Kõneleme viiendast seto kuningriigi päevast. Eesti raadio poolt käis kohal Silvia Karro. Viies seto kuningriigipäev toimus kaheksandal augustil Meremäel. Päev oli tõesti väga põnev, sest läbi mõnusa mängulisuse segunes traditsiooniline vana ja reaalne kaasaeg selles sümbioosis tekkis omapärane tunne endalgi, et oled tõepoolest üks väike lüli katkematus rahvakultuuriketis, mis Setumaal tõepoolest ei ole katkenud. Õnneks, aga kui kaua veel? Sest ma ise on ju katki lõigatud. Kuningriigi päev oli täis igasuguseid võistlusi. Neid oli tõepoolest päris palju, nii naistele kui meestele leiva küpsetamisest kuni setu jõumehe välja selgitamiseni. Meistrite pink sai õhtuks päris pikk. Üks kesksemaid oli minu arvates aga Leelatamine ehk sõnalise võistlus. See on improvisatsioon, laval mikrofoni tees. Igal kuningriigi päeval on teema olnud erinev. Meremäel anti üks tund enne võistluse algust teada, et seekord tuleb laulda leenutada kodust. Kõige huvitavamalt improviseerimisanne Kõiva Värska leelorihmast. Enne oli seal portegoori kuma seal üle piiri nulli 76. aastal ma tulin siia ja siis tuli siia üle Leiko koor, ema, mul oli küllaltki sa need sõnasepp ja ja no siis oledki juba lapsest saadik midagi muud mängulas, televiisor ütles midagi lossis, kogu Aitud laulud kaid, aga mis imelauljat siis toda ikka kare jaa jaa mängu ja kõik seto laule. Kas on laulus siis parem oma mõtteid välja öelda, no see oli võimalusi rohkem. No kindlasti on. Kindlasti on kõik mure ja kõik saab ikka laulu sisse panna, küll saatena isegi pisara võiva joosta, aga laul suust või tulla, setu naine on nii tugevad, et pime noh, kus ütelda, et ta läheb tööle, tal, tal on homme, kus seda tööd nii palju, aga laul kah kogu haiged, noh, seal näiteks põllu peal edeletad, kus paneksin ILO iibele siis lävi Leis kässiga mano Malex, noh enne ka tenn laul, apsakad mõtlema, tasutud jah. Nii nii latvast niimoodi jah, laule muudkui tule iseenesest mõnikord järk tulema ja iseenesest mõningad päev homme on, sellest me hakkame mõtlema, paar rida, tule juba ära ja muudkui aga tule imesta, mu käest küsiti, et mille poolest sa tunnetad seto Muka ise endale? Ma vastasin talle niimoodi, et väga rahvusuhi isenda pärit uhka vaena mees teda pettuma loo jah. Kindlasti olge kõik uhked oma oma rahvuse, oma vanemate usu ja, ja lootustega seal ei pead Luutma ka meie lapsed. Nii et veel kord, palju õnne teile, anne ja ikka seda head sõnaseadmist igal hommikul üles tõusta. Oleks kohese laulusõnu, no ikka jah, aitäh. Praegu kuuldud laul oli küll pärit mereväe naiste suust mitte seekordse sõnalise võistluse võitjalt. Anne Kõivalt aga Niinate ära, kõik laulsid kõik selle, mis neil südamel on. Madis Arukask, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule pedaali magistrante oma uurimistöös süvenenud, samuti just setu naiste lauludesse ja demagagi kõnelesin Meremäel üsna pikalt. Setu naiste laulu on väga võiks öelda lai, käsitlen sellest vaid võib-olla ühte osa seda vanemat osa ja kihistusi, selles. Uurin selle seoseid mütoloogiaga usundiga. Minu materjal on ennekõike tekstid, mida Jakob Hurt oma ja rahvaluule kogumise kampaania käigus ütleme, 100 sadakond aastat tagasi ise oma korrespondentide abiga kirja pani. Ja minu põhiallikas ongi nende tekstide