Alustame järjekordset saadet sarjast hääleta. Tema kutsumus olid teadusnäitekunst aga hobi. Nii on öelnud teatriteadlane Lillian Kirepe Albert üksipi kohta. Peame meeles, et nii teaduses kui ka näitekunstis oli Albert üksi iseõppija ta ei olnud saanud ühtegi tundi ei ühel ega teisel alal. Me tunneme ju ilmselt näitlejad, kes on olnud võimekamad kui Albert üksipiaga teadlasi, kes on olnud kuulsamad ja tuntumad, aga ilmselt ei tea me eesti kultuuriloost inimest, kes suudaks neid Te valdkonda nii hästi omavahel ühendada. Ja me teame, et kui 1922. aastal Albert üksikema suri siis oli noormees sunnitud tegema olulise otsusetari, töötanud Narvas õige mitu aastat ametnikuna, aga et tal oli vaid linna kooliharidus, tundis ta, et erilist karjääri selles valdkonnas seda teha ei saa. Ja siis tegi ta otsuse, ta pööras teise valdkonna teatrikunsti poole. Ta võttis ühendust Estonia teatriga ja teatri juhtkond koosseisus Juncholtz, Lauteri, Vilmer lõpetasid läbirääkimised edukalt, ta kutsuti Tallinnasse. Ja nüüd juhtus midagi niisugust, mida harva elus esineb. Üksikoli palju näinud head teatrit. Ta oli püüdnud seda võimaluse korral vaadata, aga Tallinnasse oli tulnud tankovi teater. Aga see teater oli ületanud kõik eelmised, see oli jätnud talle vapustava, isegi masendava mulje, nagu tal kirjutanud ja nüüd hakata ise näitlejaks, tundus talle pühaduse rüvetamisena. DisNarva tagasi loobus näitlejatööst ja siiski võttist uuesti Estonia teatriga ühendust. Ja juba esimesel hooajal 22 23 tegi ta lavastajatöö Gogoli revidendi, mängis seal ka linnapead. Järgnes veerand sajandit Estonia teatris peaaegu 200 osatäitmisega. Aga nüüd me kuuleksime esimese helilõigu, mis pärineb aastast 1962. See on pühendatud see helilooja Haida neile ja selles kuuldemängus tuleb talle külla. Helilooja hea sõber, dirigent Karpaani, keda mängib Aarne Ruus. Sündmustik kuulub aastasse 1808. No lõpuks ometi istuge, istuge orgi. Juhatustage, mis ootan ilmas johtunud. Minust on ju saanud tõeline erak. Istun siin oma majas ja jään ikka rohkem ja rohkem elust maa. Kas on tõsi, et Napolion kavatseb Austriale kallale tungida? Täiesti võimalik. See imperaator arvab, et ta peab alati kellegagi sõdima. See on tõsi. Aga ma olen kindel eetviinini, nii kaua kui mina siin elan, ta küll ei jõua. Õpeta. Nuh, kui teie mind külastama tulite. Viimastel päevadel olen massadiliteerija mõelnud. Mõtlesin hoolikalt läbi Camilla muusika, millelegi, nii suurepärase libreto kirjutasite, ainult palun teid, kallis Josep. Ärge mõtelge jälle oma Itaaliasse pageda. Viin jääb siis parimast dirigendist ilma. Oh ei, maestro, ma ei sõida kuhugi, kuni te pole valmis kirjutanud uut sümfooniat, mida ma kavatsen juhatada. Täiesti asjata. Ma ei ole enam terve igaviku ainsatki nooti kirjutanud, siiski siiski alles mõni aasta tagasi lõite te sellise surematu teose nagu oratooriumi Aastaajad. Ja see oli tõesti hiiglasuur töö. Aastaajad oli mu viimane suurteos minu luigelaul suguse erutuse kirega naisele kalor töötlesin. Mulli viires juhtub tihti, et kuskilt kaugelt kaugelt kostab koordi üks kurteini selle teose meloodiline. Neid meloodiad on minulgi kõrvus. Kõik läheb mööda, kallis Karpaania. Praegu minu asju teel mängitakse nagu moodsertigi teosid kuid varsti nad unustatakse. Lähevad moodi teised heliloojad ja meie vajume lõplikult. Keskvarasuse hämarus. Teeksite kallis maestro? Ei Mozartit, ega teid ei unustata kunagi aktsiusse. Küll ma olen