Meie elame täiesti unelmate aastail, meil on vabadus ja kõik, mis sellega üleüldse veel kaasneda võiks. See on rahvuslik kangelastegu terves vabadussõda. Mingil määral. Iga eestlane selles ka osa eesti lugu. Pärast vabadussõja lõppemist sõlmitud Tartu rahuleping võimaldas Eestisse tagasi tulla ka neil, eestlastel, kes olid varem Venemaale välja rännanud ja nüüd rahulepinguga olid jäänud juba teisele poole riigipiiri. Eesti päritolu inimesed võisid valida, kas jäädagi Venemaale või opteeruda Eestisse. Kuidas see toimus, mis on opteerimine ja kes on oktant. Missugused takistused tuli selle protsessi käigus ületada ja missugused probleemid tuli lahendada või oodata nende lahenemist, enne kui teele kodu poole üldse asudagi sai. Saates kõneleb optantide lugu uurinud ajaloolane Eli Pilve Eesti mälu Instituudist. Ja alustame ehk sellest, kui palju tegelikult oli Venemaal 1920. aasta kevadtalvel eestlasi. Mul on Eesti vabariigi välisministeeriumi andmed 1921.-st aastast ja nende andmete põhjal elas hilisema nõukogude liidu territooriumil 300000 inimest, kes end eestlaseks pidasid, eesti keelt kõnelesid. See 300000 inimest on ikka väga suur number ja, ja 26. aasta rahvaloenduse järgi elas Nõukogude Liidus ainult 154666 eestlast. Ja kui me nüüd võrdleme seda nende eestlaste arvu, kes sorteerimise käigus üle piiri jõudsid, keda oli ligikaudu 40000 natukene vähem siis võib oletada, et 20.-te aastate teisel poolel ei olnud eestlaseks olemine enam nii kasulike oma rahvust. Märjamaa ja võib-olla see 300000. See on ka, et kes sind eestlaseks pidasid, eesti keelt kõnelesid. Hästi palju on räägitud sellest, et nad läksid sinna vabatahtlikult temaga, mitte ainult nende oli viidud juba ammustest aegadest sinna sunniviisiliselt. Aga vabatahtliku mineku soovi põhjustas muidugi maapuudus. Ja esimese olevad immigreerujad olid sedapuhku veel illegaalsed aga on teada, et nad läksid 1800 kolmekümnendatel ja neljakümnendatel aastatel lõuna- ja Kesk-Eestist. Ja oma osa väljarändest andis ka niinimetatud prohvet Maltzwatti usuliikumine. Nemad pidasid maks Krimmi. Reaalse võimaluse elukohta vahetada said eesti ja läti talupojad 1849. aasta ajutise talurahvaseaduse rakendamisega. Ja esialgu seda võimalust eriti palju ei kasutatud, ent 1863.-ks aastaks, kui anti välja ülevenemaaline passiseadus, oli väljaränne juba nii levinud, et mõisnikud kartsid kaotada töökäsi. Ja selle kohta Ta on ilmunud artikkel mõisnike põllutöölehes 1000 kas 63. aastal, jah. Paldische when shift, kus siis nenditi, et väljarändamine toob mõisnikelt suurt kahju, sest esiteks kaasavõetav kapital läheb Eestist välja. Teiseks, palgatööjõud väheneb tunduvalt. Kolmandaks töötasu tõuseb ning kõige tähtsam on see, et neil läheb ära tööjõud. Seepärast peame välja rändamast igati takistama. Aga esimesed sundasukad, millal Venemaale Eestist saadeti ja ta ka pärast Karl 12. lüüasaamist Poltaava lahingus saadeti ta polskisse sõjavangide seas juba eestlasi küll. Ja ajaloolane Aadu Must on Venemaa eestlaste teemaga palju tegelenud ja tema sõnul oli ainuüksi 19. sajandil Eesti alal Siberisse saadetud üle 10000 sunnitöölise või väljasaadetu aastatel 1860 kuni 1870 keskmiselt 70 kuni 80 inimest aastas ühes aastas. Ja Musta sõnul ei tekkinud nendest välja saadetud, sest elujõulisi kogukondi sellepärast et elutingimused olid nii rasked, et suremus oli suur ja järglasi õnnestus saada ainult vähestele kus eestlased elasid üle piirkondades Venemaal üle üle Venemaa, et Ma selles suhtes ei saa mingisugust kindlat vastust jälle anda, sellepärast et okteerimis komisjon oli kolm, need olid Moskvas Petrogradis Omskis ja, ja läbi nende opteerumine käis öelda ainult seda, et kui palju nendesse avaldusi esitati. Missugusesse kõige rohkem esitajaid Moskvasse järgnes Petrograd ja siis homsk. Avaldusi oli kõige vähem Siberest võib-olla on see seotud sellega, et sealsed eestlased tegelesid ju valdavalt talupidamisega. Et nende otsus tulla Eestisse seda langetada oli kõige raskem, sellepärast et kaasa sai võtta ainult 10 puuda inimese kohta varandust. Üks puud on umbes 16 kilo. See tähendab seda, et elu oli seal üles ehitatud ja siia tuli tulla praktiliselt tühjade kätega. Et seda otsust