See laul kõlab 10000 rahvariides laulja suust avaral lauluväljakul Riia metsapargis. Ta matab enda alla lauluväljakut ümbritsevaga kõrge männimetsakohinat tõuseb üles pilvitusse sinitaevasse ja kandub tuule tiivul üle kogu pidurüüs Lätimaal. Läti NSV 20. aastapäeva pidustused on jõudnud haripunkti. Juubelilaulupidu. Millest jutustab see laul? See laul räägib meie suurest ajast avarast viljaväljadest ja mühamast metsadest õnnelikust elust, mis on saabunud õitsva Lätimaapinnale Läti rahva vabast loovast tööst. See laul räägib rahvaste suurest sõprusest ja vendlusest, mis väiksena soojendab ja annab inimestele otsekui tiivad. Selles laulus kõlavad tervitussõnad kommunistlikule parteile, kes aastakümnete võitluse tulemusel on juhtinud Läti rahva elu uuele Väikse küllasele rannale uuele rannale. Nii ongi laulu nimi, mille on loonud helilooja Marger Saarin, kirjanik Fritz rock tennisesõnadele. Vaevalt on lauluhääl vaibunud, kui laululavaesisele estraadile sinna, kus asub dirigendipult ruttavad jooksujalu rahvariides neiud ja noormehed, lilled käes. Mõned aga kannavad pea kohal haljaid tammepärgi. Nad tervitavad dirigenti Läti NSV teenelist kunstitegelast Jaan tuuminit, kelle juhatusel kõlas laulupeo avalaul. Dirigendisüli on peagi nagu õitsev lillekuhila õlgadel aga rasked haljad, tammepärjad. Dirigendipulti astub Läti NSV laulupeo teine peadirigent, teeneline kunstitegelane Jaan Osolin. Tema taktilöökide all saab kõlajõu Peeter Parissoni laul. Suur päev on saabunud laulule. See laul kõlab läti laulupidudel juba kolmandat korda. 1950. aasta lauluga veel korraldatud laulude võistlusel sai see laul esimese preemia. Sealtpeale on ta saanud läti laulupidude helisevaks embleemiks. Suur päev on saabunud laulule maa õites, ümberringi heliseb laul, ühte meie tunded liidab ja südant täidab rõõmuga. Me vanas igavesti noores Riias laul taeva kõrgustesse, tõuse, jõudu, anna kätele. Laul kaaslaseks meil töös ja pidupäevil. Uuesti lilled, käepigistused, ovatsioonid. Traditsiooni kohaselt pannakse jällegi dirigendile kaela suur roheline tammepärg siis teine ja veel kolmaski. Dirigendi käed tõusevad, laulupidu jätkub. Laulupeokomandosillal on nüüd kolmas peadirigent, teeneline kunstitegelane haaralt meednis. Tema esimesed taktilöögid. Ja juba läheb eestlasest külalisel südame all eriliselt soojaks. Vaevalt on aplausi esimene puhang vaibunud kui hiiglatribüünilt kõlavad sõnad autor, autor, autor, Ernesaks, Ernesaks, Ernesaks. Muidugi seal ta ongi. Külalist esimeses reas lehvivate juustega, sinihallis Eesti rahvariides. Ernesaks teeb tõrjuvaid käeliigutusi, kuid ei aita midagi. Laululavalt ruttab alla dirigent haaralt Meetnis, tema järel rahvariides lauljad. Nad haaravad Gustav Ernesaksal kätest kinni ja tal tuleb tahes-tahtmata tõusta tamme vanikutega pärjatud dirigendipulti. Laul tuleb autori juhatusel kordamisele. Vaevalt on lõppenud laulu Mu isamaa on minu arm, viimased helid ja Ernesaksa hoogsalt liikunud, käed langenud kui laululavalt ülalt ja alt. Paremalt ja vasakult ruttavad tema juurde neiud ja noormehed, käes lilled ja tamme vanikud. Mõni hetk jaga Gustav Ernesaks mattub lillesülemite ja tammepärgade koorma alla. Järgmisel silmapilgul ümbritsevad teda hallides letti vammustes noormehed. Temast haaravad kinni kümned tugevad käed ja Ernesaks lendab ikka ja jälle kõrgusse. Laululava ja hiiglasliku amfiteatritaoline väljak, kus on oma 100000 kuulajat. Pealtvaatajad rõkatab kiiduavaldustest. See on rahvaste sõpruse meeliliigutav