Tere, ma olen Kaarel Tarandi tegulate hunnik. Tarandi klannile kohaselt mõnusalt muhe Kaarel Tarand on ajakirjanik, kes juhib peatoimetajana kultuurilehte sirp. Tema viimaste aegade kuulsusrikkamaid ristiretke on enese vastandamine ülejäänud meediale allikakaitse küsimuses. Meedia töö vahepeal on ta lähedalt nuusata tanud kohaliku poliitika õhustiku täites haridusministeeriumi nõuniku ja valitsuse pressibüroo direktori kohustusi. Meile räägib ta ka muusikast oma elus. Ta on olnud väga pikka aega põhiliselt seltskondliku tegevuse või selline eluline osa ilmselt nagu suuremale osale eesti rahvast, kes käivad koorides, aga mina, mina ei ole koorides laulnud, vaid seltskonnas laulnud palju koos teistega niisama. Nii et, et see on igasuguse ühistegevuse, pidulikumat sorti ja meeleolukat sorti ühistegevuse loomulik osa ühislaulmine ja, ja loomulikult ka mingisuguses eas üksteise üle trumpamine lauluga, eks ju, edukamad on need linnud ikka, kellel on ilusamad laulud nokas ka niisuguses evolutsioonilises tähenduses. Mul on õigupoolest väga mitu perioodi, mis mind huvitavad, ütleme 19. sajandi keskpaiga saksa üliõpilaslaul või 30.-te aastate helifilmis laagrid näiteks 1930.-te siis või siis siis noh, me võime kaugele-kaugele klassikute juurde ka ikka tagasi minna ja, ja nii et mind ei eruta küll see praegusel ajal tehtav popmuusika, seda kindlasti mitte. Aga noh, eks ju on ka 20-le sajandi teises pooles neid kauneid asju, mis on juba klassikaks muutunud alguse siis noh, ma ei tea, minu poolest näiteks biitlid või kuin või midagi sellist. Natuke peab ikka muusikale olema selgelt arusaadavat niimoodi, et siis on ta sisenda sümpaatset mulle ütleme näiteks sellise loo, mille nimeks on nagu sigaret nii hõõgub ja mida on esitanud Amor Trio aastal 1972 aga minul on sellega seotud selline lugu, et 72. aastal, kui ma olin umbes kuuene, muidugi esinemisi kuulanud suurt, teadlikult vähemasti aga umbes kaheksa aastat hiljem kinkis Juhan Viiding mulle näiteks sünnipäevaks need väikesed, 1900 kolmekümnendatel aastatel välja antud noodikogud, mille pealkiri oli modern lööklaulud tol ajal. Ja mis siis õutas selle toonase popmuusika ühislaulmist ja harrastamist. Põhiliselt olid need helifilmide lood ja, ja iseenesest lihtsakoelised sellised romantilised laulukesed, aga aastal 1980 tähendasid need minu jaoks hoopis midagi muud, et see oli see osa elustamist oli vanavanematel katki jäänud ja mida minut kujutluse järgi siis pidid minusuguseid selle koha pealt edasi elama sealt 30.-te aastate lõpust. Kõik selle aja kohvikukultuur ja muu kergemeelsem osa elust kaasa arvatud mitte ainult kõik need kirglikud rahvuskultuurilised tungid ja iseolemise vajadus, mis, mis olid ju tegelikult tähtsad, aga, aga 80.-te aastate selles umbses maailmas oli, oli iga killuke sealt 30.-te, sest tundus nagu eriti kulda. Noh, see on umbes sama fenomen, võis mõni aasta hiljem kandis tohutud Modern Foxi populaarsust mar. Amor Trio koosnes kolmest mehest, need olid Juhan Viiding, Tõnis Rätsep ja Lembit Ulfsak. Üsna lühidalt, aga see-eest silmapaistva eduga tegutsenud Trio esitas peamiselt 30.-te ja 40.