Tere, mina olen Sven Sester ja te kuulate uunikumi. Kunagi jõmmi kütina tuntuks saanud IRL-i poliitik Sven Sester on ettevõtja, kes nimetab laulmist tõeliseks naudinguks. Kui varem leppis ta kooris olemisega, siis tänu laulud Tähtedega saatele kuuleb publik ka tema soolo esitasid. Muusikast räägime trenniga ka siin ja praegu. Muusika tegelikkuses on on mind elu jooksul pidevalt ümbritsenud, et võib-olla mingitel eluetappidel rohkem mingitel vähem, et kui me räägime sellisest vähemalt etapis, siis mis sealsamas teksti võib-olla praegune etapp ongi see, kus mind nii-öelda vähem see ümbritseb ja noh, põhjus on väga lihtne, et lihtsalt lihtsalt aega on niivõrd vähe, et pigem praeguse võtab veel niipalju kui tapp, kuulad raadiot ja heal juhul jõuad mingile kontserdile küllaga varasemates etappides peaasjalikult selline teismeliseiga, et siis oli, oli ikka sellist fanatismi rohkem ja see muusikažanrid oli ikka seinast seina, mis siiamaani mind natukene ka hämmastav, et tõsilugu, et, et alates Teppess mõõdiste lõpetades Led Zeppelini, mis annab mõista, et, et ega ma vist väga selget valikut reaalelus ei olnud tegelikult sel ajal, kui ma noor olin. Aga siis sel ajal ümbritses mind see muusika kindlasti palju-palju rohkem, et ma olen ikka erinevate ansamblite, meid, vinüülplaate just episoodi pole, ma mäletan, et kõik, mis vähegi tema kohta oli, et mul oli nagu olemas samamoodi kaelphabil aga, ja Led Zeppelini ja nii, et tõesti see valik oli päris suur. Ma arvan, et ta peaks mul olema ema juures kuskil kappides kõik veel alles, et tema mäletan ikka seda aega, kus ma olen kaheksakümnendatel käinud Harju mäel plaate vahetamas ja, ja ka siis 25 rublaga vastavalt, kas ostmas või müümas, et ka need ajad on mul tegelikult ähmaselt ikkagi veel meeles. Et ma arvan, et kogu peaks ikka alles olema, et vaevalt küll, et kus ma olen, tikandid ära viskasin nad, aga ma pean tunnistama, et ma peaksin otsima pealt, et need üles leida, aga ma usun, leiaks ülesandeks. Ma kujutan ette, et tegelikult on väga paljusid eestlasi kindlasti kuskil hinges kandnud ja, ja mis on nagu mulle mingi väga sellise sümboolse tähendusega on tegelikult laul, kui on meri hülgehall, filmis, siin me oleme. See laul on tegelikult aidanud mul mingitel ajahetkedel oma elus tegelikult edasi minna, nii üllatav kui see ei ole sel aastal 1988, kui ma olin nõukogude armees ja olin, olin sellises kohas koorem burksenguks lõuna oraalides, selline nafta ja sõjaväelinn. Ja mul on nii hästi meeles, kuigi sellest on nüüd üle 20 aasta möödas on mul hästi meeles see, et 88. aasta septembris aeti meid siis kõiki neid noori sõjaväelasi niinimetatult aeti välja lõuna oraalides kartuleid korjama ja tegemist oli sellist esimeste öökülmadega ja nii et seal ikkagi juba oli kerged miinuskraadid, need kartulid samal ajal vaja üles võtta ja siis nii selgelt meeles, et naati meid välja sellises ööpimeduses hommikul, et vaatad mingite autode tulede valguses pidin neid kartuleid korjama ja siis oli niivõrd külm oli olla ja, ja niivõrd halb ja vastik ja kodust eemal ja nii edasi ja siis ma laulsin seda omaette, seda, seda laulu, kui on meri hülgehall, et mul nii selgelt meeles ja see kestis mitu nädalat, tegelikult iga hommik, et no vot niisugune huvitav nüanss. Küllap on Sveni lõigus ja laule, kui on meri. Hülgehall mahub paljude eestlaste hingesappi. Selle muusika autoriks on legendaarne Ülo Vinter, sõnad on Enn Vetemaa sulest. Winter kirjutas mitu muusikali, üks näiteks Pipi Pikksukk, millest sai kuulsaks Laul Põhjamaast. Tema teine muusikal oli suvitajad, mille filmiversioonis siin me oleme kõlanud, kui on meri. Hülgehall saigi tuttavaks ja populaarseks just sealt. Esitajateks Kadri Jäätma ja Lauri Nebel.