rõõmus teetne. Kui kontoriametnik Albert üksi aastal 1905 alustas oma isetegevusliku näitlejateed oli raugastunud Haydeni mängimiseni veel Pikma. Ta oli sündinud Narvas käsitöölise perekonnas, aga isa oli tegelenud ka tuletõrjega vabast tahtest. Ühel objektil oli ta saanud läbimärjaks, ta oli jäänud kopsupõletikku, seejärel tuberkuloosi ja varsti surnud. Ja kui isa suri, ei olnud perekonnas kopikatki raha oldi maja peremehele kolme kuu üür võlgu. Nii kirjutab ta ise oma mälestustes. Ja ta jätkab. Ema tuttavad soovitasid mind koolist ära võtta, kärneri juurde õpipoisiks saata, teine vendaga saata vaeslastekodusse. Ema oli ju vaid 42 aastane ja oli lootust, et ta suudab ka oma elu uuesti alustada. Nii aga ei läinud. Maja peremees osutus heaks inimeseks, võlad anti andeks. Ja siis, kuni tema kooli lõpetamiseni sai perekond ka linnalt iga kuu kaks rubla kuus. Nii või teisiti ema on öelnud, et seda raha oli väga raske vastu võtta, sest seda raha ei antud, vaid loobiti sõna otseses mõttes. Ja kui saaja küllalt nobe juhtunud olema, siis tuli sageli rahaga põrandalt üles korjata. Need olid väga rasked aastad perekonnas, kuni linnakool läbi sai ja siis sai Albert üksipist aastateks ametnik erinevates firmades. Aga teatrihuvi oli suur, ta käis lihtsalt kohalike harrastusteatrite proove vaatamas, ilma et oleks lootnudki ise ükskord lavale pääseda. Juhtusega veider situatsioon, mängiti mingeid Ühe vaatusliku janti ja üks selle tegelane, mingi keigar, kes daami vastu olevat olnud häbematu olevat siis selles loos ohvitseri pentsiku poolt lihtsalt majast välja tõstetud. Aga mees, kes seda rolli täita, siis ei võtnud asja tõsiselt, tegi proove moka otsast, nagu Albert üksik ütleb. Ja paar päeva enne etendust kadus üldse, et kogu see tropp sattus väljapääsmatusse olukorda. Ja siis võeti see Albert üksik, kes oli neid proove käinud vaatamas. Toodi lavale, tehti asjad selgeks nii, et nii sai siis esimene osa ära mängitud. Kuni pikkade aastateni Estonia teatris, millest ka üks mälestus on meil helilindis. See pärineb aastast 1964 kus Albert üksipe osaleb Erna Vill, meri 75.-le sünnipäevale pühendatud raadiosaates. Meenutades Estonia teatritegevust ning 20.-te aastate ringis tuleb mul meelde, et üks meie tolleaegse nimekamaid arvustajaid ütlesid kohatis programmil nimesid Erna Vilmer, Hilda klieeser, Toomas tondu, Ants Lauter, Hugo Laur. Võid pimesi diaatrisse minna, teades, et midagi head sa ikka seal näha saad. Et need viie kesise Se kvintett on moodustunud nagu mingisuguse vandi seltsi. Need nad esinevad ikka niisugustes moodsemates huvitavates, näidendites kus peegeldub kaasaegsed tänapäeva inimeste mõtteid ja sententsi ning, ja see osutas ka pärast nii õigeks. Kusjuures tänapäevani meie lugupeetud juubilar, järgnev ilmer mängis siis nende üteldi, sellist kvintetti esimest viiulit telliks aitas väga palju ja muidugi tema naiselik sarm, kõrge intelligents. Ja mitte viimasel kohal ka muidugi see, et tema oli üks meie eesti näitlejannad dist esimesi kuiseid, ainus, kes oli vastava lavalise hariduse saanud, nagu meie seda teame. Esimesi nii etendusi, kus mul tuli temaga kaasa teha, on mulle meelde jäänud, nii eriti üks kolmik, kus see oli esimene ringreis, mida ma Estoniaga kaasa tegin kevadel 1924. Seal esines Ennon filmer, teised eemanus, hotellus siis peaosa, too, kes saab kõrvu hoope lennidendreeri näidendis ja mol naeri, Ungari kirjaniku tol ajal väga moodse kirjaniku Monneri