Hea kuulaja klassikaraadios algab kaja, masina, sademeid Andonis kahu. Tänagi jääb meie kõrv peatuma ühel popkultuuri ajaloo kaalukal fragmendil ning meil on pisut vähem kui tunni jagu aega, et mõõta Bob Dylanit tähendust ja kaalu. Muidugi kujuna räägite lõplikuks ammendavaks aga küsimusele, kes Dylan on ja miks te äkki ta peaks olema võimalik vastata ka meile antud ajalistes raamides. Ning loota, et ülejäänu Dylani ja teie suhetest sujub aja jooksul muusika kaasabil. Tänaseks peaks olema selge, et popkultuur ei saa mitte kunagi Bob Dylanit üle. Tema plaadi, tehke müüdjad kui palju, kuid Dylan ei lähe ka ära ning seisab mitmesuguste triumfi tee tragöödiate kõrval. Justkui meeldetuletus sellest, et popmuusikal on olemas südametunnistus, on selgelt Dylani surm, teeks midagi teda saatnud mütoloogias oluliselt lihtsamaks. Kui ta vist umbes tosinkond aastat tagasi haiglasse sattus, hakkasid paljud kirjutised võtma vägagi ekroloogide ilmet. Igaüks teab, et tema töö on põhimõtteliselt tehtud ning seda enam tahavad kõik Dylani kõrgpunkte üles lugeda. Samal ajal annab ta mingi veidra järjekindlusega igal aastal välja uue plaadi ning olgu selle nimeks lavend heff Modern Times võitu, kelle Trulaif tulemused on päris head. Iseasi, aga enamik meist ei oska nende plaatidega palju peale kuulamise teha. Dylani müüt on selleks liiga tähtis, et seda kõigutada ning võib-olla ilma selle müüditame neid plaati kuulakski. Aga ikkagi on Dylani uued laulud vägagi iseseisvalt ning mis veel tähtsam, natuke isegi hoolimatult oma looja mineviku vastu. Need laulud muide, on uued ainult puhttehnilises aastaarvu mõttes sest tegelikult on nad pigem vanad ja ajatud. Ja näib nii, nagu oleks Dylannad juhuslikult pööningut koristades avastanud. Et nad lihtsalt lebasid seal kusagil tolmukorra all ja kui tolm on eemaldatud, on nende ettelaulmine lihtsaim asi maailmas. Lühidalt öeldes tundub tema viimaseid plaati kuulates, et optiaaliks olemine üleüldse on kõige lihtsam asi maailmas. Tegelikult ütleb ajalugu meile ka midagi keerulisemat vastuolulisemat. Dylan nimelt sai lihtsalt lauljast sümboliks väga kiiresti, tegelikult kõigest mõne aastaga. Tema nimi koondas ja üldistas midagi, märkis midagi sellist popmuusikas milles juhuslikus puudus ja ainult tähendusrikkus, valitsus. Mitte ainult tinali lauludele. Sõnadel polnud kaaluvaid kogu tema eksistentsile. Lugesin kunagi kusagilt, et Ameerika vaimuhaiglates oli Dylan üks kõige populaarsemaid pettekujutlusi. Ainult Jeesuseks pidas end rohkem patsiente. Selles suunas edasi minnes avastame Bob Dylani kui suured kalkuleerijad, kes paljude arvates omaenesemüüti isegi üleliia sihipärased konstrueeris. Igatahes on olemas teooriaid, mis ütlevad, et kogu tema karjäär ja kogu elu tegelikult on teataval määral lavastus mõnesugune silmamoondus meie kõigi jaoks. Ta on pannud meid uskuma just seda, et kõigel, mis ta ette võttis, oli kaalia tähendus. Mis sest, et palju sellest, mis ta tegi, olija jäi veidraks ja justkui sobimatuks. Tema diskograafia on täis ebaõnnestunud plaate, aga kogu aeg läheb, tundub nagu oleks sellel kõigel mingi mõte olnud. Just sellepärast paistabki nii, nagu võiks Dylan täna teha ükskõik mida ja miski ei suuda tema mastaape pisendada. Teisalt