See on üldse üks suur ime, et eesti keel kui selline pisikese rahva keel on saanud kirjakeeleks, jätan säilinud siiamaani. Teame ju sedagi, et palju suuremad rahvad on kaotanud oma kirjakeele ära ja läinud nii-öelda praeguse malli järgi eurokeele peale üle, aga meie oleme suutnud selle siiski säilitada. Kui me siis hakkame nüüd tagasi vaatama, siis kõigepealt võiks ütelda seda, et loomulikult ei olnud esimesed raamatut mitte ainult laste või mitte ainult täiskasvanute raamatut, aga nad olid lihtsalt raamatud. Haridust hakkasid lõppude lõpuks saama ikkagi laps ja see täiskasvanu kesk isa, ema või vanaema, kes teda siis karjatas. Kes teda siis hoidis, oli, oli see, kes pidi siis iseseisvalt ise hakkama sellesama lapse kõrval õppima ka lugemist, tähti, tähti selgeks saama ja nii edasi ja nii edasi, nii et ühesõnaga ühel heal hetkel tekkis tõesti niisugune olukord, et nii täiskasvanud kui, kui lapsed oskasid äkki lugeda, me teame, et meie lugema õppimine hakkas siiski sakslastest pihta jäätet, sakslased õpetasid meid lugema ja tänu sellele on ka juhtunud niimoodi, et meie tähestikus on palju niisuguseid tähti, mida teistest päästikes ei ole, aga samal ajal on, on, on ka see huvitav lugu see, et, et ühesõnaga, meie tähestikus on ka rohkem tähti, näiteks saksa saksa tähestikus seesama õ täht, millest on August Sang nii ilusa toreda luuletuse kirjutanud, kuidas Õ täht tekkis ja esimesed raamatut olid niisugused raamatut, mida kõik lugesid ja üks niisuguse esimese raamatut, mida kõik lugesid, loomulikult piibel ja esimene eestikeelne piibel ilmus 1739, nii et siit hakkab juba. Me võime juba hakata arvama, et kui paljud, et aastaid tagasi meil on siiski juba seesamune kirjakeel või trükikunsti juba meil Eestis siin olemas paljude esimesed raamatut muidugi trükiti Saksamaal ja, ja see on ka ka iseenesest mõistetav, sest et meie olime ju sakslaste juhtida ja alluda siis nii see aga siis hakkas juhtuma. Ja, ja kui, kui me lõpuks nüüd hakkame vaatama selle peale, kuidas siis raamat hakkas edasi arenema, siis tõesti-tõesti alguses olid need raamatud peale piiblit olid niisugused raamatud, mida lugesid kõik ja mida sündist kõikidel lugeda, ühesõnaga nad olid lihtsas keeles jaa, jaa, arusaadavad kõikidele nii täiskasvanutele kui lastele ja tänu sellele nad olid loetavad nii täiskasvanutele kui lastele. Ühel hetkel oli siiski jõudnud kätte juba niisugune aeg, kus selgus, et ühesõnaga, et lastel on ikkagi vaja teistsuguseid raamatut kui täiskasvanutele, sest maailm olgu ta nii lihtne, kui ta omal ajal ka oli, oli siiski natukene teistsugusem, kui täiskasvanute maal. Lapsed ei käinud teooriust tegemas ja, ja muud niisugust asja. Aga aga, aga samal ajal lapsed mängisid samal ajal lastel olid omad Kokkukäimiskohad, kus tehti hoopis midagi muud kui täiskasvanud tegid ja said nad nähtavasti kokku ainult kaks korda aastas niimoodi ühises pereringis. See oli siis jaanipäev, kus siis pilutseti tule ümber ja teine nähtavasti niisugune päris kokkusaamiskoht, kus kõik pere kogu pere oli koos jälle oli, olid jõulud, nende vahele jäi siiski, nagu öeldakse, oma olemise aeg. Kuna oli ikkagi juba jõutud niisuguse hetkeni jätkuda, et kuidas siis ikkagi nüüd õppida seda luga lugemist õppida, kuidas tähti tundma õppida, siis