lugemine, uurimine, mõtisklemine ja neid lugedes neid uurides mõtiskledes nende ülemus ja öelda, et see on üks väga omalaadne maailm, mis on täielik väärtus, võiks kindlasti öelda, et on täiesti iseküsimus, kõiki ajas muutub, eks ole ka need naised, kes neid samu laule või sarnaseid laulavad nende mõtestatus nendesse tekstidesse on seesama, see on, see on jälle iseküsimus ja neid küsimusi on väga palju. Mis pidevalt tiirlevad selle teema ümber minu peas ja needsamadlauljad viimaste sadade aastate vältel ei tarvitse alati isegi teada, millest nad võib-olla laulavad, aga see, millest nad laulavad minu arust nad on oma kultuuri keskele õppinud laulma, on seda huvitavam. Minugi teada saaks. Kas te olete ise ka kuidagi Setumaaga seotud või hoopiski mitte? Setumaa kui sellisega ma küll seotud ei ole, mu emapoolne liin on pärit Võrumaalt, aga, aga nende jaoks on see selline setu värk lihtsalt. Aga mina olen just oma teaduse, õpingute, õpingute läbi seotud selle setu rahvalaule rahvakultuuriga ja mul on aastate jooksul väga meeldima hakanud ega ei saagi nii lihtsalt küljest ära enam. Ta on üks unikaalne fenomen siin Euroopa serva peal, ütleme nii. Mis see tavaline eestlanegi sellest teab, nii väga, ta on üks huvitav kokkupuuteala õigeusu ja Euroopa piiri peal täiesti kahe maailma piiri peal võib tõesti öelda ja need piirialad on alati väga huvitavad olnud. Sellest ka see tavatses eripära ja seda toredam, et see on nii nii hästi säilinud kasvõi selle laulu läbi, sest ega sedasorti laulmist enam palju ka Euroopa ruumis enam polekus rahvariides inimesed laulavad neid laule, mida nad on lapsest saadik õppinud, mitte nii väga neid, mis nad on õppinud mingi normatiivse esinemise jaoks, lihtsalt see on täiesti ainulaadne. Nautis neid, kuule, vaatasite. Nautida on palju aga mina ennekõike nautisin seda, kuidas kuidas ka uued aktuaalsed teemad mõtestatakse ikka selles vanas keeles vanas meloodias ümber ja mis läbi traditsioon ikka edasi elab. Kodu oli see teema, võib öelda, et nende lauldes oli väga palju ka poliitilist, mis on ju täiesti seotud ütleme setude jaoks praegu väga valusa teemaga selle piiriga, mis läheb keskeltläbi sotsiaalsete muudatustega elus viimastel aegadel. Aga jah, aga on tohutu vahe, kas seda tehakse laulu läbi või mingi ajakirjandusliku publitsistika läbi. Nii et minu jaoks on see noolitavus just selles, et et see on seotud ikkagi sellesama vana laulutraditsiooniga. Nii kenasti iga laulja interpreteerib esitatavat enda hinge ja südameprisma läbi üldse. Jaan täiesti teaduslik fakt, et need ka väga vanad, ütleme, eepilised teemad või jutustavad teemad, need alati seostuvad siiski ka selle lauliku enda eluga, tema enda saatusega. Ta ei laula pelgalt mingisugust kindlat teksti, vaid ta alati seostab seda enda kogemusega seal samal hetkel elades läbi. Kindlasti, kui tekst on rõõmsam, siis pääseb segarõõm temas esile ja, ja ta lisab sealt veel omalt poolt. Ja vastupidi, ka siin laval oli näha naisterahvast, kes lauldes pisara poetas, kuivõrd see kõik haakus tema enda eluga. Ma arvan, et setu moe setude puhul ei saagi rääkida mingist uue vana nii väga põimisest, vaid see on sihuke mina pidev jätkumine. Ma olen tõesti olnud ka välitöödel suviti seto külades ja see on lihtsalt