vastu võtta, siis selleks peab olema ikka hoopis midagi enamat kui isamaa armastus ja seda enamat. Toonane kodusõjas olev Venemaa pakkus. Praktiliselt Deerumine kujunesid tegelikult põgenemiseks. Mis on okteerumine üldse ja mida Tartu rahu opteerimise kohta sätestas. Ega ma vaatasin sõna apteerumine toonasest entsüklopeediast siis andis sellise definitsiooni, et etapp tantsida. Mulle peeti silmas Eesti riigi pärilt tulevaid või eesti rahvustesse kuuluvaid isikuid kes kuulasid endise emamaa, see on siis Venemaa riik otsusesse ja võeti neid vastu Eesti kodakondsusesse. Tartu rahu järgi oli õigus hoteeruda üle 18 aastastel eesti soost isikutel. Kes siis säilitasid õiguse oma liikuvale jalikumata varale. Ja eesti soo all mõisteti neid inimesi, kes olid ise või kelle vanemad olid nüüd see Eesti vabariigi territooriumilt pärit olid siinsete kogukondade või seisusest asutuste hingekirjas ja kui seda ei suudetud tõestada, aga siis polnud valitsus kohustatud kodakondsust andma. Ja Tartu rahu sätestas ka seda, et alates Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise päevast tuli Venemaalt lahkuda ühe aasta jooksul. Ja naise laste kodakondsus käis mehe järgi kui just omavahel teistmoodi kokku lepitud. Ja täpselt samasugustel. Just seal oli võimalus taotleda Venemaa kodakondsust siin elavatel venelastel. Kui Tartu rahu oli sõlmitud siis kui kiiresti levis info Venemaal elavate eestlaste seas. Ja tegelikult kui paljud eestlased teadsid üldse seda, et Eesti riik oli jõudnud vahepeal seisvaks saada. Venemaa eestlased ei olnud kodueestlastega kontakti kaotanud ja oma rahvast peeti väga oluliseks. Tegutsesid eesti seltsid ja anti välja eestikeelsed ajalehti, see tähendab seda, et siinsete inimestega peeti kontakti, seda infot vahendati ja rahvuslike huvide eest seismiseks loodi eesti rahvuslikud komiteed ja eesti rahvuslike komiteede otsene ülesanne oli pidada sidet Eesti valitsusega konsulaatidega. Ja omalt poolt saatis riik kasundustesse ka volinikud, kes jagasid apteerimise alast infot. Nii et suuremates kohtades võib öelda, et eestlased said üsna üsna ruttu teada, et neil on võimalus kodumaale tagasi pöörduda. Suuremates kohtades kindlasti linnades, ma arvan, ei ole üldse probleem. Kes hakkasid selle okteerumisega tegelema ja kuidas seda apteerumist hakati korraldama. Seda hakati korraldama väga kiiresti ja minu arust näitab see seda, et vastne vabariik suutis toimida riigina. Ja Tartu rahuleping sõlmiti teisel veebruaril ja üheksa päeva hiljem, 11. veebruaril võttis vabadust riigi valitsus vastu. Otsuse dokteerimise küsimus jääb sise välisministeeriumi vahelise komisjoni otsustada ja okteerimise korraldamiseks. Moodustati kontrollopteerimise komisjonid Moskvas Petrogradis Omskis. Moskva komisjonile allusid Petrogradi Omski komisjonid ja Moskva komisjoni juht oli Johannes kartav ja sellega olid tegevad konsulaadid ning Sis kohtadel asunud rahvuslikud komiteed. Ja otsene asjaajamine käiski läbi nende rahvuslike ideede ja volinike sest ei ole ju mõeldav, et inimesed üle Venemaa hakkasid sõitma Moskvasse või Petrogradi või Omskis. Oli soovitatud. Et dokumendid ja avaldused saadetakse volinikega, sest et post ei olnud niivõrd kindel. Meie suursaadik Venemaale jõudis alles 1921. aastal. Seni tegutsesid esindajad just maatilised suhted Venemaaga, kuni selle ajani sisuliselt puudusid. Võtame ühe inimese, kes näiteks kuskilt Moskva lähedalt tahtis Eestisse tagasi tulla. Tal tuli kirjutada avaldus ja esitada mingisugune dokument või ärakiri sellest, mis tõestaks, et ta on Eesti päritolu. See võis olla kas pass aga võis olla ka kooli lõputunnistus või siis vanemate oma, kui ta ise oli juba sündinud-Venemaal. Ja need tuli toimetada sinna opteerimis komisjoni, kas ta läks sinna ise või saatis postiga või voliniku kaudu. Ma usun, et seda sai teha rahvuslike komiteede kaudu, esitada dokumendid sinna ja kodakondsuse andmise üle otsustasid kohapealsed komisjonid, kuigi alguses arvati, et seda võiks teha igal juhul siseministeeriumi igal eraldi üksikul juhul. Aga see osutus liiga töömahukaks ja siis otsustati ümber et siseministeerium otsustab vaid neil juhtudel, kui komisjonid, kellel tekib kahtlus, et kas võtta