puhang. Nagu näha ERR saaks ja tema meeskoor ei ole Lätis vähem populaarsed kui oma sünnimaal Eestis. Kui kaugele tundub aeg, kus omaaegsed Läti ja Eesti kodanluse peremehed püüdsid naaberrahvastevahelise vaenu ja vastastikust upsakust külvata samuti nagu nad püüdsid lämmatada meie mõlema rahva iidset sõprust vene rahvaga. Neist aegadest ei ole enam jäänud järele jälgigi. Ja nagu sõprusavaldusena vene rahva vastu, kelle töölisklassiga külg külje kõrval kodusõja lahingutes võitlesid kuulsusega kad, Läti punased polgud kõlab laululavaesiselt Est raadilt ühendatud puhkpilliorkestri esituses vene helilooja klieri hümn suurele linnale. Riia kultuuri- ja puhkepark või nõndanimetatud metsapark, kus toimub laulupidu, on osake piduris Riiast pidurüüs Nõukogude Lätimaast ümber hiiglasliku amfiteatri männimetsa tumerohelisel taustal lehvivad tuules 15 vennasvabariigi riigilipud. Avara kivist laululava ühes tornis lehvib Nõukogude Liidu riigilipp, teises Läti NSV sinivalge laineline punalipp. Nende all loosung Lines Ivo mürskun, Tautas Trautsima. Elagu rahu ja rahvaste sõpruslaululava ise on küll meie uuest laululavast väiksem kuid oma harmoonilise arhitektuuri ja mõlemal pool triumfikaari meenutavate sissekäikudega, mille kohal kõrguvad imposantsust skulptuurid. Kõige sellega jätab ta monumentaalne mulje. Laululava valmis 1955. aastal Läti NSVs eelmiseks laulupeoks. Ehitajad on siin kasutanud tunud rohkesti rahvusliku arhitektuuri elemente. Rahvuslik ornamentika AT laululava ülaserva ja külgi kaunistavad läti rahvuslikud mustrid. Laululaval aset võtnud 10000 lauljat on vaid üks kuuendik 60000-ni ulatavast lauljate perest, kes võttis osa laulupeole eelnenud suurest üldrahvalikult loomingulisest lauluvõistlusest. Selle tulemusel said vaid kõige paremad koorikollektiivid õiguse laulda suurel juubelilaulupeol. Jah, nagu eesti rahvast, nii võib ka läti rahvast nimetada täie õigusega laulurahvaks. Nüüd astub laululava ette kõrgesse dirigendipulti. Laulupeod neljas peadirigent, Läti NSV teeneline kunstitegelane Theodor Kalininlaulu, mis tema taktilöökide all kõlab, ei ole vaja tutvustada. See on niigi hästi tuttav ja lähedane ka kõigile meie laulusõpradele. Puhu tuul ja tõuka paati, aja kuramaale mind. Kura ema oma tütre lubas kodukanaks mull. See, mis toimub dirigentide Jan ruumini, Gustav Ernesaksa, Jan Osoliniga kordu püüdka, Teodor kalliniga. Ta külvatakse sõna tõsises mõttes üle lille sülemitega ja tamme pärgadega. Meeste tugevad käed lennutavad teda ikka jälle õhku. See ei ole mitte ainult lugupidamine ja armastust ja koorijuhtide vastu. Ei, selles avaldub armastuslaulu vastu. Sellega paiskub esile otsekui osake südameis, pakatavast, rõõmust ja pidumeeleolust. Otse hämmastav on, kust võetakse nii palju lilli. Muidugi tuleb meelde eelmisel päeval mööda Riia tänavaid sammunud lauljad ja tantsijad koosnenud pidulik rongkäik. Siis olid ju kõigil lauljatel käes lillekimbud, paljudel aga kuldsed viljavihud. Paljud lilledest jäeti Riia linna südames kõrguva Lenini ausamba jalamile mis mattus lillede alla. Ent lilli jätkub ka tänaseks ja küllap jätkub leid ka homseks. Laulupeo teiseks päevaks oli ju Lätimaa ja tema pealinn Riia rikas lilledest. Selles võib veenduda, kui kõnnid Riia parkides ja rohketel puiesteedel. See on Joosep meedini laul uus aeg Rainise sõnadele. On saabumas uued ajad. Rahva tahe neid lähemale toob. Neid kannavad mehised, õlad, neid valgustab kuumablee. Ja tunned, kuis maailm soojemaks saab. Meist igaüks ehitab maja, kus