hämmastav, kuidas minu kui ütleme, linnainimese jaoks arhailine ja täiesti ootamatu, kumab läbi nende igapäevaelus. Ja ma isegi ei räägiksin mingist vana jõue põimumisest või, või räägiks tõesti meiesuguste kaasaja inimeste vaatevinklist. Sest nende jaoks on see tõesti kena iga päev. On inimene Eestimaal mõnes muus maanurgas elab ja oma igapäevast elu elab ja ei ole eriti ka niisugune rahvaluulehuviline siis. Mis te arvate? Kas siis üks niisugune kant setuma ikkagi tegelikult on? Eestimaal? Mõtlesime tervikut igale eestlasele. Jaht on tähtis sellise väga koloriitse, värvika ja, ja iseloomuliku fenomenile, aga ma arvan, et ka mis tahes igas Eestimaa nurgas ma ei arva, ma tean, seda kindlasti on, on see alles alles oma arengus ja ei saa sugugi öelda, et, et setu setu traditsioon oleks kuidagi varem või iseloomulik, on õigem kui traditsioone, elujärg, mis on mis tahes eesti teises nurgas aga mitte ka halvem. Ei loomulikult mitte halvem. Loomulikult oli üks teadja naistest, kes sõnalise võistluse hindajate hulgas oli folklorist Vaike Sarv. Igal kuningriigi päeval on olnud selline kuningasõnalise valimine. Alguses me nimetasime seda kirjakeelse sõnaga organisatsioonide võistlus noh, tegelikult see ongi seesama, aga no rahvapäraselt nimetatakse seda teisiti. Ja tegelikult see nähtus on vanem kui sõna improvisatsioon eesti keeles. Setu naised on alati oma osa oma tarkust, oma sõnaseadmise oskust ja laulmisoskust avaldanud sedaviisi, et nad on laulnud vastastikku, see on niisugune väike võistlus olnud külas võib-olla isegi perekonnas. Ja see on lihtsalt see vahend, mis oli neil kättesaadav. See oli suuline kultuur, kus ei olnud elektrit, kus ei olnud võimalik lugeda, kuid ei olnud võimalik aega teisiti kulutada, ennast proovile panna või läbi laulu. See on tõesti väga ammune kunst ja ta nimelt lihvinud, ma julgeks öelda tõepoolest, läbi aastatuhandete on välja kujunenud teatud püsivormelid, on välja kujunenud teatud parallelismirühma teatud algriimi nisukesed tüübid korduva tegelikult aastast aastasse ja isegi kui naine ütleb, et ma tegin sellele olnud täna just siin, praegu ise siis teadlase pilguga sellele laulule vaadates võin ma küll öelda, et ma leian sellele vasteid hurda Jakob Hurda sajandi alguses ilmunud sihukeste lauludest ja muudestki arhiivimaterjal mudelitest, mida annab kinnitust, et see on tegelikult tõesti hea ja läbiproovitud see vahend, mida nad kasutavad eneseavalduseks. Mees on olnud suhteliselt vähemees, on tegelenud küll laulmisega, aga see on seotud peamiselt sellise küla vahel käimisega. Poiste niuksed, Ehal käimisi, laulud nii palju kui sellest meil teada. Aga no naised tõesti on olnud nagu võrdongi öelnud hällist hauani. Ja muidugi praegu see olukord on muutunud. Hälli juures lauldakse vähe isegi kui see hell olemas on üldse väikelapsele ja Kaidgetakse järjest vähem ka pulmad. Kolmas itkemisega kohti on niisugune vanasti üks põhiline laulmise koht, ka need on vahetanud oma ilmet ja seal väga harva või kui, siis marginaalse kusagil järgmisel või ülejärgmisel päeval keegi kusagil setu laulu laulda. Selle laulu koht on kandunud nüüd üle ühte teise situatsiooni. Õieti öeldes need on otsitud laulu, laulan endale kohta otsinud. Ja õieti need kuningriigi päevad minu meelest