see inimene vastu või mitte ja seal oli võitnud Eesti kodakondsuse vastu, siis tal tuli esitada avaldus Nõukogude Vene Vene kodakondsusest lahkumiseks. Esid tekkisid pleemid, sest Venemaa ei andnud kodakondsusest lahti. See oli reegel, üldine reeglina ei andnud, see ei olnud üldine reegel. Aga kui näiteks 20. aastal juunikuuks oli Moskva opteerimis komisjonis registreeritud 7500 inimest, kes olid Eesti kodakondsuse vastu võetud. Meil on võimud olid neist Eesti kodanikeks tunnistanud 150. Nii, aga arvestades ikkagi seda, et kodakondsuse vastu võeti üle 81000 inimese ja siia jõudis napilt alla 40000 inimese. Naljalt ei lasknud neid inimesi siia küll. Vene võimuses oli inimesi kinni hoida, eestlasi Venemaal kinni hoida. Jah, ja nad ei teinud seda mitte ainult kodakondsusega kinni hoidmisega, vaid et igasuguseid muid takistusi. Oktantidel öeldi, et nad ei saa sõita, sest rong on katki. Atlandi parandasin ise rongi ära. Siis nende käest nõuti vaguni eest üüri. Need ei olnud sellised asjad, mis need inimesed? Pille neljaks nad leidsid, selle raha nad sõitsid. Aga kui lugeda neid kaebekirju, mis on arhiivis, on, mida on tohutult palju siis Need takistused, mida tehti. Esiteks olid nad ebainimlikud. Ja teiseks olid nad väljakutse Eesti vabariigile tantsida, näiteks võeti ära nende isiklikud asjad, kohati lausa riided taati oma majadest välja, kuigi Tartu rahu ja ütles, et need säilitavad oma õiguse liikumata varale. Jaga liikuvale varale, vahtisin majadest välja, võeti neile seal ainult väike ruum. Elamiseks paraneb, müüja ei tohtinud kaasa võtta, ei tohtinud Venemaale, liikusid ringi, toitlussalgad olid talud sisuliselt paljaks teinud, mainimised põgenesid linna kodusõjast tulenevast majanduskaoses oli linnades niigi suur tööpuudus, inflatsioon oli hinnad nii kõrgeks ajanud. Et Omski ülikooli etnoloogilialotkini sõnul näiteks oli 20. veebruaril 22. aastal Omski turul üks puud jahu mis maksis neli pool kuni viis miljonit rubla. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis eesti asundustele pandi peale eriti suured maksud ja koormised. Sageli nõuti ühelt inimeselt rohkem küll ei võta, teisest külast. Näiteks Livonia asunduses oli 100 pere peale määratud viljas võinud kohustuseks sadatuhat puuda. Olgugi et kogu asunduse peale oli kokku 25000, puuda. Võta, kust tahad ja võti näiteks pantvange küladest osad inimesed kinni, kes kätte saadi, hoiti külmas ja näljas, olgu viljal ja totandid tuli mobilisatsiooni alt vabastada. Tegelikult nägi see välja nii, et nad sunniti hoopis punaarmeesse. Ja need, kes olid juba punaarmee diviisi ülemal opteerimist tõendi esitasid, neid pandi tihtipeale vangi selle eest. Tervitage küladesse määratud volinikke või siis keelati neil raudteel sõitmine. Ja näiteks Krimmi Eesti konsul Jaan Kinser arreteeriti 21. aastal ja Eesti saatkond esitas noodi tema vabastamiseks. Kasu sellest muidugi ei olnud, timise suri puturka vangilaagris. Arreteerimiseks piisas näiteks ainult eestikeelse ajalehe omamisest. Lisaveeti no jaamas arreteeriti paar eesti meest sest neil oli käes eestikeelne ajalehti, siis neile öeldi, et see on Venemaal keelatud. Ja kui esialgu oli optantsidel mureks just see, et kuidas oma vara üle piiri saada ja kuidas kindlustada oma kinnisvara Venemaal ja oodati eesti-vene segakomisjoni lahendusse. Eesti-vene segakomisjon oligi moodustatud. Varaliste probleemide küsimustega tegelemiseks. Ei jõudnud sisuliselt mitte kuskile. Ning lõpptulemus oligi see, et et taindid loobusid igasugusest oma maisest varast saaks tulema sellepärast, et, et seal olid nad nagunii paljaks tehtud. Kas võib öelda, et see, mis toimus, oli tegelikult eestlased kiusamine ja see toimus nii võimudega tasandil kui ka lihtinimeste tasandil ametnike tasandil? See toimus eelkõige ametnike tasandil. Eks siin Eesti pool ju üritas seda olukorda leevendada, aga Eesti oli tegelikult ikkagi niivõrd palju sundseisus, et oma kodanikke päästmiseks näiteks tuli koos Atantidega vastu võtta sõja niinimetatud sõjapõgenikke kes ei olnud rahvuselt sugugi eestlased, pandi sinna rongi peale kaasa ja kui taheti oma kodanikke kätte saada, siis tulid nad vastu võtta ja nii see läks. Venemaa üritas saata Eestisse