jälle ütleb noor põlvkond sama asja teistsuguse emotsionaalse laenguga, küsides, miks küll ei ole võimalik Dylanit minevikku maha jätta ja ometi kord eluga edasi minna? Järgnevalt üks Bob Dylani lauludest, mis kommentaare ei vaja laike Rolling Stone aastast 1965. Et saad aru Bob Dylani kujunemisest üldistavaks märgiks popkultuuri ajaloos, tuleb rääkida mõnest konteksti puudutavast asjaolust. Nimelt alustas Dylan lauljana keset Ameerika vasakpoolset folk liikumist kus kehtisid omad romantilised arusaamad rahva mõistest ja selle rahva kultuurist. Folkliikumise idee oli, et rahvas on aastakümnete jooksul suutnud luua oma kapitalistliku aja viitrigiidsetest vormidest vaba kultuurilise väljenduse ning iga tõeliselt aus kunstnik on kohustatud seda väljendust jätkama. Tema ülesanne rahvast presenteerida esindada just nagu toimub segapoliitilises mõttes demokraatlikes protsessides. Selle hoiaku romantiliseks nimetamine pole lihtsalt mugav ja käepärane iseloomustus. Siin sisaldub ka tegelikult osutus romantismiaegsele arusaamale rahvast, kes on omas puhtuses ja süütuses seda eluvõimelisem, mida enam ta suudab hoiduda tsivilisatsiooni hukutavast mõjust. Teine romantismiajast pärit tunnetuslik mudeliga rääkis sõltumatust loojast kellestki, kes järgib oma sisemist sundustega, hooli põrmugi sellest, mida ootavad temalt teised. Dylani kujunemislugu ongi tegelikult just liikumine ühe romantismiaegse väljendusmudeli juurest teise juurde. Õilis kohustus rääkida teiste nimel asendus tema jaoks võimalusega süveneda iseendasse ja tuua sealt välja midagi, mille olemasolu folktraditsiooni piires küllap päriselt aimatagi ei saanud. Traditsiooniliselt on Dylani murrang ühest kujuteldavas väljendusfaasist teise asetab ehk 1965.-sse aastasse, mil ta võttis kasutusele elektrikitarri jälitussümboolselt rakultuuriga. Seda šokki on palju kirjeldatud ja analüüsitud, selle jäljed on salvestatud tänaseks juba plaatidele ja neid on kujutatud filmides. Enamik neist kirjeldustest on muidugi ka õigustatud, kuid samas on päris selge, et too muutumine ei saanud olla nii järske totaalne. Dylan oli teistsugune enam-vähem algusest peale. Üks lugu, millele selles kontekstis on viidatud, on 1963. aasta Masters voor. Ühtpidi võiks kuuluda teiste Vietnami sõja vastaste laulude sekka, kuid sillani juures on eriline üks asi tema vihkamine, sõja käivitajate vastu, isiklik raev. Kui ta laulab, tahab valvata selle järele, et nad sügavale maha maetakse, ükski neist oma hauast üles ei tõuseks. Siis pole siin enam pistmist folktraditsiooni mõõdetud protestiga. Filonon päriselt agressiivne tema emotsioonid on elektrifitseeritud veel enne seda, kui muutus elektriliseks tema muusika. Tagantjärele tundub muidugi kõik loogiline. Selliste laulude juurest polnud mitte väga palju maad Rockiliku kõlani elektriliselt võimendatud laulu hääleni. Ja väidetavasti olid paljud sellist muutust oodanud juba enne 60.-te aastate keskpaika. Kuid võib-olla on asi milleski muus ja mitte tingimata elektrikitarride Se võimenduses. Dylan tegi läbi moondumise, mis vähemalt minu arvates lisas rokkmuusikasse täiesti uue dimensiooni. Enne kui me sellest lähemalt juttu teeme, kuulame ära veel ühe Dylani lauludest. Lugu pealkirjaga, mis on soft Johanna on pärit just 1965.