Antiikne muistend jutustab Heraklesest teelahkmel. See on sümboolne. Teelahkmel võivad jõuda ka terved rahvad. Ja siis peavad nad ise otsustama, millist teed minna. Valitud tee õigsust aga selgub kõige paremini siis kui seda teed on juba parasjagu käidud. Rändaja peatub harilikult kõrgemal mäetipul sest siit võib ta näha hästi nii läbitud rada kui ka teed, mis avaneb ees. Meie suure kodumaa rahvastele on niisuguseks hiigelkõrgustikuks, kust võime selgesti näha aastakümneid ette. Homme algav tõi 22. kongress. Homsest viibivad seal kõigi nõukogude rahvaste parimad pojad ja tütred. Tublimad kommunistide hulgast. Homsest on kõigi meiegi pilgud kiindunud sinna. Suure sündmuse lähedus erutab. Sellepärast tahaks täna nagu veel kord omas kollektiivis seltsimeeste töökaaslaste ringis nähtut-tehtut vaagida, arutada, mõelda, et siis veelgi kindlamana ja rõõmsamana edasi rutata. Leninliku teel. Tehases Ilmarine. No sellest täiesti tohtinud me veel rohkem kui paarkümmend aastat tagasi rääkidagi. Isegi tellimusi võlud meie kehas kodanlike võimude käsul Nõukogude Liidult vastu võtta, ehkki pakkumisi oli küll ja küll. Aga siiski üks kord 1922. aastal, arvatavasti vist oli see 23. Ilmarine võttis vasta, tähendab vedurite remonditöönõukogude liidus. No muidugi, töölised püüdsivad seda tööd võimalikult hästi ja eeskuju kirglikult teha selle peale vaatamata, et vabriku valitsus püüdis nii odavalt seda asja läbi viia, et võimalikult suuremaid kasusid saada, oli üks juhus näiteks niimoodi, et üks diisel oli, oli katki juba läbi roostetanud ja et tuli uus diiselsea valmistada, Nov, uue diisli valmistamine on suur töö. Siis taheti teha vabriku juhtkonna otsesel seda asja niimoodi, et et katkenud diisel lapiti uuesti kokku Jeneeriti ära ja siis väljapoolt töödeldi siledaks, et mittevastav võitjad aru ei saaks, aga siiski töölised olid nõukogude liidu esindajatele seal, kes tööd vastu võtsime, seda asja Gulagid teatanud. Kui naad seda tiivselt vaatasid, siis käskis anda siis omale ja ambri võttis, lõi ükskordsele teha haamriga siis diisli pihta ja siis olid kohe praod selgesti märgatav, aga midagi ei olnud enam teha, olid sunnitud uue diisli valmistama umbes poolteist aastat või kaks aastat seda tööd tehti ja lõppes järsku ära. See töö meil sai otsa ja uut ei võetud, olgugi, et selle tõttu oli sunnitud inimesi lahti laskma ja inimesed läksid vabrikutest siia-sinna, kus keegi omale uue töö leidis. No ja eks sellepärast muidugi tehases oligi tööga üsna raske ja nigel, kuna enne nõukogude korra kehtestamist Venemaal Venemaa oli põhimine maa, kuhu läksid nii Ilmarise kui endise liigandi tehase tooted. No töötingimused olid tüüpilised kodanliku riigikorra juures, riietusruumis ei olnud, pesuruumideks ei olnud ka, oli ainult mingisugune v küna kuskil seina ääres, kus jooksis täiesti külm vesi sisse seal ja siis seal all igaüks ennast pessis siis kuidas keegi saia suurem jagu oleks päris põdemata kodutööriideid ei olnud ka kuskile jätta, sest igaüks pidi otsima kuskile naela või konksu või kus keegi seal leidis, kus riputas oma tööriided üles, no läks saeleht nüriks või viil nüriks või midagi niisugust asja, siis oli sellega suur maailmategemine ja arutamine. Et kus nüüd uut saada ja miks pärast nii ruttu ära kulus ja, ja kõiki niuksed. Asjad olid parem juba inimene nühkis vana, kulunud viiliga edasi või nühkis selle vana, kulunud saega, enne kui läks uut nõudma. Ma mäletan, kuidas ma tööle tulin siia ilma lehesse, kui ma olin noor poisike, selliseid aasale, sel ajal tahtsin ma ka õppida lukusepaks. Aga, kuid tööle saamisega oli raskusi tööle pakkumise väga palju lukuid. Kuna mul isa töötas, siis isa, talvel või kuidas öelda, sain ma kuidagimoodi siiski ja õpilaseks pidin töötama kolm aastat. Esimesel õppeaastal ma sain muidugi väe, käige tasuvus oli 12 senti tunnis, kuid pidi leppima olukorraga ja teha midagi. Mis selle raha eest päeva palgastaks ka osta. Ei tea, võib-olla sai neli viis korpi suitsu, mitte rohkem. No ega peremeestel endil ei olnudki häda midagi, raha muudkui veeres meile tasku. Mulje jäi meelde tehase 100.