Eesti kodanikke pähe suvalisi inimesi, võib öelda jah ning seal olid oma põhjused, saadeti siia spioone ja osa nendest inimestest oli hiljem Marek, eriti esimese detsembri mässu järel. Ja Aleksander Pallo, kes kasutas 2004. aasta mässust kirjutades pseudonüümi J saar. Hindate otseselt salaja üle piiri saadetud isikute arvu 40-le 50-le. Aga mitte soovitud isikuid tuligi opteerimise kaudu kindlasti tantsida endi hulgas ka Nõukogude-meelseid inimesi. Aga oli ka neid, kellel ei olnud tegelikult opteerimiseks mingisugust õiguslikku alust ja nad surusid neil õnnestus kodakondsuse saada, nad tulid siia ja hiljem on jah selgunud. Ma olen võrrelnud Hotantide nimekirju ja mässus osalemise eest karistatud nimekirja, siis ma olen notentide nimesid ikka leidnud. No siin ei saa kõrvale jätta ka seda, et Venemaal oli sõda ja inimesed tahtsid sealt ära pääseda, et nad ei pruukinud selleks olla padukommunistid või riigi pöörajad lihtsalt tahtsid ennast päästa. Moskva komisjonis näiteks tõusis esile suuremat sorti probleem seoses juutidega teerimise ja altkäemaksuvõtmisega. Ja siin ei olnud küsimus Eesti riigiametnik antisemitismi is vaid just selles, et riiki üritasid pääseda isikud, kellel puudus igasugune opteerimis kokkuleppena järgne alus Eesti kodakondsusesse astumiseks. Nemad ise ega nende vanemad ei olnud siit pärit. Aga nad nägid võimalust kodusõja jalust ära tulla. Just seda ju neile inimlikult pahaks panna. Kas oli ka selliseid juhtumeid, et Venemaa kedagi välja saatis? Ma ei ole oma uurimisega otseselt, mis on jõudnud, aga ma leidsin arhiivist siseministeeriumi fondis kirjavahetused, kas räägitakse 400-st eesti perekonnast, kes olid võetud vastu Eesti kodakondsusesse? Neil tekkisid seal probleemid, nad otsustasid, et nad ei tule. Loodeti, et seal saab ikka kuidagi edasi elada. 21. aastal nad esitasid avalduse astuda tagasi Nõukogude kodakondsusesse. Sellele vastati eitavalt alles 24. aastal ja see tähendab, et nad kuulusid sunniviisiliselt Eestisse saatmisele. Siseminister Kaarel Eenpalu leidis, et kuna nende perekondade puhul on tegemist välja saadetavatega, kes jäetakse ilma igasugusest oma varast et sellele tuleb vastata kõigi nõukogude kodanik Eestist väljasaatmisega. Talle läks asi rahulikult ja ükski pool kedagi välja ei ei saatnud. Ja need inimesed jäid Venemaale elama. Jah. Ma usun, et enamus neist jäid Venemaale enam. Ma ei, ma ei oska öelda, ma ei ole nende lugu niimoodi kätte saanud, sest seal ei ole nimesidki. Seal on räägitud 400-st perekonnast jutuarv ja kui nad jäid Venemaale, siis ega seal midagi head ees ei oodanud, sellepärast et need, kes olid astunud Eesti kodakondsusesse, astusid tagasi Nõukogude kodakondsusesse. See tähendas sisuliselt kulaku staatuse. Palju sellest. Kui eestlane oli otsustanud, et ta tuleb Eestisse iseseisvasse Eestisse tagasi, siis teekond, iseenesestlubade taotlemine ja sõitmine, lähenemine Eestile, see võttis kui kaua aega, mitte nädalaid leidvaid ikka visata, sest see võib võtta aastaid, et seal kohe tehase taotlus võeti vastu. Muidugi tuli tegelikult sellest hetkest, kui oli vastu võetud inimene Eesti kodakondsust, siis tuli lahkuda aasta jooksul, aga väga paljudel aeg läks üle ja tantsite palvete esitamise tähtajaks oligi alguses määratud 15. Veebruar 21. Tähendab, et aasta aega pidi see vähem kui aasta aega pidise saame ühele poole see kodakondsuse vastuvõtmine, sest mais 20 alustasid tööd Moskvale Petrogradi komisjonid ja novembris alles alustas tööd Omski kui asja. Ja siis see vähekese kemplemise peale lükati see tähtaeg edasi esimesele jaanuarile. 