õiena puhkepõll, kus kõigile paistab päike, kus aujärjel töö ja rõõm. Nüüd saabuvad hoogsate orkestrihelide saatel laululavaesisele estraadile rahvatantsijad. Noorimad moodustavad omapärase aus paleeri. Nende vahelt astuvad läbi kergel ja hoogsalt sammul väljudes mõlemalt poolt võlvkaarte alt rahvatantsuveteranid. Esimese paarina astuvad sirgelt ja rühikalt halli habemega kalur Artur Junder abikaasa ventaga. Neil mõlemil on aastaid 70 lähedal kuid nende kerge noorusliku sammu järgi otsustades raske uskuda. Järgnevat pagar Jansulis abikaasa, liidaga tööline, pensionär, vilis Smedris ja teised kokku 32 paari. Võib arvata, et just rahvatants oli see, mis neid inimesi kunagi noorpõlves kokku viise sidus. Tead, rahvatantsule on nad ka truuks jäänud truuks jäänud kogu eluks ajaks. Rahvatantsuveteranid moodustavad kaks ringi orkestrilt, kõlavad tantsu, tantsis suur tants, helid ja paarid hakkavad kergelt ja sujuvalt keerlema. Ringid hargnevad ridadeks, siis jälle ringideks. Hoogsalt küpsetavad naiste kingad. Toekalt mütsuvad meeste jalad. Laululavale saabuvad hüplevad sammu uued kollektiivid. Meil on seljas vene ja leedu rahvariided, järgneb temporikas vele tants, seejärel hõljuv leeduga drill rumeenia tantsu esitavad aga jällegi uued kollektiivid ja rumeenia rahvariietes. Rahvatantsud lisavad laulupeole uusi värve ja uut kirevust, erksat rütmi ja hoogu. Ent see, mida me nägime laululaval, on vaid väike osake suurest tantsupeost, mis toimus järgmisel päeval dünamo staadionil. Seal esines üle 2200 rahvatantsija küll noori, küll valu, veterani. Kui rahvatantsijad on lauljate ja publiku kiiduavalduste saatel lahkunud, tõuseb dirigendipulti viies laulupeo peadirigent vabariigi rahvakunstnik Leonid liigner. Leolid vingler läti nimekamaid ja mitmekülgse maid dirigente ja tema nimi pole ka võõras meie muusikasõpradele on ju Leonid viiner korduvalt juhatanud ka sümfooniakontsert Tallinnas kontserdisaalis. Tema juhatusel laulab ühendatud segakoor Wolfgang Mozarti õhtuvaikus. Latgaljal rahvalaul, kõrged mäed on järve taga. Kõrged mäed on järve taga kasvavad seal punamarjad, pisaraid seal valab leiu nägus ette, ei tule tema peigmees, noor. Kulla neiu, ära nutta Sulle Kossima ei sõida. Mul on endal õekest kolm heledate juustega sügav sinisilmadega mari punaste põskedega. Läti NSV juubelilaulupeo üheks haaravamaks lauluks ühendatud segakooride esituses oli läti klassiku Emil Tarzini laul, murtud männid, Jaan Rainis luuletusele Emil tarsi laululooming ei ole eriti suur, kokku 30 laulu ümber kuid kõik need on võitnud rahva hulgas laialdase populaarsuse, kuuludes läti kooriloomingu kullafondi. Elades kogu hingest kaasa 1905. aasta revolutsioonilisel võitlusele lõi Tarzin viisi Jaan Rainis murtud mändidele. Selle Rainise luuletuse kohta kirjutas omal ajal läti rahvakirjanik Andrei upit. Laul murtud mändidest ei ole ainult traagiline järelkaja, haritlaskonna, revolutsioonilise organisatsiooni uus suund purustamisele vaid ta oli üleskutse võitlusele tulvil murdumatut, tahet ja mehisust. Läti lüürikas ei ole teist sellist luuletust, mis oma ilult ja revolutsiooniliselt jõud oleks võrdne nende Jan Rainis surematute stroofidega. Tõepoolest, see laul on haarav ja tema sõnades on midagi õige lähedast Maksim Gorki tormilinnule. Tuul murdnud on männid kõrgemad. Seal rannaluidete seisid nad ja kaugusse püüdles neil mõttelend ei paindunud. Männid ei peitnud end. Meid vaenulik vastu võim murrad sa kuid selga meil iial ei painuta. Pilt igatsev kaugusse