-ks aastapäevaks välja antud raamatust miks tehas Ilmarinale pandi just Ilmarine nimeks. Teatavasti Kalev vallas on üks niisugune kangelane nimega Ilmarinen, kes nikerdas niisukese imeveski, mis jahvatab jahu või isegi raha. Ja eks tehase töölised meil olidki siis need, kes oma raske tööga peremeestele ana raha tasku. Raha jah, otsi, aga kas sel ajal te selle olukorraga päris nii leppisite või püüdsite häält tõsta? No eks muidugi, seal püüti ka ikkagi nõuda, et tunnitasu tõuseks ja töötingimused paraneks. Ja ükskord läks nii päris suuremaks ütlemiseks lahti. Mitmetes töökodadest juba kogusid inimesed ennast kokku, valu, kuri ette sinna ja. Direktor tuli välja ja ronisid sinna kuskile mulla kasti otsa püsti ja kiitis, et et vaadake, et pukid üldse ei olegi töösturid, vaid on ärimehed. Ja andis mõista sellega, et vaadake, et vabrikud, Me laseme ainult sellepärast käia, teie olete olemas ja et me võime ka äriga samuti raha kokku ajada. Et kui te hakkate siin palju nõudma või ei ole selle asjaga rahul, siis palun minge väravast välja ja ja meie elame vanamoodi edasi, pagulaste sates joonte ja siis sel ajal oli palju poliitiliselt arenenud töölisi tööliskonna hulgas ja need inimesed ikka tohivad selliseid näiteid, vaadake, mis tehakse, nüüd nõukogude liitus, aga kuidas siin meil tehakse ja, ja oskasid seda asja nii majanduslikult ka inimestele ära seletada seda, et meil ei ole mingisugust perspektiivis asi seisnud paigal, vaid mõeldi, kuidas elu saab edasi arendada, et paremuse poole. Aga meie puhkarvas, et tema on ärimees, tema on eestlane ka sealjuures, aga kuidas siis Eesti rahvamajandust arendada, see pole üldse tema asi, tema asi, see, kuidas saab raha kokku tasku ajada, kas 40. aasta juuni ka meeles on tehases, kuidas läks? Aga seal rongi käigus olin küll, ütleme, meie töölised võtsid, osa olid oma lipuga ka võidu väljakul seal teistel viimaste hulgas, nii nagu kõik ja seataks sisse rongikäik ühes Toompea lossi. Et uluots oli seal rõdu peal ja tahtis midagi seal seletama hakata, aga inimesed karjusid kohe maha ja maha ja ei, ta ei saanudki seal oma jutu ära rääkida. Sel ajal, kui meie sealt mööda läksime. Ei seda teed, mida pakkusid kapitalistid ärimehed. Kogu Eesti müüdav kodanlus otsustas Eesti töötav rahvas mitte minna. Seda otsust toetas üksmeelselt ka Ilmarise kollektiiv. Taas jõuti välja leninliku teele. Vanasti siin meil ei olnud niukses põhitoodangud olemas, vaid oli akord tööd. Vahest üks asi, teinekord teine asi seal kolmas, ja nii see asi läks. 45. aastal, siis hakati juba nii läbi viima tehases organiseeritud tootmist. Juba 1945. aastal. Märtsikuus saime tehase töötulemuste eest Eesti NSV Ministrite nõukogu ja ametiühingu Nõukogu rändpunalipu. See oli nii-ütelda esimene autasu meie tehase kollektiivile. Ja võib-olla veel natukene lähemalt nüüd tehase esialgsest toodangust kõigepealt oli, tähendab Kohtla-Järvel neljanda vabriku taastamine ja siis bensiinivabriku lõpetame siis see Kohtla-Nõmmel seal täiesti, ennem oli seal erire torti ja siis ilma kellelegi veel neli juurde siis Kiviõlis