22. Viimased oktandid saabusid Eestisse 23. aastal ja 15 detsember 22 lõpetasid opteerimis komisjonid. Teekonnad olid nii erinevad, mulle võis minna kiiresti, aga mõni ma kujutan ette, et oli neid, kes 20. aasta mais seal esitasid kohe avalduse ja võeti kodakondsusesse, vastu aga saabusid siia alles 22., võib-olla ka 23. aastal. Mõnedki erakonnad elasid võib-olla nädalate kaupa teel laagides ajutistes majutuspaikades kuude kaupa kuude kaupa. Kuidas eestlaste optantidega käituti nendes ametlik, kes ütleme vahepeatustes ka toitlustuspunktides ja kuidas käituti nendega piiri peal, sest selleks ajaks oli ju olemas nõukogude piirivalve ja Eesti piirivalve selle järel, kui okupantide poole pealt vaatame. Ega ma ju neid juhtumeid ei tea, kus kõik läks kenasti sellepärast et nendest ei kirjutatud, kirjutati, ikka, kaevati siis, kui oli põhjust kaevata. Aga kui on kaebuseid nende piiriületuspunktide kohta olnud, siis need on väga võikad. Need läbiotsimised lõppesid tihtipeale sellega, et inimesed jäid haigeks. Siis lihtsalt võeti asju ära ja läbiotsimise käigus raha võeti ära. Kuld võeti ära Öeldi, et mitte mingisugust rahulepingut pole olnud. See on teil välja mõeldud. Kui läbiotsimis toimetati, siis kui kaugele sellega mindi? Noh, ikka väga jõhkrate võteteni. Päeval otsitakse ka kehaõõnsused läbi, aga seda kindlasti ei tehta nii, sest nagu ma räägin, naised ja tüdrukud tihtipeale haigeks. Ja kujutage nüüd ette kümneaastase tüdruku kehansuste läbiotsimist. Ja seda tuli ette, seda tuli ette, selle kohta on kirjalikke kaebusi. Aga kellele siis kaevake, enne oli ka juttu kaebustest, et kellele need kaebused esitati ja kuidas need kaebused kohale jõudsid. Kaebused. Kuna need siiani jõudnud, siis ma arvan, et nad tehti eelkõige komisjonidele. Te posti teel läks väga palju kaduma, aga on tulnud ka otse neid on, on tehtud. Vabariigi valitsus on nii välja siseministeeriumile, välisministeeriumile põhiliselt välisministeeriumile saadeti kirjad, saadeti kirjad. Need kirjad on arhiivis olemas. Kui kaua tol ajal küll üks kiri võis liikuda, eriti kui ta kere maal liikus? Jah, ma arvan, et mõni võis jääda liikumagi sellepärast et siin on olnud kaebekirjad, mis on siia jõudnud, ma olen lugenud näiteks, et inimene, kes oli kodakondsusesse vastu võetud või taotles seda oli siinsete sugulastega kirjavahetuses. Jaa, temani jõudsid siit ainult väikese poisikese tervitused, täiskasvanud inimeste kirjad temani jõudnud. Suhtumine Venemaa eestlastesse ei olnud hea. Ühest küljest näitab seda suhtumist just see Eestisse sõidu takistamine ka eks Venemaa on ju suur ja lai ja inimesi on palju ja, ja ühe ametniku suhtumine ei kajasta ju näiteks tavalise külaelaniku suhtumist, mida oli ka mitmeid, muidugi kui kerkis esile tantsida Venemaal elamise aja pikendamise küsimus ja Vene valitsus nõudis kas Eestisse kolimist või tagasi vene kodakondsuse astumist siis oli Vene põllutöö rahvakomissariaat seisukohal, et eestlased kui tublid põllumehed võiksid vabalt ka Eesti kodanikena Venemaal edasi elada. Türgi kirdeosas asub linn nimega, kas see on 45 kilomeetri kaugusel Armeenia piirist 1760 meetri kõrgusel karsi jõe ääres ja seal võib praegugi elada Eesti päritolu inimesi. Carson käinud erinevate rahvaste käes, käest kätte. On olnud nii venelaste, türklaste kui ka armeenlaste käes. Kuidas Tamara kasevanemad said karsis teada Eesti iseseisvumisest, kuidas sündis selle pere otsus Eestisse tagasi tulla, kuidas see teekond kulges? Jutustus sellest on talletatud Lembit Lauri saates kirjutamata memuaare. No oli, oli küsimus, et mul on ikka vaja korralikku haridust saada ja siis otsustati minna Istanbuli. Siis ta nimi oli Konstantinoopol. Valmistusime terve suve ja suvi selleks ette pidasime lammast. Seda tegime siis endale konserveks, siis tegime vorste kuivatati vilus kuivatati niisugust huvitavat vorstid olid. Ja oli mõeldud minek nii sügise poole. Aga vahepeal tuli sinna Rootsi vaibakaupmees, kes tuli sinna läbi Eesti. Ja oli juba tagasi reisil. Temal olid varbad juba ostetud. Noh, tema sai teada, et meie elame seal eurooplaste kohta, nad said ikka teate, et kuna neid oli väga vähe, ta tuli meile külla, oli meil seepärast siis kutsus enda poole hotelli hakkas isale näitama, vaipasid ja üks oli kääritud. Eesti Päevaleht. Missugune juhus ja selline omapärane juhus. Ise läksid kohe silmad suureks, ütles, ei lähe me kuskile Istanbuli Me lähme nüüd Eestisse, et mõtelda, Eesti on vaba oma ajale. Emal olid peidetud mõningad kalliskivid sai müüdud, osa sellega sai siis nagu sõiduraha. Ja need konservet kõlbasid ka selle reisi peal ära. Ja oktoobrikuus 1922 alustasime reisi Eestimaa poole. Läbi Euroopa või läbi Venemaa. Läbi Venemaa. Me tulime, tähendab karsist, karsis oli raudtee siis juba olemas? Jah, sõitsime siis Lenina Khani linna, siis ta oli Aleksander