiline tulla järeldusele, et Elvis Presley oli üleliia pretsedenditu ka iseenese jaoks. Vahest tuli tema loomuses käituda tasakaalukalt ja ajalooga ühes rütmis kuid eneselegi ootamatult avastas ta end äkki keset konflikti ja vastasseisu mässaja rollis. Elvis oli vanakooli popmuusika paljus juba seetõttu, et väärtustas oma muusikas kontrolli kindlasti rohkem kui selle ekstaatilist kaotamist. Pluus, musta muusika traditsioon üldiselt oli küll iseenesest kontrolli kadumise simulatsioon, ekstaas kirgede maailm, mis justkui liiga tugev, et sellele vastu seista. Just seda aspekti võime näha Elvise kaasaegsete juures nagu Little Richard, Chuck Berry, Jerry Lewis. Aga kui see oli aspekt, mida hiljem oli suhteliselt kerge kopeerida siis Elvisega on tegelikult teisiti. Tema on endiselt unikaalne ja elementaarsuste kaudu raskesti tõlgitav. Kontrollitusega täpsusega on muusikas aga see lugu, et see võib mõnikord segamini minna tüdimusega. Kui sa valid seda olukorda, kui kõik sinu muusikas liigub kergesti enesestmõistetavalt siis võib jääda mulje, et sul on ükskõik. Elvise laulmise stiil on silmapaistvalt kerge, takistusteta sujuvalt lihtne. Kogu rokkmuusika muutus kuuekümnendatel aastatel aga teistsuguseks ja ei vajanud enam tema vahendust. Kitarristid said tema filigraansusega vahele jätta ja minna omal käel bluusi juurde. Lauljad otsisid hääles tooremate taltsutamatu mad kõla kui oli olnud Helvisel. Kuid ühte asja tuleb silmas pidada nimelt Sairvisest küll ehk mööda minna, aga teda ületada oli väga raske. Elvise enda vastus muutustele kuuekümnendatel oli keeruline pingeline. Mõnede vaatlejate jaoks taandus kõik 68. aasta jõulude aegu eetris elastatele show'le, mis pidi aitama tal kas uute aegadega kohaneda või väärama ta lõplikult unustusse. Elvist saavutas talkshows ajutise võidu ja jäi uuesti inimestele meelde. Kuid see tõus ei kestnud siiski kaua. Kuulame kahte laulu kõigepealt Lil tsistern, pärit 60.-te algusest ning juues meil on juba Kambeki, üritab Elvis Presley tule kümnendi lõpust. Oma unikaalsuse kiuste on eelmisest saanud tahes-tahtmata aga ka kõige selle kehastus, mida me peame ameerika juures banaalseks. Temast kui muusikust rääkida tundub olevat isegi mõttetu. Tema eksistents ise oli oluline teadmine, et ta kunagi oli võimaluseta ikka veel kusagil olla võib. Raske on öelda, mil määral võis olla Elvise enese põhjustatud. Kindlasti rääkisid oma müüti ise väga sageli ja väga veatult publikule üle ning kinnistas ennast Ameerika kollektiivsesse teadvusse normina, mis enesega rahulolevalt kordade püsib. Nii sai temast universaalsus, mis kõike ja kõiki oli võimeline sisaldama. Mingil lühikesel hetkel oli Elvis Ameerika muusikas peituva olemuslikku konflikti sümboli kehastaja. Mingil hetkel märgistas segadust ja arusaamatust. Kuid ainuüksi sellistele momentidele viitamine meil kõik ikka seletada ei aita. Sest teistpidi vaadates on Elvise loomuseks just see tardumus sedda ei lähe ära, ei allu trendidele, et ta püsib ommuniversaalina, milles unikaalsuse leidmiseks tuleb märgata ja süveneda. Elvis mahutab kõike, sisaldab kõike ning sellisena on ta ammendav ja ammendav. Aitab ainult see, kui teda kuulata. Kaks hilisemate aegade Elvist järjest souli toonist. Sminzia ballaad, ool võis olla mainida. Ja kuuleme ja kajamasina saade tegema teises tunnis ringi ümber popkultuuri järjekordse suur nime. Jutt oli Elvis Presley. Nõnda palju nagu ühte tundi mahub. Gospeli vaimuline American periood, jääb saadet lõpetama. Mina olin Tõnis kahu kena õhtut ja kohtumiseni. Ajamasina ajama ajama ajama jaama. Klassikaraadio uus saade, kaja masinat vaata peredamatele, sündmustele ja nimedele populaarse muusika ajaloost koos teiega laupäeval kell 21, null.