taastati põlevkivisorteerimine ühes transport klientidega ja siis ehitati esimene tunnel, ahi, mis puudub tunne lahjusse, mis ehitati Ilmarise poolt Kiviõlis. Siis oli see töö küllaltki tõsine ülesanne Ilmarine tehasele tol ajal Tunnel ahi kaalus rohkem kui 1000 tonni ja omas hüdraulikasüsteemi ja oli niukene kompaktne agregaat. Tema maksimaalne maksumus oli kaheksa ja pool miljoni ja see töö kogu kollektiivi niukse suure pöidla. Kui seetõttu sai siiski võrdlemisi korralikult ja ja hindega lõbedatud. Ja kuidas ta siis turbameestega sidemetest saite? No turba Me märkasime abistama umbes nii 48.-st aastast peale. Esimeseks tööks oli Tootsi turbabriketivabriku. Kahre konstrueerimine jäigi nii-öelda võiks öelda täiendamine sai turbapress tehtud turbakogujaid ja mitmesuguseid muid suuri masinad, need olid päris võimsad masinad, näiteks turbapressija. Oli tol ajal kaalus 24 tonni, nii et päris niisugune suur kogukas masin oli. Nii et siis võib nii öelda, et kahele tööstusharule, põlevkivile ja turbole olete siis ka teie aidanud jalad alla. Jah, võiks öelda nii, meie rajasimeni aluse panime alla, hiljem nad hakkasid muidugi ise seda juba edasi arendama, aga Ilmarise tehase poolt meile mõlemile tööstusharule pandi nii jalad alla 52.-st aastast peale. Tehas läks üle seeriatootmisele, kuni siiamaani olid seeriad, kas väikeseeriad või olid niisugused üksikud tellimused ministeeriumite poolt. Siis anti talle põhiliseks tööülesandeks katelseadmete mitmesuguseid abiagregaadid, mida me siiamaani kuni käesoleva ajani teeme. Need on nagu DMC-tüüpi katlad, tahmapuhurit, väga mitmesuguseid tüüpe. Võib-olla siin ongi niisugune küsimus, paljud raadiokuulajad on vast kuulnud seda nimet, Ilmarine toodab tama puhurit, aga mis asi ta täpselt on? Raske, ei teagi. Oht võiks kuulajatele nii palju nüüd öelda, et tänapäeva aurukatel see sõnakatel vast pole enam mitte päris õige, te kujutate katelt ette mingisuguse lindilise kehana või nagu vanasti reedaks masinate juures te nägite katlaid, tänapäevakatel ei ole enam midagi taolist vaid tänapäevakatel ütleme, keskmiseks katlasuuruseks võiks võtta, ütleme Tallinnas näiteks säärase maja, kus asub meil kohvik, Moskva. Ja see katel ise läheb ka maja moodi välja, temal väljas on tellis müüritus ja sellest katlast enesest õieti suurt midagi sisse ei näegi. Sees on terve rida torusid, toru, kimpuside, mitut toruekraani. Ühesõnaga, see katel koosneb seest tervest torude rägastik, kust võiks öelda. Nüüd põledes satub nendele torudele tuhkajas, laki see tuleb sealt puhastada. Kui oleks tahma puhuri, siis tuleks katel ütleme seal keskeltläbi pooleteist kahe kuu järgi seisma panna, ära jahutada, mehed peaks ronima sellesse hiigelsuures ehituses mööda torusid, et seda tohutut tööd mitte vaja oleks teha. Selleks katlasse monteeritakse vastavalt niisuguseid puhastusaparaadid ja need töötavad pidevalt tööl olles kasu sellest on muidugi suur, kui meil on katel kaetud sel nõe ja tahma või muus Slakiga siis soojusülekanne on väikene, kui meil on puhtad torud, me saame sama kütusehulga juures palju rohkem auru. Ja kes need taha puhurid peale teie veel valmistuvad või olete teie liidus ainukesed sahma puurite valmistamise alal oleme me liidus tõesti ainuke tehas. Ja tänapäeval, kui te lähete ükskõik millisesse suuremasse Nõukogude Liidu elektrijaama mõtlen just soojuselektrijaama siis seal kõikidel katlamajades võite näha Ilmarises valmistatud tahma puuris ka Eestis näiteks siin Tallinna jõujaamas või meie uues Balti soojus ujumas või Ahtme jõujaamas. Igal pool tulevate Ilmarises valmistatud tahmapuurid. Ja