Tere, hea klassikaraadiokuulaja, järgnev saatetund on Võrumaast paigast, mis tundub olevat nii kaugel, kuid tegelikult on ju siinsamas meie kõrval koht, mis oma imelise loodusega on pannud kripeldama nii suurte rahameeste taskud kui ka lihtsa loodusesõbra hinge. Võru järve linnake on väike, väike, puhas ja vaikne ning inimesed, kes seal elavad, on sõbralikud, töökad, külalislahked. Ja ei taha, nemad ei sammu võrragi suurlinna kultuurimelust alla jääda. Nii toimubki Võrus rida üritusi, mille organiseerimine ja läbiviimine on tegelikult ainult võrukate endi suure töö tulemus. Paar nädalat tagasi juuni alguses toimusid Võrus neljandad Võru akordionimuusikapäevad. Palavad ilmad, soe vastuvõtt, järve meeletu tõmme, parkide rahulik jahedus ja loomulikult kaunis akordionimuusika. See kohtas igat võrusse sõitjat. Püüan siin sullegi hea kuulaja edasi anda neid Võrus toimunud jutte, teid ja kõnelusi nii osavõtjatega esinejatega kui ka lihtsalt linnakodanikega et nende muusikapäevade meeleolu veidigi sinuni tuua. Muusika, mida saates kuulame, pärineb Tiid kalluste Villu Veski plaadilt Põhjala saarte hääled. Et aga kohe alguses pilt selge oleks, teeme juttu akordionimuusikapäevade peakorraldajatega, Võru muusikakooli direktori Ilmar kuduga ja sama kooli akordioniõpetaja Siiri Kahariga. Kuidas see asi siis kõik kunagi alguse sai? Asi sai alguse sellest, et meil on koolis väga suur akordioniosakond, meil on palju õpetajaid, teatud ajal olime nagu peeti vabariigis isegi võib öelda nagu eliitkooliks. Väga palju oli häid mängijaid, kes konkurssidel ennast hästi näitasid. Mul tekkis mõte, et miks mitte siin võrus korraldada akordionimuusikapäevi, et anda võimalusi esineda vabariigi muusikakoolide õpilastele. Ja muidugi suureks initsiaator toriks oli meie kooli endine kasvandik, Tikkalluste praegune tuntud akordionist. Ja tema initsiatiivil ja siis meiega löömisele said päevad teoks ja niimoodi läkski. Ja need muusikapäevad korduvad igal paarisaastal ja tänavu oli siin külalisi üle 60, nii palju kui ma aru sain, kuidas te need külalised siia kõik kokku kutsute, millal hakkab see organisatoorne töö? Ettevalmistustega me alustame hilissügisel või ütleme siis jõulukuul ehk konkreetsemalt ja saadame oma sõpruskoolidele välja kirjad ja nendele koolidele, kes on alati meie pidustustest osa võtnud, et Võru järjekordselt organiseerib, kas te olete huvitatud osa võtmast ja siis on eelregistreerimine ja siis nad panevad ennast kirja, kes siis tuleb, kui paljuga ja meil on selline traditsioon, et me tahaksime, saadad igast koolist, oleks vähemalt neli akordionistid noort koos õpetajaga, et siin kohapeal moodustada akordioniorkester, mis on ka väga huvitav ja kuulajale huvitav ja meile endale ka saab ikka oma neli-viiskümmend mängijat lavale korraga kokku. Kuidas nüüd käib siin kohapeal, Võru linnas nende kontserdikohtade leidmine, sest kõik need kolm päeva, mis on käinud, need muusikapäevad igal pool tuleb Akoldeni muusikat. Kui palju see seenile linnasisene töö aega võtab, et inimesi teadvustada, tulevad mängijad tulevad pakkuma head muusikat? Meil on kaks põhilist kontserdi kohta on kultuurimaja Kannel, see on suur, autoriteetne ja seal toimuvad kõik linna tähtsamad muusika ja kultuuriüritused ja muusikakool tähendab nende kahe maja võimalusel me kasutame maksimaalselt ära. Ja siis me pakume kontserte kõikides võimalikes kohtades nagu tänavat. Kaubamajaesine plats kohvikutes, baarides, pubides. Ja paistab, et ikkagi mängijatel meeldib mängida ja on ka kuulajaid. No ühed muusikapäevad on muidugi väga tore mõte, aga me elame sellises ajas, me kõik teame, et iga liigutus maksab. Kas Võru muusikakool on mingi erilise sponsorluse, kuidas nüüd öelda, hoida või, või kuidas te ennast majandada nendel päevadel? No meil on tagatis olemas ja tagatis on Võru linn, Võru linnavalitsus, Võru linnavalitsus kiidab heaks taolised muusika ettevõtmised ja kui meie oma rahadega hakkama ei saa, siis ma usun, et linn jätab ja me oleme saanud toetust kultuurkapitalilt kahjuks sellel aastal. Eesti Kultuurkapital ei leidnud võimalust meile raha eraldada akordionipäevade korraldamiseks, aga kohalik ekspertgrupp meile väiksest summa võistumängimise korraldamiseks eraldas. Ja oleme leidnud ka üksikuid sponsoreid kohalike firmade hulgas. Et üritused õnnestusid, meil on hea koostöö kohaliku ajalehega kohaliku raadioga, kes on