roopali nime all. Sõitsime välja inimeste vagunisse, Alex on trooplissaga, oli niisugune jube nõukogulik kontrollpunkt, kus vaadati, keda lastakse edasi, keda mitte. Et selles asutuses, kuhu pidi minema, et seal olid suured nimekirjad kõikide opteeruda soovijate kohta ja kui tehti must linnukene sisse ei pääsenud edasi, kui tehti punane, siis pääses. Me jäime muidugi emaga põnevusega vaatama ja ootama teda. Eemalt juba nägime, tuleb naerunäoga ja puuviljakuhil käes ja saime aru, et kõik on korras. Isa tuli isa tulija. Siis juba meil enam inimeste vagunid ei olnud, anti meile loomavagunite ešelon ette jää, sinna korjati ka tee pealt veel, kes soovis, tähendab edasi sõita? Ma ei tea, palju paguneid, päris pikeselon olija. Sõitsime nii et muidugi ilma igasuguse sõiduplaanita, nii kuidas parajasti teie vaba oli. Tuli vedurile puid ise hankida, need sõitjad käisid maas, seal saagisid, lõhkusid puid, tõid vedureid, läksime jälle edasi. Ja jõudsime detsembris Moskvasse. Ei, Moskva oli väga kole räämas, suured ajalehed, tuustid lendasid mööda tänavaid ja väga külm oli, me olime väga kergelt riides, sest me lihtsalt ei olnud raha muretseda, paremaid riideid. Minul näiteks olid ainult sussid jalas ja kindaid ei olnud, käed külmasid ära ja need jäeti sinna nõndanimetatud toitluspunkti, see oli nähtavasti karantiini moodi midagi. Staatiline punkt oli selle nimi. No seal toideti väga kehvasti, aga lastele alla aasta anti piima peal keedetud riisiputru ja kuna seda anti väga ohtralt, siis jätkus mulle ka, mis õde oli 10 kuune, siis siis mulle ka jätkus seal, nii et mina sain korralikult süüa, aga muidu oli nii heeringapeadest ja mustadest kapsast, keedetud suppi Aga kust te peatus töö, kus ööbisite kärisse, toitlustust? Jaja seal oli näiteks väga suur saal ja voodid seisis niimoodi, jalad ja täitsa kitsad niuksed vahed vahel ja meid oli väga palju seal, ma ei tea, mitmes reas need seisid, need voodi nagu, nagu rong seisis, vagunid üksteise järel. Siis jälle meelde, jälle laaditi rongi peale. Muidugi. Ma vagunisse ja siis läks sõit juba Eesti poole. Eesti piiril, meid võeti väga liigutavalt vastu. Eesti sõdurid tõid meile suurtes ämbrites piimaga kohvi. Igaüks sai väikse ümmarguse saiakese, mängiti mõisa maad, lehvisid Eesti lipud, lihtsalt mingisugune lage koht oli ennast, sõdurid jooksid meie juurde ja siis tõi meile oma külakosti. Katkestame siinkohal mälestustekuulamisel, kes soovib, võib pärast saate lõppu kodulehelt veel pikemalt oma mälestusi kuulata ja jätkame Eli Pilvega juttu nendest eestlastest, kes olid Vene kodusõjas poole valinud kas vabatahtlikult või mitte nii ühtede kui ka teiste hulgas oli neid, kes Eestisse koju tahtsid. Kui eesti mees oli punaarmees, ta tahtis sellest armeest lahkuda, see oli võimalik või ei olnud? See pidi olema võimalik opteerimise juhend nägi ette, et ta teeb kõik asjad täpselt samamoodi esitab selle avalduse oma mingisuguse dokumendi, mis tõestab, kas tema või ta vanemad Eesti päritolu ja esitab opteerimis tunnistuse, ehk kui ta oli Eesti kodakondsuse vastu võetud diviisi ülemale. See tähendas seda, et ta pidi kohe sõjaväest vabaks lastama aga tegelikkuses tähendas väga tihti vangistust. Ja siis võib-olla hilisemat tulekut näiteks või või nojah, kas õnnestus. Välistada ei saa ju midagi ja see ei olnud muidugi ka nii niisugune reegel, et 100 protsenti ei olid, et osad neist said ikka koju ka, kindlasti räägin siis see materjali on säilinud nende negatiivsete seikade kohta. Et keegi ju ei kirjutanud, et pääsesin üle aitäh. Seda ei olegi ilmselt teada, kui palju punaarmeest sel hetkel tahtis ära tulla ja kui paljud neist koju tulid. Arvestust ei ole keegi teinud. Eesti Statistika kuukirja järgi tuli kõige rohkem põllutöölisi, järgnesid sest neid oli lihtsalt kõige rohkem, kuigi neil oli kõige raskem tulla, sest et mis on 160 kilo inimese kohta tulla ühest talust, see tähendab seda, et sa tuled tühjade kätega. Aga neid oli lihtsalt kõige rohkem. Järgnesid majateenijad ja ma mäletan sealt nimekirjast, et mingi pisike protsent oli märgitud raudtee lasi, aga ma tõesti ei mäleta, et seal oleks üldse mainitud sõjaväelasi. Ma olen näinud kirjavahetusi, kus ka näiteks üks