kas veel kaugemale Liidu piiridest välja? Ja nelja võrdlemisi palju eksporti nagu Hiina, Mongoolia siin Rumeenia ja teised maad, aga peale selle meil läheb ka hoopis kaugemale. Kui hakkasime tööle raske masinaehituse ministeeriumi süsteemis siis korduvalt ja väga tihti. Meie tehas tõsteti esile kui üks parimaid. Ja minu teada kaheksa kvartalit järjest on kahe aasta vältel järjest tulime meie üleliidulises sotsialistlikus võistluses võitjaks saades raske masinaehitusministeeriumi rändpunalipu. Selle saavutuse eest autasustati meie tehase kollektiiviga üleliidulise ametiühingu kesknõukogu aukirjaga. Muuseas neid au kirjasi on ka vähe senini välja antud ja minu teada Eesti NSV-s teisel ühelgi ettevõttel sellist aukirja ei ole viimasel rajal. Tehase kollektiiv on oma plaani täitmisega päris edukalt toime tulnud. Näiteks teise 1961. aasta teise kvartali töötulemuste eest. Meie reaalse kollektiivile anti Tallinna linna Kalinini rajooni rändpunalipp kui parimale ettevõttele, rajoonis ja praegast. Kongressieelsetel päevadel tehakse kokkuvõtteid jällegi Kalinini rajooni parteikomitees täitevkomitees ning meil on kindlad lootused, et ka seekordse rändpunalipp jääb meie kollektiividelt. Endisest puhkeda kiratsema. Remonditöökojast sai suurtööstusettevõte, mille toodang on hinnatud kõikjal Nõukogude maal ja väljaspool selle piiregi. Nagu kuulsite, hinnati tehase töösaavutusi kõrgelt. Tänu millele sai see võimalikuks? Võiksime ju öelda tänu nõukogude võimule. Mida aga tähendas nõukogude võim tehasele? No üks põhjusi on muidugi see, et meie ei saa tänapäeva sisseseadet meie tehases, et ma mõtlen, seadmeid tööpinke võrrelda enam sellega, mis olime siin paarkümmend aastat tagasi. Meie pingid on tänapäeva tasemel täiesti head, uued välja vahetatud, ei ole enam mingit puhkeaegset pink enam olemas. Ja palju kogemusi oleme saanud ka teistest vanematest tehastes, kus meie rahvas on käinud iga aasta paaril-kolmel korral kogemuse vahetamise eesmärgil. Siin on muidugi suurt abi osutanud ka tehase ratsionaliseerijad. Siin võiks näiteks tuua konstruktor pihu, kes on väga palju teinud ratsionaliseerimisettepanekuid siis kompleksse mehhaniseerimise osas valu kuuris, seal on väga palju ära tehtud. Seal võiks öelda terve kompleksbrigaad, kes töötas valvuri mehhaniseerimise alal töötasid välja uudsena valuvorm muldade nomaatilise transporteerumise, kes seal nii silma paistsid. Seal paistsid just silma seltsimees rapoport, praegune peainsener siis tehnoloog, Kallas, jaoskonna juhataja, seltsimees Vookin, siin ei saa muidugi ära unustada ka meie endist direktori seltsimees Scarsonkini, kes praega töötab Tallinna linna parteikomitee sekretär, põhimine, autor või põhimine initsiaator muidugi selle Neumaatilise transporteerumise juurutamisel oli seltsimees raport. Seltsimees raport tuli tehasesse tööle noore spetsialistina ja juba oma esimestel töökohtadel näitas ta ennast üles kui inimene või insener, kes püüab igati uue, uue tehnika poole. Ja väga palju ettepanekuid tegi just uue vormimis tehnoloogia juurutamisel. Tehases ja kasemõtte nemaatilise transpordi loomine sai alguse temal. Nendel kohe järsku see asi ei õnnestunud ka? La tegid mitu korda teda ümber ja täiendasivad ja nad nägid sellega väga palju vaeva ja peab ikkagi seltsimees rapopordi kohta ütlema seda temal jätkuslike mehisust ja kindlat usku oma ideesse, et see peab õõnestama. Ja siis ka õnnestus. Muuseas, see praegust seltsi rapordia teisetava kaastöötajad, kes sellega tegelesid, omavad autoritunnistuse selle oma transpordi peale, kui leiutise peale, kuna see