Siia raadiosse tulles meenus mulle üks säärane väike episood, mida ma lugesin literatuurne Gazetast. Nimelt kirjanik Pantelejev kujutab seal ka ühte stseeni raadiost kus noor tütarlaps peab sisse lugema oma tegevusest ehitustööl koolivaheajal. Reporter aga ei võta tema konspekt üldse arvesse, viskab selle paberikorvi ja annab oma koostatud teksti. Tütarlaps loeb selle läbi ja ei usu sellesse, sest niiviisi päris need asjad ei olnud ehitusel. Kuid reporteri jääb enda juurde kindlaks ja nõuab, et ta laps loeks selle selle teksti ette. Kirjanik Pantelejev nimetab seda üheks niisuguseks valeliigiks mis on väga raske vale, liig, mis annab juba noorele inimesele nagu ametlikult võimaluse valetamiseks. Säärased nähtused nähtavasti on juba ammu aegunud ja minu meelest nad kuuluvad sellesse liiki, mida me nimetame isikukultuse pärandiks. Seoses isikukultusega tuleb kindlasti esile üks selline probleem nagu elu vale kujutamine kunstis, ajakirjanduses, ka raadios ja üldse tuleb esile nii-öelda Lakeerimise probleem. See omab võib-olla noorte hulgas, kes on ju oma loomult juba ausad mingisuguse vastureaktsiooni nimelt skepsis näol, nad ei usu seda, mida nad elust ei näe. See elu minu arvates mingil juhul ei vajalateerimist ja selline kujutamine võib-olla ainult kahjuks. Ma ei tea, kas nii avameelne on hea olla, aga aga kui ma nüüd näiteks oma oma kooliaegagi hakkan meenutama, siis, siis ausõna tundub jah, et inimesel ja eriti vist teatavas vanuses on, on jah vist selline omadus, et ta tahab hästi keeruline paista välja ütleme näiteks kui ta on lugenud Hamletit esimest korda, saanud kätte, vaadanud seal niisugune probleem isegi Tubjornatubi või siis loeb näiteks veel mõningaid prantsuse autoreid, ütleme dekadent no vot. Ja siis siis järsku tekib tal niisugune tunne, et et kuidas siis mina olen nüüd niisugune lihtne, et kõigil on suured probleemid ja mina olen niisugune kodukootud ja mul mingist raskusi ei ole. Siis võib kergesti juhtuda vist igaühega, et jah, see on üks 10. klassiperiood. Et siis hakkab enesest kujutama midagi niisugust väga komplitseeritud nähtust hakkab seda rõhutama riietuses ja käitumises ja, ja nihukeses žestide seal. Me arutame siin skepsis asja, aga me ei ole veel päriselt kindlaks teinud, mis asi ta siis õieti on. Mul on tunne, et sõna kahtlus ja selle sõna väärtust me ei või ka siin päris ära unustada, sellele on nimelt mõttetegevuse seisukohast üks väga põhjapanev väärtus, nimelt me vaatame asju, kahtleme, neis leiame selle kaudu tõe. Kuid meie vist arvatavasti räägime niisugusest, et eluhoiakust, mis püüab raskusi igasugust elunähtusi eemalt vaadata, neile anda oma kriitilise hinnangu, kusjuures kriitiline hinnang kujuneb välja niisugune lõtv ja viriseb kriitikal. Niisukese vinguva kriitika tekkimises on omajagu süüd ka lääne eeskujude ülevõtmisel. Näiteks meil on populaarseks saanud ja ta on populaarne ka Ameerikas. Säilinzeri raamat, kuristik rukkis, mille kangelane vaatab elu mis on kriitikat vääriv. See on igati aus poiss, kes ei suuda leppida selle eluga, mis teda ümbritseb ja sellest tekib ka temal. Niisugune tugev kriitika soon. Aga tema ei näe sellest asjast nagu väljapääsu. Ja seepärast tema kriitika on ka mingil määral võib-olla viriseb kriitika kriitika pärast, mis ei vii kuhugi välja. Selge, et niisugust kriitikat mehaaniliselt üle kanda meie ühiskonda ei saa. Aga see on ainult vingu kriitika kriitika pärast selle teose peategelasel. Ma kipun siin küll kahtlema. No ja vot, kui meie selle omale üle kannaksin oma lugu, siis oleks muidugi kriitikat. Sellepärast ta ei näe ju mingisugust väljapääsu. Selles vist ongi see asi väga sisutu ja mõttevaene elu. See võib tekitada kangelases antud juhul niisuguse tundetoon võib olla alade juhatuses, isegi et ta püüab sellest vabaneda, autoron asuta, asetanud seal tegelasse konflikti nende elunähtustega. Seepärast see haldur on ikkagi kangelane, Ameerikas mitte meil ja üksnes rumalusest võib tema käitumisjoont meil üle