ka meie kaudselt sponsorid, meie reklaamirahasid üldse ei kuluta. Ja nii need asjad mitmekülgse ja sellise hea läbisaamisega korraldatakse. Kuna meile tuleb siia noh, 60 esinejat väljastpoolt Võru siis on vaja nad kõik majutada. Ja selleks on meil kooli ühiselamut alati vastu tulnud minimaalse hinnaga me saame majutada. Isegi linna ainuke külalistemaja tegi meile alandust odavamalt võtab meid ööbima sinna ja nii need asjad korraldatakse. Põhiline on see, et meie akordioniosakond osakonna õpetajad on ise väga huvitatud, et oleks selline noorte akordionistid kokkusaamise võimalus ja jooksevad hommikust õhtuni, et need päevad õnnestusid. Juba eile oli siinse õhtune solistide kontsert, kus astusele Allan Jakobi ja tema trio ja toredad õpilased nii otsa kui Elleri koolist ja täna oli suurepärane kontsert, siin soome solist pakkus mitmekülgset muusikat külmes jää küll Bachi, küll Kubaid uulinat, aga kuidas need solistid on valitud nendele päevadele esinema? Huvitav, et meil on väga hea koostöö, on Elleri nimelise Tartu muusikakooliga ja kui me 93. aastal esimesed akordionipäevad korraldasid, siis üks kõige aktiivsem osavõtja oli Elleri nimelise kooli akordioniosakond eesotsas una arroga. Tähendab Elleri kooli akordioniorkester on meil alati olnud esinenud? Jaa, jaa, sellest orkestrist tulidki meile noored solistid. Külli Mölsija, Signe Vaino oma soolokavadega. Ja nüüd need noored daamid on Sibeliuse akadeemias ja nad ei ole truudust meile murdnud. Need on igal akordionipäevadel on meil esinejat ja tänavu tõid nad kaasa ka oma noore kolleegi Teemu Külloneni, kes tõesti pakkus vapustava kava väga jagama. Võru muusikapäevad on sattunud just sellisele ajale, et lastel on tegelikult vaata et kõige raskem meil on just äsja-äsja taskus koolitunnistus, nad on nii-öelda vabad, tahaksin nüüd kõikide muude asjadega tegeleda, mitte ainult istuda klassiruumis ja harjutada veel siin konkurss lausa oli. Mis võluvõimuga neid lapsi saada siis hoida selle pilli juures, kuidas see on õnnestunud. Aga see on päris keeruline, aga egas alati ei ole nii olnud aastaid tagasi nagu raskuspunkt kandus just juuni teisele poolele. Ja, ja just oli et laste muusikakoolid endiselt, noh, praegu praegu lihtsalt muusikakoolid lõpetasid oma õpetaja ja kohe sellele järgnesid koordil muusikapäevad, et lapsed olid nagu vormis veel ei olnud veel suvevaheajal läinud, aga, aga noh, sellel aastal on jah niimoodi, et, et koolide lõpetamised on sattunud selle aja peale. Elleri koolis on näiteks täna lõpuaktus. Ja kes tahtnud, see on ikkagi tulnud. Ja me hõikame selle ürituse ju sügisel juba välja. Ja kes tahab tulla, seib, arvestab sellega. Raske on üldse leida sellist aega, mis kõigile sobiks, see on peaaegu võimatu. Kasugused laulupeod on nüüd sel aastal näiteks tulemas ja siis tuleb veel akordionimuusikapäevad, tulevad kuremaal, Tartumaa korraldab. Ja siis augustist tuleb Saaremaal Reinol korraldab lava suure ürituse rahvuslane, vaheline akordionistid konkurss. Ja, ja vot niimoodi ongi, et neid üritusi nüüd ikka on, aga muidugi raske leida, aga me leidsime ikkagi, et kõige parem on kohe vahetult peale õppeaasta lõpumuusikakoolides. Me räägime nüüd natuke lähemalt sellest konkursist, mis ka nende päevade raames toimus siis see oli selline eriline, seetõttu ealine piir oli kuni 18 aastat, aga võisid siis päris sellised põngerjad ka, kes vähegi suutsid pilli hoida. Mikspärast üldse peab olema muusika vaevadel konkus, aga see ei olegi konkurss, võistumängimine, need okkad, mis asi on võistumängimine, mängimine on niimoodi, et interpreet esitab oma vabal valikul. Meil oli ainuke tingimus see, et ei tohiks ületada kümmet minutit ja ta ise teeb vabakava mis talle kõige rohkem sobib ja mida ta ise tahab mängida. Ja siis sellest, kuidas ta seal laval täpselt esineb tema esinemiskultuur. Ja, ja see kõik läheb arvesse, et seal ega seal ei vaadata niivõrd-kuivõrd puhtad või kunstiliselt, kui tasemel on mängitud, vaid üldse vaadatakse teda kui interpreedi kuidas on tema lavaline esinemine ja see oli üldmulje rohkem tudengi võistumängimine konkursil siis on niimoodi žürii vaatab, et ahaa, et tal on seal midagi natuke teksti vale tekst ja, ja ikka muusikaliselt jääb midagi puudu ja ja nii, et noh, see on lihtsalt vahe, oleks, mängib seda, mis talle meeldib, konkursid on, tihtipeale on kohustuslik ala mis võib, aga ei pruugi igavesele