on selle tulemus, et laulul ei olnud kohta ja nüüd tekkis mingi inimene. Tekkis keegi antud hetkel Paul hagu, kes siis taipas, et on võimalik laulul see uus koht leida ja võiks öelda isegi ehitada. Muidugi, Paul hagu kohta peab rõhutama seda, et ta on väljaõppinud folklorist ja Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule kateedri dotsent. Tähendab, ta teadis, ja ta oskas, ta oli nii õnnelik kombinatsioon sellest kahest poolest kergistule, see on see, mida me nüüd naudime. Isegi sellel ajal, kui meie räägin, on kuulda seda setu laulu. Praegu toimub seal ka ju tegelikult improvisatsioon, sest kuningalaud on on praegu kaetud ja selle ümber on kogunenud siis kõik need, kes olid kuninga lauda kutsutud ja just nimelt Paul hagu on taasvalitud setu kuningriigi kuninga asemiku maa peale ja, ja kui vahepealsed olid niisugused ajad just nimelt see nõukogude periood, kus setu naise laul oli suhteliselt harva kuulda, aga siiski oli kuulda naised said kokku ja siiski laulsid siis praegu on ilmselt see hetk, kus seda tuleb järjest rohkem. Ja siis on nüüd küsimus on selles, et kust seda laulu järjest rohkem kuulda on, külades tegelikult väheneb. Aga ta on avalikkuse ees rohkem kuulda, kaasa arvatud raadios, televisioonis isegi on visuaalse antropoloogia festivalil näidatud, sa ütlesid. Ja kogu maailmas jaapanlased käivad filmima, see on tõsi. Aga samal ajal külas pigem oskaja lauluoskajaid jääb järjest vähemaks. Ja noored peab küll ütlema, nad võivad olla oma laulja vanaema kõrval üles kasvanud aga nad ei oska laulda. Siis see nende kultuuriline keskkond ja just muusikaline keskkond on täiesti kardinaalselt muutunud. Aga kuidas te vaika siis näete seda setu leelo tulevikku? Jah, minu käest on sageli küsitud ja mul on nagu põhjust olnud selle üle järele mõelda. Ja Ma olen isegi olnud võimalus proovida nii-öelda elus eneses, et kuidas see võimalik on. Et kas peab leppima, sellega sureb välja teatud põlvkonnaga on nendega, kes käisid kaks klassi koolis ja ei jõudnud veel nii-öelda võõrkeelt muusikaliselt õppida. Teine võimalus on siis hakati teda õppima õpetama. Ja vot selles suhtes on mul päris häid kogemusi. Inimesed, kes on saanud muusikalise haridus ja kes tunnevad nooti kes on suutelised lugema noodikirja paralleelselt selle murdekeelega ja aga siis nemad omandavad võib-olla pooleaastase kursusega juba mingisugused algoskused ja sellepärast veel rohkemgi. Ja tänavu oli Viljandis pärimusmuusika festivalil noored korraldajad olid tulnud sellisele heale ideele, et sealsetes töötubades õppida, õpetada ja õppida gaasi rahvalaulu ja ma viisin seal ühe kursuse läbi, tegime küll väga kitsa temaatikaga, õppisime mõrsjaitku. Ja miks sinna tulid inimesed, kellel oli vastav algharidus ja nad suutsid seda omandada, nii et seda on võimalik õppida. Nii et see on siis üks väljapääs ja ma kujutan ette, et, et see hakkab ehk toimima. See on väljapääs, juhul kui jätkub huvi kui on niisugune nõudlus nii-öelda, et ta on millegipärast tähtis ühiskonnas, vot see, ta oleks ühiskonnas tähtis ja oluline, see on jälle suurel määral meedia inimeste teha. Setomaa on üks näide sellest, kuidas on võimalik siiski toime tulla ja püüda seda elukepi tervena hoida. Meremäel setu kuningriigi päeval käis Silvia Karro.