pidi tekkima ka niisugune hetk, kus on vaja esimest aabitsat, kus on AP-d ja kõik muud niisugused asjad juba sees. Ja et laps õpiks, õpiks need tahet tundma, siis selleks oligi vaja seda esimest aabitsat, mis ilmus 1641 eesti keeles esimest korda. Õnnetuseks on lugu nüüd niimoodi, et meie näitusel neid aabitsaid ei ole ja ei saagi olla, sest et need esimesed eestikeelsed aabitsaid on kõik välismaal. Esimene eestikeelne aabits on näiteks Lundi ülikoolis praegu olemas, see on ainukene või kui ma tahan aabitsat näha, siis me peame sõitma Rootsi ja vaatama seda aabitsat seal. Nii ta õnnetuseks on. Aga oluline on see, et ta on ikkagi olemas, et on ajaloo jaoks säilinud. Ja see on muidugi oluline ja annaks jumal, et ka tulevikku praeguste aastate raamatut säiliksid täpselt samamoodi kas siin või kusagil mujal mis on eesti keeles välja antud, nii et see on tõesti oluline ja et meil oleks neid hoidjaid, kes oskaksid neid raamatuid hoida praktiliselt eesti lasteraamatukogus on praegu olemas. Noh, ütleme niimoodi kolm neljandikku kõikidest nendest raamatutest, mis üldse on Eestis ilmunud laste jaoks või laste tarbeks ja samal ajal on olemas ka meil suur laste ajakirjandusse kogu. Ja see algab ka nii tore, kui seda ka ei ole öelda, algab ka esimesest Eesti lasteajakirjast või esimesest lasteaias ajakirjanduse näitest üldse on siis lastelehest, mis 1900 andis välja oma proovieksemplari ja 1901 hakkas ilmuma ja oli tükk aega kõige pikema elueaga juuda praegugi olek on vist nähtavasti kõige pikema eluajaga laste ajakiri. Miks need ajakirjad hakkasid ilmuma juba selle sajandi alguses, aga oma jutuga raamatutest läheme me ikkagi tagasi veel möödunud sajandisse? Peaksime minema küll, kui rääkisin seda, et esimene aabits ilmus meil 1641, siis siis seda sõna aabits veel eesti keeles tuntud lihtsalt raamat, kust saab lugema õppida. Aga aabits kui, kui niisugune, kus aabitsa sõna oli juba juba ka kaane peale trükitud ilmust alles 1845, neetud. Ühesõnaga mitu sajandit läks enne mööda, kui me saime aru, et mis asi see üldse on, millest laps hakkab, hakkab oma kirjatarkust õppima, et see tuleb välja aabits. Aabitsaid on ilmunud ju nii põhjaeesti keeles kui, kui lõunaeesti keeles, kes teie olete, põhjaeestlane või saapa, mina olen rumal, vat mina polegi põhja ja lõunaeestlane, mina olen keskeestlane Eestimaa südamesse. Sinna Põltsamaa juurde jääb, minu kodukohast jääb ainult paarkümmend kilomeetrit, nii et ühesõnaga nii veider, kui see ka ei ole, et alguses olid tõesti lõunaeestikeelsed ja põhjaeestikeelsed aabitsaid ja ja võrukeelset aabitsat ja võrukeelsed on tagasi all. Aga lõpuks kuskil siiski keel ühtlustati niimoodi, et, et selleks sai vaat seesama Kesk-Eesti ehk see, kust, kust mina pärit olen. Ühesõnaga see see keel ja seda keelt me räägime praegu ka siin ja raadios ja televisioonis igal pool. Ma arvan, et Eesti rahva harimiseks on olnud siiski väga tähtsad asjad just nimelt need aabitsat ja kõik need esimesed esimesed geograafiaõpikuid ja bioloogia õpikud ja need on üsna ammu juba ilmunud, siis ma vaatasin järele, et ühesõnaga 1849 oli, ilmus email esimene täiesti tõeline esimene geograafia õpperaamat lastele. Ja selle pealkiri oli maailma maade õpetus. 