hästi sobida siis sinna kõrvale vaadata mingisugune sellest erineva karakteriga pala ja, ja see teeb asja üsna keeruliseks. Võistumängimine on siis nii, et oleme ju klassikat, kes tahab mängigu tantsumuusikat mida iganes lihtsalt tema kui interpreet jah, temaga interpreet ja miks mitte mõni väikene võib olla väga tore esineja ja, ja võib tõesti nii-öelda ära teha kaheksateistaastasele Nende hulgas, siis valiti välja kolmik. Tänavu oli üks eripreemia siis parima nüüdismuusika esitamise eest ja teine koht läks jagamisele. Aga esimese koha omanik sai ühe toreda ka vist mu meelest traditsiooniline on see juba sellise mälestuseseme? See on kunstniku poolt valmistatud, nii nagu need lapsed ütlesid mulle lõõtsamees, ma ei tea, kas see on tema nimi. No kes see kunstnik on, kes sellise toreda mehe oli valmis teinud? See on väljamõeldud Võru Kultuurkapitali poolt ja see meie folkloorifestivalide maskott ja seda seal tõesti lõõtsamees. Võrumaa on sellepärast kuulused, meil elas ja töötas siin lõõtsameister August Teppo ja selle Teppo järgi on see kuju tehtud ja siis me leppisime kokku endise Kultuurkapitaliga, keda hetkel ei ole ja praeguse kultuuri ja haridusosakonnaga, et just meie päevadele sobib auhinnaks see lõõtsamees ja ta jääb püsima meil. Kui me nüüd räägime natukene sellest akordionimuusikakateedrist, kui nii tohib öelda, või osakonnast, siis teil on juut, tohutu valik, 60 õpilast, kas nii on küll, jah? Ja viis õpetajad ja viis õpetajat sidunud, tänane valik on, valik on suur. Aga, aga muidugi kahjuks on muidugi kevad ja hetkel selline eksamiperiood ja ja paljud lapsed lihtsalt ei saanud osa võtta eksamite tõttu põhikoolis ja. Eks rohkem võimalust esineda ka külalistel. Meie ise siin omas Võrus saame küllalt mängida, meil on aastas mitu kontserti, on osakonna kontserdid ja ja kontserdid lastevanematele ja iga õpetaja teeb oma õpilastega kontserdil oma lastevanematele ja nii, et neid esinemisvõimalusi siin on, et anname nagu rohkem võimalust külalistele. Sest tegelikult praegu on väga piiratud ja, ja kõik, kes tulevad, kõik tahavad ikka mängida. See, et 60 õpilast õpib akordionit Võru muusikakoolis see tähendab seda, et paljud neist ikkagi lähevad ju ka edasi seda pilli õppima. Kujutan ette, kas teil on mingisugune ülevaade, et kes on läinud ja kuhu on läinud ja kui kaugele on jõudnud ja kas mingisugune arvepidamine käib kuskil kooli kroonikas? Minul isiklikult on oma arvepidamine. Mul on olemas märkmik, kuhu ma olen üles märkinud, alates minu siia Võrru tööletulekust kõikuma lõpetajad ja kõik, mis on neist edaspidi saanud kus nad töötavad, kus nad on õppinud. Ja, ja mul on üldiselt läinud väga palju muusikasse minevikku no varasematel aastatel ka ikka lausa võitlesin veel minna. Ja valmistasin neid ikka selleks ette nii moraalselt kui ka tegelikult pillimängus, et, et nende elude oleks seotud muusikaga, aga praegu on elu selline, et ei ole muusikutel eriti tööd. Ja palgad on väikesed ja ma julgen endale seda patuhinge peale võtta, et ma võib-olla äkki mõne noore inimese tulevikku selles mõttes ära rikkunud, võib-olla tal tulevad majanduslikud raskused ja võib-olla ta ei saa tööd ja nii nagu meil see olukord siin Eestimaal on pärast on nüüd niimoodi, et, et ma lausa noh, ei mõjuta nii tugevalt. Kes tahab, tõesti tunneb kutsumust, mina takistust ei tee, aga, aga noh lihtsalt olukord on niimoodi muutunud. Meil on häid mängijaid Eestimaal, üks on muidugi tiit kalluste, kes on teinud au endale meile ja ja siis on linn. Põle Eesti on väga palju muusikakoolis akordioniõpetajad, kes on kõik meie endised kasvandikud ja peale selle on neis ta koorijuht ja muidu muusikapedagooge, et väga paljud on õppima läinud siit. Hetkel minu teada õpib neli akordialisti meil erikoolides kaks Ellerisse, kaks Georg Otsa koolis. Ja need kaks poissi, kes oli teeotsast, need olid ka siin ju otsid osa sellest meie pidule alati tulevad. Kui nüüd rääkida natuke ühest rõõmsamalt asjast, siis eks tore asi oli see tervitus kontserdil, õpetajate ansambel, kas see eksisteerib kogu aeg või pannakse see kokku, mingisuguseks erijuhtumiks või niukseks pidupäevaks, kuidas selle ansambli elulooga, vot see sambel on juba staažikas. Tegelikult õpetad hakkasid mängima juba 70.