Hea kuulaja, neljas on see meie popmuusika ajaloosarjast, kajamasin on klassikaraadios algamas ja mina stuudios olen Tõnis, kahutase on meil valida üks kultuuriloost, et sellel siis hetkeks tegelikult vaid tunnikeseks peatuda. Meil pole vaja teeselda, nagu poleks ajalugu meie suurt tööd juba ära teinud. Ette võtame ikkagi nimed, kelle jälg on jõuline, sügav ja vaieldamatu. Ja nii ongi paratamatult see, et ükskord saabub tarve seista silmitsi ka ansambliga. Olgu siis nii. See hetk on saabunud just nüüd ja meie ainus tegelikult lahendamatu kohustus on paigutada liverpooli neliku kära napi 55 minuti sisse. Kokkuvõtteks on sellest vähe, kuid põgusaks mõttearenduseks vihjamiseks viitamise ehk ehk isegi piisab. Ja muidugi on muusika väga hea. Kui vaadelda sellise kaliibriga kultuurilist artefakti nagu biitlid, siis tekib tahtmine korraga jalge alla võtta kaks erinevat teed. Esiteks tundub viljakas rääkida kohe nende üldkultuurilisest mõjust, vaadata enda ümber nende tegevuse aegade kestnud tulemuste järele. Tunda, et oleme kõik neile miskitmoodi võlgu ja mitte ainult meie. Julgemad võivad proovida ette kujutada biitlite mõju välja kasvõi näiteks sajandite pärast. Ühesõnaga piiblil see oleks siis ajatu bänd ja igaüks, kes neist rääkida tahab, peab mõõtma neid igaviku skaalal. Teine võimalus tundub siin kõrval tühine, kuid ka seda harrastatakse tihti. Siin puhul otsitakse biitlidest pisiasju ja detaile, argisusi ja iga päevalisi normaalsusi. Seda mõnikord lihtsalt selleks, et ulatud ajaloo suurkujudele intiimselt lähedale. Teisalt muidugi ka seetõttu, et just argisuses ilmneb nende suurus vahest kõige reljeefsemalt. Meie muidugi pisiasja takerduda ei saa ega taha ega tohigi. Aga omast ajast välja võtta piiblit nagu ka ei sooviks seda enam, et biitlite kaalia tähendus pole kunagi olnud midagi sellist, mis selgus alles kaua pärast kuuekümnendaid aastaid. Nende efekt oli väga kiire, väga silmnähtav ning selle kinnituseks piisab, kui meenutada hüsteerilise staatilisi reaktsioone, mida nende muusika veel enne 60.-te keskpaika esile kutsus. Samas tahaksin rõhutada ka seda, et biitlid tundub tagantjärele ilmselgelt unikaalsem, kui ta tegelikult oli sest päriselt ja vähemalt alguses oli nende murrangulisus siiski pigem üldise tendentsi kaaluga kui läbini originaalne, ainulaadne. Millest siis sa murrang oma olemuselt seisnes? Kui lühidalt öelda, siis oli asi popmuusika professionaalse reeglistiku muutumises. Esimene kaalukas nihe selles suunas toimus tegelikult juba 50.-te keskpaigas, ammu enne biitleid. See tähendas, et seni muusikatööstuses valitsenud jõud mänedžeri, produtsendid, heliloojad, plaadifirmad ise olid sunnitud oma võimust loobuma. Uus muusika rock n Roll toimis teistmoodi. Publiku aktiivsus kasvas ja uued muusikategijad olid pigem just pärit publiku hulgast nendega sarnased ja neile otse kõnelemisvõimelised, ilma et oleks vaja läinud professionaalide kontrollija vahendust. Selle protsessi esimene laine jäi seisma 50.-te 60.-te vahetusel siis, kui rock n rolli esimene laine langusse läks. Paljud neist, kes tollast aega meenutavad, tunnistavad sedagi, et 60.-te alguseks oli selge, et rokkmuusika on möödas. Et kogu muusikatööstuse senises struktuurid on kosunud ja taaskord töökindlad. Kuid ikkagi oli see alles algus, sest päris muutused seisid veel ees. Ning siin olid olulised kaks nime, Bob Dylan kõigepealt, kellest mäletatavasti rääkisime eelmises saates ja teiseks just The Beatles koostada 63.-st aastast saatnud buumiga. Dylani biitlid tegid muusikatööstuse ümber, tegid ümber ka popmuusika enese. Kuulame nüüd vahepeal muusikat biitlitelt kolm lühikest laulu kannavad nimesid Schilamsi. Rändia Harteis, Nike. Niisiis fikseerisime ajaloos popmuusika emantsipatsiooni hetke, mil muutus nii muusikatööstuse struktuur kui muusika ise Dylani biitlite ning hiljem ka teiste algatatud murrang, mis selleni, mida me täna peame 60.