1853 ilmus näiteks õpetas jumala loomadest, mis maa peal on, see tähendab siis seda, et see on Soloogia õpik, esimene zooloogiaõpik eesti keeles, 1854 geograafi ehk õpetus maailma suurusest ja maailma maadest veelkord, et ühesõnaga geograafia vastu on meil, eestlastel on olnud väga suur huvi ja noh, mis, mis seal siis ka salata, eks me oleme ka mööda maailma rännanud väga ammu juba ringi kui laevnikud. Ühesõnaga, kuna me oleme ikkagi sealne rahvas ja meie peame ikkagi teadma ümber ja mis me meist eemal eemal on, et ühesõnaga geograafia on meil olnud alati niisugune mingisugune lemmikteema. Ja 1855 ilmus esimene füüsikaõpik eesti keeles viisika ehk õpetus loodud asjade iseviisidest ja vägedest. Ja 1858. Ilmus meil niisugune tõeline, esimene tõeline ajaloo õpik ja see on siis sündinud asjade jutustamine, nii et nad kõik on siin kuskil laua peal ka olemas, nii et me võime neid ka siit niimoodi vaadatuna. Siin on isegi lühikene õpetus õigest kirjutamisest ja arvamise ehk rehkendamise raamat ka eelmise sajandi keskpaigas me oleme ikkagi osanud juba üsna palju niisuguseid asju, mida me hakkame praegu minetama. Õnnetuseks. Kuna meile on peale tulnud arvutid, kes teevad meie eest kõik need asjad ära, nii et ühesõnaga hoidku jumal selle eest, et ühesõnaga, et meie meie ka selle eesti keele unustaksime. Sest kes siis loeb, loeks neid raamatuid, mis, mis on ikkagi juba mitusada aastat tagasi tagasi eesti keeles ilmunud. Keegi peab jääma selleks, kes oskab neid lugeda ja kes see siis ikka on, kui mitte-eestlane ise? No loodame, et seda ei juhtu, hoolimata sellest, et meie noored on praegu sukeldunud nõndanimetatud tiigrihüppes ehk internetimaailma aga küllap selle kõrval jääb alati raamat püsima. Ma arvan seda ka praegu siiski veel ja, ja ma usun, et, et see niimoodi saab olema, kuigi arvuti on meil praegu võõrkeelne, seetõttu me peame tundma lihtsalt võõrkeeli, aga väike rahvas on alati osanud võõrkeeli, et ühesõnaga need võõrkeele õpikut ja, ja kõik muud õpikud, need on meil ammu-ammuilma juba ka hakanud. Ja, ja säilivad siiamaani, nii et, et siin siin selles ei ole üldse küsimus, ainult küsimus on selles, et kas see väike laps tähendab tahab jääda eesti keele juurde või ta jätab selle eesti keele maha, kui ta selle maha jätab, siis on noh, siis ongi see õnnetus käes, et kes meil neid raamatuid nüüd load, mis meil siin praegu mitmesaja aastaseid raamatuid lootke ja nendest räägib kui, kui enam keelt Beusata Esimesed võiks siis öelda ka lastele mõeldud raamatud olid niisugused õpetuslikud ja aga millal hakati ka lastele lihtsalt jutte trükkima, raamatutesse panema? Kus see nähtavasti oli, oli kuskil möödunud sajandi alguses, kus juba peale selle usulise ja õpetusliku iva taheti ka midagi muud juba lapsele anda hakkasid ilmuma siis iga igasugused muinasjuturaamatud ja tänu möödunud sajandil ilmusid esimesed vendade Grimmide tõlked meil eesti keeles ja see tähendab jälle seda, et ühesõnaga me oskasime võõrkeeli. Et me suutsime võõrkeelest tõlkida Wen, vendade Grimmide muinasjutu või Anderseni muinasjutt, mis olid samuti, ilmusid juba möödunud sajandil ja me hakkasime ise ka Faehlmann ja Kreutzwald hakkasid koguma eesti rahva muinasjutte ja avaldasid need möödunud sajandil juba ja me mõtle iialgi gaasi sellele, et missugust valu ja vaeva või seesama