-te aastate algul. Me hakkasime andma linnale kontserte, muusikakoolide õpetajate kontserdid olid ja siis me tegime duetti, ansambleid, hiljem tulid meile kaks noort õpetajat, elejaid, invent tulid meile siia. Ja siis me lõime juba suurema ansambli ja me oleme selle ansambliga väga palju käinud esinemas ja me oleme osa võtnud suurüritustest. Kunagi oli selline üritus nagu süvamuusika festival, üleliiduline, seal me saime laureaaditiitli. Siis me kõik akordionimuusikapäevad, mis Eestis toimusid Rägaveres Pärnus. Me mõtlesime suurt osa ja praegu ka oleme. Kui vajadust on, kutsutakse, tuleb jälle kokku, mängime eelmisel aastal andsime Kuressaares akordid muusikapäevadele suure kontserdi 45 meetritele kala. Ja, ja tegelikult on niimoodi, et tsement endid ka innustab ja nagu liidab meid kokku. Väga tore on proove teha. Jaa, jaa. Kui ikka proovi elada enne, siis jälle lähme hea tujuga tööle ja ja nii, et meile meeldib endale ka mängida ja muidugi see on ka nagu agiteerib noori muusikasse tulema, kui ikkagi juhtuvad noored vanemad kuulma, võib-olla teinekord meeldib meie mäng, hakkad mõtlema, et tasuks võib-olla oma lapski panna muusikakooli õpiks mängima ja ja ka see on üks eesmärk, nii et mitu eesmärki. Kui nüüd rääkida veel sellest muusikapäevade organisaator poolsest küljest pisut, siis maailmas ju, et üldse kuskile minna on tohutu suured osavõtumaksud ja kõik, nii, ma tean, et siin mingisugune maksaga, see on suhteliselt väike. Öelge, mis kasu-is on Võru muusikakooli, et ta Terre aasta rühib ja sahkerdab nende organiseerimisega nende kokkukutsumisega ööbimisega majutamisega, toitmisega, labadega, kontserdiplatsi taga ja kõik kõik muu, mida ma ei oskagi üles lugeda. Kas moraalne tasu on siis nii tohutu sellele koolile? On küll, sest muusikakooli võiks eksisteerida ainult selleks, et lastele muusikatunde anda. Ja kui linn maksab kinni selle laste koolitamise ja elakse muusika kor rahulikult ära. Kuna Võru on suhteliselt suur linn, siis ma kujutan ette, et et linn jõuab kusagil 100 150 õpilasega kooli kinni maksta ja, ja rahul, aga meie ei saa sellega piirduda, sest kool peab tõestama, et ta on ikkagi Võru linnale vajalik muusikaasutus. Ja tundide kõrval me ikkagi tahame ka muusikat propageerida. Linn andis meile väga suurepärase maja, meil on endine parteikomitee hoone täielikult meie käes ja meil on suur saal, 200 kohaline saal. Ja Me organiseerime regulaarselt süvamuusika kontserte ja on ka loogiline, et ka kool ise teeks aktiivselt kaasa. Ja sellepärast ongi, meil on kaks tugevamad osakonda, on revisjoni osakond ja puhkpilliosakond. Akordioniosakond korraldab akordionimuusikapäevi ja puhkpilliosakond on hakanud korraldama Võru vaskpillipäevi, millised toimuvad igal aastal augustis, kuhu. Me ootame ka ligi sadat noort vaskpillimängijad üle Eesti. Selge see, et see on koolile suhteliselt kulukas ja linnale kulukas. Sest ei ole võimalik, et me osavõtjate käest nõuame nii palju raha, kulubki kinni maksaksid. See osavõtumaks, mis me sellel aastal oli kehtestatud, see katab ainult laste osalise toidukulu. Ja rohkem nagu külaliste käest, ei küsi raha. Esialgu. Nii et külalised on igatpidi oodatud. Millal siis järgmised need Võru akordionimuusikapäevad toimuvad? Midagi ei luba, aga kui, siis kahe aasta pärast. Võin ehk lisada niipalju, et muusikakoolid need on kohaliku linna või valla finantseerida ja selle üle on väga palju politiseeritud, sest muusikakool on suhteliselt kallis, meie koha maksumus on tunduvalt kõrgem, kui on üldkoolis, kus klassis käib 40 õpilast sest meie õpetame pilli mängima individuaalselt ja selle tõttu. Meie koha maksumus on suur ja siis oleneb volikogust, kuidas volikogu mõistab seda. Kui volikogu arvab, et milleks me nii kallis kooli peame üleval, siis võib tulla, likvideerib kool ära, kuigi noh, Võrus ma usun, seda ei juhtu. Aga siin vahepeal oli tõesti probleemid, et vallaton, vaesed, linnatan, vaesed, et milleks raha kulutada sellise sellise asja peale need suuri lubadusi anda, et me aastal 2001 olema sama rikkad ja sama hästi toetatud linna poolt kui nüüd? Ei tea, loodame siiski ja tahaks, et kool jätkaks seda hea traditsiooni. Nii et loodame, et akordion heliseb jälle. Muusikapäevade raames toimunud võistumängimise žürii tööd vedas Võru muusikakooli kunagine õpilane, praegune Eesti akordioniliidu esimees ja vabakutseline muusik Tiit kalluste. Ja kuidas žürii oma tööd tegi, sellest ta kohe meile räägibki. Žürii otsustamine ei olnud täiesti hõlbus, kuna kuna mängijad olid väga-väga