võtta. Selles muidugi paistab olevat üks küsimuste sõlmpunkt, kuivõrd noor inimene juba kodus ja koolis saab seda ettevalmistust vastu võtta elus seda, mis sealt puhast ja ilusat ja, ja kasvatavad. No ma mõtlen siin olles ise kirjandusinimene, mõtlen muidugi kõige rohkem meie kunstirikkuse ja kunstiväärtusi. Kuid võib-olla mitte ainult üksnes vastuvõtmises ei ole asi vaid rohkem isegi on asi andmises inimene, kes. Ise annab midagi ühiskonnale oma kasvõi pisikese tegevusega ei muutu minu arvates mitte kunagi skeptikuks, vaid on alati optimist. Me saame ühiskonnale alati midagi pakkuda endast. Minule tundub, et üks, üks väga suur kunst seisneb selles, et seda argipäeva enda ümbritsevat iga päeva, et seda õieti mõista, sest et on ju niimoodi, kui me iseenese eilsete või tänaste tegude peale mõtlema, siis päevad nii väliselt on ju üsna ühte laadi üsna niisugused, et seal nagu mingisugust nihukest, suurt pateetikat või, või poeesiat või säranud nagu raske leida, vähemalt meil endil. Mulle tuleb meelde, ma hiljuti lugesin käsikirjas ühte noore autori Vallo Rauni laastu. Sina Marma Marwan, seal peategelaseks tütarlaps, kes koolis millegagi eriti silma ei paistnud ja nüüd näeb autor teda siis filmivõtetel. Film kujutab revolutsioonilist tegevust Tallinna tänavatel ja seal autol märkab siis seda tütarlast osas hüüdmas maha isevalitsus. Ta teeb seda väga innukalt, ta silmad põlevad, ta elab väga sellele Tseenile kaasa. Kuid hiljem kohvikus vesteldes ta nagu natuke nördinud ja kurdab, et, et miks ma ei sündinud mitte varem, miks ma ei elanud revolutsiooni ajal. Ja kui nüüd autor püüab talle sõnades selgeks teha, et ka tänapäeval on võimalus sooritada kangelastegusid, olla patrioot ihu ja hingega ja nii edasi, siis need sõnad ei pääse mõjule sellepärast nähtavasti, et nad on esitatud paljalt, nad on lihtsalt sõnad. Niisugune kena mõte. Aga tegelikult on ju olemas tänapäeva Paavel, Saagim võib-olla meie lihtsalt ei oska teda ainult leida, kahtlematult minul paistab küll, et on ta muidugi ei pruugi kõik need kord saaginud olla nihukeses niivõrd treljeesses vormis. Vot see jutt viib minul, mõtle selle peale, et võib-olla järsku üks 20 aasta pärast on tõesti niimoodi, et et näiteks filmivad, ütleme siis meie 60 teist aastat filmivad näiteks seda, kuidas siin inimesed lähvad punast Kundat ehitama ja ja siis vaatad tagasi, et küll oli ikka üks romantiline aeg, et küll on ikka hull, et ma ikka seal elanud. Mulle paistab täitsa niimoodi võib olla. Täiesti võib olla, et üks asi, mis on siiski erinev võrreldes nende aastatega on see, et meie kangelane on kollektiivne kangelane ja kui me võtame ajaloost näiteid, revolutsioone, häält, sõdade aegadel, siis on palju tekkinud selliseid väljapaistvaid inimesi, kes on võib-olla andnud oma elu kodumaa eest. Aga nii uudismaad kui Kunda kui Bradski, hüdroelektri ja kõik see on ju ka tohutu suur kangelastegu ja võib-olla suurem kangelastegu kui kaevikust esimesena välja jooksmine või seltsimeeste mitte reetmine. No siin ma tahaksin kohe tuua niisuguse täienduse või õieti vastu vastulause, sest kahtlemata rünnakule minna tõustan, joosta tulde, see nõuab tugevat tahet teha läbi sõda kõigi tema raskustega. See nõuab väga tugevat pingutust, väga suurt moraalset jõudu. Inimesed sooritasid oma kodumaa nimel Magoduma sõltumatuse nimel sääraseid tegusid mis jäävad ajalukku ja ülendavad inimestest oma suurusega. Kuid ega need teod ei sündinud mitte tühjal pinnal või ilma ettevalmistuseta. Mu meelest on ikkagi nii, et, et inimene on sündinud pidevas niisuguses enese vaimu treenimises oma vaimu kasvatada. Igapäevased raskused just nimelt kasvatavadki inimestes kangelaslikkust. Ja lõpuks me oleme ju oma aja inimesed ja tahame tingimata oma ajas leida seda kangelaslikkust, sest seda seal tõesti leida on. Milleks me ainult kurdame taga neid aegu, kus võis olla meie arvates kangelaslik minu arvates kangelaslikkus on just meid ümbritsevas elus olemas. Mulle tundub, et üldse, et