on meie tehases, oli ta esimene Nõukogude liidus. Sellel alal viidi isegi läbi Tallinnas Üleliiduline nõupidamine, kus esines ettekandega nimelt raport ja andis edasi oma kogemusi. Praegast on Neumaatiline transport juurutatud juba Nõukogude Liidu paljudes paljudes valamise tsehhides ja valamise tehastes. Palju üldse. Tehases võib arvult ratsionaliseerijaid olla. No just äsja tegime kokkuvõtteid siin ratsionaliseerimistöö kohta tehasest, ratsionaliseerijad on meil praegu 80, tehases juurutasime üheksa kuu jooksul 128 ettepanekut. Siin on üks leiutis ka hulgas 127 ratsionaliseerimisettepanekud siis ökonoomia summa, mida me andsime tehasele, moodustas üheksa kuu jooksul 105000 rubla aasta kohustuseks. Me võtsime 70000 rubla saavutada ökonoomne, kuid selle arvume juba ületasime seisuga esimene oktoober. Aga siis on ka naised Ilmarine Sakanud ratsionaliseerima ja on nii-ütelda sisse elanud selle, selle mehe lauad öösse indid juba vanematel inimestel igatahes natukene uskumata, et naised võtavad seal niux, mõtlesin, ehitatakse tehases kätte ja hakkavad midagi päratsionaliseerima. Meil on siin praegu ka ju ta üks naisterahvas, töötame temaga koos töölist skonnastama Lifiaks. Millega teie siis seltsimees leaders hakkama saanud olete? Lihvicine magnetkontactory südamike ja ankrud. Alguses see töö oli niivõrd väike, et me saime ükshaaval neid teha. Nii abinõu vahel üksikud tegime aga viimati see toodang aasta-aastalt ikkagi kasvas ja, ja meie siis seltsimees Nurstiga, hakkasime mõtlema, kuidas seda kiiremini saaks, et me oma tööga ikka jõuaksime. Ja siis temaga kahekesi siis tegime abinõu, mis me saime 24 tükki korraga panna magnet plate peale ja siis nii 24 tükki korraga sai juba lihvitud endise asemel. Kas aga ainult uus sisseseade teiste kogemused ja abi ratsionaliseerijad? Tubli tegevus oli, edusammude aluseks. Arutatakse edasi. Kes seda kõike organi sees juhtis, esirinnas sammus. Kas jõudis seda teha? Ainuüksi juhtkond? Kindlasti mitte. Ja see pole meile üldse omanegi. Palju tegid ja teevad ühiskondlikud organisatsioonid, ametiühing, komsomoliorganisatsioon ja ennekõike kommunistid. Võtkem või ükski kommunistidest, kes on ka tänaste vestluskaaslaste hulgas karastaja Arnold Kivistik alustas Ilmarise vabriku väravas käskjalane. Ja kes teab, kas olekski sealt kaugemale saanud? Kui töörahvas poleks võimu enda kätte võtnud töömehena tubli inimesena lihtne, aus ja sirgjooneline tehast tunneb läbi ja läbi. Kas ei kuulu just sellepärast ka ühiskondlike ülesannete täitmisel tale kõigi tehase töötajate sundimatu austus. Eks kõnele sellest asjaolu, et ta on valitud tehase parte, büroo liikmeks ja saadikuks meie vabariigi ülemnõukokku. Kommuniste on aga tehases neid poolesaja ümber. Sellepärast võibki partei ridade kasvu ja tehase edusammude vahele kindlaid paralleele tõmmata. Nii arvas ka Vana-Ilmarise tööline, märk ja Raimond, auväärt. Peale sõda, nagu ma mäletan, oli vist umbes meil Ilvalines ainult kolm kommunisti. Kuna praegu aga on igas tsehhis juba oma parteigrupp, kuhu kuulub vähemalt seitse kaheksa kuni 10 kommunisti. Kuna homme algab meil tei 22. kongress siis on hea meelde tuletada, et ka kommunistid on väga palju ära teinud. Selgeks raportist me juba rääkisime siin. Aga võtame näiteks magus, kes on meil praegu automaatika jaoskonnas. Kommunistliku töö brigaadi brigadiri. Kuna juba jutt on läinud kommunistliku töö liikumise peale, siis sellest lauad siin nimetas sellistes magusad, kes oli üks esimesi tähendab meie tehases, kes algatas seda liikumist. Peale magusabrigaadi on meil veel rida brigaadi, kes