Luigis. Seal ma imetlesin, et nii väikese ja hapra olemisega naine nii vapralt vastu pidas, sest mängide tuli ringreisil igal õhtul. Ja kõigis nendes kolmes näidendis olid tol kandvad osad, mis nõudis, nagu igaüks võib mõtlete väga suurt pingutust ja ta pidas sellele väga hästi vapralt vastu. Hiljem oli mul võimalus paljudes tükkides nii teda imet, Ella, mulle meenub eriti. Kus ma teda olin näinud kunagi varem Altermanni ka ja hiljem, kui ta partnerina esines toomas tundu üks väga sarmikas näitleja, kes ka kahjuks natuke liiga vara teatritööst kõrvale langes. Siis oli üks polla autori Ritneri näidend hundid, ööl kus ta mängisest minust pool ilma daami, väga Sharmication peenelt ja siis samuti Molnari punases veskis, kus mina olin temaga otsekohene partner. See punane veski saavutas tol ajal meil määratu menu. Lähme vahestit, meie draama Peavad vastu 100 etendust ja rohkem. Tol ajal oli niisugune asi absoluutselt mõeldamatu. Näidendid pidasid vastu tavaliselt 10 kond Guardian ja punane Veskimäe, mäletan, pidasime 25 kordset juubelit, see oli tolle aja kohta üks haruldane asi. Ja seda mitte ainult selle näidendi põnevuse tõttu. Ka seda, et herne Vilmer mängis seal seda peaosa väga kaasakiskuvalt ja huvitavalt. Üks viimaseid osi milles, nagu ma mäletan, oli see oli Solveek per küündissioon näidend, mida tänapäeva teatrikülastajaid ka hästi teavad. See oli nii nagu tema kauniks luigelauluks tema lavale esinemise. Puu Albert üksipan hiljem kirjutanud, et ta oleks tahtnud tegelikult mina Tartu Ülikooli õppima loodusteadust. Perekonna majanduslik kitsikus tõmbas sellele mõttele kriipsu peale. Aga huvi loodusteaduste vastu säilis. Ja kui üksik Ta tuli Tallinnasse Estonia teatrisse, siis alates 1927.-st aastast hakkas ta korrastama Eestimaa Pravintsiaal muuseumi herbaariumide kogu kus oli oma 14000 herbaariumi lehte. See töö oli talle selles mõttes sobiv, et ta oskas palju võõrkeeli, oskas ka niisuguseid vähem tuntud keeli nagu Itaalia ja Hispaania ja ladina keel perfektselt. Ainult inglise keel ei olevat hästi läinud, on ta ise kirjutanud. Ja siis jõudis ta selle tööga aastaks 1931 valmis vaid hundi tubakate töö jäi pooleli ja siis vanemad kolleegid andsidki talle nõu pühenduda hundi tubakate uurimisele. Ma olen professor Hans trassi artiklist välja lugenud, et need taimed on selles mõttes rasked ja keerulised, et nad on kaotanud normaalse sugulise paljunemise võime, neil puudub ris tormlemine ja viljastumisprotsess. Ta on siis väga palju pisiliike, neid on kokku 10000 ja maailmas olevat väga vähe teadlasi, kes nendes liikides orienteerub siis üksik kuulus nende väheste hulka. Ja ongi niimoodi, et üksib nende hundi tubakatega läkski maailma teaduse ajalukku. Kui aastal 1950 pöördus Moskva bioloogia instituut tema poole ettepanekuga kirjutada suurde koguteosesse köide hundi tubakatest. See koguteos oli NSV Liidu floora ja 30. köide, siis viimane pühendatudgi nendele hundi tubakatele. Ja ka koguteoses Eesti NSV floora on seitsmes köide üksipi kirjutatud üksikpükssuunajaid. Juhtijaidjat ootajaid oli professor Karl Eifald, kes juba kõrges eas kaitses kandidaaditööd, mille eest talle pärast anti doktorikraad. Olukorra tegi keerulisemaks asjaolu, et õppejõul ei olnud kehtivat ülikooli diplomit, aga tema rohkem kui 100 teaduslikku publikatsiooni korvas selle puudujäägi. Ja nüüd me kuulemegi lõiku helilindilt, mis on pühendatud Carleyfaldi 75.