-te fenomeniks? See oli energiatulv nii-öelda altpoolt ning enam polnud vana koolkonna professionaalid Need, kes oleksid saanud publikule ette kirjutada, mida, kuidas kuulata. Tekkis muusika, mida publik pidas enese omaks oma siseringis sündinuks justkui salajaseks koodiks, mida teised ehk mõista ei suudagi. Ja muusikatööstus käitus uue fenomeniga silmitsi seistes tegelikult arukalt. Ta tunnistas, et ei mõista seda uut muusikatega, sa mõhkugi aru selle loomise põhimõtetest kuid tunnistas samas sedagi, et nõndanimetatud rock on osutunud populaarsemaks, kui oleks iial võinud uskuda. Järelikult tuleb uut muusikute põlvkonda usaldada. See on paljude jaoks tõeliselt unikaalne hetk kultuuriloos, kus muusikat ühtäkki enam kontrollida ei saanud, sest vabana oli temast ka finantsiliselt rohkem kasu. Biitlid olid just selle nähtuse eesliinil ja nende puhul seisnes revolutsioon kindlasti juba selleski, et nad kirjutasid oma laulud ise. Ja nad tegid seda teadagi, väga omamoodi. Kui Dylan konstrueeris oma kunstniku, mina folktraditsioonile, Rolling Stones lähtus aga Chicago pluusist siis biitlid ehk konkreetsemalt John Lennon ja Paul McCartney võtsid sisse äärmiselt erinevaid mõjusid kuningas või näiteks varase souli või koguni Broadway muusikalide nii välja. See oli kindlasti üks esimesi, millega nad lõid biitlite, tõid hulga erinevat muusikat uude tärganud rokktraditsiooni kokku ja tegid seda väga vähesest lobismi ja ja tajuga. Osalt oli seal muidugi ka lihtsalt teadmatusest, nii hierarhiat lihtsalt ei olnudki veel paigas. Teisel seisnes biitlite jõud muidugi ka Lennoni ja McCartney muusikaliseks geeniuseks. Lennoni McCartney partnerlus oli eeskätt koostöö, aga samas ka konkurents. Lennon oli see, keda peeti bändi liidriks. Temal oli lavalgama mikrofon. Kuule, McCartney asendama härssoniga. Lenonilt oodati visiooni selles osas, kuhu bänd liigub. Ja kui biitlid hakkasid 65. aastal muutuma mitmes erinevas suunas korraga, siis väidetavasti olid ka muusikalised uuendused päritest lennerilt. Partne arvati olevat lihtsalt andekas meloodia looja. Tegelikkuses polnud sellised määratlused muidugi kuigivõrd tõepärased. McCartney vaatarlus kõlalises mõttes oli Lennonist siiski pigem ees ja seda tagantjäreleproovitud päris edukalt tõestada. Biitlite loomingu hilisemas faasis tuleb sellele kõigele lisada veel olulisi aspekte. Eeskätt näiteks stuudio. Kõik, mida biitlid lõid, oli 65.-st aastast saadik mõeldud just nimelt heliplaadi tarbeks kohati sellelgi määral live esitust mõnede laulude puhul enam võimalik isegi ette kujutada. Taaskord on aeg kuulata biitlite muusikat, kolm laulu kannavad nimesid, Yesterday DigiTuraydia, Elinor, relvi. Oo piili. Dani jõest. 60.-te keskpaigast saadik oli ta biitlusi, kes dikteeris ideeliselt kõike, mis popmuusikas üldse toimus. Samas on mõttekas tähele panna ja seda oleme ka varem juba osutanud, et biitlite loominguline energia ei sündinud tühjalt kohalt. Biitlid olid ka ise eeskätt mõjutatavad väga erinevate ja kohati ka väga elitaarset ideede poolt kuid nende toime tulenes just sellest, kuidas täpselt ja millise kiirusega biitlid erinevaid ideid massidesse vahendasid. 60.-te teisel poolel oli muusikalise eksperimentaalse keskseks koodiks kolm tähte L SIIT kootikum LSD oli ka biitlite eneste arvates just see jõud mis andis neile julguse ja enesekindluse kõlalt uusi asju üritada. Ning täpselt samamoodi aitas psühhedeeliline kultuurmärgisüsteemina neil ideedel publikus juuri ajada ja kohaneda. Kui me nüüd liidame need kaks aspekti psühhedeelsed droogidest stuudiotundlikkuse, siis leiame üles hiliste biitlite mõjujõuallikad. Tõsi on küll see, et bändi ei õnnestu kuigi hästi kodustada klassikalise psühhedeelia mudelisse. Need olid selliste stilistiliste hoovuste jaoks liiga isepäised. Kuid olgu samuti veelkord öeldud, et suurt miski ei toimunud 60.