arstist Kreutzwald, kes tegelikult pidas arstiametit ja, ja ainult selle kõrvalt korjas kokku need Eesti rahva ennemuistsed jutud ja panin nad eesti keelde niimoodi, et seda saaks saksa isegi ja veel lugeda. Ja nii, nii imelik kui see ka on, tema tekst ei ole eriti iialgi redigeeritud, on olnud muidugi tead kus, kus lihtsalt oli vaja midagi sealt välja võtta näiteks sõna pastor või midagi niisugust, aga tähendab, et ühesõnaga tema keelt oleks keedredigeerinud, seda ei ole olnud iialgi. Aga praegu on siin meie ees tõesti hulk ilusaid raamatuid ja üks väike raamat, Me jõudsime, jaga möödunud sajandisse, on eesti laste rõõm ja see on väikse formaadiline, aga ta on ilus, värviline, ilusa kaanega. Mitte ainult ilusa värvilise kaanega, ka temal on ka ilusad värvilised pildid sees, see on siis raamat mida me võime siis pidada esimeseks eesti algupäraseks raamatuks, milleks, milles on ka esimesed algupärased illustratsioonid, sest teatavasti sinnamaani enne seda, kui see raamat ilmus, aga see raamat ilmus 1865, enne seda kasutati lihtsalt ära võõramaa raamatutest või ajakirjadest või ükspuha kust võetud pilte ja, ja need siis trükiti, noh, kas sobisid nad sinna või sobinud iga igasuguste juttude juurde. Aga see raamat on nüüd siis tõesti niisugune raamat, kus on tõesti juba esimesed spetsiaalselt sellesama raamatu jaoks tehtud pildid või õigemini on lugu muidugi tagurpidi ja selle, see, see lugu on siin kuskil me loeme selle kohe-kohe ka ette, et see lugu on hoopiski niimoodi, et kunstnik tuli meie postipapa Jannseni juurde ja ütles, et temal on vaat nii palju pilte ja tee mulle nende piltide juurde ühed ilusad luuletused võlutud ja ise tähendab, Jansen ise kirjutab seda niimoodi. Nii et mina võin selle nüüd Sid ette lugeda, see pildi tegija tulli nüüd ühel päeval minna juure, on Johann Voldemar Jannsen kohtumist kirjeldanud. Ma tahan sulle tüki 14 pilte teha. Pane sinna mõni salm juure, lase trükkida ja siis ütle vanematele, kui valmis on minna, jooksin ruttu laua rehv, tõmbasin sule Beusse ja hakkasin salmikuid kribistama, et ehkki jõuluks veel valmis saaks, mis juba peaukse ees olid. Ja tõesti, järgmise, 1865. aasta jõulude eel oli esimene algupäraste ja tekstist tulenevate illustratsioonidega lasteraamat. Eesti laste rõõm esimene Lotmani juures trükitud ja müüa ja trükkis paljast 1000 tükki, pahandas salmikute autor. Tähendab, ühesõnaga 1000 tükki trükkida muidugi ühest küljest väikese rahva jaoks ju väga palju aga, aga arvestades seda, et meie rahvakirjaoskus oli juba nii niivõrd suur, siis tõesti postipapa Jannsen oli selle peale pahane, see oli võib-olla esimene defitsiitne Eesti Eesti lasteraamat. Ta ei jätkunud mitte kõikidele ja meil on muidugi suur rõõm, et see üks ja hästi säilunud raamat on nüüd praegu ka siin meie ees laua peal ja et me suudame seda ikka edasi säilitada. Muidugi tähendab, paar aastat enne seda Eesti laste rõõmu oli ilmunud ikka esimene noorsoo raamat Eesti kena noorsooraamat, millel oli tehtud ka juba originaalpildid, nagu siis öeldi, neli kuju ehk neli illustratsiooni oli siis selle raamatu sees, selle raamatu pealkiri, jõgi, eelmise sajandi kesket, me võime siis hakata rääkima sellest, et meil on olemas oma originaal ja ainulaadne raamat lasteraamatuillustratsioon. Ja, ja