-st aastast. Nagu öeldud, kui Bob Dylan oma bändi elektriliseks muutis oma hääle valjuks võimendas rokkmuusikas sündimiseks oluline nihe. Inimesed, kes oma reaktsioone muutunud Dylanile hiljem kirjeldasid, rõhutasid, et mitte ainult helitugevus ei lugenud vaid laulja põlgus omaenesemuusika ja laulutekstide suhtes. Ta nagu öelnuks teda kuulama tulnud publikule, et võib hävitada kõik selle, mida Bob Dylani enesest kujutab. Ning sellist vabadust tollase popkultuurireeglid üldjuhul ette ei näinud. Omal maal oli toimunu niisiis enesekustutusakt enesest avalikult lahtiütlemine ja publiku tõrjumine koos sellega varasemad popstaarid nii käitunud. Kui te mõtleme rokkmuusikale, siis peame tunnistama negatiivse energia kaaluseles väljenduslaadis selle ideega on kõik tänaseks harjuda jõudnud. Ja muidugi on sellel negatiivsusele oma ajalugu. Me võime juba bluusitraditsiooni pidi tahapoole liikudes avastada laule saatanast, ristteel või siis viiteid hirmub ainetele ja seksuaalsele, agressioonile, surmale ja hävingu totaalsusele. Kuid küsimus veidi ümber sõnastada, uurida, kes selle negatiivse kõneviisi ikkagi just rokist teatava normina kehtestas. Siis võib keegi ehk pakkuda Rolling Stonesi, mõni teine igipopi. Kuid minu vastus on ainult Dylan. Just Bob Dylan oli see, kes sundis rokkmuusikale peale ebameeldiva negatiivse kõrvalmaitse rahulolematuse ja rahuldamatuse isikliku paatuse. Selles mõttes ei läinud näiteks pankrock hiljem mitte palju kaugemale. Niisiis oli toimunud ilmselge metamorfoos. Dylan oli liikunud folkmuusiku üldistusvõime juurest väga isikliku tunnetuse valda kuid juba 1966.-ks aastaks andis ta maailmale teada, et see, mida ta enesesse süüvida näeb, ei meeldi talle iga tohiks meeldida teistele. Dylan kadus avalikkuse eest pärast mootorrattaõnnetust, mida paljud muuseas ka lavastuseks peavad. Mingist sellest hetkest võib rääkida mitte Dylani enese avastamisest, vaid enese loomisest enesekonstrueerimisest. Sealt algasid küsimused selle kohta, kust me võime leida päris Dylani, milline ta on, kas ta on usutav ja miks me ikkagi või leppida veenva võltsinguga. Palju loodetud tõe asemel. Alanud oli Dylani müüdiks Vormamise kõige mõjuvõimsam faas kus tähele ei pandud mitte lihtsalt tema häid plaate, vaid ka halbu. Sellel kõigel pidi ju olema mingi mõte. Dylan Jänese huvitavamad vastused oma looja isiksuse sisemistele konfliktidele oli vananemise strateegia oma esimestele vaimsetele kinni jooksmistele vastukaaluks keskendus ta vanadele lauludele, laulis neid ka vanamehe moel, olgugi et oli ise vaid 26 aastane. See võte oli silmapaistev, võrreldes rokkmuusikas üldiselt levinud igavese nooruse Clarifitseerimisega. Dylani laulud näiteks need, mis jõudsid küll alles 75. aastal ilmunud plaadile päismenteips jätavadki, justkui esiplaani vabaks Dylani kehtesta ennast vaevalt näitab end üleüldse. On märgatud täiesti õigusega igasugustel isiklike kriisija viljatuse aegadel käib Dylan ära vanade laulude juures, nõustub ise nendesse lauludesse varjule minema. Kaks Dylani laule alljärgnevalt mõlemad, muide sellised, mis oma eduni jõudsid hoopis teiste tehtud klaverite kaudu. Mister Tambovi inven ja ool langebatšover. Küsimus, mis ei ole sobilik