-te lõpumuusikas, ilma et oleks vaja olnud tiitlitele viidata. Ning see olukord jätkus tegelikult kindlasti ka seitsmekümnendatel aastatel. Biitlite arengut direktor on sellisena väga silmapaistev ja sellest saab aru igaüks. Piisab, kui võrrelda nende esimesi laule hilisematega, kasvõi selle saate põhjal. Küsimus pole selles, kuivõrd paremad ja välja arenenumad oleksid hilised biitlid varasematega võrreldes olnud. Kuigi kahtlemata on muusika kõla närikus kasvanud lihtsalt erinevus ise on silmapaistev. Tuleb toonitada, et kuni aastane, umbes 1965 tegid biitlid oma olemuselt nostalgilist muusikat. Nad vaatasid tagasi sellele, mis oli tehtud varem. Valisid sellest elemente, kombineerisin neid omavahel. Need olid hetked enne seda, kui rokkmuusika Dylan ja teiste eeskujul antagonistlikeks konfliktseks muutus. Biitlite nostalgiat võib vaadelda mitte ainult aja vaid samuti ka kohaskaalal. Tegemist oli nostalgiaga Ameerika järele väga spetsiifiliselt britilik katse aimata järele seda kultuurilist kirevust, mida Ameerika pakkus. Biitlite eelkäijatest polnud seda keegi nii reljeefselt teinud. Pärast neid aga oli Ameerikalikkuse tõlge briti aktsendiga juba päris sagedane. 60.-te keskpaigast saadik saame ka rääkida juba üsna teistsugustest biitidest futuristlikeks biitritest. Kui nii võib öelda. Ka siis oli bändi loomingu tõukejooks improvisatsiooniteedega ja erinevad kombinatsioonid nii vaimsetest kui kõlalistest suundumustest. Kuid nüüd oli selgelt biitlid ise teadsid, kes nad on, oskasid end projitseerida, tulevikku ja jälgida ja kalkuleerida omaenese mõjuväljadega. V3 laule ansamblite piibli ja seda just piirilt teelt, olles teise enese teadlikumasse suunda. In my life vööd ja psühhoteenelise kultuuri võtme laultimoruneve nõus. Kui 1967. aastal ilmus biitlite album nimega seersant Pepper Sloane'i harskla bänd kirjutas kriitik Richard Goldstein sellest, kuidas Ameerika suurlinnade tänavatel kõndides võis praktiliselt igast teisest aknast kuulda selle plaadi laule. Kõigest väga lühikese aja jooksul oli lihtsalt üks Poppenud saanud tervet põlvkonda ühendavaks vaimseks liidriks. Umbes midagi sellist tahtis Goldstein ütelda. Kindlasti oli seesugune kirjeldus liialdama, kannab edasi ootusi, mida popkultuur enesele toona lubas. Kogu popteadvuse küpsemine täiskasvanud lõpuks oli eeskätt just Dylani biitlite mõjul olnud eriline ning selle äratundmise saabumine pidi juhatama sisse terve uue ajastu. Popmuusika puhul tajuti siis tegelikult esmakordselt, et sellel on jõudu kunstivormina kestma jääda ning arengus kuhugi välja jõuda. Popmuusika ajalugu vaatleb järgnevat erinevatel viisidel. Üks visioon näeb selle täiskasvanuks saamise tunnusjooni 70.-te aastate stiidilises kirevuses ja omistab selle kõik suures osas biitlitele kui algallikale. Teine loogika leiab, et tähtsaimad aastat popmuusika jaoks olid just 65 kuni 67 ja hilisem ainult pisendas biitlite traditsiooni. Bändiliikmete sooloalbumit sealhulgas. Igatahes on ansambel The Beatles oma mõjujõult pigem ühendab kui lahutab suurus tema puhul rääkida mingist ajaloolisest revisjonismist. Keegi pole üritanud tõsiseltvõetavalt kahtluse alla seada nende kreatiivsust ja mõjujõudu. Biitidel ju puudub tegelikult elu pärast kõrghetke. Kõik, mis nad korda saatsid, oligi kõrghetk. Erinevalt näiteks Rolling Stones-ist, kes on ajalukku lohisema jäänud. Biitleid saab seega ainult täiendada ja mitte ümber lükata. Just see täiendamine muudkui kestab ka näiteks eelmisel aastal, mil ilmus uuendatud remasterite sari nende loomingust mis pani fännide rahalised võimalused rängalt proovile. Seistes silmitsi taolise püha esemega nagu biitlite 5000 kroonine karp on meil vähe sisuliselt uut öelda. Ja võib-olla me ei tahagi, et sel bändil oleks oma hauatagune elu. Piisab sellestki, et neid on aja kulgedes lihtsalt kuidagi rohkem. Ja et nad on veel möödapääsmatu. Mad, kui olid varem teinud Life Without You on kahe kõlava laulu nimed pärit mõlemat just eesnimetatud albumilt. Hea kuulaja on otsakorrale jõudmas sarja kajamasin neljas saade. Popkultuurilugu peatus tänaseks tunniks ansambli juures, tunnistades oma võimetust biitlite fenomeni kokku võtta leppides sestap pelga edasi mõtlemise võimaldava Riibamisega. Mängime, laulame, keder, mina stuudios olin Tõnis kahu, soovin teile kena jätkuvat õhtut ja kuulmiseni. Ajamasin. Saate valmimist toetas Eesti kultuurkapital.