-te aastate lööklaule. Aga sellest, kuidas kõik algas ja toimus, räägib nüüd Lembit Ulfsak. No see kokkusattumine oli täiesti juhuslik, mina olin juba kooli lõpetanud, kui ma käisin lavaka laulu eksamil ja siis Juhan ja Tõnis esitasid seal mingeid laule helifilmidest ja ma olin nii kohutavas vaimustuses eriti Juhani sellest ja ütlesin, poisid, ärge seda küll nüüd pooleli jätke, et, et laulata ainult eksamil, et seda asja peaks edasi arendama ja siis kuidagi. Kas nemad tegid ettepaneku, mina oma süütuses sattusin ka sinna ja siis siis siis hakkasimegi arutama asju ja siis ma mäletan, Raekoja platsis oli restoran, vana Toomas, kuskil keldris seal. Ja seal siis otsustasime, et paneme pundile nimeks Amor Trio endale veel ühtegi laulu meil ei olnud ja siis oli, siis oli see, et riie asutatud. Hästi vist juhuslikult, ega ma täpselt ei mäleta, hakkas Mati Talvik, noor ülikooli lõpetaja, hakkas tegema mingit saadet televisioonis, ma ei mäleta, mis selle saate nimi oli, see oli selline meelelahutussaade. Ja kuidas me sinna sattusime, ma ka hästi ei mäleta. Ühesõnaga me tegime esimene sats, kolm laulu ja televisioon finantseeris selle selle lindistamise heliloojate majas, nii et me olime väga heade spetsialistide all. Ja kui ma ei eksi, oli alguses meile neid laule õpet Olav Ehala ja nii me siis seal seal siis kolm laulu tegime ja saatis neid Jossif sageli selline väike ansambel, mis esines ka, ma ei tea, kas samas koosseisus, aga, aga samas koosseisus kohvik Moskvas, legendaarne ansambel siis sõnade eest hoolitsedes Juhanda, neid siis kohendas. Tõnis vist käis seal teatri muusikamuuseumis vanadest filmidest laule otsimas ja nii me siis tegime selle repertuaari, Taarja. Ja jutt oli sellest, et teeme need saated ära televisioonis, neid oli lihtsalt kolm või neli ja siis oligi karja tehtud, meid hakati hindama. Laulsime fonogrammi järgi, sealhulgas ma arvan, et üle aasta see küll ei olnud. Me tegime veel ühe saate millestki uhkusega rääkida, see oli uue aasta laulusaade televisioonis, kus esinesid siis Eesti kõige kibedamad lauljad. Ja ma mäletan, et me laul seal sellest muusikalist helisev muusika. Ja pärast neid laulis Georg Ots. See on mul meeles, seal oli veel Jaak Joala ja kehtigi kõvemat kõvemat kujudel seal esinemas. Ja siis minu meelest hakkasid mul mingid filmivõtted kuidagi see asi, asi jäi soiku ja siis me leppisime kokku, et lõpetame muidugi müstifitseeri isime ka seal ajasime udu, et me, meil on välisturneed tulemas ja selle eest hoolitses vikerraadio ajakirjanik üle vaalu. Kes kirjutas siis selliseid udu artikleid, mis me, mis me välja mõtlesime, siis mul hakkasid filmivõtted ja ma kuidagi eemaldusin. Jaa, jaa. Ja jäigi see asi minu poolt pooleli, aga poisid seal veel midagi tegid edasi, mingeid tüdrukuid võeti juurde, mingeid mingeid asju veel tehtud, aga sellel nii suurt edu ei olnud. Olen mitu aastat kuulanud, minu meelest me tegime üldse kokku kas 15 või 16 lugu ja need on plaadi peal välja antud. Muidugi, mis puudutab seda laulmist, siis siis Juhan oli meist laulja, meie Tõnisega hea, kui me pihta saime. Juhan mitmendale laulule tegi uue tõlke, aga ta tegi seda, ta tegi seda nii osavalt, et, et kuidagi. Ja kas see oli nüüd Juhani tehtud või oli see eestiaegne, selline üsnagi naiivne tekst?