erineva ettevalmistusega, olid olid õpilased, kes, kes paar-kolm aastat on õppinud akordioni ja samal ajal osales mahtus konkursi raamidesse õpilased, kes õpivad juba Elleri või Otsa muusikakoolides ja, ja kuna konkursi tingimused lubasid osaleda 18. eluaastani, siis siis oli neil ka veel veel võimalus osaleda. Et tõesti otsustamine ei olnud lihtne. Tehniline tase oli väga erinev, aga katsusime siis oma hindamisel lähtuda rohkem muusikalistest kriteeriumidest ja, ja musitseerimisega printsiibil. Proovisime nüüd lähtuda sellest, et, et laps, kes mängib, kes mängib üsna esimesi samme muusikast, et tema, tema fraasi fraseerimise oskus tema muusikaga kaasa hingamise oskus. Ühel lapsel on see nagu õpetaja poolt sisse drillitud. See on tore, kuid teisel teisel on see loomulik musikaalsus antud kolmas näeb lihtsalt artistlik välja. Neljas on hirmus tagasihoidlik ja just siin tuli valida meil just see artist likum loomulik musikaalsus. Mis, mis meie arvates siis antud konkursil sai, sai määravaks koha jagamisel. Käes on südasuvi ja, ja Eestimaal on iga aastaga aina rohkem ja rohkem toimumas toredaid ka akordionimuusika, kas festivale või võipäevasid või lihtsalt kontserte. Öelge, kas akordion on Eestimaal praegu populaarne pill? No ma julgen küll öelda, et ta on oma populaarsust või nii-öelda akordionil raiessaans etanool laarsust jälle tagasi võitmas, kui mõned aastad või ütleme, kümmekond aastat tagasi oli akordionimuusikaüritus väga haruldane, kogu vabariik jooksis ühte nurka kokku, ütleme nii, otseselt siis siis tänapäeva täna vaatame, eeloleval suvelgi on mitmed-mitmed, akordionimuusikaüritused toimumas, samal ajal akordion, kõlab jazzklubides, meie, meie omad eesti akordionimängijad suudavad täita. Jäts, jätskaar galaõhtu, nii nagu siin mõned kuud tagasi Tallinnas Sossi klubis toimus. Samamoodi on 2000. aastal Kuressaares toimumas rahvusvaheline akordionikonkurss, nii et üritusi on akordion, kõlab nii mitmeski bändis juba vahepeal, teda oli väga harva kuulda, et ma julgen öelda, et naturaalpillid, Nende hulgas ka akordion, võidavad taas oma populaarsust. Süntesaator leiab oma koha kindlasti, aga naturaalne pillid on see, mille juurde tuleks ikka ja jälle tagasi. Kuigi kontserte, kus esinesid nii väikesed pabulad kui suured kunstnikud, oli ühtekokku kolme päeva peale 16 jäid tõelised pärlid ikkagi vee peale väga kauaks Läks sätendama. Üks meeleoluka maid õhtuid oli Allan Jakobi esinemine Võru kultuurimajas. Sain Allani jutule kohe pärast pillimängu. Allan, just kaks minutit tagasi lõppes seal kontsert. Ütle, missugune tunne sul on. No kontserdid praegu ma tunnen ennast väga, kõige õigem sõna märjalt, kuna sõna otseses mõttes särk on täiesti läbimärg. Ja mitu kilo nähtavasti kaotatud. Kivirähu raamatus on selle kohta kirjas, et varsti on viis kilo ja kassipära. Ütle mulle, kas need improvisatsiooni, mis sul seal lava peal on, on need sul alati ühesugused või lähed sa noh, vähemalt paistab, et sa lähed niivõrd sinna muusikasse sisse, et need on alati erinevad või tuleb see harjutamise käigus või kuidas meisterlikkust sul on saavutatud? Ikka muusikakäigus, ei noh, kindlasti ei ole sama, ei ole midagi, see ei saagi sama olla siis papp. Ütleme nii, et kui tahad sama mängida, siis peadki harjutama. Kui palju sa päevas harjutad või palju sa üldse harjutad? No mul oli siin väga suur vahe sees, kui ma ei jõudnud üldse harjutada, lihtsalt muud, mitte muud tööd, aga muusikaga seotud tööd oli niivõrd palju, et lihtsalt ei jäänud mahti. Aga nüüd vahepeal me olime kuus nädalat järjest Silja Line'i laevade peal töötasime ja siis ma proovisin ennast kokku võtta, nii et iga päev ikka natukene harjutasin ka natukenegi. Ja kui sulle tehakse see ettepanek, sind kutsutakse kuskile. Kas sa küsid, et kellele sa mängid või kuidas sa otsustad selle õhtu kontserdikava või selle repertuaari et mida sa sellel õhtul mängid, sest publik on ju erinev igas kohas. Ega seda ei teagi kunagi ette. Sellega ikka tihtilugu võib ju mööda kaval. Sest, et nagu, nagu siingi isegi kontserdi ajal ei saanud nüüd aru, et kas, kas nüüd on siis kas publikut nagu huvitab see, mis me teeme, või ootaks nad hoopis midagi muud, aga aga üldiselt on mul selline seisukoht, et ma festivalil, kuna ta on akordionifestival, siis ma püüan mängida sellist muusikat, mida ma muidu mängida ei saa, iga päev. Ja, ja siis niimoodi ma ise