on saanud kommunistliku brigaadi nimetuse, näiteks kui me võtame keevitus mandaaži jaoskonnas, seltsimees Priimägibrigaad siis mehaanika jaoskonnas, seltsimees Kaljulaidi brigaad ja viimasel ametiühingukomitee laiendatud koosolekul. See oli teisipäev, on vähem kui nädal aega tagasi anti mehaanika jaoskonna seltsimees saucci brigaadile k kommunistliku töö nimetus just kongressi eelses sotsialistlikus võistluses. Siin võib-olla seltsimees Kivistik. Ma pean ütlema, et mina ka juba aasta otsa taotlema kommunistliku töö ees nimetust siis möödunud laupäeval seal 14 10. selle kuupäeval oli meil kollektiivis arutamisel, sest minu küsimus ja siis kollektiivi koosolek siis otsustas, et olen vääriline selle nime saama ja siis, eks ole õnne soovida selle puhul poisina. Võib-olla ta natuke vara sellest meile tagasi see asi seisab. Asi seisab selles, et seda siiski kinnitama ametiühingu laiendatud komitee istung. Ja see vist tuleb kokku 27.. Kongressi töö käigus igatahes selle nimetuse seltsimees Kivistik saab vist kindlasti kätt. Loodame igatahes, aga tehase ulatuses kommunistliku töö eesrindlased üle 10 inimese igatahes on jumal, kes on nimetuse saanud individuaalselt ja taotleb seda, palju. Taotleb keskelt nii tehaseid ulatuses kokku võtta 40 protsenti imetajatest ja meetehase kollektiivi maa mõlgutab mõtet terve kollektiiviga lülituda sellesse kommunistlikku liikumisse ja hakata taotlema kommunistliku kollektiivi nimetust. Praegast käib kõva ettevalmistus selleks ja Ma loodan, et lähemas tulevikus juba see kohustus saab vastu võetud ja kui ta juba on vastu võetud, siis kindlasti ka nii, kui tehasel on traditsioon välja kujunenud dist omale kohustus on võtnud, oligi täitnud siis kindlasti see Saka täidetud. Mehed on rääkinud nüüd pikalt ja laialt kõik tootmise küsimust ja ratsionaliseerimis uut tehnikat, aga isikliku heaolu küsimus olekski ju ka väga tähtis, meil on, näiteks. Kingissepa tänavas avati meil uus lasteaed. Ja uued elumajad on ehitatud. Mis puutub elamustesse, siis võib ütelda ühted et vanasti kapitalistliku korra aegus töölisel ei olnud võimalik Niukest kortelt saada ega niukses korteris elada, nagu ta praegult siin meie tehase tööliste hulgas suuremalt jaolt on. Maksnud sel ajal üks kolmandik kuupalgast juba kord lüürina, kui tal oli ainult kõrvaldiga tuba olemas. Kuskil pisikeses puumajas, mis veel siin ja seal Tallinna ümbruses on näha. Praegused korterid on Kingissepa tänaval, on seal kolme toaga, kahe toaga on vannitoad taas kõige paremad korterid üldse, mis, ütleme vanasti Tallinnas oli, siin ehitati linnas keskele maksivad kuni 80 kuni 100 krooni kuus. Need korterid lähevad nüüd praegu töölisel maksma seal 150 rubla ringis kuni 200 rubla kütmisega vana rahal ja vana rahase. Teie ise nüüd olete vist mina pringutele olen pensionil ja vanasti kodanlikul ajal pensioniseadus, kui niisugust ei olnud ja siis oli, ei saanud algul puhkust ka mina ise töötasin circa kaheksateistkümnendat aastat ennem kui sain kaks nädalat puhkust. Ja seda kahte nädalat ka, ma ei saanud lõpuni ära puhata. Et ma üks nädal otsa sain olla kodus, siis juba tuli käsk kerele tarvis uuesti tööle asuda. Ka neid on muidugi pensioniseadus olemas, aga kui see on täiesti töötasid ka seal siis ka. Mõtlesid, et kui tuleb võib-olla vanadus päivini töödada kodanlikul ajal, et kuidas siis vanas eas Mähe tuligi igaühe oma asi, kuidas siis keegi arvata, et mismoodi siis tuli elama hakata. Seal ei, ei tulnud keegi kuskile ütlema, et vot, et me hakkame sulle maksma, vähemalt teastas Eimaksetud pensionimaksete riigiteenijatele peremeestele