-le sünnipäevale kõneleb Albert üksip. Väga toreda mulje jätnud meie ühiseid ekskursioonid. Ma võin ainult kahetseda, et need ei olnud küllalt palju, sest mina elasin teises linnas ja süüdis pidi niisugune õnnelik juhus olema. Aga tema ise on ju haruldaselt palju käinud Saaremaal seal kus tema, see lemmikala eritisi, viljonaalsega looduskaitseala huvitav ja siis Hiiumaal käinud, kui meie inimestest keegi terrain, koobinite täitse, tema setomaal palju töötanud aastaid töötanud Tartumaast ja Valga ja Võru Maasnakse rääkidagi. Tema on üks neid inimesi, kes on väga tähtsaks pidanud seotud kõigi Eesti piirkondade kohta, oleksid lõpux, lokaal, flora, ealised, lokaalflooras, mitme kandi kohta ta ise teen jah, ja kui siis nägi, et kuskil üks püsilaik on siis järgmine suvilana järgmise käigu suunas sinna nii käiski, Alutaguse on näiteks sõnum, et tavaliselt jalgrattaga või, ja, ja väga palju muidugi jalgsi ja seda on, teen eriti tutvuse algul kohtasin korraga trahv metsateel kuskil ratta pealt maha ja tuli õhtuks ette. Albert üksip oli mitmekülgselt andekas inimene, ta harrastas maalimist, harrastas viiulimängu. Tal olid sügavad teadmised kultuuriloos, kuigi kõrged diplomid ja tiitlid puudusid. On teada, et neljakümnendatel aastatel andis ta tolleaegsetele teatritudengitele nii teatriajalugu kui ka dekoratsioonide ajalugu. Aga enne sõda alates 29.-st kuni 40. aastani, esines tihti Eestis tolleaegses raadioringhäälingus. Ta püüdis kõnelda lihtsate väljenditega, et tema jutt oleks arusaadav ka laiematele ringidele. Nüüd aga helilõik aastast 1965, kus ta vastab Vello Lääne küsimusele, millal, kes seos ringhäälinguga. Aldartüksib, palun tuletage meelde, millal algas teie tutvusringhäälinguga ning kui ringhäälingu meil üldse Tegotivus ja makas esimestest sammudest peale siin on. Felix moori, oh käes, otsustav asi, tema oli see, kes mind sinna kutsus. Ka mina ise ei oleks sellele mõttele tulnudki. Aga tema millegipärast omavahelises kõneluses Neist oli nähtavasti, et üks või teine asi oli huvitav ja kuna see oli üks asja külg, teine oli aga see, et nii niipea mitte silmast laskma, seda sel ajastul, esimestel aegadel esimestel kuudel ütleksime täpsemalt, keegi tahtnud esineda. Seda võeti nii rohkem niisuguseks nalja asjaks ja laste innugu poisikesed siin midagi teevad. Ja ei, ei võetud seda kuigi tõsiselt ja nii-ütelda tõsiseid inimesi saadud loenguid pidama. Üks esimesi inimesi, kes esines sageli raadius oli ju Aleksandrit, tamm tuli üks endine kooliõpetaja. Tema oli üks nendest asutajatest, tor väga hea lektor, kõigepealt selles mõttes, et temale üteldi mõni minut enne seda, et millest rääkida ja ta võttis ja hakkas kohe peale. Ülesse, millest ma räägin, siis võiks ikka elus mul ka minna kuidagi. Aga muidu lähebki sõnade otsimist korrastamiseks ja seni oli ei nägu ega tegu. Mina imetlesin sageli, tema ei istunud laua taha võtima tingimata püsti seistes, mikrofonid seisid kõrgetel ilvestel jala otsas ja ta tuli lihtsalt pani ühe käe Napoleoni moodisi pintsaku revääri all eakas peale ja see läks lihtsalt sujuvalt ilmunud dilemmat. Kõik punktid ja komad olid omal kohal. Nii kaua koodi punane tuli tuli, et need ei maksa enam. Punane tuli kustusid nüüd ei, mikrofon on, ei võta, sisteldatakse särama. Mis teemal teie ise esialgu Ringhäälingute kaastajaid tegite? Muusikateoste seletamiseks muusika? Lühikesed biograafiad, sellist komponistist, kelle teost ette kanti ja mingisugune iseloomustus seejuures