uuendan ka selle järgi, et noh, et rahvas siis peab selle ära sööma, mis ma teen. Siin peetakse selle põlvkonna paremaks akordioniristiks. Ütle mulle, kas sul ka sul endal ei ole tahtmist oma seda suurt kogemusepagasit kunagi edasi õpetada, kui olete mõelnud, et kunagi sa võiksid saada mingiks õpetajaks ka oma eriala Ja kindlasti siis neid kunagi niimoodi minna, aga praegu on jällegi see, et, et niikaua kui ikka mängumist on, ma püüan mängida nii palju, kui seda mängimist pakutakse, sest et ega ega see on tegelikult isegi väga kurb see pilt, mis meil on, et ega palju neid inimesi ei ole, kes nagu saavad endale seda lubada, et nad mängimisega mängimisega toime tulevad. Noh, ma mõtlen elulises mõttes, et ainult mängimisega Toint muusikaga Ütle, mida sa nendele noortele pisikestele pabulatele soovitaksid, kes võib-olla tahaksid saada ka selliseks nagu sina? No esimene on see, mida ma tahaksin endalegi soovitama, tarvitage pille. Võru linna Tamula järv köitis igat üht, sinna kogunes kontsertide vahel rajal igat sorti muusikamehi küll suuri, küll väikeseid ja kõik nad nautisid heledat sinist vee välja kuuma liiva ja kohe järve kaldal paiknevas parki, meelate sirelite, lummava lõhnaga ja lindude vidinaga. Aeg-ajalt kostis üle järvevee kaubarongide pikka lonkamist ja puude vahelt võis näha kusagile kaugusesse kattuvaid vaguneid. Sealsamas põõsaste all peenutasid ka kaks väikest pillimeest Heidi Piret, kes vaatamata eluaastate vähesusele juba mitu head aega tõelise muusiku kirjat elu elavad. Just sellist siis, mis on kohane pisut üle kümneaastastele tüdrukutele. Kleidi. Kas sulle meeldib siin Võrus ja see on väga tore, aga miks sulle meeldib siin? Sellepärast, et siin saab igal poole kontserdil kuulata, saab õppida, mida teised mängivad ja kas sa arvad, et see on ka nagu tund erialatund, kui sa kuulud, kuidas teine mängib? Kas Allan Jakobi kontsert, Nelson? Siin on orkestri proovid olnud akordioniorkestrit, kas seal orkestrit meeldib ka mängida ja seal saab käima t kuulata, kuidas teised mängivad ja siis seal õppida ja võtta midagi, on orkestris hea mängida või on või on üksinda parem mängida saanud? Mõned asjad on hea mängida, Võru linn on ju väga ilus, mis sulle veel meeldib, on siin toredad inimesed või mis arvad? Need on hästi lahked. Tunned ennast väga hästi, oodatud külalisena on. Kas sinu jaoks on akordion nii tore pill, kas sa õpid seda pilli pärast edasi, kui sa natukene suuremaks kasvanud ja selle muusikakooli on lubatud ja mis sa arvad? Tahaks kyll õppida, ma ei tea, miks sul akordion meil sellepärast, et joones pill. Piret, sina oled üks nendest, kes võttis osa sellest konkursist või tegelikult öelgi kongos võistumängimisest siin selle Võru muusikapäevade raames, kuidas sa ennast tundsid, kas algusest peale oli see võistumängimine nagu aus või vanusetädi küllaga? Erinevad? Ma ei tea, kuidas seda nagu hinnati. Selline natuke imelik. Aga see oli tegelikult ju tore, sest sa mängisid väga hästi ja eks igaüks esindas oma kooli. Mis tunne oli seal laval olla, kui sa teadsid, et saalis on tegelikult kõik sellesama pillimängijaid ja vaatavad, kuidas õnnep jookseb ja kõik vaatavad, kuidas pill küljed on ja kui ta sulle ütles, lahti läheb ja kõik nii edasi. Oli natukene teistmoodi tunne, kui mingil tavalisel kontserdil või kuidas oli mängida sellega? Hea oli, alguses natuke närveeriminega sobib ja kuidas see korraldamine, kuidas sa sellega rahul oled? Võrreldes kontserti? Ta palju näha ja vaadata, mis teised teevad. Kas sulle seal orkestris mängimine ka meeldib? Õudselt jõuad dirigenti jälgida ja püüan küll. Kui need veel selliseid üritusi on, kas sa ikka tahaksid ikka jälle, kui mingid akordionimuusikapäevad on? Ikka tahaks. Meeldiks. Tänavad Võrus on pikad ja vales kohas üle tee minemine on vastupidiselt pealinnale päris kerge ülesanne. Tabasin teolt ühe sümpaatse vanaproua ja äikesevihma ootel veeres jutt suure saarepuulehtede all Sisnendapsi. Proua Olga, kuidas siin Võru linnas elu läheb? 82 aastane sügise ja mulle meeldib muidugi teati ebama, olen üksik inimene. Ja võib-olla noh, ei olegi nii mõnus olla, aga noh olen seda niimoodi, et olin jumalakartlik, käin, käin kiikusse, olen, suhtlen teistega inimestega ja janu. Elu läheb nagu ja parema vanaviisi. Ja kes mind ei ole solvanud, ei midagi. Mina elan siin 46.