ühe sõna ja ja töölised ei saanud mingisugust toetust, töötas niikaua kui töötas ja kui enam ei töötanud, siis loomulikult ega söönud praegult minulgi on, on tehase poolt korter olemas individuaalmajas, räägu tänaval, insalonaalsele, individuaalsel väikemajas või väike maja, seal on 10 maja ehitatud igas majas on kaks korterit, üks üleval, teine all pisike aed, seal kus igaüks oma maja ümbrust korrastav ja kasvatab lilli. Ja elab ühtlasi nii linnas kui maal korraga. Ja palju üldse maju on nüüd Ilmars tehast ehitanud. No kui me võtame viimasel ajal hakkame peale siin 57.-st aastast, siis selle aja jooksul võib-olla nimetasin 10 kahe korteris maja, ehitasime räägu tänavale ära siis peale selle Kingissepa tänava neidu kaks suurt maja, kus on kokku palju neid kordades, Salon Kivistik elab seal, tema teab ja seal on kahe maja peale kokku 99 korter 909 kortereid. Lasteaed on ka sealsamas majas. Ja lasteaed on esimene maja, mis ilmaline laskis ehitada, on ka lasteaed, asub seal sees ja lasteaias käib tehase töötajate lapsi. Täpsed arvud ja midagi 50 ringis. Teil endal kah seal? Mul endal ka oli 21 läks kooli, teine jäi veel alles. Ehitamise alasega meeleldada lõpetanud ei ole. Jätkame kõika, praegust tehase ehitab majanduslikul teel kahte 16 korterist maja Meleka tänavale. Üks maja neist saab selle aastanumbri sees veel kindlasti valmis ja 16 meie töötajate perekonda saavad omale ette mugavad korterid. Teine majal on meil kavas lõpetada 1962. aastal. Ja 62. aastal tuleb hakata mõtlema jälle selle peale, kuidas jätkata ja kuus kohale niisugusi maju hakata ehitama, kuna siiski veel tehases on neil töötajad, kelle korteritingimused vajavad parandamist 38. aastal keskmine töölise palk oli nii vana rahas natukene üle 600 rubla. Palju teil praegu olla? Mul on praegu siin käepärast siis juunikuu andmed, viimased. Siis võib öelda, et juunikuus oli keskmine palk tehases vanas rahas 1100 rubla. Siis on meil veel palgalisad nagu nagu tuusikud, puhkekodudesse ja sanatooriumid, tisse. Laste pioneerilaagritesse 70 tuusika taga töötajatele puhkekodus sanatooriumis. 20 tuusika ümber sanatooriumi Eestisse ja 60 ümberoni puhkekodudesse aasta jooksul väljaandeks kusjuures peab ütlema nii, et suur osa tuusikutest antakse isegi töötajatele eriti töölistele tasuta välja. Ja peale selle, kui me räägime siin keskmine palk on 1100 rubla vanas rahas peale selle meedia jõuliselt ja tehase töötajad saavad veel teisi rahalisi hüvitisi. Kui võtta siin kokku kõik tähendab uue tehnikapreemiat, siis sotsialistliku võistluse preemiad ja see on nüüd teile igavest päris harjunud asi tööpäeval seitse tundi. Tähendab, aega jääb ka palju üle. Kuidas teie töötajad oma aega sisustavad vaba aega? Vaba aja sisustamiseks on meil päris laialdased võimalused. Nooremad töötajad, kes soovivad tegeleda spordiga, neil on kasutada kaks korda nädalas ujula kaks korda nädalas, meie sportlased kasutavad talveperioodil meie tehklus aluse esimese keskkooli võimlad siis iga päev on võimalik kasutada tehase vastas asetsevad staadioni mis küll kuulub meie Balti laevastikule, kuid meil on nendega väga head sidemed ja nad väga hea meelega lubavad meie töötajatel seda staadioni kasutad, meie tehasest on välja kasvanud niisugused meistersportlased. Selles alangu ja Niglas, mis on tuntud mitte ainult Eesti piirides, vaid üle kogu Nõukogude Liidu ja isegi väljaspool Nõukogude Liidu piire. Siis on meil veel valutsehhis, töötab rand. Kunagine. Kes Üleliiduline meister maadluses siis on meil Eesti meister purjespordis seltsimees alud meetode elektrikuna tehases, peale