niukseid suuri, suures plaanis võitlused neid õnnelikult lõpuni võidelda, isegi nendega üldse peale hakata, selleks me peame kõigepealt enesest võitu saama, sest et iga võitlus on ju raske ja iga raskust tekitab inimeses ning vastulöögi, et tõmbaks krae üles ja, ja marsiks mööda sellest asjast. Või võtame näiteks niisuguse asja, nagu on õppimine noorel inimesel kas või kui palju on elus siiski niisugust, mis nagu kisub sellest eemale tõmbab endasse ja koondab tähelepanu hoopis mujale. Et tõesti, vist ikka ühed kõige suuremad võitlemised, on meil võitlemised enestega ja võitlemised sellest, et me kas me õpiksime või töötaksime, tähendab, teeksime selle ära, mis me oleme endale plaani võtnud ja selle koha peal on tõesti neid kiusatusi on meie sajandil veel rohkem kui kunagi varem ja neid on tõesti palju. Kusjuures veel tundub niiviisi. Et just siit nagu võibki inimene saada oma teatud harjumused ja kujundada harjumuste kaudu välja oma iseloom aja jooksul. Ja aga oskus võib olla nende kiusatustele vastu võitlemiseks tekib just siis, kui inimesel on tulnud oma elu jooksul ületada väliseid raskusi. Tal elu ei ole liiga kerge. Ja näiteks kui ma praegu hakkan mõtlema sellesama isikukultuse asjale ja 22. kongressi asjale, siis minule tundub, et siin on isegi päris revolutsiooniline võitlus. Isikukultuse mõjult kahtlemata ei ole inimestes veel täiesti likvideeritud ja võib-olla see põlvkond noori ongi kutsutud neid mõjusid lõplikult likvideerima. 22. kongress mitte üksnes ei paljastanud isikukultusega seotud nähtusi vaid ta andis ka meie suure programmi, mille elluviimine nõuab väga suurt pingutust igalt nõukogude inimeselt ja eriti noortelt, kes täidavad seda programmi ja asuvad eesliinil ning elavad juba selle programmi otseste tulemuste keskel. Tihtipeale ju vaadeldakse seda, mida me selle programmiga järel tulevikus hakkame saama. Kuid seda, mida selleks, et neid asju kõiki kätte võita, neid eesmärke saavutada, mida me peame tegema, selle me tihtipeale nagu unustame, ära? Me räägime siin igasugustest nende raskuste ületamise liikidest nendest poeetilist, sest nagu me ütlesime ja mitte poeetilistest, aga ma usun, et see 22. kongressi otsuste täitmine, et see on see võitlus, mis pakub seda poeetilist võitlust ja seda igapäevast rasket võitlust mõlemaid. Ja nii see on. Ja kui me mõtleme kõigile nendele ülesannetele, mis Melionees kõigele, sellele mida käsib meil teha partei programm ja üldse kõigile üldinimlikele ülesannetele siis me näeme, et neid on niivõrd tohutult palju, et inimene ei saagi olla mitte optimist. Me räägime siin. Niisugusest igapäevasest igapäevase eluraskustest ja nõnda edasi. Kuid samal ajal, kui me räägime täna siin optimistliku ellusuhtumisest ja meie noortest siis mulle tuleb kuidagi hästi eredalt meelde üks väike vahejuhtum Kohtla-Järvel. Möödunud aasta kevadel sõidab isa pojaga bussis ja poeg ütleb talle midagi kõrva. Ja isa naerdes ütleb siis talle vastu. Ah lenduriks? Noaga lenduril on ju palju rohkem mehhanisme ja igasuguseid asju õppida kui autojuhil. No sellest sai siis järeldus tehtud, et poiss tahab saada lenduriks. Iseloomulik muidugi, see on väga paljudele noortele ja kahtlemata selles ei ole nagu mitte midagi uudist. Kuid see oli sel päeval, kui Gagarin käis esimese inimesena kosmoses. Ja selle tõttu tekkis niisugune tunne, et sel päeval kindlasti väga paljud noored tahtsid saada lenduriks selle unistusega jõuda ükskord ka kosmosesse, kuid kas kõigist saab lendurid, kas kõigest saab kosmosesse lendajad, seda muidugi on raske öelda, kuid tahtmine on olemas ja see on peamisi. Ja isegi. Kuu on võetud ära, täpselt täpselt kuugi on ära võetud, tähendab, kui ennem oli välja skeptikud, see hea võimalus, et tema võis lasta omale uksed aknad kinni panna ja siis piilus sealt eesriide vahelt, kuud lõi käega siis see kuuendal ka käest ära võetud, sinna kotka inimesed varsti minema, nii et mida see vaene skeptik ikkagi vaatab, tema päevad hakkavad vist otsa saama.