-st aastast, ma tulin Siberist. Mul praegu mitte kedagi ei ole hunt, olen üksi siin sugulasi ka kedagi ei ole, kõik on ära surnud, vanemad on ära tulnud ja, ja abikaasa on surnud ja lapsi mul ei ole olnud ja ja janu elu nagu elus olema ütelnud ja õhtul on ainult istama palga ja, ja sellega läbi saanud, muidugi on raskusi sellest, et küte ja korteri üürid on kallid ja seal siis jumal annab teile jõudu ja oleme üleval. Sellest loodab edaspidi kasvada. Kohe peaksin väikse vihmaga, me jõuame veel natukene rääkida. Kas suvel Võru linnas tuleb rohkem inimesi, kes suvel on nagu teistmoodi see linnaelu? Kuulge, ma ütles niimoodi, et jah, siin on, turismibaasid on ja ja siis sellised puhkekohad on, kus on olemas ja ütelda, mina vana inimene kohe küll ei käi, aga paljud ei tea, ei näe niiviisi niga kompolistanud kogudus kohuna, nii, aga muidugi midagi. Kas Võru linnas on kõik külalised teretulnud, kas siia on oodatud inimesi, et Võru on ilus ju ja järv on ja? Ma usun, et ei ole, kes kedagi siit välja aetud on palunud või protsessi ja proua Olga rääkis ja rääkis ikka muretsedes võru noorte halbade aja veetmise võimaluste pärast ja et linnas pole tööd ja et inimesed ei käi kirikus jääd. Jumalik annab meile jõudu. Ja tema jutt oli mu patusele hingele oma kosutav kui taevasse kogunenud äikesepilv, mis järsk oma vihmaluugid valla päästis. Muusikapäevad lõpetas suur mitmetunnine galakontsert, mis tõi Võru kultuurimaja uksest ukseni kuulajaid täis kontserte tõepoolest vääris oma nime ja kõik kuulajad jäid väga-väga rahule, nii Võru muusikakooli kauaaegne direktor maestro juurikas oma prouaga kui ka päris pisikesed lapsed. Mõni neist jäi pika kontserdi lõppu oodates hoopiski unehõlma. Tee nautisite seda kontserti, kuidas kontsert meeldis, väga hästi, meeldiv, aga meeldis. No väga vaheldusrikas ja väga huvitavaid värve oli kohe juba Aruküla kooli õpilased, näiteks väga toredaid efekte, mida saab akordioni ja teiste abivahendi ja teha. See oli väga üllatav ja väga tore ja repertuaar, keda huvitavad. Väga andekas oli Tartu kes mängis Rooma karnevali, see oli väga tugev, teine fajaja, nii et te jäite kontserdiga rahul ja väga rahule. Kas see, et Võrus on sellised toredad akordionimuusikapäevad, kas see toob elevust kõikidele, kes armastavad seda pilli? Järve ääres ma käisin ka korraselt kalda juures läbi, no midagi ei ole teha, see eestlase suvi on ju nii lühike. Keha ei esimehed, ilusad soojad päevad kohe pärast kooli lõppu mõjub, mõjutab, kohe, kipuvad linnast välja minema. Noored. Kas te tahaksite midagi nendele noortele inimestele soovida, kes siin täna mängisid? Mis edasi soovida? Ärge muusikat jätku, nad on õigel teel. Nendel on head õpetajad, kes nendega tööd teevad ja kõigis nendes saab asja muusikameestena. Kuidas sinule kontsert meeldis? Aga miks sulle meeldis kontsert? Väga ta jäi kontserdi lõpus magama, aga algul süsteemi sa nägid siis, kui ta ei maganud, kas see sulle meeldib? Kuule see pill, Meelis akordion, aga mitte sulle, meeldib-Niiles teen. Aga kui sa suureks kasvad, kas hakkad ka seda pillimäng? Veidi nii lava siis ei ole midagi, see üks akordion ära õppideks niit. Muusikapäevadel esines ka kõikidest kohale tulnud külalistest moodustatud suur akordionistid ansambel, mille dirigent oli mu hea koolivend Eero Paltseb noor muusik, kelle tõsise ilme taga leidub alati vähemalt üks hea sõna. Eiraga rääkisime juttu NRK-le kontserti ERA. Sina oled Võru muusikakoolis akordioniõpetaja, mitu aastat sa juba seda tööd teed? No praeguse seisuga sai just läbi kolmas aasta, mida õpilastel on 13 õpilast, konsul andekat õpilast on nii ja naasuguseid, tähendab nii ei saa muidugi öelda, et kõik on väga andekat, on vähem andekaid, jaan, rohkem andekaid ja mida edasi, seda vähem on andekaid, aga seda andekamad nad on. Sina oled selle suure koondorkestri dirigent, sina juhatad neid vägesid siis, kes üle Eesti on noored akordionistid kokku sõitnud, ütle, mis tunne on seal seista selle orkestri ees, saatnud niimodi pihku, saatanast jagu või vahivad nad mõned ikka nooti ja mõni on niisama närvis ja mõni on pea laiali otsas, kuidas nad sinna kupatada ühise mütsi alla? No noodid ise on saadetud laiali juba üsna mitu kuud tagasi üle Eesti muusikakoolidesse ja õpilased on nende nootidega muidugi juba kõvasti vaeva näinud, nii et otsast peale seal midagi nagu teha ei olnud, põhiliselt oli lihtsalt vaja inimesed koos panna mängima ja ega see tegelikult väga