lend kirjutab, et tema vend on punaarmees ja esitesse Lopteerimist tunnistuse ja ta pandi selle peale kinni. Et mul on andmeid selle kohta, et oli tahtjaid. Oli tahtjaid ja oli neidki, kellel ületulek õnnestus, meenutab Aleksander vutt. Vend tuli 23. aastal tuli venevad optandinati oravalepingu põhjal kutsutud eestlaste Venemaad ära kes tulla tähtsa asjani. Aga võib-olla vend sõja ajal sõdis teie vastu tall, saab ta just Meie vastlarindel Tallinna sillad ehitanud sillad, sillad ära lõhuti, siis ehitad silda siiani. Vend oli punaväes punaväes. Ma arvasin, et õige on Eestisse tagasi tulla. Tagasi. No seal oli midagi 5000 rubla. Öösiti puul miljonilise rahanud keranski rahasid seal tuumas diagnali matuid, leivapäts kuhu ta summa, selle paberid ja ma väidaid Grentzgeraalset nalisata, väiksele lüüakse, lillad kangad, sat osata, emastan. No ja siis temal oli ta seal kaks nädalat oli seal Narva karantiin, enne kui sealt lahti sai. Ja siis kui ta siis üle siiapoole Saisid, siis ta ütles, et ma olin nii üllatused, mast, mõistame, huulepulka iga teeb kõhedaks, tegi sõnad, et et kuidas siin kõik, nii palju kraami. Käsud tahame köitev, ütleme sa tahad, mis sa iial soovinud seal mitte midagi. Lihtsalt Nalidele ta oli, kuskilt midagi ei ole ja tuhanded rublad kvaliteeti, ribad, midagi vahetuskaubana said asjadest ka midagi ja siis oli ka ju ometigi ja kaitse kolm aastat juba sõjast mööda. Ja meil oli kõik, meil oli kõik kõik küllaltki eba. Kuidas olid lood sõjavangidega sama kehvad? Loodotantidega Tartu rahu üheksas artikkel kohustas mõlemat poolt, see on siis Eestit ja Venemaad toimetama kiiremas korras sõjavange tagasi kodumaale ja seejuures oli sellel sõjavangil võimalik endale otsustada, kas ta tahab tulla tagasi Eestisse, kas ta tahab jääda Venemaale võidu tahab minna Lätti. Ja no muidugi, kui ta tahtis jääda Venemaale või minna Lätti, sest tal oli vaja nende riikide nõusolekut paberil, kõik väga kena tegelikkuses jälle hoopis teistmoodi. Näiteks Päevalehes avaldati artikkel 16 Eesti sõjavangi pöördumisest. Ja Sistusid Moskva tagantskaja vangimajas ja kaebasid siis, et alates viiendast novembrist 20. aastal hakati sõjavangi kõigist Venemaa vanglatest Moskvasse koondama eesmärgiga neid sealt Eestisse saata. Aga viie kuu möödudes ei olnud mitte midagi juhtunud, elutingimused olid niivõrd kehvad, näiteks üks nendest nende kaaslastest oli juba surnud. Kurtsid ka seal, et, et enne seda, kui nad Moskvasse koondati, kui nad istusid kuskil kohalikes vanglates nendes kohalikes vanglates oli olukord parem, sellepärast et seal oli ikka tuttavaid ja sugulasi ümberringi, kes tõid toitu, aga Moskvas läks olukord ikka päris hulluks. Aga mis on teada nende kohta, kes ei soovinud seda võimalust võtta Eesti kodakondsus ja Eestisse tagasi tulla, kes ei soovinud seda kasutada? Moskva kontroll opteerimise komisjoni esimehe Johannes kartav sõnul ei tahtnud tulla need, kellel oli Venemaal mingisugust vara või ettevõtteid ja no see on ju selge, et Tartu rahu ja ütles, et nad säilitavad sellel oma õiguse. Aga tegelikult need varad natsionaliseeriti. Et nad jäid ikkagi veel omanike kätte. Säilisi lootus, et mine tea ja Omski ülikooli etnoloogiliaalotkin peab samuti okteerimist kõige mõjutavamaks teguriks majandust. Ja ma jagan seda arvamust, sest kujutage ette, et Teie või teie vanemad on ära kolinud Venemaale nullis seal kõike alustanud, üles ehitanud, pere loonud. Nüüd saame teada, et Eesti on iseseisev aega tühjalt selle teadmise pealt ja isa armastuse pealt ju ei pagi oma kodinad kokku ja ei sõida siia. Et selleks peab olema ikka mingi tunduvalt suurem tõuge ja kodusõjas olev Venemaa seda muidugi pakkus. Ja nagu ma ütlesin, siis apteerimine kujunes mitte naasmiseks vaid põgenemiseks kodumaale. Lodgyn peab opteerimis sovjei raugemise põhjuseks ka neti ja sellest tulenev majandusliku olukorra paranemist. Seda ei saa välistada, aga samas ta ei maini mitte sõnagagi tagakiusamist. Aga mina kujutan ette, et osa inimesi vähemalt, kes pidasid plaani esitada avaldus Eesti kodakondsusesse astumiseks ja nägid, mismoodi käituti nendega, kes juba oli kodakondsuse vastu võeti, vastu võetud siis ma arvan, et puhtalt hirmu pärast juba loodud