Tere, mina olen Urve Palo ja te kuulate uunikumi. Tartu Ülikooli majandusteaduskonna lõpetanud Urve Palo juhtis aastaid rahvusvahelise kontserni seal ka pään Eesti haru kuni temast sai Andrus Ansipi valitsuse rahvastikuminister pronksiööd. Tema peateemaks saanud lõimumine on sõna, mis ilmselt veel tänagi kõrvu jõudes tal hirmujudinad üle selja jooksma paneb. Aga selles ametis töötas Urve Palo kaks aastat, et uute valimiste järel Viimsi abivallavanemaks hakata. Oma vana lemmiklaulu tuletab ta meelde ülikooliajast. Tõesti, kui täiesti eksprompt öelda, siis mulle meenub 90.-te aastate alguses õppisin Tartu Ülikoolis, kuulasin palju jää ära muusikat, üks lugu, eriti punased kardinad on punased kardinad ees, nende taga on peidus üks hoovus ja siis nii edasi. Et see lugu, mis lihtsalt kohe tuleb meelde ja noh, eks ta on seotud üliõpilasajaga noorusega ja sellega, et ma just sellel ajal ka oma tulevase abikaasaga tutvusin kes ise on hästi musikaalne ja eks ta võlus mind kitarri ja lauludega. Ja, ja see üürikorter, kus ma elasin, oli meil planeeritud ja seal olid juhuslikud punased kardinad ees, mida mina üldse ise olnud. Aga nii ta oli ja, ja kuidagi see kõik sobis, sellesse aega iseloomustab jah, no muusika maitseb mingil määral, sest mulle meeldib üldse selline rahulikum muusika, kui võtame väljaspoolt, siis palju-palju vanem ja näiteks Frank Sinatra on mu üks lemmikuid ja ma ei tea, seda, on raske seletada, see muusika on ju emotsioon ja ta kas meeldib või ei meeldi jaa jaa. Määr on üks, kes mulle väga meeldib, et ta on ise arenenud aastatega ja tegelikult mulle meeldivad nende varasemad lood rohkem. Võib-olla ka see, et need jäävad minu noorusaega, et eks minu maitse ju ja ise areneda edasi, et tulevad uued lood, aga neid ma kuulan hea meelega. Kodus ma ei kuula näiteks muusikat, päevas jooksul on seda müra nii palju ja õhtul ka tegelikult laps on veel nelja aastane, et sellised hetked, vahed muusika peale väga ei ole. Aga ma kuulan autos sõidu ajal kassis raadiost või panen plaadi peale, et ja ka päri vait näiteks, kes mulle väga meeldib, mida ikka aeg-ajalt kuulan ja sellist tüüpi muusikat. Jäär sündis 21. jaanuaril 1991. aastal Tartus alguse juures olid Pantokraator haridusega ristihelilooja ja lauluhääleotsija Jaan Sööt ja sealtsamast bändist ka bassimees Aivar otsing. In boil tuli malevast ja Tartu lasteteatrist ning hakkas luuletama ja laulma. Inboil ja Jaan olid väga viljakad, laululoojad lisandus Tony ja Tartsi ujuv ja reeglina pisut ebatäpne pillimäng ja bäng. Unikaalne tartu Urban folgi saund oligi sündinud, seisab jääääre koduleheküljel. InBoil lahkus bändist 2008. aasta suvel. Kuni sinnani oli punased kardinad ka ansambli repertuaaris. Laulu loomisest räägib nüüd imboil. Mingisuguse loo tekkimise protsess on minu arvates noh, kui ta lahti seletada, siis ta on piisavalt keeruline või, või segane sellest nagu mitte aru saada või, või et seda mitte osata seletada. Et reeglina lugu tekib, nii et sul on mingisugune emotsioon või pisike pilt, noh see on minu puhul nii, et sul pisike pilt või detaili, millest sa ehitad siis terve maailma või siis antud juhul loob see lugu on suhteliselt vana. Ja selle looga oli nii, et kõigepealt tuli viis ja sõnad. Aga kuidas see protsess täpselt oli? Ta ei ole osanud seda kunagi seletada, et noh lihtsalt tulevad nagu lilled maa, sest noh, see algne tõuge või olukord selle ümber oligi, et ikkagi oli üks hommik ühes toas, selles toas olidki punased kardinad. Kuidagi see tol hetkel oli niivõrd sellest või laul mingi väga lihtne olukord tekitab sinus selle tunde ja siis sellest lähtus nii et ma ei ole kunagi oma lugusid teinud kellelegi jaoks. Ma mõtlen nagu noh, ansambli või selles mõttes, et tol hetkel oli täiesti eksisteeriv ansambel ja loomulikult kui sa teed loo, siis sul on sõprade seltsimehed, kellega seda koos esitad, siis läheb see nagu automaatselt