selle ka meistersportlase nimetuse sai rist, kes töötab remont jaoskonnas elektrikuna. See oleks nii spordis muidugi ka. Ütlesite, tähendab, et noorematele, kas vanemad enam ei võta sporditegemisest osa, oh, on vanemad gaasi siingi praele istuvat seltsimees au Kivistik meiega koos. Nemad on taani vanad spordihaiged külgi viimasel ajal ma olen rohkem neid liiga pealtvaatajate osas, kus ikka rinnad kokku leiaks seal need lehed on juures ka. Heidame tegele köitiga veale, kunagi mängisin, jalgpalli mängisin, aga nüüd on see aeg käiva möödas. Veel möödunud aasta veel võtsin osa laskespordist, aga nüüd ka juba, silmad on juba nõrgaks jäänud, elame hine, märkisite, nüüd loobin, loobusin ka sellest, aga vale nuppu näeb küll malenupp, kabet mängin ka natuke mehaanika jaoskonna meeskonnas, kui vaja, on. No ma ise võtan osa näide ringisti vähesel määral. Sa oled üks tugevamaid jõude ka seal. Ma ei tea enda kohta arvutite vea. Auväärt käis isegi vabariiklikul ülevaatusel näiteringide ülevaatus võistluselt, seal meie näitering sai vabariiklikus tähendab ülevaatuse esikoha, mille eest ka praegu diplom on olemas. Ametlikku komitees. Nii et palju üldiselt teil inimesi niisugustest, kas isetegevuskollektiivist või sporditegevusest osa võtab. No isetegevus, sest see võtab meil osa 90 inimese ümber, kui kõik ringid kokku arvestatud spordikollektiivis on peale 200 liikme aktiivseni. No muidugi üldse on see üks väga ja näitaja, et noorsugu tegeleb spordiga ja isetegevusringides, paljud käivad koolides, õpivad edasi ja väga põhjendatud, tajub masinaid, tehaste tootmistase läheb juba niivõrd kõrgeks, et ilma eelteadmisi seda ei saagi tööle õppida. Uues programmis on ka ette nähtud, et keskharidus on kõigi kõikide kodanikud vajalik ja ka meie tehases on näha, et ilma hariduseta enam töötada ei saa. Piisab vist, kui lisame Aleksandr Lepmani sõnade kinnituseks, et tehases Ilmarine tegeleb edasiõppimisega ühtekokku üle 100 inimese, Neist ainuüksi Tallinna Polütehnilises Instituudis 40 kõrgemat haridust omavate inseneride hulgas aga leidub neidki, kes jätkavad õppimist aspirantuuri. Homme alustab Moskvas tööd Nõukogude Liidu kommunistliku partei 22. kongress mille põhimõtteliseks päevakorra punktiks on just uue partei programmi vastu võtma. Meedeades seda programmiga. Programmi projektiga on juba kõik töölised kõik töötajad põhjalikult tutvunud, aga kõigile on selge, millised ülesanded seab meie ettepartei mitte üksi siin haridusküsimus ja tootmisküsimus, vaid ka kõik teised meie elualaküsimused on hõlmatud selles ajaloolises dokumendis. Suured on muidugi ülesanded, mis seisavad meie tehase kollektiivi ees. Näiteks partei programmis on öeldud, et 20 aasta jooksul peab tööviljakus kasvama jaagu neljakordseks. Ka toodangu väljalask peab suurenema vastavalt meie tehase kollektiiv, kui arutas partei programmi projekti leidis, et tõesti need ülesanded on lahendatavad. Kui me vaatame tagasi, võtame aastal 1950 kuni 1960 millised olid meie tehase saavutada, siis peab ütlema, et viljakus selle 10 aasta jooksul kasvas meie tehases viie koma kuuekordseks ja toodangu väljalask kasvas kuue koma kolmekordseks. Nii et see, need andmed näitavad kõigile meile selgelt et ülesanded, mida seab partei programm, on tõesti. Kui hakata mõtlema? Seda teed, mis oli meil vanasti ja seda teed, mida mööda me sammume praegult. Siis ei tea küll ütelda, kuhu oleksime sattunud, kui oleks vanad teed edasi ikkagi siiamaale astunud. Aga nüüd on meil eesmärk selge ja tee oma näha. Samm on mõõdetud ja või astuda julgelt edasi. Nii. Eesmärk on kätte võidetud.