ja lootkem peab ka näiteks see üheks põhjuseks, miks nii palju avaldusi esitati, peab Eesti valitsusepoolset agiteerimist. Mina sellesse ei usu, sest kui ma elan ikka võõral maal ja kõik on hästi, no siis ei kipu tulema siia kõike otsast alustama. Kodumaa on tore asi küll, aga raske ettevõtmine. Ühest korterist teise kolimine on juba piisavalt palju peavalu, rääkimata siis tulla kuskilt 3000 kilomeetri kauguselt. Kuidas oktandid, ehk siis eestlased, kes Venemaalt koju tagasi tulid, kuidas nad Eestis vastu võeti. Kas te mõtlete siin nüüd asjaajamist või suhtumist mõlemat suhtumise kohta? Ma ei oska tegelikult öelda mitte midagi. Aga eks nii palju, kui on inimesi, nii palju arvamusi. Kuna nad opteerimise avaldust täites pidid kirjutama koha, kuhu nad siia saabudes lähevad, siis see koht oli kindlasti sugulaste juures. Nendest avaldustest ma mäletan, et oli kirjutatud see sugulusside ja väga palju oli mainitud Põldsamad ja noh, loomulikult Tallinnat. Ja ma nüüd ei usu, et need sugulased halvasti suhtusid? Ma ei oska öelda, kuna maaseadusega lubati maad, võib-olla mõni oli tige, et näe, oli seal Venemaal ja nüüd tuleb siia maad saama. Selle kohta ei ole leidnud mingisuguseid hinnanguid. Aga kas Eesti riik tegi omalt poolt ka midagi, et et doktandid, kellel ju tegelikult varandust praktiliselt ei olnud, et neid kuidagi järje peale aidata? Kõik riigile oli endalgi raske, ilmselt. Ei, ei usu. Kui kui neljandal tembril 21 võttis Vene valitsus vastu dekreedi et need Eesti kodanikud, kes ei ole Venemaalt ära sõitnud, peavad kas viivitamatult ära sõitma või astuma tagasi Vene kodakondsusesse siis heitis seesama Johannes kartov Eesti valitsusele ette, et viimane ei ole sisuliselt teinud mitte midagi Eesti kodanike Eestisse pääsemiseks. No ma julgen öelda, et ta liialdab. Sest Eesti vabariik oli tohutuid pingutusi arvestades seda, mismoodi käitusid Vene ametnikud ja et Eesti riigil puudus tegelikult igasugune rahvusvaheline toetus selles küsimuses. Siis need pingutused on hindamatud. Aga kui nüüd need inimesed siia jõudsid, siis nad pidid küll jah, ise hakkama saama. Eesti riigil puudus rahvusvaheline, selles küsimuses on siis opteerimise küsimuses. Nojah, selles mõttes, et ükski riik ei astunud Eesti kaitseks välja, et Eesti saaks oma kodanikud Venemaalt kätte. Aga see ei ole üllatav, okteerimis protsessil oli kindel lõppkuupäev ja need, kes pärast seda tulid mõttele, et võiks Eestisse tulla, siis nendel oli see hoopis keerulisem. Nendel oli hoopis keeruline, keerulisem, et tantsida. Palvetes esitamise uus tähtaeg oli esimesel jaanuaril 22. Ja Eesti Statistika kuukirja andmeil jõudsidki viimased bändid Eestisse 2003. aastal. Ja 15. detsembril 22 lõpetasid need komisjonid kõik oma töö ära. Et siis enam opteerimise läbi ei saanud. Siia tulla. Üksikisikute emade-isade-poegade, tütarde, perede, saatuste ja käigu eest hoolitsemise kõrval oli opteerimine mitmeski mõttes väljakutse Eesti riigile. Eli Pilve on kirjutanud ka sellest, et inimliku traagika kõrval oli käitumine optantidega väljakutse vastloodud riigile rahulepingu sisuline mittetunnustamine, mis võttis Eesti ja tema iseseisvuse jaoks veelgi ohtlikuma pöörde nõukogudemeelsete isikute riiki saatmise kujul. Eestisse opteerus ka esimese detsembri mässu üks võtmeisikuid, kingsepp Grünbach ja ta ei olnud ainus. Aga sellest mõnes teises saates tulevikus järgmistes saadetes, aga nendest eestlastest, kes jäid ise oma tahtest Venemaale või olid sunnitud jääma Venemaale, kuidas nende käsi käis ja siis baltisakslastest pärast Tartu rahu, kuidas nende käsi ilma maata Eestimaal edasi käis, lubab saate toimetaja Piret Kriivan. Aga lõpetuseks kuulame ühte laulu. Pansole pere tuli Eestisse koju tagasi Tomskis 1920. aastal sündinud Voldemar ja tema vanema õega. Näitleja Jolleri osa täites oli Voldemar Panso napilt pealt 40 tallinlane. Nii nagu ka teine teatrilegend, keda rüüd laulmas kuuleme koos tantsuga ja tema nimi on Jüri Järvet. Hiina ei tea, kuidas Oidipus suuri raame teostun, mata sool, Zeela üht ja et ja koon kuri. Et alleed joonluud. Tiina ja Margus ei saanudki. Kuigi neil harm oli Ma nii raha eest osta või? See sulle küsimus olla või mitte? Tundub, kui suur.