muidugimõista Materis Mille'iga ei rääkinud niisugustest muusika teaduslikest lahendustest või nii mis laiemale hulgale ei ole huvitavat ega arusaadavad. Aga ma püüdsin seda üldist muljet neeluolu, mis teos kuulajale avaldab. Ja nagu näha, niisugune meetod meeldis väga paljudele inimestele. Niisugusi. Neid loenguid ma pidasin igatähes. Üks kümmekond aastaid kirjutasid raadiokuulajatele. Ma sain võrdlemisi sageli nisukesi, arvusta või arvumisi. Kauadel aega kulus näiteks ühe sellise raadioloengu koostamiseks. Kuidas olukord on väga raske ütelda. Aga igatahes kaunis palju, sest pidi vastuvõtt literatuuri lugema ja on teadlasi ettekanded tavaliselt kestnud iilil 15 minuti aga sektorit viisteistkümmend minutit rääkida, et see asi sisukas oleks. Õige õige mitu-mitu tundi vaeva näha. Ega ta ei mäleta, kuivõrd see asi ennast ära tasus, kui nii materiaalsest küljest läheneda. Materiaalne külg siin nii väga tähtis ei olnud nad Meleton, mind paluti pagannist kõneldian, siukseid, page on kinnistunud ja mul ei olnud mingisugust materjali. Mille najal sain loomingu loengu valimistega ja kui siis küsisid mult, mis teile siis sellist maksitakse inimestel, kujutlus, mutigi, tšellist maksutakse hästi rängalt. Ma ütlesin, et no et susele just Žanna siis viis krooni. Mis majapidamine see siis on? 10 krooni makseti ise ja viis sate asemel, et nii. Olete varsti siis nagu püksata. KUI üksipe 20.-te aastate alguses Estonia teatrisse tuli, oli kriitika tema suhtes küllaltki tõrjuv ja tore. Alles aastakümne vahetusel, kui teatrilaad muutus realistlikumaks psühholoogilisemaksi, hakati rohkem arvestama kollektiivselt. See mängu hakkas ka üksikPennast teatris leidma. Tema kohta on öelnud, et tal olnud täpne napp Poe oma esinemistes. Aga kas kapetantne, seda ei oska siinkõneleja öelda. Aga nagu ütlevad teatriteadlased, oli see vaoshoitud süvarealism. Nüüd aga esitame üksipit hoopis teisest küljest, kus ta esineb niisuguses homoristlikus laadis. Niisuguseid asju ilmselt oli ringhäälingus palju, kõneleb jälle Albert üksip. Lugupeetud raadiokuulajad, minu daamid ja minu härrad. Enne kui ma üles seatud teemale lähenen, lubate mul öelda mõni sõna kartulist. Üldises mõttes. Kõige vanem kartulinimetus on olnud Tartul hiljemini, hakati teda maaõunaks, kama, pirniks man, Tohvliks ning isegi kuradi õunaks hüüdma. Raadioringhääling ja raadioringhäälingustuudio RU. Kordan. Ma kuulan teie jaburdus, kartulit edasi kestab, disvirutan oma teist hektari vastu seina, kõrvad kamisema, aga lubage ma midagi luban. Ma ei kasvata kartuleid, teie mitte, aga töised. Läbistiku sisaldab kartul 21 protsenti tärn ja palun üks protsent. Tselluloosiga kuulan praegu huvitavat loengut kartuli üle, süü, kas ei oleks võimalik seda kirjalikult saada? Viis protsenti või muidu on tema kasutaja asemel Ringhääling regis. Kõigepealt puhulgi, kes see on, kes teil seda ennekuulmata Flora Solanum tuberosumi ajab. Sel mehel pole ju kartulist aimugi. Mina olen asjatundja ning kinnitan teile, et mitte rool või progray vaid Columbus on kartulileidja. Madalmaade Itaaliasse tuvad 584. aastal ja talus. Jätke meid rahule, oma kartuliga, suurepärane loeng, väga huvitav. Jaburus, ega potipõllumehed pole. Kuulge. Mikrofoni ots, professor, jälle, kutsuge teatrite ja tõmmake kordistatakse. Ja ega vist muud küll ei aita. See saade sarjast hääled oli pühendatud tuntud näitlejale ja botaanikule Albert üksipile. Lindid valis saatesse Martin, piiranud.