kui me nüüd hakkame siis edasi minema, siis võib juhtuda niimoodi, et me peaksime ütlema, et 1930. aastal tunnistas üks inglise ajaleht nõndamoodi, et Eesti lasteraamatuillustratsioon on Põhjamaade kõige ilusam, kõige kaunim ja kõige täiuslikum. Ja, ja nähtavasti eesti lasteraamatuillustratsiooni kohta me võime sedasama öelda ka veel siiamaani. Nii et selle üle, et meie lasteraamat on kogu aeg püsinud väga heal tasemel sisulises mõttes kui kui kujunduslikus mõttes võime me tõepoolest uhked olla. No ma usun seda küll ja eks seda on näidanud ju ka igasugused rahvusvaheliselt konkursid ja, ja näitused, kus on meie lasteraamatuillustraatorid osalenud nii et ja, ja auhindu ja, ja igasuguseid igasugust tähelepanu pälvinud, nii et, et see, see on tõesti nõnda Aga mida siis veel võiks öelda Eesti lasteraamatu kohta, kuni sajandivahetus? Rääkimata kahest vennast nõiana jätnud, rääkimata Carl Robert Jakobsonist ja Eduard Magnus Jakobsonist neid möödunud sajandi elanud inimesi ja lasteraamatule nii palju kaasa aidanud inimesi, neid lihtsalt, me peame nendest ikkagi rääkima. Carl Robert Jakobson, kes tegeles paljude asjadega, paljud Eesti asjadega, kaasa arvatud seal Eesti põllumajanduse arendamine, tegelikult tema ju tegeles ka sellega, ta hakkas välja andma ka väga populaarseid aabitsaid ja kooli lugemise raamatuid, siin on mõned isegi praegu olemas. Ja nendest aabitsatest ja koolilugemisega raamatutest on ilmunud väga palju kordustrükke netatel, Jakobsoni kooli lugemise raamatut peaaegu kõikide aegade Eesti kõige-kõige trükitumad lugemikud olnud. Nende sisu oli muidugi omal ajal vastav, aga siiski siiski nad olid niisugused raamatud, mis viisid lapse ja nähtavasti lugesid neid ka täiskasvanud kogu maailma sisse. Seal ei olnud ainult niimoodi, et ma loen Altluuletust, Malone, Altjuttu, aga seal oli ka graafiast ja ajaloost ja bioloogiast ja nagu sinulgi näha. Ja, ja, ja nii edasi ja nii edasi, mõned mõistatuse ja mõned mõistatused ja kõik. Ühesõnaga ta, ta oli niisugune universaalne lugemise raamat, mis tõesti avas inimesele või lapsele kogu selle maailma. Ja muidugi kõige kõige toredamad on esimesed lugemiku lood, kus siis seletatakse näiteks, mis on, missugune on, kas. No ma üritan siis natukene siin lugeda, kas, kas on üks ülemat sugu, elajas ja tema kehamood tunnistab üht ülemat järge, ta on üks väikene lõvi, üks pisendatud tiiger, kõik on ühemõõduline tema küljes, ükski jagu ei ole liiga suur, ükski liig väikene. Kõige ilusam on tema pää kuju, mida palja ajaloo juures kõige paremini tähele võib panna. Ühelgi elaja pääl ei ole ilusam kuju. Niisugune mõnus kirjeldus veisest siin kirjutatud Kurest ja nii edasi. Kuni lõvide ja elevantide välja, keda meie lapsed ju sellel ajal pidasid tõesti niisukese eksootilistest loomadeks, kuna meil polnud ju siis veel loomadega midagi, siis siis tuli nende juurde teha ka pildid ja pilditegi nende lugude juurde tema vend Magnus Jakobson ja kahjuks on muidugi tema saatus on olnud väga, väga kurb selles mõttes, et, et meil ei ole kuskile minna, tema mälestust austada. Sest see kalmistu, kuhu Tallinnast on maetud, see on juba ammu-ammuilma ühesõnaga linna täis ehitatud ja, ja temaga kalm on seal. Kusjuures Eduard Magnus Jakobson illustreeris praktiliselt kõik Carl Robert Jakobsoni kooli lugemise raamatud, kirjutas ise. Mõned raamatuid illustreeris ka need, ta tegi need kõik puu lõikese nende saatus on ka väga veider olnud. Ta ja oma elu lõpus elas väga vaeselt Tallinnas siin siis praktiliselt kuulis siis ühesõnaga kõik tema, need puulõikeklotsid avastati, kuid sõja ajal 44. 