lendleb, kui lind ja viimne kui oksaraag ähvardab sind. Murdusid männid luidetel. Neist laevad said merel tormisel ja Rajule uhkesti vastu, nüüd taas kõmisev mändide võitlushüüdõel vastu võim mölla ja märatsejad, kuid kaugused kätte. Me võitleme, võid lõhkuda murdaleid vaenujõud, kuid päiksele vastu. Nüüd viib meie sõud. Nüüd on laval ühendatud naiskoorid. Laululava on nagu kirev lilleväli. Raske on kirjeldada Läti naisterahvariiete ilu, rukkilillesinised, kirsipunased või oranžkollased pihikud valgel pluusil, kirevad seelikud rinnal, suled kaelas, helmed ja keed. Paljudel läti naistel õlal või õlgadel valge rahvuslik linik, mille äärtel on tikitud kaunid mustrid. See on läti keeles villaine Läti naiste uhkus minevikus. Aga miks katab villaine osal naistel mõlemaid õlgu, teistel aga laskub ta ühelt õlalt alla teisele poole puusale. Naaber lätlane selgitab. Minevikus olnud nii, et ühel õlal kandsid vill ained neiud. Niipea aga, kui neiu sai noorikuks, tuli villainet tõmmata mõlemale õlale. Vabariigi teenelise kunstitegelase Stanislav bloki juhatusel kõlab läti rahvalaul õitse õitsepõllul. Õitse õitse põlluke õiekese täismehepojad siin künnavad Atradega rauastega. Mõtlesid ja aru pidasid, kuidas põldu kauniks teha. Külvame rukist, külvame otra ümber, istutame Tammekesed. Rukis hällib kuldsele. Vilja Välil lainetab, kündja põlluveerel seisab rõõmsal rinnas, heliseb. Ühendatud naiskoorid laulavad Lembit Verlini tervituslaulu. Autor autor, autor kõlab laululavalt. Ja kuna Lembit Verlil on laulupeokülaliste hulgas, tuleb temalgi astuda dirigendipulti. Autori juhatusel lauldakse tervituslaulu veel kord. Ja nüüd toimub meile juba tuttav tseremoonia ka Lembit Verliniga. Ta külvatakse üle lilledega. Õlgadel asetatakse õige mitu tammepärga. Nüüd on laululaval tuhandepäine ühendatud meeskoor. Dirigent Jaan tuumin annab kätte hääled ja kõlama lööb meelgi. Populaarne ukraina rahvalaul istus Kasak ratsule. Peale Gustav Ernesaksa, Lembit veri laulu on veel laulupeo kavas eesti lauludest Miina härma, meeste laul. Hei sepp, seon, Leonid viineri humoristi laul, mida autor ise juhatab. Hei, sepp, minu ratsu rauta muidugi vii kapja tabab agar raudtee rubladega. Naelad olgu kalliskivist. Vaata, mul tuleb kaugele kõrgel mäel on noori leski ilma rauata heata, ratsumedge küll ei tõuse. Seisa ratsu mäeharja ära põtki, äge hobu öelda sõna tahan armsamale sõrmuse sõrme panna kaunimale. Laulupeo viimaseks lauluks on Jaan kepitise otsijad juhatab Leonid viiler. Me oleme need, kes kannavad rinnas päikest, kelle hing põleb koos päikesega. Meie vaim ei tunne rahu. Me samm viib ikka edasi uueks loome loodust, jama ilma. Vahepeal on Riia metsapargi kõrgete mändide kohale laskunud suveõhtu mahehämarus vaid laululava tagant, sealt, kuhu loojus päike helgib taevakaarel kullane kuma. Ent seegi hakkab vähehaaval kustuma. Siin-seal süttivad tuled. Laulupidu on ametlikult lõppenud kuid kahju on lahkuda nii kaunilt, peolt palju laule on veel laulmata. Ja nagu meiegi laulupeol ning jõuavad lauljad ja nendega koos sajatuhandene kuulajaskond üha uusi ja uusi laule. Dirigentidelt tuleb tõusta üksteise järel laululavale, et juhatada lisalaule. Neid on nii palju, et lõppu ei näi tulevadki. Ja ka siis veel, kui hiiglaslik laululava tühjaks jäänud ei vaibu Riia metsapargipuude all ja puiesteedel laulud. Nad kõlavad linna poole sõitvate autobusside ja trammide akendest helisevad edasi kümnetes tuhandetes südametes. Laulud õnnelikust elust, mida elab vaba Läti rahvas.