küsida, kõlab järgmiselt. Kas Dylani mõju popmuusikale, heavy mitte? Aus vastus on muidugi see, mis sisaldab mõlemat võimalust mõjusasta üldse keeruline mõõta. Ja me juba alustasime sellest, mis saadab Dylanit tänases popmuusika maailmas. Ta on ületamatu suurus, nii heas kui halvas mõttes. Ta ei seisa popkultuuri keskmes, kuid ootamatult paljud teed viivad tema juurde välja. Rokkmuusika tsentrumis kujutas Dylan ehk viimati 1975. aastal, kui ilmus suurepärane album, plaadunud läks. Sealtpeale on ta olnud kummaliselt eraklik, erandlik, palju imelikke plaate vahepeal Kristlusesse pöördumine üles köetud lootused, et iga uus demoplaat on klassika ja kiirelt pettumused pärast seda, mitte miski sellest, mis ta teeb, ei ole, tõlgitab mingisse üldisemasse popmuusikakeelde. Dylan on Rannar omaette ja vahest kõige halvem, mis temaga seotud hoiakutest juurduma kipub on see, millest te ise üldse kuigivõrd süüdi ei ole. Pean silmas kalduvust käsitleda Dylanit kui kirjandusliku suurkuju keskendumist tema sõnadele ja sõnumitele kõigele, mida on kerge riiulile ritta seade arhiveerida. Aga hoopis raskemini kokku põetabki kladet, tema laulutekstidega, Dylani muusika füüsiline essents, kas või see, kuidas ta laulab, omamata selleks teadmishäälelise eeldusi või ka see, kuidas ta võib kõlada närtsinud ja vananenud. Dylan tõepoolest ei ole nii raamatuid kui ajalugu teda tihti paista laseb. Ning kui nüüd järele mõelda, siis on ka tema viimaste plaatide toime varjul just selles füüsilises ekstaasis. Dylan annab kontserti ja teeb plaate, sest teeb talle füüsiliselt head ja küllap ta lihtsalt ei taha kodus istuda. Juba eespool mainitud vananemise aspekt on tema puhul nüüd juba paratamatult ülitähtis. Aga nagu sai rõhutatud viis vananemist mõista tema puhul kaalukas olnud juba enam kui 40 aastat. See, millest ta räägib, ei kõlba universaalseks vastuseks mitte millelegi. Võib ju öelda, et selleks, et teda kuulata ja nautida tuleb näiteks armastan Ameerikat, tema ajalugu ja tema muusikat. Aga ma ei saa tema puhul kunagi lahti mõttest, et tegelikult taanduvad kõik need küsimused ühele ainsale. Mis tunne on olla Bob Dylani nahas. Tegemist on kunstnikuga, kes ehk küll jagas selleks pealtnäha võimalusi kuid keda ei ole võimalik seletada ei tema aja või mineviku, traditsioonide või muu objektiivse kaudu. Bob Dylan on seletatav ainult tema persooni individuaalsuse kaudu ja sõna individuaalsus peab siin olema just nimelt mitmuses. Muidugi tuleb nende individuaalsust otsingule üks kord piir ette, kõike me lihtsalt ei tea, paljud ei tahagi teada, kuid kuulata tasub alati. Kaks laulu aastast 1975, kõigepealt tänud, appin Liu. Jaa. Kontsertversioon paar aastat varasemast loost Ernesto. Ja kuulaja sarja kajamasin, saade number kolm rääkis popealist, nii nagu üks tund seda üldse võimaldada saab. Viimane laulan suhteliselt hilise Dylani oma aastast 1997. Kannata nimenotargiat, mina olin Tõnis kahu, tänan teid kuulamast ja soovin head õhtut. Klassikaraadio uus saade kajamasin vaata peredamatele, sündmustele ja nimedele populaarse muusika ajaloost koos teiega laupäeval kell 21, null. Kajamasin klassikaraadiosse klassika, klassika, klassika, klassikaraadio saate valmimist. Kuidas Eesti Kultuurkapital?