43. aastal purult kus keegi müüs neid puude pähe. Ja tänu sellele, et üks kunstihuviline inimene seal oli, siis tähendab, tähendab osa nendest puuklotsidest, kuhu, kuhu need sajanditagused illustratsioonid oli teadvustatud, said päästetud, aga mitte kõik, mis mina nüüd praegu tagasi vaadates mõtlen, on see, et, et küll on ikka tore olnud, et, et meil on olnud see oma eesti keel ja et meil, et need entusiastid, kes on seda eestikeelset lasteraamatut ja üldse Eestil raamatut möödunud sajandil ennegi veel edendanud. Sest et kõik asi, ka kaasa arvatud ka raamatute trükkimine ja raamatute väljaandmine ikkagi seisab, seisab kuskil, mitte ainult, nagu me praegu ütleme, on, on äris, aga mitte ei, hoopiski mitte äris. Aga ta on ikkagi hoopiski hoopiski selles entusiasmist. Et ma saan selle raamatu välja antud. Et meil on raamatut, mis tähendab säilitavad meile ajastu, et kuna me oleme väike rahvas on toonud meile ka kohale teiste rahvakultuuri, iga inimene sellel ajal ei saanud mööda maailma ringi rännata. Rääkimata sellest, et siis ei olnud inimeste veel ei raadiot, televisioonist rääkimata rääkimata internetist, kuhu me praegu oleme jõudnud. Aga ometigi sellel ajal maailma rahvast jutud, muinasjutud, niisugused huvitavad raamatud nagu parun Münchauseni seiklused, igasuguseid muinasjutud Polnud hunnik on meil ju ka veel siin õige, mitmes variandis juba eelmisel sajandil olemas, tähendab, ta ei ole päris selle nime all kogu aeg ilmunud, aga noh, sajandi pöördel hakkas, oli ta juba Tommi onu Annikene, nii et tõsi ja igasuguseid muid muud niisugused asjad, need ühesõnaga. Ma usun, et Eesti rahvas võiks olla uhke, mitte ainult õnnelik, aga uhket, ühesõnaga tal on olnud võimalus juba mitu sajandit olla kontaktis maailmaga. Tänu oma eesti keelele. Ja ka siin Eesti lasteraamatukogus on neid raamatuid, millest meie teiega tahaksime veel rääkida meie kuulajatele lastele, et nad on olemas olnud, sest ilmselt nemad pole saanud võimalust pilkugi peale heita nendele raamatutele, mis meil siin praegu laua peal ees on, et seda me teeme järgnevates saadetes. Ja hetkel on nii, et ega siin lasteraamatukogus seda näitust enam küll avatud ei ole, aga kas mingi võimalus, ütleme õpetajatele lastel ikkagi oleks näha neid ajahambast puretud, aga samas siiski väga põnevaid ja päris hästi säilinud ja ilusate piltidega lasteraamatuid mõnikord vaadata? Ja loomulikult, ühesõnaga selleks tuleb tulla lastekirjanduse teabekeskuses, aga igaks juhuks enne ette helistada, et me teaksime, mida just parajasti on vaja näidata kas selle sajandi või eelmise sajandi või hoopis hoopis ei tea missuguse sajandi raamatut ja siis me võtame nad lihtsalt välja ja, ja siis me vaatame neid koos. Ja järgmine kord me räägime eesti lasteraamatu ajaloost, raamatutest, mis hakkasid siis selle sajandivahetuse paiku Eestimaal ilmuma ja mida tollased lapsed ja loomulikult täiskasvanud inimesed lugesid suure põnevusega just neid.