lihtne ka ei ole, sest rahvas on igalt poolt tulnud. Õpetajad on õpetanud erinevalt neid lugusid ja nüüd on oma kontseptsiooni mõnes mõttes nagu vaja natuke peale suruda, aga see õnnestub põhimõtteliselt ikkagi päris hästi ja ja terrigeerida on päris vägev tunne. Ütleme, Leenu, miks sa tulid siia võrra muusikakooli õpetajaks? See niuke like hell küsimus selles mõttes, et algselt ei olnud mul siiski teps mitte plaanis üldsegi õpetajaks hakata, aga kuna elu ja asjaolud olid sellised, siis ma tulin uuesti Võrru, sättisin siia oma elamise sisse ja hakkasin ka õpetajaks. Ja noh, ei ütleks, et see nüüd nagu pahemvariant oleks, kui teenida leiba, ainult vabandused selliseid muusikuna, nii et noh, ma olen tegelikult rahul. Ütle pärast seda, kui sa ikkagi mitu aastat Tallinnas olid ja õppisid seal otsa koolis ja Harrisid suurlinna kära, kütleme nii, ütle, kas teil ei tundu see võru natuke sulle kitsas, kas sa tunned, et sul mõnikord jääb jõudu üle, tahaks midagi rohkem teha? Ei ole sellist annet. Tähendab, üks asi on muidugi kohe see, et võib-olla ma ei ole lihtsalt suur linainimene. Ma olin seal ja seitse aastat õppisin ja aeg-ajalt tuli selline tunne, et seda kära ja, ja seda tegevust on liiga palju. Et ei ole kuskil paika, kus ennast nagu maandada istud, on metsas kuskil kännu otsas ja kuulata linnulaulu või noh, ma ei oska öelda, ma olen võib-olla lihtsalt selline inimene, kes ei ole harjunud eriti suurlinnakäraga ja võib nii öelda, et ma ei ole isegi selle Tallinna eluga päris ära harjunud, kuigi see seitse aastat. On lihtsalt teinud seda, et ma aeg-ajalt lihtsalt tunnen meeletut vajadust, ei ole Tallinna sõita, aga, aga päris elama ma sinna jääda võib-olla isegi ei tahaks. Aga mis puudutab seda, et kas võru jääb väikseks, ma ei oska öelda täpselt, sest kõik oleneb sellest, millega inimene tegeleb. Põhimõtteliselt muusika on selline asi, mida võib teha kas Võrus, Viljandis või suahiili saartel, nii et et see on täitsa ükskõik, kuskohas, ma toimetan vaikselt enna, et põhiline on see, mis sealt välja tuleb. Aga leer on, mida sa teed siin, kui sul on koolis tunnid läbi ja ütleme, sul on võib-olla mõned orkestriproovid ja mis asi mõrus teeb? Ma arvan, on ära jäätunud ja, ja lund on täis tuisanud, need tänavad, mis sa teed siin pimedas vanus? No lähen sinna, kus on natuke valgem tegeleda natukene meelelahutusmuusika tegemisega ka ja on niuke kaheliikmeline ansambel, kes siis nagu lõbustab pimedatel ja külmadel talveõhtutel kohalikku rahvast ja üldse Lõuna-Eestis ütleme, saledama, tähendab, rahul. Ei saa öelda, et ei ole ja ma arvan, et see inimene loll, kes ütleb, et ta ei ole oma eluga rahul. Mis sa tahaksid nendele noortele akordionistid ele südamele panna või soovida need, kes täna sinu kääna siin mängivad, neid ühislugusid, mida nad on talve läbi harjutanud oma erialatundides ja nad on nii palju, kui ma nende pisikeste käest küsinud olen, on nad kõik väga vaimustunud sellest orkestrist antsu midagi neile öelda. Noored inimesed, kes on alustanud õpinguid, polegi tähtis, kas nüüd akordioni erialal või mis tahes muul erialal. Kõige tähtsam, et meil jätkuks jõudu ka siis, kui nad tunnevad, et võib-olla neil ei ole ikka jõudu, et sundida ennast mõnikord veel rohkem harjutama ja veel paremaid tulemusi saavutama, sest elu on läinud selliseks, et tahetakse ainult väga häid mängijaid ja enam sellist nõukogude aegset kest pärasust nagu praktiliselt ei eksisteeri. See võtab ära võimaluse nagu keskpärastele muusikutel leiba teenida. Nii et minu soov oleks see, et kes tunnevad, et nad on ikkagi muusikast sisse võetud, nad tahavad muusikat teha, et nad püüdleks ikkagi ainult sinna täitsa kõrge tipu poole, et ei jätaks asja niimoodi. Pooljuhuslikult poolikuks just nimelt. Ütle, kas siin võrus, helisev akordion? No eks ta ikka heliseb, kui pannakse helisema. Nende maade, helises kaunis pill, akordion seal võru neljandatele, akordionimuusikapäevadel Tamula järve ääres ja lahkumisõhtul, kui tänulikud külalised oma samme kodu poole hakkasid seadma vajusid väsinud korraldajate silmadest pikki pruune põski alla suureks pisarad. Millal me siis jälle näeme? Aga näeme õige pea, sest Võru on tõeline akordionimuusikalinn kohtlemist, salati meelitab pilli mängima, uusi ja vanu sõpru kohtama ning ühiselt musitseerima. Ja Tamula, see suur, sinine ja ürgne. Olge 1000-ks terveks. Tüdrukud pea kohtume taas.